Recommend products and services and share discount codes

Who were top 10 most visited athletes in August? Find out now!

Silja Jürs (31)

Long-distance running 3 FANS

16 Sep 2019

Kas untsuläinud võistlustest peaks samuti kirjutama? Eeldusel, et lubasin iseendale (ja neile 3 fännile, kes mind loevad), et kirjutan kõigist võistlustest, võiks arvata, et vastus on jaatav. Isegi siis, kui sooviks need sündmused üle kõige unustada, tasub enne teha analüüs ja alles siis, pea püsti, edasi minna. Sest. Untsuläinud võistlus pole maailma lõpp. Kui just mingit eluaegset vigastust selle käigus endale külge ei korjanud, siis on paremad päevad alles ees. Ja vigadest õpitakse, eks? Tõenäoliselt, kuigi olen lugenud ka sellisest uuringust, mis väitis, et midagi valesti tehes õpib inimene sisse selle valesti tegemise. Vigadest õpitakse siis, kui end/protsessi vms. muudetakse või kui on näiteks teistsugune ilm või nii. Aga aitab jahumisest, ebaõnnestumised ootavad! (Kirjutaks selle värgi ruttu ära, siis saab jälle eluga edasi minna, ei lohise mingi rebasepüünis jala küljes).

1. september. Pärnu. Esimest korda Eesti meistrivõistlused 10 km maanteejooksus. Lust ja lillepidu? No ei, minu jaoks on just eestikad sel aastal katastroofiks kujunenud. Nii Narva poolik juunis kui ka 10 000 m Rakvere staadionil juulis olid leitsakupäevad, mil ma kuumuse käes surin. Surin ega ärganud fööniksina ellu, et siiski süstikuna finiši poole söösta. Ja Pärnu? Vahet ei ole, et september, selline sügise maiguga aeg. Kalender ütleb, et suvi jätkub. End võib ju petta mõnusas jahedas autos võistluspaika veeredes, aga suvepealinn näitab ikka oma nägu. Isegi kui paar esimest kilomeetrit on asi täitsa jooksu moodi, võib kiirelt toimuda ärakukkumine ning mööduma hakkama needki, keda tavaliselt näed ainult stardis ja hiljem finišis, kui nad sinu tagant tulevad. Pekki. Päike imes minust välja kõik elumahlad. Isegi varjus sooja tegemine ei aidanud. See kergus, mis soojenduskiirendustes veel oli, kadus rajal. Alles jäi vaid hunnik kannatust. Juhtus 44:04 ehk selline aeg, mida ma pole aastaid uneski näinud. Mõtlesin küll, et lühemal maal kui poolmaraton kannatan kuumuse ära, aga ei. Täiesti õudne. Eriti, kui arvestada, mis aega ma jooksma läksin. Alla 41 minuti oli plaanis. Isver. Kõvemad paugud jäävad ikka Saaremaa 3 päeva jooksule. Vot seal ei ole kindlasti palav. Mingi erilise tulemusega finišijoont ei ületanud, aga olin end õhtuks siiski nii ära kurnanud, et pea valutas hullu moodi ning hilisemad tunnid veetsin kodus teki all. Isegi järgmisel päeval oli veel nii habras olla, et läksin jooksu asemel tegema midagi nii igavat kui rattasõit.

Vaid nädal hiljem olin eestikate needust testimas järjekordses stardis: maraton. Põhimõtteliselt see päev, milleks sai kuude kaupa valmistutud. Jah, ma adusin, et isegi kui läheb midagi natuke kehvemini, ei ole see veel katastroof. Sel aastal on ju ka häid jookse olnud ning aasta pole läbi enne 31. detsembrit! Maratoninädalal olin ettevaatlik, ei teinud ühtki üleliigset liigutust, aga mingit suurt värskust samas ka ei kogenud. Ka viimaseid kiiremamaigulisi 2 km jupikesi tehes ei olnud kerge, olgugi et täitsin kavas kirjas olnud eesmärgi. Õhtul enne suurpäeva ei suutnud ma aga Vapianos oma pitsakest korralikult lõpunigi süüa. Seest hakkas keerama ning kaalusin tõsiselt oksendama minekut. Kuskilt hiilis ligi vana surmavaenlane peavalu, mis kuklas usinalt vasardama asus. Kuidas ma sellest tavaliselt paranen? Noh, oksendangi. Viimaks oli ikka nii halb, et kodus tuli end tühjaks öökida, seejärel rätik ninjalikult ümber pea mässida, trapetslihased haisva soojendava kreemiga (pingepeavalu allikas, eks) kokku määrida ja eriti vara magama keerata. Paar tundi hiljem olid silmad isegi lahti, peavalu suht läinud ja mugisin Vapianost kaasa võetud pitsaviilusid. Laadimine ju!

Maratonihommik oli juba paljulubavam. Hoolimata kummalistest unenägudest olin siiski hästi maganud. Tõusin, sõin eelmisel päeval kokkukeeratud sushit, jõin tassi kohvi ja keerasin veel üheks tunniks magama-seedima. Panin YouTube'ist Hurtsi mängima, tantsisin, kruttisin vaimu õigele lainele. Ka bussis ammutasin inspiratsiooni kõrvaklappidest ning suht elus esimest korda tegin soojendusjooksu kõrva karjuva muusikaga. Nende paari soojenduskilomeetri lõpuks oli küll tunne, et maailm on minu, ilm fantastiliselt jahe ning ees ootab elu parim/kiireim maraton. Hüppasin ringi nagu elektrijänku, kinnitasin stardis Pillelegi, et on ju pidupäev, maailma toredaim aeg ja mida iganes veel. Teadsin, et jõuan finišisse ja tõenäoliselt ka ilusa rekordiga. Mis saanuks valesti minna? Lühike vastus: kõik.

Kohe alguses tempot üles ei kruvinud, jooksin umbes-täpselt nii, nagu plaanitud oligi. Kilomeetrid vilksasid silmanurgast mööda. Juhuu, maraton, minu distants, minu tugevus, minu 10. kord Tallinnas joosta! Katkematu ahel, juubel ja muud jutud. Ja siis ühtäkki hakkas paremalt poolt kõhust pistma. Enne starti olin tõesõna hetkeks tundnud vana tuttavat vilksatust, mis andis aimu, et natuke on puusapainutajad pinges, aga sedasorti skaalal katastroofi see siiski ennustanud polnud. Pistis. Ei aidanud mu tavaline trikk, mis kõrvaltvaatajaid lõbustaks: korra kõverasse ja valu läheb üle. Mkm. See oli mingi kangekaelsem tõbras, mis mind sel korral kimbutas. Ja ta levis! Peagi valutas ka vasak külg. Ja kael paremalt. Mis mõttes? Kaire karjus 15. kilomeetril rajalt, et see on maraton, kus võib veel kõike juhtuda, aga mina ei uskunud, et kellestki möödun. Mina olin see post, kellest mööduti. Ja nii see 3:15 tempogrupp minust mööda liduski. Ei. Kuidas katkestada? Kus? Aaaaah. Kas tõesti? Aga teeks äkki veel loomaaia ära? Aga jookseks siis vähemalt 2 tundi täis? Aga siin on liiga palju inimesi, imelik on kõrvale astuda. Siin on mingi suvaline võsa, sörgiks natuke ühistranspordi peatustele lähemale. Kas tõesti? Äkki ikka veniks kuidagi lõpuni? Kas ma tahan kohutavat aega kirja saada? 3:40. 3:45? Alla 4 tunni surub ikka ära. Mis on hullem: mõttetu aeg või katkestamine? Miks mul nii halb on? Miks iiveldab? Miks mul isegi vesi enam alla ei lähe? Mis mul viga on? Nende mõtetega ma 27. kilomeetril, just enne Stroomi rannas alanud hullumaja (poolmaraton kohtub maratoniga) kõrvale astusingi. Ja sealt ei jaksanud ma isegi mitte korralikult bussipeatusesse sörkida, jõhkralt keeras seest. Õige otsus? Ma ei tea. Veetsin terve ülejäänud päeva lamades ega suutnud absoluutselt mitte midagi süüa. Ajutiselt olin kilo võrra kergemgi.

Terve mõistus ütleb, et mu organismile oli see ehk õige otsus. Kui ikka on halb olla, siis tuleb end säästa. Tuleb uus võimalus. Emotsionaalsel tasandil soovinuks ma isegi natuke pigem endast 110% andes kurnatult kokku kukkuda. Tundub kuidagi õilsam, kui lihtsalt kõrvale astuda. Kas elus tulebki vahel lihtsalt kõrvale astuda? Ma ei tea, aga just seda ma tegingi. Mis edasi? Suht esimene sõna, mida ma tagasi Sparta telgi juurde jõudes kuulsin, oli "Frankfurti!" ja nii ongi. Vahel tuleb õhus lenduvad ideed vastu võtta, Tihti osutuvad just sellised lennult püütud uitmõtted kõige paremateks otsusteks. Ma ei anna alla. Frankfurt. 27. oktoober. 6 nädalakest aega veel end elu parimasse vormi saada. Samas ootab ka Tartus ees 1 poolmaraton, kus uuesti 1:30 piiri alistada püüan ning Saaremaal on plaanis esimesel päeval üks korralik 10 km teha. Järgmistel pigem sörgin, olles siis juba mõtetega Frankfurdis.

31 Aug 2019

25. augustil küpsetas suur osa Eesti jooksjaid end Ülemiste järve ääres, aga kuna meie olime parajasti reisil, siis kulutasime taldu hoopis teistel jooksuradadel. Ja ega see maastikulõpuga Ülemiste mulle nagunii väga ei sobi. Eelmisel aastal, kui 3 kuud Suurbritannias elasime, osalesin 5 korda pargijooksudel. Nii pika aja jooksul võinuks ju rohkemgi, toimuvad need ju igal laupäeval, aga läks nii, nagu läks! Igas kohas ju pargijookse polnudki, olgugi et terve suure saare peale, mida tuntakse ka Ühendkuningriigi all, on neid kõvasti üle 500. Toimuvad nagu kellavärk igal laupäeval kell 9. Tasuta. Ja stardis on ikkagi palju rahvast. Viibisime Bathis ning selle kandi ainus kohalik jooks asus meist 1,5 km kaugusel. Ideaalne ju! Bath Skyline. Bath on roomlaste asutatud linn (ehk kõvasti vanem kui Tallinn vms), mis asub küngaste vahel. Meie elasime 5 päeva ühel künkal, jalutasime koera ja toitsime kassi, kuni pererahvas ära oli. Bath Skyline on ka 9,6 km matkaraja nimi. See on väga lahedate vaadetega matkarada, aga päriselt ka... soovitan sellel tõesti matkata, mitte joosta. Või noh, vähemalt mitte fartleki joosta, nagu mina ühel kaunil neljapäeval üritasin! 15 x 1 minutit kiiresti võib tasasel maal tunduda üpris talutava trennina, aga sel rajal on juurikaid, maastikku, palju tõuse ja langusi jne jne. Aga väga äge kõndimiseks või kergeks jooksuks! Kuivõrd seda maastikku muidugi kergeks tituleerida saab...

Igatahes... Tegime kell 7 hommikul silmad lahti. Sander veel vaatas kella, et "oh, nii vähe!", aga siis tuletasin meelde, et mingi võistluse moodi asi ees ootamas ning enam polnudki aega üleliia. Kiire hommikusöök, natuke "Doctor Who-d" (BBC Playerit tuleb ju ära kasutada, kui olemas on!) ning 8.30 paiku hakkasime stardipaika sörkima. Pargijooksudel ei ole vaja registreeruda, vaid üks paberilipik tuleb ribakoodiga välja printida, et pärast oma aeg kirja saada. Huh, printimise olin muidugi hommikusse jätnud ega sujunud kõige ladusamalt. Eelmise aasta paberikesed olid meil ju kadunud või kodus või mida iganes. Aga sai tehtud!

Selliselt jooksult ei oska kunagi midagi oodata, sest teised on võõrad. Varem oli seal võidetud umbes 17 minutiga, nii et Sanderil oli lootust esimesena finišisse jõuda. Auhindu küll ei jagata, aga hea tunde saaks siiski. Ka mul oli lootust esimeste naiste seas lõpetada. Juba enne starti tuvastasin kiirel vaatlusel vähemalt ühe eriti atleetliku kehaga naise ja tema vast lõpuks võitiski. Neljapäeval olin teinud raskel maastikul fartleki, reedel tunnise jooksu, nii et mingit imeaega ma laupäevast nagunii ei oodanud. Liiati olid jalad ka pisut poolmaratonised. Läksin lihtsalt tempojooksu tegema. Aga vot, mida ei olnud, oli tempo! Esimesel kilomeetril tuli oodatud raskeim koht, kus tuli mööda mäenõlva 30 trepiastet üles kalpsata. Taastusin sellest nii 500 meetri jagu. Siis tuli tasasem ja metsasem osa, kus ka paar juurika teele jäid. Sel pikemal ringil oli päris tuntav ka tõus, järgnes pööre vasakule karjamaale muru sisse jooksma, seejärel natuke normaalset pinnasteed, siis veel üks karjamaa, kus olid tõepoolest ka jäneseurud. Kui stardis neist urgudest räägiti, siis mõtlesin, et pingutavad oma ettevaatlikkusega jälle üle, aga vot ei! Paar korda oli selline ähvardav hetk, mil oleksin hüppeliigese välja väänanud. Ka see sai läbi ning ees ootas 800 meetri jagu suht sirgjoonelist allamäge silkamist, mis temponumbreid taas normaalsuse poole nihutas. Lõpetasin 3. naisena, üldarvestuses 39. kohal. Kokku oli jooksjaid-kõndijaid 317. Oma vanuseklassis aga esimene. Sander andis 5 sekundiga esikoha käest ja jõudis kohale teisena. Mul aeg 21:48 ehk selline 4:22 min/km. Nädal varem jooksin ka poolmaratoni kiiremini, eks! Ütleme nii, et keha oli väsinud, rada raske jne jne. Ei valmistunud spetsiaalselt. Kuna elasime künka otsas ning käisime iga päev linnas, hakkas sellest mäest alla vantsimisest ka igasugu uusi kohti valutama. Iliotibiaaltrakt ehk reie väliskülg pole ammu niimoodi tuiganud. Päris kange oli hommikul. Aga mis seal ikka, seekord siis nii ning homme juba Pärnusse uut 10 km rekordit jooksma!

Piltidelt on näha juppe rajast. Need on need lihtsamad osad, kus sai normaalse tempoga joosta. Piltidel näeb ka Bertiet, koera, keda hoidsime. Sealkandis elades oli see jooksurada ka meie põhiline jalutuskoht.

Lõpetuseks soovitus: kui oled mõnel laupäeval Suurbritannias, tee endale see teene ja ärka vara, et minna kell 9 suvalisele pargijooksule. Neid on üle terve saare väga palju. Imestad isegi, kui paljud inimesed on viitsinud end üles ajada. Ja korraldus on alati suurepärane! 5 km rajal 20 vabatahtlikku suunamas! Suurepärane atmosfäär ka!

29 Aug 2019

17. augustil seadis enamik sportlasi sammud Kadrioru staadionile ning igal tavalisel päeval oleks minagi samamoodi teinud. Kas siis vaatama läinud või näiteks 5000 meetri jooksus jala joonele pannud. Aga polnud üldse mitte tavaline päev. Hommikul võinuks isegi arvata, et üpris kehv päev seisab ees, sest ei suutnud kuidagi üldse end käima saada. Ometigi oli just nimelt õhtul üks pikemat sorti pingutus ees - poolmaraton Rakvere Ööjooksul. Ütlesin Ahtole pärast Narvat kohe, et tahan Rakveres joosta ning nii ma sellesse stardinimekirja sattusingi. Õnneks jäi idee "aga pühapäeval võib ju 5000 ka joosta" kõigest nalja tasandile, nii et pärast poolikut võis rahumeeli staadionile sisse imbuda, oma jooks ju tehtud.

Rakverele eelnes veel sõbranna sünnipäev, kus süümepiinadeta kondenspiimaga täidetud "pähkleid" sisse vohmisin. Teate küll, need küpsised, mille jaoks on spetsiaalsed küpsetusrauad olemas. Tuntud ka "Kreeka pähklitena". Veensin end, et see on mu viimane võimalus veel laadida ja püüdsin süütunde unustada. Igatahes, 18.30 paiku algas sõit Rakvere poole. Jah, 18.30! Viimaks ometi on korraldajad natukenegi aru pähe võtnud ega lõpeta numbrite väljajagamist kell 18... Vanasti pidi ikka ülivara kohale minema ja siis kuskil lihtsalt passima. Enne poolikut ei lähe ju ka linna peale ringi trampima või ekskurseerima. (Kuigi kunagi algaja jooksjana käisin enne võistlust isegi spaas ära, eriti totakas!) Numbreid sai kuni 20.30-ni. Parkisin kuhugi kaugele tänavale kalmistu kõrvale ära ja siis algas üpris pikk ristiretk võistluskeskusse. Lähemal vaatlusel selgus, et võibolla olnuks võimalik end kuidagi ka sinna pressida, aga kuna ma pole osavaim parkija, siis ei hakanud proovimagi. Numbrid käes, riietusruume otsima! Need megajärjekorrad olid koridoris õnneks WC-de suunal, riietusruumis oli pisut enam ruumi. Tegelikult oleks võinud hoopis tribüünide alla minna, käisin seal hiljem vetsus, täiesti tühi! Ja... asub stardi kõrval! Ehk siis, riietusruumis oli pisut kitsas ja ebameeldivalt palav.

Riided seljas, leidsin oma tempomeistri Leonidi + spartakad Tarmo ja Tauno. Kuidas siis veel sooja teha, kui mitte vähemalt 3 mehest koosneva turvameeskonnaga? Numbril oli mul ju kena roheline kleeps, mis tähistas "kuuma gruppi". Mingi eliit või nii. Samas ei olnud stardikoridoris kedagi kontrollimas, millise joone tagant staadionil stardid. Kes iganes võinuks sinna etteotsa trügida. Õnneks kriitiliseks ei läinud, mahtusin jooksma küll, sai piisavalt eest starditud. Ainult sellest ei suuda ma siiamaani aru saada, miks peab jooksjaid ilutulestikuga pimestama või rada tossu täis tegema. + see kuum leek, mis kuskil minu kõrval taeva poole pürgis, tundus võrdlemisi kulme kõrvetav. Jah, trummid ja muusika ja selline meelelahutus las olla, aga see kärts-mürts pole päris minu teema. Jälle ei näinud 1. kilomeetril suurt midagi, sest ilutulestik pimestas korralikult. Asendaks äkki mingi rahulikuma laserivärgiga, mis ka keskkonnale parem ega pane silme eest virvendama? Ilus valgusemäng oleks ju igati tervitatav, sähvivad tuled aga lihtsalt nõmedad.

Tempo püsis kena algusest peale. Vaid kilomeetripostid ajasid segadusse. Õnneks polnud ma ainus, kelle kell pikemat distantsi kuulutas. Viimaks oligi nii, et kui posti järgi näiteks 6 km täis sai, siis kellal ilutses juba 6,4. Sünkrooni läksid distantsid täpselt 15. km peal. Siis juhtus kõik juba õigel ajal. See oli ka juba see aeg, mil oma kaasjooksja Leonidi endalegi üllatusena tulnud spurdiga maha olin jätnud. Alguses püsisime kenasti koos ja tema liikus raudkindlalt uue rekordi kursil, minulgi tundus elu ilus olevat. 14. km peal, kui joostud oi 2/3 distantsist, vaatasin, et suured vahed sees. Puhus ka kerge tuul ning ühtäkki tundsin tungivat soovi eesolev mees (kes iganes ta oli) kinni püüda ja tema tuules joosta. Mõeldud, joostud. Ees ootas veel tõusunukk ja üks korralik lõpuslaalom, veider, et selleks kõigeks nii palju jõudu alles oli. Maratonitrennid polnudki totaalselt ära küpsetanud. Viimastel kilomeetritel olin suisa sunnitud kiiremaid liigutusi tegema, sest üks naine kippus kogu aeg mööduma. Sain temastki ette, aga lõpupoole tegi ta eriti otsustava äramineku ning rahvamassis ei suutnud teda enam silmata ka. Oh jah, lõpp oli tsipa keeruline. Jooks 2 ringil, mitu erinevat distantsi. Viimastel kilomeetritel tuli põigata aeglasemate 10 km jooksjate, ei, pigem kõndijate vahelt. Ja neid oli palju... Pimedus oli samuti maad võtnud, nii et kohati enda jalge ette ei näinud. Mingil eriti pimedal lõigul astusin natuke kuhugi aukugi. Õnneks ei juhtunud midagi. Miks ma siis üldse vingun? Ei tea, eestlase loomus? Kui millegi üle veel vinguda, siis selle üle, et esimeses joogipunktis polnud vabatahtlikud vist korralikke juhiseid saanud. Kartsid kiirelt lähenevaid jooksjaid, päriselt! Tulin hooga, kavatsematagi peatuda, sirutasin käe topsi järele ja tops tõmmati must kaugemale? Möh? Sa pead ulatama, mitte seda endale kuhugi põue toppima. Tulevadki jooksjad nagu kiirrongid ja krabavad. Nii on. See on võistlus. Ei ole aega lobaks ega kohvikuminutiteks.

Staadionikaarel lõpetasin jooksu netoajaga 1:30:54, mis tähistas 1:43 võrra rekordiparandust. Usun, et suudan sel aastal oma rekordi ka järgmisse pooltundi viia. Näiteks Tartus, kui olen maratonist juba piisavalt taastunud. Superkompensatsioon, eks. Igatahes oli üpris mõnus jooks. Ei kohanud seina, ei saanud haamrit, meeldiv pingutus. Pärast seda võis rahumeeli Pariisi ja Inglismaale puhkama minna ning veel enne seda pühapäeval eestikatel natuke nägu näidata.

16 Aug 2019

Kui juba kirjutamislainel olla, tuleks ka Rapla-Kehtna ponnistused ära mainida, enne kui järjekordne võistlus ehk Rakvere Ööjooks sisse sõidab. Ja see juhtub ju juba homme! Igatahes, 4. augustil oli mul kavas pikk jooks. Kohe kuidagi ei suutnud end selleks motiveerida. 2,5 tundi ikkagi ning ümberkaudsed rajad on mitu korda põhjalikult läbi joostud. Vaja midagi uut ja teistsugust! Lõpliku otsuse tegin samal hommikul ehk kõigest paar tundi enne starti. Jah, sõitsin trenni nimel kokku maha 111 kilomeetrit, aga vähemalt sain hea emotsiooni ja mõningase enesekindluse.

Usinalt olin platsis juba 1,5 tundi enne starti. Kiirelt poodi, spordijook ja beebide pirnipüree (geeli aseaine) ostetud, ruttu registreeruma ja kärmelt rajale. Aga mitte ametlikule rajale, vaid suvalistele Rapla tänavatele. Enne tõsisemat sooritust kavatsesin tunnikese ette lonkida. Aga mitte nüüd päris lonkida (a la 5.45), vaid pigem 5.15 tempos tiba reipamalt lonkida. Õnnestus. Seest näris ka väike ärevus, sest peagi tuli minna võistluse starti. Ja minna veel niimoodi, et endal juba omajagu kilomeetreid jalgades. Ma ei ole muidu kohe kindlasti sedasorti jooksuhull, kes enne võistlust mingi napaka hommikujooksu teeks või üldse enam kui 15 minutit ette jookseks. Aga just seda ma 4. augustil tegingi. Sestap oli väike ärevus sees: kas kestan ära? Tegelikult on ju alati parem värske jalaga starti minna. Proovisin midagi uut, teades ise väga hästi, et maksimaalset pingutust tegema ei lähe, aga lootes ikkagi heale tulemusele. Igavene dilemma, eks. Head sooritust oli vaja, sest vaid 2 päeva tagasi ehk reedel olin üksi staadionil lõike joostes täiesti kõngenud ning... aasta tagasi olin Rapla-Kehtna jooksu suisa katkestanud. Mis mõttes, eks? 11,5 km pole mingi mammutdistants, et seda joosta ei jaksaks. Katkestada? Ei teagi... aasta tagasi olime eelmisel õhtul tõenäoliselt liiga hilja Lõuna-Eestist naasnud ning olin seal toimunud melust (ülipalju inimesi koos ja ühispildistamine) rampväsinud.

Stardis võis teoreetiliselt ennustada 2. kohta. Liliana Torn - ilmselge võitja, aga teised? No kunagi ei tea, kedagi ei tasu alahinnata. Mõni tundmatu nägu võib sellise hooga tagant tulla, et ei jõua tema juuksevärvigi registreerida. Nii ma südame põksude ülejäänud kambaga teele asusingi. Liliana läks üpris kiirelt ette ära, teadagi. Tagant ei proovinud aga keegi peale pressida. Tegin paaril esimesel kilomeetril natuke vängemat tempot, et vahed sisse saada ja sellest vast piisas. Edasi kulgesin omas rütmis, tempo kokkuvõttes 4.27 ehk selline poolmaratoni kiirus. Piilusin pidevalt üle õla, kaugel mingid jooksjad nagu olid, aga keegi ähvardavalt lähedale ei jõudnud. Ei möödunudki kedagi, sain mõnusalt finišisse kulgeda ja teise koha ära noppida. Päris hea oli niiviisi tiksuda. Üksi trenni tehes poleks sellist tempot kaua kannatanud, aga hirm taganttulijate ees pani mind liikuma. Huh! Tasuks poodiumikoht ja väike auhindki. Hea tuju pealekauba. Pärast finišit oli vaja vel 37 minuti jagu lipata, vot see oli juba vaevaline. Kiiremast tempost jäid kannad ikka päris haigeks, aga tegelikult on mul plantaarfastsiit harjutustega suhteliselt kontrolli all ning jalad lähevad aina paremaks. Ütleme nii, et pärast kiiremat jooksu on autoga sõitmine valus. Seda enam, et sõidan automaadiga, kus töötab ainult parem ehk minu haige jalg. Aga olen elus ja liigun ning selle aasta parimad jooksud on ees. Näiteks homme, eks?

16 Aug 2019

25. juuli. Järjekordne palav päev. Eesti meistrivõistlustel oleks justkui needus peal. Vähemalt neil harvadel päevadel, mil mina osalen. Oli ju see õnnetu Narva samasugune põrgukatel nagu 25. juuli Rakveres. 10 000 meetrit staadionil, 25 ringi. Üle 40 minuti puhast kannatust.

Suurte ootustega ma starti kindlasti ei läinud. Eesmärk oli lihtsalt kuidagi ellu jääda. Muidugi hellitasin väikest lootust, et tuleb normaalsemat sorti aeg, aga ilmselgelt tasub sellised mõtted niipea peast visata, kui termomeeter vähegi üle 20 kraadi ronib. Tol päeval oli ikka julgelt 25+, tundus nagu 30 või hullemgi. Totaalne surm, kui lühidalt öelda, sest mulle ei sobi kuum ilm üldse. Juba soojendusel oli tunda, et midagi kaunist sealt ei tule, jalgades tuikas veel ka pühapäevane pikk ots, mis mu täiesti ära oli küpsetanud. Ega see 10 000 nii tähtis polnudki, põhiliselt valmistungi maratoniks. Seega oligi normaalne, et pühapäeval veel hirmus kangutamine käis. Kurb ikka, kui võistlusel ei jaksa, aga mis teha. Kõik ju üllama eesmärgi ehk maratoni nimel.

Olin enda arvates jube leidlik: kaasas kasside pritsimiseks mõeldud pudel (tegelikult vist lillede jaoks, aga kasutame kodus kasside karistamiseks, kui pättust teevad) ning uhasin stardijoone lähedalgi veel endale vett peale. Muidugi aurustus see kõik üsna pea pärast stardipauku ning korralik küpsemine võis alata. Kui esimese kilomeetri liikusin vee 4.00 tempos, siis edasine oli järk-järguline kõngemine. Alustasin teadlikult rahulikult ehk viimasena, möödusin millalgi Triinu Bergmannist ning liikusime edasi tandemina, tema kogu aeg natuke tagapool. Koos saime kätte ka Evely Kure ja Melryn Valma. Elu tundus juba üsna lill. Näis, et isegi talutav 6. koht on saadaval. Stardis siis 9 jooksjat, esialgne 14 jõudis juba enne pauku kokku kuivada. Olin millalgi 3. kilomeetril topsitäie vett kurgust alla kallanud. Aga... Rakvere vesi on vist ära neetud või minu organismile sobimatu. Kunagi sain Ööjooksult metsiku kõhuvalu ning seest keerama hakkas seegi kord. Nii ma 2/3 jooksust siis selle dilemmaga jooksingi: kas oksendada või katkestada või kuidagi lõpuni loivata? Loivasin lõpuni. Viimasel kilomeetril polnud enam midagi juurde panna, vajusin üle joone 8. kohal. Aga miinimumeesmärgi siiski täitsin: lõpetasin ega olnud viimane. Jess? Pärast tuju eriti hea polnud, kannad tuikasid. Seegi lohutus, et seda õudust (25 ringi) ei pea nüüd vähemalt aasta aega ette võtma. Samas... eelmisel aastal jooksin Kohila sarjas 20 sekundit kiiremini, sest ilm oli lihtsalt kõvasti parem! Oeh, unustagem selle jooksu, parim peaks veel ees olema.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, kihlusin füsioterapeudiga, kes oma jooksukogemuste najal ka mind treenis, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Toitumisnõustaja, füsioterapeudi abikaasa, väikeettevõtja, kes saab omaenda aega planeerida - kõik eeldused eduks oleks nagu olemas, tuleb osata neid vaid targalt kasutada.

Born 1988 (age 31)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri Suurjooks 41:15 Rapla May 2019
Kuressaare Linnajooks 41:32 Kuressaare May 2019
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu Sept. 2018
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu Aug. 2018
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion July 2018
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion July 2018
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla May 2018
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare May 2018
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere Feb. 2018
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare Oct. 2017
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu Sept. 2017
Saku kevadjooks 43:41 Saku May 2017
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla May 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere March 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere Feb. 2017
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare Oct. 2016
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu Sept. 2016
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla June 2016
Saku talvejooks 46:00 Saku Feb. 2016
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare Oct. 2015
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu Sept. 2015
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere Aug. 2015
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla June 2015
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu May 2015
Viimsi jooks 49:33 Viimsi May 2015
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare Oct. 2014
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu May 2013
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare Oct. 2012
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu June 2012
Viimsi jooks 50:04 Viimsi May 2011

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion June 2018

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 05:35.21 Kohila May 2019

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 11:35.97 Kohila May 2019
Kohila Pikamaajooksusari 12:05.29 Kohila May 2018

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London June 2018
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion May 2018
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn April 2017
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn Dec. 2016
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu Nov. 2015

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion June 2018

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Ööjooks 1:30:54 Rakvere Aug. 2019
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere Aug. 2018
Narva Energiajooks 1:36:28 Narva June 2018
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania March 2018
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu Oct. 2017
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva June 2017
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi April 2017
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere Aug. 2016
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva June 2016
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom March 2016
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn Jan. 2016
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva June 2015
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva Aug. 2013
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom March 2013
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva Aug. 2012
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere June 2012
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva Aug. 2011
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere June 2011
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn Aug. 2010
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn Sept. 2009

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Milano Maraton 3:15:29 Milano April 2019
Tallinna maraton 21. 3:18:13 Tallinn Sept. 2018
SEB Tallinna Maraton 3:24:05 Tallinn Sept. 2017
Helsinki Spring Marathon 3:28:07 Helsingi, Soome April 2017
Ravenna Citta d'Arte 3:32:53 Ravenna, Itaalia Nov. 2016
SEB Tallinna Maraton 3:29:53 Tallinn Sept. 2016
Roma Marathon 3:34:38 Rooma, Itaalia April 2016
SEB Tallinna Maraton 3:51:59 Tallinn Sept. 2015
Pääsküla raba maraton 11 days, 7:15:00 Tallinn April 2015
Barcelona Marathon 3:59:52 Barcelona, Hispaania March 2015
SEB Tallinna Maraton 4:18:18 Tallinn Sept. 2014
Reykjavik Marathon 4:19:21 Reykjavik, Island Aug. 2014
Haapsalu maraton 4:25:37 Haapsalu May 2014
Loch Ness Marathon 3:55:23 Inverness, Šotimaa Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 4:01:05 Tallinn Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 4:18:13 Tallinn Sept. 2012
SEB Tallinna Maraton 4:14:45 Tallinn Sept. 2011
SEB Tallinna Maraton 4:27:09 Tallinn Sept. 2010
Contact athlete to become a sponsor!