riho kirsipuu (24)

7.5 ringi ümber muruplatsi
Juuli teine nädal on läbi, kaks 1500m võistlust seljataga, aeg natukene kirjutada. Teisipäev, Rakvere ja Eesti Staadionijooksu sarja 1. etapp. Plaan oli konkreetne- tuli võita Ats Sõnajalga. Miks? Et pääseda teatejooksu eestikateks esimesse võistkonda ja heidelda medalite eest. Kohale oli ajanud end muidugi peaaegu kõik parimad kodumaa pojad. Nimede poolest oli tase kõvem kui Eesti meistrivõistlustel 1500m-s. Kuna mehi oli palju, siis tehti kaks jooksu. Nagu arvata oli, pidin leppima nõrgema jooksuga. Konkurent pääses tugevamasse ja mis veelgi tema kasuks rääkis, et mina jooksin enne ehk tal oli juba aeg ees, mida ületada. Mis seal ikka, vähem vingu pikem samm. Tuli suruma hakata. Enne starti oli ikka väga korralik närv sees. Sellist pole 2020 veel tunda olnud. Jalg ikka värises mõnuga. Start käis ja 150m silkas mu kõrval mingi Läti poiss, siis vaatasin, et ei, tuleb tempot ikka ise teha. Esimene ringi 65 sekundit- okeii okeii, päris normaalne. 68 sekundit hiljem oli teine ring ka tehtud. Ikka veel ei hullu. Kolmas ring ka 68 sekundit. Kurat, enda arust nagu surusin, aga ikka sama kiire. Aeg on ikka relatiivne. Esimese ringi lased mõnuga 65 sekki, kolmanda surud ja tuleb 68 sekki. Aga okeii, nii 300m minna ja juba viskas laktaati masinaruumi. Tuli pressida. Veel 100m minna, midagi karjuti veel, täpselt ei mäleta mida. Nüüd juba voolas piimhape jõgedena lihastes. Ja siis oligi kõik- finiš. Kohe tartaanile pikali, püsti ei tahtnud enam olla. Olin viimane vend, kes sealt ennast jalule ajas. Jube raske oli olla, aga sisetunne ütles, et sellest ei piisa. Mõned minutid hiljem kuulsin aega- 4:12,25, sisetunne läks veel pessimistlikumaks. Ja see juba tihti ei valeta. Ats jooksis 4:11:86 ehk kaotasin talle 0.4 sekundiga!!! Meeleolu oli päris sitt. Ma olin pettunud. Tagatipuks jäi õhtul ahilka ka veel kangeks. Kahe sõnaga kokkuvõttes "super" teisipäev .
Lootsin, et rullin, väristan ja venitan, et küll see ahilka korda läheb. On ennegi mõnel harval õhtul kange olnud. Aga see sunnik stabiliseerus visalt. Igaljuhul, laupäeval korjasin kamraadid auto peale ja tuld Pärnusse. Ilus suvine ilm oli muidugi. . . Plaan võrreldes teisipäevaga polnud muutunud. Jätkuvalt pidi Kirsipuu alistama Sõnajala. Treenerid panid nimme meid esimesse vahetusse koos põrutama. Muret valmistas mulle jätkuvalt ahilka, mis rahulikul sörgil oli väga hea, aga pöiaga tõugata problemaatiline. "Küll adrenaliiniga üle läheb," mõtles Riho väike aju. Stardist kohe võtsime Atsiga võistlejate rivi tipus kohad sisse ja vedasime. Tema 300m ja siis mina ca 500m. Aga oli tunda, et on raske. Kilomeetri peal olid jäsemed juba kanged. Katsusin veel suruda, aga ca 300m enne lõppu lõi terava valu säärde. Oli tunne, et kohe läheb midagi seal katki ja varisen kõhuli või selili vms. Katki vist ei läinud, krampi lõi aga küll väga tugevalt. Liibates toimetasin teatepulga teisele vahetusele kätte. Ametlikke vaheaegu teatejooksus ei võeta, aga treeneri vanakooli stopper näitas ca 4:22. Ütleme nii, et oleks võinud palju hullemini minna. Kokkuvõtteks- esimene võistkond sai pronksi kätte- palju õnne mehed!!! Teise tiimiga platseerusime 7-ndaks ehk võtsime koha mõttes maksimumi. Hea töö Peep, Urmo ja Sergei!
Eile õhtul ja täna on kõndimisega suured probleemid ja liikumiskiirus tavapärasest "natukene" aeglasem. See kramp oli ikka tugev. Eks näis, kuidas jalg krambist taastub ja mis ahilka selle peale teeb. Tuleb jälle taastusharjutusi tegema hakata ja loota parimat. Nädala kokkuvõtteks saab pehmelt väljendudes öelda, et on olnud paremaid seitsmepäevakuid. Eks ma nüüd natukene norutan, aga alla ma veel ei anna.
Ehk järgmine postitus tuleb juba vähe rõõmsam.
Aitäh! :)

Kiiremad ja aeglasemad sammud!!
Enne kui autonina Rakvere poole saab seada, tuleb vanad võlad ära klaarida ikka. Kaks nädalat pausi ja kaks võistlust.
Eelmine postitus lõppes põlvevaluga. Sellele järgneski kaks nädalat jooksupausi mõnede taastusharjutuste saatel. Aitäh Sander, väga head harjutused olid :). Õnneks, mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud ehk ühel hetkel oli jalg korras ja mina jälle jooksurajal. Väga suurt jälge probleem ei jätnud. . vist. Igaljuhul, tegin kaks teravamat trenni. Neist teise ajal sain teada, et olen minagi võimeline 27 sekundiga 200m läbima. Oli üllatus, mille pealt hea 800m võistlusele vastu minna.
Niisiis, kolmapäev, 1 juuli, Kohila staadion, 800m. Olin kolmandas jooksus, sihikul 2.05.
Esimesed 200m olin siserajal karbis, kuskilt mööda ei mahtunud. Jube tihe. 200-300m lasin kurvi lõdvalt, et rivi lõpus karbist välja hüpata ja vajutada. Kui spetsialisti plaan on hea, siis see ka õnnestub. 500m enne lõppu nõelasin ja panin käiku. Kuidas see ütelus ongi, "hõlju nagu liblikas, nõela nagu herilane" vms. . Igaljuhul, alguses oli plaan võtta 5m ees olev 3 meheline grupp kinni, aga kui neile järgi jõudsin, oli hoog juba nii kiire, et mõtlesin, mis siin ikka muneda, paneme lõpuni. Nii ma terve viimase ringi soolot jooksin ja jooksuvõidu noppisin. "Wow Riho, sa oled nii imeline"- kõik fännid. Okeii, nii, tegelikult lõpp läks juba väga kangeks, piimhape oli igal pool, nagu reaalselt igal pool eksole. Jälle rullisin ennast murul, sest no nii asjad käivad lihtsalt peale staadionijookse. See on osa mängust, nagu soojendus, lõdvestus jne. Ise Lõpuks sain aja ka teada, mis tuli üpris normaalne 2.04,97. Võib rahule jääda küll.
Kolm päeva hiljem laupäev, 4 juuli, Pühajärv, 10,7km ring ümber Pühajärve. Kuna vahepeal selgus, et 7. juulil on päris tähtis 1500m Rakveres, siis tuli strateegiliselt mõistlikult joosta. Teadsin, et vastupidavusega hetkel probleemid, siis ime eesmärke ei võtnud. Parim Sparta liige olla, see tundus soliidne plaan. Selleks tuli võita Peepu. Südapäeval panime ajama. Start oli tihedam kui mõned päevad varem Kohilas. . Pool maad polnud nagu viga. Pulss küll oli kõrge, aga reljeef kah "mõnusalt" künklik ja ilm ka kohati palav minu jaoks. Pidu kaua ei kestnud siiski. Kilomeeter hiljem hakkasin maha jääma. Punnisin veel 1,5km, et äkki tuleb uus jõud kuskilt, aga ei tulnud. Kui kõige valusam mägi seljataha jäi, siis tuli hakata mõtlema ka teisipäeva peale. Kuna nägin, et seltsimees Jalakas on minu jaoks liiga kiire praegu ja teda ma ei püüa, võtsin grammivõrra tempot alla. Viimased 3 kilomeetrit pingutasin ikka, aga mitte 100%. Kokkuvõttes olin 23. ajaga 39.39, pressides oleks minuti suutnud kärpida vast, aga sel polnud tol päeval mõtet. Õhtul vihtusime Sparta suvepäevadel tantsu, mis ehk tegi jalgadele head . Eks näis.
Kokkuvõttes läksid need võistlused nii nagu arvata oli. Lühikesed maad suudan jõuga läbi pressida, aga kui juba kestvust vaja näidata, siis saab jaks otsa. Õnneks ees ootamas pigem tervamad võistlused ja ehk saab sügiseks ka vastupidavuse tiba paremaks. Kui tööd teha selle nimel, siis loota ju võib. Nüüd, aga Rakverre 1500m vajutama. Hoidke mulle pöialt kui viitsite.
AITÄH! :)

Ametlik avastart!
Olukord hakkab vaikselt normaliseeruma. Vähemalt esialgu. Väiksemad ametlikud võistlused juba mõni nädal toimunud. Ajasin minagi enda päntajalad Kohila staadionile kohale. Ees ootas üks õige magus 1500m. Arvasin, et närv tuleb varem sisse ja vähe jõulisemalt, aga vot, organism viskas ühe vimka. Sabin ilmutas ennast alles 1,5h enne võistlust ja mõõdukalt. Mul oli selle üle küll hea meel. Kohila staadionijooksusari selline huvitav ettevõtmine, et registreerimisel pead ütlema ka soovitava lõpuaja. Selle põhjal genereeritakse jooksude koosseis. Ausalt öeldes polnud mul õrna aimu ka, kui kiiresti ma silgata jaksan. Panin 4:20 kirja. Peas mõlkus, et ideaalis võiks 4:15 ära joosta, et siis eestikate norm täidetud. Pole ju ammu võistelnud, vaja tõestada enda kõlblikust.
Sparta logistikadirektor viis oma logiseva ja krigiseva bussikuga kenasti kohale. Tavapärased protseduurid enne starti-number ette, soojendus, naelikud jalga, lonks vett jne. Stardipüstol küll veits tõrkus, aga saime ikka kopse valusaks jooksma. Kuna pole ligi 2 aastat staadionil võistelnud, siis algus oli rabe. Esimesed 200m olin viimane ja koperdasin esimese ja teise raja vahel, suutmata otsustada, kelle tuulde võtta. Tegin mõned särtsakamad liigutused ning kolmandiku distantsi peale jõudes, olin leidnud mugava veduri. 800m peal oli korra tunne, et "p***e, vist jooksin kinni ennast", aga tähtede seis oli positiivne. Taastusin ja 1000m peal juba mõtlesin rünnata eesolijaid, aga julgust oli vähe(no okeii seda igas valdkonnas vähe). Tiksusin veel ja siis 300m enne lõppu "spurtisin". Veduri suutsin alistada, aga järgnevad olid juba natukene liiga kaugele lipanud. Peale finišit rullisin ennast natukene muru peal ühelt küljelt teisele. Nagu ikka jooksjad teevad. Veidi oli paha, natukene valus, aga jube mõnus. Sportlaste loogika. Ega püsti tõustes palju paremaks ei läinud. Hingetoru siiamaani hell ja aeg-ajalt tuleb köhida. Need on võistlemise võlu pooled, valu on siis kui kukud või ei jaksa. Lõpuks sain aja ka teada- 4.13,47 ehk eestikate norm täidetud. Lausa varuga. .Isiklikust jäi puudu 3,5 sekundit, aga ega ma lootnudki, et tulen ja vajutan kohe. Negatiivse poole pealt on täna põlv väga valus. . Miks? ma ei oska öelda, pole õrna aimu ka. Ja ta ei ole mingi kerge "ai veits tuikab" vaid ikka "assa raisk kui valus". Trepid on problemaatilised. No igaljuhul loodame, et kehtib põhimõte, et "äkki tulnud, äkki läinud". Aga noh äkki võib püksi ka tulla muidugi. . . Igaljuhul siit ei tohi mingit tõsist probleemi tulla! Lihtsalt mitte praegu. Loodame. . .
Kokkuvõttes ma jäin jooksuga väga rahule. Tulemus oli isegi üle ootuste. Eks ta tehniliselt vähe rabe jooks oli, aga mis sa ikka nii pika pausi järel tahad. Selleks ongi vaja startida, et tunnetus ja kindlus kätte saada. Ka teised Spartakad tegid väga head etteasted. Keegi ei põrunud. Väga tublid. Kiidan! :) Päeva lõpuks tegime Dineris ühed burksid ja logistikadirektori buss vedas meid ikka Sparta juurde välja kah lõpuks. Oli õnne!
Järgmiste startideni!
AITÄHH!! :)

MINGID JUTUD!
Kasutades kreatiivsete isikute moodsat kõnepruuki, siis mul on kaks kuud loomekriis olnud. Ei ole ühtegi youtube videot tulnud ja blogis ka täitsa vaikus. Aga probleemi lahendus algab alati selle teadvustamisest(tehtud) ja siis tulevad mingid edasised sammud.
Ilmad juba muutuvad tasahilju päris lubavaks. Sportliku vormi kohta saab enam-vähem sama öelda. Eks ole briljantseid nädalaid ja mitte nii väga säravaid, aga vähemalt olen terve püsinud ja saanud vaikselt tegutseda. Skype vahendusel on ÜKE-t üpris usinalt vihutud. Nii sangpommiga, koeraga, puupakuga, vee- ja veinipudelitega jne. Ühe harjutuse nimi lausa "Riho lemmik". Jajaa on on lemmik. . . Kaks virtuaalvõistlust ka olnud aprillis-mais. Esimene ehk 8km läks täitsa okeilt. Mingit kergust ega jooksuilu selles polnud, toore jõuga surusin läbi. Eks esimesed võistlused olegi ligadi-logadi. Mõtlesin, et teen siis veits trenni veel ja kuu aeg hiljem, 10km tuleb päris hea. Noo ütleme nii, et plaan oli ilus jah . . . Nädal varem tehtud trennid süstisid tiba enesekindlust isegi, aga järgnes see "mitte nii särav nädal". 10km plaaniks sai võetud 3.20min/km tempo. Jah, see pole suures pildis mingi kiire tempo jooksumaailmas, aga 16. mail oleks naeratama pannud küll. Kui teoorias olen spetsialist peaaegu igal alal, siis praktiline pool kolistab erinevaid ämbreid. 6km tilpnesin Andryl ja Igoril sabas. Siis sai jalgades jõud otsa. Kuni 10km-ni paterdasin kui part, siis lõin "ringiaja" kinni. Päris aeglane tuli teine, 34:44. Positiivse poole pealt, ei olnud tegemist võistlusega, kus torti jagati, muidu oleks ilma jäänud sellest. Vot see oleks kurb olnud. Aga ei hullu, see ju virtuaalvõistlust, nüüd juba nii vahvad uudised, et ametlikud võistlused kalendris kirjas. Kohilas ootavad 3 juuni 1500m ja 10 juuni 5000m. Saab naelikud jalga üle . . . eee pika aja. Seniks, nokitsen vaikselt edasi treeningplaani kallal ja vaatan, mis elu toob. Järgmine nädalavahetus näiteks kolme päevane minilaager Otepääl. Mäelõigud, mälumängud, saunad, kvaliteethuumor. Ei kõla ju üldse halvasti.
Päikest Teile :)
Aitäh!

LAAGRI KOKKUVÕTE!
Parasjagu ootan Lufthansa klienditeeninduse ooteliinil, et arutada oma lennupiletite tagastust või edasilükkamist või mida iganes. Igaljuhul esialgse plaani kohaselt pidin Eestisse naasma täna(24.03), aga ma juba ju kodu ja õnneks tühistas Lufthansa ka minu tänased lennud ehk kui poleks tšarteriga koju lennanud, istuks rõõmsalt Portugalis edasi. Muide kiire märkusena, siis lend Tallinnasse möödus mul ikka väga lõbusalt. . . Tähistasin sünnipäeva ja ajasin lihtsalt lolli juttu.
Aga okeii, see selleks, nii laager numbrites siis. 24 kohapealset päeva(kaks nendest lennupäevad) nendest 23-l päeval jooksin. Kilomteraaž kokku 465km. Ja tõesti, oli üks täiesti jooksuvabapäev. Täitsa plaani sisse kirjutatud ja puha. Müstika eks, pidi olema ju treeninglaager, mis ma seal siis puhkasin?? Laager ei tähenda seda, et jooksed seal nii palju kui võimalik. Mõistusega tuleb võtta asju, sellest ka täispuhkepäev. Treener jäi ka rahule kilometraažiga, nii et kõik hästi. Kuigi viimased 3-4 tugevat trenni möödusid ikka raskustega, siis kokkuvõttes jäin nii kvantiteedi kui ka kvaliteediga trennides rahule. Eks seda oli karta, et üks hetk ma väsin ja lebo päevaga enam ära ei taastu, sest korralikku trennipõhja pole all. Just intensiivuse pool on lahja olnud. Aga see teadlik otsus olnud ja laager oligi loodetavasti comeback´i algus. Ehk saab kunagi ka võistlema, kui see pull läbi saab.
Kui juba jutt koroonale läks kaudselt, siis räägime otse kah. Lugenud kahte kokkuvõtet teiste jooksutiimide laagritest, siis sealt jäänud mulje nagu oleks neil suur mure ja paanika olnud. Ei saadud sõba silmale korralikult jne. Okeii, inimesed erinevad, ei mõista kedagi hukka ega viska kellegi üle nalja. Räägin enda mättaotsast. Julgeks väita, et meil oli kõik päris chill. Keegi mures ei olnud, koroona unetust ei põhjustanud ja paanikat kah nagu mitte. Aga mingi mõju sel siiski oli, see tšarterlennu teadmatus ja ebatäpsus mõnda trenni kummitas. Pea oli laiali otsas ning mõtted ja keskendumine mitte päris lõikude juures. Isegi üks youtube video jäi tegemata, aga see pigem sellepärast, et laager lõigati jube järsku paar päeva lühemaks. Ei olnud just positiivseim emotsioon, mille najal filmida. Aga suures pildis koroonakummitus ei olnud oma ülesannete kõrgusel. Spartalasi ei hirmutanud!
Nii, kui juba emotsioonidest juttu tuli. Selle aasta laager oli võrreldes eelmise aastaga ikka oi-oi-oi-oi kui palju rahulikum emotsionaalses plaanis. Ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme siis nii, et see aasta oli vaimselt lihtsam, palju-palju lihtsam. Ja ma arvan, et tänu sellele sujusid ka trennid paremini. Polnud vaja teha mingit tühjenduspingutust vaimule ega ka "viinamarjade" üledoosist tingitud kadumistrikki.
Ega rohkem vist polegi miskit rääkida. Koroonast, trennidest ja emotsioonidest kõik ilusti kirjas. Lõpetuseks lähevad suured-suured tänud korterikaaslastele(Igor, Leonid ja Kristo), kellega sai ikka nii nalja tehtud kui ka natukene vaieldud. Kõigile jäi siiski hea tunne sisse ja ehk kordame aasta pärast. Muidugi ei saa unustada seda imelist Sparta Jooksugruppi, kes trennis utsitab tagant ja vabaajal pommitab küsimustega ning igalajal rebib kildu. Teiega on ikka jube vahva! Ja muidugi, ka tänud kõigile asjaosalistele, kes organiseerisid meile lennuki järgi, sest jube mugav oli otselennuga ikka koju tulla.
Kohtumiseni järgmisel aastal ja võib olla ka juba sügisel, kallis Portugal!!!
AITÄHH!!!!