20 Sept. 2019
Tere taas!
Maailmameistrivõistlustest on möödas juba peaaegu nädal. Praegu olen ma väga tegus olnud puhkamisega, et järgmist hooaega alustada tervelt ja tugevalt. Eesolev hooaeg on väga pikk ja kindlasti kurnav. Hooaja lõppu ilmselgelt tähistavad Tokyo Paraolümpiamängud aga kevadel on mind veel lisaks paraujumise maailmakarikaetappidele ees ootamas Euroopa Meistrivõistlused ja ka IWAS maailmamängud.
Nüüd aga möödunud MM-st. Minu tulemused olid järgnevad:
100m krooli 1.39,21 10. koht,
50m selili eelujumistes 45.67, õhtul 44.57 ja 4. koht
50m krooli eelujumistes 42.29, õhtul 42.57 ja 8. koht.
Üldiselt olen ma enda tulemustes pettunud. Ma läksin Londonisse eesmärgiga saada selilis poodiumile ja 50m kroolis olla medalikohtadele tugev konkurent. Kahjuks see kord nii ei läinud.
Esimesel alal, 100m kroolis, oli mul enesetunne normaalne. Plaanisin seal ujuda poole distantsist maksimaalselt tugevalt ja teise poole siis natuke tagasi hoida. Seda selleks, et ma saaksin oma kiiruse proovile panna enne n.ö põhialasid aga ühtlasi, et ma ei peaks ujuma õhtuses finaalis sellisel alal, kus ma lihtsalt ei küündi isegi parima tahtmise juures ala tippudeni ja medal sõna otseses mõttes võimatu on. Oleks ajakava natuke rohkem minu kasuks olnud, oleks ma võinud seal rohkem pingutada ja ilmselt ka finaali pääseda. Oh well, seekord olin sunnitud nii tegema, pole hullu midagi.
Teise alaga, 50m selili ehk minu kindel põhiala, ma nii rahul ei ole. Ma startisin hommikul seal 3. parima ajaga ja ei pidanud ujuma ennast 100% tühjaks, et pääseda õhtusesse finaali. Hommikune eelujumine tuli mul super kergelt, ma ujusin väga lihtsalt ja ennast sisuliselt väsitamata sain ajaks väga korraliku 45.67 ja 5. ajaga finaali. See oli minu jaoks paljulubav, sest eelmisel aastal Euroopa meistrivõistlustel Dublinis ujusin ma hommikul palju aeglasemalt sama strateegiaga ja siis suutsin ma õhtul ennast väga tugevale hõbedale ujuda. Terve päev läks mul hästi kuni jõudis kätte finaal. Mul tekkis selili finaalis starti tehes vigastus tagareide, mis tekitas mulle võistluste lõpuni väga palju valu. Stardis oli kohutavalt pikk viivitus kui vile ja "take your marks" käskluse vahel oli kogunisti 15 sekundit. Terve selle aja pidin ma hoidma enda kogu keha üleval, kasutades ainult oma jalga ja väikest kätt ning selle käigus sai mu reielihas korralikult haiget. Õhtuse massaaži ajal läks mu terve keha jala tõttu väga spasmiliseks ja tiimi massöör nägi üle pooleteise tunni väga vaeva, et ma üldse enda tuppa suudaksin minna, rääkimata järgmisel hommikul võistlemisest. Selles osas olen ma kindlasti väga tänulik, et meil massöör kaasas oli, sest ma olen kindel, et ilma temata oleksid mu tulemused veelgi rohkem kannatanud.
Peale väga valulist ööd pidin ma juba uuesti võistlema 50m kroolis. Nii hommikul kui ka õhtuses finaalis oli mu enesetunne võrdlemisi sama, alguses oli hoog sees hea, kuna mu vorm oli super aga viimased 10-15 meetrit see-eest olid väga piinarikkad ja peale ujumist ei suutnud ma ennast üldse liigutada. Ma olen isegi üllatunud, et ma nii hea aja suutsin ujuda ja finaali pääseda. Peale krooli starte toimetati mind ratastooliga võistluste official arstide ja füsioterapeutide juurde, kes andsid endast parima ja aitasid mind tohutult taastumisel. Kõige enam aitas mind kohalik füsioterapeut Nick Mooney, kes teeb koostööd paljude teiste tippsportlastega üle mitme spordiala (näiteks Usain Bolt ja Chad Le Clos).
Kahjuks seda, mis taastumisel on kõige olulisem, aeg, ei saanud kuidagi juurde teha ja mul on kahju, et ma sel nädalal ei saa neid starte uuesti teha. Oleks vaid mõni asi teisiti läinud, siis oleks see jutuke tõenäoliselt medalihõnguline. Aga mis seal parata, sport on sport ja ma loodan oma viimaste aastate super võistlusvormi juba varsti uuesti näidata. Hooaeg oli sellegipoolest väga edukas, ma täitsin 5 Tokyo POM A-normatiivi, ma püstitasin maailmarekordi ja tegin sisuliselt igal alal sel aastal uue ülitugeva isikliku rekordi.
Matz