August Top 10 - View most visited athletes here!

Silja Paulus (32)

Pikamaajooks 4

Athlete recommends

Discount code: silja10

Discount code: silja10

Discount code: silja10

Discount code: silja10

10 Aug. 2020

Tipust Topini. Just do it. And then do it again. Tõtt-öelda võtabki see lause kogu ürituse väga hästi kokku. Jookse üks kord. Ja siis teine kord. Ja kolmas kord. Väga suure soovi korral ka veel neljas kord. Nagu mina. Esimesed kolm endalegi üllatuseks väga korraliku võistlustempoga (ja kõrge pulsiga, ups), viimane taastamiseks ja kaaslast toetades kergemalt. Keha tundub nüüd, esmaspäeval selline „maratonine“, aga ma olen ülirahul ja teeks seda iga kell uuesti! Olgu, mitte iga kell, aga järgmisel vabal nädalavahetusel oleksin suht nõus, kui end mõneks võistluseks hoidma ei pea. Ja seda ütlesin mina, kes muidu igasuguse unepuuduse korral pildi kotti paneb või põõsas end tühjaks öögib või funktsioneerimise üldse lõpetab. Mina! Ütleme nii, et kui on tahtmine, siis on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. KÕIK. Kõik asjad maailmas. Hell yes! Sel teemal heietama ei hakka, kust tahtejõudu leida, see on igaühe enda teha. Mina usun jätkuvalt inimese enda võimekusse. Põhimõtteliselt kõik on enda süü või siis tänu iseendale saavutatud. Õnn peitub inimeses endas. Unistuste elu tuleb ise luua. ISE.

Igatahes suunasime poole Sparta tiimiga ninad Lõuna-Eesti poole juba reede keskpäeval. Jah! Tegu oli tiimitööga. Minusugune endine üksik hunt on aru saanud, et teised inimesed on olulised ja toredad ja nendega tasub oma vaba aega veeta. Tänu sellele tõdemusele olen ma viimasel ajal väga õnnelik olnud. Samas saan iseendaga vabalt ka omaette hakkama. Aga see nädalavahetus oli pühendatud tiimile. Planeerima hakkasime juba talvel ning tiimi tulid inimesed, kes soovi üles näitasid. Viimasel hetkel ehk kolmapäeval jäi üks tiimliige aga ka jalgupidi kännu taha kinni ning pidime kiire asenduse tegema. Asenduseks saime Sergei Rjabõškini, mis muutis meie kompoti erakordselt vürtsikaks.

Tipust Topini asjaajamisteni jõudsime kella viie paiku õhtul, mil Kubija hotellist särgid ja muud stardimaterjalid kätte saime ning kaptenite infotunnis osalesin. Vaatasime üheskoos läbi kogu raja ja kerge elevus puges juba sisse. Osalesin ka eelmisel aastal ja tean väga hästi, kui vägeva üritusega tegu on!!

Päris õhtuks kogunesime pundikesi Haanja Milla majutusse, mis stardist kõigest kilomeetrikese kaugusel. Autodele ilmusid Sparta kleepsud. Vaatasime veelkord kaarte üle ja rääkisime üldisest korraldusest. Kobamisi lauatennis (igasugu pallimängudes olen ma lootusetu) ja natuke lõbusat seltskonnamängu ning kesköö paiku pugesime linade vahele. Uni kippus katkendlik olema, sest niipea, kui kohalikud „rohutirtsud“ akna taga vähegi liigutasid, laksas õues tuli liikumisanduri peale põlema. Mingi 6 tunni jagu seda und tuligi. No,h, mul tavaline ongi 6-7 tunni kanti, aga eelolevat pingutust silmas pidades võinuks tõesti pisut kauem unenägusid vahtida. Aga... uni läks ise ära ja palav hakkas ja mis seal ikka.

7:45 saime Suure-Munamäe otsas pildile peaaegu kogu tiimi – Sergei liikus Elva suunas, kus meiega hiljem liituma pidi. 8:00 läksid aplausi ja muusika saatel teele esimesed tiimid. Meie start oli alles 10:45. Eelnevalt edastasime korraldajale oma ligikaudsed jooksutempod ja sestap paigutati kiiremad ehk põhimõtteliselt kõik jooksuklubid (Prorunner, Treeningpartner, Anu Jooksutrennid, Jooksupartner) lõpupoole, et me enne korraldajaid vahetuspunktidesse ei jõuaks. Sõime siis mõnusalt hommikust, tegime maja ees veel karuga (asendas Sergeid) pilti, püüdsime autodega ninasid mölkimata pilti teha (ajasime need võimalikult kokku ja küljega, et logod paistaks, eks) ja pullitasime niisama. 10:45 lükkasime Annike Munamäelt alla ning sõitsime ise Rõugesse, kus hakkasin ringi kepslema ning keha pikaks pingutuseks ette valmistama. Mina olingi 2. vahetus. Täpselt sama mis aasta tagasi. Kõige pikem. Sest ma olen ahne. Sest see on hea võimalus mahutrennid kirja saada. Maraton ju tuleb!

Lühidalt formaadist: kokku 337 km, mis jagatud 10 inimese vahel. Igaüks jookseb 3 korda. Mul kokku 16,5 + 11,4 + 14,3 km = 42,2 km ehk MARATON. 2. vahetus. Enne mind 1, pärast mind 8 inimest. Ja siis otsast peale uuesti. Puhkust polnud, üks meist jooksis kogu aeg, välja arvatud neil paaril korral, kui esimeste seas liiga vara punkti jõudsime ning oodata paluti. 10 inimest 2 autos. 1.-5. vahetus koos, 6.-10. vahetus koos. Kui 1.-5. jooksevad, võivad 6.-10. vabamalt võtta, pesta, süüa, puhata. Tegelikult veetsime kokkuvõttes terve tiimiga päris palju aega koos, ainult korra hiilisime tuttu.

Minu 1. jooks. Rõuge-Sõmerpalu, 16,5 km. Eelmisel aastal ühtisid tempod nii palju, et saime joosta teiste tiimidega koos ehk neljakesi. Toona kruttisime kuumuses tempo 4:30 peale ja ülejäänud päeva valutasin pead ja oksendasin. Siiski... hoolimata sellest, et end aasta tagasi kooma jooksin, olin pisut pettunud, et nüüd üksi teele pidin asuma. Ma tahtsin pingutust! Ega see väga lohutanud, et tagant hakkas mind püüdma Viljar Vallimäe. Tema 3:50 min/km tempoplaan tundus ikka liiga ulme. Aga teele ma läksin. Tõusud, tõusud, langused, päike lagipähe, keskpäev, joogipausid minimalistlikud lonksuvõtmised, õnneks müts peas, korraldajate kohustuslik särk vastikult palav (esimese etapi pidi sellega jooksma), esimesed 6 km suht üksinduses, hiljem saateautode melus. Huh, läks raskeks, aga ma sundisin end edasi liikuma. Sest ma ju armastan jooksmist ja pingutamist ja muidugi ka seda õnnetunnet, mis saabub iga finišiga. Kollaseid lippe eemalt silmates tõmbasin kiirelt GPS-seadme käelt ära ja libistasin selle juba sujuvalt Kristole käele. Minu osa tehtud! Üksinda tempos 4:36 min/km, jess! Ma jaksan, ma olen ka kuumuses ja maastikul kõikvõimas. Ma olen ka oma nõrkades kohtades kõikvõimas. Olen leidnud sisemise jõu, elu on paika loksunud, ma olen õnnelik.

Seekord ei hakanud mul pea valutama. Ma ei kustunud ülejäänud päevaks ära. Ma ei oksendanud. Kiire jahutus lähedal asuvas järves äratas mu ellu. Jah, pool tundi hiljem laksas korraks väsimus ära, aga pärast kõrge pulsiga kiiret ja pikka jooksu ongi see normaalne. Kui meie autotäis oma jooksud tehtud sai (1-5) ja Otepääl pidulikult järje teistele üle andsime, suundusime Elvasse sööma. Wabriku pehmel diivanil lösutasin hoolega ja kosutasin keha imehea õhukese pitsaga. Hiljem, ERMi parklas, kus jälle enda auto vahetust ootasime, sain tagaistmel isegi mingi veerandtunnise uinaku teha. Huh, sellest oli kasu!

Teine jooks. Lähte-Elistvere. 11,4 km ehk kõige lühem neist kolmest. Red Bull oli sisse tõmmatud, lisaks ka L-karnitiin ja veel üks trennieelne tablett (Thermo midagi). Sellele künklikul kergliiklusteel pakkus esimesed 3 kilomeetrit oma võrratut seltskonda ka Brit, kes oli minu pärast end tõukerattaga kohale ajanud. Nojah, tal see suvila ka suht sealsamas. Nii me kahekesi loojuva päikese käes kulgesimegi. Viimased 8 km punnisin üksi. Ei, tegelikult nautisin, juua väga vastu ei võtnudki, kuigi autost pakuti. Mul oli hea. Juhiseid järgides oli mul seljas helkurvest ja peas pealamp ning seekord oli juba piisavalt hämar, nii et vast oli kasu ka. 4:31 min/km. Jess-jess-jess!! Veel kiiremini kui esimeses jooksus. Ja jällegi tõusudega. Finišisse jõudes olin napist riietusest – rinnahoidja + helkurvest – hoolimata läbimärg.

Tõmbasin soojad asjad peale ning edasi kulgesime juba sürreaalses pimeduses. Mööduvaid jooksjaid ergutades tuli aeg-ajalt ikka hüüda: „Kes sa oled?? Kas sa oled Kristo? Kas sa oled Taivo? Kui sa oled Carolin, siis hüüa!!“ Absoluutselt ei saanud aru, kes parajasti möödus. Aga nagunii oli äge kõigile kaasa elada. Ja mõelda vaid, vahepeal seisime karjaga mingil suvalisel põllul, ootasime jooksjaid, autodel tuled vilkusid. No mida need hullud siin keset ööd teevad? Non-stop üritus. Meie auto viimane jooksja finišeeris millalgi pärast keskööd Jõgeval. Seal võtsin food truckist ühe väikse taco ka. Väga äge, et sel aastal see food truck ka meid vahepeal kosutamas oli.

Ja siis, vot siis... andsime teatepulga teisele autole üle ja hiilisime korraks Tamsallu magama. Võimla. Check-in paberil, nagu läheks hotelli. Hah! Kiire pesu kuuma vee all ja siis paariks tunniks põrandale magamiskotti. Ega väga magada saanud, keegi kogu aeg kõndis ja maa müdises. Mingi hetk tegin ärevusest silmad lahti, piilusin korra Sparta täppi kaardil. Kurat, kiirelt liigume. Kas 5:15 äratus on äkki liiga hilja? Ja nii oligi, et mingi 4:20 paiku pakkisime juba asju, sest teine auto teatas, et hakkavad lõpetama. No olgu siis... tõmbasin jooksuriided ja soojendusdressi selga, kobisin autosse ja hakkasin Red Bulli kaanima. Enne kella 5 olime Väike-Maarjas. Kohe teele ei saadetudki. Esimesi tiime ehk ka meid hoiti mõnda aega kinni, sest muidu ei jõuaks korraldajad ise järgmistesse vahetuspunktidesse. Aga kell 5 asus Annika oma viimast korda jooksma ning ka mind viidi mingi suvalise teeristi otsa, kus uuesti vahetasime ning nüüd juba ilma soojendusdressita startisin. Stardis sai veel mingite meestega nalja tehtud ja hiljem nad rajal kinni püütud. Jess! Pole küll võistlus, aga nii mõnus on kergelt kerides mööda kalpsata. Eriti siis, kui su „kerge kerimine“ on 14,3 km tempos 4:34 min/km. I rock this shit.

Viimane jooks, algusega millalgi 6 läbi, viis mu Tapale. Ikka läbi tõusude ja languste, mingit sileda asfaldi jooksu mul küll polnud. Aga seda enam olen rahul, et jaksasin. Et ma üksinda jaksasin! Enamikest joogilonksudest keeldusin ka, sest jõudu oli ning minek hea. Mõnus, mõnus, mõnus! Aga vot, kui Tapal teatepulga edasi andsin, hakkas vaikselt väsimus lajatama. Ülejäänud päeva istusin päris palju autos ja karjusin pigem sealt, kui astusin välja. Aga peagi olimegi Kõrvemaal, saatsime teele teise auto ja sõime ise kõhud täis. Päevatöö tehtud? Mitte päris... Mu viimane finiš ei olnudki 7:15.

Kui Raasikult eelviimase jooksja ehk meie raketi teele saatsime, lootsime hasardiga kaardilt jälgida, kuidas ta järjest eesolevaid tiime ära nopib. Aga mida värki? Kuidas ta sinna metsa pööras? Läks orienteeruma? Appi, appi, appi! Kihutasime suure bussiga (ma olin vahepeal autot vahetanud ja oma auto rahva Piritale saatnud) mööda kitsaid metsateid ja üritasime aru saada, mida kuradit see roosa täpp järgmiseks ette võtab. Ka teised tiimid otsisid teda. Viimaks meie teed ristusid ja suunasime ta õigele rajale tagasi. Aga meie „karu“ oli metsas ekseldes endale 6 km lisa leidnud. Mida?? Vajusime positsioonilt pisut tahapoole, aga ometigi on nüüd jälle midagi meenutada. Ja see pole võistlus nagunii. Huh, milline adrenaliin! Mees kadus võssa ära. Kuidas ta siis ei tea, et ei tasu külajoodikutelt Raasikul küsida, kuhu poole Maardu jääb?? Või noh... ise orienteeruja ja vaatas autos minu kõrval kaarti. Vaatas ja unustas ilmselgelt. Või läkski seiklusi otsima. Tagantjärele ikka hirmnaljakas. Sparta võsatiim!

Maardu järve äärest startisin ainsana terveks distantsiks koos Annely ehk meie viimase jooksjaga. Viimase vahetuse viimased meetrid peab terve tiim koos jooksma, soovi korral võib ka varem liituda. Ma tahtsin terve maa kaasa joosta, et saaks mõnusalt kerides ühe taastava jooksu oma hullustele otsa. Nii me läksimegi. Ma mäletasin rada enam-vähem, aga suure ringi juures panime ikkagi natuke võssa ja sai isegi kraavis kummuli käidud. Sparta võsatiim ikkagi!! Õigele rajale jõudsime tagasi ja lõõskava päikese käes (kell 14) me finiši suunas liikusime. 3 km enne lõppu liitus veel 2 tiimiliiget ja ülejäänud juba lõpupoole. Lippude lehvides Velodroomil kaare alt hõisates läbi, medalid kaela ja alla jõe äärde. Meie kambas on täiesti müstiline tegelinski, kes oli meile Haanjas majutuse korraldanud ning lõppu autosauna. Auto + saun. Päriselt. Vana kollane Audi, mis ümber ehitatud leilisaunaks. Istud seal väikses kapis, vajutad nuppu „Leil“ ja väiksest torust pritsib kividele vett. Puuküttega. Lihtsalt sürreaalne!!

Kodus üritasin ruttu veel FB Live’ist eestikaid jälgida. Fosti ja Leo medalid 5000 m distantsil fikseerisin veel ära, aga Kata 800 m ja Pille 5000 m jooksudeks kukkusin lihtsalt voodisse... Avasin silmad korra kell 22, tühjendasin pesumasina, uimasin ringi nagu mingi kooma-zombie, üritasin välja nuputada oma identiteeti ja läksin magasin hommikuni edasi. Hommikune tunne? Nagu oleks midagi maratonilaadset jooksnud. Sergei ütles eile, et tema küll trepist alla ei lähe ega kodunt lahku, aga ma suutsin end isegi tööle vedada. Vahepeal hirmus uni, aga isu pigem väike. Samas... silmad jäid päeva jooksul peaaegu lahti!! Huh! Nüüd väike puhkus ja neljapäeval üks väga terav 2 km.

Aga seda kõike on raske sõnadesse panna! Seda üritust peab ise kogema!! Ja täitsa suva sellest magamata ööst, inimorganism on kõikvõimas, kui endasse uskuda! Ergutavad kaaslased aitavad ka.

29 July 2020

Kõige tormilisem jooksuhooaeg pole veel alanud, aga vaikselt hakkab võistluste laine siiski kohale jõudma. 25.07 - 7 km Kurgja talumuuseumi lähistel ehk Sakala metsatee jooks. Heinamaa, kruusatee, kitsas metsarada, pool Spartat stardis...

Aga kerime korra mõned päevad tagasi. 19.07, õhtusöök pubis Seiklustesse, laua ümber treener Toomas ja peale minu veel 7 spartakat. Tähistame klubikaaslase, noore Leo hõbemedalit ja kaunist isiklikku rekordit 10 000 m eestikatel. Laua ümber ei istu ühtki inimest, kes ise jooksnud oleks. Kõik mängisid vaid pealtvaataja rolli. Ja tõtt-öelda oli ka pealtvaatajana kerge värin sees nagu alati, kui Kadrioru staadionile sisenen. See melu, see elu, see kohtuniku häälekaja... Ausalt pole ma mitte kunagi ise Kadriorus võistelnud. 2018. aastal jooksin päris üksinda 10 000 m, kui Guinessi rekordit tegime (100x10 000 m - 100 inimest), aga võistluste raames mul Kadrioru kogemus puudub. Eelmisel aastal peeti sama võistlus ju Rakveres. Ja stardis polnud ma selgi aastal, sest noh, koroona. Algselt pidi võistlus toimuma 26. mail. 19. juuliks olid mul muud plaanid. 16.-19.07 olin 4 päeva Egle Eller-Nabi võrratus fitnessilaagris Hiiumaal ning olgugi et keha hästi vastu pidas, oleksin sealt otse tulles staadionil lihtsalt surnud. Niisiis olingi publik ja nautisin sedagi rolli, sest ümberringi oli nii palju armsaid inimesi. Minu inimesi. Ja nii me õhtul istusimegi. Peas küpses salaplaan 25.07 Viljandimaal Viiratsis kolme tamme jooksul osaleda. Aga kui Toomas pakkus välja, et tulgu me kõik Kurgjale ja pärast tema suvilasse, siis oli lihtne ümber mõelda. Mis ma üksi seal Viiratsis ikka kakerdanud oleks, kui melu ja elu on mujal?

Enne võistlusmuljeid tuleb ikkagi veel tagasi kerida, eelmisesse õhtusse. 24.07. Õe sünnipäev. Kolm naist ja Woltist tellitud india toit. Muidugi on tegu imelise söömaajaga, aga õhtu lõpuks tundsin, et panin üle. Juhtub. Ja juhtus ka nii, et isegi järgmisel hommikul oli kõht täis. No mida värki? Võistluseks valmistumine nagu totaalsel algajal! Enne maratoni või isegi poolmaratoni ma sellist õgimist ette ei võtaks, olgugi et seal on energiakulu suurem kui 7 km peal. Ilmselgelt on vaja rohkem võistlemist harjutada ja selleks valmistumist samuti. Hommikul lahmisin sisse ema tehtud datlikooki, üleliia enam ei söönudki. Aga... kogu see pidusöök oli jätkuvalt lõpuni seedimata. Lahkusin kodunt enne kella 8, parkisin auto Sakusse ja liikusin sealt edasi klubikaaslase Annelyga. 9:45 paiku imetlesime juba Kurgja loodust ja ahmisime endasse võistlusmelu. Järjest ilmusid eri põõsaste vahelt välja Sparta jooksjad. Oh, milline võimas tunne olla niimoodi omade keskel!

Soojendusel polnud vigagi, aga vaimu nüristas pisut Olga ja Anu nägemine. Lisaks oli stardis sõbranna Pille. Kõik minust kiiremad. Samas ei tea kunagi, mis seisus keegi tegelikult on ja alati võib olla üllatusi. Paberi peal võisin endale aga põhimõtteliselt 4. koha juba kirja panna. Ükskõik, kui julgelt ma peale lennanuks, meie vahe on ikka väga tuntav, ja ma tean seda. Aga mis seal ikka, muidugi läksin endast parimat andma ja soovisin keha täiesti tühjaks joosta, nautida pingutust, õppida kannatamist. Õnnestus? Ei, ei, ei. Olgu, kannatamist õppisin.

Esimesed paar kilomeetrit kruusateel ja nagu liikusin edasi. Või siiski mitte. Pärast 3 km oli tugevalt tunda, et india toit ikka veel sees loksub. Ei olnud kergust, vedasin end edasi nagu mingit tünni. Ise olin loll, eks. Ise sõin. Kaela kandist hakkas ka pistma. Scalenus. Selline tunne, nagu keegi suruks mingi ora kuhugi rangluude vahele. Vana jama. Vähemalt kõhus pistmist seekord ei tundnud, huh. Poole maa peal olin juba täiesti üksinda. Ja siis algas kitsas metsarada. Kruusatee oli veel enam-vähem nauditav, aga libedal metsateel juurikatest üle kalpsamine sellist naudingut ei paku. Ma pole metsakoll. Olgu, ma armastan metsa, aga jalutades armastan seda rohkem. Ma pole metsakoll selles mõttes, et ma pole samblamättas müttav orienteeruja ning maastik võtab tempo kõvasti alla. Kakerdasin metsast välja, natuke maad mõnusal teel. Ja hakkas paistma ka finiš. Jess, jess! Mõttes olin poodiumikoha kaotanud, aga see oli väärikas kaotus. Olin täpselt sel positsioonil, kus pidingi olema. Aga nii ruttu finišisse ei saanudki. Otsustaval ristmikul ootas vasakpööre, mis viis enam kui pooleks kilomeetriks kuhugi heinamaale. Muru ja mättad. Samm tönts. Alles taluhoonete juures suutsin end ergutuste saatel lõpuspurdiks kokku võtta ja pisut kenama sammuga finišeerida. Ja üllatus-üllatus, teine koht! Meh? Tuli välja, et Olga ja Anu jooksid 2 ringi ehk 14 km ehk põhimõtteliselt teine võistlus. Hmm. Pole paha!

14 km distantsi võitis aga näiteks minu treener Ahto, kes väga kerge hirvesammuga üle joone kalpsas. Kõrvus kajamas veel legendaarse kommentaatori (vähemalt jooksumaailmas) Järvelaineni kiidusõnad tema musklis keha kohta. Enne autasustamist üritasime lahendada pesemise mõistatust, aga külma veega jõgi väga ei tõmmanud. Teine variant oli... muruplatsile üles seatud dušid. Tough times. Viimaks tõmbaisme lihtsalt puhtad riided selga, istusime mõnda aega supikausi taga (ma ei söönud, kõht jätkuvalt india toidust punnis), lobisesime. Sparta saak oli kaunis. 7 km: Pille 1., mina 2. ja 3. koht põhimõtteliselt Spartast väljakasvanud Anu jooksutrennides käiv Elnora (käib meiega ka Sparta laagrites ja olen teda ka Järve metsas näinud), Toomas üldiselt 3. koht, aga auhind vanuseklassi esikoha eest. 14 km: võit Ahtole, naiste 2. koht Sparta kasvandikule Anule ja 3. koht Irinale. Igaüks sai diplomi ja imelise medali, mis on selle võrra erilisem, et tegu pole osalejamedaliga. Ainult esikolmikule jagati medaleid. Samuti oli telgis 3 lauda, millelt auhindu valida. 2. koha auhinnalaualt jätsin tekid ja sepised puutumata ning haarasin seinale riputatava laastukorvi. Selle peale ütles koristusmaniakk Kata hiljem, et sinna saab nii palju lappe ja nuustikuid panna. Pille läks koju veinipudelihoidjaga ja Toomas näiteks ahjuroobiga. Ahto sai veel hiiglasliku meepurgi. Mõnus!

Päev jätkus Vihtras suvilaõhku nuusutades, süües-süües-süües (keskendusin värskele kraamile pigem), süstaga Pärnu jõge kündes, riidekappidest põnevaid riideid proovides ja pilte tehes, rippsillal jalutades ja maast-ilmast vesteldes. Kui 20:30 paiku koju jõudsin, olin tegelikult omadega läbi. Aga! Ma puhkasin välja ja üllatasin end järgmisel päeval 26,5 kilomeetriga tempos 4:45 min/km. Tundub, et see maraton võib nüüd tulla. Ma jaksan!!

Olen aus, et ma pole Sakala jooksu tempoga rahul. 4:23 min/km, aeglasem kui Pühajärvel, mis oli pikem ja palavam. See pole minu võimetele vastav. Ma saan paremini! Ma tean, et saan. Aga hakkasin mõtlema ka sellele, et aastaid tagasi võisin poodiumikohtadest vaid unistada. Nüüd on neist (peamiselt väiksematel jooksudel) saanud reaalsus. See ei ole iseenesest mõistetav, aastatepikkune töö on hakanud vilja kandma. Olen ülimalt tänulik ja härdalt õnnelik, et ma suudan mõnel jooksul konkurentsi pakkuda. See on omamoodi äge tunne! Sama lugu eestikatega. Ma olen nii õnnelik, et ma üleüldse mõnele distantsile (normid täidetud 10 000m, poolmaratoni ja maratoni jaoks, lühemateks maadeks olen liiga aeglane) peale saan. Mis siis, et lõpetan viimaste seas. Mis siis! Mulle antakse võimalus osaleda! Ja ühel ilusal päeval ma pole enam viimane. It's a journey, baby!

07 July 2020

Jooks, mida ma vihkasin - muljed Pühajärvelt

"Silja, kas Pühajärvel jooksed?"
"Isver, ei, mitte mingil juhul, see on ju täiesti kohutav!! Palav ja maastik ja ma suren seal lihtsalt..."

Selliseid vestlusi pidasin enne 4. juulit nii mõnegi. Ja siis istusin pühapäeval, 28. juunil arvutis, registreerusin enne kesköist kellakukkumist Sparta suvepäevadele ja tegin linnukese ka kasti "Osalen Pühajärve jooksul". Olgu öeldud, et tegu oli sama pühapäevaga, mil suure entusiasmiga pikaks otsaks kamba kokku ajasin, 10 kilomeetrit vastu pidasin ja siis ülekuumenenuna külmavärinatega hoopis maha jäin ja viimaks 24 km asemel 15 kilomeetriga leppisin. Pühajärve linnuke juhtus kogemata? Mitte päris. Mõtlesin, et ah, suva, teen kasvõi suvalises tempos, kui juba seal olen. Olgu siis nagu trenni eest või midagi. Mis välja tuli? Et ilma ootusteta peale minnes läheb mõnikord päris hästi.

Öö Marguse spordibaasi narivoodis ülemisel korrusel ei olnud küll nii kosutav kui kodus, aga starti tuli minna sellegipoolest. Võistelnud polnud kuude kaupa, sest kui teised spartakad Kohilas staadionil paugutamas käisid, kiunusin mina ikka oma puusa pärast, mis karantiini ajal aprillis tunda andma hakkas. Nüüdseks hakkab sellest õnneks halb mälestus saama, sest harjutused ja hea teraapia on abiks olnud. Sestap polnud ma ka eriti lõike jooksnud, välja arvatud 5 laupäeva staadionil (400 m) ja pisut teisipäevast Järve metsas maastikul tatsamist (600 m). Aga seal ma olin, stardikoridoris, rinnal kohutavalt suur number (539), sest nimevahetuse tõttu olen taas tundmatu jooksja, hinge pugemas väike ärevus, ikkagi võistlus! Kas ma olin seda igatsenud? Muidugi! See tunne, kui oled sadade inimestega litsutud kitsasse stardikoridori, külg külje kõrval valmis teele asuma. Kõigil eesmärgiks see rada läbida: kel kiirelt ja iseend proovile pannes, kel sõpradega päeva nautides.

Kergliiklustee ja esimene tõus enne 1. kilomeetriposti ehk kops koos juba varakult. Kell teavitas selle ponnistuse ajaks 4:19 min/km. Hmmm. Realistlik stsenaarium oli mu peas selline 4:30 jooks, väga optimistlik 4:20. Pisut hakkas kuklas kratsima kuri kahtlus, et äkki ei kesta ära. Hea on, et tol hetkel ei meenunud, kuidas treener Ahto oli oma elu ainsa haamri just sel rajal saanud. 4:12, 4:15... pole hullu. Samas oli ikka ka. 3. kilomeetril, kui rühkisin lauspäikse käes mööda kergliiklusteed üles-alla, tekkis küll mõte, et pekki, mina astun maha, mu jalad on täiesti lödid selles soojuses, ma enam ei taha. Mingi vägi lükkas mind aga edasi. Ja siis oli 5 km täis, ajavõtumatid ületatud ja peaaegu pool distantsi läbitud. Hakkasin ootama kurikuulsat 7. km tõusu. Tulemata ei jäänud see muidugi. Korra käisid kellalt läbi ka numbrid kuskil seal 6:30 ringis. Isver. Oi, milline kiusatus oli selle tõusu peal lihtsalt kõndida. Aga. Ei ühtki kõnnisammu. Kilomeetri ajaks 4:50, aga sellest hullemaks ei läinud. Ja mäe otsas ootas Sparta lõbus pere ning juua anti ka. Topsitäie vett kallasin traditsiooniliselt ka pähe ja kuhugi rinnahoidja vahele. Lödide jalgadega veeresin mäest alla ja panin edasi.

Suurim üllatus saabus 9. kilomeetril, kui klubikaaslane Kertu, kellest trennis viimasel ajal pigem maha jään, aga kellega muidu enam-vähem võrdne peaks olema, mulle tagant lähenes. Tegelikult arvasin, et ta on kindlalt juba eespool. Ja peaaegu saigi ette. Möödus. Lasin paar sammu ettepoole, hoidsin järgi. Tundsin, et ei jaksa. Umbes 5 sekundit enne Kertu ilmumist olin täpselt selles vaimses seisundis, et "persse, kus see finiš on, ma ei taha rohkem, lasen suvalt edasi". Ja siis tegin hoopis teistmoodi otsuse: "pekki, ma ei lase teda mööda, ma panen juurde". Panin. Hirmuga jooksin viimase kilomeetri tempos 4:07. Ei, mitte ainult hirmuga, järve ääres ootas maailma parim kaasaelaja ja jooksuharjutuste ettenäitaja Maile (kellel eelmisel päeval oli ka just sünnipäev olnud) ning tulevikulootus Marit. Ergutuskisa selline, nagu jookseks kuskil tiitlivõistlustel. Huh!

See lõpp ei tahtnud ega tahtnud aga tulla. Juba oli kuulda finišimelu, teadustaja häält. Hakkasin finišikaarest unistama. Kertu hirmus möödusin veel ühest naisest, aga lõpusirgel ehk mururibal suutis ta minust mööda spurtida. Vahe 6 sajandikku... Aga no tõesti, sellel murul tundus küll, et absoluutselt ei liigu edasi. Nagu kartulimaal jookseks. Esimene finišikaar, tuntud ka kui Pille kaar (see jääb kõigile vast igaveseks meelde, kuidas tal paar aastat tagasi jalad alt kadusid ja ta ainult esimese kaareni jõudis, arvates, et see ongi lõpp, aga viimaks roomas ka teise kaare alt läb), teine kaar, lõpp! Kell kinni, käed põlvedel ja hingeldama. Huh! Mõnisada meetrit varem tundsin, et tõenäoliselt hakkan finišis suurest rõõmust nutma, aga ei tulnudki pisaraid. Tuli hoopis Kertu, kellele võlgnen tänu selle lõpupingutuse eest.

Keskmiseks kiiruseks 4:20 min/km ehk tegu hea stsenaariumiga. 109. koht, 15. naine (185 naist kokku). Tasasel maal peaks 10 km kõvasti kiiremini jaksama. Ma tunnen jälle rekordi lõhna. Seda pole ammu tundnud. Mu puus peab vastu, mu vaim peab vastu, ma olen valmis võistlema. Ma olen näljane. Ma tahan veel paremini. Ma lappan võistluskalendrit taas kerge värinaga. Ja appi, kui hea tunne see on! Bring it on!

26 Feb. 2020

See siin võiks olla lugu ühest vigastusest, mis mu kuuks ajaks jooksurajalt kõrvale lükkas. See võiks olla nutulaul sääreluu võimalikust mõrast. See võiks olla melanhoolne nostalgia, mis puudutab kõiki neid võistlemata jäänud võistlusi. Aga see ei ole kurb lugu, sest vigastusperioodil sain selle võrra rohkem aega jõusaalis veeta. Mida kuradit peaks aga üks jooksja jõusaalis tegema? Eks ikka trenni! Mulle on see hästi mõjunud ja teatav sõltuvus on samuti naasnud, edaspidi ma ilma jõusaalita ei saa, armastagu ma jooksmist nii palju, kui armastan. Ja ma armastan jooksmist väga.

Jaanuari alguses alustasin Egle Eller-Nabi ja Roman Gritsanjuki käe all järjekordset 10-nädalast teekonda. Fitbody Challenge. Tõenäoliselt ägedaim projekt, milles eales osalenud olen. Tahtsin juba augustis sellesse gruppi saada, aga toona mahtusin Fitbody Starti. Need treeninggrupid on ülimalt populaarsed ning kui suudate end sinna sisse pressida, siis palju õnne! Praegu on alustamas näiteks Fitbody Power (Golden Clubis). Igatahes tähendab see projekt, et mõõdeti mu kehakoostist - seekord ka nahavoltide abil. Ja ongi nii, et enamik rasvast on mul reitesse kogunenud - kuidas ma nii veel jooksma peaks!? Lisaks veel Bravermani isiksustest, mis näitas ära minu treenija isiksuse - siin üllatusi polnud, olen see, kes vajab vaheldust ja põnevust. Uued asjad panevad silma särama.

Projekti alguses tehti samuti toitumise analüüs. Ütleme nii, et ma tean, et tuleb rohkem köögivilju süüa. Mulle maitsevadki need. Kindlasti söön paremini, kui aastaid tagasi, aga arenguruumi on alati. Kui mul käest ära läheb, siis ongi üpris pekkis. Tuleb hoida sirget joont ja mitte kõrvalehüppeid teha, siis tulevad ka tulemused ja endalgi mõnusam olla. Logisin taaskord oma Nutridata kontole sisse ja panen oma ampsud kirja. Pärast Egle käest treeningpäeviku saamist olen hakanud päeva kokkuvõtet (kui palju valke, rasvu, süsivesikuid eri söögikordadel ja üldiselt kokku) ka märkmikku ümber kirjutama. Nii on kogu info paremini silme ees. Vahepeal on kehvemaid päevi, aga needki tuleb üle elada ja järgmisel päeval korralikumalt süüa.

Mul on kaks erinevat jõusaalikava: ülakeha ja alakeha. Loogiline jaotus. Esiti tegin iseseisvalt iga nädal 3 saalitrenni (T, K, R), üle nädala siis jaotusega alakeha-ülakeha-alakeha versus ülakeha-alakeha-ülakeha + pühapäeviti meie ühistrenn terve grupiga, kus tavaliselt tegime jõusaalis ringtreeningu tervele kehale. Lisaks jooksin 4 korda nädalas ning treener Ahtoga olime kokku leppinud, et keskendume kvaliteedile, mitte tohutule mahule. Seda enam, et otsustasin kevadel maratoni mitte joosta. Ei olnud kuidagi tahtmist. 4 jõutrenni, 4 jooksu - elu oli ilus. Kogu aeg panin end kas kangi all või jooksurajal proovile. Üliinimese tunne tuli peale küll. 11. jaanuaril jooksin veel hallis esimesed pikad lõigud: 5x1000m, millest esimene õnnestus sellise müstilise tempoga nagu 3.42 min/km ja kõik teisedki tulid alla 4.00. Minu jaoks tähistas see teatavat arenguhüpet ja tegu oli alles ettevalmistusperioodi esimestega. Jess-jess-jess, paneme edasi, eks!

Ja siis... 16. jaanuar, jälle hallis, tavaline jooksuharjutuste trenn. 100-200-300-meetrised lõigud. Lühikesed ja teravad. Suutsin arendada sellist kiirust, mida endast ei uskunudki. Kui seisma jäin, oli aga sääre väliskülg veidralt kange. Loobusin tõkkeharjutustest ja läksin burleski ära. Järgmiseks hommikuks oli valu kolinud sääre alaossa, luu peale. Sinna ta jäigi. Lonkasin. Füsioterapeut ei osanud ka täpset diagnoosi panna, soovitas spordiarstile minna ja andis mõned harjutused. Kahtlustas väikest mõra luus. Kas oligi kätte jõudnud päev, mil väsimusmurd saab mu kohutavaks reaalsuseks? Juba mõttestki tuli iiveldus peale. See tund füsioterapeudi käe all oli valus, aga kummalisel kombel lakkas jalg valutamast. Tegin nii, nagu ta soovitas: kui olin saanud 2 nädalat valuvabalt kõndida, proovisin joosta. Ei läinud jalg all pooleks. Proovisin veel. Ja veel. Olengi nüüdseks paar nädalat proovinud ning isegi jooksuharjutuste trenni ja mõned kiirendused (metsas, halli ma ei jugle enam minna) üle elanud. Peagi tuleb Portugali laager (13.-31.03) ning enne seda loodan taas jooksuhoo sisse saada. Muidugi tähendab see ka, et enam ei saa jõusaalis 5-6 trenni nädalas teha (üks nädal juhtus ka 7 päeva järjest, läksin hoogu), aga olen seal vähemalt raksuste osas juba korraliku arengu teinud.

Tulemused? Ülakeha ongi väga kenasti vormi läinud ja teised tüdrukud kiljuvad juba jõusaalis ühistrennides, et "Oi, vaata, kui ilus selg!!" Alakeha elab aga kuskil omas maailmas. Raskusi olen kõvasti lisanud, näiteks sumokükis alustasin 35 kiloga, aga nüüd on 55 kg täitsa tehtav (ja suisa 20 korda järjest, kui tahan). Kehakoostis on taas ilusamaks läinud ning rasvaprotsent pisut langenud ja lihast juures. Kaal hetkel seisab. Ise arvan, et see on mu mittejooksmise taga, sest ilma jooksmata on kalorikulu hoopis madalam. Samuti ei tõuse pulss mul jõusaalis nii kõrgele kui joostes. Kerge sörk: 135, aeroobne arendav jooks: 156, lõigutrennis: käib 175 peal ära, jõusaalis keskmine: 105 vms. Minu keha näib vajavat seda rasket pingutust.

Porjektis on käimas viimased nädalad ja tunnen juba kerget nostalgiat, et varsti ei saagi enam pühapäeviti koos trenni teha või poseerimist harjutada (poseerimistunnist oli mitu päeva selg haige). Samas... võime alati kellegagi kokku leppida, et teeme nüüd koos trenni. Miks ka mitte! Jõusaal jääb mu plaanidesse kindlasti edasi, aga jooksumahu suurenedes väiksemal määral. See on aidanud kehakoostist parandada ja tugevamaks saada. Kavad on mul ka sellised, mis arvestavad mu põhispordialaga. Ja selleks on (hetkel veel) jooksmine.

02 Jan. 2020

Üks vana aasta võlg jäi ikkagi veel üles, nii et lohistasin selle suisa uude kümnendisse kaasa. Parem siiski hilja kui mitte kunagi, nii et teeme ära, enne kui kevad-suvi ja ohtralt võistlusi peale tuleb! Niisiis, 21. detsember ja Audi vana-aastajooks. Mida olin teinud enne seda? Räägime kõigepealt sellest, mida tegin aasta varem, 2018. aastal, kui 3 kuud Suurbritannias elasin. Tänu suurepärastele jooksu soosivatele tingimustele lahmisin 2018 september-detsember saareriigis usinalt trenni teha. Jooksin juba novembris lõike, mõelda vaid! Selle pealt finišeerusin toona ka van-aastajooksu esimese naisena (enamik tugevamaid muidugi ka teatejooksus hoopis). 2019 sügis oli aga sootuks teistsugune. Viimane võistlus oli see äpardunud Frankfurdi maraton, kus suurimaks saavutuseks finišijoon. Sellest kirjutasin eelmises postituses. Pärast seda keskendusin jõutreeningutele Egle Eller-Nabi ja Roman Gritsanjuki juhendamisel. Keskendusin suisa nii, et tegin 5-6 jõutrenni nädalas. Jooksukilomeetrid kuivasid 30-40 peale nädalas ning ühtki kiriemat liigutust ei teinud. Ainult sörkisin. Esimesed kiirustrennid tegin programmi Fitbody Start lõpus ehk 9. detsembril. Võistlus aga juba 21. detsembril. Appi, kui jube see algus oli!

Muidugi oli hirm, et ei jaksa üldse joosta, kuna polnud lõike ega midagi teinud. Samas oli rasvaprotsent kolinal kukkunud ning lihasmassi mõni protsent juurde tulnud. Seega oli kehakoostis hoopis teine ja teoreetiliselt ka jõudu rohkem. Ei, mitte ainult toereetiliselt, vaid päriselt, sest olin ka saalis raskusi suurendanud. Aga kas selle pealt joosta jaksab? 21. detsember oligi proovikiviks. Tunnistan, et enne starti ei suudanud pigem õhtut ära oodata (Sparta jõulupidu) või kasvõi seda hetke, mil jooks läbi on. Ei uskunud, et suudan võitu korrata. Olin üpris kindel, et jooksen end kinni ja viskun pärast paari kilomeetrit põõsasse.

Stardipauk. Edasi, edasi, edasi. Soojendusel sai just räägitud, et peaks paelad kõvemini kinni siduma. Hooletult lõõpisin, et mul ei lähe nagunii kunagi paelad lahti. Ei lähegi ju. Aga mis juhtus? No muidugi läksid need paelad esimese 100 meetri peal lahti. Siniseks külmunud näppudega pusserdasin need kuidagi kinni. Kui uuesti pea tõstsin, nägin, et paar naist olid möödunud. Treener Ahto ergutas raja äärest, et olen kolmas. Nonii. Asusin püüdma. Tuli pisut kiiremaid samme teha ning 2-3 kilomeetriga olingi teistest naistest eespool. Üle õla ei julgenud muidugi vaadata, punnisin lihtsalt edasi. Võrdlemisi üksinda jällegi. Kuskil taipasin, et ega see vahe üle 100 meetri polegi, selline pisut napikas. Mõttes lugesin kilomeetreid ja minuteid lõpuni. A la "1,5 km pärast hakkab lõpusirge, siis on juba lihtne, siis läheb tahtejõu pealt" või "10 minuti pärast on see kõik läbi". Mulle meeldib joosta, aga see oli ikkagi kannatus. Keha polnud võistluseks 100% valmis, samuti oli olnud hullumeelne nädal, mil veetsin tunde kostüümile pärleid õmmeldes, meikides, esinedes ja ühe suuremat sorti tõlkega jännates (kuigi mul on nüüd täiskohaga töö ja tõlkimise võiks üldse maha jätta). Huh! Aga ma ületasin finišijoone esimese naisena. Teist aastat järjest. Tempo mittemidagiütlev 4:16 min/km, aga samas siiski 1 minut kiirem kui aasta tagasi. Polnuks seda tossupaelaintsidenti, võinuks ehk veel 30 sekundit maha saada, see ajas ju tempo ka täiesti sassi.

1,1 kg Kalevi komme, igasugust Audi logodega kraami, joogipudel, adidase helesinine seljakott... Ütleme nii, et kirusin end sel päeval, kui selle kommikarbi avasin. Suurema osa kommidest tassisin õnneks aga Sparta trenni ja ühele aastavahetuspeole. Endale lubasin, et aastal 2020 söön vähem magusat ja võtan uut jõusaaliprojekti eriti tõsiselt. Jõusaal mõjus mu vormile väga hästi. Küsisin ka spetsiaalselt jooksusuunitlusega kava, et kiiremaks saada. Nii oligi mu vanas kavas mitmeid harjutusi, kus töötab 1 jalg korraga, et tugevam jalg ei saaks nõrgemat kompenseerida jne. Mulle meeldib saalis. Sestap jätkangi ja saan juba laupäeval uue põneva kava. Jooksus keskendume kvaliteettrennidele, täiega panema hakkan aga märtsis Portugali laagris. Põnev! Soovitan kõigil jõusaali minna.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Kooliajal ei käinud spordivõistlustel vaid olümpiaadidel ja avastasin jooksu enda jaoks alles ülikooli ajal. Olin aastaid harrastusjooksja, nuusutades peamiselt Elujooksu kambaga raja ääres lillekesi ja käies välismaal maratonituristi mängimas. 2014. aastal eksisin joogamaailma, sõin üleliia magusat ja läksin paksuks, see kajastub ka tulemustes. 2015. aastal hakkasin elu rööbastesse seadma, astusin toitumisnõustaja õppesse ja tegin elu esimesed lõigutrennid. Sellest päevast peale on areng toimunud nii suuremate kui väiksemate hüpetega. 2016. aastal liitusin Spartaga, 2016. aasta lõpust on treeneriks Ahto Tatter.

Ametilt paindliku graafikuga IT-spetsialist, kellel on ka toitumisnõustaja taust ning piisavalt teadmisi treeningmetoodikast, et edu saavutada. Tuleb vaid vaim tugevana hoida ja edasi liikuda!

Mida ütlen raskel treeningul Ahtole? "Suren ära, aga elan edasi." Nii on. Raskused tulevad ja lähevad, tuleb vaid ise tugev olla.

Born 1988 (age 32)
Coach Ahto Tatter
Club Sparta
Height 1.75m
Weight 62kg

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri Suurjooks 41:15 Rapla 26/05/19
Kuressaare Linnajooks 41:32 Kuressaare 04/05/19
J. Jaansoni 2 Silla jooks 41:35 Pärnu 02/09/18
Skechers Suvejooks 41:55 Tartu 11/08/18
Kohila Pikamaajooksusari 41:54.10 Kohila staadion 11/07/18
100x10000m Guinnessi rekord 42:32.74 Kadrioru staadion 02/07/18
Rapla Selveri suurjooks 47:42 Rapla 27/05/18
Kuressaare Linnajooks 42:34 Kuressaare 05/05/18
Vinni-Rakvere talvejooks 44:28 Rakvere 04/02/18
Saaremaa 3 päeva jooks 41:34 Kuressaare 20/10/17
J. Jaansoni 2 Silla jooks 42:42 Pärnu 03/09/17
Saku kevadjooks 43:41 Saku 21/05/17
Rapla Selveri suurjooks 44:43 Rapla 14/05/17
Vinni-Rakvere talvejooks 42:59 Rakvere 12/03/17
Vinni-Rakvere talvejooks 46:41 Rakvere 05/02/17
Saaremaa 3 päeva jooks 43:18 Kuressaare 14/10/16
J. Jaansoni 2 Silla jooks 43:44 Pärnu 04/09/16
Rapla Selveri suurjooks 43:45 Rapla 05/06/16
Saku talvejooks 46:00 Saku 06/02/16
Saaremaa 3 päeva jooks 45:07 Kuressaare 16/10/15
J. Jaansoni Kahe Silla jooks 49:35 Pärnu 06/09/15
Eesti Ööjooks 49:33 Rakvere 15/08/15
Rapla Selveri suurjooks 49:56 Rapla 07/06/15
Tartu kevadjooks 49:56 Tartu 17/05/15
Viimsi jooks 49:33 Viimsi 09/05/15
Saaremaa 3 päeva jooks 51:58 Kuressaare 17/10/14
PAF Tartu Olümpiajooks 47:56 Tartu 25/05/13
Saaremaa 3 päeva jooks 51:26 Kuressaare 19/10/12
PAF Tartu Olümpiajooks 51:14 Tartu 02/06/12
Viimsi jooks 50:04 Viimsi 07/05/11

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 03:36.81 Kohila staadion 13/06/18

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 05:35.21 Kohila 15/05/19

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 11:35.97 Kohila 08/05/19
Kohila Pikamaajooksusari 12:05.29 Kohila 16/05/18

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Chase the Sun Victoria Park 20:09 London 20/06/18
Kohila Pikamaajooksusari 20:17.20 Kohila staadion 30/05/18
Nõmme maanteejooks 21:32 Tallinn 08/04/17
Jooks uude aastasse 22:43 Tallinn 31/12/16
Tartu Novembrijooks 22:30 Tartu 21/11/15

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Kohila Pikamaajooksusari 02:54.97 Kohila staadion 27/06/18

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Ööjooks 1:30:54 Rakvere 17/08/19
Rakvere Ööjooks 9. 1:32:37 Rakvere 18/08/18
Narva Energiajooks 203. 1:36:28 Narva 09/06/18
Poolmaratoni MM 1:34:30 Valencia, Hispaania 24/03/18
Tartu Linnamaraton 1:35:07 Tartu 07/10/17
Narva Energiajooks 1:38:18 Narva 10/06/17
Prague half marathon 1:40:56 Praha, Tšehhi 01/04/17
Eesti Ööjooks 1:39:04 Rakvere 13/08/16
Narva Energiajooks 1:37:08 Narva 11/06/16
World Championships 1:37:16 Cardiff, United Kingdom 26/03/16
Pääsküla raba maraton 2. 1:58:51 Tallinn 16/01/16
Narva Energiajooks 1:53:18 Narva 13/06/15
Narva Energiajooks 1:51:47 Narva 10/08/13
Bath Half Marathon 1:45:30 Bath, United Kingdom 03/03/13
Narva Energiajooks 1:48:36 Narva 11/08/12
Eesti Ööjooks 1:54:12 Rakvere 08/06/12
Narva Energiajooks 1:52:11 Narva 13/08/11
Eesti Ööjooks 1:54:43 Rakvere 10/06/11
Rahvajooks 2:10:39 Tallinn 14/08/10
Tallinna Sügisjooks 2:12:09 Tallinn 13/09/09

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Milano Maraton 3:15:29 Milano 07/04/19
Tallinna maraton 21. 3:18:13 Tallinn 09/09/18
SEB Tallinna Maraton 3:24:05 Tallinn 10/09/17
Helsinki Spring Marathon 3:28:07 Helsingi, Soome 23/04/17
Ravenna Citta d'Arte 3:32:53 Ravenna, Itaalia 13/11/16
SEB Tallinna Maraton 3:29:53 Tallinn 11/09/16
Roma Marathon 3:34:38 Rooma, Itaalia 10/04/16
SEB Tallinna Maraton 3:51:59 Tallinn 13/09/15
Pääsküla raba maraton 11 days, 7:15:00 Tallinn 04/04/15
Barcelona Marathon 3:59:52 Barcelona, Hispaania 15/03/15
SEB Tallinna Maraton 4:18:18 Tallinn 14/09/14
Reykjavik Marathon 4:19:21 Reykjavik, Island 23/08/14
Haapsalu maraton 4:25:37 Haapsalu 18/05/14
Loch Ness Marathon 3:55:23 Inverness, Šotimaa 29/09/13
SEB Tallinna Maraton 4:01:05 Tallinn 08/09/13
SEB Tallinna Maraton 4:18:13 Tallinn 01/09/12
SEB Tallinna Maraton 4:14:45 Tallinn 11/09/11
SEB Tallinna Maraton 4:27:09 Tallinn 12/09/10

Other running results

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Jooks pmber Pühajärve 15. 1 day, 22:14:00 Pühajärve 04/07/20

Sponsors

Contact athlete to become a sponsor!