Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

riho kirsipuu (22)

Long distance running

2 FANS
23 Sep 2018

EKIDEN 2018
See aasta oli, siis Audentese Spordiklubil kah rõõmus aeg. Kuna ekideni Eesti Meistrivõistlustel uus süsteem, et jooksevad segavõistkonnad, siis sai Aude kah 3 meest ja 3 naist kokku. Tasutainfoks veel, et ekiden siis teatejooks ja distantsiks maraton süsteemis 5km-10km-5km-10km-5km-7,195km. Punti võeti ka vormist väljas Jooksuriho ka. Lisame veel juurde, et nädala keskel hakkas puus valu tegema tühja koha pealt ehk siis jälle vigastus platsis. Tundub, et olen uue parima sõbra leidnud endale! Aga no jah, vigastus tähendab seda, et kuskil miskit valesti tehtud, aga kui sa jooksed 80km nädalas, siis on kuradi raske midagi valesti teha. Aga egas midagi ravime siis. . . . jälle! Ma hea inimene ja ego nii kõva pole, et oleksin 2 päeva enne võistlust öelnud, et ma ikka ei jookse. Süda ei lubanud. Eriti veel arvestades fakti, et teadsin, et tegemist viimase EMV-ga Audenationi eest. Jah, see tähendab seda, et ma vahetan klubi. Tulevast aastat Sparta sõdalane. Tundub õige lüke. Aga okei, pikem intro tehtud lähme siis jooksurajale kah.
Egas midagi, enne soojendust kaks valuvaigistit sisse, et vähegi mugavam oleks. Soojenduse ajal ikka normilt lonkasin, aga sai sooja sisse ja tablakad hakkasid kah mõjuma. Startida oli juba täitsa hea. Kolm vahetust tehtud, aeg teele asuda. 10km ja 4 ringi Lillepi pargi asfaldil. Pirita tee äärsel lagedal oli päris vahva tuul. . . vastu. Eriti magus oli peale seda tõusule minna. Kuidagi sai need ringid seal ära loivatud. Ajaks lausa vapustav 36:27. Jube raske oli alates 4km umbes. Süda taob jõuliselt aga jalad ei liigu. See ka loogiline, kui treening puudulik. Aga ega ma ei vingu. Ei viitsi enam. Täitsin oma rolli ära. Ja Audentes oli üle mitme aasta jälle Ekideni finišis. 10-st tiimist 8. koht käes on täitsa normaalne tulemus. Vähemalt olime esindatud ja see peamine!
Tuleviku kohta ei oskagi midagi väga kosta. Eks kõige pealt lähme jälle arstionu juurde ja kuulame tema juttu. Siis vaatame edasi, mis saab. Kirjatrükki kirjutades on jalg päris valus. Eks see ole kah loogiline, aga vähemalt sees hea tunne, et kedagi alt ei vedanud.
Tulevikuni!

10 Sep 2018

Spordipidu Tallinnas!
8 septembril oli vahva päev kui sai 10km pealinnas tatsatud. Võtame siis seiklused kokku natukene teistsuguse ülesehitusega kui tavaliselt. Ehk ägedam.
1km- Mõnus allamäge minek. Paras otsimine oli, kellega joosta ja kui kiiresti.
2km- Tõus kurat ju. Ma ei jaksa neid joosta, eriti kui vorm sitt. Jäin üksi
3km-Oh näe, Balti jaama turg ja varsti saab juua. Jess!! A see ka, et üks vend jooksis mööda. Miinus 1 koht
4km- Juua sai. Topsist ikka nadi. Pool läheb särgile, pool kurku. Ah, mis ma vingun. paneme edasi. Aa mainin, raskeks hakkavad jalad minema. Aga äkki ei hakka??
5km-Ei mäleta midagi, mis põnevat toimus. Jooksin vist. . .
6km-Merd nägin. Ja juba oli päris raske. Süda tegi maksimaalselt tööd ja jalad olid juba kanged. 4km veel minna. Paslik vist mainida, et kamraadid leidsin. Kaks ProRunnerit ja number kaks naine Liina Tšernov.
7km- Jälle sai juua. Super, suu oli pääris kuiv juba. Spartalased ergutasid kah. Veits kergem kilomeeter.
8km- Nii-Nii, Kultuurikatel paistab. Enne veel parklas mõned tiirud. Aga jalad ikka väsinud. Kuidagi lohisesin seal grupi lõpus. Keskendusin tehnikale, et mitte päris imelik välja näha.
9km- Jommel-jummel. Päris hea põnts oli peale Kultuurikatla läbimist. Tõmbas ikka jalad nii lukku. Jälle jäin üksi. Üksiklane! See ka, et treener ergutas, et läheb-läheb Riho. Ega ta nüüd ikka ei läinud küll kui aus olla.
10km- Uhhh, viimane kümnendik. Ai aga üles mäge ju ja ma väsinud ning nõrk. Jube kehv kombo. Oii, unustasin vanalinnas ju munakivi, libe! Jalad ikka jube kinni. Ohh finišikaar, kell kinni ja vsjoo rohkem küll täna joosta ei taha!
No ja kokkuvõtteks kah mõned read. Jube palju küsitud, et kuidas läks? Üldse ei oska vastata. Jah, aeg 35.14 ja 20. koht ikka päris nukrad numbrid. Teisest küljest vormi pole, siis ei saa ju paremat ka loota. Lisaks spordipsühholoogi paika pandud keskendumis ülesandega võistluse ajal sain täitsa hüvalt hakkama. Ja mis kõige tähtsam, pingutasin! Pulss oli laes 95% ajast ja järgmine päev oli ikka jube sitt taastavat jooksu teha. Nii halb pole ammu olnud.
Ei ma nutnud ega naernud selle tulemuse peale. Õlgu kehitasin ainult.
Nüüd jätkan ikka treeningutega, kuidagi peab ju kiiremini liikuma saama.
Kohtume Saaremaal 19-21 oktoober kulla Jooksurahvas!

06 Sep 2018

Väga spontaanne võistlus!
Teispäeval Järve metsas seltsimees Jalakaga särtsakaid liigutusi tehes mõtlesin, et läheks järgmine päev võistlema? Mõeldud tehtud. Kodule lähim võistlus üldse, siis tuleb ikka kohale ennast ajada. Seal samuses toimus siis Kesklinna Sügisjooks. Selline mõnus 4,7km kiirem sutsakas, mitte kõige kergemal trassil. Kaks korraliku tõusu ringi kohta. Kuna vorm on pehme nii seest kui ka väljast, siis ega suuri lootusi ei hellitanud. Trennides sujub nii, et pool trenni on enam vähem, siis saab jõud otsa kah. Eks oli võistlusel sama stsenaariumit oodata. Soojendusel oli tunda, et eelmisel päeval oli Peep mu koivad lühikeste lõikudega ära väsitanud. aga nagu ütlevad populaarsed laulusõnad, mis seal ikka, hakkab pihta! Esimene ring oli isegi üllatavalt hea tunne. Lippasin koos Martin Tammega. Kaks järjestikust tõusu võtsid, aga minult jõu ja 3km ma üksi jäin. Ähkides ja puhkides ma kuidagi lõpuni jõudsin. 21 sekundit Martinist hiljem, teisena. Läkski täpselt nii nagu karta oli, et poole peal sein ette tuleb. Vähemalt sai nipet-näpet nänni kah pingutuse eest. Seegi hea. Positiivse poole peale võib kindlasti kanda, et pingutada ma jaksan. Süda näitas head tempot, max pulss 200 ja keskmine 190 alguses. Töötab küll! Nüüd vaja mõned lisandunud kilod maha raputada ja siis võib veel oktoobris mõned head jooksud ehk teha. Kõlab nagu plaan ju. Aga enne taastume kaks päeva ja ss laupäeval 10km sutsakas.
Kokkuvõttes ma jäin siiski rahule tulemusega. Kartsin isegi hullemat. Teine järeldus on see, et tamm ja jalakas on ikka kõvemad puud hetkel kui kirsipuu. Aga katsun järgi jõuda. Töö läheb edasi ja küll tuleb. Usk on alles!
Lisaks tänaks veel augustikuu lugejaid. Tundub, et mu filosoofiline postitus meeldis. Ühe kirjatükiga kuus saada Sportlio TOP10 sisse on minu hobiblogija karjääri suurim saavutus.
Jätkakem head tööd!

15 Aug 2018

Miks ma sporti nii tõsiselt võtan?
Kuna kevadine vigastus tuli vahepeal jälle kimbutama ning suutsin hankida endale ka kõhugripi/toidumürgituse, siis võistluspostituste kohapealt tuleb parajalt pikk paus sisse. Paras kirjutada natukene filosoofilisemal teemal. Ega pea ju ainult kirjutama, kuidas jalad ei teinud kehaga koostööd või vastupidid. Teilgi ehk huvitavam lugeda kui järjekordset klassikat, et 1.km oli normaalne, siis läksid jalad kinni ja kõik läks halvasti.
Tänaseks jututeemaks on siis, et miks ma jooksu nii tõsiselt võtan ja nagu lollakas pingutan? Kindlasti on inimesi, kes vaatavad, et mida kuradit see vend teeb. Ise 22 aastane, pole elus ametlikult tööl käinudki ja haridusesgi mingi ebamäärane riigiteaduste bakalaureus, millest ta isegi täpselt aru ei saa. Võiks ju olla nn „normaalne“ inimene, käia 9-17 tööl ja paar korda nädalas liigutada ennast, et lihased päris ära ei kõngeks. Jah, kui võtta puht ratsionaalselt ja majanduslikust aspektist, siis ma tüürin ikka väga vales suunas. Rikkaks saamise kohapealt on pikamaa jooks üks väga vale spordiala, pigem vastupidi, materjaalselt teeb sind vaesemaks. Varustusele, võistlustele, laagritele kulub üht-teist. Lisame veel juurde selle, et 95% ajast, kui mind reede õhtu välja kutsutakse, ütlen ma ära, sest laupäeval on vaja trenni minna ehk sotsiaalne elu kannatab mingil määral. Paljudele võib tunduda, et ikka täitsa mõttetu ettevõtmine. Aga nüüd jõuamegi selleni, miks ma arvan, et vägagi mõistliku projektiga.
Kõik saab alguse väärtustest. Kes, mida siin elus prioritiseerib. Minu hinnangul on see aeg möödas, kui käisid 15 aastat koolis, said mingi ameti selgeks ja järgmised 50-60 aastat tegid tööd ja siis läksid „rõõmsalt“ pensile. Seda enam, et on suurtõenäosus, et minu põlvkond venitab suht rahulikult 100 eluaastani välja, kui midagi kriitilist ei juhtu. Julgeks väita, et minu vanavanemate põlvkonnal selline mõtteviis valitseb. Enamus ei saa täpselt aru ka muudest eesmärgidest, mida noored endale seavad, nemad elavad ikka Tammsaare kližees „tee tööd ja näe vaeva siis tuleb ka armastus“, kui aga tsitaadiga edasi minna, siis järgneb, et „armastust ei tulnud, teda pole tänini Vargamäel“. Järelikult tuleb valida teine tee ja üritada muud moodi seda armastust õuele saada. Mina olen selleks teeks valinud spordi.
Seda, mida sport mulle pakub, on natukene raske kirja panna, aga eks proovime. See tunne on lihtalt jube võimas ja hea, kui sa jõuad üle finishijoone ja sa tead et läks jube hästi. Siis ununeb kõik see jama, mis kaasneb vigastustega ja muude negatiivsete asjaoludega. Ja oi, neid on palju, vähemalt mul. Aga ainult üks hea jooks, teeb kõik möödaniku olematuks. Jube vähe on ikka õnneks vaja. Spordist saadavad emotsioonid on seinast-seina, aga need on nii võimsad, et õpetavad sind ennast tundma täiesti teise nurga alt kui muu elu. Lisaks arendavad need sind nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma võin omast käest öelda, et vaimselt suhtun ma ebaõnnestumistesse hoopis teist moodi kui paar aastat tagasi. Ja areng on olnud ainult positiivne. Kui 2 aastat tagasi ma väiksel külavõistlusel jooksin 30 sekki aeglasemalt kui plaanisin, siis ma olin päris pettunud ja seda pikalt, ikka nii nädal vähemalt. Ma ei adunud, et käimas oli vähe raskem treeningperiood ja tippvormi polnud ning pikasperspektiivis polnud sel lidumisel mingit tähtsust. Nüüd elan ma rohkem suuremate eesmärkide suunas ja negatiivsest võistlusest saan kiiremini üle, võib olla saab juba öelda, et negatiivseid võistlusi pole. On võidukihutamised, millest õpid.
Järgmine põhjus koorubki välja siit. Selleks on suuremad eesmärgid. Mitte et finantsvabadus poleks suurem eesmärk, aga minu elus võib see oodata. Ideaalses plaanis võiks mu sportlaskarjäär kesta veel 17 aastat. Muidugi mõni mõtleb, et kurat täitsa lolliks läinud, et vend ei kavatsegi enne 40 eluaastat „normaalseks“ hakata, aga igaüks defineerib sõna „normaalne“ erinevalt nii, et las jääb. Mind kannustab tagant see, et kuradi vahva võiks olla penskarina tugitoolis istudes ja „Vaprate ja Ilusate“ miljonendat osa vaadates, meenutada et oi täpselt 50 aastat tagasi jooksin ma olümpial maratoni. Kurat, see mõte meeldib mulle! Lisaks oleks lastelastel(kui neid tuleb) tore papi vahvaid treeningseiklusi kuulata. Mõeldes veel kaugele-kaugele, siis oleks tsips narr, kui lapselapsed kunagi küsivad, et “vanaisa, mis sa siis elu jooksul head teinud ja näinud oled?”, ja ainus mida vastata saad on – “tead, tööd tegin…”
Kolmandaks asjaks on tõestus ja saavutus vajadus. Seda nii enda jaoks kui ka teiste. Eelkõige sooviks tõestada enesele, et pole mingi suvaline lödipüks, kes esimese takistuse otsa koperdab, nutma hakkab ja siis lõpuks alla annab. Soov tõestada, et suudan täita endale püstitatud eesmärgid ning kui jääbki lõpuks ikkagi puudu, siis sirge seljaga öelda, et ma proovisin ja pingutasin ning olla selle üle õnnelikult uhke. Lisaks olen nii mõnigi kord kuulanud juttu, et mida sa ikka üritad, nii kui nii sa kuhugi ei jõua. Mitte, et see mind väga närvi ajaks, aga puht sportlikkuviha ikka tekitab ja tahtmist näidata, milleks võimeline olen. Teisest küljest tahaks vanematele kah tõestada, et nende usk ja investeering minusse ei ole läinud tühja. See, et mulle ei ole veel öeldud, et sa juba piisavalt vana ja haritud küll, proovi nüüd ise kah hakkama saada endaga ja lubavad mul jätkuvalt veel kodus elada. Mõni ütleks, et see on hellitamine, aga jällegi maailmavaateline küsimus, mille osas ei viitsiks vaielda. See on väga kõva valuuta, kui sul on nii toetav perekond, kes võimaldavad sul oma unistuste poole püüelda. Suur aitäh!
Olengi lõpule jõudmas. Mõnele võib olla on nüüd selgem, miks ma nii elan. Aga kindlasti jääb veel peal selle loo lugemist paljudele arusaamatuks minu valitud tee ja elustiil. Samas, mul on sellest ükskõik, sest ega me ei peagi elama oma elu teistele arusaadavalt, peaasi et endal selgepilt oleks. Nii ma soovitangi teil võtta hetk ja mõelda, kas see mis te praegu teete ongi just täpselt see mida tahate. Kas praegused tegevused aitavad teid oma unistustele lähemale, kui ei siis muudke midagi. Alguses tundub võimatu, aga kui ära teete, siis näete, et oli täitsa võimalik.
Julgege unistada ja veel julgemalt eesmärkide poole püüelda!
Jõudu-jaksu!

03 Jul 2018

Tere tulemast, uus postitus!
Nii nüüd võtame kokku kolm võistlust kohe korraga. Päris tempokas ajagraafik viimastel päevadel olnud, et pole aega kriblada olnud U23 eestikatest nii, et alustame sealt.
Läheme ajas tagasi 28 juunisse ja Rakverre. Noorsportlaste paremik oli kohale veetud, et shoksi ja medaleid jagada. Endal kavas 1500m. Söödud, joodud, joostud,võimeldud ja välja viidud, oli aeg stardipauguks. Umbes 600m kulges nii nagu ma plaanisin ehk Mark Abneri ja Marti Medari taga. Siis sai aga ilus elu otsa ning jalad tõmbas mõnusalt pakuks. Ja oligi vsjoo, ma enam üldse ei liikunud. Tempo oli vabalangemises ning "kirsina tordil" läks viimasel 200m Aaron Kais veel mööda ja sinna läks medal ja šokolaad kah. Ajaks märgiti 4.20. Eks tasuta šokolaad oleks veits seda masendavat aega talutavamaks muutnud, aga noh ikka täitsa nõrk ikka. Aga ei olnud aega ja tahtmist lasta tujul langeda, sest järgmisel päeval juba vähe mugavam distants-5000m. Arvestades juuni alguses joostud Rimi jooksu tulemust, siis võis loota hääd aega.
Kui kalapäeval oli ligi 30 kraadi sooja ja pilvitu taevalaotus, siis reedel talutavam ilm-15 kraadi ja pilves. Õnneks ei sadanud, sai tossuga joosta.Jälle basic asjad enne starti ja siis lasti noored kuked lippama. Ei hakanud jälle mingit ime taktikat välja mõtlema, ikka Medarile ja Abnerile sappa ja hiljem vaatab mis saab. Aga ega pidu kaua kestnud, 3-nda kilomeetri alguses "jäin rongi alla". Läks ikka jube kangutamiseks ja lõpp oli sama "magus" kui päev varem ehk viimasel ringil läks tasuta šokolaad jälle Kaisi poisile. Aga arvestades aega 16.30, siis ega see šoks lohutanud küll poleks. Medalid on toredad ja vahvad vidinad küll, millega värisevate kätega pensonäride klubis eputada, aga arvestades pikemaid eesmärke oma peas, siis aega on vaja joosta. Selle jooksu tulemus tekitas juba väikest viha enda vastu, et miks kurat nii läks nüüd??? Aga üritasin ikka seda positiivset meelestatust säilitada.
Ja oh imet, juba jõudunudki viimase võistluseni ehk Guinessi rekordi(GR) jooksuni. 30 juuni õhtul anti start Kadrioru staadionil 100x10000m distantsile. Eesmärgiks ületada GR rekord. Minu aeg jõudis kätte 2 juulil kell 19.03 kui Raul Olle andis mulle oranži pulga ja 25 ringi soolojooksu ootas ees. Ega sellest kah midagi vahvat kirjutada pole. Kui ikka 3,5km peal juba jalad piimhapet täis löövad, on ikka pehmet öeldes pekkis küll. Jube kannatmine oli, lisaks 4 ringi enne lõppu hakkas peeletult pistma kah. Ei no tere-tore küll no. Aga no ülla eesmärgi nimel tuli pingutada lõpuni. 36min25sek hiljem lubasin Allar Rajal rajale asuda. Nüüd olin juba ikka päris kuri, sest kui ikka nädala jooksul jooksed 3 jooksu täiesti rappa, siis on raske positiivset meelt säilitada. Õnneks olid teised jooksjad ikka tsipa tublimad ning kokkuvõttes tegime Guinessi rekordi ära. Nii et, PALJU ÕNNE EESTI!
Kolm jooksu on lihtne kokkuvõtta. Algus hea, lõpp alla igasuguste arvestuste. Siit saab omakorda uue järelduse tehe, kiirusvastupidavus on hetke olematu. Nüüd hakkab selle nimel töö pihta. Vaimse poole pealt, aga aitavad briljantsed sõnad, mis õnneks jäid kuklasse kummitama "KÕIK ILUS ALLES EES". Repeat`i peal need peas tiksuvad. Lisaks on abiks mõtete puhastamisel olnud spordipsühholoogi visiitidel.
Kuna tuleviku väetist on kogunenud palju ja seda ajab juba üleääre, siis tuleb seda nüüd kasutama hakata. Siis on võimalik, et tõesti "KÕIK ILUS ALLES EES".

23 Jun 2018

No jõudu spordipere ja muu rahvas!
Kuna staadionil tähtsamad jooksud eesootamas, siis sai otsustatud veits naelikuid teritada. Heitjateseeriavõistluse raames korraldati 2000m jooks Kadrioru staadionil. Nõrga kommunikatsiooni ja infovahetuse tõttu oli stardi joonel ainult kolm meest-mina, Marti Medar ja Jaanus Kallaste. Poleks ma malemehele teavitanud sellest prežtiisest võidukihutamisest, siis oleks ma üksi seal gaasipedaali tallanud.
Teoreetiliselt käib 2000m distants nii- Sidur alla, käik sisse ja siis kui stardipauk käib lased siduri plaks ülesse ja vajutad gaasipedaali põhja ning siis lõpuni välja. Minu tänane jooks oli, aga selline stabiilne sidurilibistamine, parempoolse pedaalini väga ei jõudnudki. Mu uus sõber Polar M430 näitas max pulsiks 193. Spordiarsti juures suutsin toota 10 lööki rohkem ehk varu jäi. Kuigi tunne oli päris hea kogu aeg, siis lihtsalt kuskil oli mingi tõrge sees ja kütust ei tulnud peale. Sinna see lippamine läks. Aga reaalsus on ikka see, kui kiirustreeninguid pikemalt ja tõsisemalt teha ei saa, siis minusugusele diislile kuust ajast ei piisa, et vormi saada. Aeroobne põhi on täitsa okeii, aga seda särtsukest põle. Tuleb leppida sellega, et vahest viskab sitta masinavärki sisse, aga see on tuleviku väetis. Aga kuna tegemist just maailma tähtsaima võistlusega polnud, siis pikalt ei töina. Paar pisarat pidi lubatud olema. Edasised plaanis seesugused, et 28-29 juuni Rakveres 1500m ja 5000m U23 EMV. Seal on ilusamad päevad, ma tean seda!
Teile, Kallid lugejad, aga häid pidupäevi ja ärge siis söögiga piiripidage. Lihad, tofud, kapsad, saiad grillile ja nautigem küllust!
Tulemused:
1 Jaanus KALLASTE 5.48,54
2 Marti MEDAR 5.54,73
3 Riho " natukene aeglane" KIRSIPUU 6.02,67

10 Jun 2018

TULI ÄRA SEE KULD!!
Nonii pühapäeva õhtul paslik kirjutada väga edukaks kujunenud nädalavahetusest. Alustame siis reede õhtust. Samal ajal kui ise olin teel Narva linna poole, sai minust 30 minutiks telestaar. Nimelt oli eetris kaua oodatud Kuldvillaku saade, kus ragistasin ajusid ning teenisin pappi. Tänu riskile ja loogilisele mõtlemisele sain saatevõidu kätte. Täitsa soliidne tunnitasu maandus tengelpunga sealt.
Aga jätkame piirilinna seiklustega. Põhjus, mis sinna tiris oli poolmaratoni Eesti Meistrivõistlused. Viimast aastat U23 vanuseklassis ja võimalus medal koju tuua oli suur. Kuigi spetsiaalset ettevalmistust ei teinud, sest oleks läinud liigselt forsseerimiseks peale 1,5 kuust vigastus pausi, siis nädal varem joostud Rimi jooksu tulemus andis lootust võidelda ka meistritiitli eest U23 klassis. Laupäeva hommikul ikka tavalised asjad enne võistlust nagu ikka ja kella 11-ks vedasin ennast stardikaare alla. Ega võistlusest pikalt polegi kriblada. Esimesed 3km läbisin 7 liikmelises grupis. Sellest pundis mahajäämine oli aja küsimus ning 3-st kuni 7-nda kilomeetrini siblisin koos suurfavoriidi ja peamise konkurendi Marti Medariga koos. Kolmandiku distantsi peale oleval tõusupoisil tekkis väikene vahe, mis hakkas edaspidi suurenema. Ja nii ma seal läksin üksi finiši poole, trotsides vastutuult, palavust ning kohati päris tugevaid kõhukrampe. Nägin vaeva, et hoida pea tühjana, et ei hakkaks võidust mõtlema. Kui 100m enne lõppu vaatasin üle õla ja nägin tühjust, vot siis olin kindel, et Eesti Meistritiitel on käes. Käsi taevasse ja rahulolu kehasse. Kokkuvõttes ajaga 1:14:20 sek platseerusin ma 10-ndale kohale, eestlastest 8-s.
Oi, kus seda võitu oli mulle vaja, just vaimses plaanis. Pärast kõike neid vigastusi, mis mind üritasid maha murda. See võit andis tohutult enesekindlust ja positiivset laengut, et tasa ja targu edasi minna. Sest kui nüüd jooksukaugem inimene seda loeb ja arvab, et ma sain mingi ilmaimega hakkama, siis reaalsuskontroll teile on selline, et võistluse võitis minust 7 kuud noorem härra Keeniast, ajaga 1.03.54 ehk 10min kiiremini lippas kui spetsialist Riho, ning see oli talle pigem tugeva trenni eest! Sellise ajaga, mis ma jooksin, pole isegi meil Maarjamaal midagi pihta hakata, rääkimata Euroopast või maailmast. Aga kui sa teed pooliku ettevalmistuse pool maratoni jaoks, siis tulebki poolik tulemus, aga parem keskmise vormiga joosta, kui tipp vormiga mitte joosta. Ning meistrivõistlustel tavaliselt aega ei joosta vaid ikka tiitel esmaeesmärk. Sellega sain ma hakkama ning arvestades kõiki asjaolusid käib see aeg kah praegu.
Tänaks eelkõige oma Treenerit ning ema ja isa, kel jätkub kannatust minuga tegeleda ja mind toetada. Pisike preemia on teenitud, aga tööd jagub kuhjaga, nii et tuleb vaikselt ja mõistusega edasi rühkida, hoiduda probleemidest ning siis on lootust ka suuremate saavutusteni jõudmiseks.
Siin kohal olekski paslik lõpetada postitus Sparta jooksugrupi oraakli "Kata" sõnadega:
"KÕIK ILUS ALLES EES"!

03 Jun 2018

Täpselt kaks kuud pole siia mitte mõhkugi kirjutanud. Nüüd siis taas trükilainel.
Aga mis sa teed kui karterist õli tilgub sirinal ja teatud kehaosad kuivale jäävad ning järgi annavad. Ei viitsi väga kriblada sellest, kuidas 5 min/km tempoga metsas matkan. Nüüdseks on loodetavasti järjekordne põletik seljatatud ja saab lõbusamalt jätkata. Kuu aeg vähe asisemaid treeninguid selja taga ja "saiavormist" on saanud "sepikuvorm".
Aeg oli ennast pisut testida. Rimi Juunijooksule nimi kirja ja laupäeval Kadrioru staadionile minek. Enne starti ikka sellised tavalised rutiinid(number ette, soe sisse jne). 12.00 tegi Kanter püssiga pauku ja läks see pull lahti. Enda vormist polnud hallis haisu ka. 1.km kulges nii et Medar ees, siis 10m vahet ja Sasmin ning Reinart ning siis 20m vahet ja mina. 2km lõpuks olin tõusnud 3-ndale positsioonile ning vahe esimestega püsis seal 20m peal. Jube palju oli pööranguid kurat. Sain oma "lemmik" tegevusega tegeleda ehk tempomuutustega. 3km-l oli väike tõusupoisike kah, see oli raske. Üle elasin. Siiski hakkas tunda andma, et ega väga kiireid lõike jooksnud pole, jalad hakkasid kangeks tõmbama. Pole harjunud noh. Kui algas viimane kilomeeter oli mulle selge, et ees lippajaid ma enam ei püüa, seda särtsu veel pole. Andsin aga hagu ikka edasi, sest 3 koht vajas hoidmist. Viimane 150m kulges Kadrioru stata tartaanil ning oligi finiš. Ai ma olin küpse. Kõmm selili pikali. Aga tunne oli hea, jooks oli korda läinud. Isegi auhindu jagati pärast, nüüd saab mõndaaega rahulikult Rimi poodi külastada. Juhuu, tasuta toit!!! Kokkuvõttes, siis 3 koht ajaga 15:39, võitjale kaotust 16 sekundit. Ütleks, et pole paha 5km kohta tervisesportlase trenni pealt. Kui karburaator jupsima ei hakka ja umbe kuskilt ei tõmba, siis saab paremaks minna ilusti.
Nüüd edasised plaanid on sellised, et prooviks lekkeid vältida mootoriruumis, et saaks trenni kah tsips teha. Aga kõige pealt käime ära Narvas ja teeme ühed eestikad poolmaratonis.
Varsti kirjutan jälle!
Päikest!!!

03 Apr 2018

Spordilaager Falesias
Kirsipuu käis esimest korda jooksu-ning välislaagris. 16 märts olin ilusti Tallinna Lennujaamas kohal, et suunduda Portugali, et seal koos Sparta Jooksugrupiga veits trenni teha ja inimesi tundma õppida. Selle postituse jagangi kaheks- trennielu ja sotsiaalne elu.
Trennielu:
Kaks nädalat enne laagrit tekkis täiesti tühja kohapealt põlvaõndla piirkonda põletik. Ju ei meeldinud jalale, et ma uisku suusatasin. Joosta sain, aga hirm asi hullemaks teha oli nii suur, et nädal enne laagri algust ma enam ei julgenud joosta. Pidasin paremaks rahu anda, et saaks laagris tulistada korralikult. Esimene nädal läkski ikka jube hästi. Keha oli värske ja puhanud, jalg lasi väga hästi joosta, eriti lõike. Trennid olid korralikud ja kvaliteetsed-200m lõigud mäkke, 350m ja 4min siledal, 28km pikkots+ taastavad jooksud ja ÜKE-d. Asi tundus roosiline, ja siis üks päev enam joosta ei saanud. See lõi ikka tuju kohe nii lakke, et ise ka ei uskunud. Puhas rõõm valdas, et trenni enam tegema ei pidanud. Lootsingi, et jalg hakkaks valutama, et siis 17 päeva lihtsalt soojemas kliimas puhata. Põhimõtteliselt sellega mu treeningud ka lõppesid. Peal seda kui Sander Jürs lihastest pinged välja mudis ja harjutusi andis(AITÜMA!!) tegin veel ühe mäelõigu trenni, aga see hästi ei mõjunud. Tuksis, mis tuksis no. Edaspidine treening piirdus päevitamise ja söömisega- nendel aladel olin vähemalt päris tugev ja tubli. Ise rahul!
Sotsiaalneelu:
Enne laagrisse minekut ei teadnud ma seltskonnast põhimõtteliselt mitte kedagi, mõne näo ja nime viisin kokku. Tuba jagasin Rauli ja Härra Leonidiga, täitsa nitševood korterikaaslased. Viimasega tegime ka kõik trennid koos, lisaks veel paar hommikust ujumist koos Kristoga. Õnneks sain suht kiirelt ka teiste Spartalastega jutule ja võib öelda, et seltskond selle laagri päästis. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud kui üksi seal olnud oleks. Arvatavasti oleksin olnud korralikus masenduses vinguviiul, et trenni teha ei saa. AITÄH TEILE, kes Te tuju üleval hoidsite. Meeleolukad väljasõidud Peebu, Marko, Marguse, Kata, Terje, Joeli, Matiga. Ja see jutt ja tekst, mida Te toodate on ikka uskumatu no :D Absoluutselt kogu tekst tüüris ainult ühte AUKU- Müstika! Lisaks veel kaks meeleolukat ja edukat Aliase õhtut. Ja kirsiks tordil, muidugi sünnipäev. Mis sa veel hing ihkad, kui päeval korralik tugev trenn ja õhtusöögil 18 inimest sulle laulavad ning päev lõppeb baaris tantsuliigutusi tehes :D Super organisaatorid!
Kuigi päris sihtotstarbeliselt see laager ei kulgenud, siis ma jäin käiguga rahule. Kui saad ikka nii mõnegi väga toreda inimesega tuttavaks, siis on endalgi tuju parem. Nüüd tuleb kiiremas korras terveks saada, et saaks neljapäeviti Järve metsas jooksuharjutuste trennis käia.
See laager jääb kindlasti kauaks meelde. Loodetavasti järgmine aasta uuesti, juba ootan!
MUITO OBRIGADO!!!

18 Feb 2018

Teine päev oli täna!!!
Nonniii, viimane sisevõistlus siis oli täna. Distantsiks 3000m ehk 15 ringi puhast naudingut. Terve päev oli selline päris hea enesetunne isegi. Vaatasin olümpiat ja Tartu Maratoni. Oii kus ma kadestasin neid ligi 2500 inimest, kes said libiseda üle Lõuna-Eesti kuplite ja läbi Tartumaa metsade. Kurat viimati toimus originaaltrassil TM 3 aastat tagasi. Aitäh Kergejõustikuliit, et mina talvisest laulupeost osavõtta ei saanud!!!!! Proovige seal enda võistlused palun nii sättida, et need EI OLEKS TM SAMAL NÄDALAVAHETUSEL!! Aga mis teha, hetkel prioriteedid teisel spordialal. Ehk annab tulevikus ilmavanake lund ka ikka ja ma saan TM oma korrad ilusti kirja.
Soojendust tehes oli selline "classic fifty-sixty" tunne ehk tavakas. Natukene üllatas, et kergelt lõi põhja alt ära, aga õnneks vaibus see pärast kaht WCs käiku. Tegin oma jooksuharjutused ja kiirendused ära ning laksasin 180mg koffeiini sisse ja starti. Kuna olin nõrgemas jooksus, mis minu tasemele kohane, siis oli plaan lihtne. Vedajate tempo vastuvõtta ja kaasa minna. Väga hea ja stabiilne tempo oli meestel. 36 sekundit ring ja 3min esimene kilomeeter. Teine kilt oli veits aeglasem, aga veel oli võimalik alla 9 minuti tulla küll. Kahjuks on jalad mul nõrgad ja 3 ringi enne lõppu hakkas raskeks minema. Ühe ringi kestsin veel ära esimestega, aga siis olid jalad juba päris valusad. Ja hullemaks läks, üks ring minna ja mul oli ikka väga valus juba. Üritasin sammu mitte venitada ja käed töös hoida ja võtta oma organismist viimast. Kuna jalad olid täiesti kinni, siis 3 konkurenti läksid mööda ja aeg lõpuks ei tulnud päris see, mida ootasin ja lootsin. Peal finišit olin nagu laip tartaanil ja ahmisin õhku peale.Uue pullina hakkas pea ringi käima. See oli päris rõve- pulss veel üleval, hingeldad ja siis käib veel pea ringi. Vastik rsk! Mul läks ikka jupp aega enne kui püsti sain ja eest ära komberdasin ennast. Lõpuks sain oma aja ka teada- 9:06,12. Parandasin isiklikku ligi 1,5 sekundiga. Mõni hüppaks õnnest lakke kui ta isikliku jookseb. Mina aga päris rahule ei jäänud. Okeii kindlasti oli tegemist palju positiivsema tulemusega kui eile ja eelmine nädalavahetus, aga oleks pidanud ikka oma jooksu esimestega lõpuni kestma, oleks saanud ka aja alla 9 minutit, mis eesmärgiks oli. Põhjus miks ma lõppu ei kesta peitub arvatavasti seal, et eelmine aasta olin 8 kuud sellisel vigastuspausil, kus ei tohtinud hüplemist ja hüppeid teha. Erialast jõutreening puudus. Arvatavasti sellepärast pöia peal ei püsigi ja jalad ära väsivad. Nüüd kui võistlused läbi saab tõsisemalt trenni teha ja nõrkade külgedega tegelda.
Kokkuvõtteks mainiks seda, et jah isiklik tuli. Eks natukene ikka hingepõhjas rõõmustan selle üle. Aga päris tavalaotusesse pole põhjust tõusta. Enamik konkurente parandavad isiklikke ikka vähe jõulisemalt kui 1,5 sekundi kaupa. Eks see natukene mõtlikuks teeb, et miks mul ei tule. Üldreegel on muidugi see, et ära vahi liiga palju, mida teised teevad. Sulle ei pruugi see sobida. Tuleb usaldada enda tegemisi. Teine asi on see, et viimased postitused mul ikka totaalne negatiivsus kuubis olnud. Eks ma olen ka pettunud ise endas olnud, aga no ei saa ainult miinus märgiga mullis elada. Sellepärast kannangi oma tänase jooksu ja tulemuse positiivse poole peale. Kui ainult mõtled kui sitasti läks ja eesmärke ei täitnud, siis võib varsti kopa ette visata. Peab rõõmustama ka pisikeste õnnestumiste üle! Nüüd tuleb edasi treenida targalt ja kannatlik olema. Hulluks ei tohi minna ja lollustega ei tohi trennis tegeleda. Tasa ja targu, küll ta tulema hakkab. Mina usun endasse ja oma treeneri kirjutatud plaanidesse. Küll ma lõpuks oma õige valemi ülesse leian ja kõigile, kes mu tegemistega ennast kursis hoiavad, rohkem rõõmu valmistan. Loodan, et Teil jätkub kannatust oodata veits ja endiselt loete, mida ma kriblan siia.
Aitäh, kes Te loete ja ai kus ma tahaks siia läbinisti positiivse postituse siia õige pea teha.
Nüüd tuleb võistlustest väike paus, lähen 16 märts 2,5 nädalaks Portugali trenni tegema ja järgmised võistlused aprillis-mais. Nii et tuleb Teilgi väike puhkus lugemisest.
Veelkord tänud ja edu kõigile!!

Kaks video linki veel minu jooksudest:
http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-kergejoustik-eesti-talvised-meistrivoistlused-puhapaev?id=81160307 Alates 3:30:30

http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-kergejoustik-eesti-talvised-meistrivoistlused?id=81155631 Alates 1:23:10

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Jooksmisega tõsisemalt hakkasin tegelema 2014 aasta sügisel. Enne seda sai 9 aastat korvpall põhiliselt loobitud. Lisaks hobi korras sõidan ka ratast vahest harva ning kui talv lubab siis üritan ikka suusad ka alla saada.
Distantse olen jooksnud võistlustel 800m-maratonini(42,195km). Lemmikuks on hetkel maraton ning sellel loodan ka läbi lüüa tulevikus.
Isiklikud rekordid:
Staadion:
800m-2.09,49(sise,2015)
1000m-2.47,29(sise,2017), 2.47,44(väli,2016)
1500m-4.16,16(sise.2016), 4.10,16(väli 2015)
2000m- 6.35(sise 2013), 6.02,27(väli 2018)
3000m- 9.37,32(väli 2015), 9.06,12(sise 2018)
5000m-16.04,08(väli 2016)
Ülejäänud võimalikud pinnakatted:
10km- 34.47(Tartu Linnamaraton, 2016)
21,1km(PM)- 1.14.01(Narva energiajooks 2016)
42,195km(M)- 2.45.24(Frankfurti maraton 2016)

Eesti U23 meister poolmaratonis 2018/Estonian U23 Champion in half marathon 2018

Born 1996 (age 22)
Coach Maile Mangusson
Club Audentese SK

Personal bests

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Tallinna MV 02:49.40 Tallinn Feb. 2016

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti noorsoo, juunioride, A- ja B-klassi MV 8. 04:23.09 Rakvere, Eesti July 2016
Eesti Talvised MV 15. 04:16.16 Tallinn Feb. 2016
Eesti noorsoo ja juunioride talvised MV 7. 04:17.28 Tartu Feb. 2016

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti Talvised MV 11. 09:07.50 Tallinn Feb. 2016
Eesti noorsoo ja juunoride talvised MV 6. 09:40.49 Tartu Feb. 2016
Eesti Talvised Karkiavõistlused 13. 09:43.10 Tallinn, Eesti Jan. 2016

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti noorsoo, juunioride, A- ja B-klassi MV 7. 16:25.13 Rakvere, Eesti July 2016

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Poolmaratoni Eesti Meistrivõistlused 18. 01:14.01 Narva, Eesti June 2016

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Frankfurt Marathon 352. 02:45.24 Frankfurt, Germany Oct. 2016