View Top 10 Most Visited Athletes – May

New Feature - product and service recommendations

Lauri Pihlak (39)

Long-Distance Running

3 FANS
10 Jun 2019

Laulasmaa Ultra 2019

Toimumiskoht Laulasmaa nagu pealkirjast eeldada võib. See oli minu elu teine ultra. Eelmine sai joostud 1,5 aastat tagasi samuti Laulasmaal "Viimase öö unistus", aga ajalimiit oli siis 12 tundi. Kokku sai tollal läbitud 106,2 km. Nüüd siis 198.9 km 31 tunni ja 13 minutiga.
Miinimum eesmärk oli joosta üle eelmine rekord. Teine eesmärk oli joosta 24h ilma, et läheks magama. Tahtsin katsetada, et kuidas keha ja vaim vastu peavad. Kolmas eesmärk oli joosta 211km 24-26 tunniga. Nagu tulemusest näha, tuli hoopis neljas varjant mida ma ei plaaninud, ehk siis 198.9km.
Kuidas treeningutel valmistusin: ega suurt ei valmistanudki. Tavapärane treening nagu ikka. Kuu kilometraaz +-200. Sekka Sparta trennid ja nii ta läks.
Varustus, rada jne. ettevalmistus: siin kohal tahaksin tänada Rain Seepõldu kellega ma juhuslikult talvel ühel rogainil sattusin ühte võistkonda. Tema oli jooksnud seda Laulasmaa rada ja on kursis ultra teemadega. Käisime ühel päeval rajaga tutvumas kui oli samuti palav ilm. Rada oli oodatust raskem kui ma eeldasin. Mõned ilusad tõusud kus sisuliselt pidi ronima juurikate vahelt tõusust ülesse. Samuti üks ilus pikk trepp Keila-Joa pargis mida pidi 18 korda ülesse ja alla jooksma. Need on ainult mõned näited rajast. Aga rada ise on super ilus.
Võtsin kaasa kaks paari tosse. Ostsin enne ultrat Hoka One One Tracer 2 tossud mis küll on mõeldud pigem maantee jooksuks. Aga kuna nad on ülikerged, pehme tallaga ja arvestusega, et vihma ei saja, siis tundus mulle see hea idee. Kui oleks sadanud oleksid tõusud libedaks läinud ja jama majas. Aga ühe asjaga panin ikkagi puusse, nimelt oleks pidanud number suuremad tossud ostma. Kolm ringi, ehk siis üle 60 km sai joostud kuid arvestades ligi 30 kraadi kuumusega, siis jalad ikkagi tursusid. Jalgadel läks kitsaks. Muidu väga mõnus toss. Ideaalne joosta halvemal pinnasel ja alla mäge. Järgmisel korral ostan suuremad tossud lihtsalt. Aga õnneks võtsin kaasa oma NB 1500 vs4 tossud millega jooksin Berliinis sügisel oma isikliku rekordi 2.59.08. Kuna need olid tiba suurem number, siis see päästis. Kuigi ka need ei ole maastiku tossud ja on suhteliselt jäigad. Väga ei vetru, kuid päästsid siiski ürituse.
Kaasa võtsin ka 13 Sis geeli, millest mõned jäid ka järgi. 21 km ringil sai 8 korda külastada teeninduspunkte kus oli alati süüa ja juua. Selles suhtes suurt midagi kaasa vedama ei pidanud. Mul oligi ainult 2 geeli pakki taskus. Iga maratoni tagant võtsin uued kaks. Öösel oli varustuseks ka pealamp Petzl Actik Core. Valgusjõud 350 lumenit ja 95 meetrit. Täitsa toimis kuna öösel metsas ikkagi oli pime. Kuna öösel sadas ka veidi vihma siis oli taevas pilves. Ilma lambita ikka oleks keeruline olnud.
Veel ostsin apteegist Bepantheni kreemi viimasel õhtul, kuna Rain fb-s mainis, et tavaline vaseliin ei püsi kaua peal. Vaseliin selle pärast, et iga pisikne asi võib hõõruma hakata sellisel distantsil. Kuna oli suhteliselt soe ilm, siis see oli hea soovitus. Lisaks sain apteekrilt insuliini süstimsieks mõeldud nõelad. Aga mul oli vaja neid villide katki torkamise pärast. Seda ma siiski võistluse ajal ei teinud, aga järgmisel päeval ehk täna kui seda kirjutan ma seda tegin. Paar ilusat villi ikka tuli suurele varbale ja natukene ka kannale. Kuid küüned isegi jäid alles.
Võistlusest: Kell 10 hommikul oli start ja nii ta algas. Minu jaoks olid kõik võõrad inimesed. Kui muidu jooksuvõistlustel on aegade jooksul palju tuttavaid tekkinud, tead nende võimeid, et enda tempotki hoida sarnaselt, siis ultral see varjant puudus. Õnneks sain rajal tuttavaks nii mitmegi inimesega ja sain jooksvalt teadmisi ultrast. Kui arutasime tempode üle, siis ilmselgelt olid mul liiga ambitsioonikad plaanid tempo osas. Plaanisin joosta 6 minti kilomeeter, ehk siis 10 km tunnis. See oleks olnud puhas jooks ja siis oleks varu jäänud paar tundi muude toimingute jaoks nagu söömine ja jutuajamine teeninduspunktides. Lisaks ka garderoobi vahetus. Ei saa ju sama dressiga joosta tervet võisltust. Aga jah tegelikult kuna öösel läks veidi jahedamaks ehk siis 20 kraadi peale ja järgmine päev oli tuulisem ja mõistliku temperatuuriga, siis sai maika vahetatud lühikese varrukatega jooksusärgi vastu. Ühel ringil kasutasin isegi pikkade varrukatega jooksusärki vastu hommikut kui päike polnud veel tõusnud.
Kui esimesed 5 ringi, ehk siis orjenteeruvalt 100km õnnestus mul joosta alla kolme tunni ring koos muude toimingutega. (kiireim ring oli teine ring ajaga 2:12:18), siis raskused tabasid mind 7 ringi paiku. Reie välis küljele lõi mingi väga terav valu, mis ei olnud kramp, vaid nagu oleks mingi närv kuskile vastu käinud. Aga kuna ma pole füsioterapeut, siis mingid adekvaatset põhjust ma ei oska seletada. Igatahes valu oli selline, et mingit korraliku jooksusammu enam ei saanud teha. Ma nimetaks pigem seda loivamiseks. Ringi ajad kukkusid üle nelja tunni. Määrisin küll spordikreemi ja panin ühe Ibumentini kurgust alla, aga see suurt ei teinud midagi parmeks. Jõudu nagu oli, aga jooksusammu ei saanud teha. Otsustasin öösel kuskil kella 3 paiku, et aitab. Siis olin jooksnud veidi alla 150 kilomeetri. Ehk siis 3,5 maratoni. Aga kuna korraldajad ikka innustasid edasi panema, et pooleli jätmine ei tule kõne allagi, siis ma ikka sundisin ennast edasi. Nii ring ringi järel. Lõpuks küll päris kümmet ringi täis ma ei saanud kuna aeg sai otsa viimase ringi jaoks. Oleks jalg terve olnud, siis oleks lootust olnud kuna võhma nagu täitsa oli. Oleks aga on oleks. Tegin siis kolm 3km lohutusringi lõppu mis oli võimalus kui tervet enam ei peaks jõudma.
Huvitav kogemus oli ka öösel jooksmine metsas. Huvitav oli näha looduse käitumist. Mingi hetk olid isegi linnud vait. Magasid vist. Eemalt kostis äikese mürinat ja veidi ka tibas vihma, kuid läbimärjaks ei saanud. Mitmed kaasvõislejad ikkagi läksid ka magama öösel mingiks ajaks. Seega sisuliselt ei kohanud rajal ka suurt ei kedagi. Suht üksi pimeduses jooksmas või loivamas. Tegin ka ise paar pikemat söögi pausi. Istusin oma autos ja nautisin sööki mida rajalt sain. Näiteks öösel sai risotot kastmega. Siis mul mingiks ajaks kukkus ka endal silm kinni. Seega ei saa väita, et ma üldse ei maganud. Paar pikemat pausi tuli veel, mis olid umbes poole tunnised. Viiamsel ringil jäina ka juttu ajama ühes teeninduspunktis pikemaks ajaks. Väga toredad inimesed olid. Siin kohal tänan kõiki vabatahtlike kes rajal olid, sest ka nende jaosk oli see ultra. Nad pidid ka passima raja ääres ja sööki, jooki serveerima ning ka manuaalselt võistlejate numbreid kirja panema, et kes millal punkti läbis. Kui võistleja peaks ära kaduma, siis hea vaadata kus ta viimati oli. Äki leiab metsa alt ülesse mingis seisus. "Väike must huumor". Aga enne võistlust ühelt kuulsin kuidas üks oli ikka pildi tasku pannud. Seega suht reaalne probleem tegelikult.
Lisaks teeninduspunktides suhtlemisele oli mingi hetk seda nalja vaatama tulnud Riho Spartast. Sain teada kuidas teistel Spartakatel Narva Energiajooksul läks kus ma ka ise olen mitmed korrad osalenud. Kuna olin nutitelefonist eemal, siis oli hea suuliselt uudiseid kuulda. Igatahes tänud Rihole kes kaasa elas ja uudiseid maailmast edastas. Kuna distant on pikk ja rutiinne, siis iga selline muutuja ergastab meeli. Üldiselt viimasel ringil teeninduspunktis kus ma aega surnuks lõin (kuna nägin, et viiamsele ringile nii või naa ei jõua) sain tagasisedks seda, et ma ikkagi olin suhtelsielt adekvaatne oma jutu ja oleku poolest. Mõned olid ikka suht roboti pilguga jooksnud.
Aga mis ma siis teada sain: sain teada seda, et saab küll öö läbi joosta ja rohkemgi. Inimorganism ikkagi suudab nii palju ennast mobiliseerida, et ise ka alguses ei usu. Pigem on küsimus psüholoogiline, et kui kaugele on vaim nõus minema. Ma oleks ikkagi alla andnud, aga kuna innustati edasi panema, siis oli see siiski võimalik. Mõelda, et kui sa oled maratoni ära jooksnud, (antud hetkel kolm) ja sa oled täiesti süsi, siis inimlikult unistad ainult selelst, et saaks tossud jalast ja lebosse. Aga ikkagi sa lähed uuesti rajale ja kilomeeter kilomeetri järel tiksud edasi. Kõige suurem võtlus ongi see kui lähed uuele ringile, et kui juba sellest joonest üle saad, siis on ring tehtud. Antud juhul siis poolmaraton.
Mis ma õppisin: Õppsin seda, et ära anna alla. Ükskõik kui raske on, tuleb edasi panna. See ei puuduta ainult sporti vaid see puudutab kõiki teisi valdkondi meie elus.
Samuti on ultrajooks hea ka vaimule. On aega mõelda igavikulistele asjadele ja suurematele teemadele kui on argipäev.
Oma kogemuse põhjal julgen väita, et suur osa inimesi ei taha mugavustsoonist välja tulla. Tegelikult on inimestel resurssi palju enamaks. Aga tihti ei taheta seda piiri katsetada.
Ma ei tähtsustaks seda tulemsut mis ma tegin kuidagi üle. Pealegi sain 24 aastaselt naisterahvalt pähe. Siin kohal mainin, et olin meestest teine. Kokku alustas 40 osaleja ümber. Ainult kaks inimest said 10 ringi täis, kolm tükki said 9 koos lisaringidega kes neid viitsis teha.
Huvitav kogemus oli ka see, et peale võistlust olid lihased ikka ülikanged. Autasustamsiele oli väga raske minna. Naljakas, et võistlustel tegid ka pause, aga siis polnud nii hull käima saada. Teine asi oli see, et kui hakkasin koju sõitma, siis mõne aja pärast sain aru, et ma ei suuda rooli keerata. Aju lihtsalt tahtis magada. Parkisin auto tee äärde ja juhuslikult õemees helistas ning ta tuli järele ja roolis koju. Täna ehk järmine päev on samuti võitlus pigem unega kui lihasvaluga. Villid annavad ka veidi tunda ja trepist on valus käia. Aga ei midagi ekstreemset.
Pikk jutt, aga lühemalt ka ei osanud. Teiseks endalgi kunagi tore meenutada.
Lõppu veel natukene numbreid ja mõned lingid:
Kokku läbitud kilomeetreid 189.9
Tõusumeetreid 2312m (Garmin)
Kaloreid 8866 (Garmin)
Samme Garmini järgi tuli ligi 230000
Kuna 211 km täis ei tulnud, siis on motivatsiooni tulevikus seda iluviga parandada.
Lingid:

https://my1.raceresult.com/128434/results?lang=en&fbclid=IwAR3PRYv-Z2zfnjcl6mU2GcdbpX3QBRcMI-VVbsp_sG8e2EeT-1US_NKHcL8#0_D25492

https://marathon100.com/uudised/vaata/harukordne-juhus-eesti-pikima-jooksuvoistluse-laulasmaa-ultra-voitis-naine

http://www.estonian-ultrarunners.com/node/151

Article:

Bio

Alustasin jooksmisega 2008 aastal. Enne seda olid spordiga kokkupuuted minimaalsed.
Isiklikud rekordid:
10 km: 37:38
Half-marathon: 1:24:01
Marathon: 2:59:08
12H Ultra: 106,2 km
Ultra Running: 198,90 km 31:13:23

Born 1979 (age 39)
Club Sparta

Competition results

Lauri Pihlak hasn't added his results yet.
Check back soon or follow him to receive updates.