Taaskord üks sisehooaeg seljataha jäätud ning pean mainima, et 2018 aasta algas täiesti teisiti kui tegelikult pidanuks, aga sellest lähemalt peale hooaja kokkuvõtet.
Esimese võistluse tegin, nagu ikka, aasta lõpus klubi jõuluvõistlustel ning tulemused olid täpselt sellised, nagu treeneriga lootnud olime. Olin üliõnnelik, et suutsin kaugushüppes viia oma sise isikliku 6.25m peale ning ootasin põnevusega juba järgmisi võistlusi, kuna tundsin ning olin kindel, et suudan ka enamat. Sisehooaja kõige positiivseim ning üllatavaim hetk oli see, kui suutsin U23 EMV võita kõigilt kolmelt alalt kolm kulda ning minule on need tõeliselt erilise tähendusega kogu eluks. Muidugi tegid kaks uut isiklikku rekordit (tõkkejooksus 8.44 ning 200m 24.42) need võidud ja hetked veelgi ilusamaks. Viimaseks võistluseks jäid täiskasvanute EMV, kus ma enam nii edukalt võistelda ei jaksanud, kuid sellegi poolest sammusin koju uue isiklikuga 60m (7.61) ning hõbemedaliga tõkkejooksust.
Paljud teadsid, et pidin jaanuarist minema õppima USAsse. Mis värk siis sellega on? Novembrist algas üks suur-suur jama NCAAga (NCAA- (USA) riiklik ülikoolide spordiühendus). Et Ameerikasse spordistipendiumiga õppima minna, tuleb registreerida end NCAAs kasutajaks ning vastata üksiksasjalikult väga paljudele küsimustele. Minule maksis kätte ausus, kuna märkisin, et olen saanud kord elus rahalise stipendiumi ERGOlt ning käisin 2015 Malmö Games'il (kommerts võistlusel) võistlemas. Kahjuks ei arvesta NCAA, et Ameerikal ning Euroopal ja ka mujal maailmas on täiesti erinevad spordisüsteemid. NCAA silmis olen ma tänu nendele kahele kirja pandud asjale profi sportlane, kuna võtsin vastu raha, mis Ameerikas teeks sportlasest automaatselt elukutselise atleedi. Samuti oli red flagiks ka kommerts võistlusel osalemine. Naljakas on see, et sain detsembris kõik asjad ära tõestatud, kuid 4 kuu vältel on NCAA küsinud minu käest 5x täpselt samu küsimusi ja tänini ei suuda nad anda vastust, kas kvalifitseerun amatööriks või mitte. Ülikool on samamoodi väga hämmingus, et selline asi, mis võiks saada tehtud maksimaalselt paari nädalaga, on veninud nii mõttetult pikaks.
Kogu USA asjaga tekkis mul aasta lõpus tohutu stress ning jäin üleöö väga raskelt haigeks. Olin oudis 2 nädalat ning mõistagi nullis see peaaegu kogu minu sügisel tehtud raske töö ning vaeva. Sellepärast olin treeneriga ka üllatunud, et üldse peale sellist stressi ning haigust suutis mu keha selliseid tulemusi teha. Olime mõlemad valmis, et võin joosta tõketes sel hooajal ka ainult 8.90, kuid kuidagi suutsin ma end nii hästi kokku võtta ning peale sellist hullust veel edukalt hooaeg seljataha jätta. Mul on äärmiselt kurb meel selle üle, et detsembris ma tundsin, kui palju ma sel hooajal teha suudaks, kuid paraku ei saanudki ma näha, mida oleksin ma suutnud teha siis, kui oleks puudunud kogu NCAA komejant ning haigus.
Selle jama juures märkan ma ka juba häid külgi, kuid nüüd on aeg jätta kogu see negatiivne aasta algus minevikku ning minna täie rauaga peale suvehooaja ettevalmistusele. Ootan ilma stressita vastust USAst ning 11.- 27. aprill ootab mind ees üks mõnus treeninglaager Portugalis.