Kreete Verlin (21)

Taaskord üks sisehooaeg seljataha jäätud ning pean mainima, et 2018 aasta algas täiesti teisiti kui tegelikult pidanuks, aga sellest lähemalt peale hooaja kokkuvõtet.
Esimese võistluse tegin, nagu ikka, aasta lõpus klubi jõuluvõistlustel ning tulemused olid täpselt sellised, nagu treeneriga lootnud olime. Olin üliõnnelik, et suutsin kaugushüppes viia oma sise isikliku 6.25m peale ning ootasin põnevusega juba järgmisi võistlusi, kuna tundsin ning olin kindel, et suudan ka enamat. Sisehooaja kõige positiivseim ning üllatavaim hetk oli see, kui suutsin U23 EMV võita kõigilt kolmelt alalt kolm kulda ning minule on need tõeliselt erilise tähendusega kogu eluks. Muidugi tegid kaks uut isiklikku rekordit (tõkkejooksus 8.44 ning 200m 24.42) need võidud ja hetked veelgi ilusamaks. Viimaseks võistluseks jäid täiskasvanute EMV, kus ma enam nii edukalt võistelda ei jaksanud, kuid sellegi poolest sammusin koju uue isiklikuga 60m (7.61) ning hõbemedaliga tõkkejooksust.
Paljud teadsid, et pidin jaanuarist minema õppima USAsse. Mis värk siis sellega on? Novembrist algas üks suur-suur jama NCAAga (NCAA- (USA) riiklik ülikoolide spordiühendus). Et Ameerikasse spordistipendiumiga õppima minna, tuleb registreerida end NCAAs kasutajaks ning vastata üksiksasjalikult väga paljudele küsimustele. Minule maksis kätte ausus, kuna märkisin, et olen saanud kord elus rahalise stipendiumi ERGOlt ning käisin 2015 Malmö Games'il (kommerts võistlusel) võistlemas. Kahjuks ei arvesta NCAA, et Ameerikal ning Euroopal ja ka mujal maailmas on täiesti erinevad spordisüsteemid. NCAA silmis olen ma tänu nendele kahele kirja pandud asjale profi sportlane, kuna võtsin vastu raha, mis Ameerikas teeks sportlasest automaatselt elukutselise atleedi. Samuti oli red flagiks ka kommerts võistlusel osalemine. Naljakas on see, et sain detsembris kõik asjad ära tõestatud, kuid 4 kuu vältel on NCAA küsinud minu käest 5x täpselt samu küsimusi ja tänini ei suuda nad anda vastust, kas kvalifitseerun amatööriks või mitte. Ülikool on samamoodi väga hämmingus, et selline asi, mis võiks saada tehtud maksimaalselt paari nädalaga, on veninud nii mõttetult pikaks.
Kogu USA asjaga tekkis mul aasta lõpus tohutu stress ning jäin üleöö väga raskelt haigeks. Olin oudis 2 nädalat ning mõistagi nullis see peaaegu kogu minu sügisel tehtud raske töö ning vaeva. Sellepärast olin treeneriga ka üllatunud, et üldse peale sellist stressi ning haigust suutis mu keha selliseid tulemusi teha. Olime mõlemad valmis, et võin joosta tõketes sel hooajal ka ainult 8.90, kuid kuidagi suutsin ma end nii hästi kokku võtta ning peale sellist hullust veel edukalt hooaeg seljataha jätta. Mul on äärmiselt kurb meel selle üle, et detsembris ma tundsin, kui palju ma sel hooajal teha suudaks, kuid paraku ei saanudki ma näha, mida oleksin ma suutnud teha siis, kui oleks puudunud kogu NCAA komejant ning haigus.
Selle jama juures märkan ma ka juba häid külgi, kuid nüüd on aeg jätta kogu see negatiivne aasta algus minevikku ning minna täie rauaga peale suvehooaja ettevalmistusele. Ootan ilma stressita vastust USAst ning 11.- 27. aprill ootab mind ees üks mõnus treeninglaager Portugalis.

Ilusat teist adventi, armas lugeja! Pean tõdema, et ei ole peale suve seoses väga tihedale elugraafikule jõudnud oma suvehooaega veel kokku võtta, kuid täna on üle pikkade nädalate esimene päev, kus mul on 0 kohustust.
Mul on möödunud suvest rõõm kirjutada, kuna see oli tõesti üle aastate üks kõige edukamatest hooaegadest. Ma alustan kohe suurest paugust- kauguse uus isiklik 6.17m. Kui mitu aastat ma kannatasin ja ootasin ja ravisin ja tegelesin oma alaselja probleemiga, et lõpuks ometi ma saaks kaasa teha võistlustel oma üht lemmikut ala- kaugushüpet. Alustasin üle mitme aasta sel kevadel hüpete treenimisega ja ma isegi ei oska kirjeldada neid emotsioone mis minus tekkisid, kui peale treeninguid mul alaselg absoluutselt valu ei teinud. Ma südamest tänan kiropraktik Karl Pärjamäed, kes mind viimasel paaril aastal päris mitu korda jälle paika tagasi tõmbas ning treeningutel seljavalu oluliselt vähendas. Kui sa seda loed Karl, siis AITÄH!
Teine oluline läbimurre suvel oli 100m tõkkejooksus, kus ma algul ei saanud kerima ning hiljem ei saanud pidama. Parandasin 2016 suvest 14.07 aja 13.72 peale. Muidugi hooaja lõpus isu kasvas, aga peale eestikaid, kus uue isikliku rekordi välja jooksin, andis tagareis märku, et targem oleks hooaeg lõpetada.
Sügisel oli treeningutega taaskord väga mõnus alustada ning tänasel päeval olen väga põnevil, mida ma suudan talvehooajal korda saata. Esimesed kaks võistlust detsembris jõuan veel Eestimaa pinnal teha, kuid 2. jaanuaril pühin kodumaa tolmu jalgelt ning alustan õpingute ja treeningutega USAs.
Peace out ✌🏻

Möödunud on jälle üks edukas hooaeg. Ootasin muidugi enamat, kuid iga asi tuleb omal ajal.
Terve võistlusperioodi jooksul jooksin tõketes vaid korra (komistamise tõttu) halvema aja, kui eelmisel aastal püstitatud rekord 8.62. Hooaja parimaks tulemuseks jäi ilus isiklik 8.48 ning ootan juba huviga tulevaid starte suvel.
Kui nüüd natuke kommenteerida talviseid Eesti meistrivõistlusi võin öelda, et andsin tol hetkel endast kõik olenemata sellest, et tegelikult oli hooaja vältel vorm kordades parem. Kahjuks, täpse ajastusega, haigestusin paar päeva enne kõige olulisemaid starte. Täpselt ei teagi, mis viga oli, aga tundsin, et organism oli nõrk ning võistlustel oli täiesti peata kana tunne. Sellegipoolest suutsin esimesel päeval 60m puhtal parandada isiklikku rekordit 5 sajandiku võrra, joostes ajaks 7.63.
Mul on hea meel tõdeda, et üle aasta aja tegin stardi 200m jooksus, kus parandasin samuti aega. Eelmise isikliku 24.97 vahetasin välja 24.88 vastu. Plaanis on üle pika-pika aja hakata ka kaugust hüppama, mida ma ootan juba suure põnevusega.
16-26 aprill on oma toreda treeninggrupiga minek Portugali treeninglaagrisse, et laduda suveks korralik põhi alla ja anda kehale üks mõnus D-vitamiini laks.
Järgmised stardid juba mais!

Täna lõpuks meenus taas, et suvistest tegemistest pole ma täitsa päris kõike siia kirja saanud, seega alustan siis kohe oma magusast 14.00 sekundi piiri alsitamisest.
Peale enda vanuste Eestikaid sain pisut hinge tõmmata ning järgmise stardi tegin alles 16. juulil Eesti meistrivõistlustel Kadriorus. Eeljooksus parandasin kohe isiklikku rekordit (14.07) ning tundsin end väga-väga enesekindlana. Finaaljooksus asusin pakkudele julgelt ning eesmärgiks oli eelnevalt joostud aega veelgi parandada. Ületades lõpuks finišijoone, jäin numbreid tabloole suure põnevusega ootama. Tundsin, et jooks oli kiire, kuid tehniliselt mitte ideaalne. Aeg on näidanud, et tehnika laguneb mul alati siis, kui kellegagi koha pärast väga pingeline rebimine käib. 13.98 oligi lõpuks see aeg tablool, mis kogu mu suve tõeliselt kordaläinuks tunnistas. Kahjuks oli tuul tagant +3.3, seega ei ole see ametlikult minu uus isiklik rekord. Tol hetkel ei olnud mul sellest sooja ega külma, kuna rõõmujoovastus haaras mind täielikult ning ma ei olnud absoluutselt pettunud, et pidin lõppkokkuvõttes pjedestaalil astuma teise koha pukile.
17. juuli alustasime juunioride koondisega teekonda MMile Poola. Minu eeljooks oli kahjuks päris viimaste päevade seas, seega kogu see ootamine oli minu jaoks vaimselt päris kurnav. Kui lõpuks oma stardi tehtud sain, olin aega nähes (14.11) väga pettunud. Lootsin ning tahtsin nii väga saada ametlikku aega alla 14 sekundi. Läks kuidas läks, esimene suur tiitlivõistlus seljataga ning ühe kogemustepagasi võrra jälle rikkam.
Jõudes tagasi Eetimaale, oli täpselt 3 päeva aega, et end valmis seada Balti maavõistluseks. Sääred olid omadega täiesti läbi, isegi niisama kõndida oli täielik piin. Õnneks sain kiirelt aja massaaži ning olukord muutus veidikene leebemaks. Baltikatel läksin starti ebakindlalt, kuna tagareis tegi rõvedalt valu. Üllatuseks oli mulle jooksu aeg, 14.08 ning Balti meister. Hooaeg sai sellega igati edukalt lõpetatud.
Hetkel käib juba kõva valmistumine talviseks hooajaks ning eks ole näha, kui kiirelt tuleval hooajal tõkkeid ületada suudan.

Viimasest sissekandest on nüüd parasjagu aega küll möödas, aga täna otsustasin end kokku võtta ning enda vahepealsetest tegemistest miskit kirja panna.
Peale talviseid Eesti meistrivõistluseid avanes mul suurepärane võimalus sõita ihuüksinda Türki treeninglaagri, kus sain treenida koos Ukraina parimate sprinteritega. Treener ning tema õpilased ja üleüldse kogu nende suur koondis olid väga-väga sõbralikud vaatamata sellele, et keegi neist eriti inglise keelt ei vallanud ning kahjuks olen ka mina täielik tummahammas vene keele kõnelemise poole pealt. Kuid me saime kenasti hakkama ning 2 nädalat väga kõvasti ja palju trenni teha. Treeningutel seadsime põhieesmärgiks mul puusad, kuna 2015 lõpupoole esinenud probleemide tõttu võtsin ma päris lühikese aja jooksul mitu kilo alla ning sellega kadus ka mu ilus jooksutehnika. Mitmed sajad, võib olla lõpuks kokku ka tuhat tõkkeastumist kandsid vilja ning jooksutehnika on nüüd parem kui eales varem.
Treeninglaagrisse just selliste inimestega sattusin ma tänu Aivar Karotammele, kuna temaga sai arutatud sel suvel Poolas toimuvast juunioride MMist. Otsustasime, et just kevadise laagriga on kõige suurem tõenäosus hea põhi alla laduda ning 100m tõkkejooksus 14.20 norm alistada. Esimese stardi suvisel hooajal tõketes tegin 24. mail ning ka kohe jooksin isikliku rekordi 14.56. Rahul ma muidugi polnud, kuna tundsin, et minus on siiski palju-palju rohkem sees. Teise stardi tegin Eesti noorte teatejooksul 4x100mtj teatevahetuses, kus ma absoluutselt ei tunnetanud, mida ma jooksu ajal tõkete peal korda saatsin. Kolmas, neljas ning viies start olid stabiilselt aegade poolest samad (vastavalt 14.40; 14.41; 14.40), kuid iga stargiga oli ilm hullem ja tuul vastu tugevam. See andis mulle kindlustunde, et 14.20 alistamine korralikes tingimustes ei ole mulle probleemiks. Kuuendal stardil ei saanud ma hästi pakkudelt minema, kuid aeg sellegipoolest paranes (14.36). Seitsmes start oli see, mis tagas mulle MMile mineku, ilm oli mõnus ning tunne sees oli hea. Stardist sain super hästi välja ning just tänu sellele jooksin ilusa uue isikliku rekordi 14.11. Murekoorem südamelt langenud, sain veidikene vabamalt järgmised stardid teha. Kaheksanda stardi ajaks noorte karikal jooksin 14.30 ning nüüd, täna, juunioride Eesti meistrivõistlustel jooksin elu teise aja 14.26. Tunne sees ning vorm on endiselt head ning uueks eesmärgiks olen endale seadnud 14 piiri alistamise.
Olles teinud juba üheksa starti, ei ole mul aega veel naelikuid varna riputada kuna kõige olulisemad stardid on alles tulekul. Kümenda stardi teen 16. juulil Eesti meistrivõistlustel Kadriorus, üheteistkümnenda juba MMil Poolas, kes teab, loodetavasti tuleb ka kaheteistkümnes start seal ning kolmeteistkümnes 28. juulil Rakveres juunioride Balti maavõistlusel. Hetkel on mul nüüd 13 päeva võistluste vaba ning pihta hakkab üks korralik valmistumine kõige olulisemateks jooksudeks sel suvisel hooajal.

Kaks esimest fotot: Marko Mumm

Kuna talvehooajal oli jaanuarist veebruarini päris tihedalt võistlusi otsustasin, et hooaja lõpus teen ühe korraliku kokkuvõtte oma möödunud võistlusperioodist.
Mainin ka ära (paljud on lihtsalt uurinud, miks enam sprindidistantsidel võistlustel nii palju kaasa ei löö), et hetkel on põhialaks tõkked ning tänavuse suvise hooaja eesmärgiks on täita 100m tj juunioride MMi norm (14.15).
Arvestades sellega, et sel aastal oli võistluskalender eelmiste aastate omast erinev (Eesti noorsoo ja juunioride talvised MV toimusid kuu aega hiljem) ning vahepeal eriti mingeid võistlusi (esmapilgul) just tõkkejooksus kavas ei olnud, tuli meil treeneriga pikalt pead murda ning starte ise otsida. Algul tundus seis üsna lootusetu, kuna leidsime ainult paar-kolm võistlust, aga ajaga tekkis neid õnneks ikkagi juurde. Ise tunnen, et enne eestikaid sain korralikult tõkkeid joosta ning parim vorm saabus täpselt õigel ajal.
Niisiis, enne tähtsaimaid võistlusi tegin ma tõkke starte kokku täpselt kuus ning esimesed 4 võistlust jooksin ajad stabiilselt 8.79-8.83 vahemikku. 31. jaanuar sain hoo sisse ning kärpisin vaid 3 päevase võistluste vahega jooksult 0.09 sekundit. Uueks isiklikuks rekordiks sai 8.70, mis tõi mulle juba rahuloleva naeratuse näole.
Vahepeal avanes mul võimalus treenida ühe Saksamaa endise kiireima tõkkejooksa Kirsten Bolmi silme all, kellelt sain väga palju motivatsiooni ning uusi huvitavaid tõkkeharjutusi ja üleüldse erinevaid näpunäiteid.
Nädal enne juunioride eestikaid toimus Pärnus tõkkejooksu avatud treening, mis kujutas endas seda, et tegime mitmeid tõkkejooksu starte treenerite pilkude all. Ma tean juba ise, et tõkkejooksu tehnika mul just 5+ pole, seega oli treeningu kogu tagasiside väga kasulik.
Kui jooksma hakkas eestikate nädal, ei pannud me kordagi trennis kõrgeid tõkkeid ette ning ma tundsin, et see muutis mind kuidagi ebakindlaks. Aga kui lõpuks võistluspäev kätte jõudis ning jooks joostud sai, oli tunne sees väga hea ning ka õigustatult. Sündis Eesti hooaja tippmark 8.65 ning ka minu uus isiklik rekord. Antud jooks tagas mulle esikoha, kuid tõkkejooksu kuld ei jäänud ainsaks. Tegin kaasa ka 60m ning enda eesmärk oli joosta kiiremini kui möödunud aastal. Eesmärk sai ka edukalt täidetud ning kogu nädalavahetus motiveeris mind tohutult.
Olles nii palju tõkke starte teinud, ootasin väga Eesti MV absoluutarvestuses, mis toimusid nädal peale enda vanuseklassi eestikaid (27.- 28. jaanuar). Peale tõkkejooksu eeljookse oli tunne väga hea ning suundusin finaali parima ajaga. Finaaljooks oli show omaette, kuna Jurkatammega oli meil taaskord väga-väga tihe rebimine. Sel korral pidin alla vanduma 1 sajandikuga, kuid vastutasuks tasavägise jooksu eest uus isiklik 8.62.
Kogu tavline hooaeg on mind tulevikuplaanide suhtes kindlamaks muutnud ning ootan juba huviga et näha, milline mu suvine hooaeg siis täpsemalt välja kukub :)))

Fotod: Marko Mumm

Laupäeval avanes mul võimalus võtta osa "TV 10 Olümpiastarti" sarja 45. hooaja avamisest, kus ka mina ise paar aastat tagasi veel võistlustules olin. Sain pisematele paar sprindi jooksuharjutust ette näidata ning tublimatega ka intervjuusid teha. Kel huvi, saab antud lingile minnes näha, mis kõik täpsemalt toimus: http://sport.err.ee/v/tv10/9e7c4060-18a9-49d3-aa12-c5445a689603/vaata--tv-10-olumpiastarti-1-etapp

Täpselt kaks nädalat veel ja jõuavadki juba esimesed Talvehooaja võistlused (ehk hakkan taaskord ka tihemini postitusi postitama). Nimelt toimuvad Tallinna Spordihallis SK Fortise jõuluvõistlused, mis on alati olnud minu enda jaoks sellised proovivõistlused, et näha, kas järgmisel aastal suudan oma jalad veel väledamalt tööle panna, kui möödunud hooajal. Aga eks me näe, mis tulemused ma kirja suudan saada.
Treeningud on peale suvehooaega kõik väga ladusalt läinud ning enda teada pole mitte ühestki trennist, kuni tänaseni, viilinud.
Esimest korda on jaanuarikuus kuidagi väga vähe võistlusi. Tavaliselt toimuvad nooremate klasside Eesti Meistrivõistlused alati ikka jaanuaris ära, aga sel korral tuleb mul end suurtel võistlustel proovile panna kaks nädalavahetust järjest. Nimelt 20.- 21. veebruar stardin ma Eesti noorsoo ja juunioride talvistel Meistrivõistlustel Tartus ning 27.- 28. veebruar nii-öelda "täiskasvanute" Eesti talvistel Meistrivõistlustel Tallinnas Lasnamäe hallis. See, et võistlusi aasta esimesel kuul kõigest 2-3 tuleb on muidugi kurb, kuna just sellistel võistlustel õpid äreva keskonnaga harjuma. Kuid kahjuks ei ole midagi teha, tuleb lihtsalt treening kaaslastega ise selline keskkond enda ümber luua.
Kui ma nüüd aus olen, siis hetkel võistlustele mõeldes tekib juba selline mõnus ärevus sisse, aga kaks nädalat veel ja saangi üle pika aja maksimumi endast anda.