Lauri Sild (30)

Kas olen valmis?

Kuidas läks ettevalmistus Jukola rahvapeoks, saab lugeda värskest Orienteeruja ajakirjast; siin juurdleks hoopis, mis toimus pärast seda suurt võitu.

Jukola ööl sai tuubist välja pigistatud kõik see, mis sinna kogutud oli, seetõttu võttis taastumine omajagu aega ja energiat (eks proovige midagi tuubi tagasi toppida!). Kuna põlve tõttu jäi ettevalmistuse põhi väga õhukeseks, pidin MM-ini järelejäänud kahe kuu sisse suutma pakkida sisuliselt väikse baasettevalmistuse ning samas ka võistlusettevalmistuse. Kui hakkasin ettevalmistusega otsast pihta, ei pööranud ma tähelepanu sellele, kui palju aega MM-ini järel on, vaid läksin rahulikult plaanitud protsessiga kaasa. Pingsalt päevi lugedes oleks ma endale ilmselt päris palju pingeid peale pannud, teades, kui hirmsa kiirusega võistlused lähenevad.

Treeningutes oli tunda, et füüsiline seisund oli kõikuv ning keha vajas taastumiseks tavalisest rohkem aega. Kevadine alternatiivtreening aitas küll väga hästi kehalist töövõimet säilitada, kuid mitte seda tõsta. Olukord meenutas veidi tüüpilist kevadhooaega, mil enamasti on mootorit raske käima saada, kuid hea õnne korral käib kand lausa kuklasse. Selline paradoks väljendus eriti ilmekalt juuli keskpaigas Haminas toimunud Fin5 mitmepäevajooksul. Kuigi võistlusnädal oli eliidile kahe puhkepäevaga ning sobiva distantside järjestusega vägagi helde, ei muutnud see minu jaoks olukorda kergemaks – olin käpuli juba esimese päeva esimese poole tunniga. Jalad polnud vaatamata eelnenud kergemale nädalale treeningkoormusest taastunud ning nädal tuksuski samas taktis edasi, aga ühe erandiga. Tundsin end kuidagi värskelt neljanda päeva lühirajal, mil jalgadesse polnud mitte jõudu, aga vähemalt kergus tulnud. Selle päeva orienteerumine oli lihtsalt puhas nauding! Kui ülejäänud päevad kaotasin parimatele masendavad 10 min/h, siis lühiraja sähvatusel oli sama ühik „kõigest“ 2. Eks see olnudki mulle mõnes mõttes hooaja algus…

Raskele Fin5 nädalale järgnes loomulikult kergem, seda enam, et juba nädal hiljem oli tarvis käia Rootis hädavajalikus MM-i laagris. Ja nagu eelmise aasta käimised juba näitasid, siis Strömstadi kandi nõlvadel on sammal pehme, kanarbik kõrge, sood märjad ning kaljud järsud. Küll aga on kontrastiks ülikiired mäepealsed avakaljud, kus nähtavus hea ning veeretakistus minimaalne.

Viimased O-võistlusstardid tegin Tallinna O-nädala kahel päeval. Kolmapäeval Kõrvemaal peetud lühendatud tavaraja esimesed 10 minutit oli päris hea, kuid järgneva 10 minutiga suutsin masendavalt ära väsida. Olukord tekitas muret ning jõudsin vahepealsetel päevadel käia kiropraktik Anders Åkermani visiidil, kes aitas kinniste reite osas. Laupäeval, kui veteranid medaleid jagasid, tegingi oma viimse stardi, millelt saadav tagasiside oli oluline. Läks nii, et jalad olid juba märgatavalt liikuvamad ja ka väsimus ei tikkunud niivõrd ligi, nagu kolmapäeval juhtus.

Nüüd on see aeg siis kohal, aasta kõige olulisem võistlus. Olen tulnud MM-ile, sprintide medalid on juba jagatud ja mina sätin end valmis lühirajaks ning teateks. Eks see kõikuv töövõime tekitab paratamatult küsimusi, mis saab olulisel hetkel? Kas satub kehv päev? Kas satub just hea päev? Või on lõpuks stabiilsus saavutatud? Usun, et olen tehniliselt hästi valmistunud ning õnneks ütleb ka tunne, et jalad on viimase nädalaga paremaks läinud, ning saan minna võistlustele vastu enesekindlalt ning püstise peaga! Kaotada pole midagi.

Fin5, Tallinna O-nädala jms minu O-kaarte näeb jätkuvalt: http://laurisild.blogspot.com.ee/p/maps.html

Lauri

Mõnikord saab eetriaega ka...

Üks suur unistus on täitunud!!!

Vahepalaks natuke eetriaega ka!