View Top 10 Most Visited Athletes – May

New Feature - product and service recommendations

Silja Jürs (31)

Long-distance running

3 FANS
18 Jun 2019

3. Ilus number, eks? Mu sünnipäev on 03.03. Sportlios on hetkel 3 fänni. Ja selles postituses võtan kokku 3 võistlust. Need 3 toimusid 4 päeva jooksul ehk üpris lühikeses ajavahemikus. Kõlab nagu keha kulutav hullumeelsus? Ei pruugi nii olla. Distantsi pikkus mängib siinjuures olulist rolli! Ja järjest lühemaks muutusid need distantsid tõepoolest. Pealegi olen võistluste kajastamisega taaskord lootusetult jänni jäänud, nii et muud moodi vast tänasesse päeva ei jõuagi, kui vahepeal pikemaid samme ei tee. Alustasin 22. aprillil täiesti uut teekonda, sedapuhku IT-maailma. See võttis kogu mu aja. Ütleme nii, et pole elu sees nii väsinud olnud! Nii palju uut infot, nii palju põnevust! Trenni jõudsin teha, aga igasugune blogimajandus kaldus kiirelt ikalduse teele. Nüüd olen praktikal, mängin päeval koodiga, tunnen end IT-maailmas juba pisut paremini ning jõuan tasapisi ka uuesti kirjutada.

1. Eesti meistrivõistlused, Ekiden, 20. aprill. Kes ei tea, siis Ekiden on kamba peale ehk kuuekesti joostav maraton: 5-10-5-10-5-7,195 km. Teist aastat järjest joosti segavõistkondadena. See tähendas ka, et esmakordselt õnnestus mul abikaasaga samas võistkonnas olla. Eelmisel aastal sama võistluse ajal, kui päris esimest korda segavõistkondadega katsetati, olin mina juba Erasmusega Inglismaal ega osalenud. Nii et ajalooline hetk! Kurb, et kohale oli tulnud vaid 6 võistkonda, kui mõelda jooksuklubide tegelikule arvule. Meie olime Sparta 2. võistkond. Isegi väikse medalilootusega (pronks, õnnis 3. koht, eks). Meie kõige kiirem süstik jäi kahjuks haigeks, nii et lootus taandus pisut. Teised pidid sedavõrra enam pingutama. Kui võistkonnakaaslane Tõnu (Lillelaid) väitis, et treeneri sõnul pidavat ma alla 20 minuti jooksma, tundsin kerget pinget. Maratonist oli möödas 13 päeva. Omajagu oli puhatud, aga särtsakamaid liigutusi tehtud vähe. See oligi tõehetk: mida suudan? Minu oma oli 3. vahetus. Milline imeline numbrimaagia. 5 kilomeetrit. Arvestades võistkondade vähesust, tähendas see soolojooksu. Kannatust üksinduses. Kahte tüütut ringi. Võiks ju arvata, et 5 km kannatab kenasti ära ja saab normaalse tempoga joosta, aga ma surin totaalselt. See tõus, mis eelmisel korral ikka kohutav tundus, möödus talutavalt. Portugali mägised maastikud olid mu tugevamaks muutnud. Tõusul olid ka võrratud Sparta ergutajad muidugi. Tuligi kohe ilusamat sammu näidata. Aga muidu ei jaksanud ma absoluutselt. Nagu oleks peksa saanud. Taarusin finišisse mittemidagiütleva ajaga 20:38, mis teeb tempoks 4:07 min/km. Masendav ja mõttetu. Samal rajal küll minut kiirem, aga ikkagi kurvaks tegev. Sörkisin peale, vaatasin finiši ära ja lasin jalga. Meile jäi 4. koht, polnud mingit autasustamist vaja oodata. Ei, ma polnud tegelikult nii masendunud. Suures hommikuses sabinas oli juhtunud hoopis nii, et ei mina ega Sander võtnud eelmisel päeval hoolega valmistatud kooki kaasa. See tuli küll juba varem meelde, aga ei hakanud tol hetkel 10 km tagasi Kehrasse sõitma (kuigi oleks kenasti jõudnud!). Nii läksingi pärast jooksu, mil teised rõõmsalt üheskoos Pirital sõid ja tähistasid. Kui oma jooksuga hakkama ei saanud, siis midagi pidin hästi tegema. Kuidagi tuli end lunastada ning šokolaadine ja mahlane maasikatega kaunistatud kook sobis selleks suurepäraselt. Õhtusel kogunemisel sulas see nii mõnegi jooksja suus.

2. Suurest pettumusest suundusin järgmisel päeval taastava mökutamise asemel hoopiski Kadrioru parki Sinilillejooksule, kaasas ergutav abikaasa ja treeneri õnnistus. Kuna olime öö veetnud kontoris diivanil (no ei viitsinud 40 km Kehrasse vurada), polnud ma kes teab mis erksas olekus. Aga tuli joosta! 3,2 km tundus juba toredam kui 5 km. Kolmandiku võrra lühem! Minek oli hoopis teine. Pidurdavateks faktoriteks olid küll kruusalõigud ja mõned tõusunukid, aga üldiselt liikusin tempos 3.55, mis oli eelmise päeva tempost 12 sekundist kiirem. Aeg 12:31. Märgatav vahe! Kambas joostes pingutan ikka mitu korda enam kui üksi rajal tuiates. Auhinnalise koha andsin küll kilomeeter enne lõppu käest ning ühe koha võrra kukkusin veel lõpusirgel, kui üks pisike tüdruk nii täiega spurtis, et mu täiesti ära küpsetas. Kokkuvõttes olin 5. naine. Selle tüdruku spurt ei muutnud mu vanuseklassi kohta kuidagimoodi, aga varem käest antud koht jäi natuke kipitama. Vahe polnud ju üldse suur. Samas... ma suutsin teist päeva järjest võistelda ja ühe korraliku pingutuse kirja saada, nii et motivatsioonile ja enesehinnangule mõjus see võistlus kindlasti hästi. Lisaks suutsin ära veenda juhuslikult (oli teel jõusaali, aga nägi bussis inimkarja, kes jooksule suundus, ning mõtles ümber) jooksule sattunud Eve. Meil oli järgmiseks võistluseks ehk Teletorni jooksuks võistkonnast üks naine puudu. Tänu talle saime kamba kokku!

3. Ja kolmas võistlus oligi seesama Teletorni üritus, mis toimus vaid 2 päeva hiljem teisipäeval ehk 23. aprillil. Jüriöö teatejooks. 8 inimest, igaühel 2 ringi ümber Teletorni ehk 1,2 km. Algus õhtul hilja. Mäletan, et käisin samal päeval veel postitantsus. Õnneks pidasid lihased vastu! Sörkisin end soojaks, tegin teistega mõned jooksuharjutused. Ei osanud keha seisundist midagi erilist arvata. Saab tehtud, arvasin. Kõige kiirem naine ma oma kambas polnudki, nii lühikeses maas saangi tihti pähe. Aga suutsin 1,2 km läbida tempos 3:42 min/km. Mu 1000 m rekord on küll 3.37, aga käib ka see tulemus. 3. võistlus üpris lühikese aja jooksul ju. 15 võistkonnast saime meie 7. koha ehk olime napilt esimese, kiirema poole sees. Sparta välejalgade võistkond võitis. Tegu on sellise huvitava võistlusega, kus auhindu jagatakse igale võistkonnale. Nii konutavadki kapi peal jalgpallipiletid ning grupiauhind, mis oli discgolfi koolitus + mäng Kõrvemaal. Küll varsti sealgi ära käime!

Ees ootamas kokkuvõtted: Kuressaare 10 km, Kohila 3000m, Kohila 1500m, Rapla 10km, Narva poolmaraton (olgugi et seda viimast püüan unustada). Oh, isver, kui palju vahepeal ikka võisteldud on!

12 Apr 2019

21. start ja 18. finiš – see on minu maratoniskoor, mille avasin 2010. aastal Tallinnas. Tallinna maratoniga olen seega ühte jalga käinud päris algusest peale, osalenud igal aastal. Tänavu sügisel on ju suisa pidupäev: 10. Tallinna maraton. Luban tähistada eriti ilusa rekordiga. Ja minu 19. finiš, 22. start. Mis vahepeal 3 maratoniga juhtus? Meenutagem. 2013, Riia, äärmiselt palav maikuu, rajal punnitamas hobimaratoonar, kes muuseas eelmisel päeval Maijooksu kaasa tegi ning ülejäänud nädala pigem palavikus sonis. Jõud sai otsa pärast poolmaratoni. 2014, Shah Alam (Malaisia), ainult naistele mõeldud maraton stardiga 4.45 hommikul, et palavuse eest ära joosta. Ülimalt sudune, korraldajad soovitasid maske kanda ning kuulutasid juba enne stardipauku, et esikolmikule auhindu ei jagata, see pole enam võistlus, kõik läheb heategevuseks. Kui teatati, et jooks on läbi ja kõik PEAVAD finišisse pöörduma, sest ilm on ohtlikult kuum, oli mul läbitud 35 km, viimane paun jäigi tegemata. 2018, Krakow, jälle üks palav ilm, mõistsin 26. kilomeetril, et pole mõtet end 3.30 pärast (läksin püüdma aega 3.20) leitsakus piinata ja tulin maha, et ülejäänud hooajale keskenduda. Finišisse olen jõudnud aga 18 maratonil, alustasin 4.27 pealt, hetkel pooleli 3.15 peal. Täpselt pooled ehk 9 maratoni olen jooksnud alla 4 tunni. Mõni neist isegi veel sellest ajast, kui ma „sportlane“ ei olnud ehk siis, kui lõigutrenn oli täiesti avastamata maa ning olin kuskilt raamatust (tõenäoliselt „Jooksja tarkvara“) lugenud, et vahepeal peab natuke kiiremat sammu ka tegema ja adunud, et jooksu sees 45-sekundilised kiirendused on äkki piisavad.

Milano 2019 oli aga juba selline jooks, kuhu läksin kindla plaani ja ärevusega. Tõtt-öelda värisesid käed nii kinnituskirja lugedes kui ka võistlushommikul. Teadsin, et sealt tuleb midagi head, võimalus uut taset näidata. Ja maraton on ometigi selline asi, mida tuleb austada, pisut kartagi. Möödas on ju need ajad, mil jooksen maratoni pelgalt läbimise pärast. Kui ikka põhjalikult valmistuda ja selle ühe pidupäeva nimel vaeva näha, tuleb ka see pidupäev vääriliselt vastu võtta. Ja läbi võtab see 10 korda enam kui mõni muu pikk jooks. Eks neid 28-30-kilomeetriseid otsi sai veebruaris-märtsis omajagu tehtud. Tegin ära, elasin üle, liikusin järgmisel päeval nagu normaalne terve inimene. Lisa aga valemisse 12 km juurde, tõsta pisut tempot ja kohe teine kogemus! Müstiline, kuidas need 12 km mõjutavad. Või nagu inglise keeles öeldakse: „make all the difference“.

6. aprill. Kell heliseb kell 3.33 hommikul. Ma pole kodus, vaid aadressil Ülemiste tee 3 ehk tööl. 3. Lemmiknumber? Inimese jaoks, kes on sündinud kuupäeval 03.03? Aga muidugi! Hambad puhtaks, riided selga, seljakott selga, kohver näppu ja öösse! 15 minutiga olen lennujaamas, tunglemas päeva kõige esimesele lennukile, mis viib Riiga. Ah, ei, mitte tunglemas, kiiret pole ju tegelikult kuhugi. Jälle olen liigvara kohal. Kullerdan 7. värava juures pehmetel diivanitel, ekslen helide maailmas, lubades Lordel laulda kõrva, et „everybody wants to rule the world“ ja ootan. Veel enne, kui päris valgeks läheb, tõuseb Airbusi raudlind õhku ja maandub umbes 45 minuti pärast Riias. Jätkuvalt hommik, nii 6.30 või midagi. Viimane päev enne maratoni, viimane aeg laadida. Uuringud on näidanud, et piisab ka päris viimasel päeval laadimisest, aga siis tuleb põhimõtteliselt päev otsa süüa. Väikestes kogustes, aga pidevalt. 10 grammi süsivesikuid 1 keha kg kohta ehk minu puhul näiteks 630 grammi süsivesikuid. Oluline on ka see, et glükogeenina imendub tunnis 60 grammi, nii et tuleb ka hoolega jaotada. Datlipallikesi ja kodutehtud šokolaade olen juba muginud, Riias tellin tõelise eestlasena kartulipannkooke ja tassikese päris õiget kohvi. Laadimine täies hoos, eks. See tunnike kahe lennu vahel möödub kiirelt ja olengi taas õhus. Kui National Geographicu kanalilt tulevad „Air Crash Investigation“ saated on mulle midagi õpetanud, siis seda, et lennundus on järjest turvalisemaks muutunud. Tõenäosus surma saada? Sureb vist 1 inimene 10 miljardist, kui õigesti mäletan. Kui õhus oleme, siis on kõik hästi. Turbulents ei kimbuta, piloodid on osavad. Jälle Milano. 2009. aastal oli see mu elu esimene lennureis. Tollal ei olnud mul mingeid jooksumõtteid, see oli rahvusvahelise tudengiorganisatsiooni aeg. Tänu varasemale kogemusele (tegelikult suisa 5. kord Milanos) tean enam-vähem, mis suunas enesekindla õhinaga tuisata, kui pagasi kätte saan. Malpensast on palju pikem maa kui Linatest, nii et täpselt samal ajal, aga teise lennukiga ja teise lennujaama maandunud kaasjooksja Peep võidab võidujooksu hotelli. Ma kolistan esmalt enam kui 40 minutit rongiga kesklinna ja sealt edasi metrooga. Meeldiva üllatusena tõden, et hotell on metroost umbes 100 meetri kaugusel.

Kui ilmud hotelli kella 11 paiku hommikul, ei tasu loota, et keegi sind tuppa laseb. Letitagune on küll rippuvaid võtmeid täis, aga meile ei taheta mitte ühtki tuba kätte anda. Nojah siis, saab ka teisiti. Liftiga keldrikorrusele, kuninglikult suures WC-s jooksudress selga, kohver pagasihoidu ja soojendusele. Pärast mõningast meeldivas kevadises õhus sörkimist, võimlemist ja jooksuharjutusi sama värk: lift, WC, linnariided, kohver tagasi pagasihoidu. Olgugi et natuke aega on möödunud, hoiab hotell oma „enne kella 14 tuppa ei saa“ poliitikast kõigi hammastega tungivalt kinni. Mis seal ikka. Lähme seikleme parem metrooga messile. Numbrita ju starti ei lasta. Huh, erinevalt maratoni stardist, mis on mugavalt just meile sobiva metrooliini peal ja umbes 14 minuti kaugusel, on mess ehk expo küll kuhugi pärapõrgusse topitud. Vägisi tuleb meelde aasta 2016 ja Rooma maraton, mil sai õhinaga messile sörgitud... ja avastatud, et Rooma äärealad pole kohe kindlasti jalakäijasõbralikud, jooksmisest rääkimata. Igatahes, Milanos viib kohale metroo. Aga ega niisama lihtsalt need asjad siiski käi. Ei saa suvalisest uksest sisse, neil on süsteem, vale ukse ees valvab kuri onu. Nojah, lähme siis ringiga. Samme on küll juba hirmuäratavalt üle 10 000, aga mis seal ikka. Sissepääsu juures on lausa turvaväravad. Me pole enam Tallinnas, kohe kindlasti mitte. Ei ole vabaõhuturg. Tänavail näeb ka automaatidega politseinikke.

Üleüldse on Itaalias maratonile registreerumine omaette ooper. Ei ole nii, et klõpsid netis paari linki, saadad raha teele ja oledki kirjas. Ei. Varasem kogemus Rooma ja Ravenna maratonidega (2016) juba näitas, et tuleb ka oma tervislikku seisundit tõestada. Prantsusmaal peaks kõik üpris sarnaselt toimima. Nii oligi vaja üles laadida arstitõend. Või – õnneks anti ka valikuvõimalus – kohaliku alaliidu litsents. Selleks aastaks mul veel litsentsi pole, aga treeneri abiga sai välja detektiivitatud eelmise aasta litsentsi number. Number põhimõtteliselt muidugi selline, et selle võinuks isegi välja mõelda. Kuskilt avalikult nagunii kontrollida ei saa. Litsentsi number käes, mässasin pikalt mingi PDF Editoriga ja sain vajalikud dokumendid Portugalis printerit omamata täidetud. Huh. Õnneks ei pidanud Eestis veedetud üürikese aja jooksul arsti ukse taga kraapimas käima ega spordikauget onu veenma, et jaksan joosta küll. Mäletan, et 2016. aastal olin perearsti kabinetis täpselt 1 päev pärast Tallinna maratoni, mille ka edukalt lõpetasin. Kõndisin omal jalul, häda polnud midagi, aga ikka nagu kahtles, kas anda mulle novembris toimuvaks Ravennaks roheline tuli. Igatahes jah.

Jooksumessid on kõik sarnased. Hunnik reklaamlette, kus saad tutvuda nii paljude erinevate jooksudega ja igasugu asju kokku lubada, et osaled näiteks vms. Möödume neist. Eyes on the prize. Tähtis on numbrid kätte saada. Nii, putka number 1. Saab numbri ja infolehe ning tehtud valik, millisest väravast soovime maratonialasse siseneda. Kaasa antakse oluline papist lipik, milleta väidetavalt parki sissegi ei saa. Midagi uut. Eeltöö on tehtud, teame täpselt, milline värav meie metrooliiniga kõige paremini ühildub. Jätkub jalutuskäik suures messimajas. Marsruut on ette antud, lõigata ei saa. Kõik tuleb läbi käia. Pilgud otsivad midagi söödavat. Mõnel maratonil saab laadimise suisa nii ära teha, et proovid siit ja sealt lettidest midagi ja ongi kõht täis. Kuskil nurgas väikse killu valgubatooni saab, aga muud suurt ei midagi. See polegi peamine, sest esmalt tuleb kätte saada kaunis logodega T-särk: naistele roosa, meestele hall, seni võõraks jäänud Under Armour. Kuskil pistetakse pihku ka märgiline punane stressipall. Verepiisa kujuga. Huvitav. Ja kolmandast letist saab veel ühe kilekoti mingi reklaaminänniga. Hunnik pabereid, suvaline käepael, Parmigiano Reggiano lehmakujuke, 2 švammi raja peal keha kastmiseks, spordiriiete pesugeel ja päris mõnus mikrofiibrist rätikuke. Enamik koti sisust rändab prügi manu. Pooltest lendlehtedest ei saa ju arugi, sest itaalia keelt sündides kaasa ei antud. Messil teeme veel kohustuslikud fotod numbritega, tõdeme, et püstijalabaaris makaronide söömine pole päris see laadimine ja lahkume.

Kõrval on suuremat sorti ostukeskus, kus võiks olla lootust mingi sobiv pastaroog hamba alla saada. City Life. Viimaks maandume mingis bistroos, kus saab süüa makarone tomatikastmega. Hmmm. Ei midagi erilist, Itaalia kohta isegi kergelt liiga maitsetu, aga kõhtu on vaja täita. Magustoiduks võetud kohv on juba rohkem „päris-päris“. Lõunale järgneb veel üks pikemat sorti metroosõit tagasi hotelli, paaritunnine puhkepaus tubades ja seejärel uus ärkamine. Kui päev algab kell 3.33 öösel, siis kella 17.40 kanti end üles ajades on juba tunne, nagu oleks täiesti uus ööpäev alanud. Täpsemalt oli alanud aga laadimisaeg. Kesklinna Duomo juurde, paar kohustuslikku turistiklõpsu toomkirikust, pilguheit Galleria Vittorio Emanuele II ostukeskusesse, kust ei leia mitte Terranova ja Vero Moda, vaid Versace, Gucci ja Givenchy. Õhtusöögiks koht, kuhu naasen 3. korda (jälle kordub see number maagia) – Piz. Väike pitsakoht, mille menüü veelgi väiksem ja koosneb... 3 pitsast. Õues on elav järjekord, istume baaripukkidel ja laseme nime kirja panna. Hääldamise lihtsuse huvides saab Peebust Peter. Eks igaühel on välismaal oma nimed. Asiaatidel on ju näiteks samuti sellised minad nagu Laura, Emily jne, kuigi pärisnimi on pigem ülipikk ja keeruline. Nagu Pizile kohane, antakse ootajaile näppu väiksed kuumad pitsalõigud ja pokaalid, millest tõsised maratoonarid vaid paar arglikku lonksu võtavad. Kuna menüüs on vaid 3 pitsat, tellime neist 2, jättes puutumata selle valge kattega variandi. Kaks suurt latakat saabub lauda. Kas saaks pooleks ja jagada? Ettekandja ei saa aru, mida me tahame. „It's not possible!“ Selleks, et ta pitsadega koos hoopistükkis ära ei kaoks, viipan ta minema, väites, et saame ise hakkama. Oskame ju ka pitsalõikurit käes hoida ja pärast poole ära söömist taldrikuid vahetada, eks. Kõhu saab täis igal juhul. Naabrid istuvad metsikult lähedal. Küünarnukitunne. Valitseb lõbus meeleolu. Sisekujundus on kirju ja rõõmsavärviline. Tõeline Itaalia. Pitsad õhukesed ja vähese kattega, mitte nagu Eestis, kus kipume priiskama. Taamal lõõmab elava tulega pitsaahi ja aeg-ajalt helistatakse suurt lehmakella. Makstes saame teada ka selle põhjuse. Kell heliseb, kui keegi karbikesse jootraha viskab. Google Maps juhatab veel väiksesse toidupoodi, kust leiab hommikused süsivesikud ning siis ongi aeg tekk üle pea tõmmata ja suursündmuseks välja puhata.

Ütlen ausalt, ei ole lihtne magada, ärevus ajab üles iga 2 tunni tagant. Palav. Kas on juba aeg? Kas on juba start? Kas pauk käis ja mina ikka veel magan? Appi! Kell 4 öösel hakkab vihma sadama. Ja linnud laulavad. Kell 6 lükkan teki eemale. On aeg. Kiire värskendav dušš, vajalikud asjad ettemääratud läbipaistvasse kilekotti ilma milleta ei saaks kraami üldse ära anda ja klubikaaslasele külla hommikusöögile. Moosisaiad, mahl, viinamarjad. Maratoni hommikul tasub munast ja muudest rasketest toitudest eemale hoida. Ei ole vaja, et seedimata ollus kõhus loksuks ning valu teeks. Mäletan siiani eelmise aasta Narva poolmaratoni, mil hotellis suure valikuga silmitsi seistes korra mõistuse kaotasin. Juhtub ka toitumisnõustajatel, olen kõigest inimene. Kahetseda jõudsin seda tervenisti 21,1 kilomeetrit.

Millalgi pärast seitset saab soojendusdressid selga aetud, kilekotid õlale vinnatud ja nii õigel ajal metroosse, et rong on kohe ees. Veel on kehal selline seis, et jaksab ka paar kiiremat sammu teha. Veel jõuab spurtida. Montenapoleone jaamast väljudes tabab aga kerge segadus. Tõsi, rongist väljus teisigi jooksja näoga inimesi, aga nad haihtusid kuhugi olematusse. Kuhu poole? Üks kohalik näitab kätte õige suuna. Sörgime. Infolehe hirmujutud, et ei pruugi õigeks ajaks starti jõuda ja pead grupi lõpust 6 tunni maratoonaritega startima, kui kell 7.45 väravas ei ole, teevad valvsaks. Jõuame mõned minutid plaanitust hiljem. Järjekord. Turvaväravad. Põhjalik otsing. Seistes saab esimesed võimlemisliigutused aga juba ära teha ning lihastele vaikselt signaleerida, et peagi on tulemas suuremat sorti pingutus. Ja lastaksegi sisse. Nii, üks verstapost taas seljatatud. Siginenud on aga uus probleem. Suure veejoomisega on tiba liiale mindud. Vetsujärjekorrad on massiivsed nagu alati, liikumine toimub neis sentimeetrite kaupa. Aga oleme ometigi pargis. Järjekord raiskab kannatuseriismed ära umbes 5 minutiga ja leiangi end mingi trepi servas ronimas. Ma pole kohe kindlasti esimene, kes selle varjulise nurga leidnud on. Tuleb olla ettevaatlik, et haisvatesse hunnikutesse sisse ei astuks.

Kergema kehaga on suisa lust mõned jooksuharjutused teha. Ja siis polegi enam suurt midagi jäänud. Väike pargitee äärne striptiis, võistlusmaika selga, geelid taskusse, stardieelne energiapauk kätte, üleliigsed vammused kilekotti ja muidugi üks Huawei logodega kilekotike sooja hoidmiseks selga. Ees ootab järgmine väravalaadne moodustis, itaallased tunduvad väravakesi ikka täiega armastavat. Kontroll-kontroll. Pakihoid on jagatud väikesteks lahtriteks. Viskan koti 2-B sektorisse. Järjekordi enam polegi. Huh. Jalutuskäik starti ei ole ka mingi lühike ja kerge promeneerimine, tuleb ikka tempot teha. Kui stardigrupid on 1. ja 3., siis vaja ju kõigist jooksuturistidestki ette trügida. Ja siis algab üksindus. Viimased 10 minutit oma grupis marineerimist. Mõtlen, et oleks ikka veel korra vetsu tahtnud, aga see rong on valju vilega juba lahkunud. Ilm on pilves, jooksuks ideaalselt jahedapoolne. Kas suudan üleliigse vedeliku välja higistada, nii et see rohkem ei segaks? Olen sedasorti inimene, kes peab alati teadma, kus asub lähim WC. Pole eriti suure põiega õnnistatud. Aga on olnud ka sääraseid maratone, mil tahaks enne nagu ära käia, aga ei saa ja siis tuleb võistlus peale, lõppeb ära ning sinise vetsuukse taha jõuan alles 6 tundi pärast esmase häda tekkimist, kui higine särkki juba seljast kooritud.

Kui Šotimaal Loch Nessi maratonil startisin, seisin kuskil keset mägesid ja kanarbikuvälju. Jooksjad saadeti teele torupillide saatel. Nutsin ilust paar pisarat. Milanos mängis Itaalia hümn. Poetan ärevusest paar pisarat. Ilus. Pidupäev. Suursündmus. Kõik on ideaalne. Ole vaid ise naine ja jookse see aeg ära. Mõni minut enne pauku langevad piiravad lindid ja küünarnukin end natuke ettepoole, pürgin eliiti. Sellest hoolimata ei saa esimesel kilomeetril eriti krapsakat jooksusammu teha. Ikka leidub inimesi, kes on minust aeglasemad. Kes imetlevad ümbrust. Kes tõenäoliselt ikka veel tukastavad. Jookseme, inimesed! Nagu lambakari üritame mingi ühise sihi nimel edasi liikuda.

Korraldajad lubasid esimeseks 1500 meetriks vaid üht kurvi ja võimalust sirgel oma tempot leida. Leian. Ja hakkan kulgema. Erkroheline Suunto pulsikell veab mind seekord aga alt ja valetab. Nii kerge on ja tundub, nagu silkaksin 4.20 tempos (eesmärgiks 4.30). Kilomeetripostid saabuvad aga kogu aeg valedel aegadel. Algul 300 meetrit hiljem. Lõpuks juba 800 meetrit hiljem. Kokku distants üle 43 km. Viimaks jooksen kella järgi just selle tempoga, mida vaja oli, aga pilguheit lõpuprotokolli reedab, et tegelik tempo oli siiski 4.37 (aeg 3:15:29) – just see, mida ma ise endale kohaseks pidasin. Ometigi suudan maratoni jooksul korra pilvedeski ära käia ning igasugu kaunitest finišiaegadest unistada. Äkki 3:10, äkki isegi 3:05? Nii hea on ju olla! Sellest ei tohi end aga petta lasta. Ennegi on ju alguses üliinimese lennukus tagant kannustanud, aga maratonis loeb siiski lõpp. See, kuidas sa nende kilomeetritega läbirääkimisi suudad pidada, mis viimasel kolmandikul tulevad. Enne aga kui nii kaugele jõudsin, pidasin läbirääkimisi esimese kolmandiku lapikute munakividega. Vähem kui Roomas, aga siiski märgatavalt häirivad. Mõttes saatsin läkituse ka selja taga jooksvale punapäisele mehele (jälitas mind, et punapeade maffiaga ühineda?), kes puhises nagu auruvedur: „Kurat, ole vait!“. Švammipunktis tegi ta mulle aga üllatuse, ulatades märja käsnakese. Mitte et mul seda vaja olnuks. Näpud polnud parajasti geeliollusega koos, samuti polnud ma end hiljuti täis sülitanud (seda juhtus distantsil ikka päris mitu korda). Aga mis seal ikka, pigistasin natuke vett pähe ja viskasin käsna ära. Tüüp sai olla džentelmen, palju õnne talle. Niimoodi puhisedes ta mu ühel hetkel ka maha jätab. Möödun teises pooles paljudest meestest, naisi väga ei näegi. Siinkohal võin endale pai teha ja kiita. Olen nii mitmetest kiirem. 7000-pealises massis saan naistest suisa 34. koha.

Millal raskeks läheb? Esimese poole kilomeetrid mööduvad linnutiivul. Ei ole see maraton enam hullu midagi. Võrreldes algusaastatega, mil Elujooksu ridades jooksust oma elu otsisin ja naudisklesin, olen tänaseks päevaks tund aega väledam. Ja see pole veel minu piir. Saab veel paremini. Ikkagi hakkab mingil hetkel raske. Maraton ei viruta mulle ei haamri ega ületamatu seinaga. Olen piisavalt pikki otsi teinud, et keha suudaks edasi liikuda. Aga. Mu reied. Reiepealsed. Millalgi pärast 30. kilomeetrit on need lihtsalt tühjad. Ühe teooria kohaselt võib tegu olla tõsiasjaga, et suured lihased on glükogeenist tühjaks saanud. Aga reiepealsed on mu nõrgad kohad nagunii. Kui venttis peab maast stardihüppeid tegema või väljaastes hüppega jalga vahetama, siis tõstab minu vastus medialis protestikisa (põlve siseküljel asuv väike lihas). Joogaski ei jaksa ma jalgu paadiasendis eriti pikalt üleval hoida. Asi polegi kõhulihastes, reied ütlevad üles. Jõusaaliski võin jalapressil silmigi pilgutamata 20x110 kg (vanasti 180 kg) suruda, aga reiepealsetega „leg extension“ harjutuseni jõudes, tuleb raskuspulgake ikka miinimumraskutesse surada ja harjutus nii kiirelt ära teha, et keegi ei märkaks, kui piinlikult väikse koormusega üks jooksja oma jalgu treenib. Uuesti saab särada alles tuharamasinal.

Tühjade reitega on viimased 12 km juba piinalaadsed. Aga ma ei anna alla. Teen peas protsentarvutust (mitu % distantsist finišini), lohutan end, et viimastel kilomeetritel on palju rahvast ja võin seal liikuda pelgalt ergutuste saatel. „Forza, forza, bravo, bravi, bravissimo!“ Jalad sibavad, joon läheneb. Olen üle. Pärast paari esimest kõnnisammu ei suuda üldse mõista, kuidas ma alles minut tagasi jooksin. Nende tühjade jalgadega? Kuidas? Kes oli see tüdruk, kes end üle joone punnis? Tõesti mina? Medal lükatakse kaela, joogipudelid pihku. Emotsionaalselt olen pisut tühjaks pigistatud. Rekord peaaegu 3 minutiga, aga kas ma olen rahul? Võiks ju. Rekord on rekord. Kurat, Silja, naerata! Aga ma olen hoopis näljane. Ei, ma ei taha süüa. Ma tahan, et mu keha oleks valmis trenni tegema. Ma tahan uut starti, ilusat hooaega, rekordeid, veel ja veel ja veel. Tallinnani on 5 kuud. Hingetõmbeaeg. Trenniaeg. Võistlusaeg. Jalutuskäik riietustelkideni on igavikuline. Jalad ei liigu nagu normaalsel inimesel. Aga kohale ma jõuan ning nagu tellitult on ka Peep täpselt õiges punktis, soojad riided seljas ja 9 minutit rekordiparandust taskus. Ja seda kõike streikiva säärega. Inimvõimetel pole ikka piire! Me oleme nii tublid. Võistlusadrenaliiniga on võimalik end nii mitmeid kordi ületada. Valu läheb üle, rekordid on igavesed, kuniks need üle joostakse. Kullerdame päris pikalt murulapil. Kehad, mis alles tundide kaupa jooksurajal pingutasid, pole üldse valmis üheks kergemat sorti jalutuseks ja metroosõiduks „koju“. Lükkame metrootreppe edasi ja edasi, aga ometigi saavad needki tõelisuseks. Ei ole tore alla kõndida. Jalad streigivad igal sammul. Lihased ei suuda enam kokku tõmbuda, teevad seda väikse viivitusega ja läbi valu. Põlved ei kõverdu, jalgade asemel ongi nüüd pulgad. Tikksirged. Püüa siis selliste karkudega kuhugi jõuda. Jõuame. Värisedes. Rongis on meeldivalt soe. Külm vann, kuum vann, kõrvetav dušš, jalad üles, turistikilomeetrid linnas, veel üks pitsasööming, trepid-trepid-trepid, mitmekordne šokolaadipood (Londoni M&M's pood muidugi trumpab üle), suveniirid, päikseprillid, Ferrari pood, kompressioonsukad – taastumine täies hoos. Esmaspäeva hommikul jõuavad mõlemad jooksjad omal jalul oma lennujaamadesse.

Elu on ilus, vorm hea ja selle kõige eest tänan eelkõige ennast, et suudan sisemist ahvi ("instant gratification monkey") piisavalt taltsutada ja edasi liikuda, ihuarstist abikkaasat (kes mu maratonijärgselt ajapuuduses küll võõrasse kohta massaaži saatis), innukat treenerit Ahto Tatterit, kelle etteantud tempodes peagi joosta loodan (tema eesmärgid alati kõrgemad) ja kõiki neid inimesi, kes kaasa elasid (tervitus, memmed!). Järgmiste võistlusteni!

05 Apr 2019

Igaühel on oma nägemus ja kogemused Portugalis toimunud treeninglaagrist. Igati loogilinegi, et täpselt nii palju on eri vaatenurki kui laagris osalejaid. Olles läbi lugenud kaks erinevat lugu, sain pisut omaette muiata ja kaasagi noogutada, aga samas leidus vägagi võõraid olukordi. Tabasin end mitu korda sellelt mõttelt, et need, kes ise kohal polnud, ei pruugigi kõigist neist kiiksuga naljadest aru saada. Iseasi, kas peakski. Laagrikogemus on esmajoones oluline selle vahetult läbielanuile. Teised võivad mõistatuste pusletükke nii- ja naapidi sobitada, aga tervikpildi saab ette alles siis, kui ühel kaunil päeval ette võtta ja ise meiega liituda.

Mina veetsin laagris aega 11. märtsi hilisest pärastlõunast 26. märtsi hommikuni. Põhimõtteliselt 16 trennipäeva. Esimesel nädalal senise 31 aasta mahukaim nädal - 145,5 km -, sellele otsa mahukuselt teine - 130 km (kolmas on 124 km eelmise aasta laagrist). Kuna laagris sai viibitud pisut kauem kui 2 nädalat, siis kogukilometraaž suisa 308,3 km. Kaunis. Kuna märtsis vehkisin üpris hoolega trenni, siis võib ka kuu lõikes hiilata sellise numbriga nagu 501,8 km. Ohoo, milline verstapost, hakka või tähistama! (Mitte, et suur maht oleks iseenesest mingi garantii, et nüüd hakkavad rekordinumbrid kolinal kukkuma) Aga tähistangi. 7. aprillil maratoni jooksmisega. Ma tõepoolest loodan, et ei pea selle maratoni avalikult väljahõikamist kahetsema ja end kuhugi urgu peitma hakkama, vaid saan rinna ette lüüa ja uue isiklikuga keksida. Millegi pärast on vahel kummaline varakult kelkima hakata. Maraton on maraton. Suur ja hirmus ja kaunis. Elu sees ei tea, mis juhtub. Aga. Ma olen ju kogenud maratoonar. Kas see on number 19? Vot, ei teagi enam. Ja ma olen valmistunud. Portugalis sai ära tambitud nii lihased kui ka vaim. Mis seal ikka, teeme ära, kõik läheb hästi!

Kes on näinud filmi "Portugal" (klassikaline eesti film, praktiliselt mitte midagi ei toimu), siis unustage see ära. Meie laager oli kõike muud kui see. Laagri ajal käisime ikkagi päris Portugalis, mitte ei pesitsenud suvalisel vaiksel rannal. Samuti oli laagris kümneid kordi enim energiat ja intriige kui samanimelises linateoses. Jah, mõnes mõttes võib laagrit samuti ühe naise/karja naiste-meeste hingeliseks eneseotsinguks ja jooksumina leidmiseks pidada. Jah, melanhooliat oli kindlasti ka. Jah, leidus ka sürrealismi. Aga meie Portugal on siiski sootuks teisest ooperist.

Kõike ümber jutustama hakates ei teagi, kes enne igavusse sureks. Mina, tolmurullid laua all või need vähesed lugejad, kes Sportlio profiilile uitama on tulnud. Eksperimenteeriva loovkirjanikuna (uhke Inglismaa ülikooli paber taskus, mu senise elu tippsaavutus) tean, et pikad lohisevad kirjeldused on kurjast. "Show, don't tell" ehk "näita, mitte ära räägi". Loo stseen. Pane tegelased elama. Rääkima. Kaklema. Mängima. Suudlema? Olgugi et eilsel, eelviimasel maratonieelsel trennil solgutasin peas ideed komplitseeritud krimijutust, kus tegelased oleks laagrilised ja päriselu piisavalt ära väänatud, et seda fiktsiooni pähe müüa, siis hetkel peab see idee-tasandile jääma. Jah, mina olen kamba loovkirjanik, aga käsu peale (ka mitte iseenda käsu peale) ühtki lugu välja ei punnita. Aga äkki... kui otsustan, et tahan järgmisel aastal kogu täiega laagrisse sukelduda ja lähen, võiks selle mõtte teoks teha. Ei mingit üks-ühele ümberkirjutust, aga natuke märkmeid iga päev. Ma ei ole küll suurem asi ettelugeja, aga võiks ju täitsa järjejutu teha ning igal õhtul 15 minutit loo üle arutleda. Las asjaosalised annavad samuti oma panuse. Las aitavad lugu luua, tegelasi elustada, kõike kraad vängemaks teha. Kui Bath Spa Universitys midagi õppisin, siis seda, et päriselu tuleb alati vürtsitada. Kui sa ei kirjuta tõetruud dokumentaalset lugu, siis ei ole mitte mingit põhjust hoida kinni sellest, "kuidas asjad päriselt olid". Kui "päriselt" on igav, siis keda huvitab? See selleks, pole selle aasta plaan. Pea on niigi igasugu (teostamata) mõtteid täis.

Kuna ma selle "näita, mitte ära räägi" veksli juba välja käisin, siis võiks ühe stseeni ju ettegi mängida. Valisin välja oma kõige valusama hetke. Nüüdseks on sellest õnneks saanud selline moment, millele magushapu muigega tagasi võib vaadata. Sellistel hetkedel, kui lootus on otsas või elu ohus (loe ka Malaisia perverdi autostseeni - ilmub mu tulevases Aasia seikluste romaanis, väljaandmiskuupäev: pole õrna aimugi, valmiskirjutamispäev: sel aastal?), lohutan end tavaliselt nii, et kunagi saab sellest hea loo. Kirjanikuna olen ma alati loo otsinguil. Ja mitte igal lool pole õnnelikku lõppu. Kui mitu korda olen näiteks kirjutanud oma isast? Ei tea. Isegi ajasrändamise seikluse suutsin kirja panna. See selleks, läks jälle mõte uitama.

25. märts, laagri eelviimane päev, viimane tõsine trenn, äärmiselt sinine esmaspäev. Päike sirab taevas halastamatu kupjana, vibutades oma piitsa, et peagi koju suunduvaist jooksjatest viimnegi emotsioon välja pigistada ning veel üks kiht nahka maha koorida. Olgugi et hommikusöögiga olen pigem ettevaatlik olnud ja kindlasti paremal stardipositsioonil, kui meeltesegaduses muna söönud kaasjooksja, on sees tunda keeramist. Soojendusjooksu lõpus käin veel põõsas kükitamas, et viimsegi liigse vedelikugrammi kuivale ja kärbuvale metsapinnasele annetada.

Vahel on soojenduse ajal jooksuharjutusi tehes tunne, et tuleb üks kõigevägevam trenn. See on suisa superkangelase või üleloomulike võimetega olevuse tunne. Aga 25. märts pole superkangelase päev. Olen päris mitmed jõuriismed jätnud viimasesse kahte nädalasse. Palavatesse ilmadesse, lõputusse jooksmisse ja killukese ka enesehaletsusse teemal "ma pole üldse produktiivne" - see varjutas ära muidu kauni pühapäeva ehk eelmised 24 tundi. Laagrisse tulin suurte plaanidega mitte vaid jooksu osas. Muuseas oli vaja ka ettevõttele arenguplaan teha, mitu loovkirjutist valmis vorpida, blogida nagu üks õige nobenäpust grafomaan ikka. Kui sul on 4 blogi (ja esmaspäeviti kirjutad salaja ette valmis postitusi 5. jaoks, mida veel olemas pole), siis on mõistlik osa ajast ka kirjutamisele pühendada. Miks ka mitte laagris? Mis mõttes pole 2 jooksutrenni + ÜKE (murul või liivas vehkimine), paari massaaži (laagri jooksul tegin 10 massaaži, mis pole selle aja kohta palju, aga 5x rohkem kui Eestis) ning tavapärasest kümneid kordi elavama sotsiaalse elu kõrvalt võimalik natukene kirjutada? Mis mõttes ma magan keset päeva kõige sügavamat laibaund? Meh? Aga nii on. Sellise päiksejänkuna sätin end ka viimase lõigutrenni stardijoonele. Väike halastus kõrgemalt, treeneri poolt siiski tuleb. 5x2000m asemel, 5x8 minutit. See tähendab sõltuvalt tempost 20-40 sekundit halastust. Ma ei teesklegi, et suudan kurnatud jalgadega 4.00 tempos lõike joosta. Küll suvel jaksan. Lõõskava päikselataka all on igasugune halastus kui õnnistus. Psühholoogiliselt saan juurde grammi eneseusku.

"Mis tempoga lähed?" pärib kaasjooksja. Oi-oi, kas ta tahab kõrval olla, kui ma suren, appi-appi.
"Ma ei tea, vaatan, kuidas jaksan."
"Ahjaa, sa teed ju neid 8-minutilisi. Meil on 6 minutit."
"Mhmh, olen jah üksi." Ja nii ta maha raputatud saangi. Neil päevil, kui ma ise ei jaksa, ei taha ma enda kõrvale mitte kui kedagi. See teine ei aita mind karvavõrdki, vaid põletab viimsegi jõuraasu.

Üksi. Stardime kõik koos. Algus on kaunis. Ja siis olen üksi. Läbin esimese kergelt liivase tõusu. Järsu kurvi. Pika murusirge. Suured tõusud pole kohustuslikud. Vabatahtlikult ma neid samuti ei läbi. 8 minutiga jooksen enam kui 1 väikse ringi. Veel kord liivane tõus. Krossiraja kõik kurvid ja tõusunukid on tuttavad. Ja vastikud. Mina armastan maanteed. Ja seda väikest, tasast, kruusast ringi, kus laupäeval oma pikal jooksul hobusesõnnikust üle hüpates ning vahel ka päris suurte hobuste eest põigeldes 10 ringi jooksin (kõik kokku 28 km). Krossirada? Võiks öelda, et neid lõike joostes ma lausa vihkan seda. Ei tapa, eks? Teeb tugevaks, eks? Absoluutselt ei huvita. Vihkan. Jooksen ja vihkan. Muidugi maksab krossirada kätte, piinates mind kogu täiega. Käin iga lõigu lõpus joomas, keel nakkuks ilma kosutava lonksukeseta suulae külge. Neljas lõik on äärmiselt ebameeldiv, täielik teo moodi loivamine. Jah, lõõtsutan, jalalihased tuikavad tuimalt, aga kiirust pole ollagi. Masendav. Võtan sõõmu leiget soolavett. 5x6 minutit kamp on lõpetanud. Naeratavad. Säravad. Kuulen rõõmuhõiskeid, müstilisi kilomeetriaegu. Ja siis sõidab katus ära. Mida kuradit? Mis mul viga on? Miks mina niiiii aeglane olen? Asetan pudeli mittemidagiütleva näoga tagasi kännu najale ja sörgin vaikselt minema. Paarsada meetrit eemal jään seisma. Suvalises kohas puude vahel, kus hetkel valitseb inimtühjus. Pisarad tulevad. Nuuksed ka. Kurat, kurat, kurat, mis mul viga on? Miks ma ei jaksa? Vastik-vastik krossirada, maapealne põrgu. 30 sekundi möödudes ajan selja sirgu ja longin edasi. Kui on põrgu, siis on põrgu. Tuleb see viimane lõik ka ära teha. No vot, nüüd teen kurbuse ja viha pealt ja põrutan veel nii et, oi-oi-oi! Sellised asjad ju toimivad, eks? Oleks tegu ameerika filmiga, siis tuleks viimane lõik kindlasti kõige paremini välja. Õnnepisarad ja mägesid liigutav eneseületus, tõeline õnnelik lõpp, millele paks joon alla tõmmata. Pilvedes hõljumine, la-la-laa, laskun põlvili ja suudlen krossirada, mida nüüd üle kõige armastan, sest see andis mulle nii hea õppetunni. Aga ei. Mina olen peategelane eesti melanhooliateoses, kus pärast rappaminemist lisaks rabalaukassegi kisub. Viimane on neljandast 5 sekundit kilomeetri kohta kiirem, aga siiski masendavate kategoorias. Joogipuu all pole enam kedagi, kihutavad mäkke, sindrinahad. Võtan lonksu, hingan sisse-välja, kobin mäenõlvale.

Esimene küsimus raja kõrval seisvalt jooksjalt: "Täna oli raske?"
"Mhmh."
"Mul ka. Ma enam mäkkejookse ei tee."

Mina teen. Mis sest, et ei jaksa (või siiski natuke jaksan?), ikka teen. Mingu pekki see krossirada oma liiva ja tõusudega, mina teen. Ja siis tuleb veel see küsimus: "Kuidas oli?" Tõmban suu kriipsuks, hammustan huulde, aga ei saa pidama. Kõnnin natuke eemale ja nuuksun, sedapuhku abikaasa käte vahel. Olen laagri kõige sügavamas (liiva)augus.

"Ma ei jaksa üldse!"
"Sa andsid endast parima."
"Aga minu parim pole piisavalt hea!"
"Sa oled juba laagrist väsinud, mahud on suured olnud..."

Ei huvita, nuuksun. Kerge naeratus tuleb näole tänu ühele sõbralikule patsutusele ja tunnistusele: "Ma käisin ka põõsas nutmas". Ma pole üksi. The loneliness of the long-distance runner. Pikamaajooksja üksildus. Film. Raamat. Ja nii edasi.

Treener, kes seni on mäe ülaosas pesitsenud, jõuab alla. Enam ma ei nuta, nokamüts varjab õnneks ka silmad.

"Kuidas siis täna oli?"
"Rõve, vastik, raske. Mina ühtki maastikujooksu ei jookse."
"Maraton on asfaldil."
"Parem oleks jah!"

Kunagi saab sellest lugu, mida rääkida või mis üles kirjutada. Pole hullu, saan üle. Kaotaja on see, kes auku kukub. Võitja see, kes välja ronib.

Kõik on hästi.
Kõik on hästi.
Kõik on hästi.

Elu läheb alati edasi.
Tagasi ei käi mitte ükski kell. Võid selle küll tagasi keerata, aga niipea, kui käe küljest ära võtad, hakkab taas edasi käima.

07 Mar 2019

Kui enamik inimesi mõtles pühapäeval peamiselt valimistest, siis mina... mõtlesin ka valimistest ja sellest pikast jooksust, mis oli vaja ära teha, ja kõigist neist toitudest, mis tarvis valmis kokata. Sedapuhku oli valimispäev ka minu sünnipäev. 03.03. Üks maailma kauneimaid kuupäevi. Treeningplaaniski oli kirjas 28 km, aga justkui numbrite 3 ja 0 kiituseks tuli kogemata kokku 30 km, sest sel hetkel, kui trenn lõppema pidanuks, olin ma Horizon Tselluloosi ja Paberi AS kõrval ehk teisiti öeldes Kehra paberivabriku juures. Sealt on koju 2 km jagu. Nii ma siis jooksingi. Korra vilksatas isegi mõte, et mis oleks, kui jookseks uue vanusenumbri puhul kokku 31. Olin aga piisavalt väsinud, et seda mitte teha, pealegi ootasid ühed kuklid veel küpsetamist.

Huvitav on tõdeda, et sellise pika jooksu ajal ei söönud ega joonud ma midagi. Suvel võtnuks ma kaasa mõned mündid, et näiteks Soodlast või Raasikult vahepeal pudeli mineraalvett osta ja endale sisse kallata. Või planeerinuks ma distantsi väiksemate ringide peale, et vahepeal kodu ees põõsast pudelit võtta. Seda saabki paremini suvel teha, kui mets on lumevaba ja rohkem rajavariante kasutuses. Täiesti kummaline, et ma isegi ei mõelnud, et peaks eriliselt valmistuma ja näiteks geeli kaasa võtma. Sama veider, kui see, kuidas rühmatrennides enamik treenijaid iga 15 minuti tagant edevaist pudeleist midagi lonksab. Mina vahin tavaliselt seina ja mõtlen, et mis metsik janu neid küll tabanud on, kui ma pole higigi lahti saanud. Suvel tunnen rohkem vajadust juua, viimases hädas olen ka suvalisest kraavist joonud. No ei lähe ju suure ja tülika pudeliga rajale!

Kui muul ajal vanusele ei mõtle, siis sünnipäev suisa sunnib selleks. Tegelikult olen tõdenud, et pole ma nii vana midagi, isegi kui tänaval jauravad teismelised on minust täpselt poole nooremad. Mu keha on noor ja jääb veel kauaks nooreks, sest kannan selle eest hoolt. Ning üle kõige meeldib mulle joosta. Kohati on treeningplaan ka ainus asi, mis mind keerulisematel aegadel pinnal hoiab ega lase vaimsel tervisel käest libiseda. Kui millekski muuks absoluutselt motivatsiooni pole ja karjäär (põhiküsimus on hoopis: kas mul kui vabakutselisel ja ettevõtjal on üldse karjäär?) kõigub savijalgadel, siis plaanis olevad jooksud teen ikka ära. Treeningplaan määrab mu nädala rütmi ja ma luban sel juhtuda. Püüan ka muudes aspektides midagi plaanilaadset rakendada ja neil päevil, kui see õnnestub, on ikka jube mõnus tunne!

Rääkides aga vanusest, siis mu ema, kes ka sünnipäeva puhul külas käis, suutis järjekordse "vaimustava" mõtteavaldusega lagedale tulla.

"Oi, juba 31! Varsti oled 41!"

Selle kõigega käis kaasas kergelt süüdistaval toonil heietus selle üle, et tema pole veel vanaema. Ei ole ega saa niipea, kui see minu teha on. Me pole lasteks valmis. Ma ei kannata eriti seda möllu, mis pidevalt laste ümber toimub. Seda möllu, mida üldiselt täiskasvanud ise korraldavad (tuti-pluti ja muu jura). Aga jooksuks valmis? Alati ja täiega! Ma ei taha end mingi väikse inimese pärast ohverdada. Üleüldse arvan, et kuni lapse saamine millegi kaotamisena tundub, ei ole õige aeg. Ja kui kunagi lapsed saame, siis suundun võimalikult kiirelt tagasi jooksurajale. Ning muidugi ostan lapsele suure aediku, et ta seal sees mängiks ja tegutseks ega kakerdaks mööda tuba kõike lammutades ringi. Oh jah, emad, eks. Teiselt (abikaasa) emalt säärast juttu õnneks ei kuule. Eks tal ole juba 6 poissi lapselasteks ka. Minu ema on muidugi suutnud ka selliste lausetega välja tulla nagu: "Miks sa pead meestega võidu jooksma? See pole üldse naiselik!" või "Miks sa pead homme 15 km jooksma? Tee parem 3!". Lõputu teema. Sama lõputu kui igapäevane vananemine. Otsa ei saa vast kumbki. Mina aga jooksen edasi.

28 Feb 2019

Neljapäev on Sportlio täiendamise päev. Kuna hetkel on talv ning ühtki võistlust pole toimunud, siis pidin natuke nuputama, millest kirjutada. Esimene mõte oli kuhugi päris algusesse reisida ning pajatada lugusid sellest, kuidas 2007. aastal sõbranna õhutusel 6x nädalas iga päev 1 tunni sörkisin. Või sellest, mis asi on Elujooks ja kuidas läbi selle oma "elu" leidsin (hommikujooksu tegin täna Elujooksu jakis, seljal moto "Leia joostes oma elu!"). Või sellest, kuidas ma kulturismitreeneriks õppisin ja põhimõtteliselt jõusaalis elasin. Või kasvõi sellest, kuidas joogale andusin, 10 kilo juurde võtsin (jooksin liiiiiiga vähe) ning hiljem sellest august tugevamana välja ronisin. Aga ei... Täna on 28. veebruar. Vaid 3 päeva on maagilise kuupäevani 3.03, minu sünnipäevani, mis sel aastal on eriliseks meediasündmuseks puhutud (valimised). Number 3 on igatpidi ilus number, aga ärgem unustagem, et täna on 28. veebruar. Päev, mil mu isa saanuks 54-aastaseks, kui ta veel elus oleks. Pühendan selle postituse talle.

Kallis issi,
sa tead, et räägin sinuga mõtteis tihti. Palun reisile õnnistust, kui järjekordses lennukis istun. Tänan, kui ohutult maandun. Mul on sinu rändurihing. Ma ei seila küll maailmameredel nagu sina oma nooruses, vaid lendan ühest riigist teise. Mul on ka sinu ambitsioonikus. Ma tahan areneda, ma tahan edasi jõuda. Ma tean, et sa polnud kunagi sportlane, aga loodetavasti oled minu üle uhke. Eelmisel aastal jõudsin ju esimeste väikeste võitudenigi, poodiumikohti oli ette näidata aga juba varasemastki. Kui sina mind viimati nägid, olin jõuluvaheajaks Inglismaalt tagasi tulnud. Siis ma nii tõsiselt ei jooksnud. Ometigi ütlesid sa juba toona mulle mitmel korral: "Vaata, et sa üle ei pinguta". Kui sa vaid näeksid (äkki näed?), millised trenne ma nüüd teen! Aga ma pean vastu. Ma tunnen end hästi. Ma tunnen end palju nooremana, kui ma tegelikult olen. Ei tasu muretseda, liigutamine on hea, see teeb mu õnnelikuks. Vahel mõtlen, et kui teistmoodi kõik võinuks olla, kui nende paari sinu juures elatud ülikooliaastaga suutnuks ma ka sind liikuma saada. Äkki oleksid sa isegi terveks saanud? Aga ma olin noor ja rumal, toitumisnõustamist polnud ma ka õppinud.

Kui end käest lasen, tuleb kaal mul juurde sama kergelt kui sinul. Ma luban enda eest hoolitseda. Päriselt. Pärilikud eelsoodumused ennustavad mulle igasuguseid õuduseid, aga ma ei lase end sellest kõigutada. Ma luban mitte kunagi diabeeti jääda. Ma luban, et minu neerud peavad vastu. Ma luban, et minu süda on tugev. Ma luban, et kui kunagi lapsed saan, siis soovin neid tõeliselt ja pühendun neile samamoodi nagu sina. Aga ma ei osta neile jäätist, kommi ega limonaadi. Saad isegi aru, miks see oluline on.

Luban, et hoolitsen ka enda vaimse tervise eest. Võtan aega iseenda jaoks. Teen seda, mida naudin. Hindan, et tänu sinule sain mõningase vabaduse ega pidanud metsikut pangalaenu võtma. Ja vabandan, et sinu enda kätega korda tehtud korteri maha müüsin. See lihtsalt ei suutnud mind enam ühel hetkel kõnetada. Olin Haapsalust välja kasvanud. Usun, et sulle meeldiks ka väikelinn Kehra, kus nüüd elame. Arvatavasti peaksid sedagi sama vaikseks ja sobivaks kohaks laste kasvatamiseks kui Haapsalu. Ja see on Tallinnale lähedal, saan õega paremini kontaktis olla. Tean, kui olulised olid sulle meievahelised head suhted. Ja kas tead, kui mõnus staadion meil Kehras on? Tartaan on veel piisavalt värske (aastast 2016) ja pehme ning kuna mina ja Sander oleme üpris ainsad inimesed, kes sellel ka jooksevad (enamik kasutab kunstmuruväljakut), peab see tõenäoliselt veel terve igaviku vastu. Kuumal suvepäeval saab pärast staadionitrenni end Jägala jõkke kasta, isegi staadionil ringitades võib juba ujujaid piiluda. Tean, et see ujumiskoht oleks sulle meeldinud. Kui sa tuleksid staadionile minu trenni vaatama, kujutlen, et istuksid tribüünil, ergutaksid natuke, teeksid mõne tobeda nalja ja pakuks kindlasti pidevalt vett juua, et ma janusse ei sureks. Kindlasti keelitaksid ka natuke varem lõpetama, et juba ujuma minna. See on vist ka ainuke sport, mida harrastasid. Pärast viiksid sa mu Kehra raudteejaama restorani Rong pitsat sööma. Sest pitsat sõime me sinuga väljas käies tihti. Hiljem sõidaksime Kaunissaarde veehoidlat imetlema või Jägala joale. Luban, et kui suvi tuleb, teen selle teekonna (staadion-jõgi-Rong-looduskaunis koht) läbi. Võid mind siis eemalt jälgida.

Palju õnne, issi! Saadan sulle tervitusi, kus iganes sa ka praegu oled.

P.S. Mulle maitseb heeringas vist sama palju kui sulle, ainult selle vahega, et öösiti ma seda söömas ei käi.

21 Feb 2019

Eesti talviseid meistrivõistlusi ehk rahvakeeli sise-eestikaid kogesin sel aastal järjekordselt pealtvaatajana. Ei olnud ma kuskilt katki, et mitte osaleda, aga normist jääb näiteks nii 24 sekundit puudu (3000 m). Küll jõuab, näiteks järgmisel aastal. Ega ma suure entusiasmiga end vabatahtlikult järsu kurviga sisehallis 15 ringi jooksma nagunii ei paku. Aga... mingi kipitus jäi siiski sisse, et ma tahan ka! Ringid ringideks, eks ta üks kannatamine ole nagunii. See tunne, et osaled eestikatel kaalub igasuguse piina üles. Küllap olen järgmisel aastal piisavalt vormis ka, et mitte üksinda ringe loendama jääda ning viimasele kohale mitte pretendeerida. Ei, mitte "küllap", vaid kindlasti. Parem on sellised asjad kindlat ära sõnastada, siis need tulevad ka.

Peab tunnistama, et olen väga oma alas kinni ehk peale jooksude ei märganud ma Lasnamäe keregejõustikuhallis toimuvast suurt midagi. Ja jooksudegi puhul märkasin pigem selliseid distantse, kus mõni tuttav inimene startis. 100m, 200m, tõkkejooksud - ausalt öeldes pole õrna aimugi. Kipub ikka nii minema, et oma mätas on kõige armsam ja ilma mõjuva põhjuseta sellest kaugemale ei keksi. Ülejäänud alade osas olin lihtsalt pime. Eks neil hetkedel, mil äratuntavad näod finišijooneni parajasti ei kulgenud, sai isegi pilk kõrvale pööratud ja sotsiaalset elu elatud. Kuna ma ise veel suvel Kadrioru staadionil ega talvel Lasnamäel võistlusnärvi kogenud pole, siis ongi need üritused pigem meelelahutus. Vaatan paari jooksu, suhtlen sõpradega. Isegi teatrisse või kinno satun harvem kui mõnele võistlusele. Seda siis pealtvaatajana. Osalejana tuleb võistlusi (mitte eestikad) niivõrd palju, et peaksin selle ületrumpamiseks vast pool aastat kinos istuma.

2018. aastal tahtsin peaaegu nutta, kui Brit 800 meetris hõbedale jooksis. Emotsioon tükkis kurku ja nii ilus olI! Sel aastal olid tema hõbedad (1500 ja 800 m) juba oodatumad ja emotsioon paremini vaka all. Draamat pakkus aga Kata komistus finišijoonel, mis maksis talle pronksi ja üleüldse kogu tulemuse (DNF). Need 12 sekundit, mil ta seal maas oli, tundusid ilmatuma pikad. Oleks suisa tahtnud ise ligi joosta ja ta üle finišijoone lükata, enne kui konkurendid kohale jõuavad ja koha ära napsavad. Kasu poleks sellest vast olnud, sest ta oli kukkunud ju joonest sissepoole, mis toob kaasa diskvalifitseerimise. Oh, hirmus! Sellist aegluubis tegevust polegi varem kogenud. Need sekundid näisid ikka ülipikad. Üllatava finiši tegi ka Pille, kel jäi 3000 meetris pronksist puudu neljandik sekundist. Selline napikas! Täiesti müstiline, kuidas sportlane jaksab end viimastel meetritel kokku võtta ja spurtida! Paljugi on kinni peas. Kui ta ise usub, siis jaksabki. Nii olen rasketes trennides endalegi korrutanud, et "jaksan küll!" ja seejärel kiirelt lipanud. Seda jooksu vaadates süvenes ka veendumus, et ma tahan ise stardis olla. Kui õhtul viimaks koju jõudsime, haarasin kätte hantlid. Vaja tugevaks saada, ma ei taha kehvem olla! Tegelikult ma ei arvagi, et olen kehv. Minu aeg on ees. Minu aeg tuleb. Vaja on eneseusku ja tulemused leiavad ise tee mu juurde. Treeningplaani olen lülitanud ka jõuvastupidavuse harjutusi, et need lihased ometigi oma ülesannetega hakkama saaksid. Treening on nauding, võistlus pidupäev. Pikkadel distantsidel on paremad päevad veel tulevikus. Õige maratoonariiga ju alles saabub. Siiski ei suuda ma ära kahetseda, et kooliajal mitte üheski trennis ei käinud. Oma lõbuks väntasin nädalavahetustel vaid rattaga 30 km ja uudistasin Läänemaad. Cooperit jooksin alati hästi, tehnilistel aladel kobistasin jubedaid tulemusi (pallivise, iu!). Mul on küll Läänemaa meistri medal orienteerumises, aga seda tänu sõbrannale, kel oli vaja paarilist. Tema orienteerus, ma töllerdasin kaasa. Kui siis ei saanud tiitleid, siis nüüd on aeg.

14 Feb 2019

Võiks arvata, et 3 kuud Suurbritannias elamist polnud mulle piisav, sest reedel, 18. jaanuaril olime taas Tallinn-London lennukil. Samal päeval oli mul Cardiff Metropolitan Universitys ühes aines loovtööde ja essee tähtaeg. Kas läksin ma tõepoolest seda isiklikult üle andma? Teadupärast elavad eestlased uhkes e-riigis, aga Suurbritannias armastatakse paberimajandust. Ei, päris nii asi polnud. Õnneks on õnnis Moodle keskkond ka nendeni jõudnud ja mõned asjaajamised saab siiski internetis aetud. Läksime hoopis lumevabale asfaldile jooksma. Mõneti võib kahelda, kas oli vaja Londonisse minekuks raha kulutada. Tänu Ryanairile ja Wizzairile päris pankrotti ei läinud, Londonis on üpris mõistlik käia. Selle RunThrough jooksu puhul oli veel selline tore konks, et 2018. aasta juunis, kui Inglismaal paaril koolitusel (mul sporditoitumine, Sanderil Achilleuse kõõluse oma) käisime, jooksime muuseas ühel kolmapäeva õhtul Victoria pargis asfaldi- ja mururingil 5 km. Tolle võistluse eest maksime. Tulemuseks minu esimene võit ja siiani püsiv viieka rekord 20:09. Sander ponnistas end teiseks meheks. Kui muidu eelnevate jooksude protokolle vaadates võib märgata üpris nadisid tulemusi, siis Sanderit tabab tavaliselt säärane "õnn", et mingid suvalised tüübid, keda esmapilgul jooksjaiks ei peakski, tulevad temaga just samal päeval starti, liduvad kõrvuti ning jooksevad viimaks eest äragi. Igatahes... juunis meile esikolmiku kohtade eest auhindu ei antud. Medal, kaeramaius (kuulus "flapjack"), banaan ja jook suruti finišis pihku igale jooksjale. RunThrough üritused on natuke nagu kuulsad Inglismaa tasuta pargijooksud (kirjutasin neist ka Jooksja oktoobrinumbris ning kokkuvõtteid minu jooksudest leiad ka altpoolt), aga nende eest tuleb maksta nii 20 GBP kanti. Meie esikolmiku kohad andsid meile aga selle eelise, et saime jaanuaris jooksule tasuta peale. Natuke mõtisklesime selle üle, et kas nüüd uuesti esikolmikusse tulles saame jälle tasuta pääsmed ja jäämegi igaveseks tasuta osalema, olles maksnud vaid päris esimese korra eest. Sellest hiljem.

18. jaanuaril kummitas mind taas kummaline nohu. Olgem ausad, nohu on mul juba 7. eluaastast, aga sedapuhku oli see jälle hullemaks muutunud. Nii hulluks, et segas elamist. Üleüldiselt oli ka kuidagi kehv olla. Londoni kevadine kargus äratas pisut ellu. Nautisin lumevaba jalutamist. Nautisin värsket õhku. Näis, et elu on maagiliselt kaunis. Ka internetist väljavalitud Britannia hotell oli oma odavuses võrdlemisi hea kvaliteediga. Õhtusööki mekkisime järjekordses Wetherspoonis (väga mõnus pubikett), kus saab mobiilirakendusega toidu lihtsalt lauda tellida ja oma PayPali kopikaid kulutada. Majutusime Canary Wharfi piirkonnas, kus autosid on mõnes kohas vähe, aga vett see-eest palju. Kanalid, sopikesed, sillad, palju kohti vaid jalakäijaile. Lisaks ka tuledes kõrghooned ning juhuslikult ka mingi kirev valgusfestival.

Laupäeva, 19. jaanuari hommikul oli aga jätkuvalt haiglane enesetunne. Joosta meeldib brittidele varem kui eestlastele, nii et kell 10 tuli juba joonel olla. Sörkisime hotellist teisele poole Thamesi jõge Greenwichi parki. Me ei ületanud jõge, sealkandis saab alt tunnelist minna. Vist ainus koht Londonis, kus selline võimalus avaneb. Avasörk oli umbes 3,5 kilomeetrit ja tundsin juba sellal, et päris mõnus olla pole. Kui pargis tuli stardini jõudmiseks veel hiigelpikk tõus seljatada, olin omadega läbi. Teadupärast pidi seda tõusu 10 km jooksus suisa 3 korda võtma. Huh! RunThrough pakub õnneks aga võimalust distants samal hommikul valida. Kusjuures, isegi mitte numbrit välja võttes ei pea veel otsus tehtud olema. Põhimõtteliselt saab otsuse teha stardijoonel. Kas oled kell 10 viieka stardis või 10.05 paarsada meetrit eemal kümneka joonel? Kuna seest keeras ja katus sõitis, olin mina kell 10 viieka joonel, kuigi esialgne plaan oli pikem võistlus teha.

Ja minek! Esimese paarisaja meetriga läks üks naine mööda. Stardiski võis tema riietusest ja olekust aimata, et tegu on konkurendiga. Tegelikult polnud. Mina talle enam järele ei jõudnud. 5 km rada oli põhimõtteliselt 1,5 ringi. Järsud kurvid võtsid natuke hoogu maha, aga pikk langus andis seda juurde. Piilusin kella. 2. km alguses oli kogu distantsi keskmine 3.57. Jess, jess, jess, nii võib rekordki tulla! Hõisked vaibusid umbes 2,7 km peal, kui algas see meeletu tõus, mis juba soojendusel kopsu krampi võttis. Kokku oli seda õudust lauget ja järsku osa arvestades 750-800 meetri jagu. Ebamugavalt palju. Kas mu põlv tõusis tõusul kõrgele? Muidugi mitte! Ägasin ja korisesin ja kaotasin igasuguse kiiruse. Ega ülevalgi jaksanud enam eriti edasi joosta. Viimased kurvid möödusid küll mingisuguses hägus. Kusjuures, selliste pargijooksude puhul tuleb arvestada ka mittejooksjate, koerte ja lapsevankritega, kes suvalisel hetkel ette võivad hüpata. Pisut tuli nendegi ümber laveerida. Veeresin siis tasapisi finišisse, ajaks masendav 21:23 ja tasuks 2. koht naiste seas.

Olles end pisut kogunud ja paar kihti riideid lisanud, läksin uurima, kui kaugel Sander oma kümnekaga on. Suundus pärast tõusu viimasele ringile. Tundus, et selle hetkeni oli teda vedanud "Leader" särgiga tüüp, kes tempot tegi. Enne viimast ringi astus too aga kõrvale. Tegu polnudki võistleja, vaid eesjooksjaga. Eestis on tihti ratturid, britid olid leidnud nii kõva jooksja, kes raskel tõusul päris korralikus tempos vastu suutis pidada. Meil viiekal oli ka säärane tegelane olemas. Mõtisklesin veel omaette, et tegu pidi olema kiire jooksjaga, sest ta pidi suutma ja kõigist ees olla. Oligi. Sanderil ka. Viimase ringi pidi ta aga üksi punnima. Kui ta 3. korda tõusust üles jõudis, võis ta viimaks finišisse lipata. See jube tapjatõus on ka pildil näha. Täiesti lõputu! Tema pidi seda umbes 2,4 km jagu kannatama. Praktiliselt veerand kogu jooksust! Õudukas! Aeg pisut alla 34 minuti ja 1. koht. Näis, et enne Portugalis toimuvat (3. veebruar) Euroopa klubide krossi, kuhu Sparta oma võistkonna saatis (Sander, Fosti, Latšepov, Sõnajalg, Hvalõnski), oli tal vorm enam-vähem. Seepärast me üldse tulimegi, et ta soovis enne tähtsat võistlust vahelduseks normaalsel lumevabal pinnasel joosta ja pingutada. Mina oma tulemust ära ei teinud. Tõenäoliselt murdis maha koolistress. Olin ma ju 12 000 sõna jagu esseid-loovtöid ära esitanud ja tähtajad olid samal nädalal. Samas oli ääretult meeldiv paljaste säärtega joosta ning tõdeda, et kuskil on ka kevad. Kunagi läheb meilgi lumi ära!

Kohad esikolmikus tähendasid järjekordselt seda, et saame teatud koodiga ka mõnele järgmisele RunThrough üritusele tasuta peale. Kui asi nii jätkub, siis võime kord elus makstud 20 naela eest lõputult nende võistlustel osaleda. Tuleb vaid esikolmikusse jõuda. Ja Inglismaal käime aeg-ajalt nagunii, seal toimub ägedaid koolitusi, lennupiletid on soodsad ning ma ei oska enam selle kohata elada. Alati leidub mõni koht, mida ma veel külastanud pole!

07 Feb 2019

Oli kord üks jooks, mille ma võitsin. Esimene võistlus uuesti kodumaa pinnal olles. Muidugi on tegu vana-aasta jooksuga, mille kajastamiseni jõudsin aga alles uuel aastal. Maandusime Tallinnas ja tervitasime lund pühapäeval, 16. detsembril, nii et vähem kui nädalake jäi Eesti kliimaga taasharjumiseks. Esiti tundus ikka kohutavalt külm ja tatine. Suurbritannia ei hiilga just troopiliste temperatuuridega, aga talved on seal kindlasti jooksjasõbralikumad. 3 kuuga hakkasin seda riiki veelgi enam armastama (olen seal varemgi elanud ja õppinud). Mingil hetkel aga avastasime, et kanname Eestis samu riideid (mütsid, kindad, joped), mida Suurbritanniaski. Ainus vahe selles, et Eestis oli temperatuur 15-20 kraadi madalam. Harjumise asi, eks.

22. detsembriks ehk võistluspäevaks küpsetas ilmataat valmis aga eriti krõbekülma ilma. Miinus 10 kraadi. Kuna abikaasa Sander esindas Sparta meeskonda ja jooksis viimast teatevahetust ja mina olen meie pere ainsa auto ainus autojuht ning elame stardipaigast 50 km kaugusel, olin minagi 10.30 juba platsis. Kui Sander soojendust tegi, tiirutasin Rocca al Mare keskuses ja ostsin paar jõuludeks hädavajalikku asja. Ühtlasi astusin korra parklast läbi ja panin viimaks autouksedki lukku. Siis asusin raja äärde tema starti ja finišit kiikama. Vahepeal sõelusin edasi-tagasi koolimaja ja raja vahet. Olulisteks minutiteks olin taas platsis ja ootusärevuses. Läks nii, nagu arvata oli: Sander lippas ilusa särtsaka sammuga kõige esimesena üle finišijoone ja tõi oma meeskonnale võidu. Selle teadmisega kobisin riietusruumi ja hakkasin end valmis seadma.

Niivõrd külm ilm nõuab korralikku ettevalmistust. Pikkade pükste alla läksid ka lühikesed retuusid ja särgikihtide arvu ma enam ausalt ei mäleta. Juuresolev pilt tõestab, et kaks kihti oli kindlalt: üks pikk ja üks lühike. Soojenduse ajal oli veel jakike üll. Pisut keeruline oli säärase külmaga sooja sisse saada, aga mööda kergliiklusteed linna poole joostes tabas mind imeline tunne, mis liiga tihti mind ei külasta. Kergus. Samasugune kergus, kui näiteks enne Rakvere Ööjooksu, kus augustis oma parima poolmaratoni jooksin. Kui Sander räägib, et tal on mõnikord soojenduse ajal kehv, aga jooksu ajal läheb heaks, siis mul peab juba soojenduse ajal hea olema, et midagigi õnnestuks. See tekitas nii heameelt kui ka kerget ärevust. Stardiprotokolli lapates olin juba niigi adunud, et vähemalt poodiumikoht on võimalik ja seda ma ära võtma tulingi.

Juuresolevalt fotolt on näha nii meeste kui naiste võitjad 8,4 km distantsil. Klubikaaslane Leonid Latšepov tõi jooksu võidu meile. Need on juba ärevad hetked stardikoridoris. Lihased jahtumas, starti kibelemas. Hakkaks juba pihta, eks, teeks ära, enne kui päris ära külmume! Ja siis käiski pauk. Kella piiludes sai selgeks, et algus kujunes jõle kiireks ja võtsin natuke tempot alla. Ükski naine minust ei möödunud. Pelgasin, et kauaks mulle seda rõõmu ei jagu. Kiire algusega on lihtne end sodiks tõmmata ja ülejäänud distantsi kõngeda. Vähemalt 1. kilomeetri kuulsin selja tagant Kaire Matsoni hingamist. Teda ma põhiliselt kartsingi. Kui kunagi ammu Elujooksus olin, oli Kaire mu suur iidol. Siis ma ise väga tõsiselt ei jooksnud ja tema tulemused tundusid täiesti müstilised. Hetkel on jätkuvalt nii, et maratoni jookseb ta minust 15 minutit ja poolikut umbes 5 minutit kiiremini, 10 km puhul juba üpris võrdsed ja lühemas maas on mul eelis. Ma pole kohe üldse mitte kiire, aga kuidagi suudan tal eest ära liduda. Suutsin ka sel jooksul. Millalgi ma seda hingamist enam ei kuulnud. Selja taha ei julgenud ka absoluutselt vaadata. Olen ilmselgelt hõlpsalt psühholoogiliselt mõjutatav. Kui keegi minust mööduks, kaotaksin tõenäoliselt igasuguse vaimujõu talle järele pressida. Sestap lootsingi kogu hingest, et ei tema ega keegi teine möödumist ei ürita. Läks õnneks. Poolel maal hõigati ka joogipunktis, et olen esimene naine.

8,4 kilomeetrit pole kes teab mis pikk maa, aga ikkagi ei suutnud finišijoont ära oodata. Lohutasin end, et 7,5 km peal läheb lihtsamaks, siis taas vabaõhumuuseum ja rohkem rahvast... ja et 8 km peal hakkab juba finiš paistma ja siis on vaja vaid natukene punnitada. Raske oli. Külm. Keskmine tempo viimaks 4.25 min/km. Ei midagi kiiduväärset. Jooksin poolmaratoni suvel sama kiiresti. Aga eks talv ongi teistsugune. Võidu see igatahes tõi. Minu esimene suur võit. Viimaks ometi. 1. naine 95 naise seas. Üldarvestus 19. koht 231 jooksja seas. See oli võrdlemisi üksildane jooks, alles viimastel kilomeetritel tekkis paar meest ümber.

Autosse toppisime päris kena hunniku auhindu. Šampoonid-palsamid kuluvad kindlalt ära, Audi nokamütsid ja kruusi viisime sugulastele (millegipärast osutusid meie silmis mõttetud auhinnad ülimalt menukas), järjekordne spordikott isegi leidis kasutust... Kogu minu auhinnanoos on fotolt kenasti näha. Käisime õhtul veel Sparta jõulupeol ja jõudsime koju pisut enne keskööd. Kehra pole selline koht, kus Tallinnast korra päeval ära käiks ja tagasi tuleks, mõttetu aja- ja kütusekulu. Ometigi oli vaja öösel auhinnad lahti pakkida ja pilti teha. Esimene võit ikkagi!

31 Jan 2019

Stiilinäide Swansea rannapromenaadi jooksurajast. Pilt on tehtud nädalake enne jooksu. 1. detsembril oli ikkagi paduvihm!

31 Jan 2019

Jätkame vanade võlgade tasumist! Pärast 6. oktoobri pargijooksu Cardiffis veetsin ju veel paar kuud Suurbritannias, oktoobri keskpaigast koos abikaasa ja jooksja Sanderiga. Kui olime nädalakese Weston-super-Mare'is koera jalutanud ja nii rannapromenaadil kui ka pikal kergliiklusteel treeninud, suundusime Shrewsburysse natuke suuremate koerte juurde. Shrewsbury on omapärase kujuga linn, Severni jõgi hoiab seda kallistusega silmuses. Jõe ääres on meeldivalt laiad kõnniteed, kus päris pikalt segamatult joosta saab. Ilusama ilmaga tuli muidugi a nautlejate vahel põigelda, aga kõik oli tehtav.Jõerajad läksid üle ka mudasemateks metsaradadeks, kus samuti joostud sai. Lisaks oli meil kaheks nädalaks veel see "boonus", et iga trenni lõpus tuli mitusada meetrit künkast üles rühkida. Elasime teisel pool jõge, kõrgel. Jooksma läksime jõe äärde ehk siis alla. Trenni lõpp oli alati raske, aga eks tegi ka tugevamaks.

Need kaks laupäevast 5-kilomeetrist pargijooksu Shrewsburys? Oi, oi, oi. Mainisin juba, et jõgi asus allpool, aga jõepargis olid olemas ka korralikud tõusud. Kohalikul pargijooksul tuli üht 150-meetrist tõusu võtta suisa kahel korral. Kõlab lihtsalt? Kui jooksma hakata, siis pole tegu millegi mõnusaga. Hingamine saab häiritud juba esimesel 300 meetril. Just siis tuleb künkaga esmakordselt silmitsi seista. Tõsi, järgneb küll langus, kus parema hoo sisse saab, aga tavaliselt polnud mul selleks hetkeks veel hingaminegi taastunud. Eks see viiekas muidugi paras kannatamine ole ka.

Kõige esimene Shrewsbury pargijooks toimus minu jaoks 27. oktoobril. Näha oli, et Halloween oli kõigest paari päeva kaugusel. Isegi britid on selle ameerikaliku püha üle võtnud ning palju jooksjad olid sestap tavapärased värvilised spordiriided hüljanud ja mingi tõelise kostüümi selga tõmmanud. Verised medõed, ämblikmehed ja muud elukad olid väga levinud nähtus. See oli üle hulga aja esimene päev, mil muru oli härmas. Aga päike paistis ja ülimalt mõnus oli jooksule minna. Sellest ma küll päris hästi aru ei saanud, miks mõned inimesed lühikestes pükstes olid, aga mis seal ikka. Minnes õnneks ka allamäge, pärast koju taas ülesmäge. Minu pingutuse tulemuseks oli 61. koht 478 jooksja seas, 7. naine, vanuseklassis 2. Aeg pigem selline, mille kohe ära tahaks unustada: 21:43. Ei olnud hommikul väga head tunnet, minu madalale vererõhule sellised pingutused enne keskpäeva väga ei sobi.

Nädal hiljem, 3. novembril läksin uuele katsele. Samad ringid, jälle 2 tõusu, aga palju nigelam ilm ja vähem rahvast. Ju olid paljud eelmisel nädalal just Halloweenist vaimustununa kohale tulnud. Ei, see vaid tundus nii. Numbreid vaadates selgub, et tegelikult oli rajal 10 jooksjat rohkem. Enesetunne oli mul aga parem ja jooksin natuke kiiremini. Olime juba pikalt Shrewsburys viibinud ning ehk olimegi juba nende küngastega harjuma hakanud. 47. koht 488 jooksja seas, 3. naine 297 naise seas. Oleks äärepealt teinegi olnud, aga lõpuks enam kütust ei jätkunud, kui spurtimiseks läks.

Kõige viimane pargijooks oli Sanderi jaoks ka esimene. Varem ta minuga kaasa ei jõudnudki. See oli 4 nädalat hiljem, 1. detsembril. Sedapuhku Swanseas, Walesi lõunarannikul. Veetsime sealkandis peaaegu 2 nädalat, elasime väga mõnusas (aga kohati külmas) majas koos kahe kassiga. Juhtus olema võikamast võikam ilm ja üpris keeruline oli motiveerida end pimedal hommikul bussiga linna sõitma. Jooks tuli aga ära teha. Teadagi, et kõik need hullud kohalikud lähevad. Kuidas saanuks meie põhjamaalastena kehvemad olla? Jooks toimus rannapromenaadil. Väga tasane, vaid ühe pisikese künkalaadse tootega rada. Ei tundu, et oleks põhjust kurta. Siiski-siiski. Mere ääres võib alati tuult esineda. Meid kostitas laupäev aga hoopis suurte loikude ja metsiku paduvihmaga, mis just jooksu ajal algas. Kuivadest jalgadest võis ainult unistada! Joosta oli isegi võrdlemisi normaalne. Viimastel meetritel suutsin mitte alla anda ja spurdiga teise koha säilitada. 21. koht 192 jooksja seas, 2. naine, vanuseklassis 1. Üpris edukas. Sander samuti 2. kohal. Temaga kipub nii juhtuma, et kui vaatame Inglismaa jooksude tulemusi ja rajarekordeid, on need tavaliselt jubeaeglased. Sellised, et ta võiks suurema pingutuseta võidu ära noppida. Aga... sel päeval, kui tema kohale läheb, on alati mingi kõvemat sorti jooksja platsis, kes ei taha mitte kuidagi maha jääda ja läheb tavaliselt ühel hetkel ka mööda. Mingi needus. Pärast jooksu soojendasime end kohvikus üles ja läksime vihmasabina saatel matkama. Mis koju ja teki alla? Me tulime ju Walesi rannikut vaatama! Kui hommikul kell 9 juba võistlus tehtud on, siis on ju terve päev veel ees.

Nii palju siis pargijooksudest. Võistlustest on mul veel 2 võlga: vana-aasta jooks Eestis ja üks 5K lippamine Londonis. Ühe neist ma võitsin. Mõista-mõista millise.

Load more posts

Article:

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, kihlusin füsioterapeudiga, kes oma jooksukogemuste najal ka mind treenis, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Toitumisnõustaja, füsioterapeudi abikaasa, väikeettevõtja, kes saab omaenda aega planeerida - kõik eeldused eduks oleks nagu olemas, tuleb osata neid vaid targalt kasutada.

Born 1988 (age 31)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri Suurjooks 41:15 Rapla May 2019
Kuressaare Linnajooks 41:32 Kuressaare May 2019
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu Sept. 2018
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu Aug. 2018
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion July 2018
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion July 2018
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla May 2018
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare May 2018
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere Feb. 2018
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare Oct. 2017
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu Sept. 2017
Saku kevadjooks 43:41 Saku May 2017
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla May 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere March 2017
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere Feb. 2017
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare Oct. 2016
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu Sept. 2016
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla June 2016
Saku talvejooks 46:00 Saku Feb. 2016
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare Oct. 2015
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu Sept. 2015
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere Aug. 2015
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla June 2015
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu May 2015
Viimsi jooks 49:33 Viimsi May 2015
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare Oct. 2014
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu May 2013
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare Oct. 2012
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu June 2012
Viimsi jooks 50:04 Viimsi May 2011

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion June 2018

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 05:35.21 Kohila May 2019

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 11:35.97 Kohila May 2019
Kohila Pikamaajooksusari 12:05.29 Kohila May 2018

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London June 2018
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion May 2018
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn April 2017
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn Dec. 2016
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu Nov. 2015

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion June 2018

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere Aug. 2018
Narva Energiajooks 1:36:28 Narva June 2018
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania March 2018
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu Oct. 2017
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva June 2017
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi April 2017
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere Aug. 2016
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva June 2016
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom March 2016
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn Jan. 2016
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva June 2015
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva Aug. 2013
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom March 2013
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva Aug. 2012
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere June 2012
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva Aug. 2011
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere June 2011
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn Aug. 2010
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn Sept. 2009

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Milano Maraton 03:15.29 Milano April 2019
Tallinna maraton 21. 03:18.13 Tallinn Sept. 2018
SEB Tallinna Maraton 03:24.50 Tallinn Sept. 2017
Helsinki Spring Marathon 03:28.07 Helsingi, Soome April 2017
Ravenna Citta d'Arte 03:32.53 Ravenna, Itaalia Nov. 2016
SEB Tallinna Maraton 03:29.53 Tallinn Sept. 2016
Roma Marathon 03:34.38 Rooma, Itaalia April 2016
SEB Tallinna Maraton 03:51.59 Tallinn Sept. 2015
Pääsküla raba maraton 4:31:15 Tallinn April 2015
Barcelona Marathon 03:59.52 Barcelona, Hispaania March 2015
SEB Tallinna Maraton 04:18.18 Tallinn Sept. 2014
Reykjavik Marathon 04:19.21 Reykjavik, Island Aug. 2014
Haapsalu maraton 04:25.37 Haapsalu May 2014
Loch Ness Marathon 03:55.23 Inverness, Šotimaa Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 04:01.05 Tallinn Sept. 2013
SEB Tallinna Maraton 04:18.13 Tallinn Sept. 2012
SEB Tallinna Maraton 04:14.45 Tallinn Sept. 2011
SEB Tallinna Maraton 04:27.09 Tallinn Sept. 2010