View December Top 10 most visited athletes here!

View 2019 Most Visited Athletes List

Silja Jürs (31)

Long-distance running 3

Athlete recommends

Discount code: silja10

Discount code: silja10

Discount code: silja10

Discount code: silja10

02 Jan 2020

Üks vana aasta võlg jäi ikkagi veel üles, nii et lohistasin selle suisa uude kümnendisse kaasa. Parem siiski hilja kui mitte kunagi, nii et teeme ära, enne kui kevad-suvi ja ohtralt võistlusi peale tuleb! Niisiis, 21. detsember ja Audi vana-aastajooks. Mida olin teinud enne seda? Räägime kõigepealt sellest, mida tegin aasta varem, 2018. aastal, kui 3 kuud Suurbritannias elasin. Tänu suurepärastele jooksu soosivatele tingimustele lahmisin 2018 september-detsember saareriigis usinalt trenni teha. Jooksin juba novembris lõike, mõelda vaid! Selle pealt finišeerusin toona ka van-aastajooksu esimese naisena (enamik tugevamaid muidugi ka teatejooksus hoopis). 2019 sügis oli aga sootuks teistsugune. Viimane võistlus oli see äpardunud Frankfurdi maraton, kus suurimaks saavutuseks finišijoon. Sellest kirjutasin eelmises postituses. Pärast seda keskendusin jõutreeningutele Egle Eller-Nabi ja Roman Gritsanjuki juhendamisel. Keskendusin suisa nii, et tegin 5-6 jõutrenni nädalas. Jooksukilomeetrid kuivasid 30-40 peale nädalas ning ühtki kiriemat liigutust ei teinud. Ainult sörkisin. Esimesed kiirustrennid tegin programmi Fitbody Start lõpus ehk 9. detsembril. Võistlus aga juba 21. detsembril. Appi, kui jube see algus oli!

Muidugi oli hirm, et ei jaksa üldse joosta, kuna polnud lõike ega midagi teinud. Samas oli rasvaprotsent kolinal kukkunud ning lihasmassi mõni protsent juurde tulnud. Seega oli kehakoostis hoopis teine ja teoreetiliselt ka jõudu rohkem. Ei, mitte ainult toereetiliselt, vaid päriselt, sest olin ka saalis raskusi suurendanud. Aga kas selle pealt joosta jaksab? 21. detsember oligi proovikiviks. Tunnistan, et enne starti ei suudanud pigem õhtut ära oodata (Sparta jõulupidu) või kasvõi seda hetke, mil jooks läbi on. Ei uskunud, et suudan võitu korrata. Olin üpris kindel, et jooksen end kinni ja viskun pärast paari kilomeetrit põõsasse.

Stardipauk. Edasi, edasi, edasi. Soojendusel sai just räägitud, et peaks paelad kõvemini kinni siduma. Hooletult lõõpisin, et mul ei lähe nagunii kunagi paelad lahti. Ei lähegi ju. Aga mis juhtus? No muidugi läksid need paelad esimese 100 meetri peal lahti. Siniseks külmunud näppudega pusserdasin need kuidagi kinni. Kui uuesti pea tõstsin, nägin, et paar naist olid möödunud. Treener Ahto ergutas raja äärest, et olen kolmas. Nonii. Asusin püüdma. Tuli pisut kiiremaid samme teha ning 2-3 kilomeetriga olingi teistest naistest eespool. Üle õla ei julgenud muidugi vaadata, punnisin lihtsalt edasi. Võrdlemisi üksinda jällegi. Kuskil taipasin, et ega see vahe üle 100 meetri polegi, selline pisut napikas. Mõttes lugesin kilomeetreid ja minuteid lõpuni. A la "1,5 km pärast hakkab lõpusirge, siis on juba lihtne, siis läheb tahtejõu pealt" või "10 minuti pärast on see kõik läbi". Mulle meeldib joosta, aga see oli ikkagi kannatus. Keha polnud võistluseks 100% valmis, samuti oli olnud hullumeelne nädal, mil veetsin tunde kostüümile pärleid õmmeldes, meikides, esinedes ja ühe suuremat sorti tõlkega jännates (kuigi mul on nüüd täiskohaga töö ja tõlkimise võiks üldse maha jätta). Huh! Aga ma ületasin finišijoone esimese naisena. Teist aastat järjest. Tempo mittemidagiütlev 4:16 min/km, aga samas siiski 1 minut kiirem kui aasta tagasi. Polnuks seda tossupaelaintsidenti, võinuks ehk veel 30 sekundit maha saada, see ajas ju tempo ka täiesti sassi.

1,1 kg Kalevi komme, igasugust Audi logodega kraami, joogipudel, adidase helesinine seljakott... Ütleme nii, et kirusin end sel päeval, kui selle kommikarbi avasin. Suurema osa kommidest tassisin õnneks aga Sparta trenni ja ühele aastavahetuspeole. Endale lubasin, et aastal 2020 söön vähem magusat ja võtan uut jõusaaliprojekti eriti tõsiselt. Jõusaal mõjus mu vormile väga hästi. Küsisin ka spetsiaalselt jooksusuunitlusega kava, et kiiremaks saada. Nii oligi mu vanas kavas mitmeid harjutusi, kus töötab 1 jalg korraga, et tugevam jalg ei saaks nõrgemat kompenseerida jne. Mulle meeldib saalis. Sestap jätkangi ja saan juba laupäeval uue põneva kava. Jooksus keskendume kvaliteettrennidele, täiega panema hakkan aga märtsis Portugali laagris. Põnev! Soovitan kõigil jõusaali minna.

18 Nov 2019

Frankfurt. Maraton. 27. oktoober 2019. Minu viimane võistlus pikal hooajal. Punkt. See koht, kus oli võimalus vigu parandada ja hooaja teise poolde veel üks kena tulemus kirja saada. Võinuks ju. Aga ei. Polnud nii määratud.

Saabusime laupäeva hommikul, nii et expo ja muude tegevuste jaoks oli aega terve päev. Samas ei olnud ükski samm raisata, päev enne maratoni tark jooksja ju jalgu ei kuluta, vaid lamab, lamab, lamab, jalad seinal. Paar aktiivsemat liigutust võib teha, et täitsa ära ei manduks ega lamatisi ei saaks. Õnneks lubati juba kell 9 hommikul hotellituppa, nii et sai selle lamamisosaga kohe alustada. 10:30 paiku kõlas koputus uksele ning tuli end püsti vedada, pimendav kardin eest ära tõmmata ja soojendusele minna. Sparta esinduse kolmas liige Ivar paiknes teises hotellis ning oli kohal juba reede õhtust saati. Siis, kui Peebuga Maini jõe äärde sörgile kulgesime, kugistas Ivar alles hotellis hommikusööki. Mingite raudteeehitustööde tõttu oli tal eelmine õhtu ju üpris seikluslikuks kujunenud. Tasub mainida, et Maini kallas on tõesti mõnus koht jooksmiseks, ruumi laialt käes! Saab valida nii kõvema asfaldi kui pehmema kruusa vahel. Sörkisime, võimlesime, tegime jooksukaid ja mõned lahjemat sorti kiirendused ning kulgesime hotelli tagasi. Tuli tõdeda, et paikneme kuskil punaste laternate tänava lähedal. Ja hiljem, kui samas kandis ka pimedamal ajal liikusime, kohtas juba pisut kahtlasemat rahvastki.

Keskpäevaks oli kolmik koos ja kõndisime expole, mis hotellist vähem kui kilomeetri kaugusel hiiglaslikus hoones. Kogu kraami kokkukorjamiseks tuli omajagu ringi kõmpida ja esimesest punktist saadud kupongikesi kasutada. Iga asja jaoks oma paberiribake. Muuseas sai siin-seal ka ägedaid fotosid teha (Runner's Worldi esikaanepilt, Frankfurdi taustaga pilt), millest osa kohe ka väja prinditi. Selle eest ei tahtnud keegi sentigi. Rahakotti tuli avada aga näiteks siis, kui tahtsid kompressioonpõlvikuid, mille näiteks Ivar ostis... ja siis paar letti eemal tõdes, et samad põlvikud oleks saanud ka tunduvalt odavamalt. Müüdi igasugu jooksuriideid ja muud nänni, midagi igaühele.

Pildid tehtud, kotid käes ning kell jõudis viimaks nii kaugele (13.30), et sai minna pastat vitsutama. Ka selle jaoks oli oma kupongike. Esmalt kasutasime ära aga joogikupongid ja võtsime välja isotoonilised spordijoogid (750 ml), millest igaühe eest tuli ka väike pant maksta (ja pudel hiljem tagasi viia). Seejärel veetsime mõned minutid makaronijärjekorras. Üpris hea toit, isegi mitte ülekeedetud ja mõnusa kastme ning juustuga üle valatud. Nälja üle kurta ei saanud. Istusime sealsamas, kus järgmisel päeval ootas finiš. Siseruum. Punase vaibaga. Tuled-värgid. Nagu pidu. Laval räägiti igasugu asju, aga kuna enamik oli saksa keeles, ei oska hinnata, kas läks midagi olulist ka kaotsi või mitte.

Mis juhtub, kui kõht on täis + järgmisel päeval on maraton? Lähed hotelli ja põõnad natuke. Nii tegimegi. Kogunesime uuesti mõned tunnid hiljem, mil Ivar sai demonstreerida seda ägedat pitsakohta, kus ta päev varem ka üksi toitu nautimas käis. Inimesi palju, õhku vähe, kohti ka esialgu olematu arv, aga mingil hetkel hakkas liikumine toimuma ja saime üpris suure laua taga laiutada. Õige õhukese põhjaga pitsad täitsid kõhu korralikult, lisaks olin enne toas midagi näksinud, et oleks ikka korralik laadimine. Mina magustoitu ei tellinudki, aga ühiskondlikul survel (mis sa ikka teed, kui sulle kahvel pihku surutakse?) paar ampsu siiski võtsin. Imehea tiramisu, muidugi mõista. Niiviisi täis kõhtudega me tagasi hotelli vaarusimegi ja võis alata pikk uinak. Juhtumisi oli ka kellakeeramine. Meie kasuks, tunnike kauem puhkust. Ja maratoni start oli ka harjumatult hilja ehk kell 10 tavapärase 9 asemel.

Ärgata oli kerge. Sõime, pikutasime, pikutasime veel ja läksime. 700 meetrit starti - ilmselgelt polnud mõtet kotti ära anda, vaid kohe vastavalt riietuda ja stardikoridori end pressida. Positel olid kiled peal, mina pisut lõdisesin oma maikaga. Ei tea, mis asjaga ma kodus pakkides mõtlesin, kui ühtki oma sadadest kiledest kaasa ei võtnud? Eelnevatest maratonidest oli ju neid küll ja veel.

Enne stardikoridore lehvitasime hüvastijätuks ja igaüks läks oma teed. Mina kui pisut aeglasem frukt startisin teisest grupist, nemad esimesest. Ruumi jällegi polnud, küünarnukkidega seda ka juurde võidelda ei suutnud. Ja algus oligi paras venimine. Tempot oli väga keeruline sättida ning peagi tuli hakata ka järske kurve võtma. Mingil hetkel läks normaalseks, oli ruumi joosta. Aga keha vot ei jaksanud. Arvan, et teadsin juba enne 10. kilomeetrit, et rekordist tuleb lahti lasta. Ei olnud see päev, mil jooksen 3:10. Mõtlesin, et püüaks siis vähemalt 3:15 ehk senise rekordi kanti joosta. Aga polnud ka see päev. Ideaalne ilm, joogipunktid tihedalt, kiire rada - ole vaid ise naine ja jookse ära! Aga ütleme nii, et jääb järgmisteks kordadeks, kui muu elu ka paremini joones on. Olen jätkuvalt lootusrikas ja astunud igasugu samme paremuse poole.

Samm muutus aina töntsimaks, kergelt pistis jälle ka kõhus. Otsustasin, et vähemalt ei hakka seekord katkestama ja teen siis pika trenni. Minust ei saa sarikatkestajat! Mis see siis ära ei ole üks maraton kuidagi läbi lonkida, nii 3:30 tempos? Viimaks tuligi aeg umbes 3:29. Mis seal ikka. Kõigi aegade 5. tulemus, elan edasi. Sellise enesetunde pealt polnudki paremat loota. Nojah. Ma lõpetasin. Viimased kilomeetrid olid kuidagi eriti piinarikkad ja äkki alates 33. kilomeetrist ei tahtnud ma enam ka juua ega süüa, sest iiveldama ajas. Aga ma tahtsin lõpetada. Punane vaip! Finišeerid nagu staar! Kuidas võinuks ma seda mitte tahta? Ja mõelda vaid, oli ju ka inimesi, kes jooksid üle 6 tunni, paras piin! Mis mul siis häda need 3,5 tundi natuke rajal jõlkuda?

Finišeerisin. Ei midagi glamuurset. Kui algul tundus toas, suures saalis lõpetamine midagi eriliselt ägedat, siis reaalsus oli see, et suht kohe peksti tagasi õue. Õuest sai medalid ja mingi kileasjanduse ja natuke süüa, mis mul muidugi alla ei läinud. Niiiii külm. Aimasin kohe, et kutid on läinud. Leppisime kokku, et nad ootavad, kuni 3,5 tundi on stardist möödunud, mitte kauem. Ma ise oleks ka ammu ära läinud nende asemel. Ei hakanud kokkulepitud kohta minemagi, komberdasin lõdisedes hotelli. Enne suutsin aga mingi ratsionaalsusega veel kiibi tagastada, kuigi see oli omamoodi tüütu ja hõlmas mitmeid treppe.

Soe dušš, jess, viimaks ometi hakkas veri taas liikuma. Ja teised olid ka ammuilma lääbakil ja tagasi. Kui enam-vähem kosunud olime, kohtusime, muljetasime, jõime ühe õlle ja alles siis vedasime end õue ja söögikohta otsima. Tuli välja, et minu samm oli kõige erksam. Muidugi ,teistel alla 3 h ajad ja isiklikud rekordid, mul selline pikk jooks lihtsalt. Ainult puusad olid kummalisel kombel valusad, just liigesed. Huh. Pühapäeva õhtul polegi nii lihtne söögikohta leida, viimaks maandusime mingis saksa pubis. Friikad ja kanašnitsel olidki täpselt see, mis menüüs kirjas - ei midagi enamat, nagu näiteks salatit. Viimaks osutus ka nende taldrikute tühjendamine parajaks katsumuseks. Ja uni tuli peale. Ivar lendas veel samal õhtul koju, väga mugav see olla ei saanud.

Õhtu möödus vaikselt, uimas. Aktiivsem oli alles järgmine hommik, mil viimaks ka turisti pilguga linnas ringi vaatasime. Maratonijalgadele on jalutamine kasulik. Kahe telefoni GPS-i ja oma mõistuse abil suutsime isegi mitte ära eksida. Hall esmaspäev. Pilvelõhkujate tipud kuskil kõrgel udu sees. Tööle tõttavad inimesed. Ooperiteater, kust ka mööda sai joostud. Pulli ja karu kuju - maailmabörsi tõusude ja mõõnade sümbol. Vahepeatus Starbucksis. Römeri piirkond ehk vanalinn. Jälle jõekallas. Ja siis veel pool tunnikest pikutamist ja oligi minekuaeg.

Tõtt-öelda ei teadnudki, kas me tegelikult lennukisse mahume, sest see oli ülebroneeritud. Olime õhtul otsustanud, et võime maha jääda küll ja järgmisega minna - selle eest pakuti kena rahalist kompensatsiooni ning sai teha linnukese, kui olid vabatahtlikult nõus. Igatahes tuli aga õigel ajal lennujaamas platsis olla. Kõhud läksid tühjaks ning lõpuks sai ära proovitud ka "pretzel" ehk mingi soolakringli moodi sai. Juustukattega täitsa maitsev isegi. Neid soolakringleid nosides ootasime infot... ja mahtusime ikkagi peale kõigi teiste kuulsustega. Nimelt olin juba Instagramis märganud, et perekond Uibod tulevad sama lennuga. Täpsemalt... kirjas oli nende saabumisaeg Tallinna ning samal kellaajal ühtki teist lennukit ei maandunud. Loogiline järeldus. Ja nad tulid, sisenesid viimastena. Ooo, päriselus nähtud! Tallinnaski ei kiirustanud me kodudesse ära, vaid seisime koos reporterite-fotograafidega ning ootasime, kuni ka nemad väljusid. Lihtsalt selleks, et kordki näha, kuidas see värk käib. Mõned inimesed olid juba pagasilindi ääres nendega juttu ja pilti teinud, aga eks nad on vast harjunud, et kõik tahavad neist väikest killukest.

14 Nov 2019

Saaremaa 3 päeva jooks - nüüdseks on möödas juba peaaegu kuu aega. Elutempo on siin igasugu põnevaid pöördeid võtnud ning muud kirjatükid on nõudnud oma aja ja... sisesta siia veel 100 vabandust. Järjekordselt on muljete kirjapanek kättevõtmise asi. Ütleme nii, et Saaremaa on mul juba kaua kuklas tagunud ning samuti ilmub see ikka ja jälle mu tegemata asjade nimekirja. Ehk siis tuleb ära teha, vaid siis saab sellest künkast üle.

Sedapuhku ei olnud koos suure Sparta kambaga, hoopis pisike ja kodune Sparta kamp oli ning peatuspaigaks minu enda leitud Villa Linda - üks äärmiselt hubane kahekordne maja 6 km Kuressaarest väljas. Kokku nelja magamistoaga, millest meil kõik kasutusel oli, aga tegelikult mahuks 5 inimese asemel sinna äkki 8-9 hoopis. Ma ei julge seda vahvat maja - klaver (!), saun (!), hästivarustatud köök (!) - liialt kiita, muidu napsab keegi järgmisel aastal eest ära. Aga noh, imeline! Sellised tüübid nagu Kain Väljaots võinuks igal hommikul ka tiiki supsata (ei ole vaja lossi vallikraavis käia, eks). Lähimassse poodi me ei jõudnud, süüa saab pigem linnast, aga idee poolest mingi poeke seal Nasva külas funktsioneerib. Aga kui sul on väga hea autojuht, kes alati lahkelt sõidab, pole probleemi ka linnaskäikudega.

Aga võistlusest ka. Plaan oli esimesel päeval paugutada ja järgmistel rahulikumalt võtta: "aeroobne jooks" vms. Juhtus aga nii, et olin hooajast ja elust (ei hakka siin lahkama) nii väsinud, et tegelikult polnud ma pärast Rakvere ööjooksu augusti keskpaigas ühtki head võistlust teinud. Midagi oli väga valesti. Mina tean, mis see on, ja tegelen sellega. Ütleme nii, et pigem vaimset laadi raskused. See vajutas pitseri ka jooksuvormile. Komberdasin kuidagi tuimalt finišisse. Seekord ei läinud nii, et aasta parim kümnekas on Saaremaal. Järgmised päevad olid aga üllatavalt normaalsemad ning keskmiseks tempoks kujunes plaanitud 4.50-5.00 min/km asemel midagi 4.37 kanti ehk praegune maratonirekord. Pinget peal polnud, võisingi suhteliselt suvaliselt joosta ja nii need jalad edasi vudisidki. Oma segavõistkonnaga jäime viiendaks, pole hullu, kolmest inimesest kaks ehk mina ja Peep valmistusime nädal hiljem toimuvaks maratoniks, nii et ei üritanudki endast kõike välja panna. Tõtt-öelda oli nii päris tore seal Saaremaal joosta. Ei mingit muret! Lisaks võis täiesti vastutustundetult kogu ängi, rõõmu ja mis iganes muud emotsioonid endast õhtul välja tantsida. Mida ma ka tegin. Üle hulga aja üks väga vabastav kogemus.Mida iganes ma ka teen, ma ei tohi unustada, kui väga ma tantsimist armastan. Ja mul on üdini hea meel, et ma burleski tagasi läksin. See mõjub vaimsele tervisele ülivõrdes hästi. Ja üldse... kui tuju on kehv ja energiatase madal, aitab lemmikmuusika järgi tantsimine alati. Nagu maailma rakus tõstetaks õlgadelt maha.

29 Oct 2019

Ootamatult on hooaeg läbi saanud, jalad seinale visatud ja mõtteis terendamas juba ettevalmistusperiood. Aga mida ei ole, on kokkuvõtted oktoobrikuistest võistlustest. Muutusin laisaks? Seda kindlasti. Oli küll ka palju tõlketöid ja lisaks natuke magistritööga maadlemist, aga nende taha ei saa lõputult pugeda. Kui kaua ühe võistluse kokkuvõtmine ikka aega kulutab, eks? Arvestades minu kirjutamiskalduvusi, on tegu *kõigest* (oeh) kättevõtmise asjaga. Tuleb lihtsalt ära teha! Aga hakkame siis pihta!

Tartu. 5. oktoober, üks kaunis laupäev, mil vigade paranduse pidi saama... ei, mis vigade parandus, minu poolmaratoni ajaga oli tegelikult kõik hästi. Rakvere Ööjooksul silgatud poolik oligi mu selle hooaja viimane hea võistlus, kus oli veel vormi ja jaksu ja kõike muud head-paremat. Sealt edasi tuli palav Pärnu, katkestatud maraton ja tõsi-tõsi, ka Anija rahvajooksu võit, aga see polnud midagi tõsist, joosta ma juba väga ei jaksanud, kui päris aus olla. Tartusse läksin optimistliku meelestatusega. Ei, ma valetan. Ma läksin sinna küll lootusega, aga olin tööotsingutest ja eksistentsiaalsest kriisist siiski mõnevõrra kurnatud. Lisaks siis veel 3. oktoober, mil magistriseminaris mingi eriti mõrrast oponendi otsa kukkusin, kes minu niigi haprad ja pooleldi sündimata ideed täiega maha materdas. Sellega on nüüd korras, sain juhendaja, leidsin motivatsiooni ja selle magistritöö ma ära teen! Aga tagasi Tartusse!

Sõitsin kohale sama päeva hommikul. Juhuu, Elroni rongiga jõuab Ülemistelt vähem kui 2 tunniga Tartusse. See oli see tore osa. Ja lisaks seegi, et veetsin porgandis istudes vägagi produktiivseid tunde. Teraapialaeka turundusvärgiga näiteks. Seljakotiga stardipaika sörkimine enam nii tore ei olnud. Mu arvuti on teadupärast paras telliskivi. Kui selle ostsin, arvasin, et kasutan seda, noh, laual ega tassi kaasa. Boy, was I wrong! Paras piin oli starti jõudmine. Aga sinna ma saabusin ja esmalt olingi segaduses, et oot, kust täpselt neid numbreid antigi. Leidsin! Ja leidsin ka oma Rakvere jooksu- ja klubikaaslase Leonidi, kellega sarnaseid eesmärke püüdma asusime: alistada 1:30. Sörkisime-võimlesime soojaks. Enesetunne keskpärane, aga lootsin ikka veel parimat.

Mis juhtus aga siis, kui stardipauk ära käis? Kui kauaks jäin tempomeister Pirksaare tuulde? Noh, näiteks tervelt üheks agooniat täis kilomeetriks. Kuidagi jõle kiire algus oli, mis tõmbas mind absoluutselt kinni. Mulle ikkagi ei sobi kellegi sabas jooksmine. Kui läheb raskeks, siis ikka täiega. Individualist, nagu ma olen. Kulgen kõige paremini alati omas mullis. Natuke aega veel pressisin, aga siis tuli juba see muru peal jooksmise osa ja elu muutus paugupealt raskeks. Näha oli, et midagi head sellest päevast ei tule. Ja jälle hakkas pistma nagu mingi needus! Kerime nüüd korraks tagasi neljapäeva pärastlõunasse, mil langesin seminaris sellise rünnaku ohvriks, et isegi õppejõud mind kaitsesid. Kuna mu idee oli nagunii selline haprake ja alles otsisin juhendajat, oli see paras löök. Seda enam, et tahan teha midagi täiesti teistsugust ehk kirjutada maruigava kirjandusanalüüsi asemel praktilise loovkirjutamise õpiku. Olgugi et kaastudengid mu hiljem lohutuseks kohvikusse viisid ja seal tõepoolest häid nõuandeid andsid, olin taas vana deemoni küüsis. Peavalu. Selline peavalu, et ootasin surma ja oksendasin õhtu jooksul vähemalt 5 korda. Korralik puhastus? Räige kannatus, ma ütleks. Ka reedel oli seepärast selline habras ja õhuline olla, seest keeras kogu aeg. Päris laupäevaks ära ei taastunud. Vahel tundub tõesti, et mu elus on liiga palju komponente: jooks, töö (otsin uut, aga hetkel tõlgin, veri ninast väljas), magister, tants, mu enda loovprojektid... Aga ma ei oska ka ilma nendeta olla. Mingi valdkond aga paratamatult kannatab. Seekord kannatas jooks. Finišisse jõudsin kohutava ajaga 1:37:56 ja terve ülejäänud päeva veetsin mossitades. Võibolla oleks pidanud juba siis aru saama, et ka kuu teises pooles ei tasu midagi erilist oodata. Aga ma raiusin edasi... sellest juba järgmistes postitustes.

07 Oct 2019

Oli kord üks kergejõustiku MM Dohas. Mina seal ei käinud. Aga telekast vaatasin küll. Ja 27. septembri õhtul olid külas nii mõnedki spartakad, kellega koos ekraanil vehkivate sportlaste taustal juttu ajasime ja õhtust sõime. Ei, tegelikult oli asi ikka niipidi, et tublid kergejõustiklased võistlesid ja me siis taustal sõime ja korra ka mängisime. Või noh, ütleme nii, et vaatenurga küsimus. Üpris kesköö paiku olid paljud diivanil või põrandal pikali, aga ikka veel koos, nii et alustasime ka naiste maratoni maratonvaatamist. Jälgisime, kuidas nad järjest kuumuses nõrkesid ning poole pealt nõrkes ka see osa seltskonnast, kes minuga koos ei ela. Koju läksid! Magama sai võrdlemisi hilja, millalgi kahe ja kolme vahel. Enne lõplikku uinumist panin optimistliku äratuse kell 8.20 ja andsin endale ühe lubaduse.

Lubadus.

Kui õigel ajal üles ärkan, lähen Anija valla rahvajooksule.

See hommikune tuigerdamine korralikku ärkamist ei meenutanud, aga püsti ma sain. Ma ei mäletagi enam, mida ma sõin, kuuma kohvi võtsin aga termosega kaasa ning hakkasin pisut enne 10 sõitma. Ebatraditsiooniliselt oli võistluse start juba kell 11. Oi, kui ebasobiv! Plaanis oli mul tegelikult tõusvas tempos pikk jooks, 18 km. Ideaalis jooksnuks rahulikuma osa enne võistlust ära ja teisnud selle tõusva osa siis võistlusrajal. Treeningvõistlus, eks, hullu tempoga paugutama nagunii ei lähe. Nagunii poleks jaksanud. 2 päeva varem oli ju ka TalTechi teatejooks. Juhtus aga nii, et kohe muidugi oli mul paak suhteliselt tühi ja muidugi oli Peterburi tee Circle K-s järjekord ning minu ees kõige uimasem vennike üldse. Huh. Registreerumine lõppes 10.45. Auto parkisin Kehra Coopi ette mingi 10.41. Just nii.

Kui end kirja panin, unustati mulle esialgu numbergi anda. Naersid veel, et ah, vahet pole ju. Mida, mida? Mina tulin võitma, andke number! :D Vahe on väga suur. Need 2 aastat, mil ma päriselt Kehras elasin, ei jõudnud ma kordagi sellele jooksule, mille start oleks olnud alla 1 km koduuksest. Miks? Reklaam algas alati väga hilja, isegi teadetetahvlilt ei lugenud seda piisavalt vara välja. Internetis ka olematu info. Esimesel aastal oli täpselt samal päeval Paide-Türi rahvajooks, mis oli mulle Linnajooksude sarja mõistes oluline. Ja aasta tagasi juhtus nii, et olin juba 3 kuuks Suurbritanniasse kolinud. Kui ma viimaks starti jõudsin, oli otsus kiire ja päriselt ka hommikul tehtud. Tuli ju ära käia!

Esimesed 500 meetrit olid võrdlemisi ebameeldivad: jõekaldal künklikul mururibal. Kohe üldse mitte minu rada. Samas oli aga juba enne esimest silda teada, et ma olen esimene naine. Korras. Nüüd nii hoida. Järgnes tuttav metsarada - 4,4 km ring. Minu suhe selle metsarajaga oli selline, et tegin seal ainult eriti aeglaseid taastuvaid jookse, kuna see oli tihti porine ja tüütu. Kohe kindlasti mitte selline rada, kus ma kiiresti joosta tahaks või suudaks. Ja nüüd oli seal võistlus. Jess. Topeltjess. Õnneks teadsin, et rõvedat osa on 2 km jagu ning edasi tuleb pikk kruusane sirge, kus omal ajal lõikegi joostud. Selle nimel tasus pingutada. Ja kogudistants 6,7 km? Tehtav ju. Metsas püsisin ühe väikse poisi sabas. Ta kiikas aeg-ajalt närviliselt üle õla. Ei paistnud ühtki tema ega minu konkurenti. Kulgesime. Oli sopane. Oli libe. Oli märg. Aga läbi ta sai ning kogutempo hakkas paranema. Viimaks ometi sai joosta! Kilomeeter enne lõppu hakkas poiss väsima, aga üpris muljetavaldav, et nii noor (9-10?) jaksas üldse nii pikalt üpris kiirelt kulgeda. Noh, keskmine viimaks 4.23 min/km. Ei midagi erilist tegelikult, aga keha väsinud ja muru ja tuhat muud vabandust. Ja sellise ajaga tulin lõdvalt esimese naisena üle finišijoone.

Autasustamist oodates jõudsin suurema osa ülejäänud vajalikest kilomeetritest ära joosta. Tiirutasin vanadel tuttavatel radadel, vahepeal jooksin tagasi Kehra väikse koolimaja taha, et näha, mis seisus üritus on. Ei tahtnud üldse alata. Kiirema osa oma jooksust (aeroobsel lävel) saingi tehtud. Auhinda vastu võtma läksin ikkagi joostes, olin just natuke kaugemale tiirutanud, kui mu nime hüüti. Esikoht. Kotitäis Enerviti batoone ja geele (batoonid söödud, väga vastiku maitsega) ja üks naljakas tool. Jagati ka väga palju loosiauhindu ning näiteks meeste võitja Kuleshov sai veel paari asja võrra rikkamaks. Mul loosiõnne sedapuhku polnud. Enne kojuminekut veel tiir Põrgupõhja rajoonis, sest 3,6 km oli veel puudu ning siis koju.

Kodus panin oma täispuhutava Jellyfish tooli kokku ja viskasin voodisse pikali. Hiline magamaminek andis tunda.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, kihlusin füsioterapeudiga, kes oma jooksukogemuste najal ka mind treenis, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Toitumisnõustaja, füsioterapeudi abikaasa, väikeettevõtja, kes saab omaenda aega planeerida - kõik eeldused eduks oleks nagu olemas, tuleb osata neid vaid targalt kasutada.

Born 1988 (age 31)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri Suurjooks 41:15 Rapla May 2019
Kuressaare Linnajooks 41:32 Kuressaare May 2019
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu Sept. 2018
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu Aug. 2018
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion July 2018
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion July 2018
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla May 2018
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare May 2018
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere Feb. 2018
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare Oct. 2017
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu Sept. 2017
Saku kevadjooks 43:41 Saku May 2017
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla May 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere March 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere Feb. 2017
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare Oct. 2016
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu Sept. 2016
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla June 2016
Saku talvejooks 46:00 Saku Feb. 2016
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare Oct. 2015
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu Sept. 2015
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere Aug. 2015
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla June 2015
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu May 2015
Viimsi jooks 49:33 Viimsi May 2015
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare Oct. 2014
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu May 2013
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare Oct. 2012
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu June 2012
Viimsi jooks 50:04 Viimsi May 2011

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion June 2018

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 05:35.21 Kohila May 2019

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 11:35.97 Kohila May 2019
Kohila Pikamaajooksusari 12:05.29 Kohila May 2018

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London June 2018
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion May 2018
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn April 2017
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn Dec. 2016
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu Nov. 2015

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion June 2018

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Ööjooks 1:30:54 Rakvere Aug. 2019
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere Aug. 2018
Narva Energiajooks 1:36:28 Narva June 2018
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania March 2018
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu Oct. 2017
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva June 2017
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi April 2017
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere Aug. 2016
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva June 2016
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom March 2016
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn Jan. 2016
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva June 2015
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva Aug. 2013
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom March 2013
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva Aug. 2012
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere June 2012
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva Aug. 2011
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere June 2011
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn Aug. 2010
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn Sept. 2009

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Milano Maraton 3:15:29 Milano April 2019
Tallinna maraton 21. 3:18:13 Tallinn Sept. 2018
SEB Tallinna Maraton 3:24:05 Tallinn Sept. 2017
Helsinki Spring Marathon 3:28:07 Helsingi, Soome April 2017
Ravenna Citta d'Arte 3:32:53 Ravenna, Itaalia Nov. 2016
SEB Tallinna Maraton 3:29:53 Tallinn Sept. 2016
Roma Marathon 3:34:38 Rooma, Itaalia April 2016
SEB Tallinna Maraton 3:51:59 Tallinn Sept. 2015
Pääsküla raba maraton 11 days, 7:15:00 Tallinn April 2015
Barcelona Marathon 3:59:52 Barcelona, Hispaania March 2015
SEB Tallinna Maraton 4:18:18 Tallinn Sept. 2014
Reykjavik Marathon 4:19:21 Reykjavik, Island Aug. 2014
Haapsalu maraton 4:25:37 Haapsalu May 2014
Loch Ness Marathon 3:55:23 Inverness, Šotimaa Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 4:01:05 Tallinn Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 4:18:13 Tallinn Sept. 2012
SEB Tallinna Maraton 4:14:45 Tallinn Sept. 2011
SEB Tallinna Maraton 4:27:09 Tallinn Sept. 2010

Sponsors

Contact athlete to become a sponsor!