November Top 10 - View most visited athletes here!

Silja Paulus (32)

Pikamaajooks 4

09 Nov. 2020

Kas see olin tõesti mina, kes ütles, et praegu ei jookse? Et ootan jooksunälga ja keskendun muule liigutamisele? Jah, see tüdruk, kes 6x nädalas jõusaalis käib, 6x juhendatud tantsutundi külastab ja lisaks veel ise peegli ees improviseerib, olen tõesti mina. Ja see ongi hetkel mu mugavustsoon. Hommikul Sparta jõusaalis, õhtutel (E-N) Tantsugeenis, Casa de Bailes või Euphorias, mõnikord ka burleski "staabis" (see koht, kus üksi peegli ees vehin, ministuudio põhimõtteliselt).

Mida tuleb aga mugavustsooniga aeg-ajalt teha? Sellest tuleb välja astuda. Nii ei mõelnudki ma kaua, kui Lauri Sparta jooksugrupi FB grupis küsis, kas keegi tahaks laupäeval linnarogainile tulla + lubas, et teeme rahulikult ja sörgime. Ah et mul on laupäevad trennivabad? No ideaalne aeg ju vahelduseks üks võistluslaadne toode ära tarbida. Seda enam, et kuna tegu on orienteerumisega (ehk pole minu ala), siis pole jooksuvõistlustega seonduvat tavapärast soorituspinget. Läheb, kuidas läheb, absoluutselt vahet pole, tähtis ongi nautida. Ma ju pole orienteeruja! Ometigi ei tähendanud see, et me jalgu järel lohistasime või midgai poolikult tegime. Ei, hasart tuli ikkagi sisse.

Mida tähendab üleüldse "rogain"? Seda, et sulle on ette antud ajalimiit ja kaart hunniku punktidega, mille seast tuleb välja valida need, mida vallutada soovid. Kõiki punkte võtta tõenäoliselt ei jõua, iga finišisse hilinetud minut toob kaasa trahvipunktid. Tulebki parimad palad välja valida ja teekond planeerida. Pool tundi enne starti saime kaardi kätte, torkasime selle nööpnõelu täis (nõel igasse punkti) ja tõmbasime niidi läbi eri punktide, et teekonda joonistada. Tunnistan, et kui ise kunagi päevakutel käisin, siis lahmisin täiesti suvaliselt. Lauri oli aga paremini valmistunud. Niidi peale oli isegi märgitud, kui kaugele peaksime jõudma 1 või 2 tunniga + eelmise aasta võitjate (meie oma kallid spartakad Mati ja Maris) läbitud distants. Mõõtsime mingi raja ära, jättes välja eriti kauge nurga (saar keset Männiku järvi) ja jättes lõpupoole ka pisut mänguruumi - vaatame, kui palju aega on ja nopime mingeid finišilähedasi punktikesi. Tõmbasime punase markeriga jooned kaardile ja peagi oli juba minek.

Esimeses punktis Tondi kasarmute taga oli veel pisut kähmlust ja tunglemist, aga üpris kiirelt hajusid massid laiali. Algus oli tõeline linnarogain, isegi minu kodu juures käisime põhimõtteliselt ära, kui Tallinn-Väike jaamas punkti võtsime. Tõdesin ka, et Luite tänava ja raudtee vahel on mingi eriti huvitav metsalaadne moodustis, kuhu saab trepi kaudu. Põhimõtteliselt mul tagahoovis, aga mul polnud õrna aimugi, et eksisteerib! Vau! Mulle tohutult meeldivad salajased kohad. Edasi uitasime "Sparta metsas" ehk Järvel, kuhu oli pandud suisa 3 punkti. Väike põige ka Järve keskuse juurde Matkaspordi ette (punkt!) ja seejärel tegime esimese vea. Just arutasime, et jeeee, ühtki viga pole teinud ja graafikust ees ja puha. Siis ajasin sassi 2 platsi ning tegime väikse jõnksu sisse, enne kui Liiva raudteejaama kandis õige koha üles leidsime. Edasi tolgendasime taas "Sparta metsa" poole, aga seekord uue kergliiklustee kanti (üle silla). Seal jälle väike kaareke sisse, sest ma ju teadsin täpselt, mis teed pidi Viljandi maanteelt sinna saab. Ups. Aga 1 tunni punkti jõudsime siiski 4 minutit varem. Huh.

Teine tund kujunes parajaks võsas rassimiseks. Liiva kalmistu ja muud toredad metsatukad sealkandis. Vahepeal mõtlesin Pillele, kes päev varem oli otsustanud, et läheb Tõnuga kaasa ja arutles mulle helistades ise, et "linnarogain, see on asfaldil, eks?". Mõtlesin, et ta on sellest metsast arvatavasti päris šokis. Rogain on rogain, metsakollide pärusmaa. Või noh, nii hull siiski ei ole. Meie 2 tunni kontrollpunkt oli juba Nõmme tänavate vahel ehk naasesime tsivilisatsiooni. Selleks hetkeks mul pea juba huugas, alaselg valutas ja jalad liikusid edasi tahtejõu abil. Tempo olematu. Aga kõndisime väga vähe, ainult geeli süües või eksinud pilguga punkti otsides. 2 tunni punkti jõudsime 2 minutit hiljem, kui olime plaaninud, aga tegelikult polnudki hullu. Rahumäel ronisime veel korra ühe maja sisse, mis kergliiklustee ääres alati kummituslikult jooksjaid piilunud on. Vallutasime ka ühe liivakünka, uitasime Sütiste metsas ja noppisime Mustamäelt mõned punktid. Mu vana kodukant. Suutsime lõppu isegi paar lisapunktikest panna ning finišis olime minuti enne kontrollaega. Jess, ei ühtki trahvipunkti!

Mu selg pidi küll otsad andma ning puusapiirkond valutas ka päris korralikult. Kiirelt soojad riided selga ja mahalugemisjärjekorda. Nimelt tuleb SI-pulkadelt kõik punktid ka maha lugeda, et tulemust kirja saada. Kui see tehtud, sai sooja tuppa sööma. Tunnistan üles, et sõin 8 kommi, sest energiapuudus oli tappev. Kalorikulu 1900 kcal ikkagi. Sain pildi jälle paika, ei virvendanud silme ees. Istudes hakkas ka selg vaikselt taastuma. Huh. Arvasin, et olin Lauril sabas tolknedes üpris aeglane ja tüütu, kuna ta pidi järele ootama. Aga... ta ütles hoopis, et jooksus olime väga tublid. Jee, ma olen tugev! Ja tegelikult sain ma kaardist ka täitsa aru, natuke äkki aitasin ikkagi.

Kodus kuum dušš, pool tundi und ja seejärel Viimsisse sünnipäevale. Jess, süüa sai! Samas veetsin suurema osa ajast poollösakil, sest keha oli ikkagi väga kurnatud. Aga... magama jõudsin täiesti kainena näiteks alles kell 4. Mõelda vaid, külas sai oldud mingi 9,5 tundi. Kui päeval kellelegi külla lähed, siis ei jää sa elu sees terve tööpäeva jagu tundideks sinna!

Automaatselt avasin pühapäeval silmad millalgi 9 läbi. No ei suuda bioloogiline kell mind kauem unehõlmas hoida. Lugesin, koristasin, toimetasin... Tõsi, jõusaalitrenni jätsin ära, aga kott oli pakitud ja põhimõtteliselt olin valmis end ka jalapäevaga piitsutama. Õnneks jõudis õues jalutades mõistus koju ja keha sai aru, et see olnuks liiast. Värskes õhus kulgemine oli kindlasti hea taastus. Päris õhtul tegin kummilindiga veel mõned tuharaharjutused, et jalapäev päris raisku ka ei läheks. See oli tehtav, kangiga kükid oleks tõenäoliselt aga tõelise piina alla kvalifitseerunud.

Kokku läbisime umbes 29 km, rajal 3 tundi, kalorikulu 1901 kcal, keskmine kiirus 6:13 min/km (seisakud tõmbasid tempo alla).

06 Nov. 2020

Ma olen olnud laisk, kui rääkida võistlusmuljete täiendamisest ehk sellesama Sportlio blogi kirjutamisest. Ei, "laisk" on vale sõna. Mu fookus on kõigest mujal olnud. Olen füüsiliselt aktiivne 12-15 tundi nädalas. Ma ei jookse praegu, teen kõike muud. Kõike põnevat - ja see väärib eraldi postitust. Alustame aga vanadest asjadest, aga seekord lühidalt. Vahel on ilu ka lühivormis.

24.09 - Taltechi teatejooks, võistkond Sparta Memmed. Tõtt-öelda pidime kaks memme oma naiskonnas hoopis härradega asendama. Ja need härrad olid suisa võõrleegionärid, nimelt legendaarne Kain Väljaots ja Tarvi Tameri. Aga üheskoos võtsime kenasti segatiimide teise koha. Rada 4,22 km, viie peale poolmaraton. Sütiste mets, ilge juurikatega tõus, Nõmme kergliiklustee, silla juurest asfaldilt alla, läbi tunneli... Mul ei olnud lihtne. Mitte vaid seepärast, et alles 12 päeva varem oli maraton olnud. Eih. Reie tagakülg oli toona veel päris hull ja kiskus terve jooksu, hull kangutamine! Tiimi nimel sundisin end aga edasi liikuma. Saadud emotsioon oli hindamatu! Ma olen kaua olnud üksik hunt, aga tiimi sünergia võlus ära ka minu.

26.09 - Kõigest 2 päeva hiljem sõitsin vanasse kodulinna Kehrasse Anija valla rahvajooksule. Puhas kannatus! Ärgates vaevlesin umbes maailma suurima kõhuvalu käes (naiste rõõmud), aga paar tabletti sisse, soojendav kreem peale ja rajale ma läksin. Juba eelmisel päeval olin mõelnud, et hommikul otsustan. Ja noh, üldse ei meelitanud, aga samas... ma tahtsin võita. Minu leib on külajooksud, vähemalt praeguse taseme juures. Ma ei võitnud. Sel aastal lasin teisel kilomeetril mööda Triin Petersoni, kellel oli mõnusam jooksupäev. Ta paistis kogu aeg, aga ma ei suutnud järgi võtta. Reie tagakülg valutas hullu moodi ning lisaks olid kõht-selg ka täiesti jubedad + seest keeras täiega, tahtsin oksendada. See oli vaimu trenn, vaimu võistlus. Teine koht käib kah.

16.-18.10 - Saaremaa 3 päeva jooks ehk jooksjate hooaja lõpetamine ning üliäge sotsiaalne üritus. Ööbisime taaskord Linda villas Nasva külas. "Meie" ehk siis 8 inimest, suurem osa spartakaid elas jällegi Arensburgis. See elu, see melu! Esimesel päeval alustasin 10 km isegi reipalt, aga pärast 2 km adusin, et eih, see jalg ikkagi ei luba joosta. Lasin järjest inimesi endast mööda, surin, kannatasin, valutasin. Ja järgmisel päeval olin uuesti stardis, üllatades ennast teise päeva rekordiga. Muidu jooksen ma teisel päeval alati kõige kehvema jooksu, aga seekord sai isegi läbi valu hästi joostud. Veider. Kolmandal päeval tempo pisut rauges, aga jäi ikkagi 4:30 min/km kanti. Hmmm. Kui ma vigase ja valusana enam-vähem oma (v.a. esimene päev) ära jooksen, siis tegelikult on vorm vist päris hea? Tõsi-tõsi, lõike polnud ma ammu jooksnud. Et siis, kui päriselt ka lõike joosta ja terve olla... siis on terve maailm valla?

25 Sept. 2020

Maraton. See jooksude jooks, kuhu ei tohi mitte kunagi aukartuseta starti minna. Kui maratonile liiga üle jala ja hooletult läheneda, siis varem või hiljem annab see vastulöögi. Isegi, kui esimene pool kulgeb poolnaljatledes ja otsekui lenneldes, siis teab tõenäoliselt ju iga maratoonar, et maratoni tõeline pale ilmutab end millalgi pärast 30. kilomeetrit. Aga... see võib juhtuda ka varem. Seega ei tasu maratoni liialt kergekäeliselt võtta. Tegu on tõsise jooksuga, milleks tuleb ka vastavalt valmistuda.

Augustis võisin öelda, et pikkade otste vorm on pigem hea. Lühemad võistlused (10 km jne.) olid pigem kannatus, talusin kõige paremini esmajoones neid 25-kilomeetriseid nädalavahetusjookse. Nii et justkui maratoniks valmis? Nii ja naa. Veidike hakkas ka vasak tagareis tunda andma. See oli kangem kui tavaliselt. Sain septembri algul veel mõnest terviseprobleemist teada ning needki võisid olla otseselt või kaudselt seotud, sest asusid ka vasakul kehapoolel. Nojah. Puhkasin enne maratoni maksimaalselt, hoidsin oma keha suureks pingutuseks ja läksin starti.

Kuna enamik jookse toimus virtuaalsetena, siis tavapärast nädalapikkust melu Vabaduse väljakul ei olnud. Ei saanud juba kolmapäeval numbril järel käia ning elevust kasvatada. Ei. Tegelikult on üleüldse ime, et maraton toimus. Teisel kujul, 140 osalejaga, aga siiski. Eesti meistrivõistlused. Juba see sõnapaar tekitab minus nii suurt elevust. Ma ei võistle medalitele, aga see teadmine, et mind lubatakse eestikate starti, et ma olen selleks võimeline, huh... Sel aastal muudeti norme pisut lõdvemaks – maratoniaeg 3:45 või poolik 1:45 -, et rohkem inimesi starti mahuks. Tore, rohkem melu ja elu rajal. Ja see eriline maratoniärevus siiski tuli. Reede hommikul, kui istusin kodus aknalaual ja lugesin raamatut. Sest ikkagi maraton. Ikkagi eestikad. Ikkagi aasta põhivõistlus. See tekitas nii meeldivat elevust kui ka pisut pinget. Kas ma tahan kõiki lootusi ühele jooksule panna? Eriti palju võistlenud sel aastal pole, seega pole ka mingeid rekordeid ette näidata. Äkki nüüd, maratonis?

Õige meeleolu tekitamiseks kohtusin kaasmaratoonaritega Spartast Foorumi Vapianos, et õhtul üheskoos end pastaga laadida. Kui laadimisest rääkida, siis see õnnestus täielikult. See valem, et eelmisel päeval pidevalt süüa, on minu puhul toiminud (ja see variant on ka teaduslikult tõestatud; kui jätad laadimise viimasele päevale, siis võta eesmärgiks u. 10g süsivesikuid iga kehakaalu kg kohta ehk minu puhul 10x63=630 grammi süsivesikuid, mis on jõhker!). Maratonieelne päev on toiduõgardi paradiis. Just siis võib unustada täisteratooted (mis on mu igapäev ja mis mulle ka täiega maitsevad, kui päris aus olla) ning vohmida sisse puuvilju, tavalist pastat, nuudleid, riisi, magusat. Aga pigem väikeste portsudena, et keha jõuaks glükogeenina salvestada. Tunnistan ausalt, et läksin ainult toidu (natuke ka inimeste) pärast vabal päeval tööle reedest ühislõunat nautima.

Vapianos sõime, jõime, naersime ning panime paika ka ambitsioonika, aga heal päeval teostatava tempoplaani: hoiame Urmo selja taha ja jookseme kambakesi 3:10 maratoniaja. Sellist aega vorm ka lubas, aga maratonis tekib alati igasuguseid ootamatusi...

12. september, laupäev, kell 6 hommikul. Ruttu puder mangoga sisse ja siis mõneks ajaks veel voodisse lebama. Pärisäratus pärast kella 7 hommikul, väike võimlemine, innustav muusika klappidesse ja bussile. Number 5 viis mu väga täpselt Russalka kanti. Võistluskeskus oligi Russalka ehk maraton toimus 7-kilomeetrisel ringil, mida tuli läbida 6 korda. Reidi tee ja Pirita tee – tuul, tuul, tuul. Esimesed 17 kilomeetrit püsisin kenasti pundis, elu oli ilus, pärast tagasipöördel hoidsin tuulisel lõigul 2 km jagu meeste selja taha ning sai enam-vähem hakkama. Raja ääres niivõrd palju armsaid inimesi tuult trotsimas ja kaasa elamas. Nii spartakaid kui ka selliseid, kelle nimegi ma ei tea, aga kes veidral kombel minu oma tundusid teadvat (numbril ees oli kirjas vaid „Paulus“, eesnime teadsid nad kuskilt omast tarkusest).

Ja siis oli äkki vasak tagareis nõmedalt kange, hakkas suisa pakuks tõmbuma. Püüdsin kolmandal ringil paar spurti teha ja hammastega grupist kinni hoida, aga paratamatult hakkasin taha vajuma. Pooliku aeg oli veel talutav, 1:33 midagi (rekord 1:30:54), lootust oli. Jäin üksi. Keha, täpsemalt üks kehapool ei teinud enam eriti koostööd. Pressisin edasi vaimu pealt. Ütlesin iseendale suisa valjusti „Ma tahan. Ma tahan. Ma tahan.“ ja püüdsin seda kogu hingest ka uskuda. Sest ma tahtsingi finišisse jõuda. Tsipa keeruline on end veenda, kui pool distantsi on veel ees, kohati hakkab tormiks kiskuma ning oled üksi kannatamas. Aga see kõik on tehtav, kui väga tahta! Pressisin edasi, lubamata endale ühtki kõnnisammu. Kui hakkad kõndima, siis on väga raske uuesti jooksma saada. Lonkisin edasi väga olematu tempoga, aga vähemalt edasi! Mingil hetkel tundsin, et kõik nabast allpool on jube valus ja kange. Kuidas need jalad üldse edasi liikusid? Aga liikusid ja üle finišijoone ma tulin. Mõtlesin pidevalt sääraseid mõtteid: 40 minutit veel, 20 minutit, maksimaalselt 10... Või: isegi, kui ma kõnniks, jõuaksin ma 4 tunni sisse (kontrollaeg). Eesmärgiks oli lihtslat lõpetada.

3:22. Mitte see aeg, mille järele läksin, aga elu kolmas aeg. Nagu Ahto ütles: „Mõni aasta tagasi oleksid sa sellise aja üle väga õnnelik olnud.“ Just. Kui ma 2010. aastal maratonidega alustasin, olin ma tund aega aeglasem... Aga samas on mu rekord 3:15. Hmmm, kõik on suhteline. Oleneb, millise mätta otsast vaadata. Inimestena kipume ikka suhtelise mätta otsast vaatama. Aga absoluutväärtusena? No mida, 3:22 on väga normaalne aeg!!

Ülejäänud päeva olid jalad väga valusad. Täpsemalt isegi puusapiirkond. Liikusin nagu vanur. Nüüd ma siis tean, mis tunne on vana olla. Isegi pärastlõunast uinakut oli raske teha, keha tuikas. Aga õhtusöögile Gingeris läksin jala. Liikumine tuleb kasuks. Ma ei kõndinud tavapäraselt kiiresti, pigem kangelt, põlved ei paindunud väga, aga kohale jõudsin. Need 3-4 tundi restoranis... huh, vahepeal tuli ka püsti tõusta, sest istumine muutus piinaks. Maratonirõõmud, eks. Maraton keerab üldse keha pisut sassi. Näiteks oli mu finiš umbes kell 12:22, aga süüa suutsin ligi 3 tundi hiljem. Ja ka siis oli toiduks üks banaan. Lihtsalt ei läinudki midagi alla. Mul on pärast intensiivset pingutust alati nii, et kohe ei suuda süüa. Arvan, et hundiisu saabuski üldse esmaspäeval või teisipäeval ehk mitu päeva hiljem.

Mul on hea meel, et ma jooksin. Et ma üritasin. Et mu ümber on nii palju toetavaid inimesi. Et mul on Sparta inimesed. Et meil oli nii äge tempogrupp, kus sünergia ülihästi toimis. Et mu keha jaksas lõpuni tulla. Et mu keha ei öelnud rajal üles.

22 Sept. 2020

Vahepeal on läbi joostud kolm võistlust, millest ükski ei läinud päris nii, nagu oleks soovinud. Võibolla seepärast olen viivitanud ka neist kirjutamisega. Samas on iga kogemus hinnaline ja iga jooks moodustab olulise osa minu teekonnast jooksjana. Mis seal ikka, laon need lagedale! Kohe-kohe ronivad ka uued võistlused peale, enne kui hooaja täitsa kokku tõmban.

Tapa valla rahvajooks, 23. august. Päev varem ehk laupäeval ärkasin koiduhämaruses ja sõitsin varahommikul Viru rappa. Sealt edasi maale ehk Turbuneemesse, kus natuke looduses akusid laadisin. Sestap sobitus ka Tapa plaanidesse võrdlemisi hästi. Enam-vähem lähedal ju. Pühapäeva hommikul oli enesetunne üpris normaalne, jalutasin, tantsisin soojenduseks ja sõitsin siis Tapale. Esimene katsumus oli õige „staadioni“ leidmine. Valla staadion osutus nimelt hoopiski muruplatsiks. Kaardil paistev ovaal, millele esmalt kursi võtsin, tähistas kooli staadionit ning oli vale koht. Nii et juba soojendus algas hilja, muutusin kuidagi närviliseks ja olin liimist lahti. Mingi arrogantsiga mõtlesin, et tulin võitma, kuniks nägin ühte kolmest Luigest. No olgu, olen siis teine, mis seal ikka. Aga ühelegi võistlusele ei saa nii ülbelt peale minna. Mkm.

Mis tegelikult juhtus? Lasin kaks naist endast mööda. Sellised, keda ma isegi mitte ei tunne ja keda heal päeval kindlasti võidaks. Aga ma polnud päris mina. Paari esimese kilomeetri muru ja maastik tõmbasid jalad nii kinni, et ma lihtsalt surin. Asfaldil teises pooles enam kiirust üles ei saanudki. Lõpetasin neljandana ja tahtsin üldse jooksmise sinnapaika jätta. Meeleolu oli nii kibe, et plärtsusin mõne inimesega, kes seda absoluutselt ära polnud teeninud... Huh. Võttes arvesse, et selja taga oli raske treeningnädal, siis polegi ime, et jalgades värskust polnud. Või... mis mõttes käisin ma päev enne võistlus maal saunas? Kes siis nii teeb? Paides olid parajasti valdade mängud. Istusin autosse ja jõudsin õigeks ajaks staadionile, et näha, kuidas kiired mehed 5000 meetrit jooksevad, ning sain natuke Briti õla najal iseennast kiruda.

Kuressaare linnajooks, 30. august. Nädal edasi ja uuesti stardis. Olin maksimaalselt puhanud ja vähe jooksnud, et võimalikult värske olla. Püüdsin Tapa kogemusest midagi õppida. Kohal olin juba laupäeva õhtul: väike õhtusöök ja sotsiaalne melu ka. Juba soojendust tehes tundsin aga tugevalt, kuidas ma üldse ei taha. Sellise vaimu pealt head asja ei tulegi. Ma ei jaksanud. Maksimum oleks olnud kolmas koht, sellest järgmine neljas. Ja neljas ma taas olingi. Kolmas kuulus õiglaselt tublile Kertule. Paar nädalat hiljem sain nüüd aga oma vanuseklassi 3. koha karika pakiautomaadist kätte. Mingi mälestus sellest jooksust jääb.

Ja mis on parim osa Saaremaaga seoses? See, et nägin sõpru Spartast, õgisin nendega kooki, lobisesin ning sain ise Nissan Qashqaiga tagasi sõita ehk hoopis teistmoodi autot proovida. Kah väärt kogemused.

Tegelikult olid mul tervisega teatud jamad juba Kuressaare nädalal. Ma pole kindel, kas ma oleks üldse tohtinud seal joosta. Keha polnud päris see. Nüüd, kui tean, mis mul viga on, võib aimata, et mõju on olnud pikaajalisemgi. Ma pole veel terve, läheb aega. Ja ma polnud terve ka maratoni eel. Ei midagi katastroofilist, aga oma mõju siiski on.

Kõige selle valguses tundus lähenev maraton ikka üpris hirmutav kogemus... 5. septembril otsustasin Pärnus Elujooksu kambaga Pärnu 10 km jooksu virtuaalina läbi teha. Põhimõtteliselt jooksin üksi distantsi läbi suht sama ajaga mis eelmisel nädalal Kuressaares. Hmm, pole paha? Aga mis siis maratonist sai? Sellest kaua oodatud sündmusest... Aasta jooksust. Ütlen ausalt, et selle sildi, „aasta jooks“, panin maratonile nii hirmu kui meeldiva elevusega. Sest, noh, maraton! Kõigest lähemalt aga järgmises postituses, sest maratoni ei saa lihtsalt teiste jooksudega ühte patta panna ja kuhugi postituse lõppu ära peita!

10 Aug. 2020

Tipust Topini. Just do it. And then do it again. Tõtt-öelda võtabki see lause kogu ürituse väga hästi kokku. Jookse üks kord. Ja siis teine kord. Ja kolmas kord. Väga suure soovi korral ka veel neljas kord. Nagu mina. Esimesed kolm endalegi üllatuseks väga korraliku võistlustempoga (ja kõrge pulsiga, ups), viimane taastamiseks ja kaaslast toetades kergemalt. Keha tundub nüüd, esmaspäeval selline „maratonine“, aga ma olen ülirahul ja teeks seda iga kell uuesti! Olgu, mitte iga kell, aga järgmisel vabal nädalavahetusel oleksin suht nõus, kui end mõneks võistluseks hoidma ei pea. Ja seda ütlesin mina, kes muidu igasuguse unepuuduse korral pildi kotti paneb või põõsas end tühjaks öögib või funktsioneerimise üldse lõpetab. Mina! Ütleme nii, et kui on tahtmine, siis on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. KÕIK. Kõik asjad maailmas. Hell yes! Sel teemal heietama ei hakka, kust tahtejõudu leida, see on igaühe enda teha. Mina usun jätkuvalt inimese enda võimekusse. Põhimõtteliselt kõik on enda süü või siis tänu iseendale saavutatud. Õnn peitub inimeses endas. Unistuste elu tuleb ise luua. ISE.

Igatahes suunasime poole Sparta tiimiga ninad Lõuna-Eesti poole juba reede keskpäeval. Jah! Tegu oli tiimitööga. Minusugune endine üksik hunt on aru saanud, et teised inimesed on olulised ja toredad ja nendega tasub oma vaba aega veeta. Tänu sellele tõdemusele olen ma viimasel ajal väga õnnelik olnud. Samas saan iseendaga vabalt ka omaette hakkama. Aga see nädalavahetus oli pühendatud tiimile. Planeerima hakkasime juba talvel ning tiimi tulid inimesed, kes soovi üles näitasid. Viimasel hetkel ehk kolmapäeval jäi üks tiimliige aga ka jalgupidi kännu taha kinni ning pidime kiire asenduse tegema. Asenduseks saime Sergei Rjabõškini, mis muutis meie kompoti erakordselt vürtsikaks.

Tipust Topini asjaajamisteni jõudsime kella viie paiku õhtul, mil Kubija hotellist särgid ja muud stardimaterjalid kätte saime ning kaptenite infotunnis osalesin. Vaatasime üheskoos läbi kogu raja ja kerge elevus puges juba sisse. Osalesin ka eelmisel aastal ja tean väga hästi, kui vägeva üritusega tegu on!!

Päris õhtuks kogunesime pundikesi Haanja Milla majutusse, mis stardist kõigest kilomeetrikese kaugusel. Autodele ilmusid Sparta kleepsud. Vaatasime veelkord kaarte üle ja rääkisime üldisest korraldusest. Kobamisi lauatennis (igasugu pallimängudes olen ma lootusetu) ja natuke lõbusat seltskonnamängu ning kesköö paiku pugesime linade vahele. Uni kippus katkendlik olema, sest niipea, kui kohalikud „rohutirtsud“ akna taga vähegi liigutasid, laksas õues tuli liikumisanduri peale põlema. Mingi 6 tunni jagu seda und tuligi. No,h, mul tavaline ongi 6-7 tunni kanti, aga eelolevat pingutust silmas pidades võinuks tõesti pisut kauem unenägusid vahtida. Aga... uni läks ise ära ja palav hakkas ja mis seal ikka.

7:45 saime Suure-Munamäe otsas pildile peaaegu kogu tiimi – Sergei liikus Elva suunas, kus meiega hiljem liituma pidi. 8:00 läksid aplausi ja muusika saatel teele esimesed tiimid. Meie start oli alles 10:45. Eelnevalt edastasime korraldajale oma ligikaudsed jooksutempod ja sestap paigutati kiiremad ehk põhimõtteliselt kõik jooksuklubid (Prorunner, Treeningpartner, Anu Jooksutrennid, Jooksupartner) lõpupoole, et me enne korraldajaid vahetuspunktidesse ei jõuaks. Sõime siis mõnusalt hommikust, tegime maja ees veel karuga (asendas Sergeid) pilti, püüdsime autodega ninasid mölkimata pilti teha (ajasime need võimalikult kokku ja küljega, et logod paistaks, eks) ja pullitasime niisama. 10:45 lükkasime Annike Munamäelt alla ning sõitsime ise Rõugesse, kus hakkasin ringi kepslema ning keha pikaks pingutuseks ette valmistama. Mina olingi 2. vahetus. Täpselt sama mis aasta tagasi. Kõige pikem. Sest ma olen ahne. Sest see on hea võimalus mahutrennid kirja saada. Maraton ju tuleb!

Lühidalt formaadist: kokku 337 km, mis jagatud 10 inimese vahel. Igaüks jookseb 3 korda. Mul kokku 16,5 + 11,4 + 14,3 km = 42,2 km ehk MARATON. 2. vahetus. Enne mind 1, pärast mind 8 inimest. Ja siis otsast peale uuesti. Puhkust polnud, üks meist jooksis kogu aeg, välja arvatud neil paaril korral, kui esimeste seas liiga vara punkti jõudsime ning oodata paluti. 10 inimest 2 autos. 1.-5. vahetus koos, 6.-10. vahetus koos. Kui 1.-5. jooksevad, võivad 6.-10. vabamalt võtta, pesta, süüa, puhata. Tegelikult veetsime kokkuvõttes terve tiimiga päris palju aega koos, ainult korra hiilisime tuttu.

Minu 1. jooks. Rõuge-Sõmerpalu, 16,5 km. Eelmisel aastal ühtisid tempod nii palju, et saime joosta teiste tiimidega koos ehk neljakesi. Toona kruttisime kuumuses tempo 4:30 peale ja ülejäänud päeva valutasin pead ja oksendasin. Siiski... hoolimata sellest, et end aasta tagasi kooma jooksin, olin pisut pettunud, et nüüd üksi teele pidin asuma. Ma tahtsin pingutust! Ega see väga lohutanud, et tagant hakkas mind püüdma Viljar Vallimäe. Tema 3:50 min/km tempoplaan tundus ikka liiga ulme. Aga teele ma läksin. Tõusud, tõusud, langused, päike lagipähe, keskpäev, joogipausid minimalistlikud lonksuvõtmised, õnneks müts peas, korraldajate kohustuslik särk vastikult palav (esimese etapi pidi sellega jooksma), esimesed 6 km suht üksinduses, hiljem saateautode melus. Huh, läks raskeks, aga ma sundisin end edasi liikuma. Sest ma ju armastan jooksmist ja pingutamist ja muidugi ka seda õnnetunnet, mis saabub iga finišiga. Kollaseid lippe eemalt silmates tõmbasin kiirelt GPS-seadme käelt ära ja libistasin selle juba sujuvalt Kristole käele. Minu osa tehtud! Üksinda tempos 4:36 min/km, jess! Ma jaksan, ma olen ka kuumuses ja maastikul kõikvõimas. Ma olen ka oma nõrkades kohtades kõikvõimas. Olen leidnud sisemise jõu, elu on paika loksunud, ma olen õnnelik.

Seekord ei hakanud mul pea valutama. Ma ei kustunud ülejäänud päevaks ära. Ma ei oksendanud. Kiire jahutus lähedal asuvas järves äratas mu ellu. Jah, pool tundi hiljem laksas korraks väsimus ära, aga pärast kõrge pulsiga kiiret ja pikka jooksu ongi see normaalne. Kui meie autotäis oma jooksud tehtud sai (1-5) ja Otepääl pidulikult järje teistele üle andsime, suundusime Elvasse sööma. Wabriku pehmel diivanil lösutasin hoolega ja kosutasin keha imehea õhukese pitsaga. Hiljem, ERMi parklas, kus jälle enda auto vahetust ootasime, sain tagaistmel isegi mingi veerandtunnise uinaku teha. Huh, sellest oli kasu!

Teine jooks. Lähte-Elistvere. 11,4 km ehk kõige lühem neist kolmest. Red Bull oli sisse tõmmatud, lisaks ka L-karnitiin ja veel üks trennieelne tablett (Thermo midagi). Sellele künklikul kergliiklusteel pakkus esimesed 3 kilomeetrit oma võrratut seltskonda ka Brit, kes oli minu pärast end tõukerattaga kohale ajanud. Nojah, tal see suvila ka suht sealsamas. Nii me kahekesi loojuva päikese käes kulgesimegi. Viimased 8 km punnisin üksi. Ei, tegelikult nautisin, juua väga vastu ei võtnudki, kuigi autost pakuti. Mul oli hea. Juhiseid järgides oli mul seljas helkurvest ja peas pealamp ning seekord oli juba piisavalt hämar, nii et vast oli kasu ka. 4:31 min/km. Jess-jess-jess!! Veel kiiremini kui esimeses jooksus. Ja jällegi tõusudega. Finišisse jõudes olin napist riietusest – rinnahoidja + helkurvest – hoolimata läbimärg.

Tõmbasin soojad asjad peale ning edasi kulgesime juba sürreaalses pimeduses. Mööduvaid jooksjaid ergutades tuli aeg-ajalt ikka hüüda: „Kes sa oled?? Kas sa oled Kristo? Kas sa oled Taivo? Kui sa oled Carolin, siis hüüa!!“ Absoluutselt ei saanud aru, kes parajasti möödus. Aga nagunii oli äge kõigile kaasa elada. Ja mõelda vaid, vahepeal seisime karjaga mingil suvalisel põllul, ootasime jooksjaid, autodel tuled vilkusid. No mida need hullud siin keset ööd teevad? Non-stop üritus. Meie auto viimane jooksja finišeeris millalgi pärast keskööd Jõgeval. Seal võtsin food truckist ühe väikse taco ka. Väga äge, et sel aastal see food truck ka meid vahepeal kosutamas oli.

Ja siis, vot siis... andsime teatepulga teisele autole üle ja hiilisime korraks Tamsallu magama. Võimla. Check-in paberil, nagu läheks hotelli. Hah! Kiire pesu kuuma vee all ja siis paariks tunniks põrandale magamiskotti. Ega väga magada saanud, keegi kogu aeg kõndis ja maa müdises. Mingi hetk tegin ärevusest silmad lahti, piilusin korra Sparta täppi kaardil. Kurat, kiirelt liigume. Kas 5:15 äratus on äkki liiga hilja? Ja nii oligi, et mingi 4:20 paiku pakkisime juba asju, sest teine auto teatas, et hakkavad lõpetama. No olgu siis... tõmbasin jooksuriided ja soojendusdressi selga, kobisin autosse ja hakkasin Red Bulli kaanima. Enne kella 5 olime Väike-Maarjas. Kohe teele ei saadetudki. Esimesi tiime ehk ka meid hoiti mõnda aega kinni, sest muidu ei jõuaks korraldajad ise järgmistesse vahetuspunktidesse. Aga kell 5 asus Annika oma viimast korda jooksma ning ka mind viidi mingi suvalise teeristi otsa, kus uuesti vahetasime ning nüüd juba ilma soojendusdressita startisin. Stardis sai veel mingite meestega nalja tehtud ja hiljem nad rajal kinni püütud. Jess! Pole küll võistlus, aga nii mõnus on kergelt kerides mööda kalpsata. Eriti siis, kui su „kerge kerimine“ on 14,3 km tempos 4:34 min/km. I rock this shit.

Viimane jooks, algusega millalgi 6 läbi, viis mu Tapale. Ikka läbi tõusude ja languste, mingit sileda asfaldi jooksu mul küll polnud. Aga seda enam olen rahul, et jaksasin. Et ma üksinda jaksasin! Enamikest joogilonksudest keeldusin ka, sest jõudu oli ning minek hea. Mõnus, mõnus, mõnus! Aga vot, kui Tapal teatepulga edasi andsin, hakkas vaikselt väsimus lajatama. Ülejäänud päeva istusin päris palju autos ja karjusin pigem sealt, kui astusin välja. Aga peagi olimegi Kõrvemaal, saatsime teele teise auto ja sõime ise kõhud täis. Päevatöö tehtud? Mitte päris... Mu viimane finiš ei olnudki 7:15.

Kui Raasikult eelviimase jooksja ehk meie raketi teele saatsime, lootsime hasardiga kaardilt jälgida, kuidas ta järjest eesolevaid tiime ära nopib. Aga mida värki? Kuidas ta sinna metsa pööras? Läks orienteeruma? Appi, appi, appi! Kihutasime suure bussiga (ma olin vahepeal autot vahetanud ja oma auto rahva Piritale saatnud) mööda kitsaid metsateid ja üritasime aru saada, mida kuradit see roosa täpp järgmiseks ette võtab. Ka teised tiimid otsisid teda. Viimaks meie teed ristusid ja suunasime ta õigele rajale tagasi. Aga meie „karu“ oli metsas ekseldes endale 6 km lisa leidnud. Mida?? Vajusime positsioonilt pisut tahapoole, aga ometigi on nüüd jälle midagi meenutada. Ja see pole võistlus nagunii. Huh, milline adrenaliin! Mees kadus võssa ära. Kuidas ta siis ei tea, et ei tasu külajoodikutelt Raasikul küsida, kuhu poole Maardu jääb?? Või noh... ise orienteeruja ja vaatas autos minu kõrval kaarti. Vaatas ja unustas ilmselgelt. Või läkski seiklusi otsima. Tagantjärele ikka hirmnaljakas. Sparta võsatiim!

Maardu järve äärest startisin ainsana terveks distantsiks koos Annely ehk meie viimase jooksjaga. Viimase vahetuse viimased meetrid peab terve tiim koos jooksma, soovi korral võib ka varem liituda. Ma tahtsin terve maa kaasa joosta, et saaks mõnusalt kerides ühe taastava jooksu oma hullustele otsa. Nii me läksimegi. Ma mäletasin rada enam-vähem, aga suure ringi juures panime ikkagi natuke võssa ja sai isegi kraavis kummuli käidud. Sparta võsatiim ikkagi!! Õigele rajale jõudsime tagasi ja lõõskava päikese käes (kell 14) me finiši suunas liikusime. 3 km enne lõppu liitus veel 2 tiimiliiget ja ülejäänud juba lõpupoole. Lippude lehvides Velodroomil kaare alt hõisates läbi, medalid kaela ja alla jõe äärde. Meie kambas on täiesti müstiline tegelinski, kes oli meile Haanjas majutuse korraldanud ning lõppu autosauna. Auto + saun. Päriselt. Vana kollane Audi, mis ümber ehitatud leilisaunaks. Istud seal väikses kapis, vajutad nuppu „Leil“ ja väiksest torust pritsib kividele vett. Puuküttega. Lihtsalt sürreaalne!!

Kodus üritasin ruttu veel FB Live’ist eestikaid jälgida. Fosti ja Leo medalid 5000 m distantsil fikseerisin veel ära, aga Kata 800 m ja Pille 5000 m jooksudeks kukkusin lihtsalt voodisse... Avasin silmad korra kell 22, tühjendasin pesumasina, uimasin ringi nagu mingi kooma-zombie, üritasin välja nuputada oma identiteeti ja läksin magasin hommikuni edasi. Hommikune tunne? Nagu oleks midagi maratonilaadset jooksnud. Sergei ütles eile, et tema küll trepist alla ei lähe ega kodunt lahku, aga ma suutsin end isegi tööle vedada. Vahepeal hirmus uni, aga isu pigem väike. Samas... silmad jäid päeva jooksul peaaegu lahti!! Huh! Nüüd väike puhkus ja neljapäeval üks väga terav 2 km.

Aga seda kõike on raske sõnadesse panna! Seda üritust peab ise kogema!! Ja täitsa suva sellest magamata ööst, inimorganism on kõikvõimas, kui endasse uskuda! Ergutavad kaaslased aitavad ka.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Ametilt paindliku graafikuga IT-spetsialist, kellel on ka toitumisnõustaja taust ning piisavalt teadmisi treeningmetoodikast, et edu saavutada. Tuleb vaid vaim tugevana hoida ja edasi liikuda!

Mida ütlen raskel treeningul Ahtole? "Suren ära, aga elan edasi." Nii on. Raskused tulevad ja lähevad, tuleb vaid ise tugev olla.

Born 1988 (age 32)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta
Height 1.75m
Weight 62kg

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri Suurjooks 41:15 Rapla 26/05/19
Kuressaare Linnajooks 41:32 Kuressaare 04/05/19
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu 02/09/18
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu 11/08/18
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion 11/07/18
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion 02/07/18
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla 27/05/18
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare 05/05/18
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere 04/02/18
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare 20/10/17
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu 03/09/17
Saku kevadjooks 43:41 Saku 21/05/17
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla 14/05/17
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere 12/03/17
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere 05/02/17
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare 14/10/16
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu 04/09/16
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla 05/06/16
Saku talvejooks 46:00 Saku 06/02/16
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare 16/10/15
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu 06/09/15
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere 15/08/15
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla 07/06/15
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu 17/05/15
Viimsi jooks 49:33 Viimsi 09/05/15
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare 17/10/14
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu 25/05/13
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare 19/10/12
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu 02/06/12
Viimsi jooks 50:04 Viimsi 07/05/11

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion 13/06/18

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 05:35.21 Kohila 15/05/19

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 11:35.97 Kohila 08/05/19
Kohila Pikamaajooksusari 12:05.29 Kohila 16/05/18

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London 20/06/18
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion 30/05/18
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn 08/04/17
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn 31/12/16
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu 21/11/15

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion 27/06/18

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Ööjooks 1:30:54 Rakvere 17/08/19
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere 18/08/18
Narva Energiajooks 203. 1:36:28 Narva 09/06/18
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania 24/03/18
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu 07/10/17
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva 10/06/17
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi 01/04/17
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere 13/08/16
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva 11/06/16
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom 26/03/16
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn 16/01/16
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva 13/06/15
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva 10/08/13
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom 03/03/13
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva 11/08/12
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere 08/06/12
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva 13/08/11
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere 10/06/11
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn 14/08/10
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn 13/09/09

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Milano Maraton 3:15:29 Milano 07/04/19
Tallinna maraton 21. 3:18:13 Tallinn 09/09/18
SEB Tallinna Maraton 3:24:05 Tallinn 10/09/17
Helsinki Spring Marathon 3:28:07 Helsingi, Soome 23/04/17
Ravenna Citta d'Arte 3:32:53 Ravenna, Itaalia 13/11/16
SEB Tallinna Maraton 3:29:53 Tallinn 11/09/16
Roma Marathon 3:34:38 Rooma, Itaalia 10/04/16
SEB Tallinna Maraton 3:51:59 Tallinn 13/09/15
Pääsküla raba maraton 11 days, 7:15:00 Tallinn 04/04/15
Barcelona Marathon 3:59:52 Barcelona, Hispaania 15/03/15
SEB Tallinna Maraton 4:18:18 Tallinn 14/09/14
Reykjavik Marathon 4:19:21 Reykjavik, Island 23/08/14
Haapsalu maraton 4:25:37 Haapsalu 18/05/14
Loch Ness Marathon 3:55:23 Inverness, Šotimaa 29/09/13
SEB Tallinna Maraton 4:01:05 Tallinn 08/09/13
SEB Tallinna Maraton 4:18:13 Tallinn 01/09/12
SEB Tallinna Maraton 4:14:45 Tallinn 11/09/11
SEB Tallinna Maraton 4:27:09 Tallinn 12/09/10

Other running results

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Jooks pmber Pühajärve 15. 1 day, 22:14:00 Pühajärve 04/07/20
Contact athlete to become a sponsor!