7.5 ringi ümber muruplatsi
Juuli teine nädal on läbi, kaks 1500m võistlust seljataga, aeg natukene kirjutada. Teisipäev, Rakvere ja Eesti Staadionijooksu sarja 1. etapp. Plaan oli konkreetne- tuli võita Ats Sõnajalga. Miks? Et pääseda teatejooksu eestikateks esimesse võistkonda ja heidelda medalite eest. Kohale oli ajanud end muidugi peaaegu kõik parimad kodumaa pojad. Nimede poolest oli tase kõvem kui Eesti meistrivõistlustel 1500m-s. Kuna mehi oli palju, siis tehti kaks jooksu. Nagu arvata oli, pidin leppima nõrgema jooksuga. Konkurent pääses tugevamasse ja mis veelgi tema kasuks rääkis, et mina jooksin enne ehk tal oli juba aeg ees, mida ületada. Mis seal ikka, vähem vingu pikem samm. Tuli suruma hakata. Enne starti oli ikka väga korralik närv sees. Sellist pole 2020 veel tunda olnud. Jalg ikka värises mõnuga. Start käis ja 150m silkas mu kõrval mingi Läti poiss, siis vaatasin, et ei, tuleb tempot ikka ise teha. Esimene ringi 65 sekundit- okeii okeii, päris normaalne. 68 sekundit hiljem oli teine ring ka tehtud. Ikka veel ei hullu. Kolmas ring ka 68 sekundit. Kurat, enda arust nagu surusin, aga ikka sama kiire. Aeg on ikka relatiivne. Esimese ringi lased mõnuga 65 sekki, kolmanda surud ja tuleb 68 sekki. Aga okeii, nii 300m minna ja juba viskas laktaati masinaruumi. Tuli pressida. Veel 100m minna, midagi karjuti veel, täpselt ei mäleta mida. Nüüd juba voolas piimhape jõgedena lihastes. Ja siis oligi kõik- finiš. Kohe tartaanile pikali, püsti ei tahtnud enam olla. Olin viimane vend, kes sealt ennast jalule ajas. Jube raske oli olla, aga sisetunne ütles, et sellest ei piisa. Mõned minutid hiljem kuulsin aega- 4:12,25, sisetunne läks veel pessimistlikumaks. Ja see juba tihti ei valeta. Ats jooksis 4:11:86 ehk kaotasin talle 0.4 sekundiga!!! Meeleolu oli päris sitt. Ma olin pettunud. Tagatipuks jäi õhtul ahilka ka veel kangeks. Kahe sõnaga kokkuvõttes "super" teisipäev .
Lootsin, et rullin, väristan ja venitan, et küll see ahilka korda läheb. On ennegi mõnel harval õhtul kange olnud. Aga see sunnik stabiliseerus visalt. Igaljuhul, laupäeval korjasin kamraadid auto peale ja tuld Pärnusse. Ilus suvine ilm oli muidugi. . . Plaan võrreldes teisipäevaga polnud muutunud. Jätkuvalt pidi Kirsipuu alistama Sõnajala. Treenerid panid nimme meid esimesse vahetusse koos põrutama. Muret valmistas mulle jätkuvalt ahilka, mis rahulikul sörgil oli väga hea, aga pöiaga tõugata problemaatiline. "Küll adrenaliiniga üle läheb," mõtles Riho väike aju. Stardist kohe võtsime Atsiga võistlejate rivi tipus kohad sisse ja vedasime. Tema 300m ja siis mina ca 500m. Aga oli tunda, et on raske. Kilomeetri peal olid jäsemed juba kanged. Katsusin veel suruda, aga ca 300m enne lõppu lõi terava valu säärde. Oli tunne, et kohe läheb midagi seal katki ja varisen kõhuli või selili vms. Katki vist ei läinud, krampi lõi aga küll väga tugevalt. Liibates toimetasin teatepulga teisele vahetusele kätte. Ametlikke vaheaegu teatejooksus ei võeta, aga treeneri vanakooli stopper näitas ca 4:22. Ütleme nii, et oleks võinud palju hullemini minna. Kokkuvõtteks- esimene võistkond sai pronksi kätte- palju õnne mehed!!! Teise tiimiga platseerusime 7-ndaks ehk võtsime koha mõttes maksimumi. Hea töö Peep, Urmo ja Sergei!
Eile õhtul ja täna on kõndimisega suured probleemid ja liikumiskiirus tavapärasest "natukene" aeglasem. See kramp oli ikka tugev. Eks näis, kuidas jalg krambist taastub ja mis ahilka selle peale teeb. Tuleb jälle taastusharjutusi tegema hakata ja loota parimat. Nädala kokkuvõtteks saab pehmelt väljendudes öelda, et on olnud paremaid seitsmepäevakuid. Eks ma nüüd natukene norutan, aga alla ma veel ei anna.
Ehk järgmine postitus tuleb juba vähe rõõmsam.
Aitäh! :)