Kertu Laak (21)

Igapäevaelu hakkab rutiinsemaks muutuma ja igast päevast eraldi kirjutada pole vast mõtet. Jätkan seega siis pisut laiematel teemadel.

1. Busto mäng.
Tegemist oli hooaja teise liigamänguga ja see toimus võõrsil. Kuigi nende saal asub vähem kui 2 tunni kaugusel, läksime juba päev varem sinna kohale ja veetsime öö väga kenas hotellis, hommikusöök oli samuti super. Hommikuses trennis tutvusin esimest korda PalaYamamay halliga, mis oli küll suur, aga samas ka piisavalt hubane. Bustoga mäng meie jaoks eriti hästi ei kulgenud, saime 0:3 tappa, aga mina sain kirja kaks esimest punkti! Esimene tuli serviässast ja teine ühe pealt löögist, mis kaitsest platsilt eemale põrkas. Nii et mina lahkusin pigem positiivsete tunnetega, kuigi ...

Meeldetuletus kurbadeks õhtuteks.

Me elame ühel imelisel kivil nimega Maa. Maa on andnud meile nii palju, aga vastu ei oota ta eriti midagi. Võime teha mida iganes, võime olla enda arvates nii läbikukkunud kui tahes - maailm pöörleb ikka edasi.
Nii lihtne on ainult enda nina ette näha, mõelda kõik otsused üle või kui täpsemalt rääkida, siis ületähtsustada iga ebaõnnestunud pallipuudet, isegi trennis. Ma julgen nii öelda, sest ma kipun seda vahel tegema. Lööd valesti, servid veaks, kaotad kaitses ja blokis keskendumise, ja tundub, nagu iga sekundiga läheks asi ainult hullemaks. Trenn saab läbi ja otsustad, et jätad spordi kus see ja teine ja homme otsid endale igava kontoritöö.
Õnneks ...

Teisipäev, 08.10.
Et siis killertrennid! Tegelikult polnud asi nii hull, kui kartsime. Hommikul timmisime kaitset ja julgestust, mis treeneril Vakifbanki vastu mängus silma kriipis („Võrkpall ei ole lihtsalt pim-pam-pum, võrkpall on pim-pam-pum ja julgestus, pim-pam-pum ja julgestus!!!”). Aga vot õhtul oli raske. Ma ei tea, kas teistel ka oli, aga kuna mina uhasin kõigepealt tunde järgi kuskil kakssada hüppelt servi ja siis kuuikus sain oma pool enamus tõsteid, siis lõpuks andsin trenni raskuse skooriks 1-10 skaalal 8, mis on ikka väga hull. Asja nimi on Borgi skaala ja põhimõtteliselt on 1 puhkamine, 5 raske trenn ja 10 kooma. Korra olen siiani 9 andnud – siis, kui Võru metsas lõike jooksime ...

Esmaspäev, 23.09.
Jõusaalitrenn oli keset päeva, kell 14, ja kõigile „meeldivaks” üllatuseks ootas ees kaalumine. Kõik ütlesid millegipärast, et kaal näitab 2 kilo liiga palju, mina nende hulgas. Kasutasin seekord trennis ka oma pulsikella ja trenni lõpuks olin kulutanud üle 800kcal, mis on päris korralik uhamine. Õhtul toimus kerge pildistamine portreevormis, pildid pandi üles klubi kodulehele. Kõige hullem ei tulnudki vist välja. Nii et kui kaal välja arvata, siis igati tip-top päev!

Teisipäev, 24.09.
Kaks pallitrenni, tavaline taks. Liigume edasi.

Kolmapäev, 25.09.
Mängupäev... jälle. Hommikul kerge võimlemine pallidega (nali naljaks, tegelt oleme alati võhmal, kui soojendus läbi) ja liikusime siis pärastlõunal kohta nimega Casale Montferrat, kus mängisime sõprusmängu Busto Arsizio ...

Laupäev, 14.09.
Vabal hommikul käisime kohalikus Vodafone esinduses endale WiFit otsimas. Klubi oli oma makseandmed sinna andnud ja meie pidime „ainult” kohale minema. Mis tähendas siis seda, et pidime näitama oma passi (mis muidugi polnud kaasas, ehk siis käisime kodus uuesti passi järel) ja isikukoodi (mitte ainult koodi, vaid tervet ametlikku paberit, mis ka sisse skänniti). Põhimõtteliselt kolm tilka verd teeristil ja oleksime võinud omale ka krati tellida. Lootsime siis, et kogu asjaajamine on vähemalt vaeva väärt – aga ei. „WiFi installitakse teile koju 10 päeva jooksul,” ütles teenindaja. Selle peale ma pisut vihastasin ja võtsin endale lisaks ka Itaalia numbriga telefonikaardi, millel on 35GB internetimahtu. Jagan siis seda hotspoti ...