View 2019 Most Visited Athletes List

January Top 10 - View most visited athletes here!

Kertu Laak (21)

Volleyball 43

Athlete recommends

11 Nov. 2019

Igapäevaelu hakkab rutiinsemaks muutuma ja igast päevast eraldi kirjutada pole vast mõtet. Jätkan seega siis pisut laiematel teemadel.

1. Busto mäng.
Tegemist oli hooaja teise liigamänguga ja see toimus võõrsil. Kuigi nende saal asub vähem kui 2 tunni kaugusel, läksime juba päev varem sinna kohale ja veetsime öö väga kenas hotellis, hommikusöök oli samuti super. Hommikuses trennis tutvusin esimest korda PalaYamamay halliga, mis oli küll suur, aga samas ka piisavalt hubane. Bustoga mäng meie jaoks eriti hästi ei kulgenud, saime 0:3 tappa, aga mina sain kirja kaks esimest punkti! Esimene tuli serviässast ja teine ühe pealt löögist, mis kaitsest platsilt eemale põrkas. Nii et mina lahkusin pigem positiivsete tunnetega, kuigi tiimi kaotus oli suht muserdav ja saime aru, et ega ka treener eriti õnnelik polnud. Ma arvan, et heal päeval suudame me Bustot võita ka, nii et jääme ootama hooaja teist kohtumist!

2. Tiimi presentatsioon.
22. oktoobril toimus PalaFeneras tiimi presentatsioon. Peale trenni pidin korra füsio juures käima ja vabanesin sealt umbes 4 minutit enne presentatsiooni algusaega – elu kiireim dušš ja polo oligi seljas, aga loomulikult itaallastele kohaselt hakkas presentatsioon pihta mingi 10 minutit lubatust hiljem... nii et kogu kiirustamine polnud midagi väärt. Põhimõtteliselt kutsuti iga mängija eraldi rahva ette, küsiti paar küsimust ja anti kätte mängusärk (mis siis, et 2 mängu oli tegelikult juba nagu peetud). Mind vaimustas kohe alguses see, kui presenteerija küsis mu käest kõlavas eesti keeles „Kuidas sul läheb?” Mult ja teistelt välismaalastelt küsiti ka, et mis oli esimene sõna, mille ma itaalia keeles ära õppisin. Minu vastuseks oli „grazie”, aga näiteks Annick nii poliitiliselt korrektseks ei jäänud ja vastas „vaffanculo”. Kes tõlkida viitsib, saab aru, miks terve saal selle vastuse peale 2 minutit naeris. Kui mängijad presenteeritud olid, saabus kohale üks härra, kelle ametinimetust ma pakkuda ei julge, aga igatahes oli tema ülesandeks vist õnnistada sisse kas saal või hooaeg või võistkond või midagi. Ühesõnaga lõi terve saal lõpuks tema sõnade järel risti ette ja mina ei osanud midagi teha – kartsin, et teen valepidi või midagi. Aga tundus, et keegi ei solvunud, et välismaalased selle osa tegemata jätsid. Siis saime preemiaks natuke pirukat ja browniesid – brownied viisime isegi riietusruumi ja tegime plate tühjaks.

3. Pere ja Caserta mäng.
24. oktoober oli päev, mida ma olin kauakaua oodanud – perekond Laak jõudis mulle lõpuks külla! Nad olid võtnud suht minu kodu lähedal endale korteri, kuhu mahtusin ka mina magama, nii et 4 päeva oli täitsa perekonna tunne. Trennide vahepeal jõudsime avastada ka Chieri lähedal olevaid toredaid kohti, kus ma enne käinud polnud. Näiteks käisime ära Martini muuseumis, mis asus täitsa meie kõrvalkülakeses ja kust me tegelikult jõusaali minnes alati mööda sõidame, aga kunagi polnud aru saanud, et seal nii uhke Martini vermuti muuseum asub. Issi tegi loomulikult hästi palju droonivideosid ka. Kohvritäis minu asju, mida ma kodust tellisin, sai kärmelt vahetatud uute asjade vastu, mida nad koju kaasa ostsid või mida minul siin siiski vaja ei lähe. Need neli päeva oli päris hea dieet, sõime vist iga päev korra kuskil restoranis ja ükspäev enne trenni käisime läbi ka gelateriast, sest mis Itaalia reis see muidu oleks! Ja kuna meil kaarte kaasas polnud, ostsid mu vanemad mingist tubakapoest uued kaardid, aga need osutusid hoopis mingiks imelikuks Itaalia mänguks nimega Scopa. Õppisime siis reeglid ära ja mängisime seda iga õhtu. Laupäeval oli meil hommik vaba ja käisime rendiautoga pikemal tiirul Chierist väljas. Pühapäeval oli Caserta vastu mäng, sinna said nad tasuta sisse (iga mängija saab alati mängudele 2 tasuta piletit, ühe laenasin siis tiimikaaslaselt) ja nad nägid ära päris hea võidumängu. Isegi mina sain paar korda platsile, nii et läks ikka asja ette see reis neil! Peale mängu klassikaline pizza, aga seekord oli meie lemmikrestoran rahvast puupüsti täis, nende seas ka Lucio, klubi juhatuse liige, kes minuga kaks aastat tagasi juba ühenduses oli. Lahe on minna perega restorani, kui umbes kahekümnene laud sulle „Ciao Kertu!” hüüab! Esmaspäeva varahommikul läks pere aga Torino lennujaama poole teele ja minul tuli tagasi rutiini sukelduda. Lohutuseks jäid ainult Kalevi tooted, mida mul mõneks ajaks kapis jätkus – seda enne, kui viimased neist võrgu alt servimise trahvi tarbeks riietusruumi viima pidin.

4. Raske nädal, Firenze ja Cuneo.
Oli ikka emotsionaalne auk küll, kui pere läinud oli. Tol nädalal oli kaks mängu ka ja tamp oli eriti suur peal. Firenze vastu tegime ka suhteliselt halva esituse, kuigi mäng oli minu arvates jällegi täitsa võidetav. Giulio oli mõistetavalt kettas, et kaotasime. Enne Cuneo mängu pidas ta meile monoloogi, kuidas me oleme küll head mängijad ja võib-olla parimad inimesed, kellega ta koos on töötanud, aga me ei mängi tiimina. Tundub, et võtsime seda südamesse, sest Cuneo vastu oli hingamine hoopis teine. Mina mänguaega ei saanud, sain küll paar korda pingile käratatud, aga higistada sain seal ainult istudes. Võtsime võõrsil 3:1 võidu ja kõigil oli emotsioon imeline. Peale mängu on ikka kordades parem, kui saab tiimikaaslasi hea mängu eest kallistada ja öelda, et „Tubli olid!”

5. Belgia.
Jah, lugesite õigesti. Ma käisin vahepeal Belgias. Peale pere kojuminekut oli mul vaja kiiresti veel mõne eestlasega kokku puutuda, muidu oleksid ärajäämanähud liiga suureks läinud. Seega – kuna meil oli peale Cuneo mängu plaanis kaks vaba päeva – otsustasin investeerida natuke lennupiletitesse ja lennata Belgiasse Hannale külla. Eelmisel kahel hooajal oli samuti võimalusi vahepeal mõneks päevaks kuskile lennata, mäletan isegi lennupiletite otsimist, kuid päris ostmiseni ei jõudnud ma kunagi. Olin päris uhke, et selle ostu lõpuks ära tegin. Ajastus oli selles mõttes päris hea, et Hannal oli üks päev neist kahest ka täitsa vaba. Samas tegin natuke valearvestuse unetundide suhtes. Jõudsime Cuneost tagasi laupäeval 2 paiku öösel ja 4 paiku pidin hakkama autoga Milano lennujaama poole sõitma. Võite arvata, kui toredaks see öö mul kujunes. Aga emotsioon luges – tegelikult ei pannud eriti tähelegi, et öö praktiliselt vahele jäi. Sõbra nägemise nimel kõike! Lennud kulgesid õnneks kenasti ja niiniiniitore oli Hannat ja Dimat Brüsseli lennujaamas näha! Nagu oleksin koju jõudnud. Hannal oli mängupäev, seega tegi nende kodulinna Mont-Saint-Guiberti jalgrattaekskursiooni mulle Dima. Tore linnake munakivide, lehmade ja sõnnikuhaisuga. Hanna mäng toimus Oostendes, mis on kuulu järgi ilus mereäärne linnake, aga seal kahjuks aega ringi vaadata eriti polnud. Michelbeke küll kaotas, aga õnneks kiiresti, nii et saime õhtuga edasi minna. Sõitsime Genti, kus olid õnnekombel just kohal ka Noora ja Misu – kaks soome tüdrukut, Noora minu kahe aasta tagune tiimikaaslane. Mõlemad mängivad sel hooajal Belgias ja Hanna oli mõlemale juba võrgu alt ka segaduse tekitamiseks „kiitos” öelnud (Misu olevat terve mängu mõelnud, et kust kohast ta seda tüdrukut teab). Tegime neljakesi väikese jalutuskäigu imeilusas valgustatud õhtuses Gentis ja seejärel sõitsime Hanna teise Belgia koju Zottegemi linna, kus jäime kiirelt magama nagu kaks notti. Ka järgmise päeva ajakava oli piiratud tundide tõttu tihe – juba 9st hakkasime liikuma Prantsusmaa suunas (ma polnud Prantsusmaal varem käinud, nüüd sai ka selle linnukese kirja!), kus esimeseks peatuseks oli Nike outlet pood. Paar asja sain ikka ostetud, aga päris nelja paari jalanõusid õnneks ei pidanud koju vedama. Järgmine peatus oli Lille, seal kolasime samuti natuke kaubanduskeskuses (minu esimene Primarki seiklus, no on ikka odav!) ja vaatasime ka vanalinna. Ja peale seda hakkasimegi vaikselt suunda Brüsseli poole võtma. Tee peal hüppasime läbi ka ühest pudipadipoest Action, mis on samuti Hanna lemmikpood ja mulle ka väga meeldis – kui see vaid kodule lähemal oleks ja ei peaks asju käsipagasisse mahutama. Brüsseli lennujaamas tegime kallikalli ja olingi tagasiteel kodu suunas. Magasin kaks päeva unepuudust tasa, aga see oli rohkem kui küll seda kõike väärt. Tundsin terve järgneva nädala ennast nii hästi, sain sealt ikka korraliku emotsionaalse boosti!

6. Kalendri photoshoot.
Uus aasta pole enam kaugel ja ka meie klubi plaanib välja anda oma kalendri. Aga meie ei kasuta lihtsalt mängupilte või tiimipilte, oh ei. Juba kuu aega tagasi hakati meilt küsima erinevaid küsimusi meie iseloomu ja karakteri kohta nende piltide ettevalmistuse jaoks. Arvasin siis, et äkki tuuakse meile mingi atribuutika või midagi – aga ei. Neljapäeval vabal hommikul läksime saali, et teha pilt valgel taustal ja paljaste õlgadega. Fotograaf Lise ütles, mis poos võtta, klõps-klõps ja oligi valmis. Ma ei tea, kuidas need poosid meie iseloomu väljendavad, aga ju siis väljendavad. Minu jaoks tundus see kõik kuidagi liiga naiselik. Aga ma arvan, et sellest tuleb väga ilus kalender ja isegi mu enda pilt polnud midagi ekstreemselt koledat. Kui ma juba ise nii ütlen, siis vast ei läinud totaalselt aia taha! Ühesõnaga täitsa ootan juba, kuidas see kalendrina välja näeb.

7. Scandicci ja 12 punkti.
Scandicci vastu mängu ootasin juba nende nimistus olevate nimede pärast. Kes mäletab mu Võrkpall24.ee „unistuste tiimi”, siis Scandicci nimekirjas oli neist kaks – Sloetjes ja Kakolewska. Päris hea protsent. Lisaks neile mängib seal Poola uus staar Stysiak – 2000 sündinud ja 203cm pikk diago. Ühesõnaga keskmisest rohkem äratundmisrõõmu mänguks ette valmistudes. Ja tagantjärele olen veel ekstra õnnelik, et just nende vastu oma senise parima mängu tegin. Tulin sisse kolmandas geimis ja seekord mitte servivahetusena, vaid täitsa tavalisena. Ja Jordyniga tuli kohe väga hea klapp. Julgelt lasi mulle kiiret kuue peale, ühe peale, kahe peale, isegi nelja pealt lõin paar palli ära, mis on minu puhul suur ime. Viienda geimi poole pealt hakkasin natuke üle mõtlema ja lollusi tegema – hani võrku, silmad kinni blokki jne – aga neljas geim oli täiesti minu etendus! Tiimi leht kirjutas ka, et olin geimi parim skoorija 7 punkti ja 64% efektiivsusega. Kuigi saime 2:3 kaotuse, siis mul oli hea meel, et treener mind usaldas ja et ma suutsin selle enam-vähem ära kasutada. Tegin igatahes rohkem punkte ja sain rohkem mänguaega, kui Sloetjes teisel pool võrku. Mission accomplished!

21 Oct. 2019

Meeldetuletus kurbadeks õhtuteks.

Me elame ühel imelisel kivil nimega Maa. Maa on andnud meile nii palju, aga vastu ei oota ta eriti midagi. Võime teha mida iganes, võime olla enda arvates nii läbikukkunud kui tahes - maailm pöörleb ikka edasi.
Nii lihtne on ainult enda nina ette näha, mõelda kõik otsused üle või kui täpsemalt rääkida, siis ületähtsustada iga ebaõnnestunud pallipuudet, isegi trennis. Ma julgen nii öelda, sest ma kipun seda vahel tegema. Lööd valesti, servid veaks, kaotad kaitses ja blokis keskendumise, ja tundub, nagu iga sekundiga läheks asi ainult hullemaks. Trenn saab läbi ja otsustad, et jätad spordi kus see ja teine ja homme otsid endale igava kontoritöö.
Õnneks aga tuleb enne järgmine trenn, kus on lõbus ja iga asi õnnestub. Tiim pingutab ja teeb nii head tööd, et isegi treener naeratab. Ja siis sa saad aru, miks sa seda kõike tegelikult teed ja miks sa ei taha lõpetada.
Kirg.
See ei kao kuskile.
See käib käsikäes ringi koos Maaga, mis ikka edasi tiirleb, vahet pole, kui halb su trenn oli või kui hullult sa oma alal ebaõnnestusid.
Maailmas ei jää peale õudset kaotust mitte midagi seisma.
Aga peale imelist võitu… saab su elu kirg võimsa laengu. Sa lähed saali naerulsui, mis siis, et oled väsinud, pool vasakut jalga valutab ja mingi tüüp sulle enne ringteel lihtsalt ette keeras. Kui treener vilistab, siis maised probleemid kaovad. Oled ainult sina, pall, ja see tiim, keda sa sellesama kire pärast imetled, sest see kirg ühendab teid. See kirg on võrkpall. See on see mäng, mida te tunnete, armastate ja milles te nii head olete.
Niisiis, Kertu, kui sa tunned vahel, et oled läbikukkunud, vedanud alt tiimi, treenereid, või isegi oma sõpru ja peret…
Peale halba trenni on su sõbrad endiselt su jaoks olemas. Neil on sellest suva. Nad on alati olemas olnud.
Peale piinlikku kaotust armastab su perekond sind endiselt. Neid ei huvita. Nad on sind alati armastanud.
Ja isegi su tiim ja staff. Nad ei süüdistaks kunagi ühes kaotuses ainult SIND, ära nii enesekeskne ka ole! Sa oled võistkonna liige, see võidab koos ja kaotab koos. See võistkond armastab võrkpalli nii palju, et keegi ei mäleta ühte halba päeva siis, kui hea tunne on tagasi. Nii et ära stressa, sest…
Maailm pöörleb edasi.
On alati pöörelnud.
Ja pöörleb ka edaspidi.
Ja sa leiad selle kire jälle üles.
Oled alati leidnud.
Ja leiad ka edaspidi.

15 Oct. 2019

Teisipäev, 08.10.
Et siis killertrennid! Tegelikult polnud asi nii hull, kui kartsime. Hommikul timmisime kaitset ja julgestust, mis treeneril Vakifbanki vastu mängus silma kriipis („Võrkpall ei ole lihtsalt pim-pam-pum, võrkpall on pim-pam-pum ja julgestus, pim-pam-pum ja julgestus!!!”). Aga vot õhtul oli raske. Ma ei tea, kas teistel ka oli, aga kuna mina uhasin kõigepealt tunde järgi kuskil kakssada hüppelt servi ja siis kuuikus sain oma pool enamus tõsteid, siis lõpuks andsin trenni raskuse skooriks 1-10 skaalal 8, mis on ikka väga hull. Asja nimi on Borgi skaala ja põhimõtteliselt on 1 puhkamine, 5 raske trenn ja 10 kooma. Korra olen siiani 9 andnud – siis, kui Võru metsas lõike jooksime – ja no koondislased (ja Madis) kindlasti teavad, et 8 järgi pidi ikka tõesti kops koos olema. Aga samas oli tunne hea ja polnud üldse paha trenn.

Kolmapäev, 09.10.
Hommikul 10 paiku läksime Torino poole teele, kus toimus tiimi presentatsioon. Enne seda peatusime aga vist surnukuuris või mingis sellises kohas, kus tiimikad ja treenerid vaatasid viimast korda paar nädalat tagasi lahkunud superfänni Elmot. Meie välismaalaste ja uustulnukatena ei saanud midagi aru, olime lihtsalt väljas ja surusime mõnel lähedasel kätt, sest muidugi tundsime kaasa. Suhteliselt morbiidne algus päevale, aga kõik arusaadav, meie polnud selleks lihtsalt absoluutselt ette valmistunud ja tuli pisut šokina. Sõitsime siis Torinosse ja suursponsori Reale Mutua peakontorisse kesklinnas. Pressikas toimus kõrgeimal korrusel, kust parema ilmaga oleks võinud isegi kaugele näha, aga kahjuks oli suhteliselt sombune ilm. Aga kuulus Mole Antonelliana torn paistis ikka ära, sest oli lihtsalt väga lähedal. Pressikal oli pisike video eelmisest hooajast, oma sõna ütlesid klubi president, Reale Mutua esindaja, peatreener ja teine kapten Ele. Paar ajakirjanikku küsisid küsimusi. Avaldati uue hooaja särgikujundus – kodusärk tumesinine, võõrsil mängime valges. Tiimipilt. Ja siis sööma! Buffeelaud. Või no tegelt olid rohkem snäkid. Pidime päris mitu korda laua ümber tiiru tegema, et kõht täis saaks. Nii pisikesed ampsud lihtsalt. Aga nii head! Eriti maitses quiche või kuidas iganes seda kirjutatakse. Magustoit – kook sidrunikreemiga – viis ka keele alla. Natuke veel passimist, kuni kõik said sponsorite ja ajakirjanika ja muude asjapulkadega jutud aetud, ja siis liikusimegi edasi PalaRuffini poole, kus toimus trenn. Tegin jälle päris resultatiivse trenni, sain niiöelda varupoolel palju tööd, et põhipoolt treenida... ja loodan, et sparring läks asja ette! Ja koju jõudes saime parima uudise – meie WiFi ruuter oli lõpuks kohale jõudnud ning esimese asjana koju jõudes ühendasin selle netipesasse ära. Töötab! Halleluuja!

Neljapäev, 10.10.
Neljapäeva ma eriti ei oodanud, sest peale 9AM trenni toimus mu individuaalne kohtumine peatreeneri ja vaimse poole treeneriga. Kõigil oli see kohtumine juba olnud, mina olin viimane, nii et teadsin juba umbes, mida küsitakse. Aga ikka ei osanud vastata. Küsimused stiilis „mida sina saad anda võistkonnale”, „mis on su parim külg ja mis on su halvim külg”. Nagu tööintervjuu, aga oled juba tööle võetud. Sain sellega õnneks hakkama ja oli hea tunne, sest sain ka natuke rohkem aimu peatreenerist – ta on seni natuke suletud raamat olnud – ja ta plaanidest rohkem minuga seoses. Enne õhtust trenni oli nädala teine videokoosolek. Taktikaline mänguks valmistumine on justkui teisest maailmast – miinimum 3 videokoosolekut nädala jooksul, pluss saime kõik isiklikud mängudeks valmistumise kaustikud, kuhu saame teha mänguplaanide kohta joonised ja märkmed. Asetuste kaupa, mängijate kaupa, situatsioonide kaupa. Annickiga õhtuti kodus muud ei teinudki, kui õppisime taktikat. Ajud siin vähemalt kängu ei jää!

Reede, 11.10.
Jälle üks väga pikk päev. Hommikul jõutrenn 9:30, ja õhtune alles 19:30 Torinos, mis tähendas koju jõudmist umbes 22:30 ajal. Õnneks oli õhtune „ainult” 2 tundi ja jälle sain päris korralikult uhada. Meiega treenis uus noor sidemängija, kes asendas mingil põhjusel Sofit. Uus side oli lühike, aga väga hea puutega. Ja mind usaldas trennides palju, ja see mulle meeldis! Olgugi, et ilmselt treeneri käsul, sest hüpe oli mõnel mängijal meie poolel nendeks trennideks keelatud või piiratud.

Laupäev, 12.10.
Üks trenn, aga see keset päeva. Kuidagi ei sobi mulle, kui trenn on näiteks 13:00-15:00. Selline tunne, et lõunasöök jääb vahele, sest ei oska seda kusagile paigutada. Enne trenni minekut oli Fredericuga mental coaching session, mis seekord kujunes väga intensiivseks selles mõttes, et avasin ennast päris palju ja see oli üsna raske. Aga läbi selle tuleb areng! Kogusin end ruttu ja trenniks (ja muidugi enne seda olnud koosolekuks) arvasin end valmis olevat. Tühjagi. Mul pole nii nõmedat tunnet veel peale trenni olnud. Okei, soojendusse kuuluv tõstmine läks hästi, treener ütles mitu korda „buono Kertu”, aga serv läks täiesti aia taha. Selles hallis kadus pall nagu ära, kui selle üles viskasin. Lambid olid keskel ringis koos ja põhimõtteliselt pidin umbes uhama, kui juba olin palli õhku visanud. Ja kuna me põhimõtteliselt ainult servi ja vastuvõttu tegimegi ja minul mitte midagi välja ei tulnud, siis olin väga kettas. Ma usun, et nii mõnigi tunneb ära selle olukorra, kus nagu tahaks veel servida, aga samas tead, et ega asi läheb sellega ainult hullemaks. Marco tuli peale trenni minu juurde, kui ma seal nukrutsesin, ja ütles lihtsalt: „Kertu. Don’t worry, be happy!” Mõnikord on isegi sellised lollused tujutõstvad! Kodus olime kuskil 17 paiku ja terve õhtu vedelesin voodis ja vaatasin YouTube videosid. Peamiselt toidust, sest õhtusöök jäi kuskile kella 17 kanti ja otsustasin mitte peale seda enam snäkkima hakata, vaid koguda isu mängupäeva hommikusöögiks.

Pühapäev, 13.10 – Chieri vs Bartoccini Fortinfissi Perugia
Mängupäev! Hommikusöögil Annickiga avastasime, et ka tema vaatas eile õhtul YouTubest toiduvideosid stiilis „10 000 calorie challenge” ja „Making a Giant Chocolate Cake” ja otsustasime, et täna peale mängu tuleb vist endale midagi head lubada. Hommikul tegime klassikalise servi ja vastuvõtu trenni, sedapuhku PalaFeneras, kus serv hästi lendas. Sain paar korda ka vastuvõttu teha oma tugevate sõrmedega. Siis kodus lõunasöök, kerge power nap ja läksimegi mängule. Ma olin ikka päris närvis, kui nüüd tagasi mõelda. Midagi sarnast, nagu euroopakatel esimene mäng Ungariga. Ainult et seekord ma ei alustanud ja sain natuke varukastis maha rahuneda enne, kui mind servivahetusse pandi. Loomulikult servisin auti, sest kaotasin palli lampidesse ära. Teises geimis sain jälle võimaluse – seekord läks esimene nii hästi raamidesse, et tuli kohe meie poolele tagasi ja Fra vajutas selle teisest puutest ära! Megarõõmus kallistus, siis läksin uuesti servima ja seekord pall üle võrgu ei jõudnud. No rõõmus olin ikka – sain vähemalt poole punktigagi panustada! Esimesed kaks geimi võitsime suhteliselt kindlalt, kolmanda saime pähe ja juba olin mõtlemas, kuidas need kolmanda geimi kaotused lõppeda võivad... aga neljandas läksime vaata et parema hoogagi peale ja võitsime 3:1! Kuuldavasti saime esimese mänguga tabelisse rohkem punkte, kui klubi sai eelmisel hooajal poole hooajaga. Tahaks eraldi välja tuua veel meie ultrafännid. Alguses olid saalis nagu tavalised inimesed, aga kui rivistuma hakkasime, hakkas mingist uksest voolama sisse loosungite ja pasunate ja ruuporitega valgesse riietatud inimesi, kes laulsid ja tantsisid ja karjusid TERVE mängu aja, vahet polnudki, kes punkti sai. Ma olen selliseid fänne klubidel näinud oma silmaga vist ainult Salos, ja ma pean siinkohal silmas korvpallitiimi fänne, kes küll ei laulnud, kuid hoidsid sarnaselt kokku ja olid igal hetkel tiimiga, ja seda valjuhäälselt. Tõeline au, et suutsime neile võidu näol ka topeltrõõmu tuua! Ja Kaja oli täiesti super, valiti ka MVP-ks, nii et ootan veel oma suuremat võimalust edasi. Tüdrukud olid nii tublid ja tegime tõesti päris hea mängu – kui välja arvata 19 serviviga. Ja näe, mina tegin nendest ainult 2!

Esmaspäev, 14.10.
Puhkepäev? Okei. Ärkame siis kell 4:30, sõidame autoga Torinosse ja istume seal rongile, mis sõidab 4 tundi Rooma! Nii olime Amberiga kokku leppinud. Ta polnud Roomas kunagi käinud ja mina viimati 10 aastat tagasi – oli aeg mälestusi uuendada. Ärkamist ei soodustanud see, et eelneval õhtul vaatasime filmisnäkkide kõrvale „Pitch Perfectit” kuni südaööni. Aga põnevus aitas ärkvel püsida. Rooma jõudsime 10 ajal ja tagasi pidi meie rong väljuma kell 17, nii et meil oli aega käia ära täpselt kohustuslikud vaatamisväärsused: Vatikan, Hispaania väljak, Trevi purskkaev (mida muideks parasjagu pesti ja see oli veest tühi, sõime siis vahepeal lõunat ja peale seda oli helesinine vesi ka õnneks tagasi purskkaevus), foorum ja Colosseum. Ja eks vaatamist jätkus ka ühe objekti juurest teise juurde liikudes. Colosseumis käisime ka sees ära, ostsime pileti ühe poolkahtlase giidikompanii juurest, mis maksis tavapiletist poole rohkem, kuid vähemalt ei pidanud tunde järjekorras seisma. Ja Amberi pidime sinna sisse saama, sest kuidas sa käid Roomas ilma Colosseumi seestpoolt vaatamata ja turistipilti tegemata. Hoidke Instas varsti silmad lahti, galerii sai korralik! Muidugi kuulus Rooma juurde ka korralik kogus gelatot. Ja võime kindlalt väita, et 7 tundi Roomas läks linnutiivul. 8 tundi reisimist oli seda väärt. Järgmiseks plaanime ette võtta Veneetsia tripi, mis peaks reisi mõttes kuskil sama kaua võtma, aga kuna see Rooma ots võttis ikka korralikult läbi, siis veel mõtleme, kuhu kalendris see Veneetsia avastamine paigutada. Õhtul koju jõudes jäin magama nagu surnu.

Teisipäev 15.10.
Oeh, ja see trenn peab ka nii vara olema... Jälle jõusaali esimeses vahetuses ja jälle kella 9ks kohale. Loomulikult kaalumine – filmisnäkid ja Rooma gelato oli juurde andnud kõigest mõõtmisvea võrra. Peale hommikust trenni ostsin toidupoest nii palju toiduaineid, et võiksin tervele perele süüa teha. Siis tegin kiire power napi, sest ma vajasin seda. Enne õhtust trenni koosolekul vaatasime üle mõned momendid mängust (minu servivigu õnneks mitte) ja trennis tegime tõstet, julgestust ja mõni veel lisaks tehnikat, mina näiteks tegin Yasiga natuke blokki. Peale trenni sai Stasi sünnipäeva puhul pizzat ja muid häid asju („Kui vanaks sa nüüd siis said, Stasi?” - „Üheksakümmend!”) Süsteem, kuidas nädal toimima hakkab, on huvitav, sest grupid on moodustatud selle põhjal, kes mängis rohkem ja kes vähem. Ja on huvitav, kuidas see välja nägema hakkab. Meil, vähem mänginutel, on igatahes homne hommik vaba ja vaatasime selle tähistamiseks ära ka „Pitch Perfect” teise osa. Ja ülejäänud õhtu sisustasin blogikirjutamisega, sest ei tahtnud jälle asju nii pikale venima jätta. Homme hommikul plaanin lõpuks jõuda Jyski uute voodilinade ja rätikute jahile, kui kedagi huvitama peaks!

07 Oct. 2019

Esmaspäev, 23.09.
Jõusaalitrenn oli keset päeva, kell 14, ja kõigile „meeldivaks” üllatuseks ootas ees kaalumine. Kõik ütlesid millegipärast, et kaal näitab 2 kilo liiga palju, mina nende hulgas. Kasutasin seekord trennis ka oma pulsikella ja trenni lõpuks olin kulutanud üle 800kcal, mis on päris korralik uhamine. Õhtul toimus kerge pildistamine portreevormis, pildid pandi üles klubi kodulehele. Kõige hullem ei tulnudki vist välja. Nii et kui kaal välja arvata, siis igati tip-top päev!

Teisipäev, 24.09.
Kaks pallitrenni, tavaline taks. Liigume edasi.

Kolmapäev, 25.09.
Mängupäev... jälle. Hommikul kerge võimlemine pallidega (nali naljaks, tegelt oleme alati võhmal, kui soojendus läbi) ja liikusime siis pärastlõunal kohta nimega Casale Montferrat, kus mängisime sõprusmängu Busto Arsizio vastu. Enne mängu sain tuttavaks ka Annicki emaga, Annicki vanemad olid paar päeva enne Milanos maandunud ja tulid nüüd ta mängu vaatama. Busto tiimis mängib belglane Britt Herbots, kes on mu meelest väga lahe kuju ja jälle oli see hetk, et „oot, ma mängin temaga samas liigas??” Esimeses geimis mängu ei saanud, teises läksin servima ja panin vist ässa isegi, kui õigesti mäletan – vana hea hüppelt serv ikka vahel toidab ka! - ja edasi sain mängida neljandas geimis, kus meie tiim pani sisse mitu „varumängijat”, kuid Busto jätkas suht samas koosseisus. Kui esimesed kaks geimi olid meie poolt suht tuimad ja olime 0:2 taga, siis kolmandas saime oma mängu rohkem käima ja neljandas oli platsil juba väga äge olla. Panin mitu ässa järjest, tiimikad said häid blokke, tõstsin ise palle nurka, mille tiimikad maha lõid jne. Hea emotsiooni retsept! Ja viimane pall usaldati ka kaks korda mulle – esimese raiusin blokki, aga teine õnnestus bloki ja võrgu vahele panna. Võib siis öelda, et saime Busto algkoosseisu vastu geimivõidu kätte! Giulio oli peale mängu arvamusel, et peame juba mängu algusest sama emotsiooniga peale minema, nagu lõpetasime. Ei saa väita, et ei tundnud end sel hetkel pisut uhkena.

Neljapäev, 26.09.
Pärastlõunal oli pallitrenn, ja see kõik oli nii ammu, nii et liigume taas edasi...

Reede, 27.09.
Hommik algas vara, sest jõusaal oli juba 8:30. Hea oli, sest 14:00 tegime juba pallitrenni. Jälle oli kaalumine, ma olin paari päevaga poolteist kilo kaotanud. Tihedale ajakavale lisas vürtsi see, et suutsin kuskilt imekohast välja võluda nätsu, mis oli mu trennipäkste külge saanud ja ka autoistme nätsuseks teinud. See mure pidi jääma aga hilisemaks, sest trenn ja sõit Sanremosse ootas ees. See oli üks lõbusamaid pallitrenne seni, sest me ei mänginud „normaalset võrkpalli”, vaid kõik tegid kõike ja see tõmbas adreka ja võistlustahte korralikult üles. Giulio ütles hiljem ka, et „Te mängisite selles trennis nii hästi. Miks? Sest te ei mõelnud liiga palju. Te lihtsalt mängisite. Nii peab ka platsil olema – kõik tuleb automaatselt!” Hea küll, me ei teinud kõike ideaalselt, nt palli õhus hoidmine võttis meil päris pika aja trennist, sest me ei jõudnud 14 korda üle võrgu mängida, aga lõbus oli ja hiljem tuli ka kvaliteet! Peale trenni oli kiire pesu ja kohe asusime Sanremo poole teele, et seal järgmisel päeval Le Cannetiga mängida. Oli ikka maaliline tee küll – ühel pool Vahemeri, teisel pool mäed... Õhtusöök oli itaallastele omaselt LIIGA hilja, nii et olime välismaalaste pundiga juba näljast nõrkemas, kui lõpuks kohale jõudsime. Aga hotellis oli telekas ja saime vaadata Prantsuse-Serbia poolfinaali. Õhtusse ka üks hea uudis – hommikune trenn jääb ära! Lasime Annickiga toas tantsu, kui uudis meieni jõudis.

Laupäev, 28.09.
Mängupäev Sanremos. Hommikusöök hotellis on alati tore. Pakuti crostatat, mis on saanud siin meie lemmikküpsetiseks ja etteruttavalt ütlen, et sel päeval sai seda söödud iga toidukorra juurde. Kes teada tahab, see guugeldab ja ei kahetse. Aga hommikusöök pole Itaalias täiuslik ilma kohvimasinata, mis kirjade järgi küll pakub cappuccinot, kuid piima pole sinna masinasse olnud tarvis vist juba aastaid juurde panna ja seetõttu oli meil Annickiga lõpuks ikkagi käes mingi espressolaadne toode. Peale hommikusööki tegime pisut mental coachingut Roberto juhendamisel, kes on meie tiimis just sel eesmärgil. Päris huvitav oli, sai natuke ennast avada ja timmida teistega koostööd. Kaks tundi lendas kiiresti ja oligi aeg lõunasöögiks, mis oli jälle klassikaliselt kolmekäiguline – esiteks antipasti, teiseks pasta või riis ja kolmandaks liha, seekord jällegi kanafilee. Kui iga päev niimoodi sööks, siis veereksin ma siit Itaaliast lõpuks minema! Peale lõunasööki tegin ühe mõnusa power napi ja siis pakkisime asjad, et mängule sõita. Snäkk oli ühes kohvikus, ilusa mäevaatega, ja nagu mäletate, siis sai ka seal crostatat maitsta. Aga alguses toodi lauale lihtsalt hunnik saia ja sinki. Õnneks saabusid lõpuks ka puuviljad. Ja kuna see kõik võttis liiga kaua aega, siis olime lõpuks tõdemusel, et sõime kogemata jälle liiga palju. Aga eks energiat on ikka mänguks vaja. Mäng toimus reaalselt mingisuguses koolivõimlas, kus tribüün oli ainult ühel pool ja seinad väga lähedal. Aga tähelepanelikumad fännid mäletavad, et mängust tehti isegi ülekanne ja asja nimeks oli „Sanremo Cup 2019”. Mina käisin mängus esimes geimis servimas, äss ei tulnud, aga pärast taheti teha topeltvahetust ja kuna mina olin juba sees käinud, oli Annick valmis astuma diago rolli. Seda pulli kahjuks ei juhtunud. Teises ja neljandas geimis sain vist sisse blokivahetuseks, ehk siis väga lühikesteks hetkedeks, ja ei tea, kas palligi puutusin. Viiendas samamoodi – sain lõpus mingi hetk blokki tugevdama minna, kuid ei saanud palligi katsuda. Võitsime mängu 3:2 ja kuna Kaja mängis hästi ja oli MVP, siis ma ei nurise absoluutselt, et mängu ei saanud – polnudki absoluutselt vaja! Peale mängu õhtusöök oli muidugi omaette kogemus, kus pidime menüü järgi saama „steiki”, risotot ja köögivilju, kuid 45min ootamise järel oli ühel taldrikul kaks singiviilu, kaks lusikatäit köögivilju ja kolmveerand taldrikutäit riisi kreemises kastmes. No ei olnud see, mida ootasime või mida peale mängu süüa tahaks. Ootamise ajal tegime muidugi restorani tühjaks grissinidest, mis olid aknalauale varutud... ja magustoiduks sai jälle – jah, arvasid õigesti – crostatat! Kojusõit kestis jälle 3 tunni kanti ja olime täiesti zombied, kui koju saime.

Pühapäev, 29.09.
Olime Amberi ja Annickiga juba nädala alguses otsustanud, et läheme vabal päeval Milanosse. Klassikaline 8:20 pooletunnine rong Torinosse ja seal ümberistumine Milano kiirrongile, 50 minuti kanti sõitu. Tuli välja, et ka Sofial oli sama teekond, kuigi pilet oli tal eraldi ostetud ja seetõttu istus ta teises vagunis. Sofia läks oma poiss-sõbra juurde, kes Milanos elab. Oleks me varem teadnud, et saame peale Sanremot 2 vaba päeva, oleksime võib-olla kaalunud ka Milanosse öömaja otsimist, kuid rongipiletid tagasi olid meil juba olemas. Mina polnud kunagi Milanos käinud ja juba rongijaam oli omaette vaatamisväärsus. Nii ilus vä! Üks meie reisi eesmärk oli käia Starbucksis, sest Milanos on meile lähim Starbucks ja me (eesotsas ameeriklasega) igatsesime väga ühte (või nelja) magusat kohvijooki. Õnneks oli üks Starbucks kohe rongijaamas ja saime oma janu kustutatud – mina läksin kohe täispangale välja ja võtsin Java Chip Frappuccino. Kes tahab, guugeldab jälle. Kohvid käes, astusime siis metroo poole, et Duomo juurde sõita. Rong viis meid otse suurele väljakule, kus jäi ikka karp lahti küll. Nii suured hooned igal pool, katedraal oli midagi täiesti erilist. Ja inimesi oli ka väga palju, ikkagi turistilinn. Saimegi ühel neiul sabast kinni, kes meist katedraali ees ka pilti tegi. Suundusime ka Louis Vuitton’ tasuta pop-up muuseumisse, kus enamus meie reaktsioone olid „kes seda küll kannaks?”, ja saime lõpus omale tasuta postkaardid (suveniir olemas!). Jalutasime läbi Vittorio Emanuele II galerii, kus ühtegi poodi ei julgenud sisse astuda, ja teisel pool väljudes nägime, et ühes hoones näidatakse FIFA 2022 ja 2023 MM-ide karikaid. Minek! Ja tasuta ka veel. Nägime siis need kullarajakad ära ja edasiseks missiooniks oli Bubble Tea. Kes mäletab Torino postitust, siis ei pea guugeldama. Seekord läksime vähe rahvusvahelisemasse putkasse, mis oli väga pika järjekorraga – järelikult populaarne. Suundusime siis ostutänavatele, esimeseks peatuseks oli Bath&BodyWorks, kust ostsin lõpuks omale suure lõhnaküünla. Tuiasime siis veel ringi, kuni lõunasöögiaeg kätte jõudis ja astusime sisse ühte ameerika/mehhiko restosse, kus mina ja Amber võtsime tacod – jällegi, päris head! Lõunasöögile järgneb muidugi gelato – kuna nägin ühte naist pistaatsiajäätist söömas, pidin seda võtma. Pärastlõunal liikusime Starbucks Reserve Roasterysse. See on üks kuuest Reserve Roasteryst terves maailmas ja seal näeb kohvi röstimist ja pakendamist ja üldse on see üks väga uhke koht. Ostsime sealt ka suveniirid, mina isiklikult termose, sest mul tegelikult ka oli seda vaja. Kohvijärjekord oli megapikk, nii et otsustasime seda mitte ära oodata. Siis oligi põhimõtteliselt aeg hakata kodu poole liikuma. Võtsime jälle rongijaama Starbucksist kohvid ja avastasime, et meil on Torinos ümberistumiseks aega umbes 5 minutit. No jõuab vast ikka. Aga juhtus hoopis nii, et Milanost väljus meie rong hilinemisega. Siis avastasime, et see Torino-Chieri rong on päeva viimane – kui sellest maha jääme, on variandiks kas mingi buss või 4 tundi jala. Torino lähedale jõudes rong siiski parandas ennast ja ütles, et jõuab õigeaegselt. Sel hetkel oli meil mingi break point, sest miski kogu selle olukorra juures ajas meid niimoodi naerma, et olime kõik 5 minutit pisarates. Torinosse jõudes jooksime treppidest üles ja alla, et õigeks ajaks teisele perroonile jõuda, ja muidugi oli seal kirjas, et Chieri rong jääb 5 minutit hiljaks. Jälle naljakas. Päev oli megatore, aga väsitav ja olime õnnelikud, et ka järgmise päeva vabaks saime.

Esmaspäev, 30.09.
Käisime poes, kokkasime ja õhtul jalutasin pisut linna peal enne, kui plaanitud mental coaching session Fredericuga algas. Otsustasime koostööd jätkata, sest Roberto siin Chieris eriti inglise keelt ei räägi. Ja klubi oli sellega okei, nii et tegime kohe telefoni teel esimese sessioni ära. Tore on sellega jälle jätkata ja saada vahepeal uusi vaatenurki asjadele.

Teisipäev, 01.10.
Oktoober! Kuu aega on lennanud linnutiivul. Hommikuses jõusaalis oli jälle kaalumine, olime Amberi ja Annickiga üllatunud, kui olime veel alla võtnud selle nädalavahetuse ja Milano toiduga. Ja õhtul oli pallitrenn. Muud nagu polnudki.

Kolmapäev, 02.10.
Hommikul käisime pangas kontosid avamas. Või noh, tegelikult saime lihtsalt paberid kätte. Internetipanka ei saa aga juurdepääsu, kui Itaalia numbrit pole. Mul nüüd nagu on, aga selleks peab jälle vist panka minema, et seda aktiveerida. Hommikul pallitrennis tegin isegi pisut vastuvõttu. Õhtul enne trenni oli tehniline koosolek, ehk siis saime selgitusi meie taktika kohta, infot oli minu jaoks ilmselgelt väga palju ja tundsin jälle, et pole kunagi elus võrkpalli mänginud. Seda infot õppisime õhtuti Annickiga mitu päeva.

Neljapäev, 03.10.
Meil oli ainult üks trenn, aga see oli keset päeva ja Torinos. Läksime juba 11 paiku bussidega halli, kus mängime oma esimese liigamängu. Põhjus: kuna uus nõue on, et saalis peab olema 1500 istekohta, tehti meie Chieri hallile pisut juurdeehitust, ja saal saab õigeks ajaks õigesse mõõtu, aga kuna paberimajandus ei saa õigeks ajaks valmis (sest Itaalia), siis esimest mängu me seal mängida ei saa. Ja see olevat normaalne. Teine fun fact oli selle trenni puhul see, et me trennisime Mikasa pallidega. Saime aru, et Vakifbank, kes järgmisel päeval pidi külla tulema, tahtis Mikasaga mängida. Mulle sobis! Nii hea oli jälle planeerivat servi panna. Trenn oli üsna vaikne, sai pisut nalja ja lõpus tegime kaitset ja servi veel natuke lisaks. Siis sõitsime koju ja nautisime pikka vaba õhtupoolikut.

Reede, 04.10.
Mängupäev Vakifbankiga vol1! Hommikul oli jõusaal, kus me oleme nüüd kasutanud sellist kiirusesensorit, mis mõõdab plahvatuslikkust. Ma pidin ikka veits kilosid nii rinnalt surumises kui kükis maha võtma, et teatud plahvatuslikkust kätte saada. Nii et on, mille kallal töötada. Õhtul oli siis mäng, selline mitteametlikum, kus tegime põhimõtteliselt terve mängu lisapallidega. Saime kokku kolm geimi mängitud. Mina sekkusin esimeses geimis servivahetusse ja panin kohe Karakurtile ässa! Kolmandas geimis mängisin algusest peale ja jäi natuke ikka tagasihoidlikuks see esitus. Oli tunne, nagu ei saaks midagi aru mängukiirusest ja jäin nagu igale poole hiljaks. Olin suht pettunud peale mängu, aga kaua ei saanud mossitada, sest juba järgmine päev oli ametlik sõpruskohtumine.

Laupäev, 05.10.
Ametlik sõprusmäng Vakifbankiga! Hommikul oli vara trenn, üheksast, ja õues oli haruldaselt jahe. Trennis mängisime venelast – itaalia keeles baggeroni! - ja tegime servi ja vastuvõttu. Peale trenni oli koosolek, kus saime infot vastase kohta („See on siin kokkuvõtlik info, tavaliselt on rohkem infot, kui liigamängudeks valmistume” - saime 3xA4 lehte infot detailselt iga mängija ja iga asetuse kohta). Mängule Torinosse pidime sõitma ise autodega, mina ja Annick läksime Amberi autoga ja kuulasime terve tee Amberi kantrilaule (neid häid ja uuemaid, sain nii mõnegi uue lemmiku). Nagu välja tuli, siis ka seda mängu kanti üle ja mu vanemad ja vanaema said vaadata, kuidas ma mängus Karakurtilt palliga vasta nägu sain. Tegelikult mängisin oodatust rohkem, ja nautisin väga, kuigi lõpus vajus meie mäng pisut ära ja ka ise kuidagi kangestusin. Aga alustasin julgelt ja tegin lõpuks 6 punkti, olles üks tiimi top4 skoorijatest. Esimeses geimis vahetati mind poole peal sisse, teises samamoodi, kolmandas alustasin ja käisin korra topeltvahetuse käigus puhkamas. Et üsna korralikud minutid Vakifbanki vastu. Peale mängu läksime autokaaslastega iseseisvalt läbi ühest kiirtoidurestoranist, nimesid nimetamata, ja sõitsime koju, sest kell oli juba täitsa palju ja uni oli silmas.

Pühapäev, 06.10.
Vabad pühapäevad on toredad, aga ükski pood, kuhu minna tahaks, pole pühapäeviti lahti. Näiteks on siin lähedal Jysk, kust ma tahtsin uued voodilinad osta, kuid loomulikult pühapäeviti ei saa sealt midagi. Teistes poodides ma sobivaid voodilinu ei leidnud ja nii jäigi see järgmisesse nädalasse. Aga toidupoe tuuri tegime ikka ära ja käisime ka kaubakeskuses filmi alla laadimas, mida mingi päev vaadata kavatsen. Tegime süüa ja koristasime korralikult. Õhtul käisin jalutamas ja helistasin emale-isale, koju jõudes tegin armsa Hannaga pika kõne ja siis alustasin blogi kirjutamisega. Uni tuli aga ruttu ja blogi jäi pooleli.

Esmaspäev, 07.10.
Hommikul veetsin pika aja voodis blogi lõpetades, sest trenn oli alles kell 16. Aga poole päeva peal selgus, et PalaFenera on hooldustöödega hõivatud ja pole kindel, kas kella neljaks saal üldse vabaneb. Seega tegime hoopis jõutrenni kell 15. Hea lühike trenn, aga samas intensiivne – pulsikell näitas seekord 500 kilokalori kanti. Tundub, et pääsesime päevaks veel hullust kaitse- ja julgestamise trennist, mida peale kaotust eeldada võib. Olgu vastas kasvõi maailma parim klubi, kui ikka oma asjad hästi tehtud pole, on treener vihane ja kõigi vaim on valmis homseks killertrenniks!

22 Sept. 2019

Laupäev, 14.09.
Vabal hommikul käisime kohalikus Vodafone esinduses endale WiFit otsimas. Klubi oli oma makseandmed sinna andnud ja meie pidime „ainult” kohale minema. Mis tähendas siis seda, et pidime näitama oma passi (mis muidugi polnud kaasas, ehk siis käisime kodus uuesti passi järel) ja isikukoodi (mitte ainult koodi, vaid tervet ametlikku paberit, mis ka sisse skänniti). Põhimõtteliselt kolm tilka verd teeristil ja oleksime võinud omale ka krati tellida. Lootsime siis, et kogu asjaajamine on vähemalt vaeva väärt – aga ei. „WiFi installitakse teile koju 10 päeva jooksul,” ütles teenindaja. Selle peale ma pisut vihastasin ja võtsin endale lisaks ka Itaalia numbriga telefonikaardi, millel on 35GB internetimahtu. Jagan siis seda hotspoti kaudu Annickiga. Ajab asja ära seniks, kuni normaalse (ja loodetavasti piiramatu) interneti korterisse saame. Pettumusrikkale hommikule järgnes bussisõit Mondovisse, kus toimus järjekordne treeningmäng. Mondovi nimi ja hall tundus kuidagi tuttav, alles hiljem panin pildi kokku, et siin mängisid ju eelmine hooaeg Treial ja Kollo ja olin näinud videot, kuidas siitsamast rõdult Kristo Kollo laulu lauldi. Natuke veider oli ilma hommikuse trennita mängima minna. Esimesed kaks geimi vist tegime n-ö geimilõpuna ja lisapallidega, ehk siis punkti võitmiseks pidi kõigepealt võitma side-out’i ja seejärel ka lisapalli. Mina seda süsteemi mängida ei saanudki, lasti platsile alles kolmandas geimis, kui sain diagot mängida. Reied olid varus seismisest täiega pakud all ja kuidagi üldse ei tunnetanud seda mängu, nii et efektiivsus polnud üldse hea, aga vist võitsime geimi, nii et polnud hullu midagi. Neljandas mängisin nurgana, kes võttis vastu ainult hüppelt servi olukordades ja seda ka halvasti, ja oligi mäng läbi. Võitsime vist lõpuks 3:1. Seekord oli peatreeneri rollis juba Giulio ja meil sai päris palju nalja, sest ta on platsi ääres ikka väga emotsionaalne. Meeldejäävaim fraas time-outi ajal oli „Me ei saa minna lööma niimoodi, et JESUS HELP ME”, boonuspunkte lisas risti ette lööv žest. Koju jõudsime suht normaalsel ajal, Annicki õde Francesca ootas meid juba ja veetsime väga laheda õhtu kaarte mängides, Hollandi ja Eesti parimat (ehk halvimat) muusikat kuulates ja kõht kõveras naerdes.

Pühapäev, 15.09.
Vaba päev! Avastasime Torinot. Ostsime eelmisel õhtul rongipiletid ära, kuid piletid saime meilile ainult tagasitulekuks, seega läks rongijaamas pisut aega, et piletimüüjale ja kontrolörile selgitada, et Francesca kontolt läks ju raha maha. Piletikioskis jäi pilk pidama kohalikule ajalehele, kus oli väikeselt esikaanel tuttava tüdruku pilt – jah, ma saan nüüd öelda, et olen Itaalia ajalehe esikaanel olnud! Lõpuks anti vist meie osas alla ja jõudsime Annicki, Francesca ja Amberiga Torinosse. Jalutasime ringi kesklinnale peale, käisime mitmetes poodides, Annick ostis endale uue koti, mis iga järgmise poe turvaväravas piiksuma hakkas... noh, tavaline shopingutuuri värk. Mina ostsin endale ühest lahedast pudipadipoest kimbu järjehoidjaid, valisin erinevate kunstnike kollektsioonide seast välja van Gogh oma, sest hollandlased piirasid mu ümber. Avastasime enda jaoks „bubble tea”, mida Amber soovitas: põhimõtteliselt on tegemist jääteega, millele lisatakse siirupipallikesi. Huvitav toode ja kaugelt näha, et imelik Jaapani leiutis. Aga hea! Igatsesime ka Starbucksi natuke, sest lähim asub Milanos, aga selle asemel sõime korra jääjogurtit igasuguste lisanditega, nii et ikka korralik cheat day! Torino oli ilus nagu ka 5 aastat tagasi, kui seal viimati ringi käisin, ja rongiga tagasi sõites nägin aknast ka Fiati vana tehasehoonet, milles asub nüüd kaubanduskeskus ja kus eelmine kord perega ringi käisime. Chierisse jõudes käisime kiirelt kodus ja kuna juba Torino lõputunnikesel otsisime pingsalt restot, mis meile normaalsel õhtusöögikellaajal juba avatud oleks, läksime Annicki ja Francescaga suhteliselt kohe Chieris sushirestorani, kus söö-palju-jaksad menüü läks ikka päris pikaks ja kõht oli veel järgmise hommikuni täis.

Esmaspäev, 16.09.
Ka esmaspäev oli vaba ja olime selleks päevaks ammu plaaninud, et läheme Ikeasse! Ma polnud Ikeas kunagi käinud (tundub veider, sest mängisin ometi 2 aastat Soomes) ja olin väga elevil, sest mulle kodutarvete poed väga meeldivad. Autojuht olin mina ja sain Lancia kiirteel proovile panna. Ametlik kiiruspiirang on seal küll vist 130, kuid nii kõrgele ma Lansu pöördeid ei ajanud ja püsisin pigem 110 ringis, jäädes seega Eesti „kiirteede” piirangu piiridesse. Torino Ikea pole kindlasti maailma suurim, aga meil läks ka seal ikka aega, et tiir peale teha. Meil oli olemas nimekiri, millega korterit täiustada tahtsime, ja enamus neist asjadest me ka leidsime. Mikrolaineahju kahjuks Ikea ei tooda. Ostsime asju täpselt nii palju, et Lansu pagassi täpselt ära mahuks, sõime veel Ikea lõunabuffees lõunat (ei, ma ei võtnud lihapalle) ja asusimegi tagasiteele. Õhtu sisustasime toidupoes käimise ja koduse toidu valmistamisega eesolevaks nädalaks.

Teisipäev, 17.09.
Hommikune jõutrenn oli jälle üsna raske, ja kuna „õhtune” pallitrenn oli kell 14:30, siis kodus eriti pikalt logelemiseks aega ei jäänud. Pallitrenn oli teises hallis, sest PalaFenera saab tribüünidele veidi täiendust, ja kuigi alguses tundus teine hall pisut jahedama õhuga, olin trenni lõpuks särgi jälle täiesti läbi higistanud. Tüdrukute poolt kuuldusid ka klassikalised laused, et „kas sa käisid ujumas” ja „sul on küll trenniks kahte särki vaja”. Vähemalt oli suhteliselt hea trenn ja higi oli asja eest. Õhtul saime siis rohkem logeleda, kuigi trennist jõudsime tagasi alles 18 paiku.

Kolmapäev, 18.09.
Kolmapäeval olime pea terve päeva kodust ära, sest treeningmäng Igor Gorgonzola Novara vastu toimus Astis. Asti on vist seesama Asti, kust hea vein pärit on, sest päeva jooksul sai erinevate ürituste raames Giulio kokku ikka mitu pudelit šampust ja veini. Ja Igor Gorgonzola Novara on seesama Novara, kes eelmise hooaja Meistrite Liiga kinni pani. 9:30 tegime Asti saalis trenni, mina koos veel mõne väljavalituga saime peale trenni veel lisahüppeid teha, et rünnaku tempot natuke paremini tundma õppida. Peale trenni oli lõunasöök kohalikus restoranis, kahekäiguline menüü koosnes eelnevalt valitud roogadest, mille moodustasid minu valikul siis penne pomodoro ehk makaronid tomatikastmega ja pearoana kanafilee salatilehtedega. Seejärel suundusime „hotelli”, mis asus kuskil mäe otsas ja oli rohkem sellise turismitalu mõõtu, saime seal natuke pikutada ja snäkki süüa (nii hea moosiga küpsetis oli!) ja edasi ei teadnud täpselt keegi, mis toimuma hakkab. Läksime vanalinna, mis oli väga ilus muide, ja kuskil raehoones (minu hinnangu järgi) toimus siis Chieri A1, B ja C liigade tiimide esitlus. Pluss siis teatati koostööst, mis ühendab Chieri ja Asti võrkpalliklubide noortetöö. Väga tore, itaalia keelest eriti midagi aru ei saanud jälle, aga polnudki vaja vist. Eks kui öeldi Kertu Laak, siis tõusin püsti ja lehvitasin, muud polnudki. Siis liikusime kohe edasi saali. Esimest korda pidime kasutama ametlikku sõprusmängude vormi ehk siis 18.09.2019 oli see päev, kui mängisin esimest korda elus ilma varrukateta särgiga. Särk särgiks, seda ei pannud tähelegi, sest püksid olid täiesti imelikud jalas – eest liiga pikad ja tagant liiga lühikesed! Soojenduse ajal me Annickiga muust ei mõelnudki. Seekord oli saal päris täis ja khe teine tunne oli juba soojeduse ajal. Vastaste suured nimed nagu Chirichella ja Veljkovic kaasa ei teinud, ka mina jäin alguses pingile. Esimeses geimis sekkusin Amberi asemele servivahetusena ja panin kohe hüppelt ässa! Megahea tunne. Sain veel järjest kuskil 4 korda servida ja selle tulemusena läksime ka paari punktiga juhtima. Võitsime esimese geimi ja võin öelda, et olin enda tehtu üle päris uhke! Teises geimis vahetust ei tulnud, küll aga kolmandas, kus läksin sisse ja panin napilt võrku. No hea küll. Neljandas alustasin, esimese palli lõin läbi bloki punktiks, aga peale seda ei suutnud küll eriti millegagi hakkama saada – olin kuidagi krampis kogu sellest asjast. Egas midagi, kaotasime 1:3, aga meelde jäi ikkagi see serviseeria esimeses geimis! Peale mängu saime proovida erinevaid suupisteid ja natuke aega pidime julgust koguma, et treenerite ees ka šokolaadimuffin ära süüa, aga see oli seda täiega väärt.

Neljapäev, 19.09.
Hommik oli vaba, ja minu grupil oli trenn kell 15:30, mis on suht nõmedalt keset päeva. Trennis Giuliot polnud, tegime tükk aega tõstet erinevatest olukordadest ja siis pisut blokki ja servi vastuvõttu eestliinist. Hea tehnikatrenn. Õhtul kutsus Ale meid oma sünnipäeva tähistama ühte Torino burgerirestorani, kus sai ise valida, millest su burger koosneb. Megatore õhtu oli, jutustasime palju ja ka toit oli superhea. Itaalia komme pakkuda peale õhtusööki nn „digestiivi” vajab veel harjumist – tegemist oli kanges alkoholis leotatud suhkrutükiga. Viisakalt tarbisin selle ikka ära. Loodame siis, et mõjus vähemalt seedimisele hästi!

Reede, 20.09.
Jõutrenn oli ülesehituselt pisut teistsugune, aga raske sellegipoolest. Õhtune pallitrenn oli jälle 14:30 ja seekord meile ei halastatud. Korralik kaitsetrenn, puusad ja sääred sai korralikult marraskile libisetud ja kopsud kinni joostud. Peale trenni toimus koosolek, esmalt tutvustas meile end mentaalse poole treener Umberto, seejärel tegime selgeks mõned reeglid (näiteks ütles Giulio: „ma ei hakka küll kontrollima, aga kui ma näen teid mängueelsel õhtul peale 23:30 väljas, siis jookske”), meile teatati, et kapteniks on valitud Stephanie ja abikapteniks Elena, ja treenerid rääkisid veel üle mõned põhimõtted, millest meie klubi lähtub ja mida nad meilt ootavad just suhtumise poole pealt. Me kõik nõustusime ja ma isiklikult tundsin, et selline õhkkond ongi see, kuhu ma sattuda tahtsin.

Laupäev, 21.09.
Treeningmängud jätkusid Cuneo vastu. Hommikune trenn jäi üllatuslikult ära, nii et saime pikalt magada ja teha muid asjatoimetusi, ja 13 paiku hakkasimegi juba sõitma, sest mäng oli õnneks suht varakult – kell 16. Soojenduse tegime seekord ise, sest Dave polnud kohal, ja Giulio ütles mulle enne mängu, et mängin 3. ja 4. geimi. Esimese geimi lõpus ajas miski või keski Giulio platsil kettasse ja ta kisas mu pingile istuma, et ole valmis. Vahetust aga ei tehtudki, sest geim sai kohe ka läbi – kaotasime esimese vist 2 punktiga. Teise võitsime umbes sama vahega ja seekord olin ma targem – tegin varakult reied soojaks enne, kui kolmandas platsile läksin. Kolmanda võitsime suht väikese vahega ja neljanda kaotasime pigem pikalt. Tundsin end platsil juba rohkem oma tüdrukuna, sain rünnakul juba rohkem tööd ja ka õnnestusin palju, servil ässasid ei tulnud, aga vigu ka eriti mitte. Kaitses endiselt jäi paar kohta, kus jäin lihtsalt kipsis seisma selle asemel, et lõpuni minna. Üks ilus blokk jäi ka meelde. Suhteliselt vinksvonks mäng. Tagasi jõudes läksime Amberi ja Annickiga kaubanduskeskusesse, et süüa jääjogurtit ja laadida alla mõni film ja seriaal.

Pühapäev, 22.09.
Otsustasin hommikul ärgates, et vaatan enne hommikusööki pisut linna peal ringi. Tegin kohvi kaasa ja tuiasin kõrvaklappidega kuskil 40 minutit linna peal. Sain häid pilte ja materjali Insta story jaoks. Ennelõunal käisime Annickiga kahes toidupoes ja koju jõudes kokkasime nii palju, et võiksime terve lastekodu ära toita. Õhtuks otsustasime süüa pizzat, sest mis Itaalias elamine see muidu on. (Muideks – ma küll kirjutan siin kogu aeg, et sööme sushit, jääjogurtit ja pizzat, aga need on ainult menüü säravaimad hetked. Tegelikult sööme päevad läbi juurvilju ja muna, pioneeri ausõna!) Enne seda käisime veel jälle kaubanduskeskuses, aga kuna internet seal eriti seekord ei toiminud, andsime üsna ruttu alla ja asusime pizzajahile. Lõpuks leidsime ka koha, mis lahti oli, ja jalutasime sinna, sest saime maja ees just hea parkimiskoha. Õhtul kokkasin veel pisut, sest mul oli igav, ja nüüd saab blogi ära postitada ja rahus ööle vastu minna.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

"Work so hard that one day your signature will be called an autograph."

height: 189cm
weight: 87kg
standing reach: 250cm
spike reach: 314cm
block reach: 293cm

previous clubs:
2013/14-2016/17 Kohila VK (EST)
2017/18-2018/19 LP Viesti Salo (FIN)

1x Finnish Champion
3x Estonian Champion
2x Baltic Champion
2x Estonian Cup Winner

Estonian national team since 2013
Estonian female volleyball player of the year 2017 and 2018

Born 1998 (age 21)
Coach Giulio Cesare Bregoli
Club Reale Mutua Fenera Chieri '76

Personal bests

Competition results

Volleyball

Show
COMPETITION OPPONENT WIN / LOSE RESULT DATE
Baltic League
Kohila
Jelgava/LU Win 3:0 (12/+9/40%/4) 18/02/17
Baltic League
Kohila
Achema KKSC Win 3:0 (12/+7/33%/2) 12/02/17
Baltic League
Kohila
VK "miLATss" Win 3:0 (12/+12/71%/0) 11/02/17
Baltic League
Võru
Famila/Võru VK Win 3:0 (13/+7/36%/1) 05/02/17
Baltic League
Tartu
TÜ/Eeden Loss 0:3 (13/-3/39%/1) 04/02/17
Baltic League
Kohila
SK Babite Win 3:1 (14/+3/42%/0) 29/01/17
Baltic League
Kohila
RSU/MVS Win 3:0 (20/+15/50%/4) 28/01/17
CEV Cup
Audentese spordihall
Allianz MTV Stuttgart Loss 0:3 (10/+3/40%/1) 25/01/17
Baltic League
Alytus
Alytus Prekyba-Parama Loss 2:3 (15/0/35%/2) 15/01/17
Baltic League
Kaunas
TK Kaunas ASU Loss 2:3 (29/+12/46%/2) 14/01/17
CEV Cup
SCHARRena Stuttgart
Allianz MTV Stuttgart Loss 0:3 (13/+5/36%/1) 11/01/17
World Championships Qualification - 1st Round
Ploiesti
France Win 3:1 (24/+18/54%/3) 07/01/17
World Championships Qualification - 1st Round
Ploiesti
The Netherlands Loss 0:3 (5/-1/15%/1) 06/01/17
World Championships Qualification - 1st Round
Ploiesti
Romania Loss 1:3 (23/+16/39%/3) 05/01/17
Eesti Karikavõistlused - FINAAL
Audentese Spordihall
TTÜ/Tradehouse Win 3:1 (27/+22/61%/4) 29/12/16
Baltic League
Tallinna Ülikool
TLÜ Win 3:0 (19/+13/52%/3) 18/12/16
Baltic League
Viljandi
TTÜ/Tradehouse Win 3:0 (16/+4/47%/1) 17/12/16
Eesti Karikavõistlused
Tartu Ülikooli SH
TÜ/Eeden Win 3:0 (17/+13/54%/2) 15/12/16
Eesti Karikavõistlused
Kohila
TÜ/Eeden Win 3:0 (11/+2/27%/3) 07/12/16
Baltic League
Jonava
Achema KKSC Loss 1:3 (10/+2/33%/0) 04/12/16
Baltic League
Daugavpils
VK "miLATss" Win 3:0 (16/+5/28%/3) 03/12/16
Baltic League
Kohila
Famila/Võru VK Win 3:2 (34/+26/64%/1) 27/11/16
Baltic League
Kohila
TÜ/Eeden Win 3:1 (21/+7/47%/3) 26/11/16
Baltic League
Jelgava
Jelgava/LU Win 3:0 (16/+12/48,0%/4) 19/11/16
Eesti Meistrivõistlused
Kohila
Audentes/Noortekoondis Win 3:0 (21/+16/69,2%/2) 16/11/16
Baltic League
Pinki
Babite Win 3:0 (19/+13/73,7%/2) 13/11/16
Baltic League
Riga
RSU Win 3:0 (12/+5/59%/2) 12/11/16
CEV Champions League
Belgrad
Vizura Belgrade Loss 0:3 (8/+7/29%/2) 05/11/16
CEV Champions League
Tallinn
Vizura Belgrade Loss 2:3 (16/+12/36%/2) 01/11/16
Baltic League
Kohila
Alytus Prekyba-Parama Win 3:2 (24/+10/39%/2) 30/10/16
Baltic League
Kohila
TK Kaunas-ASU Win 3:1 (22/+11/49%/1) 29/10/16
CEV Champions League
Bar
Luka Bar Win 3:2 (25/+18/50%/3) 22/10/16
CEV Champions League
Kohila
Luka Bar Win 3:1 (18/+10/56%/3) 18/10/16
Baltic League
Kohila
TTÜ/Tradehouse Win 3:1 (18/+10/57%/1) 15/10/16
European Championship Qualifiers 2nd Round
Bielsko-Biała
Finland Loss 2:3 (26/+19/36%/1) 25/09/16
European Championship Qualifiers 2nd Round
Bielsko-Biała
Hungary Loss 2:3 (23/+12/48%/1) 24/09/16
European Championship Qualifiers 2nd Round
Bielsko-Biała
Poland Loss 0:3 (13/+8/34%/1) 23/09/16
European Championship Qualifiers 2nd Round
Erd
Finland Win 3:2 (23/+13/46%/2) 18/09/16
European Championship Qualifiers 2nd Round
Erd
Poland Loss 0:3 (6/+1/42%/1) 17/09/16
European Championship Qualifiers 2nd Round
Erd
Hungary Loss 1:3 (12/+2/30%/2) 16/09/16
Friendly match
Jüri
WoVo Rovaniemi Win 3:2 (31/+19/52%/4) 10/09/16
Friendly match
Jüri
WoVo Rovaniemi Win 4:0 (8/+5/40%/4) 09/09/16
Blessix Kohila Karikas
Kohila
Latvia Win 4:0 (13/+8/39%/0) 04/09/16
Blessix Kohila Karikas
Kohila
Latvia Loss 0:3 03/09/16
Blessix Kohila Karikas
Kohila
Estonia Loss 0:3 (11/+5/50%) 02/09/16
European Championship Qualifiers 1st Round
Audentes
Sweden Win 3:2 (17/+12/52%/0) 22/05/16
European Championship Qualifiers 1st Round
Audentes
Denmark Win 3:0 (4/+3/57%/0) 21/05/16
European Championship Qualifiers 1st Round
Audentes
Luxembourg Win 3:0 (2/+1/100%/1) 20/05/16
Friendly tournament
Alytus (LTU)
Lithuania Loss 1:3 07/05/16
Friendly tournament
Alytus (LTU)
Belarus Loss 2:3 (19/+9) 07/05/16
Friendly tournament
Alytus (LTU)
Lithuania Win 3:1 (9/+4) 06/05/16
Estonian Championships
Kohila
TTÜ/Tradehouse Win 3:0 (17/+11/50%/3) 15/04/16
Estonian Championships
TTÜ spordihoone
TTÜ/Tradehouse Win 3:1 (15/+8/44%/2) 10/04/16
Estonian Championships
Kohila
TTÜ/Tradehouse Win 3:0 (9/+2/35%/1) 09/04/16
U19 European Championship Qualifiers 2nd Round
Sofia (BUL)
Norway Win 3:1 (18/+12/59%/1) 03/04/16
U19 European Championship Qualifiers 2nd Round
Sofia (BUL)
Bulgaria Loss 0:3 (9/+4/31%/3) 02/04/16
U19 European Championship Qualifiers 2nd Round
Sofia (BUL)
Finland Loss 1:3 (20/+12/37%/3) 01/04/16
Estonian Championships
Võru
Famila/Võru VK Win 3:0 (12/+6/46%/2) 15/03/16
Estonian Championships
Kohila
Famila/Võru VK Win 3:0 (9/+8/57%/2) 12/03/16
Baltic League
TTÜ spordihoone
Kaunas Win 3:0 (10/+8/50%/1) 06/03/16
Baltic League
Lilleküla Gümnaasium
Jelgava/LU Win 3:1 (10/+3/32%/2) 05/03/16
Baltic League
TTÜ spordihoone
Achema KKSC Win 3:0 (16/+11/50%/2) 04/03/16

Sponsors

Contact athlete to become a sponsor!

Gear

Asics Netburner Ballistic...

Here is gear that athlete is currently using during competitions or trainings.