Recommend products and services and share discount codes

Who were top 10 most visited athletes in August? Find out now!

Kertu Laak (21)

Volleyball 42 FANS

14 Sep 2019

Pühapäev.
Kell 14:30 olin agaralt lennujaamas, et pöörata karjääris uus lehekülg. Reis kulges läbi Pariisi, kus sain vaadata ära ka EuroVolley naiste finaali esimesed kolm geimi. Alles kohale jõudes sain teada, et sellest kujunes 5-geimiline põnevusmäng välja. Torinos korjasin oma kodinad lindilt kokku ja kaks inimest olid mind juba lehvitades ootamas. Üks neist on Monica, kes on mulle seni siin suureks abiks olnud ja korraldab muidu ka siin igasugu asju. Ametinimetus on tal vist „manager”. Loomulikult võtsid kohalikud kohe lennujaamast kaks kohvi (loe: espresso. Itaalias kohvi = ainult espresso.) ning mõne hetke pärast asusime Chieri poole teele. Tee oli üsna pime, mägine ja kurviline ja mõtlesin, et kas tõesti sirgemaid teid Chierisse ei viigi, aga hiljem sain teada, et sirgemad ja kiiremad teed on tasulised. Ja ega ma kurda – nägingi rohkem Itaalia linnakesi, olgugi, et oli kottpime. Tee peal sain teada, et oleme ehk Monicaga varem ka kaugelt üksteist näinud – nimelt oli ka tema kohapeal ametis, kui Torinos mitu aastat tagasi EuroVolley toimus ja Eesti Itaaliaga samas alagrupis oli. Oli veel Madis Pärtelilt intervjuu võtnud ja puha. Chierisse jõudes olid muideks tänavaääred rahehunnikuid täis – just samal päeval oli pool tundi lausrahet sadanud – ja ehmusin korra, et kas tõesti on igal pool lumi, kuhu ma oma jala tõstan... Korteris ootas mind mu korterikaaslane Annick. Annick on hollandlane ja räägib inglise keelt väga hästi. Positsiooni poolest on ta nurgaründaja ja vanuselt on ta minust kaks aastat noorem, ehk siis 2000. aasta väljalase. Samuti on ta minust paar sentimeetrit pikem, nii et jätkan ka seda traditsiooni, et endast lühematega kokku ei koli! Juba samal õhtul saime aru, et hakkame klappima – see selgus siis, kui ma panin jalga oma Friendsi tudupüksid ja tema võttis kapist Friendsi tassi. Korter on maja kõrgeimal ehk kolmandal korrusel ja korter ise on meil veel kahekorruseline, all korrusel on köök/elutuba ja pesumasinaga WC ning üleval kaks magamistuba (mõlemal ka rõdu) ning duširuumiga WC. Ideaalsest elust puudub hetkel mikrolaineahi ja võib-olla oleks ka televiisor pisut igavuse peletamisel abiks. Wi-Fi ühendus on nüüd aga juba olemas, kui ma selle blogi postitatud saan!

Esmaspäev.
Oi, kuidas ma olin elevil enne oma esimesi trenne! Päevakavas oli hommikul 11:00 jõutrenn ja õhtul 15:00 juba pallitrenn. Annick oli mulle juba ette öelnud, et hooajaeelsed jõutrennid on väga pikad ehk siis arvestada võib umbes 2-tunnise uhamisega. Hommikusöök, mida Annickilt laenasin, kulgeski põhimõtteliselt Annicki lühitutvustuste saatel. Kapselkohv maitses samuti hästi (jah, see pole keskkonnale kõige kasulikum variant, aga masin on masin ja tervet kannu ei plaani meist kumbki päevas ära juua) ning asusimegi oma beežis kaheukselises Lancia Ypsilonis (ei saanudki helesinist Fiat 500...) teele Poirino suunas, kus asub jõusaal. Sõitma peab sinna kuskil 15 minutit ja nüüdseks suudan ka mina peaaegu igalt ringteelt ilma Annicki juhatamiseta õige tee valida. Jõusaal on suhteliselt suur ja laiade võimalustega, mida Davide ehk lühidalt ja ameerikapärasemalt Dave (füüsilise treener) ka ära kasutab. Kiirelt surusin ka kõigil mängijatel kätt, kes jõusaalis vastu tulid, ja ka teine assistant coach Marco oli kohapeal olemas. Meil on mõlema assistant coachi eesnimeks Marco, vähemalt on hea meelde jätta. Jõusaal võttiski kuskil kaks tundi, nagu Annick ennustas, ja koormust said korralikult nii kehatüvi, käed kui ka jalad. Peale jõusaali kihutasime Annickiga Lidlisse, kust ostsin ka endale oma esimesed toiduvarud. Põhimõtteliselt jõudsimegi kodus lõunat süüa ja juba oli aeg sõita pallitrenni. 5 minutit sõitu ja olime kohal PalaFeneras. Hall on naiselikult roosa taraflexiga ja minu meelest väga hubane. Spetsiaalne võrkpallihall, nagu Itaalias kombeks. Vaatasin ja katsusin enne trenni seda Molteni palli, millega Itaalias mängitakse. Tundus, et ma ei harju sellega kunagi ära. Enne trenni sain tuttavaks ka füsioterapeut Gianfranco (ehk perekonnanimest lühendatult hüüdnimega Cumi), arstionu Giuseppe (ehk Gippi) ning statistik Emanuelega. Soojenduse viis läbi Dave ja soojas kliimas oli higi kiire tulema. Õnneks on trennisärgid puuvillased ja tumesinised, nii et higilaigud ei paista äkki väga kaugele välja. Peale soojendust jõudis kohale ka peatreener Giulio, kes oli seni ametis Itaalia naiste koondise abitreenerina ja tuli põhimõtteliselt peale pronksimängu otse Türgist kohale. Saime kohe aru, et tegu on väga valjuhäälse treeneriga ja jutt on kogu aeg trennis kuulda. Õnneks annab ta ka kiitusi sama valjult ja neid isegi mõnikord tuleb. Juba esimeses trennis sain nii palju uut taktikat ja teooriat teada, et kahju, et märkmikku kaasas polnud. Kõik ei jäänud meeldegi ja mõni asi tundus üldse täielik kosmoseteadus. Esimene trenn me kuuikut ei teinud, tegime muid tehnikaasju. Minul läks esimene trenn täiesti aia taha, oli asi siis nädalases mängupausis või Moltenis või minus endas. Töömeeleolu on igatahes trennides super. Mu söödupaariliseks kujunes Stephanie ehk lühidalt Steph, kes on pärit Puerto Ricost. Tundub, et teda minu esimene halb trenn ei heidutanud, sest oleme seni paarilisteks jäänudki (või siis pole tal lihtsalt valikut...). Trenn kestab tavaliselt kaks tundi (vahel ka kaks ja pool) ja peale trenni toimuvad iseseisvad venitused. Peale trenni läksime koju, pakkisin veel mõned asjad lahti, vaatasin esimese poolaja Eesti-Hollandi jalgpalli ja hüüdsin ka Annickile, et „alles nüüd lõid teie omad värava”, ning uni oli peale tegusat esimest päeva kiire tulema.

Teisipäev.
Hommikuses pallitrennis olin esimeses vahetuses, sest mind ja Poola päritoluga belglasest positsioonikaaslast Kajat ootas ees peale hommikust trenni „medical lab”. See tähendas, et võtsin Kaja 8:20 auto peale (paljud tiimikaaslased elavad meiega samas majas) ja sain ka ise esimest korda Lancia roolis istuda. Hommikul tegime trennis ise end soojaks ja järgnes hunnik kaitse-tõste harjutusi, kus me Kajaga jooksime ennast SURNUKS. Peale trenni rääkisime omavahel, kuidas meil oli ikka nii raske, aga „ma ei saanud üldse aru, et sul oleks raske olnud!” kõlas samuti mõlema suust. Ju oleme osavad väsimuse varjajad! Jätsin auto Annickile, kes oli trenni teises vahetuses, ja istusime Kajaga kahe toreda klubiga seotud itaallase autosse (nimesid kahjuks ei mäleta, niigi palju on juba meelde jäänud!), kes meid Medical Labi viisid. Kaja on mänginud Itaalias ühe aasta ja sai kohalikega itaalia keeles täiesti vabalt suheldud, nii et mul on eesmärk, mille poole pürgida! Sõita oli kuskil 35 minuti kanti ja kohale jõudes oli aega isegi väike lõuna võtta. Suvalisest „bistroost” ette võetud penne oli tõeliselt al dente ja minu arvates megahea! Suundusime siis õigeaegselt Medical Labi, kus ooteruumi seinal terendasid Juventuse erinevate hooaegade võistkonnapildid ja vitriinis olid Serie A ning Itaalia karika kuldmedalid. Selgus, et sellesama Medical Labi kunagine arst töötab nüüd Juventuse peaarstina. Minu jaoks väga huvitav fakt ja tunnen, et olen jälle Juvele palju lähemal! Kohapeal tuli anda allkiri, näidata umbes 4 korda oma ID-kaarti, kirjutada oma Eesti aadress ja vaadata sekretäride imestunud nägusid Ä-tähe üle, anda pisike pissiproov (mis seekord läks kordades kiiremini kui Budapestis, sest mul oli kogemata kombel pissihäda), vastata arsti küsimustele perekonna haiguste ja surmade osas, kontrollida silmanägemist, astuda kaalule (puhkusekaal oli õnneks vist Eestisse jäänud!), visata EKG-ks pikali, vändata oma surnud jalgadega 5 minutit ratast, oodata veel natuke, kuni Kaja samad protseduurid läbib, minna tagasi kandade-põlvede-õlgade ultraheliks (sain teada, et mul on vasakul kannal ja mõlemal põlvel kõõluste kerge kahjustus, aga pidi sportivale inimesele normaalne nähtus olema) ja oodata jälle paberimajanduse järel. Lõpuks läks meil seal nii kaua, et jõudsime tagasi täpselt 15:25 ja 15:30 hakkasime uuesti trenni sõitma. Õhtune trenn tõi esimese kuuikuharjutuse, selles sain Moltenile paar korda isegi pihta, ja peale trenni tegi Giulio väikese koosoleku. Ütles, et läheb mõneks päevaks Prantsusmaale pere juurde, et mõelge natuke reeglite üle, mida koos hooajaks paika panna, ja et soovib kõigiga teha individuaalsed vestlused (põnev, aga hirmus ka). Koju jõudes olin omadega jälle pikast päevast täiesti läbi.

Kolmapäev.
Mängupäev oligi käes, nii palju mulle seda preseasonit siis jaguski! Hommikul tegime aga hoopis jõutrenni ja kava oli umbes poole lühem, kui esmaspäeval. Vähem kordusi samade raskustega ja ka erinevaid harjutusi oli vähem. Pärastlõunal sõitsime Alpignanosse, kus meid ootas kohalik Barricala CUS Torino klubi, kes mängib Serie A2-s ehk siis esiliigas. Kuna Annick tegi teisipäeval trennis natuke põlvele liiga ja veel üks nurk (itaallane Anastasia ehk Stasia) on pisut probleemide küüsis, mis hüppamist pärsivad, siis Giuliole sünnipäevaks Whatsappis õnne soovides teatas ta mulle, et täna mängid natuke nurgaründaja positsioonil ka. Huvitav algus hooajale! Tunnike sõitu läks mägesid imetledes ja jõudsimegi Torino teisele poole. Mängueelne soojendus sarnanes trennieelsele – jälle viis seda läbi Dave, alustuseks kohapeal natuke venitusi, liikuvust ja kerelihaseid, siis natuke spurte ja lõpuks kummilintidega õlaharjutused, mida ma vaevu teha jaksan, aga see on vast puhtalt harjutamise küsimus. Siis pallidega soojaks, nagu ikka, võrgult löömine, serv ja mäng oligi algamas. Diagonaalis alustas Kaja, nii et sain esimese geimi kastis olla ja mängu väheke kõrvalt vaadata. Võitsime esimese geimi suht kindlalt, kuigi esimene abitreener ehk selles geimis peatreener Marco luges sõnad peale, et hoiame servil tagasi, et mängida saaks. Teine ja kolmas geim mängisin mina diagonaalina, neljandas sekkusin ainult eesliini nurgana Stasia asemele. Tempo on siin tõstetel nii kiire, et hea palli puhul pean Marco sõnul juba hüppama, kui side palli puutub. Ja ameeriklasest põhiside pole veel kohalegi jõudnud. Õnneks klappis meil mõlema itaallasest side, nii Francesca (Franca) kui Sofiaga (Sofi) päris hästi ja lõpuks lõpetasin mängu veel parima punktitoojana. Muidugi kaitses jäin mõni hetk ikka täitsa kipsi, kohe näha, et ei tunne end uues mängusüsteemis veel eriti kindlalt. Ja blokis löödi mu spagettide vahelt ikka mitu palli ära, eriti nelja pealt, ja positsioonivalikul on endiselt parandamisruumi. Praegu võtan aga igasuguse kriitika nii hästi omaks, et mulle võib kasvõi näkku karjuda, aga ma ei võta seda isiklikult. Trennides polnud ma meie staažika libero Lanziniga (eesnimi Alessia, vanus 38) eriti suhelnud, küll aga tegime seda mängus, kus ta mulle täitsa korralikus inglise keeles märkuseid tegi ja juhiseid jagas, samas ka julgustas ja ütles, et „küll me julgestame, don’t worry”. Võitsime mängu 3:1 ja tagasi sõites laulsid Stasia ja Cumi üksteise võidu mingisugust kuulsat ballaadi kaasa, mis raadiost tuli. Muidugi pakkus see rohkem nalja, kui muusikalist naudingut.

Neljapäev.
Hommik oli vaba, kuid mitte minu, Annicki ja Stephi jaoks. 8:45 oli vaja juba valvel olla. Käisime Monica ja veel mingi asjapulga Patrizioga (ametinimetus teadmata) Torinos, et saada Itaalia isikukoodid. Stephil oli küll mingi teine teema, euroopaväline värk. Tema asjaajamisi oodates kulges enamus ajast. Meie saime oma asjad tehtud põhimõtteliselt 5 minutiga, kui välja arvata 10 minutit sabas seismist ja veel 10 minutit numbri ootamist. Saime aga kõik viperusteta tehtud ja sellest hetkest peale suurenesid ka meie lootused Wi-Fi ühenduse saamiseks – ilma isikukoodita internetti ei väljastata! Koju jõudes olin muidugi jälle zombie, tegin korraliku uinaku, et natukenegi vaba hommiku tunne tuleks. Pärastlõunane trenn oli puhtalt serv ja vastuvõtt, ehk siis minu jaoks ainult serv. Giulio polnud veel tagasi ja Marco palus mul hüppelt servi proovida. Teise poole trennist siis timmisingi seda. Alustasin Marco nõuandel tagajoonest kaugemalt ja muutsin viske kiiremaks. Paar korda muidugi sain postile ka pihta, aga ei lasknud sellest end heidutada. Marco suunas mind selles trennis väga palju ja mul oli peale trenni päris hea tunne. Nägin esmakordselt ka ameeriklasest tempot Amberit, kes jättis väga sümpaatse mulje ja nüüd on üks inimene rohkem, kes inglise keeles rohkem suhelda tahab. Õhtul käisime veel Mercato poes varusid täiendamas, kus muidugi lambist Cumi meid hoolega jälgis – ütlesin talle et „okei, ma panen siis šokolaadi tagasi” - ja õhtul vaatasin veel paar Brooklyn99 osa ära, mille olin PalaFenera Wi-Fis alla laadinud. Annick sõitis õhtul aga lennujaama vastu oma õele, kes talle külla tuli, nii et oleme siin nüüd kolmekesi!

Reede.
Hommikul oli jälle jõusaali aeg, seekord jälle tavapäraselt pikk programm, mis võttis ikka päris läbi. Lõuatõmbes olin eriti nõrguke – teised said kummilindi abil oma 6 ikka tehtud, ma sain vaevu 2 ja tegin ülejäänu masinal... Lõunal tegin kiire uinaku ja õhtul pidin varem trenni minema, et Dave saaks teha mõned testid. See tähendas siis seda et Dave mõõtis ära mõlema reie ümbermõõdud, et välistada ebakorrpärad, mõõtis reielt ja kõhult rasvaprotsenti (ma õnneks ei näinud numbrit), mõõtis jalgade pikkused, õlavöö ümbermõõdu ja käte siruulatuse (190,5!), tegi paar jalgade liikuvuse testi (nt sügavkükk – lebo!), ja muidugi klassikalised käeulatus seistes parema käe ja koos kätega (seal jäin oma tavapärasele 2cm alla, aga ilmselt jäin kangi all hommikul lihtsalt kongu). Lõpuni me testidega ei jõudnud, ees ootab mõni päev veel „pistol squat” ehk kükk ühel jalal, mida ta vist lihtsalt filmib. Kuna kaks viimast päeva on siin päris soe olnud, nii 27-28 kraadi, siis õhtune trenn oli ikka väga higine. Mul polnud reaalselt enam särgil kuiva kohta. Giulio oli ka tagasi, nii et volüüm oli trennis jälle kõrgem. Trennis sai teha veits kaitset (mis läks mul tavapäraselt präänikusse), siis natuke blokitehnikat (mis oli tore, sest palli polnud) ja lõpus jälle kuuik. Peale trenni saime tagantjärele tähistada Giulio sünnipäeva, kohale oli toodud pizzat ja krõpsu ja küpsiseid, joogiks šampus ja limonaadid – inimesed kohe teavad, mida sportlastele hea tuju tarvis pakkuda! Õhtul sõime kodus natuke tervislikumat kraami ka ja hollandlased tutvustasid mulle hollandikeelseid ja ka inglisekeelseid tobedaid laule, näiteks toidunimedega laul, laul pii esimesest sajast komakohast ja laul, mida lastakse Hollandis hetkel hästi palju klubides ja pidudel ja mille saatel terve rahvamass korraga paremale-vasakule hüppab. Kuna järgmine hommik on vaba ja vaikselt toas on hea ja sääsevaba olla, erinevalt PalaFenerast, kus me trenni eel, ajal ja järel sääski tapame ja ennast sügame, siis kirjutasingi blogi valmis ja jään ootama homset pidupäeva, kui peaksime lõpuks korterisse interneti saama!

02 Dec 2017

The necessity of a new blog post is TOO DAMN HIGH!

Jälle olen masendavalt kaua ilma blogisse kirjutamata ära elanud ja kui nii edasi läheb, võib varsti isegi piinlik hakata. Quick maths - eelmisest postitusest on möödas üle kuu aja ja kirjutada oleks paljustki. Palju on toimunud nii palliplatsil, elus endas ja ka mu oma peas ja mõtlemises. Aga millegipärast ei ole ma suutnud vaevaks võtta ja midagi sellest kirja panna - nüüd istun siis saja erineva emotsiooni, mõtte ja uudise otsas, mis kõik siia ühte postitusse ära mahutada. Õnneks ootab hetkel ees 4,5h reisimist kodumaale ja bussi- ning laevareisi on kirjutamisega üsna hea sisustada.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, mis sel hooajal kõige suurema pettumuse on valmistanud. See paganama Meistrite Liiga korduskohtumine. Ma ei suuda siiamaani seda mängu normaalselt läbi analüüsida, sest mängule mõeldes tulevad pähe need lõpupunktide emotsioonid ja need EI OLNUD positiivsed. Mu põhimõtet, et igas halvas asjas on midagi head, oli sellesse mängu väga raske sobitada. Kuigi Tomi ütles mulle mõni päev hiljem, et "kindlasti oled pettunud, aga püüa mõelda ka seda, et sa suutsid peale halba esimest geimi tagasi tulla ja mängisid suurt rolli selles, et me üldse kuldse geimini jõudsime", siis tahes tahtmata on raske oma süütunnet maha suruda, kui kuldse geimi lõpus sulle mitu palli usaldatakse, sa nende mahalöömisel konkreetselt kätt väristad ja tagatipuks lõpetad mängu keset võrku servimisega. Ja asja ei teinud paremaks ka see, et meie vastane Maritza tegi Siberis Krasnojarskile kuldses geimis ära ja sai alagrupiturniirile. See oli kõik nii lähedal ja lausa käega katsutav. Aga seekord läks nii. Kõige rohkem kahju oli kodupublikust ja eriti mu vanematest, kes olid ilmselt mu karjääri seni kõige otsustavamate vigade tunnistajateks. Ja üldse ei olnud see reis neil mängude mõttes just kõige õnnelikum, sest paari päeva pärast Rovaniemi WoVo vastu mängitas treener pigem varusid ja võit tuli ka niimoodi. Aga vähemalt said mu vanemad mängu VIP-alal intervjuud anda... millest nad rääkisid, seda ma kahjuks või õnneks ei teagi.

Järgmine mäletamist väärt mäng oli Kuusamo vastu, kes on sel hooajal väga hästi vähemalt alustanud ja tõotas tulla põnev andmine. Nende nurgaründajad ja diagonaal olid võistkonna veduriteks ja tundus, et nad lõid meil vahetevahel isegi üle bloki. Ka seal mängus kippusin ma väristama, eriti alguses, kuni meie side Viki mu lausetega "Why are you afraid to hit? Yes, you are afraid! Come on, you are better than this!" rohkem käima tõmbas. Tõesti, ma olin viimasel ajal (ja tõtt-öelda ka veel mitmes mängus peale seda) kuidagi halvasti alustanud ja vahel ei saanud isegi mängu lõpuks mingit löögikindlust sisse. Läksin lööma liiga põhja, mille tulemuseks oli see, et pall tuli blokist veel kiiremini tagasi maha, kui ta mu käest välja lendas. Tomi pidi mulle väga kaua ühte ja sama asja rääkima - löö kõrgemale kätesse või siis löö blokist mööda, kui nii alla lüüa tahad. Ma ei saagi aru, miks mul nii kaua aega võttis, enne kui lõpuks asja enam-vähem käppa sain - ja sellega taastus ka löögikindlus. Järgmine punkt, kus ma ennast kokku võtma pidin, oli mängu alustamine. OrPo vastu mängus läks mul esimene geim jälle võssa ja mind vahetati välja. Pingil istudes sain Tomilt loengu, et ma ei saa kõiki mänge niimoodi halvasti alustada ja see pole piisav, kui hakkan alles teises-kolmandas geimis normaalselt mängima. Tundus, et see loeng aitas jälle, sest igatahes HPK vastu olin esimeses geimis 7 punkti juures 100% rünnakuprotsendiga, mis on vist päris okei algus. Üldse tundub, et HPK vastu tulevad mul mängud hästi välja - mõlemas mängus on mind võistkonna parimaks valitud, kuigi viimases mängus see nii suurt rõõmu ei teinud, kuna saime 2:3 pähe. Ehk siis on nüüd ka meil tabelis kirjas esimene kaotus. Aga rõõmu tegi see, et Tomi oli peale mängu suht positiivne ja ütles, et hea, et me üldse siit karukoopast ühe punkti kätte suutsime saada.

Eilses mängus Vampula vastu kindlustasime kahe esimese geimiga Soome karika poolfinaalkoha ja peale seda andis Tomi põhidele puhkust. Ja me pidime naerukrambid saama, kui Tomi neljandas geimis ühe enneolematu trikiga hakkama sai, või noh, vähemalt mina pole sellist viivitamist varem näinud. Liberovahetusest väljas olnud tempo Anna võttis kätte vahetusnumbri 16 ja hakkas vahetusse minema. Ehk siis - juba väljakul olnud mängija, kes küll liberovahetuse tõttu pingil oli, hakkas välja vahetama mängijat, keda meie koosseisus ei olegi! :D Tulemuseks viivitushoiatus ja muiged nii siit kui sealtpoolt platsi - hea küll, meie varukastis pigem korralik naerupahvakas. Ahjaa, järgmise punkti võitsime loomulikult meie. #treeneripunkt

Olen pikalt mõelnud, kas rääkida blogis ka oma toitumisest, ja kuna aega tegelikult on, siis panen üht-teist siia kirja. Esiteks, I have gone gluten free. Meenub kohe mingisugune video tv-showst "Keeping up with the Kardashians" (ei, ma ei vaata seda, vaid olen näinud mõnda klippi), kus mingi vend läheb närvi ja purskab, et "I don't think she even knows what gluten is! I don't! Do you?" Nojah, täpset bioloogilist või keemilist definitsiooni ma muidugi anda ei oska, aga põhimõtteliselt on minu jaoks tegemist nisujahuvaba toitumisega. Miks? Sest Novak soovitas. Ma lugesin Djokovici raamatut, kus ta oma toitumist kirjeldab, ja kuigi ta imeline tipputõus tänu gluteenivabale dieedile annab natuke põhjust skeptiline olla (vaevalt, et see kõik AINULT tänu gluteenist loobumisele toimus), siis otsustasin ma seda ikkagi proovida, sest olin suvega juurde võtnud ja nisujahu pidi ka teiste allikate kohaselt olema see asi, mis kalorid kilodeks transformib. Ja see "proovimine" kestab siiamaani, sest ma olen selle valikuga väga rahul olnud. Üks põhilisi plusse on see, et nüüd ma saan endale enamus crappi ära keelata, sest see pole gluteneivaba. Sellised reeglid aitavad toitumist piirata. Üldiselt ongi mul kolm põhilist reeglit - gluteenivaba toit, tervislik toit (mis tähendab seda, et üritan vältida igasuguseid kunstlikke aineid, säilitusaineid ja muid E-sid nii palju, kui võimalik) ja söömine teatud ajavahemike tagant. Jah, ma olen veel üsna nõrk selles mõttes, et juhtub ka päevi, kus ma lihtsalt söön peatumatult ja kõike, mis ette juhtub. Peale neid õhtuid olen igatahes endas väga pettunud ja isegi vihane. See vist on hea märk, et vähemalt mõtlemine ja eesmärgid liiguvad õiges suunas. Mängupäevadel ma ennast toiduga tagasi ei hoia - kes sööb, see lööb! Ja loodetavasti suudan oma toitumise muutmisega ka oma kehas mõningaid positiivseid muutusi kaasa tuua.

Tagasi liiga juurde tulles - mind valiti Mestaruusliiga novembrikuu sümboolsesse koosseisu! Olles siin liigas mänginud kolm kuud, siis on see minu meelest päris tubli saavutus. Aga nagu ikka, siis tööd tuleb ikka kõvasti edasi teha. Praegu on vorm tegelikult päris hea - jõusaalitrennides olen suutnud raskusi suurendada ja see annab märku ka palliplatsil, kus löögivõimsus on kohati päris okei. Puudu ei ole ka motivatsioonist, et veelgi tugevamaks, kiiremaks ja osavamaks saada. Citius, altius, fortius!

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

14 Oct 2017

Article:

Eesti võrkpallikoondis - põhjatu inspiratsiooniallikas

Nonii!

Kohutavalt palju aega on jälle möödas sellest, kui viimati blogisse midagi kirjutasin. Aga parem hilja kui mitte kunagi, right? (Muide, selle lause puhul veendusime Pajulaga, et laulmise puhul see paika ei pea.)

Jäin tookord pooleli kohas, kus seljataga oli esimene treeningmäng. Nüüdseks on ette näidata veel kaks treeningmängu, kaks treeningturniiri ja kaks esimest liigamängu. Seega võib laias laastus öelda, et oleme tiimiga juba päris hästi kokku mängida saanud. Aga nüüd siis kõigest ka natuke lähemalt - vähemalt nii palju, kui ma mäletan. Laisk pea on keha nuhtlus... või kuidas see oligi.

Augustikuised treeningmängud olid esiliiga tiimi Salon Viesti ning meistriliiga tiimi LP Vampula vastu. Nende kahe vahepeal toimus veel paar treeningmängu, mille mina olulistel põhjustel vahele jätsin. Nimelt käisin ma Gdanskis Eesti meestele kaasa elamas! Olen mõttes juba tuhat korda treenerit tänanud, et ta mul seda ettevalmistusperioodil teha lasi. Kaotused kaotusteks, aga võitlust oli palju ja atmosfäär hallis andis nii räigelt motivatsiooni juurde. Eriti huvitav oli hetk, kui sain eelviimasel päeval kõne, milles sooviti minuga kohalikus Eesti fännibaasis intervjuu teha. Panin lingi ka siia alla lugemiseks - ma pole sellises olukorras veel olnud, et fännina kommentaare anda! Üks linnuke jälle kirjas :)

Üks väga huvitav kogemus oli ka uute Viestilaste ristimine, mis septembrikuu alguses aset leidis. Uueks kogemuseks seda täielikult nimetada ei saa, sest midagi sarnast olin ma juba Audentese 10. klassis läbi elanud. Peale kannatusi täis õhtupoolikut ja lõpuks antud soomekeelset vannet saingi kätte diplomi, mis kinnitas mu ametlikku võistkonnaliikme staatust. Uhke värk!

Septembri teisel nädalal toimus kohalik OP-Lounaismaa turniir, millele oleme tagantjärele tüdrukutega mitu korda tagasi vaadanud... ja pigem selles võtmes, et "jumal tänatud, et see läbi on" ja "kui me selle üle elasime, elame me kõik üle". Reedene hommikutrenn ja kaks õhtust mängu - üks Rootsi Engelholmi ja teine Venemaa Leningradka vastu -, kaks täismängu laupäeval ja peaaegu kaks täismängu pühapäeval... korralik andmine, ja tasuks turniiri kolmas koht, mis oli natuke allpool meie ootusi kodusel turniiril. Reedel tundsin ennast veel täitsa hästi, eriti mängus Leningradka vastu, kuid mida mäng edasi, seda vähem jagus mul vastupidavust normaalselt mängida. Aga eks need pikad turniirid olegi pisut raskemad ja päris hooajaga, kus on kaks mängu mitte päevas, vaid näiteks nädalas, ei anna seda võrrelda. Ja järgmistel nädalatel treeningmänge ei toimunud ning sain kaks nädalavahetust järjest isegi kodumaa pinnale astuda ning pere ja sõbrad üle vaadata.

Rääkides erinevate maade pindadest, siis järgmiseks sammuks oli meie jaoks Venemaa - läksime Leningradka kutsel mängima nende turniirile Peterburi lähedale. See oli tõeliselt põnev reis. Rongisõit ja piirikontroll oli omaette asi, samamoodi ei saa unustada meie imelist tulemust, sest me võitsime kogu turniiri täitsa ära, tehes tuule alla nii Kasahstani hõbedale Astanale, Tšehhi hõbedale ja karikavõitjale Olomoucile ning korraldajale, Venemaa superliiga tiimile Leningradkale. Ja suur üllatus oli see, kui mind kogu turniiri parimaks diagonaaliks valiti. Aga minu jaoks oli palju olulisem see, kuidas ma ennast peale seda turniiri tundsin. Võtsin selle tunde suhteliselt hästi ja täpselt kokku enne esimest liigamängu toimunud hooaja avaüritusel, kus minult selle turniiri kohta küsiti. Vastasin nii, nagu asi oli - kasvasime seal turniiril rohkem kokku. Nii tundsin vähemalt mina. Ja see oli suuresti tänu sellele, et 1) kogu see "campus" oli täiesti metsa vahel (koos pisikese magaziniga, kust sai leti tagant vene keeles asju küsida - ja ma olin oma algelise russkiga mitu korda isegi abiks!) ja 2) wifi töötas nii lünklikult, et me pidime üksteisega kogu aeg reaalselt suhtlema! Kas te kujutate ette? :D Me ei ole mingisugused netisõltlased, aga tänapäeva noorte omavahelisele läbisaamisele ja üksteise tundmisele annab ka see väga palju juurde, kui me saame koos internetti mööda majanurki taga ajada. Nii ma ütlesin ka sealsamas hooaja avaüritusel, kui minult küsiti, et mida me siis tegime, kui wifit ei leidnud? "We just started looking for the wifi together," vastasin ma.

Leningradka turniirilt tagasi tulles oligi aeg esimeste liigamängude nädalaks. See oli minu ja ilmselt kogu tiimi jaoks äärmiselt kauaoodatud hetk. Reedene mäng Vampula vastu oli siis minu Mestaruusliiga debüüt ja ütleme nii, et oleks võinud ka hullemini minna! Tegin oma ära ja suutsime tiimiga näidata piisavalt kindlat mängu, et anda kõikidele mängijatele mänguaega. 3:0 võit ja liiga edukalt alustatud - nagu ka oma esimeses Soome mängujärgses intervjuus mainisin, siis terve tiimi võit!

Ja liiga teiseks mänguks oli kohe üks hea maasikas - mäng eelmise aasta finalisti, põlise rivaali HPK vastu. Isiklikust mängust rääkides, siis alguses ma oma mängu hästi käima ei saanud, aga rõõmu tegi see, et panin esimeses geimis esimese serviga ässa - ja seda hüppelt serviga! See on võimas tunne, mida võiks ja tahaks ideaalis rohkemgi tunda. Esimesed kaks geimi võitsime, tulles teises geimis tagasi üpris nutusest kaotusseisust. Peale teise geimi järgset 18-minutilist publikule mõeldud puhvetipausi, nagu see siin liigas kombeks on, olime aga kas meie lagunenud või siis vastane ennast kogunud, sest kolmas geim oli konkreetne loodusõnnetus ja kaotasime selle väga nutuse seisuga. Aga neljas geim oli jälle meie ning see kujunes ka minu parimaks geimiks. Arvan, et küllaltki palju selle viimase geimi pealt valiti mind ka kohtumise parimaks mängijaks LP Viesti poole pealt. Ja omakorda selle parimaks osutumise tõttu pidin andma ka elu esimese Mestaruusliiga mängu pressika. Paar korda muidugi puterdasin, aga see selleks - võidu üle olime kõik rõõmsad. Peale pressikat vahetasin paar sõna ka HPK tolle mängu parimaga, nende ameeriklasest sidega, kes mu diagosse löödud pallid pidevalt ilusti üles võttis. Tema väite peale, et "sul olid ikka parajad löögid seal", vastasin omakorda, et "ega sa mu elu lihtsaks ei teinud"...

Elust ja olust ka natukene. Vahepeal on minust saanud Soome Vabariigi ametlik ajutine resident, aga eestlane olen ja eestlaseks jään! Samuti alustasin ma õppimist Turu avatud ülikooli kursusel teemal "Arengupsühholoogia algõpingud" või midagi sarnast. See viimane on olnud ka üks põhjus, mille taha ma harvade blogipostituste vabandamiseks pugeda saan. Need paar ainepunkti mind eriti ei sütita, aga mis oleks parem variant vahepeal võrkpallist mõtted eemale saada, kui seda on uute ja tõepoolest huvitavate teadmiste omandamine!

Hetkel on käsil taas vaba nädalavahetus ja juba esmaspäeval hakkame liikuma Bulgaariasse - ees ootab CEV Champions League kohtumine Maritza Plovdivi vastu! Elevil olemiseks on mitu põhjust: esiteks reisime läbi Tallinna, mis tähendab, et tagasitulles saan poolele teele maha jääda ja koduseid näha; teiseks saime eile kätte oma Meistrite Liiga särgid, mis on naaaatuke teist värvi, kui meie punased Mestaruusliiga särgid (hint: NEOONROOSAD!); ja kolmandaks, tegu on Meistrite Liiga teise ringiga, mis tähendab minu jaoks igal juhul rekordikordust - eelmisel hooajal pidime just selles ringis Kohilaga Belgradi paremust tunnistama.

Kui Meistrite Liiga mänge kannab loodetavasti üle tuttav veebikanal laola1.tv, siis Soome liiga mängudega on üsna keeruline lugu. Meie puhul on seegi hea, et eelmise aasta finalistide mänge kannab aeg-ajalt üle ka YLE, mida mõni inimene võib-olla Eestis oma telepaketist või ka internetist näeb. Aga muidu on mängude näitamise õigused veebikanalil nimega Ruutu, mis on tasuline. Üritan muidugi teada anda, kui leian mõne vabama variandi mängude vaatamiseks, kuid siiani tundub, et kõik on väga rangelt reguleeritud. Soome elu...

Loodetavasti suudan järgmise postituse teha lühema ajaperioodi möödudes. Seniks aga hoidkem euroliigaks pöidlaid! ;)

13 Aug 2017

Hello Estonia, this is Salo calling!

On selline kahtlase ilmaga pühapäeva pärastlõuna ja mina olen jälle koha sisse võtnud oma rõdudiivanil. Täna on siin isegi õhku, eriti võrreldes möödunud nädalaga. Hoolimata pisikesest uduvihmast oli täna isegi mõnus rattaga linna peal ringi vurada, sest oli õhku, mida hingata. Mina kui pigem külmalembeline isiksus nautisin seda ilma väga ja praegugi on jahedal rõdul hea suvekuumusest puhata. Ja blogi kirjutada.

Peale Salo-Volley turniiri, millest viimati kirjutasin, ootas ees veel üks trenninädal (milles sisalduv Kiikala oli õnneks pisut kergem, kui selle eelnenud nädalal olnud surmatrenn) ja siis sain jälle kodumaale käima tulla. Viimase trenni eel saime Nooraga kätte veel auhinnad, mille teenisime ühes trennis võidetud harjutuse eest – väikese šokolaadi ja JÄÄTISE. Mille jaoks muidugi külmkappi polnud, ja mina ei kavatsenud seda Twisteri mahlapulka hakata enne trenni sisse pigistama. Panin siis selle pingi peale, et küllap natuke ikka külm on, kui trenniga lõpetame. No ei olnud. Selle asja nimi oli mahl kilekotis, mis mulle seal pingil pärast vastu vaatas! Seega läks kahjuks pool auhinda äraviskamisele, aga rõõm jäi ikkagi alles, sest esiteks šokolaadi sai ikkagi süüa ja teiseks ootas kodu!

Eesti-nädal oli tegelikult üsnagi tegus. Eriti nädala lõpp, kus mängisime Pajulaga rannavolle Eesti meistrivõistlustel. Läksin juba neljapäeval Pärnusse, et veidi tuulise ilmaga ka trenni teha, sest nädalavahetuse ilmaprognoos oli... noh, Eesti volleilm. Saime neljapäeva õhtul natuke ka üle aia Weekendi vaadata ja veendusin taaskord, et selline üritus ei ole ikka minu teema. Reedel panime siis Saaremaa poole ajama (praamile jõudsime ikka üsna napilt, aga eks me olegi Pajulaga need täpsed ajaarvestajad) ning kohale jõudes saime teada ka alagrupivastased – üheks neist oli paar Nõlvak-Graumann. Milline meeldiv üllatus! Kuigi esimese mängu suutsime tuulisel rannaväljakul võita, siis teises mängus Nõlvaku ja Graumanni vastu ei suutnud me eriti midagi teha. Alagrupi teine koht tähendas edasipääsu veerandfinaali, milles tuli vastu paar Kais-Mägi – üsna tuttavad tartlased. Aga ka selles mängus ei saanud me absoluutselt hakkama. Isiklikult ei tajunud ma tuult üldse ja isegi need vähesed olukorrad, kus tuult süüdistada ei saanud, suutsin kuidagi ära susserdada. Saime geimides üsna vähe punkte ja kaotasime. See tähendas ka seda, et teise päeva poolfinaalidesse meil asja polnud. Olime ikka väga pettunud ja mornid, aga õnneks oli rannas üks koht nimega Viking Burger, mis tegi meele kohe palju paremaks! Tõsiselt, see on üks parimaid, kui mitte parim burksikoht üldse. Päriselt ka. Minge kohe.

Ja juba esmaspäeva hommikul saabuski aeg taas Soome tulla. Nüüd siis juba „for good”. Põnevus oli sel korral juba mitu korda suurem, sest juba reedel oli plaanis esimene treeningmäng! Muidugi ei saa jälle jätta mainimata ka Kiikala trenni, mis sel nädalal oli ikka korralik. Enne viimast mäejooksu andis Ville nõu, et „try to enjoy the pain”... raske oli, aga tegelikult on need mäetrennid tõesti enamjaolt peas kinni. Kehas on jõudu ilmselt küll, kopsudes võib-olla veidi vähem, aga pea kipub ütlema, et „aitab küll, keha ju juba valutab”. Peaksingi proovima vaimselt tugevam olla. Aga kui ma õigesti aru sain, siis mu mäe läbimise aeg paranes natuke, mis annab aimu arengust! Õigesti aru saamisest rääkides – käisin sel nädalal ka Oksana juures massaažis, et jalgadele veidi leevendust saada. Ja hästi hea on suhelda, kui massöör räägib soome või vene keelt ja klient ei oska neist eriti kumbagi... Otsustasime siiski suhelda vene keeles, sest see oli lihtsalt Oksana jaoks parem variant. Ja ma pean ka selle keele praktikat ju siiski saama. Kusjuures midagi nüüd täiesti segaseks ei jäänudki – venekeelsete mängijatega Kohila klubis suhtlemine on ikka midagi juurde ka andnud!

Niisiis, nädal lõppes treeningmänguga! Ma olin seda hetke terve suve oodanud, et uue klubi eest esimest korda platsile astuda. Ja kuigi liiga ei alga enne septembri teist poolt, oli ikka ärevus enne mängu täitsa sees. Vastaseks oli LP Kangasala, kelle kohta ma lisaksin ka midagi, kui ma vaid vastast natukenegi tunneks... Meie poolt olid puudu kaks põhinurka Noora ja Ronja, samuti jättis mängu vahele põhiside Viki. Aga sellegipoolest saime kätte 3:1 võidu. Isiklikust esitusest nii palju, et esimene geim oli minu poolt üsna hea, aga mida mäng edasi, seda rohkem hakkasin tegema mingeid tobedaid vigu. Aga tunne jäi sellegipoolest üsna hea, eriti statti vaadates, kus olid kirjas numbrid 25/+12. Pluss-miinus jätab selle punktisumma puhul küll soovida, aga abitreener Janne ütles peale mängu samuti, et „võtame need lihtsad vead ka ära ja siis on skoor juba 32 punkti, mis on Soomes väga hea näitaja”.

Mis vajab kindlasti ka ära mainimist – neljapäeva õhtul trennis küsis Tomi mu käest, et kas olen hüppelt servi (ehk siis jõuservi) ka löönud. Vastasin, et paar korda olen proovinud, aga ei ole selles väga hea. „Selge, homme hommikul trennis proovid,” oli treeneri vastus. Ja reede hommikul proovisingi. Esimene serv oli üle ootuste hea! Sain hommikuses trennis päris palju seda lüüa ja tundus, et Tomi jäi rahule, sest õhtuses mängus sain teises või kolmandas geimis käsu hüppelt panna. Tegelikult sain kirja ka peaaegu kaks ässa – üks serv maandus VIST küljejoonele, aga kohtunik vilistas auti, teine serv läks kindlalt vastase puutest auti, aga kohtunik andis uue palli. Muidugi tuli sisse ka kaks-kolm viga, aga see oli esimene mäng, kus mul mõni hüppelt serv ka normaalselt üle läks! Ja praegu on igatahes üsna hea tunne, et jätan selle servi timmimise oma kavasse ka edaspidi.

Täna pärastlõunal võtsin lõpuks asja tõsisemalt ette ja pakkisin kõik oma asjad lahti. Samuti otsustasin peale kolmapäevast Kiikala trenni ära proovida esimese kebabikoha - see Rhodose-nimeline kebabi place oli igatahes väga njämma. Sel nädalal oli üldse lihtsam aega sisustada, sest käis ju kergejõustiku MM. Ja kuigi soomlased ei tahtnud Eesti sportlasi eriti pilti lasta, siis mõne neist nägin ikka ära. Janeku esitus oli ikka väga vinge, pole sõnu!

Järgmine nädal on jälle üsna trennine ja reedel ootab ees uus treeningmäng Salo esiliiga satsi vastu. Eks hetkel pean oluliseks leida sidedega parem klapp, sest minu positsiooni juures on vast rünnak see kõige olulisem aspekt. Blokis võiks ka hakata veits rohkem asju tajuma, praegu on asi suht bingo-loto. Ja muidugi vähendada oma lihtsaid vigu, mis on sellised noorele ja kogenematule sportlasele viitavad asjad. Pluss muidugi füüsiline areng, aga see on juba pikema perspektiivi jutt.

Peatse jällekirjutamiseni!

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

"Work so hard that one day your signature will be called an autograph."

Position: Diagonaalründaja/Opposite
Club: LP Viesti Salo
Pikkus/Height: 188cm
Käeulatus/Reach: 250cm
Löögiulatus/Spike: 305cm

Club:
3x Estonian Champion
3x Baltic Champion
2x Estonian Cup Winner
1x Estonian U20 Champion

Youth/junior national team:
4x Baltic Match winner
1x EEVZA 3rd place

Born 1998 (age 21)
Coach Tomi Lemminkäinen
Club LP Viesti Salo

Personal bests

Competition results

Volleyball (PTS/effect./att. EXC%/BLC)

Show
COMPETITION OPPONENT WIN / LOSE RESULT YEAR
Baltic League
Kohila
Jelgava/LU Win 3:0 (12/+9/40%/4) 2017
Baltic League
Kohila
Achema KKSC Win 3:0 (12/+7/33%/2) 2017
Baltic League
Kohila
VK "miLATss" Win 3:0 (12/+12/71%/0) 2017
Baltic League
Võru
Famila/Võru VK Win 3:0 (13/+7/36%/1) 2017
Baltic League
Tartu
TÜ/Eeden Loss 0:3 (13/-3/39%/1) 2017
Baltic League
Kohila
SK Babite Win 3:1 (14/+3/42%/0) 2017
Baltic League
Kohila
RSU/MVS Win 3:0 (20/+15/50%/4) 2017
CEV Cup
Audentese spordihall
Allianz MTV Stuttgart Loss 0:3 (10/+3/40%/1) 2017
Baltic League
Alytus
Alytus Prekyba-Parama Loss 2:3 (15/0/35%/2) 2017
Baltic League
Kaunas
TK Kaunas ASU Loss 2:3 (29/+12/46%/2) 2017
CEV Cup
SCHARRena Stuttgart
Allianz MTV Stuttgart Loss 0:3 (13/+5/36%/1) 2017
World Championships Qualification - 1st Round
Ploiesti
France Win 3:1 (24/+18/54%/3) 2017
World Championships Qualification - 1st Round
Ploiesti
The Netherlands Loss 0:3 (5/-1/15%/1) 2017
World Championships Qualification - 1st Round
Ploiesti
Romania Loss 1:3 (23/+16/39%/3) 2017
Eesti Karikavõistlused - FINAAL
Audentese Spordihall
TTÜ/Tradehouse Win 3:1 (27/+22/61%/4) 2016
Baltic League
Tallinna Ülikool
TLÜ Win 3:0 (19/+13/52%/3) 2016
Baltic League
Viljandi
TTÜ/Tradehouse Win 3:0 (16/+4/47%/1) 2016
Eesti Karikavõistlused
Tartu Ülikooli SH
TÜ/Eeden Win 3:0 (17/+13/54%/2) 2016
Eesti Karikavõistlused
Kohila
TÜ/Eeden Win 3:0 (11/+2/27%/3) 2016
Baltic League
Jonava
Achema KKSC Loss 1:3 (10/+2/33%/0) 2016
Baltic League
Daugavpils
VK "miLATss" Win 3:0 (16/+5/28%/3) 2016
Baltic League
Kohila
Famila/Võru VK Win 3:2 (34/+26/64%/1) 2016
Baltic League
Kohila
TÜ/Eeden Win 3:1 (21/+7/47%/3) 2016
Baltic League
Jelgava
Jelgava/LU Win 3:0 (16/+12/48,0%/4) 2016
Eesti Meistrivõistlused
Kohila
Audentes/Noortekoondis Win 3:0 (21/+16/69,2%/2) 2016
Baltic League
Pinki
Babite Win 3:0 (19/+13/73,7%/2) 2016
Baltic League
Riga
RSU Win 3:0 (12/+5/59%/2) 2016
CEV Champions League
Belgrad
Vizura Belgrade Loss 0:3 (8/+7/29%/2) 2016
CEV Champions League
Tallinn
Vizura Belgrade Loss 2:3 (16/+12/36%/2) 2016
Baltic League
Kohila
Alytus Prekyba-Parama Win 3:2 (24/+10/39%/2) 2016
Baltic League
Kohila
TK Kaunas-ASU Win 3:1 (22/+11/49%/1) 2016
CEV Champions League
Bar
Luka Bar Win 3:2 (25/+18/50%/3) 2016
CEV Champions League
Kohila
Luka Bar Win 3:1 (18/+10/56%/3) 2016
Baltic League
Kohila
TTÜ/Tradehouse Win 3:1 (18/+10/57%/1) 2016
European Championship Qualifiers 2nd Round
Bielsko-Biała
Finland Loss 2:3 (26/+19/36%/1) 2016
European Championship Qualifiers 2nd Round
Bielsko-Biała
Hungary Loss 2:3 (23/+12/48%/1) 2016
European Championship Qualifiers 2nd Round
Bielsko-Biała
Poland Loss 0:3 (13/+8/34%/1) 2016
European Championship Qualifiers 2nd Round
Erd
Finland Win 3:2 (23/+13/46%/2) 2016
European Championship Qualifiers 2nd Round
Erd
Poland Loss 0:3 (6/+1/42%/1) 2016
European Championship Qualifiers 2nd Round
Erd
Hungary Loss 1:3 (12/+2/30%/2) 2016
Friendly match
Jüri
WoVo Rovaniemi Win 3:2 (31/+19/52%/4) 2016
Friendly match
Jüri
WoVo Rovaniemi Win 4:0 (8/+5/40%/4) 2016
Blessix Kohila Karikas
Kohila
Latvia Win 4:0 (13/+8/39%/0) 2016
Blessix Kohila Karikas
Kohila
Latvia Loss 0:3 2016
Blessix Kohila Karikas
Kohila
Estonia Loss 0:3 (11/+5/50%) 2016
European Championship Qualifiers 1st Round
Audentes
Sweden Win 3:2 (17/+12/52%/0) 2016
European Championship Qualifiers 1st Round
Audentes
Denmark Win 3:0 (4/+3/57%/0) 2016
European Championship Qualifiers 1st Round
Audentes
Luxembourg Win 3:0 (2/+1/100%/1) 2016
Friendly tournament
Alytus (LTU)
Lithuania Loss 1:3 2016
Friendly tournament
Alytus (LTU)
Belarus Loss 2:3 (19/+9) 2016
Friendly tournament
Alytus (LTU)
Lithuania Win 3:1 (9/+4) 2016
Estonian Championships
Kohila
TTÜ/Tradehouse Win 3:0 (17/+11/50%/3) 2016
Estonian Championships
TTÜ spordihoone
TTÜ/Tradehouse Win 3:1 (15/+8/44%/2) 2016
Estonian Championships
Kohila
TTÜ/Tradehouse Win 3:0 (9/+2/35%/1) 2016
U19 European Championship Qualifiers 2nd Round
Sofia (BUL)
Norway Win 3:1 (18/+12/59%/1) 2016
U19 European Championship Qualifiers 2nd Round
Sofia (BUL)
Bulgaria Loss 0:3 (9/+4/31%/3) 2016
U19 European Championship Qualifiers 2nd Round
Sofia (BUL)
Finland Loss 1:3 (20/+12/37%/3) 2016
Estonian Championships
Võru
Famila/Võru VK Win 3:0 (12/+6/46%/2) 2016
Estonian Championships
Kohila
Famila/Võru VK Win 3:0 (9/+8/57%/2) 2016
Baltic League
TTÜ spordihoone
Kaunas Win 3:0 (10/+8/50%/1) 2016
Baltic League
Lilleküla Gümnaasium
Jelgava/LU Win 3:1 (10/+3/32%/2) 2016
Baltic League
TTÜ spordihoone
Achema KKSC Win 3:0 (16/+11/50%/2) 2016
Contact athlete to become a sponsor!