Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

Silja Jürs (30)

Long-distance running

2 FANS
21 Feb 2019

Eesti talviseid meistrivõistlusi ehk rahvakeeli sise-eestikaid kogesin sel aastal järjekordselt pealtvaatajana. Ei olnud ma kuskilt katki, et mitte osaleda, aga normist jääb näiteks nii 24 sekundit puudu (3000 m). Küll jõuab, näiteks järgmisel aastal. Ega ma suure entusiasmiga end vabatahtlikult järsu kurviga sisehallis 15 ringi jooksma nagunii ei paku. Aga... mingi kipitus jäi siiski sisse, et ma tahan ka! Ringid ringideks, eks ta üks kannatamine ole nagunii. See tunne, et osaled eestikatel kaalub igasuguse piina üles. Küllap olen järgmisel aastal piisavalt vormis ka, et mitte üksinda ringe loendama jääda ning viimasele kohale mitte pretendeerida. Ei, mitte "küllap", vaid kindlasti. Parem on sellised asjad kindlat ära sõnastada, siis need tulevad ka.

Peab tunnistama, et olen väga oma alas kinni ehk peale jooksude ei märganud ma Lasnamäe keregejõustikuhallis toimuvast suurt midagi. Ja jooksudegi puhul märkasin pigem selliseid distantse, kus mõni tuttav inimene startis. 100m, 200m, tõkkejooksud - ausalt öeldes pole õrna aimugi. Kipub ikka nii minema, et oma mätas on kõige armsam ja ilma mõjuva põhjuseta sellest kaugemale ei keksi. Ülejäänud alade osas olin lihtsalt pime. Eks neil hetkedel, mil äratuntavad näod finišijooneni parajasti ei kulgenud, sai isegi pilk kõrvale pööratud ja sotsiaalset elu elatud. Kuna ma ise veel suvel Kadrioru staadionil ega talvel Lasnamäel võistlusnärvi kogenud pole, siis ongi need üritused pigem meelelahutus. Vaatan paari jooksu, suhtlen sõpradega. Isegi teatrisse või kinno satun harvem kui mõnele võistlusele. Seda siis pealtvaatajana. Osalejana tuleb võistlusi (mitte eestikad) niivõrd palju, et peaksin selle ületrumpamiseks vast pool aastat kinos istuma.

2018. aastal tahtsin peaaegu nutta, kui Brit 800 meetris hõbedale jooksis. Emotsioon tükkis kurku ja nii ilus olI! Sel aastal olid tema hõbedad (1500 ja 800 m) juba oodatumad ja emotsioon paremini vaka all. Draamat pakkus aga Kata komistus finišijoonel, mis maksis talle pronksi ja üleüldse kogu tulemuse (DNF). Need 12 sekundit, mil ta seal maas oli, tundusid ilmatuma pikad. Oleks suisa tahtnud ise ligi joosta ja ta üle finišijoone lükata, enne kui konkurendid kohale jõuavad ja koha ära napsavad. Kasu poleks sellest vast olnud, sest ta oli kukkunud ju joonest sissepoole, mis toob kaasa diskvalifitseerimise. Oh, hirmus! Sellist aegluubis tegevust polegi varem kogenud. Need sekundid näisid ikka ülipikad. Üllatava finiši tegi ka Pille, kel jäi 3000 meetris pronksist puudu neljandik sekundist. Selline napikas! Täiesti müstiline, kuidas sportlane jaksab end viimastel meetritel kokku võtta ja spurtida! Paljugi on kinni peas. Kui ta ise usub, siis jaksabki. Nii olen rasketes trennides endalegi korrutanud, et "jaksan küll!" ja seejärel kiirelt lipanud. Seda jooksu vaadates süvenes ka veendumus, et ma tahan ise stardis olla. Kui õhtul viimaks koju jõudsime, haarasin kätte hantlid. Vaja tugevaks saada, ma ei taha kehvem olla! Tegelikult ma ei arvagi, et olen kehv. Minu aeg on ees. Minu aeg tuleb. Vaja on eneseusku ja tulemused leiavad ise tee mu juurde. Treeningplaani olen lülitanud ka jõuvastupidavuse harjutusi, et need lihased ometigi oma ülesannetega hakkama saaksid. Treening on nauding, võistlus pidupäev. Pikkadel distantsidel on paremad päevad veel tulevikus. Õige maratoonariiga ju alles saabub. Siiski ei suuda ma ära kahetseda, et kooliajal mitte üheski trennis ei käinud. Oma lõbuks väntasin nädalavahetustel vaid rattaga 30 km ja uudistasin Läänemaad. Cooperit jooksin alati hästi, tehnilistel aladel kobistasin jubedaid tulemusi (pallivise, iu!). Mul on küll Läänemaa meistri medal orienteerumises, aga seda tänu sõbrannale, kel oli vaja paarilist. Tema orienteerus, ma töllerdasin kaasa. Kui siis ei saanud tiitleid, siis nüüd on aeg.

14 Feb 2019

Võiks arvata, et 3 kuud Suurbritannias elamist polnud mulle piisav, sest reedel, 18. jaanuaril olime taas Tallinn-London lennukil. Samal päeval oli mul Cardiff Metropolitan Universitys ühes aines loovtööde ja essee tähtaeg. Kas läksin ma tõepoolest seda isiklikult üle andma? Teadupärast elavad eestlased uhkes e-riigis, aga Suurbritannias armastatakse paberimajandust. Ei, päris nii asi polnud. Õnneks on õnnis Moodle keskkond ka nendeni jõudnud ja mõned asjaajamised saab siiski internetis aetud. Läksime hoopis lumevabale asfaldile jooksma. Mõneti võib kahelda, kas oli vaja Londonisse minekuks raha kulutada. Tänu Ryanairile ja Wizzairile päris pankrotti ei läinud, Londonis on üpris mõistlik käia. Selle RunThrough jooksu puhul oli veel selline tore konks, et 2018. aasta juunis, kui Inglismaal paaril koolitusel (mul sporditoitumine, Sanderil Achilleuse kõõluse oma) käisime, jooksime muuseas ühel kolmapäeva õhtul Victoria pargis asfaldi- ja mururingil 5 km. Tolle võistluse eest maksime. Tulemuseks minu esimene võit ja siiani püsiv viieka rekord 20:09. Sander ponnistas end teiseks meheks. Kui muidu eelnevate jooksude protokolle vaadates võib märgata üpris nadisid tulemusi, siis Sanderit tabab tavaliselt säärane "õnn", et mingid suvalised tüübid, keda esmapilgul jooksjaiks ei peakski, tulevad temaga just samal päeval starti, liduvad kõrvuti ning jooksevad viimaks eest äragi. Igatahes... juunis meile esikolmiku kohtade eest auhindu ei antud. Medal, kaeramaius (kuulus "flapjack"), banaan ja jook suruti finišis pihku igale jooksjale. RunThrough üritused on natuke nagu kuulsad Inglismaa tasuta pargijooksud (kirjutasin neist ka Jooksja oktoobrinumbris ning kokkuvõtteid minu jooksudest leiad ka altpoolt), aga nende eest tuleb maksta nii 20 GBP kanti. Meie esikolmiku kohad andsid meile aga selle eelise, et saime jaanuaris jooksule tasuta peale. Natuke mõtisklesime selle üle, et kas nüüd uuesti esikolmikusse tulles saame jälle tasuta pääsmed ja jäämegi igaveseks tasuta osalema, olles maksnud vaid päris esimese korra eest. Sellest hiljem.

18. jaanuaril kummitas mind taas kummaline nohu. Olgem ausad, nohu on mul juba 7. eluaastast, aga sedapuhku oli see jälle hullemaks muutunud. Nii hulluks, et segas elamist. Üleüldiselt oli ka kuidagi kehv olla. Londoni kevadine kargus äratas pisut ellu. Nautisin lumevaba jalutamist. Nautisin värsket õhku. Näis, et elu on maagiliselt kaunis. Ka internetist väljavalitud Britannia hotell oli oma odavuses võrdlemisi hea kvaliteediga. Õhtusööki mekkisime järjekordses Wetherspoonis (väga mõnus pubikett), kus saab mobiilirakendusega toidu lihtsalt lauda tellida ja oma PayPali kopikaid kulutada. Majutusime Canary Wharfi piirkonnas, kus autosid on mõnes kohas vähe, aga vett see-eest palju. Kanalid, sopikesed, sillad, palju kohti vaid jalakäijaile. Lisaks ka tuledes kõrghooned ning juhuslikult ka mingi kirev valgusfestival.

Laupäeva, 19. jaanuari hommikul oli aga jätkuvalt haiglane enesetunne. Joosta meeldib brittidele varem kui eestlastele, nii et kell 10 tuli juba joonel olla. Sörkisime hotellist teisele poole Thamesi jõge Greenwichi parki. Me ei ületanud jõge, sealkandis saab alt tunnelist minna. Vist ainus koht Londonis, kus selline võimalus avaneb. Avasörk oli umbes 3,5 kilomeetrit ja tundsin juba sellal, et päris mõnus olla pole. Kui pargis tuli stardini jõudmiseks veel hiigelpikk tõus seljatada, olin omadega läbi. Teadupärast pidi seda tõusu 10 km jooksus suisa 3 korda võtma. Huh! RunThrough pakub õnneks aga võimalust distants samal hommikul valida. Kusjuures, isegi mitte numbrit välja võttes ei pea veel otsus tehtud olema. Põhimõtteliselt saab otsuse teha stardijoonel. Kas oled kell 10 viieka stardis või 10.05 paarsada meetrit eemal kümneka joonel? Kuna seest keeras ja katus sõitis, olin mina kell 10 viieka joonel, kuigi esialgne plaan oli pikem võistlus teha.

Ja minek! Esimese paarisaja meetriga läks üks naine mööda. Stardiski võis tema riietusest ja olekust aimata, et tegu on konkurendiga. Tegelikult polnud. Mina talle enam järele ei jõudnud. 5 km rada oli põhimõtteliselt 1,5 ringi. Järsud kurvid võtsid natuke hoogu maha, aga pikk langus andis seda juurde. Piilusin kella. 2. km alguses oli kogu distantsi keskmine 3.57. Jess, jess, jess, nii võib rekordki tulla! Hõisked vaibusid umbes 2,7 km peal, kui algas see meeletu tõus, mis juba soojendusel kopsu krampi võttis. Kokku oli seda õudust lauget ja järsku osa arvestades 750-800 meetri jagu. Ebamugavalt palju. Kas mu põlv tõusis tõusul kõrgele? Muidugi mitte! Ägasin ja korisesin ja kaotasin igasuguse kiiruse. Ega ülevalgi jaksanud enam eriti edasi joosta. Viimased kurvid möödusid küll mingisuguses hägus. Kusjuures, selliste pargijooksude puhul tuleb arvestada ka mittejooksjate, koerte ja lapsevankritega, kes suvalisel hetkel ette võivad hüpata. Pisut tuli nendegi ümber laveerida. Veeresin siis tasapisi finišisse, ajaks masendav 21:23 ja tasuks 2. koht naiste seas.

Olles end pisut kogunud ja paar kihti riideid lisanud, läksin uurima, kui kaugel Sander oma kümnekaga on. Suundus pärast tõusu viimasele ringile. Tundus, et selle hetkeni oli teda vedanud "Leader" särgiga tüüp, kes tempot tegi. Enne viimast ringi astus too aga kõrvale. Tegu polnudki võistleja, vaid eesjooksjaga. Eestis on tihti ratturid, britid olid leidnud nii kõva jooksja, kes raskel tõusul päris korralikus tempos vastu suutis pidada. Meil viiekal oli ka säärane tegelane olemas. Mõtisklesin veel omaette, et tegu pidi olema kiire jooksjaga, sest ta pidi suutma ja kõigist ees olla. Oligi. Sanderil ka. Viimase ringi pidi ta aga üksi punnima. Kui ta 3. korda tõusust üles jõudis, võis ta viimaks finišisse lipata. See jube tapjatõus on ka pildil näha. Täiesti lõputu! Tema pidi seda umbes 2,4 km jagu kannatama. Praktiliselt veerand kogu jooksust! Õudukas! Aeg pisut alla 34 minuti ja 1. koht. Näis, et enne Portugalis toimuvat (3. veebruar) Euroopa klubide krossi, kuhu Sparta oma võistkonna saatis (Sander, Fosti, Latšepov, Sõnajalg, Hvalõnski), oli tal vorm enam-vähem. Seepärast me üldse tulimegi, et ta soovis enne tähtsat võistlust vahelduseks normaalsel lumevabal pinnasel joosta ja pingutada. Mina oma tulemust ära ei teinud. Tõenäoliselt murdis maha koolistress. Olin ma ju 12 000 sõna jagu esseid-loovtöid ära esitanud ja tähtajad olid samal nädalal. Samas oli ääretult meeldiv paljaste säärtega joosta ning tõdeda, et kuskil on ka kevad. Kunagi läheb meilgi lumi ära!

Kohad esikolmikus tähendasid järjekordselt seda, et saame teatud koodiga ka mõnele järgmisele RunThrough üritusele tasuta peale. Kui asi nii jätkub, siis võime kord elus makstud 20 naela eest lõputult nende võistlustel osaleda. Tuleb vaid esikolmikusse jõuda. Ja Inglismaal käime aeg-ajalt nagunii, seal toimub ägedaid koolitusi, lennupiletid on soodsad ning ma ei oska enam selle kohata elada. Alati leidub mõni koht, mida ma veel külastanud pole!

07 Feb 2019

Oli kord üks jooks, mille ma võitsin. Esimene võistlus uuesti kodumaa pinnal olles. Muidugi on tegu vana-aasta jooksuga, mille kajastamiseni jõudsin aga alles uuel aastal. Maandusime Tallinnas ja tervitasime lund pühapäeval, 16. detsembril, nii et vähem kui nädalake jäi Eesti kliimaga taasharjumiseks. Esiti tundus ikka kohutavalt külm ja tatine. Suurbritannia ei hiilga just troopiliste temperatuuridega, aga talved on seal kindlasti jooksjasõbralikumad. 3 kuuga hakkasin seda riiki veelgi enam armastama (olen seal varemgi elanud ja õppinud). Mingil hetkel aga avastasime, et kanname Eestis samu riideid (mütsid, kindad, joped), mida Suurbritanniaski. Ainus vahe selles, et Eestis oli temperatuur 15-20 kraadi madalam. Harjumise asi, eks.

22. detsembriks ehk võistluspäevaks küpsetas ilmataat valmis aga eriti krõbekülma ilma. Miinus 10 kraadi. Kuna abikaasa Sander esindas Sparta meeskonda ja jooksis viimast teatevahetust ja mina olen meie pere ainsa auto ainus autojuht ning elame stardipaigast 50 km kaugusel, olin minagi 10.30 juba platsis. Kui Sander soojendust tegi, tiirutasin Rocca al Mare keskuses ja ostsin paar jõuludeks hädavajalikku asja. Ühtlasi astusin korra parklast läbi ja panin viimaks autouksedki lukku. Siis asusin raja äärde tema starti ja finišit kiikama. Vahepeal sõelusin edasi-tagasi koolimaja ja raja vahet. Olulisteks minutiteks olin taas platsis ja ootusärevuses. Läks nii, nagu arvata oli: Sander lippas ilusa särtsaka sammuga kõige esimesena üle finišijoone ja tõi oma meeskonnale võidu. Selle teadmisega kobisin riietusruumi ja hakkasin end valmis seadma.

Niivõrd külm ilm nõuab korralikku ettevalmistust. Pikkade pükste alla läksid ka lühikesed retuusid ja särgikihtide arvu ma enam ausalt ei mäleta. Juuresolev pilt tõestab, et kaks kihti oli kindlalt: üks pikk ja üks lühike. Soojenduse ajal oli veel jakike üll. Pisut keeruline oli säärase külmaga sooja sisse saada, aga mööda kergliiklusteed linna poole joostes tabas mind imeline tunne, mis liiga tihti mind ei külasta. Kergus. Samasugune kergus, kui näiteks enne Rakvere Ööjooksu, kus augustis oma parima poolmaratoni jooksin. Kui Sander räägib, et tal on mõnikord soojenduse ajal kehv, aga jooksu ajal läheb heaks, siis mul peab juba soojenduse ajal hea olema, et midagigi õnnestuks. See tekitas nii heameelt kui ka kerget ärevust. Stardiprotokolli lapates olin juba niigi adunud, et vähemalt poodiumikoht on võimalik ja seda ma ära võtma tulingi.

Juuresolevalt fotolt on näha nii meeste kui naiste võitjad 8,4 km distantsil. Klubikaaslane Leonid Latšepov tõi jooksu võidu meile. Need on juba ärevad hetked stardikoridoris. Lihased jahtumas, starti kibelemas. Hakkaks juba pihta, eks, teeks ära, enne kui päris ära külmume! Ja siis käiski pauk. Kella piiludes sai selgeks, et algus kujunes jõle kiireks ja võtsin natuke tempot alla. Ükski naine minust ei möödunud. Pelgasin, et kauaks mulle seda rõõmu ei jagu. Kiire algusega on lihtne end sodiks tõmmata ja ülejäänud distantsi kõngeda. Vähemalt 1. kilomeetri kuulsin selja tagant Kaire Matsoni hingamist. Teda ma põhiliselt kartsingi. Kui kunagi ammu Elujooksus olin, oli Kaire mu suur iidol. Siis ma ise väga tõsiselt ei jooksnud ja tema tulemused tundusid täiesti müstilised. Hetkel on jätkuvalt nii, et maratoni jookseb ta minust 15 minutit ja poolikut umbes 5 minutit kiiremini, 10 km puhul juba üpris võrdsed ja lühemas maas on mul eelis. Ma pole kohe üldse mitte kiire, aga kuidagi suudan tal eest ära liduda. Suutsin ka sel jooksul. Millalgi ma seda hingamist enam ei kuulnud. Selja taha ei julgenud ka absoluutselt vaadata. Olen ilmselgelt hõlpsalt psühholoogiliselt mõjutatav. Kui keegi minust mööduks, kaotaksin tõenäoliselt igasuguse vaimujõu talle järele pressida. Sestap lootsingi kogu hingest, et ei tema ega keegi teine möödumist ei ürita. Läks õnneks. Poolel maal hõigati ka joogipunktis, et olen esimene naine.

8,4 kilomeetrit pole kes teab mis pikk maa, aga ikkagi ei suutnud finišijoont ära oodata. Lohutasin end, et 7,5 km peal läheb lihtsamaks, siis taas vabaõhumuuseum ja rohkem rahvast... ja et 8 km peal hakkab juba finiš paistma ja siis on vaja vaid natukene punnitada. Raske oli. Külm. Keskmine tempo viimaks 4.25 min/km. Ei midagi kiiduväärset. Jooksin poolmaratoni suvel sama kiiresti. Aga eks talv ongi teistsugune. Võidu see igatahes tõi. Minu esimene suur võit. Viimaks ometi. 1. naine 95 naise seas. Üldarvestus 19. koht 231 jooksja seas. See oli võrdlemisi üksildane jooks, alles viimastel kilomeetritel tekkis paar meest ümber.

Autosse toppisime päris kena hunniku auhindu. Šampoonid-palsamid kuluvad kindlalt ära, Audi nokamütsid ja kruusi viisime sugulastele (millegipärast osutusid meie silmis mõttetud auhinnad ülimalt menukas), järjekordne spordikott isegi leidis kasutust... Kogu minu auhinnanoos on fotolt kenasti näha. Käisime õhtul veel Sparta jõulupeol ja jõudsime koju pisut enne keskööd. Kehra pole selline koht, kus Tallinnast korra päeval ära käiks ja tagasi tuleks, mõttetu aja- ja kütusekulu. Ometigi oli vaja öösel auhinnad lahti pakkida ja pilti teha. Esimene võit ikkagi!

31 Jan 2019

Stiilinäide Swansea rannapromenaadi jooksurajast. Pilt on tehtud nädalake enne jooksu. 1. detsembril oli ikkagi paduvihm!

31 Jan 2019

Jätkame vanade võlgade tasumist! Pärast 6. oktoobri pargijooksu Cardiffis veetsin ju veel paar kuud Suurbritannias, oktoobri keskpaigast koos abikaasa ja jooksja Sanderiga. Kui olime nädalakese Weston-super-Mare'is koera jalutanud ja nii rannapromenaadil kui ka pikal kergliiklusteel treeninud, suundusime Shrewsburysse natuke suuremate koerte juurde. Shrewsbury on omapärase kujuga linn, Severni jõgi hoiab seda kallistusega silmuses. Jõe ääres on meeldivalt laiad kõnniteed, kus päris pikalt segamatult joosta saab. Ilusama ilmaga tuli muidugi a nautlejate vahel põigelda, aga kõik oli tehtav.Jõerajad läksid üle ka mudasemateks metsaradadeks, kus samuti joostud sai. Lisaks oli meil kaheks nädalaks veel see "boonus", et iga trenni lõpus tuli mitusada meetrit künkast üles rühkida. Elasime teisel pool jõge, kõrgel. Jooksma läksime jõe äärde ehk siis alla. Trenni lõpp oli alati raske, aga eks tegi ka tugevamaks.

Need kaks laupäevast 5-kilomeetrist pargijooksu Shrewsburys? Oi, oi, oi. Mainisin juba, et jõgi asus allpool, aga jõepargis olid olemas ka korralikud tõusud. Kohalikul pargijooksul tuli üht 150-meetrist tõusu võtta suisa kahel korral. Kõlab lihtsalt? Kui jooksma hakata, siis pole tegu millegi mõnusaga. Hingamine saab häiritud juba esimesel 300 meetril. Just siis tuleb künkaga esmakordselt silmitsi seista. Tõsi, järgneb küll langus, kus parema hoo sisse saab, aga tavaliselt polnud mul selleks hetkeks veel hingaminegi taastunud. Eks see viiekas muidugi paras kannatamine ole ka.

Kõige esimene Shrewsbury pargijooks toimus minu jaoks 27. oktoobril. Näha oli, et Halloween oli kõigest paari päeva kaugusel. Isegi britid on selle ameerikaliku püha üle võtnud ning palju jooksjad olid sestap tavapärased värvilised spordiriided hüljanud ja mingi tõelise kostüümi selga tõmmanud. Verised medõed, ämblikmehed ja muud elukad olid väga levinud nähtus. See oli üle hulga aja esimene päev, mil muru oli härmas. Aga päike paistis ja ülimalt mõnus oli jooksule minna. Sellest ma küll päris hästi aru ei saanud, miks mõned inimesed lühikestes pükstes olid, aga mis seal ikka. Minnes õnneks ka allamäge, pärast koju taas ülesmäge. Minu pingutuse tulemuseks oli 61. koht 478 jooksja seas, 7. naine, vanuseklassis 2. Aeg pigem selline, mille kohe ära tahaks unustada: 21:43. Ei olnud hommikul väga head tunnet, minu madalale vererõhule sellised pingutused enne keskpäeva väga ei sobi.

Nädal hiljem, 3. novembril läksin uuele katsele. Samad ringid, jälle 2 tõusu, aga palju nigelam ilm ja vähem rahvast. Ju olid paljud eelmisel nädalal just Halloweenist vaimustununa kohale tulnud. Ei, see vaid tundus nii. Numbreid vaadates selgub, et tegelikult oli rajal 10 jooksjat rohkem. Enesetunne oli mul aga parem ja jooksin natuke kiiremini. Olime juba pikalt Shrewsburys viibinud ning ehk olimegi juba nende küngastega harjuma hakanud. 47. koht 488 jooksja seas, 3. naine 297 naise seas. Oleks äärepealt teinegi olnud, aga lõpuks enam kütust ei jätkunud, kui spurtimiseks läks.

Kõige viimane pargijooks oli Sanderi jaoks ka esimene. Varem ta minuga kaasa ei jõudnudki. See oli 4 nädalat hiljem, 1. detsembril. Sedapuhku Swanseas, Walesi lõunarannikul. Veetsime sealkandis peaaegu 2 nädalat, elasime väga mõnusas (aga kohati külmas) majas koos kahe kassiga. Juhtus olema võikamast võikam ilm ja üpris keeruline oli motiveerida end pimedal hommikul bussiga linna sõitma. Jooks tuli aga ära teha. Teadagi, et kõik need hullud kohalikud lähevad. Kuidas saanuks meie põhjamaalastena kehvemad olla? Jooks toimus rannapromenaadil. Väga tasane, vaid ühe pisikese künkalaadse tootega rada. Ei tundu, et oleks põhjust kurta. Siiski-siiski. Mere ääres võib alati tuult esineda. Meid kostitas laupäev aga hoopis suurte loikude ja metsiku paduvihmaga, mis just jooksu ajal algas. Kuivadest jalgadest võis ainult unistada! Joosta oli isegi võrdlemisi normaalne. Viimastel meetritel suutsin mitte alla anda ja spurdiga teise koha säilitada. 21. koht 192 jooksja seas, 2. naine, vanuseklassis 1. Üpris edukas. Sander samuti 2. kohal. Temaga kipub nii juhtuma, et kui vaatame Inglismaa jooksude tulemusi ja rajarekordeid, on need tavaliselt jubeaeglased. Sellised, et ta võiks suurema pingutuseta võidu ära noppida. Aga... sel päeval, kui tema kohale läheb, on alati mingi kõvemat sorti jooksja platsis, kes ei taha mitte kuidagi maha jääda ja läheb tavaliselt ühel hetkel ka mööda. Mingi needus. Pärast jooksu soojendasime end kohvikus üles ja läksime vihmasabina saatel matkama. Mis koju ja teki alla? Me tulime ju Walesi rannikut vaatama! Kui hommikul kell 9 juba võistlus tehtud on, siis on ju terve päev veel ees.

Nii palju siis pargijooksudest. Võistlustest on mul veel 2 võlga: vana-aasta jooks Eestis ja üks 5K lippamine Londonis. Ühe neist ma võitsin. Mõista-mõista millise.

05 Nov 2018

See oli küll mõnda aega tagasi, aga vanad võlad tuleb ära tasuda, enne kui uued võistluselaadsed tooted peale suruvad. Just nimelt võistluselaadsed, sest tõsiseks võistluseks ei saa neid pargijookse pidada. Asi pole kehvas korralduses, oh ei, jumaldan seda korraldust ja seda, et nii paljud inimesed iga ilmaga igal laupäeva hommikul end ikkagi parki veavad. Ja me räägime ikkagi 500 inimesest, kui konkreetselt Cardiffi Bute parki pargijooksu silmas pidada. Päris võistlusega pole tegu seepärast, et ma ei valmistu neiks kuidagi eriliselt. Ehk peaks? Ehk jõuaks siis ka paremate tulemusteni? Või võttagi praegusel treeningperioodil lõdvemalt ja hoida võistlusnärvi järgmiseks hooajaks? Tegelikult mulle suisa meeldibki niimoodi suvalt peale minna. Tuleb, mis tuleb, mina teen korraliku pingutuse, selmet kodus teki all norsata (tegelikult ei norska ma nagunii).

Niisiis. 6. oktoober. Kui muidu oli mul võimas plaan need 3 kuud vahetustudengina nn. majavalvurina (ingl. k. "house sitting") läbi ajada ehk teiste inimeste kodudes elada ja nende loomade eest hoolitseda (tasuta elamine!), siis just oktoobrisse sattus 10 päeva, mil mul ühtki võõrast kodu kuskilt võtta polnud. Tegin hoopiski Cardiffi hostelitele tiiru peale. Paar ööd YHA-s: £10 öö, 4 naist narivooditega toas, vannituba toas, palju ruumi, aga ühisköögis puuduvad maitseained. Paar ööd NosDas: jällegi £10 öö, aga kitsad toad, köök räpasem, mitte eriti hubane. Paar ööd NosDast 50 meetrit eemal RiverHouse'is: £19 öö, WC ülipuhas, aga toast eraldi, kitsad toad, aga maailma ägedaim elutuba ja köök, väga kodune ja hubane. 6. oktoobri hommikul ärkasingi RiverHouse'is. Panin end hämaras toas riidesse ja ronisin alla kööki hommikusöögile. Üks vähestest kohtadest, kus hommikusöök hinna sees. Ja tegu oli kauni hommikusöögiga! Vaata pilte! Helvestele sai peale kallata marju, pruunile röstsaiale (leiba leiab Suurbritanniast üliharva, peamiselt saksa poodides) maapähklivõid peale määrida, kohv ei olnud lahustuv, vaid orgaaniline presskannupuru (brittidele meeldib millegipärast rõvedat lahustuvat juua, olen seda eri kodudes elades märganud). Ühesõnaga... see hommikusöök oli mu hukatus. Toit ilmus võluväel kööki kell 7, aga kuna pidi taas kell 9.30 sealt haihtuma, siis oli see varane hommik mu ainus võimalus seda nautida. Ei mingi valemiga jõudnuks ma pärast jooksu veel kööki nosima. Nüüd on see moment, mil mul on häbi. Ise toitumisnõustaja, aga sööb esimesel võimalusel liiga palju, kui toiduvaagnatega silmitsi seisab! Ausõna, kodus on kõik palju lihtsam. Kodus on kapis "õiged" toidud, mis ei tee paksuks, mis seeduvad kiirelt, mida ei õgi üle. Sestap mulle igasugu buffeelauad ei meeldigi. Ei taha olla buffeega hotellis nagu näiteks Portugalis, kus kevadel laagris olime, või Narvas, kus end enne üliolulist poolmaratoni ümmarguseks sõin. Ise olen loll. Või noh, nõrk. Aga vabandust, olen ka inimene! Mõnes mõttes aitab see mul kliente paremini mõista. Ise üritan järgida sama soovitust, mida klientidelegi annan: ära osta koju toite, mida sa tegelikult süüa ei tohiks, mis pole tervislikud jne. Kuniks mul kodus magusat pole, ma näiteks magusat ei söögi. Puuviljad maitsevad ülihästi. Tuleb aga pikem töllerdamine kuskil linnas (näiteks ülikool vms), kõht karjub, mõistus kaob, ostan mingi väikse mõttetu maiuse, mis kokkuvõttes isegi eriti ei maitsegi ja rahuldust ei paku. Juhtub..

6. oktoobri hommikul püüdsin end tagasi hoida, aga sõin siiski pisut rohkem, kui enne võistlust mõistlik oleks. Nojah, ei pidanudki õige "võistlus" olema, aga mingit kiiremat sorti samme kavatsesin ikka seada. Õues ladistas jubedat vihma ja teki alt väljapugemine oli olnud suurem eneseületus. Oeh. Otsustasin ikkagi minna, sest River House asus mugavalt jõe ääres ning mul oli väga hea starti lonkida. Kümme korda lihtsam kui Penarthist (mu esimene "kodu" 11.-26. septembril) bussiga kohale logistada. Ja ma teadsin, et ma pole ainuke, kes vihma ja külma trotsib. Kui kõik need inimesed kohale lähevad, kuidas saan ma kehvem olla? Panin tähele, et iga kord, kui waleslased oma ilma üle kurtsid, kehitasin ma õlgu ja laulsin ette pika tiraadi Eesti talvedest ja temperatuurist -20 kraadi. Kuis saanuks ma siis sellise +5 kraadi juures väikse vihmasabinaga tuppa peitu jääda, kui tulen selliselt külmalt maalt?

Mu õhku läbilaskvad ülikerged Saucony Type A6 tossud (nüüdseks prügikasti rännanud, suur varvas tegi koledad augud sisse) olid kahjuks ka vihma läbilaskvad. No mida sa ikka loodad, kui talla sees on õhuaugud? Seega olin juba soojendussörgiga sokid läbi leotanud. Vett sadas kaela ka taevast. Üllatusega märkasin aga, et oli pisut soojem kui mu esimesel pargijooksul. Taas selline ilm, mis toast vaadates tundub jubedam, kui tegelikult on. Ja olgem ausad, viskasin jope "pakihoidu" (suur latakas presenti puude all) ja jooksin lühikeste pükste ja maikaga, mille seljal ilutses "Estonian marathon runner". Suutsin isegi paar kiirenduselaadset liigutust teha ja mõned kohmakad jooksuharjutused. No polnud ikka pärisvõistluse tunnet, pigem selline tempojooks. Pressisin end stardis nimme pisut ettepoole, teades, et nagunii läheb algul tunglemiseks. Samuti ei võeta pargijooksudel aega kiibiga, vaid see läheb käima, kui mingi tüüp karjub "Go!" ja kinni, kui jõuad stopperiga vabatahtlikuni. Nii, asusin teele. Täitsa mõnus isegi lonkida, kõrvus helisemas ergutavad hüüded "You are doing great!!", "Good morning!", "Beautiful run!". Olgu, ma ei lonkinud, jooksin. Umbes 1,6 km peal ujus külje alla üks pisut noorem tüdruk (pealtnäha) ja jäigi mu kõrvale hingeldama umbes 4. km alguseni. Ootasin, et ta ära väsiks, aga viimasel kilomeetril pani hoopis eest minema. Mhh. Igatahes aitas ta mul tempot hoida ja suutsin oma poolmaratonist väsinud jalgu (ikkagi 6 päeva ainult möödas) üpris normaalses tempos finiši suunas kangutada. Sellest ärme räägi, et oli külm ja märg, see oli paratamatus.

Üle finišijoone puhkisin 527 jooksja seas 62. kohal, 8. naine (jälle), oma vanuseklassis 2. Aeg 20:57 ehk ei midagi uhket, aga kiirem kui eelmisel korral. ParkRuni korraldajatelt saadud uhke e-mail, mis paar tundi pärast jooksu postkasti potsatas, õnnitles mind uue isikliku puhul. Oojee. Olgem ausad, juunis jooksin ma Londonis 20:09. Aga jah, see oli mu ParkRuni formaadis joostud jooksude rekord. Tagasi sörkides ujus külje alla üks meesjooksja, kes oli suutnud enne mu seljalt "Estonia" välja lugeda ja uuris, mida Cardiffis teen. Vangutasin pead ja rääkisin sellest, kuidas oleks tahtnud ikka järgmisel päeval (7. oktoober) sealsamas poolikut joosta ja kadestasin tema abikaasat, kes oli endale sinna koha kindlustanud. Kui päev hiljem esmalt telekast ja siis juba päriselus pooliku jooksjaid imetlesin, tilkus süda verd. Oh jah. Miks nii kiirelt välja müüdud? Sest tegu oli vägeva jooksuga! Ugandalased küll üritasid, aga esimesena jõudis finišisse valge austraallane ajaga 1:01 vms. Esimene naine 1:09. Lohutasin end siis vähemalt finiši vaatamisega, kus tuli suisa pisar silma kogu seda jooksuilu nähes, ning hiljem läbisin pikka jooksu tehes osaliselt sama rada. Päike paistis ja pargijookse kummitav vihm oli selleks päevaks kadunud. Sun-day, eks ole, päikse päev.

06 Oct 2018

30. september, Robin Hoodi poolmaraton Nottinghamis. Minu aseaine täna toimuvale Tartu poolmaratonile, kuhu mul on logistiliselt lihtsalt liiga ebamõistlik minna. Esialgne plaan oli küll Tartus joosta ja Paide-Türiski kuidagi rada läbi lonkida, et siis näha, mida mulle Linnajooksude sarja eest antakse. Aga ei. Tegin arvutused nii- ja naapidi. Eestisse lendamine, hoolimata kogu koduigatsusest, oli äärmiselt kahjumlik. Kuna tegelen natuke ka investeerimisega, tundus selline kulu lausa laristamisena. Samuti oleks olnud väga keeruline esmaspäeval õigeks ajaks õhtusesse seminari jõuda. London ja Cardiff ei asu kõrvuti. 4 tundi bussisõitu või 2 tundi rongiga, aga see maksab ligi 10x rohkem.

Niisiis. Nottingham. Otsisin endale poolikut, tehes kastikesse "flat" linnukese. Lootsin tõesti tasast rada ja ilusat lõpuaega. Ideaalis valinuks muidugi koduse Cardiffi pooliku, mis toimub homme ehk 7. oktoobril, aga see oli täiesti välja müüdud. Inimesed küll müüsid oma stardikohti, aga nime muutmise viimane kuupäev oli 13. augustil, nii et oli võimalik vaid kellegi teise nimega joosta. Ei, aitäh.

Nottinghamis ärkasin üpriski mõttetus kesklinna hostelis, mis oli vist suhteliselt ainuke koht, kus oli võimalik veel öömaja leida. Odav? Mitte päris. Võrreldes YHA Cardiffiga, mis maksab £10 ja on samas hosteli kohta luksuslik (privaatne vannituba toas ja 4 naist 1 toas, toas lausa võimlemisruumi), oli Midtown ikkagi kallis. Ja vastikult kesklinnas. Jah, peoloomadele ideaalne, aga poolmaratoniks valmistumiseks kohutav. Õuemüra muutus suisa talutavaks, aga mu narivoodi ülemine naaber vähkres terve öö ja see voodi nagises, nii et vähe polnud. Ta käis ka vist mingi 10x tualetis öö jooksul. Boonusena... suvaline purjus mees seismas keset tuba kell 1 öösel. Mida iganes, eks. Hommikul selgus, et mu ülemine naaber oli samuti jooksja. Londonist. Kergitasin vaid kulmu, ei viitsinud temaga pikemasse vestlusesse laskuda. See tropp ei lasknud mul öösel magada.

Puder ja kohv sisse ning sörgiga stardi poole. Ei olnud erilist motivatsiooni minna. Katkendlik öö ei saanud päikselise hommikuga korvatud. Hall ilm. Jahe. Suisa külm. Nojah. Aga ma olin maksnud ja võiks siis vähemalt kuidagi läbi lonkida. Saab pika trennigi kirja. Võistluskeskuses elu kees, ikkagi 12 000 jooksjat. Tuju läks paremaks, kõik need inimesed olid kohale tulnud, kõik nad tahtsid joosta. Me suudame seda! Ma suudan. Pressisin end kollases stardikoridoris, kohe eliidi taga (muuseas toimusid ka Inglismaa meistrivõistlused poolmaratonis), 1:30 tempomeistri selja taha. Kes teab? Ehk õnnestub? Enne ei tea, kui järele proovida. Ja siis käis pauk.

Optimistlik algus viib tihti pessimistliku lõpuni. Olgu. Nii hullusti ei läinud. Esimesed 10 kilomeetrit kujunes hüpitavaks üles-alla kulgemiseks. Iga tõus tappis minus paar motivatsioonikübet ja tõmbas lihased pingule. Isegi järgnevad langused ei lepitanud keha kiiremini lippama. Kui ikka kops koos on, tundub langusest alla tuiskamine samuti pingutusena. Huh. Teadsin, et kõige hullem tõusunurk, mingi kohutav lauge punnitus Wollatoni pargis, kus on muidu võimalik näiteks hirvi kohata (hirv ka medalil). See tuli, läks ja väljusin sellest elusana. Leidsin oma rütmi kuskil 11. kilomeetril. Ei surnud ära, ei saanud haamrit. See oli ju kõigest poolmaraton. Hoopis parem hakkas. Mitte küll nii palju parem, et uue rekordi välja jookseks, aga finišini kulgesin. Ei pidanud end murule kõverasse viskama ega midagi. Viskusin massaažitelgis lauale ja lasin kahel massööril pisut lihaseid töödelda. Sedapuhku isegi sobis see hellem puudutus, mida ma tavaliselt väga ei hinda. Vasaku reie tagakülg, kus kunagi oli kergekujuline rebend ja armkudegi, oli üpris pinges. Pärast oli parem olla. Muidugi.

Hooaeg on lõpusirgele jõudmas. See on olnud pikk. 1:36:00 on mu 4. parim aeg, selle aasta 3. Ei midagi väga erilist, 3,5 minutit rekordist eemal. Pooliku ajal mõtlesin, et ma ei soovi vist sel aastal pikemat võistlust kui 10 km. Töötaks pisut selle kiiruse kallal, eks. Samas, eks näis, mis varsti saama hakkab. Ees ootavad stabiilsemad kuud, kus mul on maja-loomahoidjana "kodud" olemas. Elan inimeste kodudes, kui nad ära on, ning hoolitsen nende loomade eest. Tasuta. Parim variant, sest 3 kuuks korterit või tuba üürida oleks olnud finantsiline enesetapp. Isegi mu stipendiumiga.

06 Oct 2018

6. oktoober. Väljas kallab vihma samamoodi nagu 2 nädalat tagasi, kui esimest korda Suurbritannia kuulsaid pargijookse proovimas käisin. Tahan sama vähe minna kui kaks nädalat tagasi, aga püüan end veenda, et pärast jooksu on nii hea olla. Kannatan ära need 5 kilomeetrit, mis see siis ära ei ole, eks?

2 nädalat tagasi oli mu stardipositsioon mitmeid kilomeetreid kaugemal, kuna elasin parajasti Penarthis, mis on väike linnake Cardiffi külje all. Stardini oli Mapsi järgi ametlikult 10 km. Esmalt jooksin 2.2 km jagu Penarthi linna keskusesse, sest sealt väljub rohkem busse. Kell oli palju nagunii, raske oli end voodist lahti rebida. Kas tõesti kavatsesin sellisel pimedal hommikul vihmaga jooksma minna? Huh. Koeradki, kelle eest parajasti hoolitsesin, vaatasid mind nagu lollakat. Läksin. Cardiffi kesklinnast sörkisin starti, sest laupäevane bussigraafik oli eriti totter ja üleüldse on bussid üliaeglased, kuna peatuvad igal nurgal. Startimomendiks oli mul seega koos juba 6 km. Teiste jooksjatega lõdisesin seal puu all, vihmavarju polnud väga kuskilt loota. Ühel hetkel lõdisesime kambakesi starti, aga stardigrupid (2-minutised intervallid, nt 20-22) ei lugenud eriti. See tähendas, et vähemalt esimene kilomeeter oli paras trügimine, et kõigist enda võimeid üle hinnanud või mitte teadvatest inimestest mööda saada ja õige tempoga joosta. Möödusin paljudest, aga mingit särtsakat jooksu siiski ei teinud. Nii-nii külm oli! Paarsada meetrit enne lõppu hakkasin taskust kiletatud paberikest koukima, kus oli mu isiklik ribakood. Pargijookse on Suurbritannias üle 500, laupäeviti kell 9, nagu kellavärk ja tasuta. Aga aja kirja saamiseks peab ribakoodike kindlalt kaasas olema. Tegelikult selle kiire asjaga nii kiire polnudki. Finišis torgati mingi plastikjulla pihku: number 55, minu koht. Nojah. Aga... sellel külmal hommikul oli ligi 500 inimest välja tulnud, nii et väga hull polnudki. 8. naine, vanuseklassis 4. Sisse skänniti nii plastikjupats kui ka mu enda paberike ning mõni päev hiljem sain postkasti kirja, et lõpuaeg oli 21.11. Mu kell näitas sama. Kell näitas ka 100 meetrit pikemat distantsi, aga mis seal ikka. Sellise ajaga kuhugi kelkima minna ei tasu. Tasub aga uuesti joosta ja proovida.

Ja ongi 6. oktoobri hommik. Jälle sajab, jälle hakkab mingi kari hulle kuskil pargis jooksma. Mul on natuke parem stardipositsioon, olen jõeäärses hostelis, hetkel majata majavalvaja (10. oktoobrist detsembri alguseni on mul/meil aga "kodud" ja loomad olemas). Ja ajan end laua tagant püsti, sörgin kohale ja siis punnin täiest väest nii 20 minuti jagu. Pärast on nii hea olla. Päriselt. Ja viimaks sain esimese pargijooksu muljedki kirja, enne kui järgmine peale tuleb.

Mu esimesest pargijooksust ja kontseptsioonist üldse saab pikemalt lugeda oktoobrikuu Jooksjast. Samuti kirjutasin seal artikli optimaalse võistluskaalu arvutamisest. Uhkete tabelitega ja puha.

28 Sep 2018

Enne kui maratonimuljed lõplikult mu ajust aja hiiglasliku luuaga minema pühitakse, oleks justkui kohustuslik mõned jäljed-kriipsud ka sellele tühjale plangule tõmmata. Et siis maraton: distants, mida tuleb karta, aga mitte värisedes, vaid härda aupaklikkusega. Maraton ei salli naljategijaid, aga ka mitte hambad ristis jooksjaid. Maraton sallib tasakaalu, küpsust, rahulikku kindlameelsust. Mõnes mõttes lähen maratonistarti alati teatava rahutundega: tempo pole nii hinge kinni nööriv kui mõnel lühemalt distantsil, näiteks staadionil 1000 meetrit joostes. Kui õigesti ja piisavalt rahulikult alustada, on suurem osa maratonidistantsist nagu jalutuskäik pargis. Ainult et... ei tasu sõbraga lobisema jääda nagu pargis, kogu hapnik kulub lihastööks, eriti maratoni teises pooles, kus võib kohtuda kannatustega.

Ärevus näris mind hoopis päev varem, kui läksin kõigest 10 km jooksu vaatama. Stardis abikaasa, kes oli oma vigastusega niivõrd palju sõbraks saanud, et hakkas viimaks vormi jõudma ja tegi ühe oma vähestest 10 km startidest üldse sel aastal. Mul oli mõni minut enne pauku tema pärast paha olla. Kas ta suudab pundis püsida? Kas tuleb ilus aeg? Ja mis kõige tähtsam: kas ta jääb rahule, saab kinnitust, et jooksmine on ikka õige asi ja tahab sellega edasi tegeleda? Pühendub rohkem? Ei tapa ennast teisi aidates tööga, ei too iseenda saavutusi ega tervist teiste nimel ohvriks. Nii ma sõbrannaga seal Viru väravate juures ootasingi. Tuli ja läks nagu keravälk, kenasti grupis ja kuskil esimeste seas. Vähem kui pool tundi hiljem seirasime juba Olde Hansa juures munakividel jooksjaid. Kus ta on, kus ta on, kus ta on? Viimaks ta tuli. Üksi. Kümnendana. Kiikasin kella. Hmmm, rekord kindlasti mitte. Toona ei saanud arugi, kui rõve see enam kui pool kilomeetrit munakivi tegelikult on. Kombineeritud veel hirmsa tõusuga. Tuli, läks, näos kannatus, ajaks 32.38. Aasta parim, aga rekordist kaugel. Nojah. Õnneks jätkus piisavalt võitlusvaimu, et Tartus kuu aja pärast uuele katsele minna. Jah, tee seda, sa suudad!

Maratonihommikul ei olnud mingit väga erilist tunnet. Tuli lihtsalt minna ja joosta. Natuke kahjugi, et pidulikku heldimust ei tekkinud. Mis see nüüd siis oli? 16., 17., 18. maraton? Tõeliste kogujatega võrrelda ei anna, aga ikkagi omajagu jookse! Ometigi olen ma stardikoridoris nutnud. Mõnel eriti suurel jooksul, kui jõuab kohale, et ma olen osa millestki väga erilisest. Tallinna Maraton oli ka eriline, aga hingekeelteni millegipärast seekord ei jõudnud. Suutsin enne starti veel üpris muretult lobiseda. Natuke tegi muret reedest saati kimbutanud roidevalu. Istusin reede hommikul laua taga ja äkki tundsin, et on paigast ära. Kõndidagi oli valus, sügavamast hingamisest rääkimata. Füsioterapeudiga abielus olles saan tavaliselt just siis "vastuvõtule", kui midagi kapitaalselt valesti on. Järjekorrad on lihtsalt nii pikad! Kuigi-kuigi, vähemalt massaažiajad panin endale juba varakult kirja, nii et kuu enne maratoni iga nädal isegi laual lebasin. Manipulatsioonidega mingi väike raks tuli, aga pigem olid ümbritsevad lihased kohutavalt kanged. Neid sai nii reedel kui laupäeval muditud. Esimesed 10 km tundsin, kuidas roie torgib. Hirm oli, et läheb hullemaks, aga mingil hetkel unustasin selle valu. Hakkas hoopis paremalt pistma. Jälle. Nii palju, kui asja uurinud olime, tundus, et minu puhul on tegu mingi hingamisvärgiga: diafragma spasm vms. See kimbutas mind ka Narva poolmaratonil. Tavaliselt läheb paremaks, kui natuke aega kõveras jooksen. Nagu üks jooksja hiljem märkis: "Sul on mingi huvitav tehnika. Vaatasin Narvas, et tõmbasid end küüru ja läksid siis kohe kiiremini edasi." Nojah, valu läks väiksemaks, sealt ka suurem kiirus!

Valud valudeks, vähemalt poole maa jagu oli ikka puhas rõõm see jooks. Tempo oli pisut riskantne, 4.30. Teadsin, et sealt tuleb kukkumine. Aga äkki ikka mitte? Äkki olengi juba nii tugev? Korra lubasin vaimusilmas kauneid finišiaegu ette kujutada. 3.12? 3.10? Miks ka mitte? Üks esmamaratoonar sättis end minu temposse, kuigi tema pooliku aega (rekord 1.17) vaadates oleks ta võinud kindlasti kiiremini vudida. Mingil hetkel ta kaduski. Ainus, kes mind ja keda ma isegi varjuna jälitasin oli pealtnäha üks hispaanlane. Kord mina, kord tema ees. Ta oli minuga juba kuskil 10. km juures ning jäi lõplikult maha nii 37. kanti. Ju siis tema "rituaalidest" viimaks enam ei piisanud ning maraton murdis tempo maha: ta tegi aeg-ajalt mingeid kummalisi käteringe ja hingas väga valjult ja sügavalt.

Vabaõhumuuseum oli meeldivam kui aasta tagasi, aga siiski mitte lemmik. Silme eest virvendama hakkas aga enne Stroomi randa, kui pikalt mööda lippidest silda jooksime. Need lipid panevad ikka pea ringi käima, kui neid liigselt vahtida! Enne seda olin aga täitsa oma inimeselt Katalt geeli saanud, mille tubli spartakas Joel õigesse punkti toimetas. Joel oli ise kusil 36. km kandis, kus ulatas mulle teise geeli, suisa avatud ja puha. Selline hoolitsus aitas ka rasketel hetkedel end koguda! Ja oi, need rasked hetked tulid! Kuskil 26. km peal lasin paar naist endast mööda. Hakkasin tasapisi hääbuma. Ei mingit ootamatut seina ega raksatusega langevat haamrit, aga selline vaikne kustumine. 29. km paiku, kui hakkasin Kopli lõpp-peatusele liginema, möödus minust 3:15 tempogrupp. Tempomeister oli nii lähedal, et sain tema totra õhupalliga kaks korda vastu pead, otsekui mõnituseks, et näed sa, 3:15 sa seekord ikka ära ei jookse! Sealt edasi hakkasin tõeliselt lõppu ootama. Püüdsin aga järelejäänud maad osadeks jagada. Nii, kõigepealt käin seal Paljassaare tipus ära, tulen tagasi ja siis vaatame edasi... siis pole ju enam palju jäänud! Aga see retk sinna poolsaare tippu oli kõike muud kui meeldiv. Auklik tänav. Meh. Kõigele lisaks tekkis mu kõrvale mingi maailma tülikaim rattur, kes oma sõpra ergutas ja enda arvates mullegi kõva ergutuskõne pidas. Tahtsin vaid, et ta vait jääks. Ma ei võta järele, ma ei kiirenda, kao minema! Säästsin jõudu ja olin hoopis ise kuss. Kui ta vett pakkus, suutsin välja pigistada vaid: "Mulle ei tohi anda!" No, lihtinimene, kuidas sa siis ei tea, eks, et Eesti Meistrivõistluste arvestuses jooksvale sportlasele väljaspool joogipunkti midagi manustada ei tohi? Ja kõrval sõita ka ei tohi! Õnneks sõitis ta pigem oma sõbra kõrval, kes oli kord mu ees, kord taga. Ja siis kadusid nad silmist. Minge aga, mind ei huvita.

Natuke, natuke veel ja siis emotsioonidest tulvil sisenemine vanalinna. Seal peaks see viimane kilomeeter ju suisa lustides mööduma, sest raja ääres on nii palju ergutajaid? Sellise mõttega ma end sinna kohale vedasingi. Aga ei, ei, ei. Kui jalge all on munakivi, ei aita ükski ergutus. Rada oli võrreldes laupäevaga kitsamaks tõmmatud, nii et servades polnud ka päästvaid laugeid jupikesi, millele olin esiti lootnud. Õudus kuubis ja siis veel ruudus. Viimane tõus, viimane kurv, finišisirge. Ei mingit spurti. Üle joone. Isver, ma ei teadnudki, et mul pea ringi käib. Üpris veider oli olla. Joovastust ei tundnud. Isegi 6,5 minutit rekordiparandust ei tekitanud suuremat sorti emotsiooni. Ma olen ju enamaks võimeline? Aga jah, 3:18:13 käib kah. Üldkokkuvõttes 21. naine, vanuseklassis 16., Eesti Meistrivõistluste arvestuses 11. Tulemusi vaadates on näha, kuidas distantsi jooksul ikka hääbusin. Lausa piinlik. Alguses mingi 4:32 tempo, viimased 10 km 4:56 ja päris viimased 200 m suht surnud 6:08 tempos... Nojah, oli tõus! Tempo distantsi peale keskmine 4:42. Meh, umbes nagu mu parimate päevade aeroobse jooksu tempo. Jah, suudan enamat! Vaatame, mis järgmisel aastal saab!

19 Sep 2018

Hormoonid mängivad keha sooritusvõimega päris palju. See kehtib eriti naiste puhul. Ütleme nii, et kui mul kõht juba valust kõveras on, siis ei jaksa neid kiiremaid jooksusamme kohe üldse teha. Sel ühel (täpsemalt 1,5) päeval keriks parema meelega end teki sisse kerra või unustaks sooja duši alla, mis igasugu pinget ja valu mõneks ajaks leevendab. Tegelikult muutub sooritusvõime juba paar päeva enne, kui kõhtu seestpoolt pussnugadega torkima hakatakse. PMS, premenstruaalsündroom. Hormoon nimega progesteroon on sellal madalseisus ning see võib tekitada väsimust ja stressi.

PMS-i võimuses ehk 1-2 päeva enne uue tsükli algust jooksen ma tavapärasest halvemini. Suudan üle finišijoone tulla, aga puudub teatav särts. Midagi pole nagu drastiliselt valesti, aga ei suuda endast kõike välja panna. Pisut liiguks nagu udu sees edasi. Seepärast ei suutnud ma ka Pärnus oma 10 kilomeetri rekordit üle joosta. PMS. Puudus särts. Algas päris kenasti, vurasin üle sillatõusugi, aga ei suutnud kuskilt ühtki lisakäiku välja võluda. Üle finišijoone tulingi 1 sekund aeglasemalt kui mu senine rekord. 41.35. Selline "käib kah" tulemus. Samas aga ka aasta parim tulemus. Teadupärast jooksen aasta parimaid ikka oktoobris. Tavaliselt siis Saaremaal. Kuna sel aastal olen Erasmuse programmi vahetustudeng Cardiffis (Wales), siis tuleb oktoobris kuskil Ühendkuningriigi pinnal see rekord ära vormistada. Ja kummalisel kombel on mul vähemalt 3 aastat õnnestunud just oktoobris ühe laksuga rekordit enam kui minuti võrra parandada. Nii et... andke mulle vaid võistlus ja teen ära!

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, kihlusin füsioterapeudiga, kes oma jooksukogemuste najal ka mind treenis, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Toitumisnõustaja, füsioterapeudi abikaasa, väikeettevõtja, kes saab omaenda aega planeerida - kõik eeldused eduks oleks nagu olemas, tuleb osata neid vaid targalt kasutada.

Born 1988 (age 30)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu Sept. 2018
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu Aug. 2018
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion July 2018
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion July 2018
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla May 2018
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare May 2018
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere Feb. 2018
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare Oct. 2017
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu Sept. 2017
Saku kevadjooks 43:41 Saku May 2017
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla May 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere March 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere Feb. 2017
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare Oct. 2016
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu Sept. 2016
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla June 2016
Saku talvejooks 46:00 Saku Feb. 2016
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare Oct. 2015
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu Sept. 2015
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere Aug. 2015
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla June 2015
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu May 2015
Viimsi jooks 49:33 Viimsi May 2015
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare Oct. 2014
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu May 2013
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare Oct. 2012
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu June 2012
Viimsi jooks 50:04 Viimsi May 2011

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion June 2018

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London June 2018
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion May 2018
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn April 2017
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn Dec. 2016
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu Nov. 2015

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion June 2018

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere Aug. 2018
Narva Energiajooks 1:36:28 Narva June 2018
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania March 2018
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu Oct. 2017
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva June 2017
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi April 2017
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere Aug. 2016
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva June 2016
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom March 2016
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn Jan. 2016
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva June 2015
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva Aug. 2013
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom March 2013
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva Aug. 2012
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere June 2012
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva Aug. 2011
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere June 2011
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn Aug. 2010
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn Sept. 2009

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Tallinna maraton 21. 03:18.13 Tallinn Sept. 2018
SEB Tallinna Maraton 03:24.50 Tallinn Sept. 2017
Helsinki Spring Marathon 03:28.07 Helsingi, Soome April 2017
Ravenna Citta d'Arte 03:32.53 Ravenna, Itaalia Nov. 2016
SEB Tallinna Maraton 03:29.53 Tallinn Sept. 2016
Roma Marathon 03:34.38 Rooma, Itaalia April 2016
SEB Tallinna Maraton 03:51.59 Tallinn Sept. 2015
Pääsküla raba maraton 4:31:15 Tallinn April 2015
Barcelona Marathon 03:59.52 Barcelona, Hispaania March 2015
SEB Tallinna Maraton 04:18.18 Tallinn Sept. 2014
Reykjavik Marathon 04:19.21 Reykjavik, Island Aug. 2014
Haapsalu maraton 04:25.37 Haapsalu May 2014
Loch Ness Marathon 03:55.23 Inverness, Šotimaa Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 04:01.05 Tallinn Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 04:18.13 Tallinn Sept. 2012
SEB Tallinna Maraton 04:14.45 Tallinn Sept. 2011
SEB Tallinna Maraton 04:27.09 Tallinn Sept. 2010