Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

Silja Jürs (30)

Long-distance running

1 FAN
05 Nov 2018

See oli küll mõnda aega tagasi, aga vanad võlad tuleb ära tasuda, enne kui uued võistluselaadsed tooted peale suruvad. Just nimelt võistluselaadsed, sest tõsiseks võistluseks ei saa neid pargijookse pidada. Asi pole kehvas korralduses, oh ei, jumaldan seda korraldust ja seda, et nii paljud inimesed iga ilmaga igal laupäeva hommikul end ikkagi parki veavad. Ja me räägime ikkagi 500 inimesest, kui konkreetselt Cardiffi Bute parki pargijooksu silmas pidada. Päris võistlusega pole tegu seepärast, et ma ei valmistu neiks kuidagi eriliselt. Ehk peaks? Ehk jõuaks siis ka paremate tulemusteni? Või võttagi praegusel treeningperioodil lõdvemalt ja hoida võistlusnärvi järgmiseks hooajaks? Tegelikult mulle suisa meeldibki niimoodi suvalt peale minna. Tuleb, mis tuleb, mina teen korraliku pingutuse, selmet kodus teki all norsata (tegelikult ei norska ma nagunii).

Niisiis. 6. oktoober. Kui muidu oli mul võimas plaan need 3 kuud vahetustudengina nn. majavalvurina (ingl. k. "house sitting") läbi ajada ehk teiste inimeste kodudes elada ja nende loomade eest hoolitseda (tasuta elamine!), siis just oktoobrisse sattus 10 päeva, mil mul ühtki võõrast kodu kuskilt võtta polnud. Tegin hoopiski Cardiffi hostelitele tiiru peale. Paar ööd YHA-s: £10 öö, 4 naist narivooditega toas, vannituba toas, palju ruumi, aga ühisköögis puuduvad maitseained. Paar ööd NosDas: jällegi £10 öö, aga kitsad toad, köök räpasem, mitte eriti hubane. Paar ööd NosDast 50 meetrit eemal RiverHouse'is: £19 öö, WC ülipuhas, aga toast eraldi, kitsad toad, aga maailma ägedaim elutuba ja köök, väga kodune ja hubane. 6. oktoobri hommikul ärkasingi RiverHouse'is. Panin end hämaras toas riidesse ja ronisin alla kööki hommikusöögile. Üks vähestest kohtadest, kus hommikusöök hinna sees. Ja tegu oli kauni hommikusöögiga! Vaata pilte! Helvestele sai peale kallata marju, pruunile röstsaiale (leiba leiab Suurbritanniast üliharva, peamiselt saksa poodides) maapähklivõid peale määrida, kohv ei olnud lahustuv, vaid orgaaniline presskannupuru (brittidele meeldib millegipärast rõvedat lahustuvat juua, olen seda eri kodudes elades märganud). Ühesõnaga... see hommikusöök oli mu hukatus. Toit ilmus võluväel kööki kell 7, aga kuna pidi taas kell 9.30 sealt haihtuma, siis oli see varane hommik mu ainus võimalus seda nautida. Ei mingi valemiga jõudnuks ma pärast jooksu veel kööki nosima. Nüüd on see moment, mil mul on häbi. Ise toitumisnõustaja, aga sööb esimesel võimalusel liiga palju, kui toiduvaagnatega silmitsi seisab! Ausõna, kodus on kõik palju lihtsam. Kodus on kapis "õiged" toidud, mis ei tee paksuks, mis seeduvad kiirelt, mida ei õgi üle. Sestap mulle igasugu buffeelauad ei meeldigi. Ei taha olla buffeega hotellis nagu näiteks Portugalis, kus kevadel laagris olime, või Narvas, kus end enne üliolulist poolmaratoni ümmarguseks sõin. Ise olen loll. Või noh, nõrk. Aga vabandust, olen ka inimene! Mõnes mõttes aitab see mul kliente paremini mõista. Ise üritan järgida sama soovitust, mida klientidelegi annan: ära osta koju toite, mida sa tegelikult süüa ei tohiks, mis pole tervislikud jne. Kuniks mul kodus magusat pole, ma näiteks magusat ei söögi. Puuviljad maitsevad ülihästi. Tuleb aga pikem töllerdamine kuskil linnas (näiteks ülikool vms), kõht karjub, mõistus kaob, ostan mingi väikse mõttetu maiuse, mis kokkuvõttes isegi eriti ei maitsegi ja rahuldust ei paku. Juhtub..

6. oktoobri hommikul püüdsin end tagasi hoida, aga sõin siiski pisut rohkem, kui enne võistlust mõistlik oleks. Nojah, ei pidanudki õige "võistlus" olema, aga mingit kiiremat sorti samme kavatsesin ikka seada. Õues ladistas jubedat vihma ja teki alt väljapugemine oli olnud suurem eneseületus. Oeh. Otsustasin ikkagi minna, sest River House asus mugavalt jõe ääres ning mul oli väga hea starti lonkida. Kümme korda lihtsam kui Penarthist (mu esimene "kodu" 11.-26. septembril) bussiga kohale logistada. Ja ma teadsin, et ma pole ainuke, kes vihma ja külma trotsib. Kui kõik need inimesed kohale lähevad, kuidas saan ma kehvem olla? Panin tähele, et iga kord, kui waleslased oma ilma üle kurtsid, kehitasin ma õlgu ja laulsin ette pika tiraadi Eesti talvedest ja temperatuurist -20 kraadi. Kuis saanuks ma siis sellise +5 kraadi juures väikse vihmasabinaga tuppa peitu jääda, kui tulen selliselt külmalt maalt?

Mu õhku läbilaskvad ülikerged Saucony Type A6 tossud (nüüdseks prügikasti rännanud, suur varvas tegi koledad augud sisse) olid kahjuks ka vihma läbilaskvad. No mida sa ikka loodad, kui talla sees on õhuaugud? Seega olin juba soojendussörgiga sokid läbi leotanud. Vett sadas kaela ka taevast. Üllatusega märkasin aga, et oli pisut soojem kui mu esimesel pargijooksul. Taas selline ilm, mis toast vaadates tundub jubedam, kui tegelikult on. Ja olgem ausad, viskasin jope "pakihoidu" (suur latakas presenti puude all) ja jooksin lühikeste pükste ja maikaga, mille seljal ilutses "Estonian marathon runner". Suutsin isegi paar kiirenduselaadset liigutust teha ja mõned kohmakad jooksuharjutused. No polnud ikka pärisvõistluse tunnet, pigem selline tempojooks. Pressisin end stardis nimme pisut ettepoole, teades, et nagunii läheb algul tunglemiseks. Samuti ei võeta pargijooksudel aega kiibiga, vaid see läheb käima, kui mingi tüüp karjub "Go!" ja kinni, kui jõuad stopperiga vabatahtlikuni. Nii, asusin teele. Täitsa mõnus isegi lonkida, kõrvus helisemas ergutavad hüüded "You are doing great!!", "Good morning!", "Beautiful run!". Olgu, ma ei lonkinud, jooksin. Umbes 1,6 km peal ujus külje alla üks pisut noorem tüdruk (pealtnäha) ja jäigi mu kõrvale hingeldama umbes 4. km alguseni. Ootasin, et ta ära väsiks, aga viimasel kilomeetril pani hoopis eest minema. Mhh. Igatahes aitas ta mul tempot hoida ja suutsin oma poolmaratonist väsinud jalgu (ikkagi 6 päeva ainult möödas) üpris normaalses tempos finiši suunas kangutada. Sellest ärme räägi, et oli külm ja märg, see oli paratamatus.

Üle finišijoone puhkisin 527 jooksja seas 62. kohal, 8. naine (jälle), oma vanuseklassis 2. Aeg 20:57 ehk ei midagi uhket, aga kiirem kui eelmisel korral. ParkRuni korraldajatelt saadud uhke e-mail, mis paar tundi pärast jooksu postkasti potsatas, õnnitles mind uue isikliku puhul. Oojee. Olgem ausad, juunis jooksin ma Londonis 20:09. Aga jah, see oli mu ParkRuni formaadis joostud jooksude rekord. Tagasi sörkides ujus külje alla üks meesjooksja, kes oli suutnud enne mu seljalt "Estonia" välja lugeda ja uuris, mida Cardiffis teen. Vangutasin pead ja rääkisin sellest, kuidas oleks tahtnud ikka järgmisel päeval (7. oktoober) sealsamas poolikut joosta ja kadestasin tema abikaasat, kes oli endale sinna koha kindlustanud. Kui päev hiljem esmalt telekast ja siis juba päriselus pooliku jooksjaid imetlesin, tilkus süda verd. Oh jah. Miks nii kiirelt välja müüdud? Sest tegu oli vägeva jooksuga! Ugandalased küll üritasid, aga esimesena jõudis finišisse valge austraallane ajaga 1:01 vms. Esimene naine 1:09. Lohutasin end siis vähemalt finiši vaatamisega, kus tuli suisa pisar silma kogu seda jooksuilu nähes, ning hiljem läbisin pikka jooksu tehes osaliselt sama rada. Päike paistis ja pargijookse kummitav vihm oli selleks päevaks kadunud. Sun-day, eks ole, päikse päev.

06 Oct 2018

30. september, Robin Hoodi poolmaraton Nottinghamis. Minu aseaine täna toimuvale Tartu poolmaratonile, kuhu mul on logistiliselt lihtsalt liiga ebamõistlik minna. Esialgne plaan oli küll Tartus joosta ja Paide-Türiski kuidagi rada läbi lonkida, et siis näha, mida mulle Linnajooksude sarja eest antakse. Aga ei. Tegin arvutused nii- ja naapidi. Eestisse lendamine, hoolimata kogu koduigatsusest, oli äärmiselt kahjumlik. Kuna tegelen natuke ka investeerimisega, tundus selline kulu lausa laristamisena. Samuti oleks olnud väga keeruline esmaspäeval õigeks ajaks õhtusesse seminari jõuda. London ja Cardiff ei asu kõrvuti. 4 tundi bussisõitu või 2 tundi rongiga, aga see maksab ligi 10x rohkem.

Niisiis. Nottingham. Otsisin endale poolikut, tehes kastikesse "flat" linnukese. Lootsin tõesti tasast rada ja ilusat lõpuaega. Ideaalis valinuks muidugi koduse Cardiffi pooliku, mis toimub homme ehk 7. oktoobril, aga see oli täiesti välja müüdud. Inimesed küll müüsid oma stardikohti, aga nime muutmise viimane kuupäev oli 13. augustil, nii et oli võimalik vaid kellegi teise nimega joosta. Ei, aitäh.

Nottinghamis ärkasin üpriski mõttetus kesklinna hostelis, mis oli vist suhteliselt ainuke koht, kus oli võimalik veel öömaja leida. Odav? Mitte päris. Võrreldes YHA Cardiffiga, mis maksab £10 ja on samas hosteli kohta luksuslik (privaatne vannituba toas ja 4 naist 1 toas, toas lausa võimlemisruumi), oli Midtown ikkagi kallis. Ja vastikult kesklinnas. Jah, peoloomadele ideaalne, aga poolmaratoniks valmistumiseks kohutav. Õuemüra muutus suisa talutavaks, aga mu narivoodi ülemine naaber vähkres terve öö ja see voodi nagises, nii et vähe polnud. Ta käis ka vist mingi 10x tualetis öö jooksul. Boonusena... suvaline purjus mees seismas keset tuba kell 1 öösel. Mida iganes, eks. Hommikul selgus, et mu ülemine naaber oli samuti jooksja. Londonist. Kergitasin vaid kulmu, ei viitsinud temaga pikemasse vestlusesse laskuda. See tropp ei lasknud mul öösel magada.

Puder ja kohv sisse ning sörgiga stardi poole. Ei olnud erilist motivatsiooni minna. Katkendlik öö ei saanud päikselise hommikuga korvatud. Hall ilm. Jahe. Suisa külm. Nojah. Aga ma olin maksnud ja võiks siis vähemalt kuidagi läbi lonkida. Saab pika trennigi kirja. Võistluskeskuses elu kees, ikkagi 12 000 jooksjat. Tuju läks paremaks, kõik need inimesed olid kohale tulnud, kõik nad tahtsid joosta. Me suudame seda! Ma suudan. Pressisin end kollases stardikoridoris, kohe eliidi taga (muuseas toimusid ka Inglismaa meistrivõistlused poolmaratonis), 1:30 tempomeistri selja taha. Kes teab? Ehk õnnestub? Enne ei tea, kui järele proovida. Ja siis käis pauk.

Optimistlik algus viib tihti pessimistliku lõpuni. Olgu. Nii hullusti ei läinud. Esimesed 10 kilomeetrit kujunes hüpitavaks üles-alla kulgemiseks. Iga tõus tappis minus paar motivatsioonikübet ja tõmbas lihased pingule. Isegi järgnevad langused ei lepitanud keha kiiremini lippama. Kui ikka kops koos on, tundub langusest alla tuiskamine samuti pingutusena. Huh. Teadsin, et kõige hullem tõusunurk, mingi kohutav lauge punnitus Wollatoni pargis, kus on muidu võimalik näiteks hirvi kohata (hirv ka medalil). See tuli, läks ja väljusin sellest elusana. Leidsin oma rütmi kuskil 11. kilomeetril. Ei surnud ära, ei saanud haamrit. See oli ju kõigest poolmaraton. Hoopis parem hakkas. Mitte küll nii palju parem, et uue rekordi välja jookseks, aga finišini kulgesin. Ei pidanud end murule kõverasse viskama ega midagi. Viskusin massaažitelgis lauale ja lasin kahel massööril pisut lihaseid töödelda. Sedapuhku isegi sobis see hellem puudutus, mida ma tavaliselt väga ei hinda. Vasaku reie tagakülg, kus kunagi oli kergekujuline rebend ja armkudegi, oli üpris pinges. Pärast oli parem olla. Muidugi.

Hooaeg on lõpusirgele jõudmas. See on olnud pikk. 1:36:00 on mu 4. parim aeg, selle aasta 3. Ei midagi väga erilist, 3,5 minutit rekordist eemal. Pooliku ajal mõtlesin, et ma ei soovi vist sel aastal pikemat võistlust kui 10 km. Töötaks pisut selle kiiruse kallal, eks. Samas, eks näis, mis varsti saama hakkab. Ees ootavad stabiilsemad kuud, kus mul on maja-loomahoidjana "kodud" olemas. Elan inimeste kodudes, kui nad ära on, ning hoolitsen nende loomade eest. Tasuta. Parim variant, sest 3 kuuks korterit või tuba üürida oleks olnud finantsiline enesetapp. Isegi mu stipendiumiga.

06 Oct 2018

6. oktoober. Väljas kallab vihma samamoodi nagu 2 nädalat tagasi, kui esimest korda Suurbritannia kuulsaid pargijookse proovimas käisin. Tahan sama vähe minna kui kaks nädalat tagasi, aga püüan end veenda, et pärast jooksu on nii hea olla. Kannatan ära need 5 kilomeetrit, mis see siis ära ei ole, eks?

2 nädalat tagasi oli mu stardipositsioon mitmeid kilomeetreid kaugemal, kuna elasin parajasti Penarthis, mis on väike linnake Cardiffi külje all. Stardini oli Mapsi järgi ametlikult 10 km. Esmalt jooksin 2.2 km jagu Penarthi linna keskusesse, sest sealt väljub rohkem busse. Kell oli palju nagunii, raske oli end voodist lahti rebida. Kas tõesti kavatsesin sellisel pimedal hommikul vihmaga jooksma minna? Huh. Koeradki, kelle eest parajasti hoolitsesin, vaatasid mind nagu lollakat. Läksin. Cardiffi kesklinnast sörkisin starti, sest laupäevane bussigraafik oli eriti totter ja üleüldse on bussid üliaeglased, kuna peatuvad igal nurgal. Startimomendiks oli mul seega koos juba 6 km. Teiste jooksjatega lõdisesin seal puu all, vihmavarju polnud väga kuskilt loota. Ühel hetkel lõdisesime kambakesi starti, aga stardigrupid (2-minutised intervallid, nt 20-22) ei lugenud eriti. See tähendas, et vähemalt esimene kilomeeter oli paras trügimine, et kõigist enda võimeid üle hinnanud või mitte teadvatest inimestest mööda saada ja õige tempoga joosta. Möödusin paljudest, aga mingit särtsakat jooksu siiski ei teinud. Nii-nii külm oli! Paarsada meetrit enne lõppu hakkasin taskust kiletatud paberikest koukima, kus oli mu isiklik ribakood. Pargijookse on Suurbritannias üle 500, laupäeviti kell 9, nagu kellavärk ja tasuta. Aga aja kirja saamiseks peab ribakoodike kindlalt kaasas olema. Tegelikult selle kiire asjaga nii kiire polnudki. Finišis torgati mingi plastikjulla pihku: number 55, minu koht. Nojah. Aga... sellel külmal hommikul oli ligi 500 inimest välja tulnud, nii et väga hull polnudki. 8. naine, vanuseklassis 4. Sisse skänniti nii plastikjupats kui ka mu enda paberike ning mõni päev hiljem sain postkasti kirja, et lõpuaeg oli 21.11. Mu kell näitas sama. Kell näitas ka 100 meetrit pikemat distantsi, aga mis seal ikka. Sellise ajaga kuhugi kelkima minna ei tasu. Tasub aga uuesti joosta ja proovida.

Ja ongi 6. oktoobri hommik. Jälle sajab, jälle hakkab mingi kari hulle kuskil pargis jooksma. Mul on natuke parem stardipositsioon, olen jõeäärses hostelis, hetkel majata majavalvaja (10. oktoobrist detsembri alguseni on mul/meil aga "kodud" ja loomad olemas). Ja ajan end laua tagant püsti, sörgin kohale ja siis punnin täiest väest nii 20 minuti jagu. Pärast on nii hea olla. Päriselt. Ja viimaks sain esimese pargijooksu muljedki kirja, enne kui järgmine peale tuleb.

Mu esimesest pargijooksust ja kontseptsioonist üldse saab pikemalt lugeda oktoobrikuu Jooksjast. Samuti kirjutasin seal artikli optimaalse võistluskaalu arvutamisest. Uhkete tabelitega ja puha.

28 Sep 2018

Enne kui maratonimuljed lõplikult mu ajust aja hiiglasliku luuaga minema pühitakse, oleks justkui kohustuslik mõned jäljed-kriipsud ka sellele tühjale plangule tõmmata. Et siis maraton: distants, mida tuleb karta, aga mitte värisedes, vaid härda aupaklikkusega. Maraton ei salli naljategijaid, aga ka mitte hambad ristis jooksjaid. Maraton sallib tasakaalu, küpsust, rahulikku kindlameelsust. Mõnes mõttes lähen maratonistarti alati teatava rahutundega: tempo pole nii hinge kinni nööriv kui mõnel lühemalt distantsil, näiteks staadionil 1000 meetrit joostes. Kui õigesti ja piisavalt rahulikult alustada, on suurem osa maratonidistantsist nagu jalutuskäik pargis. Ainult et... ei tasu sõbraga lobisema jääda nagu pargis, kogu hapnik kulub lihastööks, eriti maratoni teises pooles, kus võib kohtuda kannatustega.

Ärevus näris mind hoopis päev varem, kui läksin kõigest 10 km jooksu vaatama. Stardis abikaasa, kes oli oma vigastusega niivõrd palju sõbraks saanud, et hakkas viimaks vormi jõudma ja tegi ühe oma vähestest 10 km startidest üldse sel aastal. Mul oli mõni minut enne pauku tema pärast paha olla. Kas ta suudab pundis püsida? Kas tuleb ilus aeg? Ja mis kõige tähtsam: kas ta jääb rahule, saab kinnitust, et jooksmine on ikka õige asi ja tahab sellega edasi tegeleda? Pühendub rohkem? Ei tapa ennast teisi aidates tööga, ei too iseenda saavutusi ega tervist teiste nimel ohvriks. Nii ma sõbrannaga seal Viru väravate juures ootasingi. Tuli ja läks nagu keravälk, kenasti grupis ja kuskil esimeste seas. Vähem kui pool tundi hiljem seirasime juba Olde Hansa juures munakividel jooksjaid. Kus ta on, kus ta on, kus ta on? Viimaks ta tuli. Üksi. Kümnendana. Kiikasin kella. Hmmm, rekord kindlasti mitte. Toona ei saanud arugi, kui rõve see enam kui pool kilomeetrit munakivi tegelikult on. Kombineeritud veel hirmsa tõusuga. Tuli, läks, näos kannatus, ajaks 32.38. Aasta parim, aga rekordist kaugel. Nojah. Õnneks jätkus piisavalt võitlusvaimu, et Tartus kuu aja pärast uuele katsele minna. Jah, tee seda, sa suudad!

Maratonihommikul ei olnud mingit väga erilist tunnet. Tuli lihtsalt minna ja joosta. Natuke kahjugi, et pidulikku heldimust ei tekkinud. Mis see nüüd siis oli? 16., 17., 18. maraton? Tõeliste kogujatega võrrelda ei anna, aga ikkagi omajagu jookse! Ometigi olen ma stardikoridoris nutnud. Mõnel eriti suurel jooksul, kui jõuab kohale, et ma olen osa millestki väga erilisest. Tallinna Maraton oli ka eriline, aga hingekeelteni millegipärast seekord ei jõudnud. Suutsin enne starti veel üpris muretult lobiseda. Natuke tegi muret reedest saati kimbutanud roidevalu. Istusin reede hommikul laua taga ja äkki tundsin, et on paigast ära. Kõndidagi oli valus, sügavamast hingamisest rääkimata. Füsioterapeudiga abielus olles saan tavaliselt just siis "vastuvõtule", kui midagi kapitaalselt valesti on. Järjekorrad on lihtsalt nii pikad! Kuigi-kuigi, vähemalt massaažiajad panin endale juba varakult kirja, nii et kuu enne maratoni iga nädal isegi laual lebasin. Manipulatsioonidega mingi väike raks tuli, aga pigem olid ümbritsevad lihased kohutavalt kanged. Neid sai nii reedel kui laupäeval muditud. Esimesed 10 km tundsin, kuidas roie torgib. Hirm oli, et läheb hullemaks, aga mingil hetkel unustasin selle valu. Hakkas hoopis paremalt pistma. Jälle. Nii palju, kui asja uurinud olime, tundus, et minu puhul on tegu mingi hingamisvärgiga: diafragma spasm vms. See kimbutas mind ka Narva poolmaratonil. Tavaliselt läheb paremaks, kui natuke aega kõveras jooksen. Nagu üks jooksja hiljem märkis: "Sul on mingi huvitav tehnika. Vaatasin Narvas, et tõmbasid end küüru ja läksid siis kohe kiiremini edasi." Nojah, valu läks väiksemaks, sealt ka suurem kiirus!

Valud valudeks, vähemalt poole maa jagu oli ikka puhas rõõm see jooks. Tempo oli pisut riskantne, 4.30. Teadsin, et sealt tuleb kukkumine. Aga äkki ikka mitte? Äkki olengi juba nii tugev? Korra lubasin vaimusilmas kauneid finišiaegu ette kujutada. 3.12? 3.10? Miks ka mitte? Üks esmamaratoonar sättis end minu temposse, kuigi tema pooliku aega (rekord 1.17) vaadates oleks ta võinud kindlasti kiiremini vudida. Mingil hetkel ta kaduski. Ainus, kes mind ja keda ma isegi varjuna jälitasin oli pealtnäha üks hispaanlane. Kord mina, kord tema ees. Ta oli minuga juba kuskil 10. km juures ning jäi lõplikult maha nii 37. kanti. Ju siis tema "rituaalidest" viimaks enam ei piisanud ning maraton murdis tempo maha: ta tegi aeg-ajalt mingeid kummalisi käteringe ja hingas väga valjult ja sügavalt.

Vabaõhumuuseum oli meeldivam kui aasta tagasi, aga siiski mitte lemmik. Silme eest virvendama hakkas aga enne Stroomi randa, kui pikalt mööda lippidest silda jooksime. Need lipid panevad ikka pea ringi käima, kui neid liigselt vahtida! Enne seda olin aga täitsa oma inimeselt Katalt geeli saanud, mille tubli spartakas Joel õigesse punkti toimetas. Joel oli ise kusil 36. km kandis, kus ulatas mulle teise geeli, suisa avatud ja puha. Selline hoolitsus aitas ka rasketel hetkedel end koguda! Ja oi, need rasked hetked tulid! Kuskil 26. km peal lasin paar naist endast mööda. Hakkasin tasapisi hääbuma. Ei mingit ootamatut seina ega raksatusega langevat haamrit, aga selline vaikne kustumine. 29. km paiku, kui hakkasin Kopli lõpp-peatusele liginema, möödus minust 3:15 tempogrupp. Tempomeister oli nii lähedal, et sain tema totra õhupalliga kaks korda vastu pead, otsekui mõnituseks, et näed sa, 3:15 sa seekord ikka ära ei jookse! Sealt edasi hakkasin tõeliselt lõppu ootama. Püüdsin aga järelejäänud maad osadeks jagada. Nii, kõigepealt käin seal Paljassaare tipus ära, tulen tagasi ja siis vaatame edasi... siis pole ju enam palju jäänud! Aga see retk sinna poolsaare tippu oli kõike muud kui meeldiv. Auklik tänav. Meh. Kõigele lisaks tekkis mu kõrvale mingi maailma tülikaim rattur, kes oma sõpra ergutas ja enda arvates mullegi kõva ergutuskõne pidas. Tahtsin vaid, et ta vait jääks. Ma ei võta järele, ma ei kiirenda, kao minema! Säästsin jõudu ja olin hoopis ise kuss. Kui ta vett pakkus, suutsin välja pigistada vaid: "Mulle ei tohi anda!" No, lihtinimene, kuidas sa siis ei tea, eks, et Eesti Meistrivõistluste arvestuses jooksvale sportlasele väljaspool joogipunkti midagi manustada ei tohi? Ja kõrval sõita ka ei tohi! Õnneks sõitis ta pigem oma sõbra kõrval, kes oli kord mu ees, kord taga. Ja siis kadusid nad silmist. Minge aga, mind ei huvita.

Natuke, natuke veel ja siis emotsioonidest tulvil sisenemine vanalinna. Seal peaks see viimane kilomeeter ju suisa lustides mööduma, sest raja ääres on nii palju ergutajaid? Sellise mõttega ma end sinna kohale vedasingi. Aga ei, ei, ei. Kui jalge all on munakivi, ei aita ükski ergutus. Rada oli võrreldes laupäevaga kitsamaks tõmmatud, nii et servades polnud ka päästvaid laugeid jupikesi, millele olin esiti lootnud. Õudus kuubis ja siis veel ruudus. Viimane tõus, viimane kurv, finišisirge. Ei mingit spurti. Üle joone. Isver, ma ei teadnudki, et mul pea ringi käib. Üpris veider oli olla. Joovastust ei tundnud. Isegi 6,5 minutit rekordiparandust ei tekitanud suuremat sorti emotsiooni. Ma olen ju enamaks võimeline? Aga jah, 3:18:13 käib kah. Üldkokkuvõttes 21. naine, vanuseklassis 16., Eesti Meistrivõistluste arvestuses 11. Tulemusi vaadates on näha, kuidas distantsi jooksul ikka hääbusin. Lausa piinlik. Alguses mingi 4:32 tempo, viimased 10 km 4:56 ja päris viimased 200 m suht surnud 6:08 tempos... Nojah, oli tõus! Tempo distantsi peale keskmine 4:42. Meh, umbes nagu mu parimate päevade aeroobse jooksu tempo. Jah, suudan enamat! Vaatame, mis järgmisel aastal saab!

19 Sep 2018

Hormoonid mängivad keha sooritusvõimega päris palju. See kehtib eriti naiste puhul. Ütleme nii, et kui mul kõht juba valust kõveras on, siis ei jaksa neid kiiremaid jooksusamme kohe üldse teha. Sel ühel (täpsemalt 1,5) päeval keriks parema meelega end teki sisse kerra või unustaks sooja duši alla, mis igasugu pinget ja valu mõneks ajaks leevendab. Tegelikult muutub sooritusvõime juba paar päeva enne, kui kõhtu seestpoolt pussnugadega torkima hakatakse. PMS, premenstruaalsündroom. Hormoon nimega progesteroon on sellal madalseisus ning see võib tekitada väsimust ja stressi.

PMS-i võimuses ehk 1-2 päeva enne uue tsükli algust jooksen ma tavapärasest halvemini. Suudan üle finišijoone tulla, aga puudub teatav särts. Midagi pole nagu drastiliselt valesti, aga ei suuda endast kõike välja panna. Pisut liiguks nagu udu sees edasi. Seepärast ei suutnud ma ka Pärnus oma 10 kilomeetri rekordit üle joosta. PMS. Puudus särts. Algas päris kenasti, vurasin üle sillatõusugi, aga ei suutnud kuskilt ühtki lisakäiku välja võluda. Üle finišijoone tulingi 1 sekund aeglasemalt kui mu senine rekord. 41.35. Selline "käib kah" tulemus. Samas aga ka aasta parim tulemus. Teadupärast jooksen aasta parimaid ikka oktoobris. Tavaliselt siis Saaremaal. Kuna sel aastal olen Erasmuse programmi vahetustudeng Cardiffis (Wales), siis tuleb oktoobris kuskil Ühendkuningriigi pinnal see rekord ära vormistada. Ja kummalisel kombel on mul vähemalt 3 aastat õnnestunud just oktoobris ühe laksuga rekordit enam kui minuti võrra parandada. Nii et... andke mulle vaid võistlus ja teen ära!

03 Sep 2018

Toitumisnõustajana olen paljudele inimestele toidutalumatusteste teinud. Kõige esimesena tegin 2 aastat tagasi aga iseendale. Jah, natuke läks abi vaja, sest esimesel korral ei saanud näpust vere väljapigistamisega hästi hakkama, aga olen kümnete testidega nüüdseks nii arenenud, et protsess on kiire ja peaaegu valutu, kui see üks väike torge ära unustada.

Minu enda testist selgus talumatustena võrdlemisi vähe asju. Tugev talumatus: hernes, roheline uba, mandel, tomat. Mõõdukas talumatus: banaan, sealiha, veiseliha, õun, lambapiim. Õunte puhul olin juba ise märganud, et pärast nende söömist hakkab seest keerama. See aga ei takistanud mul neid kilokaupa sisse pressimast. Kõige enam on kahju tomatist, mida söön tegelikult edasi (äkki ei peaks), sest mu lemmikkaste on tomatipüree ja salatis on tomatid samuti asendamatud. Banaanist ka pisut kahju, oli hea smuuti magustaja-paksendaja, aga eks saab avokaadoga ka kreemja smuuti. Sea- ja veiseliha süües ei tunne ma end ka pärast eriti hästi (raske olla) ning söön pigem kala ja kana ning sedagi kord päevas. Valgupuudust tüüpiline eestlane kartma ei pea, pigem on üleküllus.

Seda, et toidutalumatus võib väga jubedalt ka sporditulemusi mõjutada, sain omal nahal teada Ülemiste järve jooksul, mis toimus 25. augustil. Üldiselt üritan enne võistlusi igasuguste buffee-laudadega ühte ruumi mitte sattuda, aga eelmisel päeval oli väga armsa kooliaegse sõbranna, pinginaabri (!) pulmapidu ning sinna ei saanud minemata jätta. Tundus, et kõik on korras, üle ei söönud ja keskendusin peamiselt neile võrratutele ahjuköögiviljadele, mida seal pakuti. Olin juba hea meelega tõdemas, et toidupohmakat õnnestus vältida (Narva poolmaratoni hommikul tegin selliseid toitumislollusi, et kannatasin terve distantsi) ja sõin õhtu lõpetuseks kaks tükki õhulist marjatorti. Siis teatas muuseas gluteeni mitte taluv pruut, et see oli üks väga tore mandlijahust tort. Oih. Mäletasin, et enne pulmi küsisin temalt, mida ta toiduga plaanib ette võtta, ning ta vastas, et tõenäoliselt ei saa gluteeni vältida ja tuleb ikka tavaline tort. Oli aga mandlitega. Mandlid on iseenesest ju toredad, aga mul on nende vastu tugev talumatus. See ei väljendu oimetuna põrandale kukkumises ega inetutes punnides (allergia see ju pole) ning varem polnud ma sümptomeid väga täheldanudki. Tõenäoliselt ka seepärast, et nokkisin pähklisegudest usinalt mandlid välja ja andsin need abikaasale. Tema ulatas mulle vastu sarapuupähklid - igaühele oma talutav toit!

Ärkasin Ülemiste hommikul Haapsalus. Seest keeras juba pikutades. Lootsin, et läheb üle. Kõndisime kella üheksase bussi peale ja sõitsime Tallinna. Kuidagi veider oli olla. Magasin küll 8 tundi ega söönud ole ning alkoholi tarbimine piirdus pooliku šampusepokaaliga. Mitte et ma muidu eriti rohkem jooks, minu poolest võib kogu maailma alkohol pudelisse jääda. Või veelgi parem... viinamarjana puu otsa. Tallinna bussijaamast järve äärde jalutades hakkas eriti paha. Kõht lahti. Käisin korra vetsus ja üritasin siis oma pika jooksu plaani täita. Ülemiste ei pidanud nagunii tõsine võistlus olema, aga sellist kannatust, mis ees ootas, polnud samuti plaani kirjutatud. Mõte oli, et 14 km ette ja siis järvering, kuis jaksan - korralik 28 km pikk jooks. Aega hakkas nappima, käisin oma eelringil 2 korda Ülemiste keskuse vetsus, nii et jõudsin teha 8 km. Pärast siis rohkem, mis seal ikka. Aga see "pärast" oli hoopis omaette ooper. Juba sooja tehes oli tegelikult tunda, et pulss on liiga kõrge ja minek täiesti olematu. Ei olnud imelist kergust.

Starti siiski liikusin. Kofeiiniga geel veel sisse ja pöidlad pihku, et stardipauguga soontesse voolav adrenaliin kõik halva heaks muudab. Ei. Ei. Ei. Iga kilomeetri, iga meetriga hakkas aina halvem olla. Venisin lõpuni vaid seepärast, et ei tahtnud endale katkestamisharjumust tekitada. Olin samal kuul Rapla-Kehtnas alles rajalt kõrvale astunud - tõenäoliselt ka mingi toidupohmaka tagajärg, kuna käisime maal, mis tähendas suuremat sorti grillimist ja teatud lihasid ma ei talu. Ülemistel taarusin siis lõpuni, lastes mööda kõik tõenäolised ja ebatõenäolised konkurendid. Tõtt-öelda oli võrdlemisi suva. Iga pehmem mururiba oli õudus kuubis ning võib vaid arvata, mida ma sellest 3-kilomeetrisest metsajupist arvasin. Maastik, eriti pehme maastik, pole nagunii minu teema ning sedapuhku hakkas pilt silme ees virvendama, jalad liikusid ainult mingist jonnist ning võib imeks pidada, et ma ilma kiirabita finišisse jõudsin. Tuigerdasin kuidagi Sparta telki, jõin vett ja lamasin, silmad kinni, kuni maakera pöörlemine enam nii silmaga nähtav polnud. Kakerdasin mingitmoodi püsti ja tegin näo, et on parim aeg need 6 puudujäänud km ära teha, et pikk jooks kokku saada. Kui tempo 6.10 pealt väga tõusta ei tahtnud ja paar korda väsinuna juba peatuma pidin, taipasin, et aitab ja üle 1 km ma peale ei jooksnudki.

Kaks päeva hiljem läksin pika jooksuga uuele katsele. Oli esmaspäev, pikk päeva selja taga. Tavaliselt poleks ma kell viis õhtul pikka jooksu isegi mitte kaalunud. Selliseid asju tehakse ometigi nädalavahetusel! Treeneriga oli kokkulepe, et kui olen liiga väsinud ega jõua, siis teen kerge sörgi ja katsetan kolmapäeval uuesti. Jäin paduvihma kätte, aga jaksasin ikka! Viimased 5 km suutsin tempot tõstagi, nii et kogu distantsi keskmine tuli 4.48. Olgu öeldud, et see oli kiirem, kui see võistluse laadne koperdamine ümber Ülemiste järve! Nii et toidutalumatused on tõsine teema ja kui mingi asi tekitab rasket tunnet, seedehäireid, uimasust või midagi muud, siis vahetult enne võistlusi tasuks eemale hoida. Võibolla on mu organism selles osas keskmisest tundlikum ka. Üks põhjus, miks ma näiteks alkoholi ei taha, ongi see, et mul võib ühe pokaali veini pärast järgmine päev täiesti hukas olla ja oksendades mööduda. Organism ei suuda sellist mürki lagundada. Samuti kogesin mais Rapla 10 km jooksul, et mulle ei sobi üks kange nohuravim: ma ei suutnud üldse joosta, tulemuseks 47 minutit... kui ravimi ära jätsin või niimoodi ajatasin, et kiirete trennide/võistlustega oli vähemalt 24 h vahe, polnud mingit probleemi. Nii et igasugu asju tuleb tähele panna ning oma keha signaale kuulata!

19 Aug 2018

Möödas on Ööjooks Rakveres ja ma olen elus sellest hoolimata, et juba esimesel kilomeetril üritati sähviva valgusega teelt eksitada ja suure paugutamisega kurdistada. Lisaks pimedusele tuli augustiöös seljatada ka tossupilved (moodne gaasikamber!), koperdada üleskaevatud Võidu tänaval jala välja väänamisega riskides kruusa sees ning põigelda joogipunktides topsimere sees. Olen elus ja ilus. Tegelikult võib minu ilu üle vaielda, pigem on rekord ilus. Mitte küll päris see, mis suures eufoorias vahepeal kuklas tiksuma hakkas, aga rekord ikkagi. Kui pakutakse ajaparandust, võtan alati vastu! Sedapuhku sai poolmaratoni rekordnumbreid kärbitud 1 minuti ja 50 sekundi võrra ja protokolli läks kirja 1.32.40. Käib kah parema puudumisel. Protokollis andis see naiste seas 9. koha ehk paar punkti ja eurot sai teenitud ka Linnajooksude sarja tarbeks (punkte jagatakse esikümnele). 8. koht oli viimasel kilomeetril umbes 10 meetri kaugusel, aga kogenud jooksjal jagus lõpusirgeks mingi lisakäik, mida mul taskust võtta polnud.

Eks natuke jääbki soolana haavale, et 6. koht ehk poodiumil poseerimise võimalus ja Rakvere lihahunnikud jäid umbes minuti kaugusele. Esimene pool oli tõepoolest isegi liiga kerge joosta ning tagantjärele tuleb tõdeda, et midagi jäi veel sisse. Oleks võinud julgemalt joosta, aga enesepiinamismehhanismid pole veel piisavalt teritatud. Tõsi, olen sel aastal oma elu esimesed staadionistardid teinud ja kannatanud nii 3000m 5000, 1000, 800, 10 000 kui ka 2000 meetri jagu, seda kõike Kohilas. Elu näitab, et tuleb veel kannatada, saada veremaiguga sõbraks ja joosta ka pikemaid distantse, nii et natuke on paha olla. Turistitamise ja ringivahtimise ajad on möödas, nüüd on vaja täiega joosta! Ei pea läbinisti mugav olema, mõnuleda võib taastavatel jooksudel ja pärast finišijoont.

Tegelikult võib ikkagi õnnelik olla, kuigi mingit jess-jess eufooriat peal pole. Isegi see "jee-jee" õhkkond, mida vägisi peale suruti ja kõrva karjuti, ei suutnud vaimu eufoorialagedeni viia. Samas on tore, et viimati on suudetud masse piisavalt talitseda, nii et enam ei pea Rakveres läbi müüri finišijoone poole trügima. Nägin neid 10 km aeglasemaid jooksjaid-kõndijaid küll, aga mahtus läbi. Nonii. Nüüd siis väike kiitus iseendale ja treeneri tublile tööle: sel aastal on poolikus rekordiparandust 2 minuti ja 30 sekundi jagu (10 km ja maraton veel parandamata), eelmisel aastal suutsin terve aastaga parandada 2 minutit ja 1 sekundi. Aga... 2018. aasta pole teps mitte läbi ja tulen spetsiaalselt oma tudengivahetusest Cardiffist Eestisse, et Tartus poolmaratoni joonele astuda ning päev hiljem loodetavasti Paide-Türis Linnajooksudel punnimise eest mingi esikuuiku auhinnake vastu võtta ja natuke auhinnaraha teenida. Vahepealse 7 nädalaga on paras aeg vere maiku maitsta ja mõnel lühemal distantsil tõelisi kannatusi katsuda.

|

|

|

|

Article:

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, kihlusin füsioterapeudiga, kes oma jooksukogemuste najal ka mind treenis, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Toitumisnõustaja, füsioterapeudi abikaasa, väikeettevõtja, kes saab omaenda aega planeerida - kõik eeldused eduks oleks nagu olemas, tuleb osata neid vaid targalt kasutada.

Born 1988 (age 30)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu Sept. 2018
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu Aug. 2018
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion July 2018
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion July 2018
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla May 2018
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare May 2018
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere Feb. 2018
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare Oct. 2017
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu Sept. 2017
Saku kevadjooks 43:41 Saku May 2017
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla May 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere March 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere Feb. 2017
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare Oct. 2016
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu Sept. 2016
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla June 2016
Saku talvejooks 46:00 Saku Feb. 2016
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare Oct. 2015
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu Sept. 2015
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere Aug. 2015
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla June 2015
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu May 2015
Viimsi jooks 49:33 Viimsi May 2015
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare Oct. 2014
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu May 2013
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare Oct. 2012
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu June 2012
Viimsi jooks 50:04 Viimsi May 2011

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion June 2018

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London June 2018
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion May 2018
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn April 2017
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn Dec. 2016
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu Nov. 2015

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion June 2018

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere Aug. 2018
Narva Energiajooks 1:36:28 Narva June 2018
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania March 2018
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu Oct. 2017
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva June 2017
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi April 2017
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere Aug. 2016
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva June 2016
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom March 2016
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn Jan. 2016
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva June 2015
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva Aug. 2013
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom March 2013
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva Aug. 2012
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere June 2012
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva Aug. 2011
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere June 2011
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn Aug. 2010
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn Sept. 2009

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Tallinna maraton 21. 03:18.13 Tallinn Sept. 2018
SEB Tallinna Maraton 03:24.50 Tallinn Sept. 2017
Helsinki Spring Marathon 03:28.07 Helsingi, Soome April 2017
Ravenna Citta d'Arte 03:32.53 Ravenna, Itaalia Nov. 2016
SEB Tallinna Maraton 03:29.53 Tallinn Sept. 2016
Roma Marathon 03:34.38 Rooma, Itaalia April 2016
SEB Tallinna Maraton 03:51.59 Tallinn Sept. 2015
Pääsküla raba maraton 4:31:15 Tallinn April 2015
Barcelona Marathon 03:59.52 Barcelona, Hispaania March 2015
SEB Tallinna Maraton 04:18.18 Tallinn Sept. 2014
Reykjavik Marathon 04:19.21 Reykjavik, Island Aug. 2014
Haapsalu maraton 04:25.37 Haapsalu May 2014
Loch Ness Marathon 03:55.23 Inverness, Šotimaa Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 04:01.05 Tallinn Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 04:18.13 Tallinn Sept. 2012
SEB Tallinna Maraton 04:14.45 Tallinn Sept. 2011
SEB Tallinna Maraton 04:27.09 Tallinn Sept. 2010