Manually copy the information from your profile if you need!!!

NOTICE! Sportlio will shut down March 15!!!

Silja Paulus (33)

Fitness 4

05 Jan. 2021

Jõusaaliturism ehk otsi kohta, kus trenni teha.

Ilmselt pole see mind paremini tundvatele inimestele enam üllatus, et vahetasin jooksu jõusaali vastu. Vahetasin suisa nii, et plaanin sügisel fitnessis võistelda. Kui midagi teha, siis ikka end tõeliselt proovile pannes!

Olen veendunud, et kui midagi väga tahta, on see alati võimalik. Ja kui ma hakkama ei saa, siis tihti ongi asi selles, et ma polnud piisavalt motiveeritud. Ma ei tahtnud nii palju, et seda võimalikuks teha. Kui 28. detsembril Harjumaa jõusaalid vaid valitud inimestele (nimekirja alusel) avatuks jäid, tuli midagi teha.

Mu imearmas treener Jekaterina Remets-Morozova (Fitnesskool) saatis mulle ka kodus tegemiseks kogu keha treeningplaani. See tähendanuks mõnevõrra varustuse uuendamist. Mul on stepipink, kaks 2-kilost sangpommi, üks 8-kilone sangpomm ja kummilint, aga vajan juba korralikumaid raskusi. Kogu see kraam on eelmisest karantiiniperioodist ja kasutusel ka Karantiinimusklite ÜKE-s (sellest saad lugeda mu teisest blogist, kliki paremal Loovelu linki).
Aga ma tahtsin kodunt välja. Jõulinnakud. Jah, võimalik, midagi seal on, kuidagi saab teha. Aga lumi ja pori ja külm väga ei meelitanud. Või teisiti öeldes: ma ei tahtnud seda õuekogemust piisavalt palju. Endise pikamaajooksjana olen ju tunde õues higistanud, ka kõige rõvedama pakasega, ei tohiks probleem olla.

Mu peas võttis koha idee katsetada Eesti erinevaid jõusaale ja sestap selle tee valisingi. Mõnes mõttes tekitas see põnevust. Nägin takistustes võimalust midagi uut kogeda. Mul on avastaja hing, muidugi tahtsin ma retkele minna! Reisilgi pole pärast 2020. märtsikuus Portugali treeninglaagrist naasmist käinud. See ei tähenda, et mul poleks vaja tööl käia. Mul on töö. Täiskohaga. Aga samas piisavalt paindlik, et saan kõik asjad tehtud, vahel ka teistel kellaaegadel kui üheksast viieni. Tööandja on paindlik, mina olen paindlik. Ja ma armastan oma tööd. Midagi ideaalsemat ei oskagi ette kujutada, sest see arendab mind nii erinevatel tasanditel. Samuti ei tähenda minu jõusaaliturism, et ma kogu vaba aja trennile pühendaksin. Ei. Veedan päevast 3-4 tundi kirjutades ja loovkirjutamise teemalisi raamatuid lugedes. Ma kirjutan ka ise raamatut, mis on ühtlasi mu magistritöö. See on samuti ääretult põnev ja sinna võin end pikaks ajaks ära kaotada... Samuti kulub mul aega oma toidu kaalumisele ja kaasategemisele. Ja seda osa elust naudin täiega! Meeldiv rutiin, meeldiv kontroll oma suutäite üle, oma keha üle, oma vormi üle.

Igatahes... esimest korda katsetasin jõusaaliturismiga 29. detsembril, kui pärast tööpäeva Kohila poole startisin. Varem olin Kohilas vaid staadionijooksudel osalenud ega jõusaalile mitte tähelepanu pööranud. Kui jõuad nii väiksesse kohta kell viis õhtul, siis... tuleb olla valmis selleks, et palutakse 20:30 või järgmisel päeval tagasi tulla, sest saali ei mahu. Vot. Oma viga. Kohilasse tulnuks eelregistreeruda. Panin siis järgmiseks päevaks aja kirja ja tegin trennist hoopis puhkepäeva. 30. detsembril proovisin Kohila ära. Hmm. Rind-biitseps-triitseps trenni sain küll tehtud, aga pidin mõnda harjutust kohandama (mis muidugi mõjub loovusele hästi). Tore on, et saali sai, aga... kuidagi vana ja kulunud tundus. Lisaks veel ülimalt pisike. Mul tekkis seal kerge klaustrofoobia.

Kuna 31. detsembril oli Kohila nagunii kinni, siis suundusin kaugemale ehk Paidesse. Mööda laia maanteed üpris normaalne sõita, aga tund ikkagi kulus ühe otsa jaoks. Mis mind ees ootas? Ette registreeruma ei pidanud. Ma isegi helistasin igaks juhuks (kes mind tunneb, teab ehk, et ma kardan igasugu helistamisi) ja teisel pool naine naeris, et oh, neil küll ei pea registreeruma, mahub. Mahtuski. Paides on allkorrusel raskejõustikusaal, kus võib jõutõmmet teha ja muud moodi kangi vastu maad kukutada ning kus masinad on vanemad, aga toimivad. Üleval, vaatega korvpalliväljakule, on avaram saaliosa. Pärast Kohila kapisolemise kogemust oli see avarus väga rõõmustav. Masinate seisukord enam-vähem, kõike polnud, millega Spartas harjunud, aga trenn (jalapäev) sai tehtud. Kõige enam meeldis mulle aga jälgida, kuidas üks tüdruk tegi all väljakul batuudi peal hüppetrenni. Saltod, õhus pöörlemised... milline keha valitsemine ja tunnetus! See on see koht, kus olen natuke kade, aga tean, et ma ise ei julgeks nii kaelamurdvaid trikke proovidagi.

1. jaanuaril puhkasin trennist ning uuesti sõitsin Paide poole 2. jaanuaril. Samal õhtul nägin Instagramis, et keegi käis trennis Märjamaal. Ega telefoniekraanilt väga aru saa, mis värk kuskil on, aga sisetunne ütles, et seda varianti tasub proovida. Nii ma 3. jaanuaril oma teise jalatrenni Märjamaa tuttuues spordikeskuses tegingi. Ja vau! Väiksed kohad suudavad vahel ikka korralikult üllatada. See jõusaal valmis eelmise aasta augustis ning sealt leidis isegi moodsa mootorita jooksulindi, mis on üks raskemaid ja hingetuks võtvamaid asju, mida viimasel ajal proovinud olen. Masinad uued, peamiselt Life Fitnessi omad. Palju hantleid, kange, isegi poksikott ja igasugu huvitavad asjandused. Kui mul poleks vaja plaani järgida, võinuks seal saalis tunde eri asjadega mängida. Administraator ütles, et paljud tulevad kaugemaltki sinna trenni. Sama Paides ja Kohilas. Ometigi on saalid pigem tühjavõitu, kuskil väga masina järjekorras ootama ei pidanud...

Natuke kurb, et ükski sõber pikkadele sõitudele kaasa ei tulnud, kuigi tegin üleskutse. Jooksjad treenivad õues ja enamik mu sõpru on jooksjad. Ja osa neist nii ässad, et said kergejõustikuliidu nimekirja ning võivad Tallinnas spordihallis edasi treenida. Jõusaali poole pealt veel suurt seltskonda tekkinud pole. Õigemini suhtlengi tihedamalt oma treeneri ja ühe ägeda tüdruku Karoliniga (kes on aga juba niivõrd kogenud, et teda lubatakse Tallinna). Räägime trennist, toidust ja vaimustume neist teemadest.

Samas... üksi sõites sain kuulata Spotifyst loovkirjutamise teemalisi podcaste. Selle käigus tekkis nii mõnigi idee, mille hiljem kodus palavikulise innuga (loomepalavik on parim haigus) üles kirjutasin ning mis reaalselt mu raamatus kasutust leiavad. Olen kirjutamisprotsessiga jõudnud sinna kohta, kus aasta tagasi loodud sisu on otsa saanud ja pean täitsa nullist uut looma. Seega on pikad, mõtlemist soodustavad sõidud igati kasuks tulnud. Siiski... kuna ideid on juba omajagu ja olen valmis kirjutama, loodan, et saan peagi fitnessivõistleja litsentsi kätte ning mind lisatakse nende õnnelike nimekirja, kel lubatakse Tallinnas trenni teha. Igatsen ka oma kodusaali Spartat! Seniks aga sõidan siis Märjamaa vahet.

14 Dec. 2020

My body can take it. Let’s increase the load!

Ma olen harjunud trenni tegema. Palju trenni tegema, suisa üle treenima. Äkki oleks aeg pausinuppu vajutada? Aga kui ei oska, kui ei leiagi seda pausinuppu üles? Siis uhad edasi, kuni mõistus pähe tuleb või keha katki läheb. Kuna jõusaalis on mõneti kergem progressi jälgida kui joostes, sest nutikalt plaane koostades ja hoolega trenni tehes saab natuke juurde panna suisa igal korral, siis langesingi jõusaali lummusesse. Mind ei huvitanud ühel hetkel enam jooksukiirused, vaid kangil keerlevad kettad. Juurde, juurde, juurde... Kuidas ma selleni jõudsin?

Suvisel jooksuhooajal käisin jõusaalis kaks korda nädalas, kolmapäeviti ja pühapäeviti. Siis tegin mõlemal korral üldise kogu keha trenni. Treenisin täpselt nii, nagu üks pikamaajooksja tegema peab, kui soovib sitkemaks saada, aga mitte suuri lihaseid kasvatada. Pärast maratoni tõstsin saalipäevade arvu nädalas neljale. Klassikalise kolmikjaotuse järgi: surumise (push) ja tõmbamise (pull) päev + 2 jalapäeva.

Aga ka sellest polnud mulle küllalt. Võib-olla on oma osa selles, et hetkel elan Spartast vähem kui kilomeetri kaugusel, nii lihtne on jõusaali jalutada (ja jalutuskäigu juba põhimõtteliselt soojendusena kirja saada). Jooksjana tean väga hästi, et esiukseni on 950 meetrit, muidugi mõõtsin ma selle kellaga ära! Saaremaa 3 päeva jooksuga sai jooksuhooaeg viimaks korraliku joone alla. Mõneti oli mul valutava tagareie tõttu (tolleks hetkeks oli see nii 2 kuu jagu häda teinud) jooksmisest tüdimus peal. Juba mõne kilomeetriga hakkas valus ja ebamugav, kiiremaid samme ei saanudki eriti teha. See on aga omaette lugu. Praeguseks on tundlikkus järele andnud ja kuulub pigem ebamugavate mälestuste valdkonda. Seda enam ei juhtu, et tõusen kontoris toolilt ja jalg lihtsalt valutab.

Kui Saaremaaga jooksud läbi said, sukeldusin täiesti pea ees jõusaali. 6 korda nädalas. Jaotus sama: push-pull-legs, aga seekord kõik erinevad kavad nädalas 2x läbi. Olgu, jalapäevad olin tegelikkult veelgi põnevamaks teinud ning loonud mõlemale jalapäevale eraldi kavad. Et oleks vaheldust ja iga saaliskäik elevust tekitaks.

Lisaks jõusaalile täidavad mu aktiivset vaba aega tantsutunnid. Kõige tihedamal ajal ehk novembris suisa 6 juhendatud tantsutundi nädalas + oma improvisatsioonid ja harjutamine. Nüüdseks olen selle taas 4 tunni ja 1 stiili (bachata) peale tõmmanud. Ja noh, uued piirangud tõmbasid grupitunnid mõneks ajaks täitsa nulli ning jäid üksikud eratunnid, kus oskusi lihvima käin.

Teatud staadiumini oli see kõik väga äge (15h aktiivsust nädalas), aga käin jätkuvalt täiskohaga tööl (kodukontori võimalusega eriti hulludeks ja tihedateks päevadeks) ning tegelikult väsisin ära.
Mõneti meenutas see hullumeelselt maratonile pealelendamist. Selliseid maratone on mu elus olnud küll ja veel, kus esimeses pooles end ülihästi tundsin ning suure uljusega nõks kiiremat tempot hoidsin. Kõlab jaburalt, kui tegelikult olin mitu kuud ette teadnud, mis tempoga on mõistlik joosta. Lisaks kummitas sellistel juhtudel kuklas üldiselt ka näriv küsimus: „kui kaua ma sellises tempos vastu pean?“ Tihti vajusingi kuskil 26. kilomeetri juures ära. Ometigi proovisin ma seda uuesti ja uuesti... Inimene ei õpi oma vigadest. Ta õpib üht asja mitu korda valesti tegema. Psühholoogia ABC.

Imestan mõnevõrra isegi, et praegu pidurit suutsin vajutada. Nii mõnus oleks olnud edasi lahmida, kükiraskusega näiteks 100 kg peale jõuda... Jõudsin 85 kg peale, aga küll see 100 ka kunagi tuleb, kui peab tulema. Kellele seda ikka vaja on, et ma end oimetuks treenin? Mulle endale? Nüüdseks olen uue kava järgi mahuliselt nagu vähem treeninud. Jah, mul on treener. Jah, mul on kõrged eesmärgid. Ei, ma ei räägi neist veel selles postituses. Aga olen otsatult õnnelik, et nüüd on vähemalt veel üks inimene, kes minuga mu trennide osas kaasa mõtleb. Mõistuse hääle ja suure motivaatorina on olemas ka füsioterapeut, kes mu kehaga iganädalaselt tegeleb. Sellestki on palju kasu ja tuge olnud. Jätkan! Jätkan trennidega, sammun uut rada, ootan põnevusega tulemusi.

09 Nov. 2020

Kas see olin tõesti mina, kes ütles, et praegu ei jookse? Et ootan jooksunälga ja keskendun muule liigutamisele? Jah, see tüdruk, kes 6x nädalas jõusaalis käib, 6x juhendatud tantsutundi külastab ja lisaks veel ise peegli ees improviseerib, olen tõesti mina. Ja see ongi hetkel mu mugavustsoon. Hommikul Sparta jõusaalis, õhtutel (E-N) Tantsugeenis, Casa de Bailes või Euphorias, mõnikord ka burleski "staabis" (see koht, kus üksi peegli ees vehin, ministuudio põhimõtteliselt).

Mida tuleb aga mugavustsooniga aeg-ajalt teha? Sellest tuleb välja astuda. Nii ei mõelnudki ma kaua, kui Lauri Sparta jooksugrupi FB grupis küsis, kas keegi tahaks laupäeval linnarogainile tulla + lubas, et teeme rahulikult ja sörgime. Ah et mul on laupäevad trennivabad? No ideaalne aeg ju vahelduseks üks võistluslaadne toode ära tarbida. Seda enam, et kuna tegu on orienteerumisega (ehk pole minu ala), siis pole jooksuvõistlustega seonduvat tavapärast soorituspinget. Läheb, kuidas läheb, absoluutselt vahet pole, tähtis ongi nautida. Ma ju pole orienteeruja! Ometigi ei tähendanud see, et me jalgu järel lohistasime või midgai poolikult tegime. Ei, hasart tuli ikkagi sisse.

Mida tähendab üleüldse "rogain"? Seda, et sulle on ette antud ajalimiit ja kaart hunniku punktidega, mille seast tuleb välja valida need, mida vallutada soovid. Kõiki punkte võtta tõenäoliselt ei jõua, iga finišisse hilinetud minut toob kaasa trahvipunktid. Tulebki parimad palad välja valida ja teekond planeerida. Pool tundi enne starti saime kaardi kätte, torkasime selle nööpnõelu täis (nõel igasse punkti) ja tõmbasime niidi läbi eri punktide, et teekonda joonistada. Tunnistan, et kui ise kunagi päevakutel käisin, siis lahmisin täiesti suvaliselt. Lauri oli aga paremini valmistunud. Niidi peale oli isegi märgitud, kui kaugele peaksime jõudma 1 või 2 tunniga + eelmise aasta võitjate (meie oma kallid spartakad Mati ja Maris) läbitud distants. Mõõtsime mingi raja ära, jättes välja eriti kauge nurga (saar keset Männiku järvi) ja jättes lõpupoole ka pisut mänguruumi - vaatame, kui palju aega on ja nopime mingeid finišilähedasi punktikesi. Tõmbasime punase markeriga jooned kaardile ja peagi oli juba minek.

Esimeses punktis Tondi kasarmute taga oli veel pisut kähmlust ja tunglemist, aga üpris kiirelt hajusid massid laiali. Algus oli tõeline linnarogain, isegi minu kodu juures käisime põhimõtteliselt ära, kui Tallinn-Väike jaamas punkti võtsime. Tõdesin ka, et Luite tänava ja raudtee vahel on mingi eriti huvitav metsalaadne moodustis, kuhu saab trepi kaudu. Põhimõtteliselt mul tagahoovis, aga mul polnud õrna aimugi, et eksisteerib! Vau! Mulle tohutult meeldivad salajased kohad. Edasi uitasime "Sparta metsas" ehk Järvel, kuhu oli pandud suisa 3 punkti. Väike põige ka Järve keskuse juurde Matkaspordi ette (punkt!) ja seejärel tegime esimese vea. Just arutasime, et jeeee, ühtki viga pole teinud ja graafikust ees ja puha. Siis ajasin sassi 2 platsi ning tegime väikse jõnksu sisse, enne kui Liiva raudteejaama kandis õige koha üles leidsime. Edasi tolgendasime taas "Sparta metsa" poole, aga seekord uue kergliiklustee kanti (üle silla). Seal jälle väike kaareke sisse, sest ma ju teadsin täpselt, mis teed pidi Viljandi maanteelt sinna saab. Ups. Aga 1 tunni punkti jõudsime siiski 4 minutit varem. Huh.

Teine tund kujunes parajaks võsas rassimiseks. Liiva kalmistu ja muud toredad metsatukad sealkandis. Vahepeal mõtlesin Pillele, kes päev varem oli otsustanud, et läheb Tõnuga kaasa ja arutles mulle helistades ise, et "linnarogain, see on asfaldil, eks?". Mõtlesin, et ta on sellest metsast arvatavasti päris šokis. Rogain on rogain, metsakollide pärusmaa. Või noh, nii hull siiski ei ole. Meie 2 tunni kontrollpunkt oli juba Nõmme tänavate vahel ehk naasesime tsivilisatsiooni. Selleks hetkeks mul pea juba huugas, alaselg valutas ja jalad liikusid edasi tahtejõu abil. Tempo olematu. Aga kõndisime väga vähe, ainult geeli süües või eksinud pilguga punkti otsides. 2 tunni punkti jõudsime 2 minutit hiljem, kui olime plaaninud, aga tegelikult polnudki hullu. Rahumäel ronisime veel korra ühe maja sisse, mis kergliiklustee ääres alati kummituslikult jooksjaid piilunud on. Vallutasime ka ühe liivakünka, uitasime Sütiste metsas ja noppisime Mustamäelt mõned punktid. Mu vana kodukant. Suutsime lõppu isegi paar lisapunktikest panna ning finišis olime minuti enne kontrollaega. Jess, ei ühtki trahvipunkti!

Mu selg pidi küll otsad andma ning puusapiirkond valutas ka päris korralikult. Kiirelt soojad riided selga ja mahalugemisjärjekorda. Nimelt tuleb SI-pulkadelt kõik punktid ka maha lugeda, et tulemust kirja saada. Kui see tehtud, sai sooja tuppa sööma. Tunnistan üles, et sõin 8 kommi, sest energiapuudus oli tappev. Kalorikulu 1900 kcal ikkagi. Sain pildi jälle paika, ei virvendanud silme ees. Istudes hakkas ka selg vaikselt taastuma. Huh. Arvasin, et olin Lauril sabas tolknedes üpris aeglane ja tüütu, kuna ta pidi järele ootama. Aga... ta ütles hoopis, et jooksus olime väga tublid. Jee, ma olen tugev! Ja tegelikult sain ma kaardist ka täitsa aru, natuke äkki aitasin ikkagi.

Kodus kuum dušš, pool tundi und ja seejärel Viimsisse sünnipäevale. Jess, süüa sai! Samas veetsin suurema osa ajast poollösakil, sest keha oli ikkagi väga kurnatud. Aga... magama jõudsin täiesti kainena näiteks alles kell 4. Mõelda vaid, külas sai oldud mingi 9,5 tundi. Kui päeval kellelegi külla lähed, siis ei jää sa elu sees terve tööpäeva jagu tundideks sinna!

Automaatselt avasin pühapäeval silmad millalgi 9 läbi. No ei suuda bioloogiline kell mind kauem unehõlmas hoida. Lugesin, koristasin, toimetasin... Tõsi, jõusaalitrenni jätsin ära, aga kott oli pakitud ja põhimõtteliselt olin valmis end ka jalapäevaga piitsutama. Õnneks jõudis õues jalutades mõistus koju ja keha sai aru, et see olnuks liiast. Värskes õhus kulgemine oli kindlasti hea taastus. Päris õhtul tegin kummilindiga veel mõned tuharaharjutused, et jalapäev päris raisku ka ei läheks. See oli tehtav, kangiga kükid oleks tõenäoliselt aga tõelise piina alla kvalifitseerunud.

Kokku läbisime umbes 29 km, rajal 3 tundi, kalorikulu 1901 kcal, keskmine kiirus 6:13 min/km (seisakud tõmbasid tempo alla).

06 Nov. 2020

Ma olen olnud laisk, kui rääkida võistlusmuljete täiendamisest ehk sellesama Sportlio blogi kirjutamisest. Ei, "laisk" on vale sõna. Mu fookus on kõigest mujal olnud. Olen füüsiliselt aktiivne 12-15 tundi nädalas. Ma ei jookse praegu, teen kõike muud. Kõike põnevat - ja see väärib eraldi postitust. Alustame aga vanadest asjadest, aga seekord lühidalt. Vahel on ilu ka lühivormis.

24.09 - Taltechi teatejooks, võistkond Sparta Memmed. Tõtt-öelda pidime kaks memme oma naiskonnas hoopis härradega asendama. Ja need härrad olid suisa võõrleegionärid, nimelt legendaarne Kain Väljaots ja Tarvi Tameri. Aga üheskoos võtsime kenasti segatiimide teise koha. Rada 4,22 km, viie peale poolmaraton. Sütiste mets, ilge juurikatega tõus, Nõmme kergliiklustee, silla juurest asfaldilt alla, läbi tunneli... Mul ei olnud lihtne. Mitte vaid seepärast, et alles 12 päeva varem oli maraton olnud. Eih. Reie tagakülg oli toona veel päris hull ja kiskus terve jooksu, hull kangutamine! Tiimi nimel sundisin end aga edasi liikuma. Saadud emotsioon oli hindamatu! Ma olen kaua olnud üksik hunt, aga tiimi sünergia võlus ära ka minu.

26.09 - Kõigest 2 päeva hiljem sõitsin vanasse kodulinna Kehrasse Anija valla rahvajooksule. Puhas kannatus! Ärgates vaevlesin umbes maailma suurima kõhuvalu käes (naiste rõõmud), aga paar tabletti sisse, soojendav kreem peale ja rajale ma läksin. Juba eelmisel päeval olin mõelnud, et hommikul otsustan. Ja noh, üldse ei meelitanud, aga samas... ma tahtsin võita. Minu leib on külajooksud, vähemalt praeguse taseme juures. Ma ei võitnud. Sel aastal lasin teisel kilomeetril mööda Triin Petersoni, kellel oli mõnusam jooksupäev. Ta paistis kogu aeg, aga ma ei suutnud järgi võtta. Reie tagakülg valutas hullu moodi ning lisaks olid kõht-selg ka täiesti jubedad + seest keeras täiega, tahtsin oksendada. See oli vaimu trenn, vaimu võistlus. Teine koht käib kah.

16.-18.10 - Saaremaa 3 päeva jooks ehk jooksjate hooaja lõpetamine ning üliäge sotsiaalne üritus. Ööbisime taaskord Linda villas Nasva külas. "Meie" ehk siis 8 inimest, suurem osa spartakaid elas jällegi Arensburgis. See elu, see melu! Esimesel päeval alustasin 10 km isegi reipalt, aga pärast 2 km adusin, et eih, see jalg ikkagi ei luba joosta. Lasin järjest inimesi endast mööda, surin, kannatasin, valutasin. Ja järgmisel päeval olin uuesti stardis, üllatades ennast teise päeva rekordiga. Muidu jooksen ma teisel päeval alati kõige kehvema jooksu, aga seekord sai isegi läbi valu hästi joostud. Veider. Kolmandal päeval tempo pisut rauges, aga jäi ikkagi 4:30 min/km kanti. Hmmm. Kui ma vigase ja valusana enam-vähem oma (v.a. esimene päev) ära jooksen, siis tegelikult on vorm vist päris hea? Tõsi-tõsi, lõike polnud ma ammu jooksnud. Et siis, kui päriselt ka lõike joosta ja terve olla... siis on terve maailm valla?

25 Sept. 2020

Maraton. See jooksude jooks, kuhu ei tohi mitte kunagi aukartuseta starti minna. Kui maratonile liiga üle jala ja hooletult läheneda, siis varem või hiljem annab see vastulöögi. Isegi, kui esimene pool kulgeb poolnaljatledes ja otsekui lenneldes, siis teab tõenäoliselt ju iga maratoonar, et maratoni tõeline pale ilmutab end millalgi pärast 30. kilomeetrit. Aga... see võib juhtuda ka varem. Seega ei tasu maratoni liialt kergekäeliselt võtta. Tegu on tõsise jooksuga, milleks tuleb ka vastavalt valmistuda.

Augustis võisin öelda, et pikkade otste vorm on pigem hea. Lühemad võistlused (10 km jne.) olid pigem kannatus, talusin kõige paremini esmajoones neid 25-kilomeetriseid nädalavahetusjookse. Nii et justkui maratoniks valmis? Nii ja naa. Veidike hakkas ka vasak tagareis tunda andma. See oli kangem kui tavaliselt. Sain septembri algul veel mõnest terviseprobleemist teada ning needki võisid olla otseselt või kaudselt seotud, sest asusid ka vasakul kehapoolel. Nojah. Puhkasin enne maratoni maksimaalselt, hoidsin oma keha suureks pingutuseks ja läksin starti.

Kuna enamik jookse toimus virtuaalsetena, siis tavapärast nädalapikkust melu Vabaduse väljakul ei olnud. Ei saanud juba kolmapäeval numbril järel käia ning elevust kasvatada. Ei. Tegelikult on üleüldse ime, et maraton toimus. Teisel kujul, 140 osalejaga, aga siiski. Eesti meistrivõistlused. Juba see sõnapaar tekitab minus nii suurt elevust. Ma ei võistle medalitele, aga see teadmine, et mind lubatakse eestikate starti, et ma olen selleks võimeline, huh... Sel aastal muudeti norme pisut lõdvemaks – maratoniaeg 3:45 või poolik 1:45 -, et rohkem inimesi starti mahuks. Tore, rohkem melu ja elu rajal. Ja see eriline maratoniärevus siiski tuli. Reede hommikul, kui istusin kodus aknalaual ja lugesin raamatut. Sest ikkagi maraton. Ikkagi eestikad. Ikkagi aasta põhivõistlus. See tekitas nii meeldivat elevust kui ka pisut pinget. Kas ma tahan kõiki lootusi ühele jooksule panna? Eriti palju võistlenud sel aastal pole, seega pole ka mingeid rekordeid ette näidata. Äkki nüüd, maratonis?

Õige meeleolu tekitamiseks kohtusin kaasmaratoonaritega Spartast Foorumi Vapianos, et õhtul üheskoos end pastaga laadida. Kui laadimisest rääkida, siis see õnnestus täielikult. See valem, et eelmisel päeval pidevalt süüa, on minu puhul toiminud (ja see variant on ka teaduslikult tõestatud; kui jätad laadimise viimasele päevale, siis võta eesmärgiks u. 10g süsivesikuid iga kehakaalu kg kohta ehk minu puhul 10x63=630 grammi süsivesikuid, mis on jõhker!). Maratonieelne päev on toiduõgardi paradiis. Just siis võib unustada täisteratooted (mis on mu igapäev ja mis mulle ka täiega maitsevad, kui päris aus olla) ning vohmida sisse puuvilju, tavalist pastat, nuudleid, riisi, magusat. Aga pigem väikeste portsudena, et keha jõuaks glükogeenina salvestada. Tunnistan ausalt, et läksin ainult toidu (natuke ka inimeste) pärast vabal päeval tööle reedest ühislõunat nautima.

Vapianos sõime, jõime, naersime ning panime paika ka ambitsioonika, aga heal päeval teostatava tempoplaani: hoiame Urmo selja taha ja jookseme kambakesi 3:10 maratoniaja. Sellist aega vorm ka lubas, aga maratonis tekib alati igasuguseid ootamatusi...

12. september, laupäev, kell 6 hommikul. Ruttu puder mangoga sisse ja siis mõneks ajaks veel voodisse lebama. Pärisäratus pärast kella 7 hommikul, väike võimlemine, innustav muusika klappidesse ja bussile. Number 5 viis mu väga täpselt Russalka kanti. Võistluskeskus oligi Russalka ehk maraton toimus 7-kilomeetrisel ringil, mida tuli läbida 6 korda. Reidi tee ja Pirita tee – tuul, tuul, tuul. Esimesed 17 kilomeetrit püsisin kenasti pundis, elu oli ilus, pärast tagasipöördel hoidsin tuulisel lõigul 2 km jagu meeste selja taha ning sai enam-vähem hakkama. Raja ääres niivõrd palju armsaid inimesi tuult trotsimas ja kaasa elamas. Nii spartakaid kui ka selliseid, kelle nimegi ma ei tea, aga kes veidral kombel minu oma tundusid teadvat (numbril ees oli kirjas vaid „Paulus“, eesnime teadsid nad kuskilt omast tarkusest).

Ja siis oli äkki vasak tagareis nõmedalt kange, hakkas suisa pakuks tõmbuma. Püüdsin kolmandal ringil paar spurti teha ja hammastega grupist kinni hoida, aga paratamatult hakkasin taha vajuma. Pooliku aeg oli veel talutav, 1:33 midagi (rekord 1:30:54), lootust oli. Jäin üksi. Keha, täpsemalt üks kehapool ei teinud enam eriti koostööd. Pressisin edasi vaimu pealt. Ütlesin iseendale suisa valjusti „Ma tahan. Ma tahan. Ma tahan.“ ja püüdsin seda kogu hingest ka uskuda. Sest ma tahtsingi finišisse jõuda. Tsipa keeruline on end veenda, kui pool distantsi on veel ees, kohati hakkab tormiks kiskuma ning oled üksi kannatamas. Aga see kõik on tehtav, kui väga tahta! Pressisin edasi, lubamata endale ühtki kõnnisammu. Kui hakkad kõndima, siis on väga raske uuesti jooksma saada. Lonkisin edasi väga olematu tempoga, aga vähemalt edasi! Mingil hetkel tundsin, et kõik nabast allpool on jube valus ja kange. Kuidas need jalad üldse edasi liikusid? Aga liikusid ja üle finišijoone ma tulin. Mõtlesin pidevalt sääraseid mõtteid: 40 minutit veel, 20 minutit, maksimaalselt 10... Või: isegi, kui ma kõnniks, jõuaksin ma 4 tunni sisse (kontrollaeg). Eesmärgiks oli lihtslat lõpetada.

3:22. Mitte see aeg, mille järele läksin, aga elu kolmas aeg. Nagu Ahto ütles: „Mõni aasta tagasi oleksid sa sellise aja üle väga õnnelik olnud.“ Just. Kui ma 2010. aastal maratonidega alustasin, olin ma tund aega aeglasem... Aga samas on mu rekord 3:15. Hmmm, kõik on suhteline. Oleneb, millise mätta otsast vaadata. Inimestena kipume ikka suhtelise mätta otsast vaatama. Aga absoluutväärtusena? No mida, 3:22 on väga normaalne aeg!!

Ülejäänud päeva olid jalad väga valusad. Täpsemalt isegi puusapiirkond. Liikusin nagu vanur. Nüüd ma siis tean, mis tunne on vana olla. Isegi pärastlõunast uinakut oli raske teha, keha tuikas. Aga õhtusöögile Gingeris läksin jala. Liikumine tuleb kasuks. Ma ei kõndinud tavapäraselt kiiresti, pigem kangelt, põlved ei paindunud väga, aga kohale jõudsin. Need 3-4 tundi restoranis... huh, vahepeal tuli ka püsti tõusta, sest istumine muutus piinaks. Maratonirõõmud, eks. Maraton keerab üldse keha pisut sassi. Näiteks oli mu finiš umbes kell 12:22, aga süüa suutsin ligi 3 tundi hiljem. Ja ka siis oli toiduks üks banaan. Lihtsalt ei läinudki midagi alla. Mul on pärast intensiivset pingutust alati nii, et kohe ei suuda süüa. Arvan, et hundiisu saabuski üldse esmaspäeval või teisipäeval ehk mitu päeva hiljem.

Mul on hea meel, et ma jooksin. Et ma üritasin. Et mu ümber on nii palju toetavaid inimesi. Et mul on Sparta inimesed. Et meil oli nii äge tempogrupp, kus sünergia ülihästi toimis. Et mu keha jaksas lõpuni tulla. Et mu keha ei öelnud rajal üles.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust oli treeneriks Ahto Tatter. 2019. aastal liitusin vahelduse mõttes aga Egle Nabi esimese Fitbody grupiga ja siis teisega ning nii ma vaikselt jõusaali poole kalduma hakkasingi. 2020. lõpus tegin aga uue kannapöörde ja otsustasin uurida, kuhu mu jõusaaliarmastus mind viia võib. Treeneriks sai imearmas Jekaterina Remets-Morozova ja 2021. aastal üritan tema toe ja nõuannete abil jõuda ka fitnessi lavalaudadele. Vot nii.

Ametilt paindliku graafikuga IT-spetsialist, kellel on ka toitumisnõustaja taust ning piisavalt teadmisi treeningmetoodikast, et edu saavutada. Tuleb vaid vaim tugevana hoida ja edasi liikuda!

Mida ütlesin jooksjana raskel treeningul Ahtole? "Suren ära, aga elan edasi." Nii on. Raskused tulevad ja lähevad, tuleb vaid ise tugev olla.

Born 1988 (age 33)
Coach Jekaterina Remets-Morozova
Club Sparta
Physio/masseur Raiko Karpov
Height 1.75m
Weight 62kg

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri Suurjooks 41:15 Rapla 26/05/19
Kuressaare Linnajooks 41:32 Kuressaare 04/05/19
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu 02/09/18
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu 11/08/18
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion 11/07/18
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion 02/07/18
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla 27/05/18
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare 05/05/18
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere 04/02/18
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare 20/10/17
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu 03/09/17
Saku kevadjooks 43:41 Saku 21/05/17
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla 14/05/17
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere 12/03/17
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere 05/02/17
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare 14/10/16
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu 04/09/16
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla 05/06/16
Saku talvejooks 46:00 Saku 06/02/16
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare 16/10/15
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu 06/09/15
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere 15/08/15
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla 07/06/15
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu 17/05/15
Viimsi jooks 49:33 Viimsi 09/05/15
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare 17/10/14
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu 25/05/13
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare 19/10/12
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu 02/06/12
Viimsi jooks 50:04 Viimsi 07/05/11

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion 13/06/18

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 05:35.21 Kohila 15/05/19

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 11:35.97 Kohila 08/05/19
Kohila Pikamaajooksusari 12:05.29 Kohila 16/05/18

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London 20/06/18
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion 30/05/18
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn 08/04/17
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn 31/12/16
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu 21/11/15

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion 27/06/18

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Ööjooks 1:30:54 Rakvere 17/08/19
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere 18/08/18
Narva Energiajooks 203. 1:36:28 Narva 09/06/18
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania 24/03/18
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu 07/10/17
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva 10/06/17
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi 01/04/17
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere 13/08/16
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva 11/06/16
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom 26/03/16
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn 16/01/16
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva 13/06/15
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva 10/08/13
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom 03/03/13
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva 11/08/12
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere 08/06/12
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva 13/08/11
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere 10/06/11
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn 14/08/10
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn 13/09/09

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Milano Maraton 3:15:29 Milano 07/04/19
Tallinna maraton 21. 3:18:13 Tallinn 09/09/18
SEB Tallinna Maraton 3:24:05 Tallinn 10/09/17
Helsinki Spring Marathon 3:28:07 Helsingi, Soome 23/04/17
Ravenna Citta d'Arte 3:32:53 Ravenna, Itaalia 13/11/16
SEB Tallinna Maraton 3:29:53 Tallinn 11/09/16
Roma Marathon 3:34:38 Rooma, Itaalia 10/04/16
SEB Tallinna Maraton 3:51:59 Tallinn 13/09/15
Pääsküla raba maraton 11 days, 7:15:00 Tallinn 04/04/15
Barcelona Marathon 3:59:52 Barcelona, Hispaania 15/03/15
SEB Tallinna Maraton 4:18:18 Tallinn 14/09/14
Reykjavik Marathon 4:19:21 Reykjavik, Island 23/08/14
Haapsalu maraton 4:25:37 Haapsalu 18/05/14
Loch Ness Marathon 3:55:23 Inverness, Šotimaa 29/09/13
SEB Tallinna Maraton 4:01:05 Tallinn 08/09/13
SEB Tallinna Maraton 4:18:13 Tallinn 01/09/12
SEB Tallinna Maraton 4:14:45 Tallinn 11/09/11
SEB Tallinna Maraton 4:27:09 Tallinn 12/09/10

Other running results

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Jooks pmber Pühajärve 15. 1 day, 22:14:00 Pühajärve 04/07/20
Contact athlete to become a sponsor!