Maarja Kalev (30)

Hei! Pühapäeval toimuvad siis Eesti KV. Esialgsed stardikad on juba üleval, päris kogu tõde need ei näita veel. Eelmisel nädalavahetusel toimus Kuldigas järjekordne Catherine's Cup. Sõit oli pikk, võistlus oli äge. Oli jälle üks omamoodi kogemus - ei mäletagi, millal viimati tuli finaaljooks kohe pärast eeljooksu joosta. Isegi kui on väike vahe jäänud, siis tavaliselt 30 minutit taastumiseks ikka. Seekord jäi see isegi lühemaks. Jooksud ei tulnud välja päris nii nagu tahtsin ning tulemus kindlasti rahulolu ei valmistanud. Aga samas on see hooaeg teistest erinev olnud sellepooles, et polegi saanud end korralikult lahti joosta. Sel pühapäeval tuleb loodetavasti see võimalus. See nädal on suuresti möödunud taastumise märgi all. Öine sõitmine lõi unerežiimi sassi ning kaks maksimaalpingutust nii lühikese aja jooksul tekitas lihastes parajalt segadust. Raskeid treeninguid see nädal teinud ei ole, rohkem tähelepanu olen pööranud lihashooldusele. Väikesed tagasilöögid on spordis tavalised. Pühapäeval olen igatahes võistlemas! Kes halli tulla ei saa, ehk tehakse ka sellest võistlusest ülekanne. Püsige terved ja näeme võistlusrajal!

Hei! Hooaeg hakkas juba peale, aga samas ei hakanud ka. Nagu spordis ikka, tagasilööke tuleb. Hooaja avastart sai tehtud 26. detsembril Karel Leetsari mälestusvõistlusel. 60m suutsin nii eeljooksus kui finaalis joosta välja sajandiku pealt sama aeg 7.62, mis märkis ka antud võistluste uut rekordit. Tõsi, tegemist oli minu kõige kiirema hooaja avastardiga, seega kurta pole põhjust. Kaugushüppe võistlus möödus palju vaevalisemalt, kuid katse katselt suutsin end käima saada ning viimasest katsest sain preemiaks ka uue isikliku rekordi sisetingimustes 5.94 - eks noh see uus meeter oleks olnud kirsiks tordil, kuid võistluste kulgu arvestades oli see üle ootuste hea õnnestumine. Pärast võistlust oli enesekindlus laes, treeningud olid ilmselgelt õnnestunud ning juba enne põhjalike kiirustreeninguid olid näitajad päris head. See rõõm jäi aga üürikeseks ning üks "tore" noroviirus suutis organismi nii korralikult ära kurnata, et taastumine kestab veel siiamaani. Kaua oodatud 2. jaanuari võistlus tuli vahele jätta. Siiski tegin kaasa sprindi alarühma kontrollkatsed eelmisel nädalavahetusel - tulemused olid keskpärased, enesetunne kehvema poolne, kuid sellegi poolest suutsin teha mõned täiesti aktsepteeritavad tulemused. Pigem ongi kahju sellest, et haiguse tõttu tuli jätta ära mõni võistlus ja seega jäid ära ka kontrollstardid. Praeguseks tahaks loota, et selleks hooajaks on tagasilöögid seljatatud ning saan hakata keskenduma juba täielikult võistlushooajale. Esimene olulisem start loomulikult Eesti KV-tel 29. jaanuaril Lasnamäel. Loodan startida nii 60m jooksus kui kaugushüppes ja võtta sihikule juba uued ajad ja uue meetri. Kes sel ajal Tallinnas on, siis tulge ikka vaatama. Usun, et tuleb palju põnevaid lahinguid! Seniks aga treenime-treenime ja peatse nägemiseni!

Hei! Jälle on käes see aeg aastas, kui algavad kõik jõuluvõistlused ning treeningutel tekib aina rohkem seda ärevust, et kas kõik vajalik on tehtud ja kas võistlusteks kõik valmis. Kuigi siia ühtegi postitust vahepeal tulnud ei ole, siis olen proovinud oma tegemistega kursis hoida läbi Instagrami konto. Ehk siis traditsioonilisele küsimusele vastan endiselt jaatavalt, teen ikka veel trenni. Tehtud sai kahenädalane treeninglaager Hispaanias, kus põhirõhk treeningutel sai pandud jooksule. Kui siin hallis võib neid ringe tiirutades täitsa hulluks minna, siis see aasta avanes mul võimalus need lõigutrennid teha hoopis värskes õhus ja Vahemere ääres. Laagri võib lugeda õnnestunuks - paranenud on nii jõunäitajad kui võhm. Juba varsti on plaanis teha ka viimased katsed enne hooaja algust, et teada saada, kuidas selle kiiruse asjaga siis lood ikka on. Hetkel pole plaanis küll osaleda ühelgi jõuluvõistlusel, kuid kui kõik plaanipäraselt õnnestub, siis võib mind võistlemas juba näha kas siis uue aasta alguses või isegi selle aasta lõpus. Seniks aega soovin teile pühademeeleolu ja näeme juba varsti varsti jooksurajal!

Hei! Treeningud käivad täies hoos ja nädalavahetusel oli esimene kiirjooksu alarühma kogunemine. Veetsime kaks toredat päeva Pärnus rannastaadionil ning rannas. Esimese päeva liivatrenn oli päris huvitav - siiamaani pole treeningutel vaja olnud end nii kiiresti liigutada, aga Rauno tegi avalöögi reaktsioonikatega. Päris äge oli sellise suure seltskonnaga trenni teha, palju oli ka minu jaoks uusi nägusid. Esimese päeva õhtu sisustati eelmise hooaja kokkuvõtetega ja Mareki ettekandega. Ääretult lahe oli kuulata nii siirast ja vahetut analüüsi, kirjeldust.. kindlasti tulid kõik sealt ära kahekordse motivatsiooni ja trennitahtega. Teist päeva alustas Jack enda looga sellest, kuidas kaitseväest nelja aastaga olümpiale jõudis. Jällegi, sellist võimalust kuulata ära kellegi kogu lugu, ei pruugi kunagi enam tulla. Kuigi osasid siit ja sealt ikka tead, mis on toimunud ja kuidas tehtud, siis kogupilt on ikkagi hoopis teine tera. Seejärel läks teema juba teatejooksuks. Valteri eestvedamisel tehti ka üks kerge teatejooksu treening, mis sobis päikselisse sügispäeva nagu valatult. Emotsioon oli hea, tingimused mõnusad, mida veel tahta ühelt nädalavahetuselt. Arvan, et üritus õnnestus väga hästi. Aitäh, Rauno! Loodan, et järgmist korda ei pea ootama jaanuarini.

Hei! Möödunud on kolm kuud.. Jutt jäi pooleli keset hooaega. Hooaeg oli emotsionaalne, igas mõttes. Pärast eestikaid ei tundunud tark mõte negatiivse emotsiooni foonil kokkuvõtet teha. Nüüd on hooaja lõpust möödas terve kuu ja olnud aega rahulikult mõelda selle peale, kuigi ega väga rõõmsalt sellele hooajale tagasi ei vaata. Hooaja esimene võistlus Soomes tõotas suurepärast hooaega, püstitatud eesmärgid olid käega katsutavad.. ometi ei läinud miski enam nii nagu plaanitud. Haigus ja sellele järgnenud rumal otsus edasi võistelda.. oli viga, millest välja tulemine võttis aega pea kuu.. oli emotsionaalselt raske hooaeg, tahe oli suur, aga vägisi ei tee midagi. Pärast eestikaid lõpetasin hooaja ära, motivatsioon oli oma viimase aja madalseisus ja igast mõtteid tuli pähe. Õnneks ei olnud kaua aega seda hooaega leinata ning oli vaja ümber keskenduda. Suvi korvpalliga oli suurepärane - väsitav, aga seda kogemust ei vahetaks millegi vastu. Nüüd jätkan siit uue motivatsiooni, uue hingamisega. 28. augustil toimus Pärnu Rannastaadioni kergejõustikuõhtu. Jah, ma läksin sinna ilma korraliku sprinditreeninguta ning eelkõige emotsiooni otsima. Paar päeva enne seda, kui sai korra staadionil käidud, panin naelikud jalga ja tegin paar kiirendust. Mul ei olnud vähimatki kahtlust, et see on see, mida ma peaksin tegema - ma ei suutnud jooksu ajal naeratust näolt ära saada. Pärnu võistlus andis võimaluse ilma igasuguste lisapingeteta teha asja, mida armastan. See võistlus oli kingitus endale ja ma nautisin seda täiega. Ametlikke treeninguid alustasin 1. septembril. Päris paika pole veel edasist plaani pannud, aga kindel on see, et ma teen edasi, võitlen edasi ja võistlen edasi..