Lauri Sild (28)

Kas olen valmis?

Kuidas läks ettevalmistus Jukola rahvapeoks, saab lugeda värskest Orienteeruja ajakirjast; siin juurdleks hoopis, mis toimus pärast seda suurt võitu.

Jukola ööl sai tuubist välja pigistatud kõik see, mis sinna kogutud oli, seetõttu võttis taastumine omajagu aega ja energiat (eks proovige midagi tuubi tagasi toppida!). Kuna põlve tõttu jäi ettevalmistuse põhi väga õhukeseks, pidin MM-ini järelejäänud kahe kuu sisse suutma pakkida sisuliselt väikse baasettevalmistuse ning samas ka võistlusettevalmistuse. Kui hakkasin ettevalmistusega otsast pihta, ei pööranud ma tähelepanu sellele, kui palju aega MM-ini järel on, vaid läksin rahulikult plaanitud protsessiga kaasa. Pingsalt päevi lugedes oleks ma endale ilmselt päris palju pingeid peale pannud, teades, kui hirmsa kiirusega võistlused lähenevad.

Treeningutes oli tunda, et füüsiline seisund oli kõikuv ning keha vajas taastumiseks tavalisest rohkem aega. Kevadine alternatiivtreening aitas küll väga hästi kehalist töövõimet säilitada, kuid mitte seda tõsta. Olukord meenutas veidi tüüpilist kevadhooaega, mil enamasti on mootorit raske käima saada, kuid hea õnne korral käib kand lausa kuklasse. Selline paradoks väljendus eriti ilmekalt juuli keskpaigas Haminas toimunud Fin5 mitmepäevajooksul. Kuigi võistlusnädal oli eliidile kahe puhkepäevaga ning sobiva distantside järjestusega vägagi helde, ei muutnud see minu jaoks olukorda kergemaks – olin käpuli juba esimese päeva esimese poole tunniga. Jalad polnud vaatamata eelnenud kergemale nädalale treeningkoormusest taastunud ning nädal tuksuski samas taktis edasi, aga ühe erandiga. Tundsin end kuidagi värskelt neljanda päeva lühirajal, mil jalgadesse polnud mitte jõudu, aga vähemalt kergus tulnud. Selle päeva orienteerumine oli lihtsalt puhas nauding! Kui ülejäänud päevad kaotasin parimatele masendavad 10 min/h, siis lühiraja sähvatusel oli sama ühik „kõigest“ 2. Eks see olnudki mulle mõnes mõttes hooaja algus…

Raskele Fin5 nädalale järgnes loomulikult kergem, seda enam, et juba nädal hiljem oli tarvis käia Rootis hädavajalikus MM-i laagris. Ja nagu eelmise aasta käimised juba näitasid, siis Strömstadi kandi nõlvadel on sammal pehme, kanarbik kõrge, sood märjad ning kaljud järsud. Küll aga on kontrastiks ülikiired mäepealsed avakaljud, kus nähtavus hea ning veeretakistus minimaalne.

Viimased O-võistlusstardid tegin Tallinna O-nädala kahel päeval. Kolmapäeval Kõrvemaal peetud lühendatud tavaraja esimesed 10 minutit oli päris hea, kuid järgneva 10 minutiga suutsin masendavalt ära väsida. Olukord tekitas muret ning jõudsin vahepealsetel päevadel käia kiropraktik Anders Åkermani visiidil, kes aitas kinniste reite osas. Laupäeval, kui veteranid medaleid jagasid, tegingi oma viimse stardi, millelt saadav tagasiside oli oluline. Läks nii, et jalad olid juba märgatavalt liikuvamad ja ka väsimus ei tikkunud niivõrd ligi, nagu kolmapäeval juhtus.

Nüüd on see aeg siis kohal, aasta kõige olulisem võistlus. Olen tulnud MM-ile, sprintide medalid on juba jagatud ja mina sätin end valmis lühirajaks ning teateks. Eks see kõikuv töövõime tekitab paratamatult küsimusi, mis saab olulisel hetkel? Kas satub kehv päev? Kas satub just hea päev? Või on lõpuks stabiilsus saavutatud? Usun, et olen tehniliselt hästi valmistunud ning õnneks ütleb ka tunne, et jalad on viimase nädalaga paremaks läinud, ning saan minna võistlustele vastu enesekindlalt ning püstise peaga! Kaotada pole midagi.

Fin5, Tallinna O-nädala jms minu O-kaarte näeb jätkuvalt: http://laurisild.blogspot.com.ee/p/maps.html

Lauri

Mõnikord saab eetriaega ka...

Üks suur unistus on täitunud!!!

Vahepalaks natuke eetriaega ka!

Vaatamata tagasilöökidega kulgenud ettevalmistusperioodile sai Poolas siiski rahuldava 36. kohaga lühirajal MK hooaeg avatud. Olin võimeline küll pisut enamaks, kuid füüsilises vormis on praegu ilmselgelt suur reserv; peamiselt jooksuvormis, kui veel täpsem olla. Jalad ei liigu kergelt ning juba 6. punktis (27-st!) oli hing paelaga kaelas. Kannatasin ja keskendusin oma tehnilisele sooritusele, mis tuli välja üsnagi loomulikult. Pikemal etapil 9ndasse, mis oli veidi bingo maiguga, oli tagant startinud J. Runesson saanud mind oma vaateulatusse ja sai mind lõpuks 12ndas kätte. Mõtlesin korraks, et "OK, 1:30-ga juba maas". Umbes samal hetkel nägin ees üht Eesti koondise särki ja hetkega oli selge, et ka Timol pole kõige paremini läinud. Paari etapi pärast lasi Timo mu vea tõttu mööda, kuid olles füüsiliselt praegu selgelt paremas seisus, sai ta mind juba varsti kätte. Ei tea, kas just see või miski muu lõi mul keskendumise tasakaalust välja, aga sellest hetkest tegin järjestikku neli kõige kehvemat etappi kogu jooksu peale. Siis üritasin end uuesti kokku võtta ning keskenduda oma edasisele sooritusele. Sain küll uuesti järjele, kuid juba järgmises punktis sain mõelda: "OK, 3:00-ga juba maas". Järgmine rootslane, A.Ridefelt oli mind nüüd kinni püüdnud. Ei lasknud sellest end siiski heidutada, tegin oma töö lõpuni ning jooksin vastavalt oma hetke võimetele. Rajal ma muidugi ei teadnud, aga seltsimehed Ridefelt ja Runesson platseerusid lõpuks kõrgetele 3. ja 4. kohale. Tublid poisid!
Arvestades olukorda jään enda jooksuga üldjoontes rahule, nuriseda võib veidi vaimse-tehnilise tasakaalutuse üle, kui konkurentidega kokku sattusin. Ja selge on see, et Euroopa MV saavad olema väääga rasked...

Kaart teekonnaga:
https://lh3.googleusercontent.com/-SmvAot-ikO8/Vy9CEw_hMOI/AAAAAAAAJAw/VyUpEaChCnk-1K016aymsN-kh4xcFLn-QCCo/s0/2016.04.30_route2.jpg

Tänu Kape klubi naistele sai Jüriööl ka Kaitsejõudude Spordiklubi au kaitstud ning enda vitriinkappi ka lõpuks kivi heitev Kalevipoeg lisatud!

Minu teekonnaga kaarte näeb http://laurisild.blogspot.com.ee/p/maps.html

Enam kui 20 aastat tagasi õppisin Väimela basseinis ujuma, nüüd olen viimase kuu jooksul veetnud samas basseinis päris palju aega hoopis jooksmist õppimas (tervitused Gionile). Üleüldse olen pidanud tegelema teistsuguste treeningutega, kui tavaliselt praegusel hooaja perioodil; isegi Akwakatiga sai higi lahti sõidetud (tervitused Tõnukesele). Olete kunagi rattaga väikese kiirusega "raske" käiguga vastutuult sõitnud? Vot umbes nii see tunduski!
Praegu on lootus, et päike hakkab pilvede tagant välja tulema ja põlv hakkab korda saama. Nädalavahetusel tegin esimesed päris jooksud, kui käisin Peko Kevadel jalga proovimas. Sellest lähemalt Team 2017 Facebooki lehelt...