riho kirsipuu (23)

2019 kokkuvõte!
Nii jaanuar hakkab juba varsti läbi saama(okeii väike liialdus), aga eelmine aasta veel kokkuvõtmata. Kiirelt öeldes, siis eelmine postitus lõppes mõttega, et kõik on hästi ja jätkame. Noo jah, nädal peale seda saatsin järjekordse sõnumi treenerile, et "jalg valus, praegu ei jookse". Ei tohi vist hõisata üldse, kisub kohe kraavi poole. Aga okeii, kokkuvõtte juurde tagasi.
Nädala aega otsinud eelmisele aastale ühisnimetajat ja vist leidsin selle. EKSTREEMNE. No vähemalt minu standardeid arvestades.
Aasta algusest minnes, siis igatepidi EKSTREEMNE Tartu Maraton- libe, kiire, kasutasin 4 paari keppe. See oli äge, ma ütlen teile. Praegu õue vaadates, tuleb nutt peale seda meenutades.
Jätkates kulgu kevade poole tuli üks EKSTREEMSELT äge laager Portugalis. Need Spartakad ei väsi üllatamst. AITÄH TEILE!
Kätte oli jõudnud 20 aprill, kui asetasin oma tagumendi kummipaadi servale ja peopessa haarasin mõla. Ees ootas Võhandu Paadimaraton raftiga, aga et sellest kujuneb minu jaoks EKSTREEMSELT pikk-21,5H ja EKSTREEMSELT mõnus ettevõtmine, ei osanud mina oodata. Võib öelda, et see oli üks aasta tipphetki, sest ei oleks endast uskunud, et naudin seda EKSTREEMSUST EKSTREEMSELT.
Mai ja juuni olid rahulik ja siis, juuli lõpp. Ja jätkasin ESKTREEMSUSlainel. "Sügasime" Kareliga Vääna-Jõesuust ratastega Rakverre, 10000m eestikaid vaatama, ja koju tagasi ikka vändates ehk kokku 252km ja 8h40min. Vot see oli ESKTREEMNE treening. Selle tegi EKSTREEMSEMAKS kahtlaselt EKSTREEMSELT kõrge pulss. Aga tehtud ta sai ja see oli ütlemata vinge.
Augustisse jääb EKSTREEMSELT vahva Sparta vallutusretk Kihnu. Kes veel sellest YT videot pole näinud, minge vaadake mu kanalilt järgi!!!
Enne Kihnut saabus, aga selle aasta vaieldamatu tipphetk, 9-10-ndal augustil kui täpne olla!!!! See küll spordiblogi, aga ei saa mainimata jätta neid EKSTREEMSELT nunnusi, armsaid, vahvaid, toredaid, naljakaid, ilusaid, südamesse pugevaid ja hingeminevaid 12. MÜRAKARU ehk koerakutsikat. Need pakkusid kahe kuu vältel nii palju rõõmu ja naeru, et seda ei oskagi siin sõnadesse panna. AITÄH KALLID MÜRAKARUD!!!!
Ajaratas veeres omasoodu ja oli aeg Tartu Rattamaratoniks. Ja see oli EKSTREEMSELT märg ja mudane. Kruusarallist oli alles täpselt 0%. Ühest lombist teise ja mudaaugust mudaauku. Aga nagu eelmiste EKSTREEMSUSTEGA, siis 100% nauding ka sellest. Ideaalne, ütleks kohe.
Nagu vist te juba aru saanud, siis kõik Sparta üritused mulle meeldivad ehk järgnesid oktoober-november EKSTREEMSELT vahva Saaremaa Kolme Päeva Jooks ja sügislaager Jõulumäel. AAA jaa aprillis oli ka ju kevadlaager Margusel, Otepääl. Äge ma ütlen!!!
Nagu esimeses lõigus mainisin, siis novembri lõpus tuli järjekordne probleem üllatusvisiidile ehk detsembris oli EKSTREEMSELT vähe treeningpäevi. Enam ei suutnud just vaimselt asendustegevustega mingitki vormi hoida. Selle asemel sai minu jaoks EKSTREEMSELT palju vedelal kujul "vitamiine" manustatud. Aga nüüd on "uus aasta ja uus mina"- issand kui tore väljend ikka . . .
Kui eelmisel aastal kokkuvõtet kirjutades mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, siis 365 päeva hiljem tuleb tõdeda, et sai ikka küll. Treeningpäevikuid sirvides selgub, et olen vormiga aastas 2014 tagasi, kui alustasin süstemaatiliste ja plaanijärgsete jooksutreeningutega. Siis läks 2 aastat ilusti kõik ülesmäge, nii et kõlab ju positiivselt ja paljulubavalt. Lisaks algas ka roti ehk minu aasta. Märgid on head. Vaim ka keeldub veel alla andmast ehk Riho jätkab nii jooksutreeninguid kui ka blogimist.
Veel ma usun, et 2:45 ei jää mu parimaks maratoniks ja Eesti U23 poolmaratoni meistritiitel säravaimaks saavutuseks.
Rohket lund ja palju päikest Teile head lugejad!!!
Ja muidugi, suur-suur-suur tänu perele, treenerile, Sparta jooksugrupile, sõpradele ja blogilugejatele!!!

Mingid jutud!
Paar päeva mõttes mõlkunud, et kirjutaks miskit. Kui on tahtmine ja võimalus, siis nii sünnibki meistriteos. Noo kas nüüd järgnevad read just Puškini väärilised on, julgeks kahelda, aga harju keskmise eestlase jutu annab ehk ikka välja.
Alustame siis värskeimast ehk Sparta sügislaagrist Jõulumäel. Kolm töökat päeva Pärnumaa metsade vahel möödusid kui lõunamaale lendavad linnud. Viuh ja läinud. Sparta laagritega on juba mõningane kogemus olemas, nii et võib arvata, et teadsin mis ees ootab. MMM, no mitte päris. Kui arvad, et huumor enam räpasemaks minna ei saa, siis mõne hetke pärast keeratakse veel üks vint peale. Tundub olevat üks lõputu kruvi, mida saab igakord tiba veel sissepoole lasta. Üks kahtlane seltskond ma ütlen teile. Lisaks ilmub välja kaua kadunud olnud tädi, kes hakkas kohe vaimselt terroriseerima ja kiusama(ei olnud hullu miskit, kerge kirjanduslik liialdus tegelt). Eks see laager olegi pigem meelelahutusliku ja sotsiaalse alatooniga. Mälumängud, saunad(Borati vaatamisega), korvpalli viskemängud, lihtsalt jutud jne. Kohal oli ka mingi vend, kes 10 aastat kossu trennis käinud, aga ei võitnud ühtegi mängu, ei 5 miinuses ega seitsmes. . . Tundub päris tegija. Füüsilistest aktiviteetidest nii palju, et reede hommikul kross+jooksuharjutused/hüpped ja õhtul sörk+kere. Laupäev algas mägedega fartlekiga ja lõppes sörgi+jõusaaliga(üks isik ainult jõusaali ja rinnalt surumise pärast laagrisse tuligi. Jube rahul oma 5min kuulsusega-tervitused Markole). Pühapäeval, enne veel kui sai Steffanisse sammud seada, pidi tegema ka pikema otsa. Mul just parim minek trennides polnud, eriti laupäeval, kus ükski samm väga jooksu ei meenutanud. Õhtul vähemalt mõnda sportlast pildi mälumängus see-eest teadsin. Süüa sai ka hästi. Nõukaaja inimesed armastavad selle kohta öelda, et vanakooli söökla toit või nagu maal vanaema juures. Ise eelistan nagu omalajal Kurgjärve laagris. No mõte vist arusaadav, kui ei siis pane FB kommentaari ja selgitan.
Enesetunde-ja söömisteemadega ka jätkame. Peale Saaremaad võtsin nädal lõdvemalt ja siis julgesin treenerilt plaani küsida. Viimati olin nii vägev vend aprillis. Kolm nädalat toimetanud selle järgi ja ptüi-ptüi-ptüi, aga hetkel kõik hästi. Mingit hullu ei aja ja koormused mõõdukad. Jõusaalis ka asjad edenevad ja iga trenn tuleb kuskil mõni kettalatakas juurde visata, sest muskulatuur kasvab ja areneb. Nagu noor lõvi, kes iga päevaga aina tugevamaks muutub. Okeii, Animal Planet mulle meeldib küll, aga mina just lõvi küll kuskil otsast ei meenuta. Aga see selleks. Esimesed paar kehvemat ja mentaalselt raskemat päeva oligi alles eelmine nädal. Aga teades ennast, siis neid tulebki aeg-ajalt ette. Eriti veel kui kaloritega miinustes ehk alla võtan. Oiii kui sujuv üleminek mu lemmik teemale ehk toidule. Väga "smooth transition" ikka nagu influencerid ehk suunamudijad ütlevad. Nagu ma arvan, et enamus teist näinud on ja mõned julgemad ka öelnud, siis ma suuremaks muutunud. Võib küll tore olla mõelda, et head ja vahvat noormeest peabki ruumalalt palju olema. Okeii korralik ego lause see viimane, ei teagi, kust see nüüd tuli. Tegelikult päris nii kõva sell ei ole. Aga kaalu teemal jätkates, siis joosta on raske. Noo nüüd juba tegelikult harjunud ja vormikõver ka tasahilju hiilib trepist üles, aga suurespildis vanadest headest lennukus aegadest, on vaid helged mälestused hetkel. Õnneks vist mõistuse korda saanud ja projekt "Vormis Riho Portugali" on hoo sisse saanud. Tööd veel palju palju palju, aga tuleb säilitada kannatlikku meelt ja igapäevaselt väiksed asjad ära teha. Küll siis ka sihtpunktini jõuan.
Tõmban siitkohalt joone alla. Kui soovid pikemat postitust teemal "miks Riho paksuks läks/ennast sõi", siis anna kah FB kommentaaridesse või sõnumitesse teada. Võin sellest pikalt pajatada ja ehk on keegi veel sarnase probleemiga rinda pistnud. Siis hea võrrelda, õppida ja jõudu ammutada.
Olge tublid!
SUUR AITÄH!!!

Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2019- Kolmas päev!
Pidin küll eile kirjutama, aga noo ei jaksanud. Olin veidi väsinud. Kolmas päev algas asjade pakkimise ja traditsiooniliste moosisaiadega. Olek oli üle ootuste mõnus, tundub et laupäevaõhtune tantsulka ja taastusjoogid läksid õigesse kohta. Karjusime veel viimast korda Hardyle, et ta võiks juurde panna, missest et võit kindel. Tegime oma tavalise soojenduse, mis iga päevaga aina lühemaks jäi.
Positiivsed märgid, et võib tulla kolmest päevast parim, olid juba enne starti üleval. Pulss joonel seistes ei löönudki 110+ lööki vaid mõnules seal 80 kandis - järelikult närv oli väike. Nii et mu nädalatagune teooria, et võistlused nauditavaks muutuksid, selleks tuleb vägisi starti end vedada, peab paika. Päevaplaan oli lihtne- võita Madist vähemalt 1 sekundiga, et õigustada enda kohta esimeses võistkonnas. Peale starti võtsingi talle tuulde ja nii me paarisrakendina kilomeetreid haukasime. 4,5km peal metsalõigul üritas ta oma orienteerumiskogemust maksma panna, kuigi mul oli raske, siis kannatasin ära ja maha ei jäänud. Kerge taastus asfaldil ja ma kerisin juba ise omakorda vahe sisse. Jube mõnus minek oli ning tempo püsis. Golfiväljakute vahel oli rohkem tegemist iluuisutamise olümpia katsevõistlustega kui jooksuga, aga ka selles olin päris hea tol päeval. Ampsasin mõned eesolijad veel ära ning peale tagasipööret ergutasin vastutulevaid Spartakaid. 3km enne tegime kiire põike stardi-finiši paika ja seal karjuti, et "läheb-läheb Riho, saad Pirksaare kätte". Ma sain sellest innustust ja kukkusin vajutama(kui 3.25-ga kilomeetrite läbimist vajutamiseks saab nimetada). 1,5km enne lõppu saingi vanameistri kätte. Vaim küll puksis jubedalt vastu kiirendusele, sest eelmise päeva valu ja kannatused olid värskelt meeles ning uuesti seda kogeda mõistus ei soovinud. Miski siiski sundis ikka pressima veel edasi. Ja lõpusirgel mäest alla ma siis 16 koha saatuse ära otsustasin. Noored lihased olid ikka teravamad. Järjekordne medal ja traditsiooniks saanud tass jälle välja teenitud. Viimase päeva ajaks 58:36. Eesmärk sai täidetud ehk Madise alistasin rohkem kui 1 sekundiga ja meeskondlikult tulime kokkuvõttes kolmandaks. Nii et sai ka nänni. Kiire kokkuvõtlik analüüs näitab, et kõige parem oli joosta päev pärast kerget pidu, st 2-3h tantsu ja 5 valguta kokteili(ei olnud tegelt plaanis, aga tagantjärgi tarkus ütleb, et õige otsus :D). Nii et retsept kõigile järgmiseks võistluseks.
Kolme päevaga silkasin siis terve maratoni ajaga 2:34:37,8, millega platseerusin 21. kohale. Lõbus fakt- 20. kohast jäi lahutama 0,2 sekundit!!!!!!! Peab treeneriga süvaanalüüsi tegema, et kuhu see kadus. Lisaks meeskondlikule 3. kohale, olime ka rahvarohkeim klubi ehk sai veel kingitusi. Nii vahva ikka. Peep hüppas jälle pulti ja kodutee võis alata. See Saaremaa on selline vahva üritus, et tegelikult see tulemus ei olegi lõppkokkuvõttes nii tähtis. Oluliseim on see, et laupäeva õhtul tantsusammud selged oleksid. Kolm päeva on täis naeru ja siis veel naeru ja no natukene veel naeru. Naudid mõnusat kampa ja kehvast tulemusest tekkinud mossitus kaob hetkega.
AITÄH, hiiglama äge seltskond. Ja videot saab ka varsti juba näha!
Järgmiste vallutusteni!

Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2019 - Teine päev!
Hommikul ärkasin selle peale kui ülevalt naaber Peep küsis Silja käest midagi säärast, et "huvitav kas ma tohin Riho tuppa minna ja hambapastat võtta". Ju hirm tegi alateadlikult omatöö ja sellepärast silmad lahti tegingi. Esimene emotsioon või reaktsioon või tunne oli, et mm päris hea. Puhanud olin, värskust oli, jalad kah üllatavalt head. Järelikult pitsa on hea taastussöök vist :D. Moosisaiadest juba kirjutasin nii, et ajahüpe otse Ilde külla.
Kerged 2km sörgitud, tunne oli täitsa hea, välja arvatud see, et pistis. Traditsiooniline "läheb-läheb" Hardyle karjutud(jälle kindel võit), tegin veel mõned kerged, aga samas kiired jooksukad. Endiselt pistis. Viskasin soojendusdressi maha, no okeii ei visanud ikka võtsin need jalast-seljast, see oli kujundlik väljend(koolis kunagi õppisin). Tegin mõned särtsakamad sammud ja meetrid, kurat endiselt pistis. Vaheri Tõnu tegi stardipaugu püssiga ja leegid. Enam ei pistnud, päris hea või mis. Algus oli veidi ebalev , ei suutnud otsustada kui kiirelt ja mis grupiga minna. Kergemat sorti identiteedikriis oli. Jätsin kergelt grupiga vahe sisse, aga siis jäin teist gruppi vastutuules vedama. Seda plaani mul peas kirjas polnud, nii et siblisin veidi kiiremini ja võtsin ise hoopis eesolijatele tuulde. Jube kaval ikka olin, ise nii rahul. Kogemuste pealt tuli. Mere ääres taganttuulega kerisime nii, et grupist jäi järgi trio ehk kolmik(oluline täpsustus ma arvan) Nii me seal kruiisisime kümnenda kilomeetrini. Vahepeal võtsime juua ja kuulasime lõõtsa ning tegime fotograafile nägusi ning käemärke. Aga mul läks 6 kiltsa enne lõppu raskeks. Vana hea piste tuli tagasi ja see lukustas ka jalad. Vahepeal oli tunne, et vist valgub ka eile tulemata jäänud laktaat lihastesse. Topelt ei kärise nagu klassikud ütlevad. Rüüpasin veel 5km enne lõppu sõõmu vett ja kannatasin edasi. Aina hullemaks olukord keris. Esialgu tundus, et ka teistel on raske, sest minu tempo kukkus nagu puuraiduri langetatud puu, aga keegi esialgu järgi ikka ei jõudnud. 3,5km enne finišit oli veel üks lõõtsamees metsavahel, see kord see jõudu ei andnud ning hetk hiljem lendles keegi mööda nagu kerge briis. Väga valus oli juba, aga mingid tõusupoisikesed ootasid veel ees. Oh jeerum, kui raskelt neist üles sai. Roomates oleks ka lihtsam olnud. Viimasel künka põntsul tuli hooga tagant Madis ja ütles, et "lähme Riho". Ma kurat ei saanud hästi aru, kuhu ta minna tahab ja kui kiiresti, nii paha oli juba :D :D Aga jõudu see mingi ime läbi andis, sest mäest alla ma lihtsalt kukkusin(mitte nagu pikali, aga noh see nagu väljend) ja olin jälle üksi. Viimane 1000m oli juba väga kahtlane tunne. Üritan kirjeldada. Nagu ei kontrolliks, mida käed teevad, need lihtsalt inertsist liikusid pilla-palla suvaliselt. Mis jõul jalad liikusid on hetkel veel teadmata. Tagantjärgi mõelda oli selline udune olek ja ega miskit suurt ei mäleta kah sellest kilomeetrist. Kuidagi ma aga ikka finišini välja vedasin, aga kui oleks mõned kilomeetrid lisaks olnud, siis ma kuskil männi all oleks vast lõpetanud. See tunne oli ikka äärmiselt halb. Pingutusest annab märku viimase kilomeetri pulsid 203 max ja 200 keskmine. Suhteliselt jõhkrad numbrid 16km viimase kuueteistkümnendiku kohta. Finišis murul valisin kah vale koha pikutamiseks, mingi kivi jäi täpselt külje alla ja meedikud olid kah liiga lähedal, tulid kohe küsima, et kas meil siin ikka kõik korras. Vastus tuli enesekindlalt: "jajaa kõik tip-top". Järjekordsed numbrid siis ka statistika huvilistele koht 22 ja aeg 1:00:23,7. Kokkuvõttes tõusin 25-ndaks ja võistkonnana platseerume jätkuvalt kolmandal real. Kui homme armageddonit ei juhtu, siis peaksime ära hoidma. Aga noh valus saab ikka olema ka homne päev. Eks need jooksjad väikest viisi sadistid enda suhtes ole, naudivad seda kannatamisvalu.
Nüüdseks on saun tehtud ja varsti algavad ettevalmistused õhtuseks diskensiks. Taastuseks pidavat hea olema. Eks me näe, eks me näe.
Riho jälle tänab ja kirjutab juba homme jälle! :)

Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2019 - Esimene päev!
Teise päeva hommik on käes ja istun uhkes toolis. Pole päris kuningatool, aga peaaegu. Jalad on täitsa head, polekski nagu eile jooksnud. Aga eks õige pildi saab ette, siis kui Torgu kuningriigis tuleb sooja tegema hakata. Praegu küll vihma kallab, aga lubati, et see läheb üle. Aga enne teist päeva tuleb korralikult esimene päev lõpetada. Äkki on hea enne. . . Enne ei saa moosisaiugi sööma hakata, sest eelmise päeva otsad kõik ju lahtised.
Päev algas eksperimentaalselt. Nimelt käisin kell 9 hommikul kerges tunnises massaažis. Okeii, ma olen päev enne võistlust käinud, aga mitte samal päeval, 6-7h enne võistlust. Tuli loota, et päris metsas ei lõpeta nende jalgadega. Võis ju juhtuda, et lihased deformeeruvad ülekeedetud makaronideks, mis meenutavad rohkem pudrukonsistentsi kui al dentet. No oli mida oodata ja karta ka. Tallinast viis mind Kuressaarde Peep oma särtsaka Kiaga. Jürsid olid ka koha samas autos leidnud. No vapustavalt tore, et sellist transporditeenust ka osutatakse :D Okeii, okeii vahav oli ja Saarde jöudsime kiiresti. Numbrid käes, riided seljas tegime kiire 2,5km, karjusime Hardyle kõvema häälega(võit tuli ehk kõik hästi), tegime mõned vehkimised ja jooksukad, keksisime veidi ja siis ka spurtisime. Ühesõnaga soojendus. Paremuse märke oli juba võrreldes nädalatagusega märgata- rõve närv tuli sisse alles 10-15min enne starti kiirendusi tehes, aga kui ta ikka mu üles leidis, siis täiega. See on väga vastik ja halb tunne praegu. Kohutav lihtsalt. Tasa ja targu paremuse poole läheb, nii et ehk muutun talle nähtamatuks varsti. Eneskindlus praegu ka kaudunud, nii et see lihtsustab närvikese bossimist. Aga küll kõik tuleb . . .vist 16.27 paiku sättsime end joone taha ja 3. minuti pärast hakkasime põrutama. Ees ootas 10km. Esimesed kilomeetrid kulges väga mõnusalt. Raske polnud, punt oli mõnus, ilm hea, tempo ka selline, millega lootsin ja mõtlesin joosta. Segastel asjaoludel kestis, aga selline minek 4km-ni. Ju siis ikka ei ole sellist vormi ja tempokannatust veel, mida uskusin olevat. Tuulest hüppas välja Peep ja läks. Kiiresti ja hetkega oli ta juba kauguses. Egas midagi, kannatasin seal julmalt järgmised 1,5-2km. Võitlesin ja kannatasin ja siis vahepeal ka vastupidi. 6-7km vahel vist nats taastusin ja tunne läks paremaks. Tempo kergelt tõusis ja sain kätte 5m ees pool jooksva kolmese pundi. Aga jätkuvalt ma kannatasin ja võitlesin ning siis jälle vastupidi. Organismil oli ikka paha ja enesetunne kaugel mõnusast ja heast. See eest jalad olid hääd, nii et massaažibingo läks, mitte päris jackpotile, aga täismängu peale küll. See mis puusast üleval eksisteerib, ei tule veel järgi ja pirtustab ning mossitab. Kilomeeter enne lõppu plaanisin veel ikka nats kiirendada, aga kurat järgmine häda tuli peale- pistma hakkas. Küll võib ikka ühel noormehel hädasi olla 35 minuti jooksul no. Ma vana ikka, ma räägin ju kogu aeg seda :D. "Lõpuspurdiga" andsin veel kaks kohta ära ja 31. kohal ajaga 35:37 olin alguspunktis tagasi. Esimese naisena ja puha. Päris võimas ju. Või ei ole ??? Edasi maandusin asfaldil ja istusin seal head paar minutit. Jube raske ja valus oli nagu oleks pingutanud vist. Selle poolega võibki rahule jääda, et kurat ma ei andnud alla. Poole peal oli ikka meeletu võitlus, et tempo vähemalt mingil määral arvestatavana säiliks. See oli karm kannatamine. Resultaadiga päris rahule, aga ei jäänud. 1-1,5min oleks tahtnud ja soovinud ikka kiiremini liikuda. Aga mis teha, ei saa seda, mida tahad. Ju siis on vorm ikka niivõrd nõrk veel. Vähemalt oli palju parem kui Rabajooksul, aga mitte nii hea kui 1,5 nädalat tagasi. Kuhugi on nauding ja mõnus minek praegu pakku pääsenud. Äkki põgenes just Saaremaale ning leian selle laupäev või pühapäev ülesse. Nagu targad ütlevad lootma ja uskuma peab. Proovime siis kuidagi. Võistkonna eest on vaja ju mehe eest kah väljas olla. Hetkel oleme 3-ndad. Minu pealt kärises esimene päev kõige rohkem. Loodan, et soengu pealt ikka tuleb kiirus ka järgi. Kogemuse pealt ütlen, et see peaks nii olema. Suurimad tänu- ja kiidusõnad nende kiirete patside eest :)
Õhtul tegin ühe "kiire" pitsa. Alguses oli plaanis "Wana poiss" nimeline hõrgutis, aga kartsin, et äkki on see halb enne või nii . . . Peep vist juba alla andnud ja võttis ikka selle :D Aga nüüd päev kotis ja kohe tõmban luku ka kinni. Võib saia moosiga sööma minna. Nagu omalajal. Ja siis juba teine päev ja 16,195m Sõrve sääres vaja paterdada. Soovige mulle edu ja elage mõttes kaasa palun. Ehk läheb mõnusamaks. Võib olla saate juba uue blogiüllitise täna õhtul, kes teab, äkki jõuan, enne pidu . . .
Aitähh lugemast!