Ralph Rupert Nigul (17)

Tere taas, kallid kaasteelised!

Senimaani soe sügis on andmas üle teatepulka talvele ja nagu parimates peredes kombeks, on käes kokkuvõtete tegemise aeg. Mida on siis vahepeal mööda läinud aja kohta öelda? Oktoobri alguses olid Eesti Meistrivõistlused murdmaajooksus. Võtsin neist osa minagi. Eks ootused olid suured ja lootused surevad teadupärast alati kõige viimasena. Kahjuks pärast teise ringi hambad ristis läbimist, käis jalg korraks kahekorra ja lõpetas normaalselt jooksukiirusel funktsioneerimise, sellega olid korraga lõppenud nii ootused kui lootused. Kui tsiteerida klassikuid, siis kuulus Puškini teos, Muinasjutt Tsaar Saltaanist, lõppeb sõnadega "Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi." Sobib see tsitaat siiagi. Eriline tänu mu tiimikaaslasele Rainer Kravetsile, kelle seljas ma prii küüdi autoni sain, ole sa veelkord tänatud.

Õnneks jalg pikka valu ei teinud ja novembrikuu alguses ootas ees noortekoondise kestvusjooksu laager. Laager oli Jõulumäel looduskaunis kohas, igati hariv ja vägagi huvitav. Sain kohtuda tuttavatega, teha trenni ja kuulata loenguid. Mõnusalt tore ja kordaläinud üritus. Novembris olid veel Harjumaa koolidevahelised meistrivõistlused, Lasnamäe sisehallis, distants 1000m, võit õnnestus Saku Gümaasiumi õuele tuua. Peale seda oli kord Rapla Talvejooksu käes, 5 km tulemuseks esikoht omas vanuseklassis (00;17.21)

Ja siis tabas mind nagu paljusid teisi kaaskannatajaid selle aasta "menutõbi", mille nime ei tahaks väga suhu võttagi. Tegelikult läks minuga väga hästi, ei mingeid suuri piinu ega kannatusi. Üritasin ka pisut treenimisega vaikselt metsavaikuses jätkata aga eks emotsioonid ja loetud lektüür tegid oma töö ehk tuli mu treeningutesse väikene vahe. Pärast tervenemist (tegelikult pole füüsiliselt väga haige olnudki) oli treenimist jätkata seda raskem. Tähtis on aga tahe, seega ikkagi vaikselt õnnestus jätkata.

Tänaseks on õnneks kõik jälle normaliseerunud, seega treeningud hoidke alt....Siit ma tulen.... Aasta lõppu jäi veel meie klubi treeneri, Urmas Põldre sünnipäevajooks 5,4 km , igati tänuvääriv üritus, esikoht omas vanuseklassis siitki.

Mida siis öelda lõppkokkuvõtteks. Tegelikult oli tore aasta, täis võistluseid ja saadud kogemusi, saavutusteks mõned võidud ja sekka ka mõned kaotused. Aeg oli segane, täis massihüsteeriat ja ärajäänud ja edasilükatud üritusi. Järgmine aasta tuleb kindlasti parem.
Kallid sõbrad ja treeningukaaslased, head vana aasta lõppu teile kõigile! hoidke ennast ja teisi....

Tervitus!

Julge pealehakkamine olla pool võidust, no ma ei tea, spordivõistlustel pole just täheldanud, tavaliselt võidab see kes kiirem ja paremas vormis, või äkki on see hoopis erand mis alati reeglit ei kinnita...aga ühesõnaga algaja blogija nagu ma olen, pean ju kusagilt ometi alustama....ja siin on julgus kindlasti omal kohal, loodetavasti saab ka tekst huvitav.....

Võtaks siis lühidalt kokku oma peagi lõppeva suvise hooaja...algas see teadupärast sellel aastal erinevalt eelmistest, täiesti teistsugusena , igaüks harjutas koroonahirmus täiesti omaette, kes kus ja kuidas sai. Mina käisin jooksmas olenenemata keelavatest siltidest staadioni väraval, Kurtna kooli staadionil. Tegelikult üksi ja vabas õhus harjutades ma vist otseselt seadust ei rikkunud. Siinkohal tänusõnad minu treenerile Urmas Põldrele , kes viitsis minuga eraldi tegeleda ja distantsilt juhiseid jagada, sest rühmatreening oli ju keelatud. Normaalse olukorra taastudes selgus et Venemaa kuulsa väejuhi Aleksandr Suvorovi ütlus"Raske õppustel,kerge lahingus" peab ikka paika küll ja hambad ristis tehtud treeningutest oli tõesti reaalseslt kasu. Muide legendi järgi ei kaotanud too eelpoolmainitud väejuht kunagi ühtegi lahingut, tahaks muidugi, et võiksin seda enesegi kohta öelda, kahjuks ei saa ja elu ei peagi olema nagu muinasjutt.

Aga kuna tegemist on ikkagi sportlase blogiga, oleks nüüd küll tagumiselt paslik hetk lisada ka mõned selle suve sportlikud saavutused. Esimesed võistlused mis maikuus toimusid olid Kohila Pikamaajooksusari 2020. 2000m distantsilt jäi minu laeks 5 koht vanuserühmas M-19. Edaspidi mul enam "nii halvasti" ei läinud, võidud tulid 1500,1000,800 ja miili jooksudes, kokkuvõttes sarja esikoht vanuseklassis noormehed kuni 19. Juuli alguses olid Pärnus Eesti Meeskondlikud Meistrivõistlused Kergejõustikus. Saavustuseks teine Eesti Meistritiitel seekord võistkondlik, meie Up Spordi tiim võitis 3x800m teatejooksu vanuseklassis U 20. Täpsustuseks lisan juurde et esimese Eesti Meistritiitli vanuseklassis U18 sain ma talvel, Lasnamäe Hallis toimunud Eesti sisemeistrivõistlustel distantsil 2000m.

Juuli lõpus toimusid noorte Eesti Meistrivõistlused Kergejõustikus. Esimesel päeval tuli kuldmedal, ehk Eesti Meistritiitel vanuseklassis U18 ja distantsil 1500m, teise päeva laeks jäi hõbemedal pärast 800m läbimist. Lõpuks sain ka korralikult magada, võistluste eelselt see väga ei õnnestunud, pinge ja rumalad mõtted tegid oma töö. Nädal pärast Eesti meistrikaid sain kutse Pärnusse Balti meistrivõistlustele. Pärnus selgus et lõunanaabrid on pisut teisest puust, 1500 m lõppes küll isikliku rekordiga, aga kokkuvõttes ainult neljas koht... ja uskuge mind, see leedukas oli mul tõesti käeulatuses. Teisel päeval siis 800m, kusjuures jalad ei olnudki nii krampis kui oleks võinud karta, siinkohal tänusõnad muidugi noortekoondise tublile massöörile, kes oma tööd suurepäraselt tundis, tulemuseks siis 5 koht, vähemalt ei jäänud viimaseks ja hea kui midagi kuklas kripeldama jääb...

Selline sai siis minu algaja blogipidaja mannetu kokkuvõte oma suvisest hooajast. Tegelikult mahtusid minu suvesse ka paljud muud võistlused ja nii mõnedki rahvaspordiüritused aga ilmselgelt ei viitsiks keegi nii pikka spordijuttu järjest lugeda, sestap ongi vist paras aeg lõpetada. Nädala pärast on Eesti meistrivõistlused murdmaajooksus, distantsiks 3000m, see pole küll päriselt minu lemmikala aga igaljuhul edu mulle ja tervist ja head tuju kõigile :)