Kevin Vabaorg (21)

Viimasest postitusest on möödunud pikk aeg. Olen tahtnud juba ammu kirjutada, kuid miskipärast ei ole leidnud seda õiget aeg. Nüüd vihmasel õhtul istusin arvuti taha, et panna kirja mõned read, kuidas suvi on läinud

Alustame täitsa suve algusest, kus viie nädalaga üritasin ennast võimalikult heasse vormi ajada, et triatloni olümpiadistantsi (1,5km + 40km + 10km) Eesti meistrivõistlustel hästi esineda. Võtsime treenriga algust rahulikult, et tehnika saaks paika Küll see vastupidavus ja kiirus ka tulevad. Ujusin üsna normaalselt, kuid poole distantsi pealt hakkas kimbutama mind lihasvalu kõhu piirkonnas. Õnneks lõpu poole läks vähe paremaks. Rattas üritasin sõita nii, et kestaks selle distantsi ära, sest rattaga sõidetud kilomeetreid oli selleks ajaks väga vähe kogutud. Peale ratast jooksma minnes ei tahtnud kõht üldse koostööd teha ja valutas. Esimese joogipunktini lausa lonkisin, sest nii valus oli. Peale vee joomist läks palju paremaks ja sai jooksma hakata. Eelneva aastaga võrreldes oli lõpuaeg aeglasem, kuid siiski alla kahe tunni. Poodiumil riputati kaela pronksine medal.

Peale eestikaid liikusin koos Wiru Swim-i ja Vinni VAK perega Madsale laagrisse, kus sain teha treeneri tööd ja valmistuda Tartu Balti meistrivõistlusteks, mis oli ühtlasi ka Euroopa karikaetapp. Eriliseks tegi selle võistluse see, et ujumise 750m allavoolu, sõitsime ratast ühe 20km ringi ja jooksime samuti ühe 5km ringi. Üsna ebatavaline formaat. Ujumises oli kõigil võrdsed võimalused kiireks ujumiseks. Rattas oli eesmärk paar korda ikka proovida, et grupist lahti saada, kuid seda kahjuks ei juhtunud. Tol päeval lihtsalt ei olnud jalga, et suruda. Joostes oli enesetunne OK, kuid aeg protokollis jättis külmaks. Lootsin paremat, kuid tuleb olla realist. Kaheksa kuud eemal olla enda erialast, siis see jätab oma jälje. 34. koht.

Järgmisena võtsin ette Kõrvemaa triatloni. Viimati osalesin seal 5 aastat tagasi, kus võitsin Poiste vanuseklassi. Läksin ka seekord mõtetega, et tahaks kordki sinna poodiumi kõrgemale astmele astuda. Ujumises tegin turvalise vahe sisse vanemate meestega, kes võistlevad seal iga aasta, kuid rattadistantsil püüdis mind kinni tugev maastikurattur Rait Pallo. Kruusa peale saime väga hästi koostööd teha ja liikusime hea kiirusega. Metsa vahel pani Rait enda kogemuse mängu. Tehnilised kurvid, laskumised ja juurikate peal sõitmine oli tema eelis. Sõitis sellise vahe sisse, et teda enam jooksus kinni ei püüdnud. Seekord pistsin taskusse teise koha. Vahva üritus!

Peale Kõrvemaad oli mul see suvi tahtmine teha legendaarset Tudu triatloni. Tudu triatloni teeb eriliseks see, et see koosneb hoopiski neljast alast. Esmalt ujutakse 800m üle Tudu järve, peale mida tuleb joosta 1,5km läbi soo ning alles siis saab ratta peale. Ratast on kokku 17km ja jooksu 5km. Viimati osalesin seal võistlusel 2014. aastal, kus saavutsin II koha. See aasta läks paremini ja sain lõpuks astuda poodiumi kõrgemale kohale. Medal kaelas ja meel hea.

Nüüd sai pikalt kirjutatud juuni- ja juulikuust. Augusti- ja septembrikuu tegemisest kirjutanud peale duatloni Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad sellel aastal Saaremaal.

Pildid: Jüri Suurkivi, Mikk Hein

Kirjutamiseni
Kevin

Viimasest postitusest on möödunud pikk aeg. Olen tahtnud juba ammu kirjutada, kuid miskipärast ei ole leidnud seda õiget aeg. Nüüd vihmasel õhtul istusin arvuti taha, et panna kirja mõned read, kuidas suvi on läinud

Alustame täitsa suve algusest, kus viie nädalaga üritasin ennast võimalikult heasse vormi ajada, et triatloni olümpiadistantsi (1,5km + 40km + 10km) Eesti meistrivõistlustel hästi esineda. Võtsime treenriga algust rahulikult, et tehnika saaks paika Küll see vastupidavus ja kiirus ka tulevad. Ujusin üsna normaalselt, kuid poole distantsi pealt hakkas kimbutama mind lihasvalu kõhu piirkonnas. Õnneks lõpu poole läks vähe paremaks. Rattas üritasin sõita nii, et kestaks selle distantsi ära, sest rattaga sõidetud kilomeetreid oli selleks ajaks väga vähe kogutud. Peale ratast jooksma minnes ei tahtnud kõht üldse koostööd teha ja valutas. Esimese joogipunktini lausa lonkisin, sest nii valus oli. Peale vee joomist läks palju paremaks ja sai jooksma hakata. Eelneva aastaga võrreldes oli lõpuaeg aeglasem, kuid siiski alla kahe tunni. Poodiumil riputati kaela pronksine medal.

Peale eestikaid liikusin koos Wiru Swim-i ja Vinni VAK perega Madsale laagrisse, kus sain teha treeneri tööd ja valmistuda Tartu Balti meistrivõistlusteks, mis oli ühtlasi ka Euroopa karikaetapp. Eriliseks tegi selle võistluse see, et ujumise 750m allavoolu, sõitsime ratast ühe 20km ringi ja jooksime samuti ühe 5km ringi. Üsna ebatavaline formaat. Ujumises oli kõigil võrdsed võimalused kiireks ujumiseks. Rattas oli eesmärk paar korda ikka proovida, et grupist lahti saada, kuid seda kahjuks ei juhtunud. Tol päeval lihtsalt ei olnud jalga, et suruda. Joostes oli enesetunne OK, kuid aeg protokollis jättis külmaks. Lootsin paremat, kuid tuleb olla realist. Kaheksa kuud eemal olla enda erialast, siis see jätab oma jälje. 34. koht.

Järgmisena võtsin ette Kõrvemaa triatloni. Viimati osalesin seal 5 aastat tagasi, kus võitsin Poiste vanuseklassi. Läksin ka seekord mõtetega, et tahaks kordki sinna poodiumi kõrgemale astmele astuda. Ujumises tegin turvalise vahe sisse vanemate meestega, kes võistlevad seal iga aasta, kuid rattadistantsil püüdis mind kinni tugev maastikurattur Rait Pallo. Kruusa peale saime väga hästi koostööd teha ja liikusime hea kiirusega. Metsa vahel pani Rait enda kogemuse mängu. Tehnilised kurvid, laskumised ja juurikate peal sõitmine oli tema eelis. Sõitis sellise vahe sisse, et teda enam jooksus kinni ei püüdnud. Seekord pistsin taskusse teise koha. Vahva üritus!

Peale Kõrvemaad oli mul see suvi tahtmine teha legendaarset Tudu triatloni. Tudu triatloni teeb eriliseks see, et see koosneb hoopiski neljast alast. Esmalt ujutakse 800m üle Tudu järve, peale mida tuleb joosta 1,5km läbi soo ning alles siis saab ratta peale. Ratast on kokku 17km ja jooksu 5km. Viimati osalesin seal võistlusel 2014. aastal, kus saavutsin II koha. See aasta läks paremini ja sain lõpuks astuda poodiumi kõrgemale kohale. Medal kaelas ja meel hea.

Nüüd sai pikalt kirjutatud juuni- ja juulikuust. Augusti- ja septembrikuu tegemisest kirjutanud peale duatloni Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad sellel aastal Saaremaal.

Pildid: Jüri Suurkivi, Mikk Hein

Kirjutamiseni
Kevin

Alles oli oktoober, kus tuli triatloni võistluskombe rippuma panna ja hoopis laiguline vorm selga tõmmata. Kaheksa kuud on nüüd möödas ja kaitsevägi on ametlikult läbi. Algus oli raske, aga mida rohkem oli tegevust, seda kiiremini läks aeg.

Ajateenistus füüsiliselt tugevale noormehele pole keeruline ega raske. Tuleb harjuda rutiiniga, kaitseväe sisemäärustikuga, kasarmu kodukorraga, sõduri varustusega ja peale seda läheb teenistus nagu linnu tiivul. Isiklikult mulle isegi meeldis see kogemus, mis ma sealt sain. Olen nõus, et vahest oli väga palju stressirohkeid olukordasid, kuid nendest tuleb üle olla. Mingi hetk leitakse kõikidele probleemidele ikkagi lahendus.

Teenistuse jooksul sain auastme kõrgenduse (reamehest-kapraliks) seetõttu, et olin siderühmas jaoülem. Teenistusse tuleb suhtuda positiivselt ja näidata, et sa viitsid kaasa töötada, siis on ka ukse sinu jaoks rohkem avatud. Märtsikuu ajal sain käia ookeani taga võistlustel. Sealt saadud kogemus oli ainult boonuseks. Käia ja näha, kuhu on arenenud sõjavägi ühes maailma suurimas riigis. See on uskumatu. Nüüd kaunistab kodus seina peal ajateenistuse tunnistus „Kevin Vabaorg on läbinud ajavahemikul 01.10.2018-31.05.2019 Eesti Kaitseväe ajateenistuse“.

Suvel plaanin võtta triatloni hooaega natukene kergemalt. Võistlen kodustel võistlustel ja teen treeneri tööd kodukandi klubis. Suurem rõhk hakkab sügisest, kus liigun edasi õpingutega ja treeningutega Tartus.

Hea meel on teatada, et REVEXER OÜ on pannud õla alla uue ratta soetamisel. REVEXER OÜ tegeleb Rakveres autohooldusega. Kui tekib probleem autoga, siis see on koht, kuhu pöörduda kui otsite kiiret lahendust.

Kirjutamiseni!
Kevin

29. septembril tegin enda hooaja viimase stardi Saaremaa duatlonil. Stardist ära joostes üritasin esimestel sabas püsida nii kaua kui võimalik. Peale esimest jooksuringi hakkas vahe kärisema ning rattale minnes oli vahe kasvanud minutini. Rattaetapil oli ainus eesmärk meestele järgi sõita. Teise vahetusalasse jõudsin teisena. Jooksudistantsi teises pooles suutis Suurkivi mind kinni püüda ja lükata mind kolmandaks. Esikoha saavutas Henry Räppo ja teiseks tuli Mart Suurkivi.

Tulemused: http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=3126&EId=3

2018. aasta hooaeg algas märtsis ja lõppes septembris. Ütleks nii, et üpriski pikk hooaeg. 1. oktoobril astusin Staabi- ja sidepataljoni pääsla uksest sisse ja läksin aega teenima. Nii öelda „off-season“ kestab seekord kuni suve alguseni.

18. novembril jagati Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus Erinevate Tubade Klubis nii triatloni kui ka duatloni karikasarja karikaid. Hooaja kokkuvõttes tulin triatlonis kui ka duatlonis II kohale. „Igavene teine“.

Siinkohal tahaksin tänada tüdruksõpra, vanemaid, sõpru, sugulasi ja ettevõtteid, kes panid mulle õla alla ja toetasid mind sellel ülemineku aastal.

Eesti Triatloni Liit
Vinni VAK
T3 Triathlon Team
Arena
Vinni Vallavalitsus
Aqva Hotel&Spa
Voore Farm OÜ
Massöör Anne Hallik

Samuti suur tänu treeneritele, kellega sai palju tööd tehtud!
Margus Tamm
Kaja Haljaste

Suur kummardus Teie ees ja aitäh!
Näeme järgmisel hooajal!

Pildid: Jüri Suurkivi, Anette Hallik

Läinud nädalavahetusel toimus Tabasalu duatloni Eesti meistrivõistlused, kus saavutasin pronksise poodiumi koha. Võistluste jaoks erilist ettevalmistust ei teinud ning läksin võistlemist nautima. Peale esimest 5km jooksu läksin ratta peale küll 10-nda mehena, kuid peale esimest rattaringi võistlesin juba medali kohal. Teise vahetusalasse jõudsin teisena, kuid finišisse jõudsin kolmandana. Teise koha mehel, Mart Suurkivil, oli seekord väledamad jooksujalad.

Tulemused: http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=207

Hooaja viimase stardi teen laupäeval Saaremaa duatlonil.

Kirjutamiseni!