*New Feature* - Recommend products and services

Who were Top 10 Most Visited Athletes in July? Find out now!

riho kirsipuu (23)

Long distance running 3 FANS

26 Jul 2019

Ah niisama rattaga Vääna-Jõesuust Rakverre ja tagasi!
Täna terve päeva taastunud, vindunud, õhtusse kulgenud ja raalinud, et kas kirjutada või mitte. See oli ikka paras seiklus, nii et lähevad näpud tööle.
Alustame siis sellest, et vastame kahele küsimusele, mis eilse päeva jooksul tulid. Esiteks kust selline idee ja teiseks miks seda teed? Esimesele on päris lihtne vastata- nädal tagasi hakkas EMHI lubama, et ilm läheb soojaks ja ilusaks, kõlab ju hästi. Käisin idee välja ka teisele vigasele/vigastusest välja tulevale(täpset diagnoosi ei tea keegi) jooksjale Karelile, kelle tundus see ka päris ahvatleva plaanina. Esialgne plaan oli, et alustan Tallinnast sõitu, aga kuna see nädal elan Vääna-Jõesuus ja Karel alustas Tabasalust, siis aju ütles, et ah kui sa juba hullu paned, siis pane täiega. Nii lisanduski esialgsele plaanile 50km. Keha ohkas selle peale, aga mis tal muud üle jäi kui olukorraga leppida. Ja nüüd siis teine küsimus, miks? Ega ma täpselt ei oskagi vastata. Ju kuskil on miskit valesti läinud :D Vajan selliseid asju, et end proovile panna. Ja no põhjust Rakverre oli minna ju ka. 10000m eestikad, vaja ikka omasi toetada.
25 juuli hommik kella vaadates sain kergemat sorti šoki, kui see näitas öö madalaimaks pulsiks 54, see on kuradi palju. 10 lööki kõrgem kui hetkeseisu normaalne näit. Lootsin, et ehk mingi anomaalia, et andur ei lugenud korralikult vms. Võtsin oma 2,5L juua 3 banaani, mõned kommid ja tosin WC paberi ruudukest ja istusin kell 10:04 sadulasse. 12 kilomeetri üksindust ja juba ootaski Karel mind Tabasalu mäe alla mänguväljakul . . . Aaa ühe asja unustasin. Vaatasin vahepeal kella, see näitas sõidu ajal pulsiks 170. Selle peale oleks süda seisma peaaegu jäänud, sellise tempo juures oleks pidanud see 40 lööki madalam olema!!! Aga noh väntame edasi, eks näha ole mis saab. Tallinn läbitud ja lõplikult selgeks saanud, et minnes on tuul vastu. 60km läks suht kökimökilt, aga siis hakkas tunda andma, et südametöö on ikka liiga intensiivne olnud. Minu jaoks õnneks läks kaasteelisel 5km hiljem ideaalse kohapeal rehv tössakaks. Nimelt täpselt Kuusalus, kus oli remonditöökoda ja kohvik. Sain ligi 20 minutit taastuda ja ühe tavalise Coca-Cola naha vahele tõmmata. Pole ei tea, mis ajast suhkruga Cocat joonud, rohkem nagu Zero mees. See aitas. . . natukeseks ajaks. Nii 15km oli norm ja siis ma jälle surin. Huvitav oli muidugi see, et jube halb oli, aga tempo püsis. Niisiis, Karel vedas mind miski nipiga Viitnale välja. Jälle üks Coca ja seekord ka jäts peale või oli vastupidi, kes see enam mäletab. Viimane tunnine sutsakas ja oiii kui rõõmus ma olin nähes Põhjakeskust. Jeesusmaria, kohal, 4h33min ja olin Rakveres. Kuidas ma aga koju tagasi saan, polnud õrna aimu ka, sest reaalselt väsimus oli MEGA ja olek ikka päris rõve. Staadionil Leonidi nähes, ütles ta et ma näen välja nagu zombi, no ega sellest staadiumist palju puudu ei olnud. Õnneks jäi tee peale üks Maxima, kus sai kõike head ja paremat võetud(kohukesi, snickersit, pannkooke, makarone, virsikut, proteiinijooki ja muidugi veel Cocat ikka suhkruga). . . Tähendab ikka ostetud, mitte võetud. Pistsin need pintslisse ja vaikselt hakkas mingi elu sisse tulema, aga soovi tagasi sõita ei paistnud veel. Vahepeal tegid nii naised kui ka mehed 25 kiiret ringi statal ja ma kulutasin veidi häälepaelu. 2,5H puhatud ja kell lähenes 18-nele kui selja tagant kostus tuttav hääl lausega "Riho aitab küll tüdrukutega lobisemisest, tagasi on vaja sõitma hakata". Ohh jahh, aga mis siin ikka ohata, peps sadulasse ja tuld kodu poole. Igaksjuhuks vaatasime, mis kell viimane rong Rakverest läheb ja kus veel peatusi teeb. . . no nii backup planiks vms. Statal tuli ka paar pakkumist, et küll me ratta ära mahutame, tule autoga. Hoidusime ahvatlusetest ja valisime ikka kondimootori. Ja nii me taas läksime, käis nali ja Eesti jooksutuleviku päästmine käsikäes. See viimane on jube universiaalne teema, saab arutada nii Portugalis portveini klaasi taga kui ka rattaseljas pärast 130km läbimist. Tund kodule lähemal ja tunne kahtlaselt hea. Optimis kasvas jõudalt, et äkki jõuamegi koju. Järgmine tund möödas nii, et ei jõudnud õiet silmagi pilgutada, taas olime seal samas Kuusalus kohvikus jätsi peatust tegemas. Seekord kiire 10minutit ja edasi. Õnneks mu kellal oli aku tühi, nii et pulssi see ei näidanud, nii et üks stressiallikas vähem. Aga raskeks läks ikka, nii ca 75km-l tagasiteel ehk 200km kogu päeva lõikes. Istusin jälle mõne aja Karelil tuules, kuigi see puhus tagant, ja nii see tempo püsis üle 30km/h. Veits täiesti kohutavat asfaldit peale Iru ja enne Ülemistest, mis raputas kõik asjad paigast ära või just paika tagasi??? Igatahes 100km tagasi sõidetud ja kiire stopp veel T1 juures Circel K-s. Jälle Coca makku, hambad olid kindlasti õnnelikud, et 2L Coca-Colat sai päeva jooksul ära joodud. Kruiis läbi Tallinna mõnusa rohelise lainega ja oligi peaaegu, et kõik. Või no ühe jaoks oligi. Karel oli jõudnud koju, mul ootas ees veel Tabasalu tõus ja 12km üksindust. Saabunud oli jälle päris piinarikas enesetunne. Mingid asjad pressisid kuskil midagi kinni- paremini seda tunnet seletada ei oska, valus nagu ei ole, aga nauditav ka mitte. Tiba enne kella 23 astusin üle rattapulga ja ma olin kodus. Tagasitee keskmine kiirus üle 30km/h. päris võimas raisk, arvestades päeva esimest poolt. Kui vahepeal oli tunne, et rattaga ma koju ei jõua, pigem nagu kiirabiga, siis tagasi tulin hoopis ligi 30 minutit kiiremini. Võimas Riho. Päeva kokkuvõttes tuli siis 252km 8h40minutit ja keskmisega 28,4km/h. 200g kanafileed taasumiseks sisse ja üritasin uinuda. Uni oli päris kummaline, kuidagi väga raske ja ega mingit korraliku puhkamist sellest ei kujunenud, aga pärast sellist pingutust täiesti loomulik asjade käik. Veidi hirmutav oli ainult see, et kui öösel vajas põis tühjendamist, siis vetsu minnes olid nagu tasakaalu häired. Kogu aeg pidi seinast kinni hoidma ja nii kõik need kolm korda, õnneks hommikuks oli see läinud. Ma olen väga enesekriitiline ja madala enesehinnanguga üldjuhul, aga sellise trenni üle olen uhke ja iseendaga rahul. Oli raske päev, MEGA raske, aga samas oioioi kui mõnus ja igal juhul kordamist väärt ettevõtmine.
Lisaks tasus ka Rakveres käik ära. Okeii, tuli jah kaks 4 kohta, aga ma nägin kõigi silmis pingutamist, tahtmist ja suhtumist "mina alla ei anna ja pingutan lõpuni". See on see, mille järgi mina hindan, kas tehti hea jooks või mitte. Ja minu silme läbi tegid kõik head jooksud. Jah, ei tulnud neid kohti ja rekordeid, mida loodeti ja oodati, aga alati ei saa anda hinnangut paberil olevate numbrite järgi. Tingimused oli palavad ja rasked. Võeti päevast maksimum ja võideldi. Igakord lihtsalt ei kaasne sellega ka rahuldust pakkuv numbriline tulemus. Rolli mängivad asjad, mis ei ole sinu kontrolli alla. Nagu näiteks minu pulss, mis lihtsalt otsustas sellise debiilse mahuga trenni päeval hullu ajada, ja ettevõtmise veel raskemaks teha. Aga miskit pole teha, on lihtsalt selliseid päeva ja nii juhtub. Te olete väga tublid kõik, kes võistlesite ja võitlesite. Üks suur aplaus. Pole vähimatki põhjust kurvastuseks või pettumuseks. Pea püsti ja edasi!!!
Ja lõpetuseks. Suured suured tänud Karelile, et tal ka ratsionaalne mõtlemine tiba lonkab ja otsustas minuga kaasa sõita. Sinust oli meeletu abi. Ilma sinuta ma istuks vist Viitna kõrtsis ja jooks oma uute sõpradega õlut. Meil sai normilt huumorit, aga samas ajasime ka tõsist juttu. Kõik oli tasakaalus.
Ja kõige lõpetuseks veel üks küsimus. Mis järgmiseks???

22 Jul 2019

Käisin rannas!
Kuna Vääna-Jõesuu merejooks oli ikkagi võistlus-regamine, start, rada, finiš, autasustamine, auhinnad- siis peab ju ikkagi kriblama kah sellest miskit. Läksin siis kodust kerge sörgiga täpselt jõe suudmesse, arvates, et see on stardipaik, aga Külaselts oli veits tünga teinud. Sekretariaat, kui seda saab nii nimetada, asus hoopis Vääna ranna teise sissepääsu juures, mis kodust otse oleks 1,5km aga nüüd tuli 3,5km. Ega need kilomeetrid paha tee tegelikult nii et ei hullu. Ilm oli muidugi ideaalne, 25 kraadi ja päike naeratas taevas. Rand oli rahvast, eriti mudilasi, täis. Ega keegi väga ennast püsti vinnata ei viitsinud või ei saanud. . . Kui nime läksin kirja panema, oli peale minu veel kümmekond seltsilist nime paberile kriblanud. Stardiks lisandus sama palju juurde, nii et kokku 20 naist-mees. Soojendusel, palja jalu lainet murdes, jõudsin järeldusele, et ega meres polegi mugav joosta. Lainte põhjustatud liivakünkad põhjas olid jala all kaunikest valusad. Kell tegi omasoodu tik-tak-tik-tak ühe suunas. Veel 5 minutit enne starti jõudis kohale ka jõuluvana, nii et tegemist lausa rahvusvahelise võistlusega. Oi, kus allameetrimeestel läks nägu naerule ja kui neid enne tundus palju, siis nüüd tuli neid nagu maaalt juurde. Emadel-isadel oli näpud töös, et ikka insta, facebooki ja võib olla ka tinderi pildid ilusti tehtud saaks. Jõuluvana juulikuus rannas ikkagi ju. Sa ei pildistaks w???
Ühispilt tehtud ja "õhtujuht" karjus START. Kõik spurtisid, vett lendas kahte lehte. Üks kavalpea otsustas, et vees jooksmine on ka see, kui silkad täpselt veepiiril, nii et jalad saavad märjaks ainult siis kui laine randa lööb. Ise üritasin ikka viimast võtta poole põlvini vees solberades. "Nihverdaja" kaugele ei jõudunud, enne poolt maad ta väsis ja ma tõusin liidriks. Kenasti olin ennast muidugi lukku jooksnud juba. Keha ei saanud üldse aru, mis nüüd toimub, läks mingile hädaabi režiimile. 50m enne tagasipööret, läks ootamatult sügavamaks. Täitsa põlvini vees . . . no peaaegu. Oi kus ma seal vehiksin kätega, nii mõnegi korraliku käte ringi sain tehtud. Jalad lendlesid kelmikalt väljast poolt sisse. Ega palju puudu ei jäänud kui oleks normi kõhuka vette plärtsatanud. Suuremad jõud aitasid vist ning kuidagi ukerdades jõudsinrannale. Tagasitee liivas oli juba päris mõnus. 200m enne finišit sai piduriklotse- ja kettaid testida, kui oleks peaaegu lapsele sisse kihutanud(vähemalt endale tundus, et kihutasin), aga ABS toimis, lohama ei võtnud ja laps pääses. Tagantjärgi ka ühtegi errori teadet pole armatuurile visanud, nii et kõik vinsksis. Ja nii ma uhkes üksinduses võitjana finiši ületasin. Ühke värk ikka, siiski prežtiisne rahvusvaheline mõõduvõtt koos jõuluvanaga ja puha. Aga nagu ennist mainis, et organism ei saanud väga aru, mis toimub, siis rannaliival istudes andis ta sellest ka "väljuhäälselt" märku. Jube valus oli sees, tundub et pingutasin, aga edasine karjäär oli kaalul, nii et kõik igati õigustatud. Kui ikka jõuluvanalt oleks tappa saanud, siis oleks jooksuriided ja tossud seal samas lastele kinkinud ja Soome kipsi panema läinud. Päev hiljem kurk kähe ja kergelt köhin. Täpselt samasugune tunne nagu pärast sisevõistlusi. Pärast jagati ka materjaalseid hüvesi- trennikoti ja rätiku näol. Adidas ja puha, nii et luks värk. Igati tasus minna. Lõdvestuseks kerisin veel 80km rattaga peale, no nii taastuseks.
Võistluspäeva õhtul oli põletiku koht päris kange, juba jõudsin mõelda, et suutsin ühe paljajalu pingutusega asja uuesti "pilkassesse pimedusse"(soliidne blogi ikkagi, ei kasuta vulgaarsusi) keerata, aga nüüd 24h hiljem on kõik hästi.
Ilmad lähevad vist ilusamaks, vähemalt EMHI lubab. Nii et kõik õue jooksma, väntama, mängima, ujuma jne jne.
Nautige suve ja AITÄH!!

20 Jun 2019

Läksin temposõitu sõtima, tempo aga puudus
Ohhoo, päris tihedaks kisub nende postitustega. Ainult kümme päeva vahet. Hakka või elukutseliseks juba. Nii juhtub kui rattast sinu uus "bestikas" saab, vaja ju kohtingutel käia ja muud säärased värgid. Aga jah nagu pealkirjas vihjasin, siis otsustasin enda eraldistardi võimed proovile panna. Grupisõitu juba harrastatud küll. Kord ennemuistsel ajal sai tiimi eraldistarti sõidetud neljakesi, aga nii, et ainult mina ja ratas ning võistlus, polnud veel juhtunud.
Elu keerdkäigud viisid meid Arukülla, sel kevadel ikka head mitu korda sealt juba läbi pedaalitud, nii et tuttav kant. Tunnetasin teatavat pinget nii endal kui ka rattal, sest ega 25 aastane Schauff pole mingi moodsaja Cervelo(panen võrdlus pildid kah siis näete millest räägin), mis mehe /naise eest pool tööd ära teeb. Esiteks eraldistart pole koht, kus massiga lööma minna. Minu kollane rakett kaalub mingi paar tonni võrreldes tänapäeva udusulgedega. Lisaks ei saa ma eputada aerodünaamikaga, sest see lihtsalt puudub. Tol ajal kui Schauff valmis ei teatudki sellist sõna. Ja no viimaseks ja kõige olulisemaks aspektiks, ega see ratta peal istuja ka just teab mis võimas kuju pole, rohkem nagu parajalt paks mees veel mitte nii heades aastates vms.
Esimene küsimärk rippus juba soojenduse kohapealt pea kohal. Polnud õrna aimu, kuidas temposõiduks valmistutakse. Äkki tehakse kiirendusi? või hoopis lihtsalt kerge soojendus kerimine? Aga vahest sõidetakse just mingi 20-30 minutit võistlus tempoga? Kõvemad vennad väntasid üldse pukipeal soojaks. Selle järgi ei saa šnitti võtta, sest vapsjee ei saa aru mis tempoga nad väntavad. Viskasin siis kiire pilgu neile, kes asfaldil soojendavad ja tegin nende järgi ehk 2-3km rahulik kerimine ja see järel natukene vajutamist. Kui pikalt seda, aga teha ei teadnud ikka, sest kõik kadusid eest ära millegi pärast. Ju neil oli siis kiire. Soojendusel juba tundsin, et seda purakat on vajaka täna. Jube kärmelt oli piimhappe üledoos tekkima. Selle peale otsustasin, et aitab küll lähme starti ära. Intervallid olid 30 sekundit ja nii ma oma korda ootasin. Ipad kõrval hakkas piiksuma, viimased 3 sekundit ja tuld. No ja nagu enamus teavad, siis ega ma kõige teravam pliiats pole. Vajutasin kohe ikka mõnuga ja 5km oli juba kaunis raske. Tuharad lõid tuld ja reied lihtsalt ei surunud nii nagu vaja. Asfalt kah kõige siledam polnud, nii et loopis üles-alla, vasakule-paremale. Kuidagi jõudsin 10km pöördepunkti ehk nulli pidurdus, ots ringi ja tagasi. . . Kohtunik karjus, et pressi-pressi nüüd. Ja no ma siis pressisin. Teisel pool teed teekate parem polnud, aga jalad nagu harjusid. Mingil määral saabus jõudu kuskilt peale ja tunnetasin kerget powerit. Andsin siis aga takka ja nautisin. Just, tagasitee oli isegi kergelt nauditav. Viimane 2km oli piimhapet küll liiga palju , nii et oli ikka väga kange, aga finišisse ma jõudsin. Tuul kah aitas tagasi tulles, nii et tänud! Lõppresultaadiks jäi 20km ajaga 34:50, mis teeb keskmiseks 34,4km/h. Noh pole just teab mis kiirus. Kangert väntab 4h taastavat sellise tempoga. Esimene vend sõitis 48,7km/h. . . Nii et mul natukene veel minna. 163 lõpetanu seas sain 140 koha. Selle kohta ei oskagi miskit öelda.
Kokkuvõtteks selline tubli hindele 3 sõit. No kerge miinus kah otsa. Oleks pidanud ikka 36-37km/h keskmist sõitma, aga ah las ta jääb. Ratturina ikka mõnus tervisesportlane vms. Nii et, nüüd vist aitab nende rattavõistlustega. Treeninguid jätkan, hommegi ootab 4-5h sõitu ees. 1,5 nädalat jäänud juulini, kui joosta proovin. Praegu on seis lubav. Reede öine paaritunnine tantsutreening ega eilne rattapingutus tunda ei anna üldse, nii et ei hõiska, aga kergelt nagu lubaks. . .
Aitähh et loete ja YT vaatate!

10 Jun 2019

Sõtkusin ratast!
Kuna joosta ei saa, siis jalgaratas üpris suureks sõbraks saanud mul. Oleme käinud Järvakandis ja Raplas ja Pirital jne aega veetmas. Aegajalt on ratas pipardanud, kaks korda on rehv katki läinud, aga üldjoontes on meil tore olnud. Aga kaua me ikka kahekesti tiirutame. Ratas tahab ka teisi rattaid näha ja juttu ajada. Tegelesin ühe oma meelistegevuse ehk mõtlemisega ja regasin Fakto Auto Tallinna Rahvasõidu 117km(2x58,5km) distantsile. Omalajal oli ikka vähe ässam nimi sellel võistlusel- Tallinna Rattaralli. Praegune kõlab nagu oleks Nissani meestega suvepäevade raames aasa peale piknikule sõitnud.
Lõin hommikul ratta läikima ja seadsin sammud Ülemistesse. Tankisin Vytautasega, sest no palav oli eks. Stardikoridoris seistes sain aru, et kaunis vähe inimesi pikimal distantsil stardis. Eks see tuli vist sellest, et nn lühike oli 75km, mis paljudele tundub paras ja valisid selle. Aastaid mitu tagasi oli lühike alla 50km-ne sutsakas ja siis oli ikka pikal 300+ osalejat. Eksisteeris ka karvajalgade grupp, kus oli mõnus pedaalida. Nüüd anti stardist kohe valusalt minna. Minek oli muidugi allatuult kah. Plaan oli ikka mingi suurem grupp leida, et oleks lõbusam ja tempokam. Need unistused purunesid, aga päris kiiresti, sest kui vajutad 50-ga ja kõrval kuuled, kus pannakse käik raskemaks ja lihtsalt minnakse. . . Siiski nägin ees 3 kaasteelist ja üritasin sinna ennast iga hinna eest järgi pressida, mis ka õnnestus. Kurat 10km sõitsime üle 40km/h keskmist ja mul viskas normilt piimhapet juba jalgadesse ja minna veel üle 100km. Lootsin, et ehk rahunetakse, aga no taganttuulega oli kõigil kaunis kiire. Varsti jõudis kolm meest veel järgi, üks neist isa. Nii me uhasime seitsmekesi, minu jaoks tiba väike grupp, raske oli. 35km peal oli minu kord vahetust võtta, millega sain suhteliselt soliidselt hakkama. Jätkas, aga vähe valusama jalaga vend ja see kruttis kohe tempot juurde. Järgnes parem pööre ja vastutuule lõik, kus seltsilsed vajutasid endiselt 40-ga edasi. See oli minusuguse tšainiku kohta vähe liig ja ma jäin. Nii ma jätkasin, vastutuult ja üksi. . . Kui allatuult ja grupis on ratast uhada sama nauditav kui joosta, siis üksi vastutuules saad aru, et jooksmine ikka see õige, kuidagi humaansem. Vahepeal jõudis järgi lühikese maa esimene grupp, aga sellest vajusin nagu nuga läbi sulavõi. Õige pea saabus ka teine 75km distantsi grupp, milles püsisin tiba kauem. Oli tunda, et päris taastunud esimesest 40km-st pole ja jalg oli päris pehme ning seegi grupp jättis mind maha :(. Õnneks vedas see grupp mulle ühe mehe ja naise järgi, kes samuti 117km ettevõtnud. Nende tuules oli hea taastuda ning natukene süüa. Oi Leonid, kui sa teaks, kui hästi need Riegelid maitsesid sel hetkel :). Nii me triona järgmised ligi 30km läbisime. A ja vahepeal sai ka esimene ring tehtud, mis tähendas, et sai alla tuult jälle kerida natukene. Üpris ootamatult jäi, aga mees maha meist ja viimased 40km tulime naisterahvaga kahekesti, millest enamus aja vedasin mina ehk jälle tuli seda tuult murda. Kohati oli juba ikka päris raske. Kael ja selg kange, käed valusad. Viimased 20km oli puhas finiši ootamine ja ainuke motivatsioon pingutada ja tempot üleval hoida oli see, et siis jõuab kiiremini pärale. Kui korraldajad juba asju pakkisid ja esimesed 1h aeg puhanud, saabusin ka mina :D. 117km läbimiseks kulus 3h39minutit keskmine kiirus 32km/h. Karvajala kohta täitsa soliidne tempo. Isale kaotasin lõpuks 11 minutit, mis polegi väga hull, arvestades, et tema sai kauem pundis sõita ja mina pidin väga-väga palju üksi tööd tegama ja eriti vastutuules. Kohaks kujunes 145, lõpetas 148. Huvi pärast heitsin pilgu arhiivi ja 2013, kui viimati Tallinna Rattarallit sõitsin, lõpetas 380 spordisõpra.
Kokkuvõtteks võib öelda nii palju, et ma olen rahul kiiruse ja pingutusega ning sellega, et kuna suuremas grupis sõitu polnud, siis ei olnud närvilisust ega ohtlikke hetki. Oli omamoodi nauditav. Kas veel mõni rattaralli tuleb? Pigem vist mitte, sest osalejaid vähe ja minu tase peagrupi tempot ei kannata. Üksi võin niisama ka sõitmas käia. Aga eks paistab, mis tulevik toob.
Fännihordidele veel nii palju infoks, et joosta proovin arvatavasti juulist. Loodan, et selleks ajaks on põletik uutele jahimaadele lahkunud. Hetkel tundub, et oleks nagu paremaks läinud. . . aga ei julge väga hõisata. Võib halvasti lõppeda.
Seniks teeme ka youtube edasi. See nädal peaks täitsa uue video kah ülesse saama, kui väga hästi läheb siis lausa kaks. Nii et youtube Riho Kirsipuu sisse ja subscribe, siis saate kohe teada kui uus üllitis internetiavarustes saadaval.
Aitäh, et loete ikka ja järgmise korrani!

22 Apr 2019

Võhandu maraton!
Tuleb selle aasta kolmas võistluspostitus, millest ainult üks on olnud jooksmine. Peaks ehk ala ära vahetama bio rubriigis või mis? Seekordne üllitis pajatab Võhandu maratonist ehk 100km aerutamist mööda sillerdavat vett Tamula järvest Lämmijärveni. Reedel stardipaigas patseerides tabasin end mõttelt, et ettevalmistus on kulgenud ideaalilähedaselt, järelikult homme on küll vaja panna. Vorm tuleb realiseerida ikka maksimaalselt. Okeii, see oli nüüd huumorirubriiki minev lause, sest reaalne seis oli selline, et viimati sai kummipaadis istutud 15 aastat tagasi ja aerutatud 150 meetrit üle järve. Just, lugesite õieti, 150 MEETRIT, mitte kilomeetrit. Umbes sama kaugesse minevikku jääb ka seni pikim veematk 9,5h, millest julgelt üle poole ma lihtsalt vingusin ja puhkasin millestki. Nii et sellest, mis mind ees ootab, kuidas keha ja vaim vastupeavad või mis moodi ma üldse seal RAFTis istun ei olnud mul 12h enne starti vähimatki aimu.
Kell 5.00 helises laupäeval telefon. Uni oli olnud üürike, aga värskus oli õnneks olemas. Kell 7 istusime üheksakesi rõõmsalt oma RAFTis ning olime valmis kihutama. Üle 1000 paadi ehk ligi 3000 peast tiba põrunud spordisõpra lasti hullama. Kui enne starti sai mõlgutatud mõtteid, et ehk jõuab sama kuupäeva sees ka finišisse, siis peale esimest tundi ja 5km läbimist sai selgeks, et kõige varem jõuame Võõpsu pühapäeval kell 2 öösel. Mind ei see ei morjendanud. Ilm oli suurepärane, tuju ja hasart laes, nii et tuli võtta kõigest sellest maksimum ja nautida 100-ga. Peale kolme tundi oli aeg teha esimene vetsupaus. Kuna mina olin paadi ninas, siis läksin esimesena kaldale. Vaatasin endale ilusa pillirooga kaetud pinna, kuhu astuda ja tegin sammu. Jõekallas, vana vigurvänt, oli aga just sinna pilliroo alla ära peitnud pool meetrit muda. Ilusti olin põlvini sopas ja tundsin kuidas 5 kraadine vesi kummikusse valgub, täitsa nagu mingi udupeen SPA protseduur. Kuna kummikuid oli kaasas üks paar, siis tuli mõtiskleda, kuidas edasi. Kuiva soki jalga panemisel pole nagu paksu mõtet, kui kummik seest märg. Kuna päike säras taevas, siis jätkasin üks jalg paljas, sokil oli aega kuivada küll. Ralli jätkus. Mõne aerutõmbe möödudes olime jõudnud Leevile ehk esimesse toidlustuspunkti. Stardist oli möödas tiba üle 7h, nii et oli paslik teha päeva esimene söök. Jäänud oli veel 59km ja mul tuju jätkuvalt taevastes kõrgustes. Olin juba kergelt üllatunud iseenda üle, aga ega väga hõisata kah ei julgenud. Sealtsamast võtsime paati ka kümnenda liikme. Meiega ühines Selli ehk Belgia-ja Saksalambakoera segu. Järgnesid vähe huvitavamad kilomeetrid, sest ees ootasid väiksed kärestikud ja tiba kiirem vool. Kummipaadiga olid need, aga pingevabad. Meie probleemiks kujunesid suuremad kivid, mille otsa paar korda ennast ära parkisime mõneks minutiks. Natuken nikerdamist ja sai jätkata. 4h pidas kapten Selli vapralt vastu, siis otsustasime, et aitab talle küll. Ise valmistusime pimeduseks otsides välja pealambid ning sooja pesu. Minna jäi veel umbes 40 käänulist kilomeetrit. Pimeduse saabudes jäi ka paatkond üha vaiksemaks eks 14h oli teinud juba oma töö. Kell lõi 22.00 kui maabusime teise restoranpunkti Leevakule. Mina suppi süüa ei julgenud, sest vedelik käib organismist kaunis kiiresti mul läbi ja pitsitava põiega iga 30 minuti tagant peatust nõuda pole kuigi jätkusuutlik ning teiste närvide suhtes viisakas. Piirdusin kaneelisaiakestega ja riisigalettidega, mis maitsesid ikka väga hästi. Minna oli veel 24km ehk umbkaudu 4,5h ja ma olin endaga aina rohkem rahul. Tüdimusest ja füüsilisest väsimusest polnud lõhnagi. Umbes 2h hiljem sadama hakanud vihmgi ei suutnud mind murda. Räpinas tuli korra veel jalgadele valu anda ja paat ümber tammi tassida ning oligi jäänud veel viimane 9km. Möödus 1,5h, kui taamal oli näha juba Võõpsu küla säravaid tulukesi saime kinnitust, et inimGPS töötab jätkuvalt hästi. Lause "ahaa me oleme siin, jajah see on seal" andis tunnistus, et oleme õiges kohas ja enam pole palju jäänud :D. Stardist oli möödas 21h10min kui libisesime viimase silla alt 951-na läbi ja vsjoo. Tehtud ja jätkuvalt õnnelik. Medal kaela, soe söök sisse ja "nats" kooki peale. Magama sain lõpuks kell 7.15 hommikul ehk tubli 26h sai üleval oldud. Kell näitas lõpuks 97500 sammu, millest 2500 võisid tõesti sammud olla ehk jämedalt 95000x sai aeruga läbi vee tõmmatud ja need kõik tõmbed olid tehtud mõnuga!
Kokkuvõttes olen ma jube rahul, et otsustasin selle pulli ettevõtta. Koppa ei visanudki kordagi ette ja kogu 21h oli 100%-line nauding. Kui teiste suust kõlas lause, et pigem RAFTiga küll enam seda seiklust läbi ei teeks, siis mul on täpselt vastupidine mõte. Mitte vast juba järgmine aasta, aga tulevikus olen kindlasti kummipaadiga jälle veel ja uhan. Nii et Sparta Jooksugrupp või seltsimehed TNG ajast võite hakata trenni tegema ja vaimu treenima. Sest mina loodan Teid ühel päeval oma paadis aerutamas näha :D.
Lõpetuseks suured tänud paatkonnale, oli vahva seiklus!!!

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Jooksmisega tõsisemalt hakkasin tegelema 2014 aasta sügisel. Enne seda sai 9 aastat korvpall põhiliselt loobitud. Lisaks hobi korras sõidan ka ratast vahest harva ning kui talv lubab siis üritan ikka suusad ka alla saada.
Distantse olen jooksnud võistlustel 800m-maratonini(42,195km). Lemmikuks on hetkel maraton ning sellel loodan ka läbi lüüa tulevikus.
Isiklikud rekordid:
Staadion:
800m-2.09,49(sise,2015)
1000m-2.47,29(sise,2017), 2.47,44(väli,2016)
1500m-4.16,16(sise.2016), 4.10,16(väli 2015)
2000m- 6.35(sise 2013), 6.02,27(väli 2018)
3000m- 9.37,32(väli 2015), 9.06,12(sise 2018)
5000m-16.04,08(väli 2016)
Ülejäänud võimalikud pinnakatted:
10km- 34.47(Tartu Linnamaraton, 2016)
21,1km(PM)- 1.14.01(Narva energiajooks 2016)
42,195km(M)- 2.45.24(Frankfurti maraton 2016)

Eesti U23 meister poolmaratonis 2018/Estonian U23 Champion in half marathon 2018

Born 1996 (age 23)
Coach Maile Mangusson
Club Sparta SS

Personal bests

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Tallinna MV 02:49.40 Tallinn Feb. 2016

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti noorsoo, juunioride, A- ja B-klassi MV 8. 04:23.09 Rakvere, Eesti July 2016
Eesti Talvised MV 15. 04:16.16 Tallinn Feb. 2016
Eesti noorsoo ja juunioride talvised MV 7. 04:17.28 Tartu Feb. 2016

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti Talvised MV 11. 09:07.50 Tallinn Feb. 2016
Eesti noorsoo ja juunoride talvised MV 6. 09:40.49 Tartu Feb. 2016
Eesti Talvised Karkiavõistlused 13. 09:43.10 Tallinn, Eesti Jan. 2016

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti noorsoo, juunioride, A- ja B-klassi MV 7. 16:25.13 Rakvere, Eesti July 2016

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Poolmaratoni Eesti Meistrivõistlused 18. 01:14.01 Narva, Eesti June 2016

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Frankfurt Marathon 352. 2:45:24 Frankfurt, Germany Oct. 2016
Contact athlete to become a sponsor!