Kreete Verlin (22)

Suvi läbi, võistlused läbi ning sisehooajaks ettevalmistused täie hooga käimas.
Suvi möödus kuidagi eriti kiirelt, sest mai lõpust kuni juuli lõpuni oli peaaegu iga nädalavahetus (üks nv oli vaba) võistlustel startida tarvis. Hooaeg algas super hästi ning ootused olid tänu sellele laes. Kahjuks, nagu ikka parimas vormis olles, külmetasin ning jäin haigeks. Paljud said nautida minuga vestlemist ilma hääleta. Ajasin jalad kiirelt alla ning otsustasin sellegi poolest võistlusralliga jätkata. Suve parimateks tulemusteks jäid hooaja esimesel poolel toimunud võistluste tulemused: 100m tõketes 13.69 PB, kauguses 6.25m PB (maailmas 99sas 🤔), 200m 24.36 PB ning 100m 11.98 PB. Hooaja viimasel võistlusel andis kahjuks vasak jalg juba alla ning otsustasin 100m tõkete finaalist ja 200m stardist loobuda. Õnneks läks rõve valu 4 nädalaga üle ning praeguseid treeninguid see enam ei sega.
Terve suvi läbi oli populaarseim küsimus, mis minult küsiti: "Mis sul sellest USA asjast saanud on?" Vastuseks kõikidele, keda see siiani huvitab: eile sain teada, et olen lõpuks eligible ehk siis kõik asjad on LÕPUKS NCAAs minu nimel korras. Loodan, et 2019 jaanuar mind enam sama saatus ei taba, mis sel aastal ning saan rahulikult minna oma kogemuste pagasit suurde riiki laiendama. Praeguseks aga 100% sügistreeningute lainel ning täiega trenni kütmas.

Taaskord üks sisehooaeg seljataha jäätud ning pean mainima, et 2018 aasta algas täiesti teisiti kui tegelikult pidanuks, aga sellest lähemalt peale hooaja kokkuvõtet.
Esimese võistluse tegin, nagu ikka, aasta lõpus klubi jõuluvõistlustel ning tulemused olid täpselt sellised, nagu treeneriga lootnud olime. Olin üliõnnelik, et suutsin kaugushüppes viia oma sise isikliku 6.25m peale ning ootasin põnevusega juba järgmisi võistlusi, kuna tundsin ning olin kindel, et suudan ka enamat. Sisehooaja kõige positiivseim ning üllatavaim hetk oli see, kui suutsin U23 EMV võita kõigilt kolmelt alalt kolm kulda ning minule on need tõeliselt erilise tähendusega kogu eluks. Muidugi tegid kaks uut isiklikku rekordit (tõkkejooksus 8.44 ning 200m 24.42) need võidud ja hetked veelgi ilusamaks. Viimaseks võistluseks jäid täiskasvanute EMV, kus ma enam nii edukalt võistelda ei jaksanud, kuid sellegi poolest sammusin koju uue isiklikuga 60m (7.61) ning hõbemedaliga tõkkejooksust.
Paljud teadsid, et pidin jaanuarist minema õppima USAsse. Mis värk siis sellega on? Novembrist algas üks suur-suur jama NCAAga (NCAA- (USA) riiklik ülikoolide spordiühendus). Et Ameerikasse spordistipendiumiga õppima minna, tuleb registreerida end NCAAs kasutajaks ning vastata üksiksasjalikult väga paljudele küsimustele. Minule maksis kätte ausus, kuna märkisin, et olen saanud kord elus rahalise stipendiumi ERGOlt ning käisin 2015 Malmö Games'il (kommerts võistlusel) võistlemas. Kahjuks ei arvesta NCAA, et Ameerikal ning Euroopal ja ka mujal maailmas on täiesti erinevad spordisüsteemid. NCAA silmis olen ma tänu nendele kahele kirja pandud asjale profi sportlane, kuna võtsin vastu raha, mis Ameerikas teeks sportlasest automaatselt elukutselise atleedi. Samuti oli red flagiks ka kommerts võistlusel osalemine. Naljakas on see, et sain detsembris kõik asjad ära tõestatud, kuid 4 kuu vältel on NCAA küsinud minu käest 5x täpselt samu küsimusi ja tänini ei suuda nad anda vastust, kas kvalifitseerun amatööriks või mitte. Ülikool on samamoodi väga hämmingus, et selline asi, mis võiks saada tehtud maksimaalselt paari nädalaga, on veninud nii mõttetult pikaks.
Kogu USA asjaga tekkis mul aasta lõpus tohutu stress ning jäin üleöö väga raskelt haigeks. Olin oudis 2 nädalat ning mõistagi nullis see peaaegu kogu minu sügisel tehtud raske töö ning vaeva. Sellepärast olin treeneriga ka üllatunud, et üldse peale sellist stressi ning haigust suutis mu keha selliseid tulemusi teha. Olime mõlemad valmis, et võin joosta tõketes sel hooajal ka ainult 8.90, kuid kuidagi suutsin ma end nii hästi kokku võtta ning peale sellist hullust veel edukalt hooaeg seljataha jätta. Mul on äärmiselt kurb meel selle üle, et detsembris ma tundsin, kui palju ma sel hooajal teha suudaks, kuid paraku ei saanudki ma näha, mida oleksin ma suutnud teha siis, kui oleks puudunud kogu NCAA komejant ning haigus.
Selle jama juures märkan ma ka juba häid külgi, kuid nüüd on aeg jätta kogu see negatiivne aasta algus minevikku ning minna täie rauaga peale suvehooaja ettevalmistusele. Ootan ilma stressita vastust USAst ning 11.- 27. aprill ootab mind ees üks mõnus treeninglaager Portugalis.

Ilusat teist adventi, armas lugeja! Pean tõdema, et ei ole peale suve seoses väga tihedale elugraafikule jõudnud oma suvehooaega veel kokku võtta, kuid täna on üle pikkade nädalate esimene päev, kus mul on 0 kohustust.
Mul on möödunud suvest rõõm kirjutada, kuna see oli tõesti üle aastate üks kõige edukamatest hooaegadest. Ma alustan kohe suurest paugust- kauguse uus isiklik 6.17m. Kui mitu aastat ma kannatasin ja ootasin ja ravisin ja tegelesin oma alaselja probleemiga, et lõpuks ometi ma saaks kaasa teha võistlustel oma üht lemmikut ala- kaugushüpet. Alustasin üle mitme aasta sel kevadel hüpete treenimisega ja ma isegi ei oska kirjeldada neid emotsioone mis minus tekkisid, kui peale treeninguid mul alaselg absoluutselt valu ei teinud. Ma südamest tänan kiropraktik Karl Pärjamäed, kes mind viimasel paaril aastal päris mitu korda jälle paika tagasi tõmbas ning treeningutel seljavalu oluliselt vähendas. Kui sa seda loed Karl, siis AITÄH!
Teine oluline läbimurre suvel oli 100m tõkkejooksus, kus ma algul ei saanud kerima ning hiljem ei saanud pidama. Parandasin 2016 suvest 14.07 aja 13.72 peale. Muidugi hooaja lõpus isu kasvas, aga peale eestikaid, kus uue isikliku rekordi välja jooksin, andis tagareis märku, et targem oleks hooaeg lõpetada.
Sügisel oli treeningutega taaskord väga mõnus alustada ning tänasel päeval olen väga põnevil, mida ma suudan talvehooajal korda saata. Esimesed kaks võistlust detsembris jõuan veel Eestimaa pinnal teha, kuid 2. jaanuaril pühin kodumaa tolmu jalgelt ning alustan õpingute ja treeningutega USAs.
Peace out ✌🏻

Möödunud on jälle üks edukas hooaeg. Ootasin muidugi enamat, kuid iga asi tuleb omal ajal.
Terve võistlusperioodi jooksul jooksin tõketes vaid korra (komistamise tõttu) halvema aja, kui eelmisel aastal püstitatud rekord 8.62. Hooaja parimaks tulemuseks jäi ilus isiklik 8.48 ning ootan juba huviga tulevaid starte suvel.
Kui nüüd natuke kommenteerida talviseid Eesti meistrivõistlusi võin öelda, et andsin tol hetkel endast kõik olenemata sellest, et tegelikult oli hooaja vältel vorm kordades parem. Kahjuks, täpse ajastusega, haigestusin paar päeva enne kõige olulisemaid starte. Täpselt ei teagi, mis viga oli, aga tundsin, et organism oli nõrk ning võistlustel oli täiesti peata kana tunne. Sellegipoolest suutsin esimesel päeval 60m puhtal parandada isiklikku rekordit 5 sajandiku võrra, joostes ajaks 7.63.
Mul on hea meel tõdeda, et üle aasta aja tegin stardi 200m jooksus, kus parandasin samuti aega. Eelmise isikliku 24.97 vahetasin välja 24.88 vastu. Plaanis on üle pika-pika aja hakata ka kaugust hüppama, mida ma ootan juba suure põnevusega.
16-26 aprill on oma toreda treeninggrupiga minek Portugali treeninglaagrisse, et laduda suveks korralik põhi alla ja anda kehale üks mõnus D-vitamiini laks.
Järgmised stardid juba mais!

Täna lõpuks meenus taas, et suvistest tegemistest pole ma täitsa päris kõike siia kirja saanud, seega alustan siis kohe oma magusast 14.00 sekundi piiri alsitamisest.
Peale enda vanuste Eestikaid sain pisut hinge tõmmata ning järgmise stardi tegin alles 16. juulil Eesti meistrivõistlustel Kadriorus. Eeljooksus parandasin kohe isiklikku rekordit (14.07) ning tundsin end väga-väga enesekindlana. Finaaljooksus asusin pakkudele julgelt ning eesmärgiks oli eelnevalt joostud aega veelgi parandada. Ületades lõpuks finišijoone, jäin numbreid tabloole suure põnevusega ootama. Tundsin, et jooks oli kiire, kuid tehniliselt mitte ideaalne. Aeg on näidanud, et tehnika laguneb mul alati siis, kui kellegagi koha pärast väga pingeline rebimine käib. 13.98 oligi lõpuks see aeg tablool, mis kogu mu suve tõeliselt kordaläinuks tunnistas. Kahjuks oli tuul tagant +3.3, seega ei ole see ametlikult minu uus isiklik rekord. Tol hetkel ei olnud mul sellest sooja ega külma, kuna rõõmujoovastus haaras mind täielikult ning ma ei olnud absoluutselt pettunud, et pidin lõppkokkuvõttes pjedestaalil astuma teise koha pukile.
17. juuli alustasime juunioride koondisega teekonda MMile Poola. Minu eeljooks oli kahjuks päris viimaste päevade seas, seega kogu see ootamine oli minu jaoks vaimselt päris kurnav. Kui lõpuks oma stardi tehtud sain, olin aega nähes (14.11) väga pettunud. Lootsin ning tahtsin nii väga saada ametlikku aega alla 14 sekundi. Läks kuidas läks, esimene suur tiitlivõistlus seljataga ning ühe kogemustepagasi võrra jälle rikkam.
Jõudes tagasi Eetimaale, oli täpselt 3 päeva aega, et end valmis seada Balti maavõistluseks. Sääred olid omadega täiesti läbi, isegi niisama kõndida oli täielik piin. Õnneks sain kiirelt aja massaaži ning olukord muutus veidikene leebemaks. Baltikatel läksin starti ebakindlalt, kuna tagareis tegi rõvedalt valu. Üllatuseks oli mulle jooksu aeg, 14.08 ning Balti meister. Hooaeg sai sellega igati edukalt lõpetatud.
Hetkel käib juba kõva valmistumine talviseks hooajaks ning eks ole näha, kui kiirelt tuleval hooajal tõkkeid ületada suudan.