Kertu Laak (22)

Camping in the middle of nowhere, quite literally!

I’m sure some of my readers have heard of Estonia by now, but how about a place called Kääriku? Probably not. Well, for Estonians, this is a known place - especially among athletes. It’s a legendary sports centre from ages ago and this year it got even better, because it went through a massive upgrade and now has even fancier facilities. Located next to a beautiful lake, Kääriku offers both calming nature and amazing ways to do sports.
This paragraph was not sponsored by the way. It sounds like it is tho.
Anyway, we have been here for a week now with the national team and it’s been super cool. However, the weather has been a bit of a challenge - an unusual temperature of 25-30 degrees daily does not make it easy to work out in a gym with no AC, but hey, at least summer has finally arrived in Estonia! On the other hand, I would say that the coolest place (literally) to be in here is the sports hall - it’s brand new and has even better air than the outside.
So what have we been up to here? In addition to strength and volleyball practises, we have been mostly sleeping and eating. But sometimes also swimming, walking around, and on Saturday we even had a relaxing sauna evening with so much laughing and singing that my abs still hurt.
On Sunday we had some time to do our own stuff, so we decided to try out a SUP yoga class with some girls on a nearby lake (blessed by the dalai lama himself, by the way!) and it rocked! Try doing a headstand… on dry land… and now try to IMAGINE doing it on a shaky SUP board. Tired yet?
So anyway, we are enjoying ourselves here, thanks for asking! Can you imagine how much easier it is to survive that amount of sweating with all these wonderful girls around me? I’m sure I would be dead by now if I didn’t have them by my side. They might be laughing in practise about how much I sweat, but I know they’re laughing with me, not at me. And we are laughing with each other literally all the time.
To take you guys more into detail, I’ll tell you exactly how much it helps. I was upset after a practise because I expected more of myself, and I didn’t really know how to stop making mistakes. I got stuck in the “end result” and instead of focusing on what to do before an attack, I was already thinking about whether it would end up as a mistake or as a point. Not a great situation. So I was disappointed after the practise and I knew I didn’t have the attitude that would be helpful for the others, too. But I opened up about it straight after the practise. To my teammates. I realised that some of them had had the same problem, and some of them thought my performance was actually ok. Seeing the perspective of others made me forget it more easily. And talking about it made me open new areas of the problem in my own mind, too. Solutions started bubbling up. We had some laughs in the evening and next morning, and by the next volleyball practise I had a new breathing.
Moral of the story? Environment helps so freaking much. Talk about stuff with people who listen. People around you can help you in more situations than you realise.
Why do I know this? Because this team is freaking awesome. I’m so grateful to be here. You guys rock.

Photo shows a smaller edition of our assistance coach. Oh, and the dream team is also there.

A post in English, because why not. So what have I been up to lately?

I stayed my 2 weeks of quarantine in our old house and I really stayed there for the whole 14 days. At first I followed the club’s program - circuit trainings, shoulder and core exercises. Using my body weight and elastic bands, with the occasional help of a jumping rope. I also did some biking around the town and I even wore a face mask (but I covered it with a bandana so I wouldn’t scare the passers-by). And I walked in my garden, so when it was time to leave there was quite a trail left near the fence. Mom and dad brought me food and they even stayed for lunch, which we had in our yard at a safe distance of course.
After quarantine I moved back into my real home and I started to use the possibilities of the home gym my brother has built - a really good thing considering all public gyms were still closed at the time. I got to do a couple of Chieri’s gym programs, but after a while I switched to the programs of our national team. Team Estonia gave me directions for weights and cardio, just like the club had done before.
Working out alone like that is quite dull for a team athlete like me. Motivating myself when there’s no teammates coming to practice turned out to be pretty challenging. Sure, in the end we made a couple video trainings with my friends in the national team Hanna and Silvia - and it helped a lot! And by the way, from some point I managed to get into the mindset of “If I work out, I will have 2 hours of my day spent”. Which shows of course how bored I was with all this unlimited free time. I started learning Italian in Duolingo (so I wouldn’t forget all of it) and recently I found an interesting course in Coursera called “Social Psychology”. Gotta spend the days somehow, right?
And of course it was crucial to think about the development of the team. I want to be in the best possible form when we meet with the national team again. It’s a cliché, but it’s true - a time like this makes you stronger, whichever side of you it might be. I can already imagine the joy I will feel when we get the team together again. And how much more patient I will be - no small inconvenience will upset me ever again!

Tundub, et mul juhtus sel hooajal peale mõlemat Scandicci mängu mingisugune suur pööre. Seekord, kevadel, oli see natuke laiapinnalisem kui mu sügisene vigastus.
Ootasin seda nädalat väga, sest esiteks tuli mulle neljapäeva õhtul pere külla, teiseks tähistasin reedel sünnipäeva ja kolmandaks ootas pühapäeval ees revanšivõimalus Filottrano vastu - mäletatavasti pidin sügisel selle mängu täiesti kodus arvutiekraani ees üle elama. Neljapäeva õhtul peale trenni kobisingi siis oma kolme asjaga korterisse, mille mu vanemad broneerinud olid, ja jäin neid ootama. Nad lendasid Milanosse ja jõudsid seetõttu kohale alles südaöö paiku. Tegime oma kallid ja musid ära ja läksimegi kohe magama, sest reedel ootas ees ikkagi trennipäev - mis siis, et seekord juba 22-aastasena.
Ma ei mäleta, kas see oli reedeses või laupäevases trennis, aga mingi hetk kuulsin esimest korda juttu, et meie kolmapäevane mäng võib seoses teatud viirusega ära jääda. See pidi toimuma Casalmaggiore vastu võõrsil ja see piirkond oli juba vaikselt muutumas natuke alarmeerivaks. Kuna ma ise polnud absoluutselt uudiseid jälginud, siis alguses ma olin skeptiline - kui hull ta ikka olla saab, see ju ainult mingi Hiina värk. Ju mängud ikka toimuvad. Laupäeva õhtul peale trenni oli meil koosolek ja meile teatati, et tõepoolest kolmapäevast mängu ei toimu, lükatakse kuskile edasi. Aga et homne mäng kodus Filottranoga on okei, sest meie regioonis on kõik hästi. No olgu - vähemalt mu pere näeb mängu. Või kas ikka näeb…
Trennide vahel tegime klassikalisi asju, jalutasime natuke Chieri peal, käisime ka Torino lähedal ühes suures lossis, mille mingi kuningas kunagi oma “jahimajakeseks” ehitanud oli. Tore ikka, kui keegi käib külas, nii saab ka ise vaatamisväärsustega tutvuda!
Ka pühapäevaseks mängupäevaks planeerisime ühe visiidi Torinosse, Lavazza muuseumi. Ja seal kohviubade vahel saingi järsku Annickilt sõnumi, et mäng jääb ära. Tõepoolest, meie klubi lehel oli kirjas, et mäng on “cancelled”. Varsti saime ka klubi managerilt teada, et mängu ei toimu ja “please stand by”, mis täna edasi saab. Läksime siis koju tagasi ja passisime seal ikka mitu tundi, kuni meile anti luba lõdvestuda ehk siis trenni ei olnud tulemas enne, kui kolmapäeva hommikul. Saimegi perega Astis pisut ringi vaadata.
Pettuma pidid tegelikult veel ühed fännid - Priit ja Madis, kes on meie koondise suurimad fännid ja olid Saaremaa mänguks Itaaliasse tulnud. Nad planeerisid oma reisi nii, et ka minu mäng Chieris enne ära näha. Lõpuks jäid nad mõlemast mängust ilma ja kuulu järgi võtsid ette hoopis tuuri Lõuna-Itaalias.
Esmaspäeval veetsime veel pool päeva perega Torinos ja tulin sealt siis rongiga tagasi, kui nad oma Alfa Romeoga suuna lennujaama poole võtsid.
Ja kui aus olla, siis edasine mängude canceldamine, trennide ärajätmine, graafikute ja trennikavade muutumine ja muu virvarr on ainult väga segaselt pudru-kapsana meeles. Ja tõtt-öelda ei taha seda väga enam meenutada ka. Aga ükskord algab aega, kui kõik mänguplaanid jälle konkreetsed, trennis on 14 kaasrühkijat ja saab mõelda pisut kaugemale, kui homne päev.

Pildil perek. Laak hetk peale kurba uudist mängu ärajäämise kohta. Ja Lavazza autobaar.

Ei läinud palju aega, kuni ka liigahooaeg ametliku jätku sai. Esimeseks mänguks jällegi Perugia, nagu ka esimesel poolaastal, kuid seekord nende kodus. Meil oli selleks mänguks probleeme mängijate leidmisega, eriline probleem oli nurgapositsioonil. Perinelli oli olemas, kuid Guerra oli just kaotanud oma ema ja ta oli arusaadavatel põhjustel mõne nädala kodus. Probleem oli ka Stephiga: ta pidi tulema otse Puerto Ricost, kuid lendudega tekkis probleem ja lõpuks jõudis ta Perugiasse mängupäeva pärastlõunaks. Ta pani küll mänguvormi selga, kuid alustama pidi tema asemel siiski noor Annick. Normaalsed tuleristsed! Oli korralik roller-coaster mäng, läks viiegeimiliseks, kuid viienda jätsid koju väljakuperemehed ja nii pidime tabeli lõpuvõistkonnale 2:3 alla vanduma.
Mõni päev peale mängu koosolekul küsis treener meilt järjest küsimusi.
“Tõstke käsi, kes arvab, et meil on võimalus tulla liigas seitsmendaks?”
Olime tol hetkel veel kaheksandad ja seitsmenda kohaga oli vahe paar-kolm punkti. Kõik tõstsid käed.
“Kes arvab, et ma olin peale Perugia mängu vihane?”
Kõik tõstsid käed.
“Kes arvab, et ma olin vihane TEIE peale?”
Enamus tõstsid käed, mina nende hulgas. See Perugia mäng ei olnud meie poolt kindlasti hea mäng.
“Siin te eksite. Ma olen väga tihti peale mängu vihane, aga mitte kunagi mängijate peale. Mitte kunagi. Ma võin olla vihane enda peale, enda otsuste peale, kohtunike või teise võistkonna peale. Oma tiimi peale mitte.”
Mind selline koosolek küll julgustas. Treeneripoolne usaldus sai järjekordse kinnituse. Ja ma usun, et me kõik saime lisamotivatsiooni tööd edasi teha, et see seitsmes koht ära võtta.
Järgmine mäng oli Busto vastu ja olgem ausad, sealt keegi mingit erilist imet ei lootnud. Saime kodus 0:3 tappa ja unustasime selle üsna kiirelt. Nad olid ikkagi Coneglianoga koos see tiim, kes oli tol hooajal omaette klassist.
Aga siis läks lahti reisimiste nädal.
Esimene peatus: Caserta! Kõige kaugem ots terve hooaja jooksul. Eriti veidraks tegi olukorra see, et kui eelmise kohtumise ajal oli see tiim veel normaalsel tasemel, siis vahepeal oli neil õnnestunud jõuda omadega pankrotti ja sellega seoses “vabaneda” enamustest oma välismängijatest. Põhimõtteliselt oli neil alles veel üks hea välismaalasest nurk ja üks värskelt Itaaliasse saabunud tempo, kes mängis enne Rootsi liigas (juba see näitab, et tegemist polnud mingi tipptransferiga), ülejäänud mängijad olid itaallased ja mõned neist üle toodud Serie C noortevõistkonnast. Ja nüüd pidime me ette võtma 6-tunnise rongisõidu, et sellele tiimile tuul alla teha. (Tagasi sõitsime õnneks lennukiga!) Napoli kant oli vähemalt huvitav ja teistsugune, isegi jaanuaris oli seal küllalt soe ja isegi tänavapilt näitas lõuna-itaallaslikku minnalaskvat meelelaadi. Hotell oli üsna lagunenud (kuid toit oli priima!) ning hall oli RÄME külm… tegime hommikuse trenni kõik pikkade riietega, isegi mina - okei, trenni poole peal võtsin loomulikult juba pusa ära, sest tegemist on ikkagi Higi-Laagiga. Mängu ajaks oli siiski küte ka tööle pandud ja isegi mõni inimene oli väikesesse saali mängu vaatama tulnud, kuigi enne mängu võis lugeda kuulujutte, kuidas tiim peab mänge suletud uste taga. Neil oli olnud mingeid probleeme vägivaldsete fännidega ja saanud ka sealtpoolt sanktsioone. Mäng käis üsna kähku, kuigi selliste tiimidega on alati ohtlik mängida, sest noh, kui vastastiim on Serie C, siis meie tase langeb ka vähemalt Serie B tasemele, sest rohkem pole lihtsalt vaja… Õnneks saime kiire 3:0 võidu ja sain paar servi ka teha ja lõpus peale servi ka tahaliini sisse jääda, jee!
Lennukiga siis tagasi ja juba kahe päeva pärast startisime järjekordsele 6-tunnisele reisule, sest detsembri seisuga olime liiga kaheksas tiim ja see tähendas klubi jaoks midagi ajaloolist: kvalifitseerusime Itaalia karikavõistlustele! Aga kohe tuli vastu esimene tiim ehk Conegliano. Ja mäng toimus meist 6 tunni kaugusel kell 20:30. Seal mängus sain pikemalt mänguaega ja tegin isegi mõne punkti! Super hea on alati, kui saan natuke pikemalt mängus olla ja välja tulles Marco ütleb need maagilised sõnad “Grande, Kertu!”. Kaotasime jälle 0:3, vaatamata treeneri mängueelsele karjuvale motivatsioonikõnele stiilis “KÕIK ARVAVAD ET MEIL POLE LOOTUSTKI AGA K*RAT KÜLL ME VEEL NÄITAME NEILE JA ME HOIAME HAMMASTEGA SELLEST MÄNGUST KINNI JA MA TAHAN VERD NÄHA”. Parafraseerisin loomulikult.
Mängult koju jõudsime reaalselt koidu aal. Päike juba tõusis, kui ma voodisse kobisin, ja õhtusöögist oli nii kaua möödas, et pidin enne “ööund” veel ühe banaani ära sööma, et kõht päris pilli ei lööks. See “puhkepäev” väga pikk küll ei tulnud, tahtsin terve päeva uneleda, kuid sundisin ennast õnneks ikka väikesele jalutuskäigule.
Õnneks ootas nüüd ees vaba nädalavahetus ja KAKS VABA PÄEVA. Otsustasime Amberiga Chierist põgeneda, valisime sihtkohaks Monaco, võtsime Annicki ka ühes ja sõitsime kantrilaulude saatel mere äärde. Jordyn oli ka sama sihtkoha valinud, loomulikult kohtusime kohalikus Starbucksis. Jalutasime palju ringi ja tegime pilte ja sõime jäätist ja jõime kohvi(jooke). Meeldejääv puhkepäev!
Järgmine mäng Firenzega oli tunda juba nädala alguses, kus treener pani kohe sõnad peale, et me peame kohe nädala alguses pingutama hakkama, mitte alles reedel. Mängul oli kaalu küll ja veel, sest nad olid lähikonkurendid ja neil ei olnud hiljuti just eriti hästi läinud ka. Saime nende vastu aga 3:1 võidu ja oi, see oli magus!
Kolmapäeval mängisime kodus Cuneoga, võitsime, ei olnud eriti keeruline mäng. Poole mängu peal tekkis kohtunikel mingi probleem, mille lahendamine kestis kümneid minuteid, ja päris lahe oli, kui mängijad väljakul hakkasid sel ajal sõbralikult venelast mängima. Rahvale pulli kui palju.
Vahepeal käis mul paariks päevaks külas Hanna ja see oli niiii tore energiaboost seal mängumaratoni vahel! Suutsime mu trennigraafiku vahele päris mitu lahedat tegevust ära mahutada.
Sama pühapäev tõi meile Scandicci reisi ja eks meil olid lootused kõrged, sest kodus mängisime nendega napi 2:3 kaotuse. Aga nende kodus olid nemad peremehed ja ei andnud meile geimigi. Ei aidanud ka see, et nende üks diagonaal Stysiak oli hiljuti näpule liiga teinud ja istus, näpp kipsis ja püsti, statistiku juures. I feel you, Magda…
Nagu välja tuli, jäigi see meie viimaseks liigamänguks. Aga sellest kõigest juba järgmine kord.

Pilt Monacost, kus mu nimi sai taaskord uue variatsiooni.

Teisel jaanuaril läks hooaeg uue hooga käima. Annick sai paar lisapäeva kodus, sest ta tegi Hollandisse jõudes oma koondisega paar trenni. Seega olin mõne päeva kortreris üksinda ja ka esimestesse trennidesse pidin minema üksi treeneritele head uut aastat soovima. Teised tüdrukud olid enamuses kohal - puudusid vaid Kaja ja Steph, kes olid veel koondistega hõivatud. Minu jaoks tähendas see siis seda, et sain sõprusmängud Le Cannet vastu mängida 100% põhikoosseisus. Ootasin loomulikult esiteks seda, et saada peale vigastuspausi rohkelt mängupraktikat, ja teiseks oli põnev ka vastaste treenerit lähedalt aktsioonis näha - tegemist ju vastselt avaldatud uue Eesti koondise treeneri, Lorenzo Micelliga.
Le Cannet’ga mängisime kodus kaks mängu. Esimene mäng kulges mul isiklikult üsna normaalselt, kuid meie treener polnud meie mänguga absoluutselt rahul. Järgnev hommik pidi olema vaba, kuid saime hoopis kaitsetrenni teha, sest mängus me piisavalt tahet üles ei näidanud. Teise mängu algus läks mul täiesti võssa, aga proovisin hoida tuju üleval, isegi, kui midagi ei õnnestunud. Suutsingi lõpuks natuke kindlamat mängu näidata. Abitreener Rosta ütles ka pärast, et muretsema peaksid siis, kui alustad hästi, aga lõpetad kehvasti - nii et see mäng näitas su sisu! Mängu jooksul on alati hea otsida raskel hetkel mõnda tiimikaaslast, kes alati heas tujus ja kindla meelega on - näiteks Jordyn või teine libero Ale. Ale põhiline lause peale viga on “Don’t worry!” ja seda peaksin ma ka ise vist rohkem kasutama.
Kolmas jaanuarikuine sõprusmäng toimus - jah, you guessed it - Cuneos. Neist on saanud meie “parimad sõbrad”, sest pidasime nendega hooaja jooksul kokku vist 7-8 sõprusmängu. Selleks mänguks olin ma igatahes TÄIESTI tühi… hüpata ei jaksanud enam üldse ja keskenduda samuti mitte. Eks need eelnevad 8-9 geimi pluss vahepealsed trennid olid kohe poolaasta alustuseks natuke liiast. Aga kuidagi püsisin ikka pinnal. Võib-olla aitas ka teadmine, et mind lihtsalt EI SAA välja vahetada. Et ma ei pidanud kartma, et treener mu välja võtab. Pidin lihtsalt ise välja ujuma.
Läksid need mängud, kuidas läksid (õnneks ametlikku statistikat ma ei tea, ja parem ongi), kuid selles staadiumis oli see mulle hädavajalik. Ebakindel olin ma küll ja eks mul mõlkus endiselt meeles see viimane hea mäng. Ja see, kui hea ma oleksin võinud praegu olla, kui vigastust poleks vahele tulnud… Ilmselgelt ei ole need just kõige tervislikumad mõtted. Need on olukorrad, kus tuleb austada “protsessi võlu”. Ja endale meelde tuletada, kui meeldiv on tegelikult seesama tunne, kui sa saad paremaks. See teekond edasi. Loomulikult on alati suur rõõm ka millegi saavutamisest - meistritiitli võitmisel on alati lõbu laialt. Aga mõtleme korraks, kas rohkem rõõmu on mingisugusest täiesti irrelevantsest saavutusest (näiteks hüpoteetiline “Aasta Kohvijooja 2020”, mille vääriline oleks iga teine eestlane ja ilmselt iga soomlane) või tõelisest tiitlist, mis on su hingeasi ja mille nimel sa oled enamus aastast tööd teha rabanud? Mina oma vastust kindlasti tean. Sest pool rõõmu nende meistritiitlite võitmise juures tuleb alati sellest, et meenutan seda teekonda, mis võiduhetkeni viis.
Ja nende mängudega sai see teekond jälle jätku.

Pildil pealkirjaks paneksin “Naerata nüüd jälle sa, ka siruli maas”.