riho kirsipuu (23)

Rabajooks
Üle poole aasta olin jõudnud konditsiooni, kus võis võistlema minna, mitte lihtsalt osalema. Isegi võistlustossud sai tolmust puhtaks lükatud. Närviussike sisistas sisemuses terve nädala ning ootusärevus kasvas iga päevaga. Täitsa põnevil olin, et kui kiiresti siis liigutada end jaksan. Realistina imele ei lootnud ja umbes ikka aimasin, mis ajaga 6,3km siblida võiksin. Rabajooksul olümpiapääsmeid ei jagata, siis valmistuma kah spetsiaalselt ei hakanud. Laupäeval põrutasin ikka 10x mäelõiku ja õhtul rehabiliteerisin inimkonda, koristades 3,5h metsa alt prügi. Vahemärkusena, et jalanõud ei kasva nagu taimed. See, et sa paigutad viis paari kummikuid ja ühe lesta sambla alla, ei tähenda, et sügisel puuotsast värskeid jalavarje nagu õunu nopid. Prügi jaoks on meil ikka oma koht ja looduses see kohe kindlasti ei käi!!!!
Ega pühapäeva hommikul üleliia värskust ei tunnetanud. 7km starti läksin kah jooksuga, mis särtsakust ei lisanud, aga ei hullu. Ajus sobrades tuletasin meelde, mis enne võistlust tegema kõike peab. Ega see vanus juba sealmaal, kus viskab mälulünki sisse ja võistluspaus ka ikkagi pikk ju. Kell 11 lasti rahutud hinged lõõre puhtaks hingama ja laktaati tõstma. Mina tunnetasin pärast 2km, et viskab juba piimhapet mootoriruumi. Eesjooksjad suurendasid vahet ning tagant oli kosta lõõtsutamise valjenemist. Järgmise 5-6 minutiga õnneks olukord stabilseerus ühtlaselt kangeks. Kuna pingutusvalu on kõige nautitavam üldse, siis kahjuks polnud palju mõnu jäänud. Veel karjuti, et "riho pinguta nüüd, tagant tuleb" ja "keri, keri lõdvalt ja läks veel". Ega kui hapnik kopsust kaugemale ei liigu, siis kogemuse pealt võin öelda, et aju sellist sõna nagu lõtvus ei tunne. Viimase kümnel meetril tegi üks konkurent veel vähe väledamaid liigutusi kui mina, aga ei hullu. 9 või 10 koht, täitsa savi kui aus olla. Mingi pilt ees nüüd. Oleks tahtnud nagu tiba väledam olla, aga ega pettunud ka ei ole. Selline korralik harju keskmine jooks. Ega kuuajase trenni pealt maksa palju loota. Nokitsen vaikselt edasi ja ehk siis lähen kiiremaks kunagi. Järgmine laupäeva ootab mind, aga ees õite vahva seiklus vee peal. 100km mööda Võhandu jõge vaja end edasi tõmmata. Tõotab tulla tore päev ja ehk saab sellest põnevama postituse kokku vorpida.
Nautige päikest ja kevadet!

PORTUGAL 2019

Huhuhuu, kuskilt tuleb alustada seda postitust. Jube keeruline ikka. Mõtteid peas on kaks kuni mitu, aga lauseteks neid vorpida hästi ei suuda. Tuleb üks seiklus ameerika mägedel, kus on rõõmu, õnne, positiivsust, aga samas ka kurbust ja hala. Olen enam kui veendunud, et tuleb kõige emotsionaalsem ja pikim postitus blogijakarjääri jooksul. Üritan kuidagi tuumani tüürima hakata, kuigi juba jooksid peas juhtmed sõlme.
Alustan numbrites. 8-26 märts, 18 treeningpäeva, 29 treeningut, 340 läbitud kilomeetrit. Kindel plaan oli võtta treeninguid mõistusega, milleks teha midagi ajuvabat ja pärast imestada kui kuskilt valutab. Nagu EGO mängust selgus, siis minu motoks on parem karta kui kahetseda. Nii lähenesin ka treeningutele. Oli kaks treeningut, mis läksid natukene teist rada. Mõlemad pikad otsad ehk ilmselgelt minu lemmikud. Aga neist natukene hiljem. Kuna härra Leonid oli ilmselgelt paremas konditsioonis kui paksuke riho, siis see elimineeris juba eos olukorra, kus ma oleksin talle võrdväärne treeningpartner olnud. Nii tekkiski iseenesest #TeamPeep, mille eesmärgiks oli seltsimees Peepsile tempo tegemine ja viimase lihvi andmine enne Milano maratoni. Muidu tubli komanda, aga kui edasi-tagasi jooksutrassil suudame neljakes ära eksida, siis mõned küsimused tekivad :D. Kuna mina polnud kiireid liigutusi mõnda aega teinud, siis esimesed päevad olin see, keda lõigutreeningutel pilpa peal järgi lohistati. Tasapisi sain jalad enam vähem alla. Tänusõnad lähevad parimale soengumeistrile, sest olen enam kui kindel, et soengu muutus andis vormile kõva tõuke. Ja juba koitiski lemmik treening -esimene pikk ots. See oli veel enam-vähem ratsionaalne. Arvestades vormi ja põhja, millele treeninguid laduda, siis ainult lõpp läks käest ära. Isiklikus plaanis poleks vaja olnud teha 30km ja viimane 5km 4:00 tempoga, aga eksisteeris kooslus #TeamPeep. Teisi abistada on emotsionaalselt nii hea, et tuli vajutada ja tuult eest lükata. Õhtul olin nii süsi, et rannaliivalt püsti tõusmine valmistas kaunikest suurt raskust, see-eest sain ilusaid pilte 😊. Vahepeal teritasime ka ajurakukesi mälumängudes, kus „Sparta Noored“ võistkonnal läks täitsa edukalt, kaks neljandat kohta. Mõned päevad veel head minekut, aga siis tuli laagri esimene tagasilöök, samas ka uus isklik rekord, ja üldse üks märgilisemaid päevi. 10-nda päeva hommikul pingutasin WC-s natukene üle, vererõhk tõusis ning 48 minutiline ninaverejooks oli tõsisasi. Vetsus hakkas juba paberirull otsa saama, mis tegi tiba närviliseks ja tekitas küsimuse, et kuhu edasi suundun. Kuna mu veri niigi pehmelt öeldes nigel, siis selline kaotus mõjub hapniku transpordile laastavalt, mis omakorda pärsib olulisel määral sooritusvõimet. Enesetunne trennides enam nii heaks kui esimene nädal ei läinudki(v.a ikka lemmar pikk ots). Peale päevast trenni sain ilusa ja armsa üllatuse. Härra Leonid ütles, trennist tuppa jõudes, et „kuule riho, sul mingi kinkekaart siin voodipeal, kõigest saan aru, ainult viimasest sõnast(BRSIPIKA) ei saa midagi aru“. Alguses üldse ei koitnud, millest jutt. Kuna kaotasin rõdul ühed jooksupüksid ära, siis mõtlesin, et äkki hotell tunneb end süüdi ja tahab end rehabiliteerida. See oli, aga midagi palju üllatavamat ja hingelähedasemat(pildi panen kah). Pärast ebaõnnestunud trenni, tõi naeratuse näole. Ühtlasi oli tegemist ka #TeamPeep viimase päevaga. Õhtul sai esimene seltskond kohalikku „VitaminWelli“ saatel teele saadetud ning ka halatud. Õnneks kannatati vinguviiul ära, ühe väikse erandina. See oli märk, et vaim hakkab emotsionaalsusele alla jääma. Järgnevad päevad läksid üldjoones rahulikus rütmis- päeval trenn ja õhtul orgunnis Tore Tädi lauamänge. 21 märts ei jõudnud äratuskell tilisema hakata, sest tuppa nr 118 lendas sisse laulupeoks valmistuv Sparta Jooksugrupi segakoor koos bocus d'or-iks valmistatud koogiga. Kiuslik, nagu see spordirahvas on, pandi peale sellised küünlad, mis kergelt ei kustu ja kui ka neist jagu sain, siis süttisid uuesti. Tõesti, suured tänud, sinna see salasoov läks :D. See oli imeline üllatus, Te ikka oskate, Super! Õhtul käis mingi klõks korra ära ja oli väike vaimne error. Eks järjestikku pigem ebaõnnestunud trennid ja ülemõtlemine põhjustasid negatiivseid emotsioone, lisame ühe teistest täiesti eraldi seisva tunde ja saamegi natukene kurva lapse. Sel hetkel aitab õigel hetkel õlale pandud käsi, rääkimine ja seigad Aliasest nagu näiteks- Seletaja: Mis see on, mis on lastel seljas kui nad lähevad kooli, mitte koolikott vaid . . . Vastaja: Kuulivest :D. Naerma ajab ka see kui muidu libekeel jääb ilmselgelt hätta ja küsib, kes kurat on metsavaht ja mis asi on odrakarask :D. Nagu eelmine aasta traditsiooniks sai, siis südaööl pidu jätkus, sest algas kamraad Latsepovi sünnipäev. Ja ühes sellega jõuamegi laupäeva, mis oli üpriski põnev päev. Päeval, pika otsa trenn, mis füüsilises plaanis oli lauslollus, aga vaimselt pääsetee. Reedel sai Andry, Leonidi ja Sanderiga kokkulepitud, et alustame 4:30min/km tempoga ja siis jooksvalt vaatame, millal ja kui palju tõstame. Treeningul eirasin, aga kõiki varasemaid kokkuleppeid, ilma läbiarutamata kompanjonidega. Sujuvalt libistasin end grupi ette ja tempomeister alustas tööd, algus rahulik 4:20min/km ja tõstes iga 5km järgi ning lõpetades 3:51min/km raskel trassil ja vastutuules. Trenni ajal kostitas Leonid, mind mõne ilusa sõnaga ning hiljem ütles Andry, et tema minuga enam jooksma ei tule :D. Aga oi, kus oli vaja seda trenni. Suunasin kõik oma emotsioonid, tunded ja tiba viha jalalihastesse ning lasin minna. Sain jälle naeratuse näole. Õhtul sai söödud ülihead lõhekebabi ning keha turgutatud järjekordse kohaliku „VitamiinWelliga“ ning hiljem manustatud ka Portantioksüdante. Minu jaoks olid viimased uus maailma ning nagu uue asjaga ikka, sai liiga entusiastlikult peale mindud, mis lõppes organismi tõrkumise ja üsna eduka kadumistriki tegemisega. Mingit plaani sellist jama korraldada polnud, täiesti kogemata. Mitte just kõige spordimehelikum ja järgmine päev just taastavaim ei olnud, aga juhtub, see on elu. Järgmine päev oli tögamist ja rõõmu teistel palju, kui Reaalsuskontrolli mängus teemakohaseid kaarte(suurim ärakukkuja, suurim peoloom jne :D) mulle laduda sai. Kahjuks polnud enam palju jäänud. Organism ja jalad olid juba täitsa läbi, aga ärasõidupäeva hommikul tuli minna ikka viimasele 15km krossile. 5:45 olin hotelli ees ja tuld. Treening lõppes rannas, viimase vaatega ookeanile. Ilus oli. Viimasel hetkel üritasin veel sabotööri mängida, et mitte koduteed alustada, kui transfeeribussi istet liigutades selle pesast välja sikutasin. Bussijuht oli pahane ja tõsises hädas selle parandamisega, aga sai ikka hakkama, nii et tuli lahkuda, kuigi mingit tahtmist ei olnud.
Vaatamata kõigele, oli Portugal 11/10-st. 11-ne asemel võiks olla ka ükskõik milline suurem number, mõte jääb samaks. See imeliselt suurepärane seltskond oskab kildu rebida, trenni teha, elukogemust jagada, toetada, rääkida jpm. Lisame juurde suurepärase ilma ja imeilusa asukoha ning täiuslik laager ongi tõsiasi. Üritan sügsel ühe tülika faktori ära organiseerida ning loodan järgmine aasta sama seltskonda uuesti Alpinus hotellis näha. Võiks juba kohe minna!
Selle laagri imelisuse ja postituse kirjutamise raskuse võtab vast kõige paremini kokku see, et kui jõudsin teispäev vastu kolmapäeva öösel rampväsinuna kell 2:15 koju, siis magama jäin 3:30. Seletamatu ärevus ja närvilisus ning mõned pisarad ei lasknud uinuda. Silmi sulgedes hakkasid pildid viimastest 18 päevast ees jooksma. Kurbus ja rõõm samal ajal.
Olen meeletult õnnelik, et ma olen Sparta Jooksugrupi liige ja saan osa nii imelisest seltskonnast.
AITÄHH TEILE KALLIS JOOKSUPERE!!!! 😊 ❤️

Tartu Maraton.
Paljud ootavad õhinaga suve kui saaks Lauluväljakul ühekoos lõõritada või Kalevi statal jalga keerutada, siis minu laulupidu oli pühapäeval Lõuna-Eesti küngaste vahel. 63 kilomeetrit klassikalist rõõmu ja naudingut Otepäält Elvasse ehk 46. Tartu Maraton.
Kui laupäeval Otepää poole sai sõidetud ja termomeeter 7 kraadi sooja näitas võis pool naljatledes ennast kiruda, et lühikest dressi kaasa ei võtnud. Meteoroloogid lubasid õnneks vähe suusasõbralikemaid temperatuure. Kuna isa sõitis teist aastat puusuusaga, siis ma olin nagu poolproff. Kaks paari suuski, mida määrida ja katsetada ning isiklik määrdemees kah(isa). Lisaks ETV otseülekandes näidati mind stardis ka üksjagu pikalt. Laupäeva õhtul määre alla ja pöidlad pihku, et toimiks. Öösel lubas külmetada, mis tähendas, et tulemas oli üks vahvalt kiire, jäine ja libe sõit. Küsimus oli, kas ka pidama saab. See oli lausa nii põnev, et ei jäänud magama. Poole 3-ni vähkresin voodis, siis sai sõba silmale. Pühapäeval 6.20 äratus, kerge söök sisse, riidesse ning 8.10 olin katsetamas, kumb paar suuski peab ja libiseb paremini. Pinge kadus kiirelt mõlemad suusad toimisid superhästi. Otsus langes, aga siiski isa Fischerite kasuks.
Kell 9 hakkas Rene Eespere looming kõlama ja 3500 suusahunti libisesid otse seiklustesse. Oi, ja mul neid seiklusi jagus. Algus üksjagu laveerimist, et saaks vabamasse vette uhama. Kaugele ei jõudnud, täpsemalt 10-ndale kilomeetrile. Ühel tõusul tahtsin liiga palju ning tehnika järgi ei jõudnud. Kepp kahe jala vahele ja matsid kõhuli. Mõtlesin, et mis hullu, püsti ja edasi. Aga seis polnud nii roosiline, nimelt lõhkusin kepi ära. Tuli jätkata ühe kepiga. Huvitaval kombel tõusudel läksin ikka inimestest mööda. Tugev? Andekas? Õnneks pikalt ei pidanud mässama, 2km hiljem sain Matu TP-st suusaabist asendus kepid. Järgmisel tõusul sain aru, et nendega kaugele ei jõua. Need olid nii vedela paindega, et kui tugevamalt vajutada oli oht, et lähevad pooleks. Kannatasin 10km ära nendega. Järgmises toidlustuspunktis panin kõigepealt 3 geeli pintslisse ning küsisin uue paari keppe. Ja need olid paremad. . . . nii umbes 2-3km, siis kadus ühelt kepilt teravik ehk sellega tõukamine puutus kole vaevaliseks, jätkasin 1,5 kepiga. Aga ei, mul oli meel jätkuvalt rõõmus, sest no suusk toimis ju nii ideaalselt. Tõusudel olin hirmus tugev. Poolel maal Kuutsemäel anti mulle siis 4-s paar keppe. Õnneks need pidasid lõpuni kenasti vastu.
Raskematest hetkedest rääkides, siis üks saabus Meegaste mäe otsas, aga noh mäe otsas peabki raske olema. Laskumise taastusin ja mõned km-d hiljem veel 3 geeli naha vahele ning paugutasin edasi. Ja viimase 15km jooksul oli kah paar keerulisemat hetke. Paaristõugetest selg nii kange, et laskumistel ei suuda pead kuklas hoida, et ette näha. Küllaltki ohtlik. Need oli valusad hetked, aga üle elasin. Tartumaa Tervisespordi keskusesse jõudsin 564-ndana, 3h 35 minutit peale starti. Õnneks oli finišis pink, kuhu sai kohe maha istuda ja mõelda, kas suusatamine on ikka sinu jaoks kui kasutad 63km läbimiseks 4 paari keppe??? Ma arvan, et see on rekord. Vaevalt kedagi nii osavat varem nähtud on. Kokku läks kepi lõhkumisele ja sobivate uute leidmisele kaduma vast 10minutit, aga lõpp hea, kõik hea. Suurepärane ilm, hea enesetunne ja vorm ning hiilgavalt määritud suusad(Aitäh paps). Kuna rada oli ikka väga kiire, siis sõideti ka rajarekord.
Täna(esmaspäeval) on teatud liigutusi keeruline teha nagu näiteks püsti tõusmine, kummardamine, sokkide ja pükste jalga panemine jne, aga mina olen rahul. See on selline hea valu, nauditav.
Järgnevaks ootab mind juba 2,5 nädala pärast ees laager Portugalis. Ei jõua kohe ära oodata, tõotab tulla vahvad 18 päeva.
Aitäh lugemast fännid!

NEW YEAR NEW ME!!!!
Ah mis new year, new me, pigem ikka same shit, different day :D.
Kuulan siin Anne Veski 40 aastat lavalaudadel kontserti järgi ja mõtisklen, et tahaks ikka ise 40 aastat kvaliteetselt jooksuradu tallata. Aga enne kui tulevikust juttu, siis sortsu ka minevikku.
Ega 2018 esimese poole üle nagu kurta ju ei saa. Ülivahva laager koos Sprata lustakate jalgadega. Võib öelda, et sealt leidsin endale treeneingpundi, kellega koos tartaanil ja metsas hagu anda. Nagu kirjas ühel pildil, et "kui tahad minna kiiresti, siis mine üksi. Kui tahad minna kaugele, siis mine koos". Päris sügav või mis?. Aastaga edasi minnes, siis terve aprill sai seasörki joostud ja põletikku ravitud. Kartsin, et PM eestikatelt enam head nahka ei koori, aga vahest on tore ka eksida. Juuni alguses tegin oma ära vastavalt vormile ja sellest piisas- U23 tiitel tuli! See oli emotsionaalselt väga korralik laeng. Tulevik tundus helge. Aga ei ta helge olnud. Aasta teisest poolest pole peaaegu midagi kirjutada. Kord lekkis põlv, siis puus, siis säär ja nii aasta läbi saigi- süües ja nipet-näpet ka liigutades, aga rohkem said koormust suu lihased.
Mis siis 2019 plaanis. Mingeid numbrilisi eesmärke ma ei sea. Treeningutes on plaan selline, et jooksukoormust kõrgele ei tõsta, mahtu teen rohkem suusa peal. Sisehooajal jooksus kindlasti ei võistle. Kuigi ilm on nagu on, siis mul on usku talvetaati, et ikka korralikku lund tuleb ja Tartu Maraton toimub. Märtsi alguses jälle Portugali hullama. Edasi rohkem plaane ei teeks.
Isiklikus plaanis on eesmärgiks iseendaga paremini läbi saada ja mitte kogu aeg sisemiselt võidelda endaga. Usun, et kui endaga rohkem teatud aspektides rahul oled, siis laabuvad ka muud tegemised positiivsemalt. Spordis ei ole ma arvatavasti kunagi endaga 100% rahul, aga eks see olegi vist endaarust sportlase reaalsus.
Sellistes kokkuvõtvates sõnavõttudes ja postitustes on kombeks kah tänusõnasi avaldada. Lõpetame siis nendega:
Esiteks- Ema ja Isa. Aitäh, et pole mind kodust välja visanud 😂 Lisaks ütlete alati, et pole hullu, ükskõik kui hull tegelikult olukord on 😀Jätkake samas vaimus.
Teiseks- Sparta jooksupunt- Oh, te olete muhedad. Nalja saab ja tööd tehakse kah kõvasti. Nüüd ju ametlikult kah liige 😀
Kolmandaks- Seltsimees Karl. Jõmmi, ratta ja suusatrennid on meil parimad, mis siin ikka lisada
ja lõpetuseks- Treener Maile. Päris tüütu vist sellist jooksjat treenida, kes päris tihti saadab sõnumeid, et "mul jälle jalg valus, praegu ei jookse". Aga mis teha, juhtub.
Ega rohkem midagi. Mul aasta esimesed 13km tehtud. Loodame, et see number toob õnne see aasta.
Teile lugejad, aga parimat spordiaastat Teile!

Saaremaa Kolme Päeva Jooks!
Üle nelja aasta sai jällegi väisatud üht mõnusaimat võistlust Eestis. Kolm päeva ja kokku 42,2km puhast rõõmu. Kui eelmised korrad sai ikka organismi kõik jõuvarud mängu pandud, siis seekord oli aeg nautida. Kuna vigastuse tõttu on jooksukilomeetrid olematud olnud, siis ei näinud väga mõtet tühjaks ennast pingutada. Hetkel õnneks saab öelda, et kiropraktik lahendas puusa probleemi ära. Kolm päeva asfalti hullemaks asja ei teinud. Loodame, et enam ei lakka tuharas lihas töötamast ja seeläbi teise liigikaaslasi suurema pinge alla panemast. Räägime siis võistlusest kah. Enda aegadest ja kohtadest juttu ei tule, sest need olid nädalavahetusel ebaolulised.
Esimene päeva ja 10km Kuressaares. Startisin küllaltki tagant. Tasapisi liikusin ettepoole ning 4km sain isa kätte. Edasi kulgeski asi nii, et mina tegin tempot ja tuulevarju. Igati kasulik minu arust. Lõpus tunne väga hea. Jalad korras, nauding jooksust olemas, mis veel tahta.
Teine päev ja 16,2km Sõrve ps-l. Otsustasin, et naudin vähe kiirema tempoga. Esimesed 10km oli väga mõnus. Sellele järgnes lahtise kruusaga lõik, mis natuke pehmendas minu lihaseid. Viimastel kilomeetritel läks isegi kergelt raskeks. Eks see ole ka arusaadav, lihased pole harjunud sellise tööga. Taastuseks ilusa ilmaga tatsamine Sõrve tuletorni tippu ja vaade Lätile.
Kolmas päeva ja 16km Kuressaares. Hommikul vähe krõbe oli, aga õnneks päike paistis ning ilm soojenes kiiresti. Viimase päeva ülesandeks oli tempot ja tuulevarju teha Sparta esindaja Britile. Oli vaja ikkagi Top 6 koht ja vkl pjedestaal ära võtta. Töö sai tehtud eeskujulikult(mulle meeldib ennast kiita:D). Eesmärgid said täidetud ja auhinnalised kohad Briti poolt võetud- Kiidan ja õnnitlen!
Kokkuvõttes oli igati kordaläinud nädalavahetus. Esimesel ja kolmandal päeval sai jõuga abiks oldud ja teiste elu lihtsamaks tehtud. Lisaks on ütlemata mõnus kui näed kedagi rajal ja jõuad teda ergutada, mitte ei tee mingeid grimasse ja ei oiga. Ainult puhas rõõm. Sai 100% nautida ka Saaremaa loodust ja võistlustrassi. Täiega pannes on nauding natukene. . . teistsugune.
Lähitulevikus võistlusi plaanis pole. Lõpuks oleks aeg olla terve ja panustada arengusse läbi treeningute. Loodan, et jamad ükskord lõppevad ja saab jooksust seda teistsugust naudingut kah!

EKIDEN 2018
See aasta oli, siis Audentese Spordiklubil kah rõõmus aeg. Kuna ekideni Eesti Meistrivõistlustel uus süsteem, et jooksevad segavõistkonnad, siis sai Aude kah 3 meest ja 3 naist kokku. Tasutainfoks veel, et ekiden siis teatejooks ja distantsiks maraton süsteemis 5km-10km-5km-10km-5km-7,195km. Punti võeti ka vormist väljas Jooksuriho ka. Lisame veel juurde, et nädala keskel hakkas puus valu tegema tühja koha pealt ehk siis jälle vigastus platsis. Tundub, et olen uue parima sõbra leidnud endale! Aga no jah, vigastus tähendab seda, et kuskil miskit valesti tehtud, aga kui sa jooksed 80km nädalas, siis on kuradi raske midagi valesti teha. Aga egas midagi ravime siis. . . . jälle! Ma hea inimene ja ego nii kõva pole, et oleksin 2 päeva enne võistlust öelnud, et ma ikka ei jookse. Süda ei lubanud. Eriti veel arvestades fakti, et teadsin, et tegemist viimase EMV-ga Audenationi eest. Jah, see tähendab seda, et ma vahetan klubi. Tulevast aastat Sparta sõdalane. Tundub õige lüke. Aga okei, pikem intro tehtud lähme siis jooksurajale kah.
Egas midagi, enne soojendust kaks valuvaigistit sisse, et vähegi mugavam oleks. Soojenduse ajal ikka normilt lonkasin, aga sai sooja sisse ja tablakad hakkasid kah mõjuma. Startida oli juba täitsa hea. Kolm vahetust tehtud, aeg teele asuda. 10km ja 4 ringi Lillepi pargi asfaldil. Pirita tee äärsel lagedal oli päris vahva tuul. . . vastu. Eriti magus oli peale seda tõusule minna. Kuidagi sai need ringid seal ära loivatud. Ajaks lausa vapustav 36:27. Jube raske oli alates 4km umbes. Süda taob jõuliselt aga jalad ei liigu. See ka loogiline, kui treening puudulik. Aga ega ma ei vingu. Ei viitsi enam. Täitsin oma rolli ära. Ja Audentes oli üle mitme aasta jälle Ekideni finišis. 10-st tiimist 8. koht käes on täitsa normaalne tulemus. Vähemalt olime esindatud ja see peamine!
Tuleviku kohta ei oskagi midagi väga kosta. Eks kõige pealt lähme jälle arstionu juurde ja kuulame tema juttu. Siis vaatame edasi, mis saab. Kirjatrükki kirjutades on jalg päris valus. Eks see ole kah loogiline, aga vähemalt sees hea tunne, et kedagi alt ei vedanud.
Tulevikuni!

Spordipidu Tallinnas!
8 septembril oli vahva päev kui sai 10km pealinnas tatsatud. Võtame siis seiklused kokku natukene teistsuguse ülesehitusega kui tavaliselt. Ehk ägedam.
1km- Mõnus allamäge minek. Paras otsimine oli, kellega joosta ja kui kiiresti.
2km- Tõus kurat ju. Ma ei jaksa neid joosta, eriti kui vorm sitt. Jäin üksi
3km-Oh näe, Balti jaama turg ja varsti saab juua. Jess!! A see ka, et üks vend jooksis mööda. Miinus 1 koht
4km- Juua sai. Topsist ikka nadi. Pool läheb särgile, pool kurku. Ah, mis ma vingun. paneme edasi. Aa mainin, raskeks hakkavad jalad minema. Aga äkki ei hakka??
5km-Ei mäleta midagi, mis põnevat toimus. Jooksin vist. . .
6km-Merd nägin. Ja juba oli päris raske. Süda tegi maksimaalselt tööd ja jalad olid juba kanged. 4km veel minna. Paslik vist mainida, et kamraadid leidsin. Kaks ProRunnerit ja number kaks naine Liina Tšernov.
7km- Jälle sai juua. Super, suu oli pääris kuiv juba. Spartalased ergutasid kah. Veits kergem kilomeeter.
8km- Nii-Nii, Kultuurikatel paistab. Enne veel parklas mõned tiirud. Aga jalad ikka väsinud. Kuidagi lohisesin seal grupi lõpus. Keskendusin tehnikale, et mitte päris imelik välja näha.
9km- Jommel-jummel. Päris hea põnts oli peale Kultuurikatla läbimist. Tõmbas ikka jalad nii lukku. Jälle jäin üksi. Üksiklane! See ka, et treener ergutas, et läheb-läheb Riho. Ega ta nüüd ikka ei läinud küll kui aus olla.
10km- Uhhh, viimane kümnendik. Ai aga üles mäge ju ja ma väsinud ning nõrk. Jube kehv kombo. Oii, unustasin vanalinnas ju munakivi, libe! Jalad ikka jube kinni. Ohh finišikaar, kell kinni ja vsjoo rohkem küll täna joosta ei taha!
No ja kokkuvõtteks kah mõned read. Jube palju küsitud, et kuidas läks? Üldse ei oska vastata. Jah, aeg 35.14 ja 20. koht ikka päris nukrad numbrid. Teisest küljest vormi pole, siis ei saa ju paremat ka loota. Lisaks spordipsühholoogi paika pandud keskendumis ülesandega võistluse ajal sain täitsa hüvalt hakkama. Ja mis kõige tähtsam, pingutasin! Pulss oli laes 95% ajast ja järgmine päev oli ikka jube sitt taastavat jooksu teha. Nii halb pole ammu olnud.
Ei ma nutnud ega naernud selle tulemuse peale. Õlgu kehitasin ainult.
Nüüd jätkan ikka treeningutega, kuidagi peab ju kiiremini liikuma saama.
Kohtume Saaremaal 19-21 oktoober kulla Jooksurahvas!

Väga spontaanne võistlus!
Teispäeval Järve metsas seltsimees Jalakaga särtsakaid liigutusi tehes mõtlesin, et läheks järgmine päev võistlema? Mõeldud tehtud. Kodule lähim võistlus üldse, siis tuleb ikka kohale ennast ajada. Seal samuses toimus siis Kesklinna Sügisjooks. Selline mõnus 4,7km kiirem sutsakas, mitte kõige kergemal trassil. Kaks korraliku tõusu ringi kohta. Kuna vorm on pehme nii seest kui ka väljast, siis ega suuri lootusi ei hellitanud. Trennides sujub nii, et pool trenni on enam vähem, siis saab jõud otsa kah. Eks oli võistlusel sama stsenaariumit oodata. Soojendusel oli tunda, et eelmisel päeval oli Peep mu koivad lühikeste lõikudega ära väsitanud. aga nagu ütlevad populaarsed laulusõnad, mis seal ikka, hakkab pihta! Esimene ring oli isegi üllatavalt hea tunne. Lippasin koos Martin Tammega. Kaks järjestikust tõusu võtsid, aga minult jõu ja 3km ma üksi jäin. Ähkides ja puhkides ma kuidagi lõpuni jõudsin. 21 sekundit Martinist hiljem, teisena. Läkski täpselt nii nagu karta oli, et poole peal sein ette tuleb. Vähemalt sai nipet-näpet nänni kah pingutuse eest. Seegi hea. Positiivse poole peale võib kindlasti kanda, et pingutada ma jaksan. Süda näitas head tempot, max pulss 200 ja keskmine 190 alguses. Töötab küll! Nüüd vaja mõned lisandunud kilod maha raputada ja siis võib veel oktoobris mõned head jooksud ehk teha. Kõlab nagu plaan ju. Aga enne taastume kaks päeva ja ss laupäeval 10km sutsakas.
Kokkuvõttes ma jäin siiski rahule tulemusega. Kartsin isegi hullemat. Teine järeldus on see, et tamm ja jalakas on ikka kõvemad puud hetkel kui kirsipuu. Aga katsun järgi jõuda. Töö läheb edasi ja küll tuleb. Usk on alles!
Lisaks tänaks veel augustikuu lugejaid. Tundub, et mu filosoofiline postitus meeldis. Ühe kirjatükiga kuus saada Sportlio TOP10 sisse on minu hobiblogija karjääri suurim saavutus.
Jätkakem head tööd!

Miks ma sporti nii tõsiselt võtan?
Kuna kevadine vigastus tuli vahepeal jälle kimbutama ning suutsin hankida endale ka kõhugripi/toidumürgituse, siis võistluspostituste kohapealt tuleb parajalt pikk paus sisse. Paras kirjutada natukene filosoofilisemal teemal. Ega pea ju ainult kirjutama, kuidas jalad ei teinud kehaga koostööd või vastupidid. Teilgi ehk huvitavam lugeda kui järjekordset klassikat, et 1.km oli normaalne, siis läksid jalad kinni ja kõik läks halvasti.
Tänaseks jututeemaks on siis, et miks ma jooksu nii tõsiselt võtan ja nagu lollakas pingutan? Kindlasti on inimesi, kes vaatavad, et mida kuradit see vend teeb. Ise 22 aastane, pole elus ametlikult tööl käinudki ja haridusesgi mingi ebamäärane riigiteaduste bakalaureus, millest ta isegi täpselt aru ei saa. Võiks ju olla nn „normaalne“ inimene, käia 9-17 tööl ja paar korda nädalas liigutada ennast, et lihased päris ära ei kõngeks. Jah, kui võtta puht ratsionaalselt ja majanduslikust aspektist, siis ma tüürin ikka väga vales suunas. Rikkaks saamise kohapealt on pikamaa jooks üks väga vale spordiala, pigem vastupidi, materjaalselt teeb sind vaesemaks. Varustusele, võistlustele, laagritele kulub üht-teist. Lisame veel juurde selle, et 95% ajast, kui mind reede õhtu välja kutsutakse, ütlen ma ära, sest laupäeval on vaja trenni minna ehk sotsiaalne elu kannatab mingil määral. Paljudele võib tunduda, et ikka täitsa mõttetu ettevõtmine. Aga nüüd jõuamegi selleni, miks ma arvan, et vägagi mõistliku projektiga.
Kõik saab alguse väärtustest. Kes, mida siin elus prioritiseerib. Minu hinnangul on see aeg möödas, kui käisid 15 aastat koolis, said mingi ameti selgeks ja järgmised 50-60 aastat tegid tööd ja siis läksid „rõõmsalt“ pensile. Seda enam, et on suurtõenäosus, et minu põlvkond venitab suht rahulikult 100 eluaastani välja, kui midagi kriitilist ei juhtu. Julgeks väita, et minu vanavanemate põlvkonnal selline mõtteviis valitseb. Enamus ei saa täpselt aru ka muudest eesmärgidest, mida noored endale seavad, nemad elavad ikka Tammsaare kližees „tee tööd ja näe vaeva siis tuleb ka armastus“, kui aga tsitaadiga edasi minna, siis järgneb, et „armastust ei tulnud, teda pole tänini Vargamäel“. Järelikult tuleb valida teine tee ja üritada muud moodi seda armastust õuele saada. Mina olen selleks teeks valinud spordi.
Seda, mida sport mulle pakub, on natukene raske kirja panna, aga eks proovime. See tunne on lihtalt jube võimas ja hea, kui sa jõuad üle finishijoone ja sa tead et läks jube hästi. Siis ununeb kõik see jama, mis kaasneb vigastustega ja muude negatiivsete asjaoludega. Ja oi, neid on palju, vähemalt mul. Aga ainult üks hea jooks, teeb kõik möödaniku olematuks. Jube vähe on ikka õnneks vaja. Spordist saadavad emotsioonid on seinast-seina, aga need on nii võimsad, et õpetavad sind ennast tundma täiesti teise nurga alt kui muu elu. Lisaks arendavad need sind nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma võin omast käest öelda, et vaimselt suhtun ma ebaõnnestumistesse hoopis teist moodi kui paar aastat tagasi. Ja areng on olnud ainult positiivne. Kui 2 aastat tagasi ma väiksel külavõistlusel jooksin 30 sekki aeglasemalt kui plaanisin, siis ma olin päris pettunud ja seda pikalt, ikka nii nädal vähemalt. Ma ei adunud, et käimas oli vähe raskem treeningperiood ja tippvormi polnud ning pikasperspektiivis polnud sel lidumisel mingit tähtsust. Nüüd elan ma rohkem suuremate eesmärkide suunas ja negatiivsest võistlusest saan kiiremini üle, võib olla saab juba öelda, et negatiivseid võistlusi pole. On võidukihutamised, millest õpid.
Järgmine põhjus koorubki välja siit. Selleks on suuremad eesmärgid. Mitte et finantsvabadus poleks suurem eesmärk, aga minu elus võib see oodata. Ideaalses plaanis võiks mu sportlaskarjäär kesta veel 17 aastat. Muidugi mõni mõtleb, et kurat täitsa lolliks läinud, et vend ei kavatsegi enne 40 eluaastat „normaalseks“ hakata, aga igaüks defineerib sõna „normaalne“ erinevalt nii, et las jääb. Mind kannustab tagant see, et kuradi vahva võiks olla penskarina tugitoolis istudes ja „Vaprate ja Ilusate“ miljonendat osa vaadates, meenutada et oi täpselt 50 aastat tagasi jooksin ma olümpial maratoni. Kurat, see mõte meeldib mulle! Lisaks oleks lastelastel(kui neid tuleb) tore papi vahvaid treeningseiklusi kuulata. Mõeldes veel kaugele-kaugele, siis oleks tsips narr, kui lapselapsed kunagi küsivad, et “vanaisa, mis sa siis elu jooksul head teinud ja näinud oled?”, ja ainus mida vastata saad on – “tead, tööd tegin…”
Kolmandaks asjaks on tõestus ja saavutus vajadus. Seda nii enda jaoks kui ka teiste. Eelkõige sooviks tõestada enesele, et pole mingi suvaline lödipüks, kes esimese takistuse otsa koperdab, nutma hakkab ja siis lõpuks alla annab. Soov tõestada, et suudan täita endale püstitatud eesmärgid ning kui jääbki lõpuks ikkagi puudu, siis sirge seljaga öelda, et ma proovisin ja pingutasin ning olla selle üle õnnelikult uhke. Lisaks olen nii mõnigi kord kuulanud juttu, et mida sa ikka üritad, nii kui nii sa kuhugi ei jõua. Mitte, et see mind väga närvi ajaks, aga puht sportlikkuviha ikka tekitab ja tahtmist näidata, milleks võimeline olen. Teisest küljest tahaks vanematele kah tõestada, et nende usk ja investeering minusse ei ole läinud tühja. See, et mulle ei ole veel öeldud, et sa juba piisavalt vana ja haritud küll, proovi nüüd ise kah hakkama saada endaga ja lubavad mul jätkuvalt veel kodus elada. Mõni ütleks, et see on hellitamine, aga jällegi maailmavaateline küsimus, mille osas ei viitsiks vaielda. See on väga kõva valuuta, kui sul on nii toetav perekond, kes võimaldavad sul oma unistuste poole püüelda. Suur aitäh!
Olengi lõpule jõudmas. Mõnele võib olla on nüüd selgem, miks ma nii elan. Aga kindlasti jääb veel peal selle loo lugemist paljudele arusaamatuks minu valitud tee ja elustiil. Samas, mul on sellest ükskõik, sest ega me ei peagi elama oma elu teistele arusaadavalt, peaasi et endal selgepilt oleks. Nii ma soovitangi teil võtta hetk ja mõelda, kas see mis te praegu teete ongi just täpselt see mida tahate. Kas praegused tegevused aitavad teid oma unistustele lähemale, kui ei siis muudke midagi. Alguses tundub võimatu, aga kui ära teete, siis näete, et oli täitsa võimalik.
Julgege unistada ja veel julgemalt eesmärkide poole püüelda!
Jõudu-jaksu!

Tere tulemast, uus postitus!
Nii nüüd võtame kokku kolm võistlust kohe korraga. Päris tempokas ajagraafik viimastel päevadel olnud, et pole aega kriblada olnud U23 eestikatest nii, et alustame sealt.
Läheme ajas tagasi 28 juunisse ja Rakverre. Noorsportlaste paremik oli kohale veetud, et shoksi ja medaleid jagada. Endal kavas 1500m. Söödud, joodud, joostud,võimeldud ja välja viidud, oli aeg stardipauguks. Umbes 600m kulges nii nagu ma plaanisin ehk Mark Abneri ja Marti Medari taga. Siis sai aga ilus elu otsa ning jalad tõmbas mõnusalt pakuks. Ja oligi vsjoo, ma enam üldse ei liikunud. Tempo oli vabalangemises ning "kirsina tordil" läks viimasel 200m Aaron Kais veel mööda ja sinna läks medal ja šokolaad kah. Ajaks märgiti 4.20. Eks tasuta šokolaad oleks veits seda masendavat aega talutavamaks muutnud, aga noh ikka täitsa nõrk ikka. Aga ei olnud aega ja tahtmist lasta tujul langeda, sest järgmisel päeval juba vähe mugavam distants-5000m. Arvestades juuni alguses joostud Rimi jooksu tulemust, siis võis loota hääd aega.
Kui kalapäeval oli ligi 30 kraadi sooja ja pilvitu taevalaotus, siis reedel talutavam ilm-15 kraadi ja pilves. Õnneks ei sadanud, sai tossuga joosta.Jälle basic asjad enne starti ja siis lasti noored kuked lippama. Ei hakanud jälle mingit ime taktikat välja mõtlema, ikka Medarile ja Abnerile sappa ja hiljem vaatab mis saab. Aga ega pidu kaua kestnud, 3-nda kilomeetri alguses "jäin rongi alla". Läks ikka jube kangutamiseks ja lõpp oli sama "magus" kui päev varem ehk viimasel ringil läks tasuta šokolaad jälle Kaisi poisile. Aga arvestades aega 16.30, siis ega see šoks lohutanud küll poleks. Medalid on toredad ja vahvad vidinad küll, millega värisevate kätega pensonäride klubis eputada, aga arvestades pikemaid eesmärke oma peas, siis aega on vaja joosta. Selle jooksu tulemus tekitas juba väikest viha enda vastu, et miks kurat nii läks nüüd??? Aga üritasin ikka seda positiivset meelestatust säilitada.
Ja oh imet, juba jõudunudki viimase võistluseni ehk Guinessi rekordi(GR) jooksuni. 30 juuni õhtul anti start Kadrioru staadionil 100x10000m distantsile. Eesmärgiks ületada GR rekord. Minu aeg jõudis kätte 2 juulil kell 19.03 kui Raul Olle andis mulle oranži pulga ja 25 ringi soolojooksu ootas ees. Ega sellest kah midagi vahvat kirjutada pole. Kui ikka 3,5km peal juba jalad piimhapet täis löövad, on ikka pehmet öeldes pekkis küll. Jube kannatmine oli, lisaks 4 ringi enne lõppu hakkas peeletult pistma kah. Ei no tere-tore küll no. Aga no ülla eesmärgi nimel tuli pingutada lõpuni. 36min25sek hiljem lubasin Allar Rajal rajale asuda. Nüüd olin juba ikka päris kuri, sest kui ikka nädala jooksul jooksed 3 jooksu täiesti rappa, siis on raske positiivset meelt säilitada. Õnneks olid teised jooksjad ikka tsipa tublimad ning kokkuvõttes tegime Guinessi rekordi ära. Nii et, PALJU ÕNNE EESTI!
Kolm jooksu on lihtne kokkuvõtta. Algus hea, lõpp alla igasuguste arvestuste. Siit saab omakorda uue järelduse tehe, kiirusvastupidavus on hetke olematu. Nüüd hakkab selle nimel töö pihta. Vaimse poole pealt, aga aitavad briljantsed sõnad, mis õnneks jäid kuklasse kummitama "KÕIK ILUS ALLES EES". Repeat`i peal need peas tiksuvad. Lisaks on abiks mõtete puhastamisel olnud spordipsühholoogi visiitidel.
Kuna tuleviku väetist on kogunenud palju ja seda ajab juba üleääre, siis tuleb seda nüüd kasutama hakata. Siis on võimalik, et tõesti "KÕIK ILUS ALLES EES".