Kertu Laak (21)

The necessity of a new blog post is TOO DAMN HIGH!

Jälle olen masendavalt kaua ilma blogisse kirjutamata ära elanud ja kui nii edasi läheb, võib varsti isegi piinlik hakata. Quick maths - eelmisest postitusest on möödas üle kuu aja ja kirjutada oleks paljustki. Palju on toimunud nii palliplatsil, elus endas ja ka mu oma peas ja mõtlemises. Aga millegipärast ei ole ma suutnud vaevaks võtta ja midagi sellest kirja panna - nüüd istun siis saja erineva emotsiooni, mõtte ja uudise otsas, mis kõik siia ühte postitusse ära mahutada. Õnneks ootab hetkel ees 4,5h reisimist kodumaale ja bussi- ning laevareisi on kirjutamisega üsna hea sisustada.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, mis sel hooajal kõige suurema pettumuse on valmistanud. See paganama Meistrite Liiga korduskohtumine. Ma ei suuda siiamaani seda mängu normaalselt läbi analüüsida, sest mängule mõeldes tulevad pähe need lõpupunktide emotsioonid ja need EI OLNUD positiivsed. Mu põhimõtet, et igas halvas asjas on midagi head, oli sellesse mängu väga raske sobitada. Kuigi Tomi ütles mulle mõni päev hiljem, et "kindlasti oled pettunud, aga püüa mõelda ka seda, et sa suutsid peale halba esimest geimi tagasi tulla ja mängisid suurt rolli selles, et me üldse kuldse geimini jõudsime", siis tahes tahtmata on raske oma süütunnet maha suruda, kui kuldse geimi lõpus sulle mitu palli usaldatakse, sa nende mahalöömisel konkreetselt kätt väristad ja tagatipuks lõpetad mängu keset võrku servimisega. Ja asja ei teinud paremaks ka see, et meie vastane Maritza tegi Siberis Krasnojarskile kuldses geimis ära ja sai alagrupiturniirile. See oli kõik nii lähedal ja lausa käega katsutav. Aga seekord läks nii. Kõige rohkem kahju oli kodupublikust ja eriti mu vanematest, kes olid ilmselt mu karjääri seni kõige otsustavamate vigade tunnistajateks. Ja üldse ei olnud see reis neil mängude mõttes just kõige õnnelikum, sest paari päeva pärast Rovaniemi WoVo vastu mängitas treener pigem varusid ja võit tuli ka niimoodi. Aga vähemalt said mu vanemad mängu VIP-alal intervjuud anda... millest nad rääkisid, seda ma kahjuks või õnneks ei teagi.

Järgmine mäletamist väärt mäng oli Kuusamo vastu, kes on sel hooajal väga hästi vähemalt alustanud ja tõotas tulla põnev andmine. Nende nurgaründajad ja diagonaal olid võistkonna veduriteks ja tundus, et nad lõid meil vahetevahel isegi üle bloki. Ka seal mängus kippusin ma väristama, eriti alguses, kuni meie side Viki mu lausetega "Why are you afraid to hit? Yes, you are afraid! Come on, you are better than this!" rohkem käima tõmbas. Tõesti, ma olin viimasel ajal (ja tõtt-öelda ka veel mitmes mängus peale seda) kuidagi halvasti alustanud ja vahel ei saanud isegi mängu lõpuks mingit löögikindlust sisse. Läksin lööma liiga põhja, mille tulemuseks oli see, et pall tuli blokist veel kiiremini tagasi maha, kui ta mu käest välja lendas. Tomi pidi mulle väga kaua ühte ja sama asja rääkima - löö kõrgemale kätesse või siis löö blokist mööda, kui nii alla lüüa tahad. Ma ei saagi aru, miks mul nii kaua aega võttis, enne kui lõpuks asja enam-vähem käppa sain - ja sellega taastus ka löögikindlus. Järgmine punkt, kus ma ennast kokku võtma pidin, oli mängu alustamine. OrPo vastu mängus läks mul esimene geim jälle võssa ja mind vahetati välja. Pingil istudes sain Tomilt loengu, et ma ei saa kõiki mänge niimoodi halvasti alustada ja see pole piisav, kui hakkan alles teises-kolmandas geimis normaalselt mängima. Tundus, et see loeng aitas jälle, sest igatahes HPK vastu olin esimeses geimis 7 punkti juures 100% rünnakuprotsendiga, mis on vist päris okei algus. Üldse tundub, et HPK vastu tulevad mul mängud hästi välja - mõlemas mängus on mind võistkonna parimaks valitud, kuigi viimases mängus see nii suurt rõõmu ei teinud, kuna saime 2:3 pähe. Ehk siis on nüüd ka meil tabelis kirjas esimene kaotus. Aga rõõmu tegi see, et Tomi oli peale mängu suht positiivne ja ütles, et hea, et me üldse siit karukoopast ühe punkti kätte suutsime saada.

Eilses mängus Vampula vastu kindlustasime kahe esimese geimiga Soome karika poolfinaalkoha ja peale seda andis Tomi põhidele puhkust. Ja me pidime naerukrambid saama, kui Tomi neljandas geimis ühe enneolematu trikiga hakkama sai, või noh, vähemalt mina pole sellist viivitamist varem näinud. Liberovahetusest väljas olnud tempo Anna võttis kätte vahetusnumbri 16 ja hakkas vahetusse minema. Ehk siis - juba väljakul olnud mängija, kes küll liberovahetuse tõttu pingil oli, hakkas välja vahetama mängijat, keda meie koosseisus ei olegi! :D Tulemuseks viivitushoiatus ja muiged nii siit kui sealtpoolt platsi - hea küll, meie varukastis pigem korralik naerupahvakas. Ahjaa, järgmise punkti võitsime loomulikult meie. #treeneripunkt

Olen pikalt mõelnud, kas rääkida blogis ka oma toitumisest, ja kuna aega tegelikult on, siis panen üht-teist siia kirja. Esiteks, I have gone gluten free. Meenub kohe mingisugune video tv-showst "Keeping up with the Kardashians" (ei, ma ei vaata seda, vaid olen näinud mõnda klippi), kus mingi vend läheb närvi ja purskab, et "I don't think she even knows what gluten is! I don't! Do you?" Nojah, täpset bioloogilist või keemilist definitsiooni ma muidugi anda ei oska, aga põhimõtteliselt on minu jaoks tegemist nisujahuvaba toitumisega. Miks? Sest Novak soovitas. Ma lugesin Djokovici raamatut, kus ta oma toitumist kirjeldab, ja kuigi ta imeline tipputõus tänu gluteenivabale dieedile annab natuke põhjust skeptiline olla (vaevalt, et see kõik AINULT tänu gluteenist loobumisele toimus), siis otsustasin ma seda ikkagi proovida, sest olin suvega juurde võtnud ja nisujahu pidi ka teiste allikate kohaselt olema see asi, mis kalorid kilodeks transformib. Ja see "proovimine" kestab siiamaani, sest ma olen selle valikuga väga rahul olnud. Üks põhilisi plusse on see, et nüüd ma saan endale enamus crappi ära keelata, sest see pole gluteneivaba. Sellised reeglid aitavad toitumist piirata. Üldiselt ongi mul kolm põhilist reeglit - gluteenivaba toit, tervislik toit (mis tähendab seda, et üritan vältida igasuguseid kunstlikke aineid, säilitusaineid ja muid E-sid nii palju, kui võimalik) ja söömine teatud ajavahemike tagant. Jah, ma olen veel üsna nõrk selles mõttes, et juhtub ka päevi, kus ma lihtsalt söön peatumatult ja kõike, mis ette juhtub. Peale neid õhtuid olen igatahes endas väga pettunud ja isegi vihane. See vist on hea märk, et vähemalt mõtlemine ja eesmärgid liiguvad õiges suunas. Mängupäevadel ma ennast toiduga tagasi ei hoia - kes sööb, see lööb! Ja loodetavasti suudan oma toitumise muutmisega ka oma kehas mõningaid positiivseid muutusi kaasa tuua.

Tagasi liiga juurde tulles - mind valiti Mestaruusliiga novembrikuu sümboolsesse koosseisu! Olles siin liigas mänginud kolm kuud, siis on see minu meelest päris tubli saavutus. Aga nagu ikka, siis tööd tuleb ikka kõvasti edasi teha. Praegu on vorm tegelikult päris hea - jõusaalitrennides olen suutnud raskusi suurendada ja see annab märku ka palliplatsil, kus löögivõimsus on kohati päris okei. Puudu ei ole ka motivatsioonist, et veelgi tugevamaks, kiiremaks ja osavamaks saada. Citius, altius, fortius!

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

Nonii!

Kohutavalt palju aega on jälle möödas sellest, kui viimati blogisse midagi kirjutasin. Aga parem hilja kui mitte kunagi, right? (Muide, selle lause puhul veendusime Pajulaga, et laulmise puhul see paika ei pea.)

Jäin tookord pooleli kohas, kus seljataga oli esimene treeningmäng. Nüüdseks on ette näidata veel kaks treeningmängu, kaks treeningturniiri ja kaks esimest liigamängu. Seega võib laias laastus öelda, et oleme tiimiga juba päris hästi kokku mängida saanud. Aga nüüd siis kõigest ka natuke lähemalt - vähemalt nii palju, kui ma mäletan. Laisk pea on keha nuhtlus... või kuidas see oligi.

Augustikuised treeningmängud olid esiliiga tiimi Salon Viesti ning meistriliiga tiimi LP Vampula vastu. Nende kahe vahepeal toimus veel paar treeningmängu, mille mina olulistel põhjustel vahele jätsin. Nimelt käisin ma Gdanskis Eesti meestele kaasa elamas! Olen mõttes juba tuhat korda treenerit tänanud, et ta mul seda ettevalmistusperioodil teha lasi. Kaotused kaotusteks, aga võitlust oli palju ja atmosfäär hallis andis nii räigelt motivatsiooni juurde. Eriti huvitav oli hetk, kui sain eelviimasel päeval kõne, milles sooviti minuga kohalikus Eesti fännibaasis intervjuu teha. Panin lingi ka siia alla lugemiseks - ma pole sellises olukorras veel olnud, et fännina kommentaare anda! Üks linnuke jälle kirjas :)

Üks väga huvitav kogemus oli ka uute Viestilaste ristimine, mis septembrikuu alguses aset leidis. Uueks kogemuseks seda täielikult nimetada ei saa, sest midagi sarnast olin ma juba Audentese 10. klassis läbi elanud. Peale kannatusi täis õhtupoolikut ja lõpuks antud soomekeelset vannet saingi kätte diplomi, mis kinnitas mu ametlikku võistkonnaliikme staatust. Uhke värk!

Septembri teisel nädalal toimus kohalik OP-Lounaismaa turniir, millele oleme tagantjärele tüdrukutega mitu korda tagasi vaadanud... ja pigem selles võtmes, et "jumal tänatud, et see läbi on" ja "kui me selle üle elasime, elame me kõik üle". Reedene hommikutrenn ja kaks õhtust mängu - üks Rootsi Engelholmi ja teine Venemaa Leningradka vastu -, kaks täismängu laupäeval ja peaaegu kaks täismängu pühapäeval... korralik andmine, ja tasuks turniiri kolmas koht, mis oli natuke allpool meie ootusi kodusel turniiril. Reedel tundsin ennast veel täitsa hästi, eriti mängus Leningradka vastu, kuid mida mäng edasi, seda vähem jagus mul vastupidavust normaalselt mängida. Aga eks need pikad turniirid olegi pisut raskemad ja päris hooajaga, kus on kaks mängu mitte päevas, vaid näiteks nädalas, ei anna seda võrrelda. Ja järgmistel nädalatel treeningmänge ei toimunud ning sain kaks nädalavahetust järjest isegi kodumaa pinnale astuda ning pere ja sõbrad üle vaadata.

Rääkides erinevate maade pindadest, siis järgmiseks sammuks oli meie jaoks Venemaa - läksime Leningradka kutsel mängima nende turniirile Peterburi lähedale. See oli tõeliselt põnev reis. Rongisõit ja piirikontroll oli omaette asi, samamoodi ei saa unustada meie imelist tulemust, sest me võitsime kogu turniiri täitsa ära, tehes tuule alla nii Kasahstani hõbedale Astanale, Tšehhi hõbedale ja karikavõitjale Olomoucile ning korraldajale, Venemaa superliiga tiimile Leningradkale. Ja suur üllatus oli see, kui mind kogu turniiri parimaks diagonaaliks valiti. Aga minu jaoks oli palju olulisem see, kuidas ma ennast peale seda turniiri tundsin. Võtsin selle tunde suhteliselt hästi ja täpselt kokku enne esimest liigamängu toimunud hooaja avaüritusel, kus minult selle turniiri kohta küsiti. Vastasin nii, nagu asi oli - kasvasime seal turniiril rohkem kokku. Nii tundsin vähemalt mina. Ja see oli suuresti tänu sellele, et 1) kogu see "campus" oli täiesti metsa vahel (koos pisikese magaziniga, kust sai leti tagant vene keeles asju küsida - ja ma olin oma algelise russkiga mitu korda isegi abiks!) ja 2) wifi töötas nii lünklikult, et me pidime üksteisega kogu aeg reaalselt suhtlema! Kas te kujutate ette? :D Me ei ole mingisugused netisõltlased, aga tänapäeva noorte omavahelisele läbisaamisele ja üksteise tundmisele annab ka see väga palju juurde, kui me saame koos internetti mööda majanurki taga ajada. Nii ma ütlesin ka sealsamas hooaja avaüritusel, kui minult küsiti, et mida me siis tegime, kui wifit ei leidnud? "We just started looking for the wifi together," vastasin ma.

Leningradka turniirilt tagasi tulles oligi aeg esimeste liigamängude nädalaks. See oli minu ja ilmselt kogu tiimi jaoks äärmiselt kauaoodatud hetk. Reedene mäng Vampula vastu oli siis minu Mestaruusliiga debüüt ja ütleme nii, et oleks võinud ka hullemini minna! Tegin oma ära ja suutsime tiimiga näidata piisavalt kindlat mängu, et anda kõikidele mängijatele mänguaega. 3:0 võit ja liiga edukalt alustatud - nagu ka oma esimeses Soome mängujärgses intervjuus mainisin, siis terve tiimi võit!

Ja liiga teiseks mänguks oli kohe üks hea maasikas - mäng eelmise aasta finalisti, põlise rivaali HPK vastu. Isiklikust mängust rääkides, siis alguses ma oma mängu hästi käima ei saanud, aga rõõmu tegi see, et panin esimeses geimis esimese serviga ässa - ja seda hüppelt serviga! See on võimas tunne, mida võiks ja tahaks ideaalis rohkemgi tunda. Esimesed kaks geimi võitsime, tulles teises geimis tagasi üpris nutusest kaotusseisust. Peale teise geimi järgset 18-minutilist publikule mõeldud puhvetipausi, nagu see siin liigas kombeks on, olime aga kas meie lagunenud või siis vastane ennast kogunud, sest kolmas geim oli konkreetne loodusõnnetus ja kaotasime selle väga nutuse seisuga. Aga neljas geim oli jälle meie ning see kujunes ka minu parimaks geimiks. Arvan, et küllaltki palju selle viimase geimi pealt valiti mind ka kohtumise parimaks mängijaks LP Viesti poole pealt. Ja omakorda selle parimaks osutumise tõttu pidin andma ka elu esimese Mestaruusliiga mängu pressika. Paar korda muidugi puterdasin, aga see selleks - võidu üle olime kõik rõõmsad. Peale pressikat vahetasin paar sõna ka HPK tolle mängu parimaga, nende ameeriklasest sidega, kes mu diagosse löödud pallid pidevalt ilusti üles võttis. Tema väite peale, et "sul olid ikka parajad löögid seal", vastasin omakorda, et "ega sa mu elu lihtsaks ei teinud"...

Elust ja olust ka natukene. Vahepeal on minust saanud Soome Vabariigi ametlik ajutine resident, aga eestlane olen ja eestlaseks jään! Samuti alustasin ma õppimist Turu avatud ülikooli kursusel teemal "Arengupsühholoogia algõpingud" või midagi sarnast. See viimane on olnud ka üks põhjus, mille taha ma harvade blogipostituste vabandamiseks pugeda saan. Need paar ainepunkti mind eriti ei sütita, aga mis oleks parem variant vahepeal võrkpallist mõtted eemale saada, kui seda on uute ja tõepoolest huvitavate teadmiste omandamine!

Hetkel on käsil taas vaba nädalavahetus ja juba esmaspäeval hakkame liikuma Bulgaariasse - ees ootab CEV Champions League kohtumine Maritza Plovdivi vastu! Elevil olemiseks on mitu põhjust: esiteks reisime läbi Tallinna, mis tähendab, et tagasitulles saan poolele teele maha jääda ja koduseid näha; teiseks saime eile kätte oma Meistrite Liiga särgid, mis on naaaatuke teist värvi, kui meie punased Mestaruusliiga särgid (hint: NEOONROOSAD!); ja kolmandaks, tegu on Meistrite Liiga teise ringiga, mis tähendab minu jaoks igal juhul rekordikordust - eelmisel hooajal pidime just selles ringis Kohilaga Belgradi paremust tunnistama.

Kui Meistrite Liiga mänge kannab loodetavasti üle tuttav veebikanal laola1.tv, siis Soome liiga mängudega on üsna keeruline lugu. Meie puhul on seegi hea, et eelmise aasta finalistide mänge kannab aeg-ajalt üle ka YLE, mida mõni inimene võib-olla Eestis oma telepaketist või ka internetist näeb. Aga muidu on mängude näitamise õigused veebikanalil nimega Ruutu, mis on tasuline. Üritan muidugi teada anda, kui leian mõne vabama variandi mängude vaatamiseks, kuid siiani tundub, et kõik on väga rangelt reguleeritud. Soome elu...

Loodetavasti suudan järgmise postituse teha lühema ajaperioodi möödudes. Seniks aga hoidkem euroliigaks pöidlaid! ;)

Hello Estonia, this is Salo calling!

On selline kahtlase ilmaga pühapäeva pärastlõuna ja mina olen jälle koha sisse võtnud oma rõdudiivanil. Täna on siin isegi õhku, eriti võrreldes möödunud nädalaga. Hoolimata pisikesest uduvihmast oli täna isegi mõnus rattaga linna peal ringi vurada, sest oli õhku, mida hingata. Mina kui pigem külmalembeline isiksus nautisin seda ilma väga ja praegugi on jahedal rõdul hea suvekuumusest puhata. Ja blogi kirjutada.

Peale Salo-Volley turniiri, millest viimati kirjutasin, ootas ees veel üks trenninädal (milles sisalduv Kiikala oli õnneks pisut kergem, kui selle eelnenud nädalal olnud surmatrenn) ja siis sain jälle kodumaale käima tulla. Viimase trenni eel saime Nooraga kätte veel auhinnad, mille teenisime ühes trennis võidetud harjutuse eest – väikese šokolaadi ja JÄÄTISE. Mille jaoks muidugi külmkappi polnud, ja mina ei kavatsenud seda Twisteri mahlapulka hakata enne trenni sisse pigistama. Panin siis selle pingi peale, et küllap natuke ikka külm on, kui trenniga lõpetame. No ei olnud. Selle asja nimi oli mahl kilekotis, mis mulle seal pingil pärast vastu vaatas! Seega läks kahjuks pool auhinda äraviskamisele, aga rõõm jäi ikkagi alles, sest esiteks šokolaadi sai ikkagi süüa ja teiseks ootas kodu!

Eesti-nädal oli tegelikult üsnagi tegus. Eriti nädala lõpp, kus mängisime Pajulaga rannavolle Eesti meistrivõistlustel. Läksin juba neljapäeval Pärnusse, et veidi tuulise ilmaga ka trenni teha, sest nädalavahetuse ilmaprognoos oli... noh, Eesti volleilm. Saime neljapäeva õhtul natuke ka üle aia Weekendi vaadata ja veendusin taaskord, et selline üritus ei ole ikka minu teema. Reedel panime siis Saaremaa poole ajama (praamile jõudsime ikka üsna napilt, aga eks me olegi Pajulaga need täpsed ajaarvestajad) ning kohale jõudes saime teada ka alagrupivastased – üheks neist oli paar Nõlvak-Graumann. Milline meeldiv üllatus! Kuigi esimese mängu suutsime tuulisel rannaväljakul võita, siis teises mängus Nõlvaku ja Graumanni vastu ei suutnud me eriti midagi teha. Alagrupi teine koht tähendas edasipääsu veerandfinaali, milles tuli vastu paar Kais-Mägi – üsna tuttavad tartlased. Aga ka selles mängus ei saanud me absoluutselt hakkama. Isiklikult ei tajunud ma tuult üldse ja isegi need vähesed olukorrad, kus tuult süüdistada ei saanud, suutsin kuidagi ära susserdada. Saime geimides üsna vähe punkte ja kaotasime. See tähendas ka seda, et teise päeva poolfinaalidesse meil asja polnud. Olime ikka väga pettunud ja mornid, aga õnneks oli rannas üks koht nimega Viking Burger, mis tegi meele kohe palju paremaks! Tõsiselt, see on üks parimaid, kui mitte parim burksikoht üldse. Päriselt ka. Minge kohe.

Ja juba esmaspäeva hommikul saabuski aeg taas Soome tulla. Nüüd siis juba „for good”. Põnevus oli sel korral juba mitu korda suurem, sest juba reedel oli plaanis esimene treeningmäng! Muidugi ei saa jälle jätta mainimata ka Kiikala trenni, mis sel nädalal oli ikka korralik. Enne viimast mäejooksu andis Ville nõu, et „try to enjoy the pain”... raske oli, aga tegelikult on need mäetrennid tõesti enamjaolt peas kinni. Kehas on jõudu ilmselt küll, kopsudes võib-olla veidi vähem, aga pea kipub ütlema, et „aitab küll, keha ju juba valutab”. Peaksingi proovima vaimselt tugevam olla. Aga kui ma õigesti aru sain, siis mu mäe läbimise aeg paranes natuke, mis annab aimu arengust! Õigesti aru saamisest rääkides – käisin sel nädalal ka Oksana juures massaažis, et jalgadele veidi leevendust saada. Ja hästi hea on suhelda, kui massöör räägib soome või vene keelt ja klient ei oska neist eriti kumbagi... Otsustasime siiski suhelda vene keeles, sest see oli lihtsalt Oksana jaoks parem variant. Ja ma pean ka selle keele praktikat ju siiski saama. Kusjuures midagi nüüd täiesti segaseks ei jäänudki – venekeelsete mängijatega Kohila klubis suhtlemine on ikka midagi juurde ka andnud!

Niisiis, nädal lõppes treeningmänguga! Ma olin seda hetke terve suve oodanud, et uue klubi eest esimest korda platsile astuda. Ja kuigi liiga ei alga enne septembri teist poolt, oli ikka ärevus enne mängu täitsa sees. Vastaseks oli LP Kangasala, kelle kohta ma lisaksin ka midagi, kui ma vaid vastast natukenegi tunneks... Meie poolt olid puudu kaks põhinurka Noora ja Ronja, samuti jättis mängu vahele põhiside Viki. Aga sellegipoolest saime kätte 3:1 võidu. Isiklikust esitusest nii palju, et esimene geim oli minu poolt üsna hea, aga mida mäng edasi, seda rohkem hakkasin tegema mingeid tobedaid vigu. Aga tunne jäi sellegipoolest üsna hea, eriti statti vaadates, kus olid kirjas numbrid 25/+12. Pluss-miinus jätab selle punktisumma puhul küll soovida, aga abitreener Janne ütles peale mängu samuti, et „võtame need lihtsad vead ka ära ja siis on skoor juba 32 punkti, mis on Soomes väga hea näitaja”.

Mis vajab kindlasti ka ära mainimist – neljapäeva õhtul trennis küsis Tomi mu käest, et kas olen hüppelt servi (ehk siis jõuservi) ka löönud. Vastasin, et paar korda olen proovinud, aga ei ole selles väga hea. „Selge, homme hommikul trennis proovid,” oli treeneri vastus. Ja reede hommikul proovisingi. Esimene serv oli üle ootuste hea! Sain hommikuses trennis päris palju seda lüüa ja tundus, et Tomi jäi rahule, sest õhtuses mängus sain teises või kolmandas geimis käsu hüppelt panna. Tegelikult sain kirja ka peaaegu kaks ässa – üks serv maandus VIST küljejoonele, aga kohtunik vilistas auti, teine serv läks kindlalt vastase puutest auti, aga kohtunik andis uue palli. Muidugi tuli sisse ka kaks-kolm viga, aga see oli esimene mäng, kus mul mõni hüppelt serv ka normaalselt üle läks! Ja praegu on igatahes üsna hea tunne, et jätan selle servi timmimise oma kavasse ka edaspidi.

Täna pärastlõunal võtsin lõpuks asja tõsisemalt ette ja pakkisin kõik oma asjad lahti. Samuti otsustasin peale kolmapäevast Kiikala trenni ära proovida esimese kebabikoha - see Rhodose-nimeline kebabi place oli igatahes väga njämma. Sel nädalal oli üldse lihtsam aega sisustada, sest käis ju kergejõustiku MM. Ja kuigi soomlased ei tahtnud Eesti sportlasi eriti pilti lasta, siis mõne neist nägin ikka ära. Janeku esitus oli ikka väga vinge, pole sõnu!

Järgmine nädal on jälle üsna trennine ja reedel ootab ees uus treeningmäng Salo esiliiga satsi vastu. Eks hetkel pean oluliseks leida sidedega parem klapp, sest minu positsiooni juures on vast rünnak see kõige olulisem aspekt. Blokis võiks ka hakata veits rohkem asju tajuma, praegu on asi suht bingo-loto. Ja muidugi vähendada oma lihtsaid vigu, mis on sellised noorele ja kogenematule sportlasele viitavad asjad. Pluss muidugi füüsiline areng, aga see on juba pikema perspektiivi jutt.

Peatse jällekirjutamiseni!

Welcome to my new life!

Ühesõnaga - järjekordne Salo-aeg on alanud ja mõtlesin, et panen oma kirjutamise jälle natukene proovile. Seekord trennidest eriti pikalt ei räägiks, pigem keskendun sellele, mis toimub mu uues kodulinnas ja uues korteris ja mu kehas ja eriti peas, sest mõtteid on peas palju, aga eesti keeles pole siin neid eriti kellegagi jagada. Küll mu tiimikaaslased ka mõnest sõnast aru saaksid, aga see pole ikkagi see. Loodan lihtsalt, et mõni mu sõber võtab vaevaks mu mõtteid natuke lugeda - see teeks mulle suurt au.

Esiteks peatuksin natuke siis oma eluoludel siin Salo linnakeses. Vikipeedia ütleb, et päris Salo linna sees elab ca 25 000 inimest, kuid peale naabervaldade liitmist linnaga tõusis ka ametlik elanike arv ca 54 000 peale. Ise lähtuksin pigem esimesest numbrist, sest nii palju kui mina näinud olen (loe: marsruudil korter-spordihoone-restoran-toidupood-jõusaal), on tegemist ikkagi pigem väiksemat sorti linnakesega, mis on hästi armas ja ilus. Minu korter asub täiesti kesklinnas, rõduvaade avaneb jõele ja kohalik turuplats on ka ühe ristmiku ületamise kaugusel. Seal, muide, toimub pidevalt suuremat sorti müügitöö, ja müüakse kõike alates hernestest ja maasikatest kuni minu personaalsete lemmikute, “fidget spinneriteni”. Väkk. Aga see selleks, linna see nõmedamaks ei tee. Üle silla asub hotelli restoran, kus saame süüa lõunasööki, ja vanaemade ning teiste muretsejate rahustuseks ütlen, et toiduvalik on vägagi rikkalik ja kõhu saab korralikult täis, kui vaid jaksad taldriku ise kuhjaga täis tõsta. Hommiku- ja õhtusöögi eest pean muretsema ise, kuidas muidu need kokandusoskused paraneksid - ma olen ju ikkagi ametlikult juba täiskasvanud inimene, eksole. Täna sain esimest korda katsetada mulle eraldatud jalgratast - tavaline linnakas, valge, kolm käiku (millest isegi kõige madalamaga ei suutnud ma spordisaali sõites mäest üles vändata - I must be really weak) ja mulle pisut võõras rattalukk, mis on tagumise ratta küljes ja lukustatud asendis hoiab pulka kodarate vahel. Lukku, muide, kästi igal ajal kasutada, kuna neid rattaid pidavat siin palju kaotsi minema - eriti reedetel ja laupäevadel õhtusel ajal. Korter ise on siis selline nunnu ühetoaline, aga ruumi tegelikult on. Rõdust juba rääkisin, see oli väga meeldiv üllatus ning suveõhtutel on see näiteks väga meeldivalt õhurikas paik. Ja mis peamine - isegi pisike saun on korterisse ära mahutatud! Olin ise selle peale väga üllatunud, aga isa küsiski esimese asjana, et “kas sul ikka Soome kombe kohaselt saun ka korteris on”. Ju ta on siin siis tavaline värk. Eks pean ta kunagi ka ära katsetama. Sain lõpuks endale ka interneti korterisse orgunnitud, ostsin poest modemi koos kuuajalise piiramatu internetiga ja sarnaseid internetikaarte pidi trennikaaslastel mulle veel anda olema. Paar kuud on seega internetiga korras ja eks edasi tuleb jooksvalt hakata lahendust otsima.

Oleme sel nädalal teinud neli trenni ja keha olukord pole praegu muidugi kiita. Pallitrennides pole enam endist kiirust, jõusaalis tundsin mõne harjutuse puhul end üsna nõrgana ja soojendusjooks õues, mis peaks olema kerge, väsitab jalad ikka korralikult ära. Eks see pikem Horvaatia-puhkus on oma jälje ikkagi jätnud, mis sellest, et ma tõesti üritasin ka seal midagi muud ette võtta peale rannas lebasklemise. Teisipäeval uuesti tehtud mõõtmine tõestas ka mu hüpoteesi, et kaal on tõusnud ja seda mitte lihasmassi arvelt. Trennides tunnen end samuti nõrgemana kui eelmisel Salo-tsüklil. See on mind natuke morjendanud küll, aga samas olen leidnud asjas ka positiivset. Esiteks: seda puhkust oli mulle pigem vaimselt vaja, sest nagu ütles ka füüsilise treener Ville, siis järgmine kord saan puhata ilmselt maikuus. Horvaatias käimine laadis mind pigem emotsionaalselt ja andis ajudele võrkpallist puhkust. Sealt oli hea värske tagasi tulla ja uuesti pallisaali astuda. Teiseks: kaalutõus ei olnud midagi katastroofilist, ja kuigi see nädal saab olema tõsiselt raske (sest ülehomme ootab ees Kiikala metsatrenn, juhuu!), siis loodetavasti ongi nõrgema keha pealt alustades näha ja tunda suuremat arengut. Loodetavasti oli see juuli esimene pool mu arengukõvera põhjaskäik ja edasi lähen ikka ülespoole. Sest trenni teha saan edaspidi kõvasti ja ma ÜRITAN hakata ka tervislikumalt toituma. Kolm päeva on juba õnnestunud, juhhei!

Mainin ka, et seltskond on siin tõeliselt lahe. Nüüd on meiega ka Soome rahvuskoondise liikmed Noora, Ronja ja Hiltsu, kes lõpetasid just Euroopa liiga hõbemedalitega ja said enne Taipeisse universiaadile minekut veidi aega ka koduklubi juurest läbi hüpata. On tõsiselt motiveeriv teha trenni nii rõõmsameelsete tüdrukutega, kes on ise samuti hästi motiveeritud. Sama lahedad on ka treenerid ja muud asjapulgad meie tiimi juures. Soome keelest saan üha rohkem aru, aga lõbu pakub ka see, kui mul palutakse mõni soomekeelne sõna eesti keelde tõlkida. Teisipäeval jõusaalis näiteks avaldas Taru arvamust, et eesti keel on naljakas, ja ega minagi võlgu jäänud - vastasin, et minu meelest on soome keel vägagi naljakas! Eks meil hakkab selle keelevärgiga siin veel nalja saama, vähemalt ma loodan seda.

Reedel läheb siin Salos aga üks suuremat sorti võrkpallipidu lahti. Salo Volley turniir pidavat olema nagu Power Cup, aga täiskasvanutele. Ja joomine on tähtsam, kui mängimine. Mis seletab muidugi põnevat seika, et LP Viesti mängijad müüvad turniiril rahvale õlut. Enamus meist sai graafiku järgi aja laupäeva õhtul kümnest kaheni ja sellesse gruppi kuulun ka mina. Mõni võib-olla vinguks, aga mitte mina ega ka ilmselt keegi teine. Mitte, et mulle hirmasti meeldiks õlut müüa, aga see on ikkagi klubi jaoks suur üritus ja oleks patt mitte abikätt külge panna. Ja eks ma oleks niikuinii turniiri vaatama läinud, sest mulle öeldi, et seal võib näha väga huvitavaid mänguvorme, sest kõige paremini kostümeeritud tiim pidi auhinna saama. Reedel toimub ka LP Viesti tiimi esitlus ja seda ma ootan küll juba väga!

Tulevad nädalad saavad olema rasked, aga ma usun, et see on seda väärt, sest ma ei jõua endiselt hooaja algust ära oodata! Jah, mul on olnud vahepeal kõhklusmomente, et kas see on ikkagi õige samm. Kuid see aeg on möödas. Olen leidnud endas piisavalt jõudu ja tahtmist anda selles klubis endast parim, et edasi areneda ja näha, kui tubli ma siin siis olla suudan. Ja tubli ma tahan olla, just iseenda jaoks. Teisalt tahan näha, kuidas suudan harjuda profieluga ja loodetavasti hakkab mulle see meeldima, sest olen sellest juba ammu unistanud. Praegu, lähitulevikus, tuleb lihtsalt juhinduda mõttest per aspera ad astra.

Kui sa oled lugemisega nii kaugele jõudnud, siis oled ilmselt juba varemgi mu tegemistest huvitunud ning arvan ja loodan, et said mu elust ja mõtetest parema pildi. Ja kui lugesid lihtsalt igavusest, siis aitäh sellegipoolest. Jagatud mõtted on poole mõttekamad, onju?

Olge igatahes tublid! Mine tea, millal jälle kirjutamistuju peale tuleb.

Hei, raffas!

Jälle on möödunud nii pagana palju aega sellest, mil viimati blogipostitust kirjutada otsustasin. Suure suvepuhkuse saabudes on see aeg jälle kätte jõudnud ja üritan anda endast parima, et kõik tähtis kirja saaks. Sest tähtsat on juhtunud palju ja seda päris pika aja jooksul - mina aga vananen järjest ja mu mälu koos minuga.

Eelmise postituse lõpetasin mõttega, et varsti saan teatada rõõmsaid uudiseid. Sellest ajast on juba päris palju möödas ning eks suuremad võrkpallisõbrad kindlasti ka juba teavad, et sõlmisin kaheaastase lepingu Soome meisterklubi LP Viesti Saloga. Olen sel teemal juba mitmetele väljaannetele heietanud, et miks just see klubi ja kas oli pakkumisi ka mujalt ja mida hooajalt ootan ja mis on eesmärgid pikemas perskpektiivis. Seega ei hakkaks siin sellel pikemalt peatuma.

Järgmine oluline sündmus, mis vahepeal aset leidis, oli koondise valiktsükkel. Jällegi, tulemusi ja kõike ilmselt suuremad sõbrad juba teavad, kuid annaksin omapoolse hinnangu turniirile kui sellisele. Just oma vaatevinklist lähtudes.

Minu jaoks oli tegemist teistmoodi turniiriga, kui seda oli eelmine, EM-valiktsükkel sügisel. Eelmisel turniiril olin värskelt n-ö sattunud algkoosseisu ja nägin seda kui head võimalust endast parim anda, sel kevadel aga tundsin endas teatavat pinget, et mis saab, kui ma ootustele ei vasta. Pinget lisas ka fakt, et olime samas alagrupis soomlastega, kellest paljudega saan järgmisel hooajal kas klubi- või liigakaaslasteks. Ühesõnaga tundsin juba laagri algusest peale enda peal lasuvat suuremat vastutust. Mis oli ühest küljest muidugi hea, kuid lasin sellel võib-olla pisut ka liiga teha. Teisalt oli ülisuperhea näha jälle kõiki koondislasi, kes veetnud hooaja välisklubis ja nendega koos häid trenne teha. Tõsiselt hea meel on alati koondise tsüklite juures nende taaskohtumiste üle! Ja ma usun, et edaspidi, kui olen Eesti liigast kaugemal, on taaskohtumise rõõm veelgi suurem.

Kontrollmängudes Taaniga ma kaasa lüüa ei saanud, higistasin samal ajal matemaatika eksami kallal, kuid Lätiga mängudes olin juba kohal ja higistasin hoopis väljakul. Ei olnud just parimad mängud, kuid saime koosseisuga sellist küünarnukitunnet kindlasti juurde. Varsti oligi aeg Portugali reisiks ja oh boy, kus seal alles oli kliima! Kliimast rohkem mõjutas meid kindlasti saalipõrand, mis osutus olema arvatust kõvem. See taraflexiga kaetud betoonpõrand jättis jälje nii mõnegi meie mängija tervisele.

Esimene mäng soomlaste vastu - nagu juba öeldud, olin enne seda topelt excited, aga samas ka topelt närvis. Isiklikult ma seal mängus just eriti ei säranud, rünnak oli minu mäletamist mööda 25% kandis, kuid tiimina tassisime ilusti ära ja saime väga korraliku 3:1 võidu. See oli muidugi põhjanaabrite jaoks pisut plaaniväline - olid nemad ju kohale tulnud suhteliselt kindlate edasipääsuplaanidega. Meie siis pisut segasime neid. Ja enda jaoks väga positiivselt, sest soomlaste võitmine oli omakorda meie jaoks suur eesmärk selleks turniiriks.

Teine päev tõi mängu Saksamaaga, meie grupi favoriidiga. Isiklikus plaanis suutsin sakslaste vastu näidata üllataval kombel suuremat efektiivsust, kui soomlaste vastu. Saime kuivalt 0:3 paki, aga ise jäin oma esitusega isegi enam-vähem rahule.

Kolmas mäng Sloveeniaga oli minu jaoks selle turniiri katastroof. Rünnakul ei saanud ma ikka üldse hakkama, hätta jäin ka mujal. Kole esitus minu poolt, veel madalam rünnakuprotsent, kui Soome mängus, jäädes kusagil 18% kanti. Oli tükk tegemist, et õhtul ennast uuesti koguda ja kokku võtta, sest ees ootas mäng Prantsusmaaga. Ja kes teab Eesti naisvõrkpallurite kohtumistest prantslastega aastal 2017, siis oli seis 1:0 meie kasuks. Oi kuidas oli motti teha sellest seisust 2:0 ning võtta võit ka sel korral.

Prantsusmaaga madistasime maha korraliku viiegeimilise mängu. Ega ausalt öeldes täpset mängu kulgu ei mäletagi, igal juhul pidime korralikult end kokku võtma, et üldse mäng 2:2 peale saada, sest alustasime üpris halvasti. Mäletan ka, et hästi sekkus mängu Raili, ja seda natuke vigastatud Krissu asemel. Viimases geimis olime taas korralikult taga, kuid suutsime järgi mängida ja otsustavatel hetkedel oli seis üsna tasa. Eks meil oli lõpus ka korralikult õnne, aga nagu öeldakse, siis õnn soosib tugevaid - saime selle napika 3:2 võidu ja oi seda rõõmu! Oletan, et enamus meie fännidest ei oodanud võitu Prantsusmaa üle. Tegemist ikkagi suure võrkpallimaaga, mis sest, et viimastel aastatel on naiste võrkpalli tase seal veidi langenud. Võit Prantsusmaa üle on midagi, mille üle tasub uhke olla.

Viimane mäng Portugaliga oli juba põhimõtteline - võitja saavutas alagrupis kolmanda koha, kuid peamiselt huvitas meid see viimase mängu võidust saadav emotsioon. Motti oli, aga jõudu vast mitte nii palju. Saime 0:3 tappa. Eriti jäi selle mängu puhul kripeldama see neetud esimese geimi viimane pall, mis oli konkreetselt minu oma, aga jätsin kes-teab-miks lihtsalt minemata. Ei tea, kas saabub ükskord ka hetk, mil ma turniiri jooksul ühtegi sellist lollust korda ei saada...

Kokkuvõttes oli turniir tegelikult edukas ja arvan, et suutsime positiivselt üllatada nii kaasaelajaid kui ka iseennast. Alagrupi neljas koht, kaks võitu ning mis peamine, soomlaste edestamine. Pole paha!

Peale Portugali sain nädalakese puhata ja siis suundusin esimesse tõsisemasse laagrisse Salosse. Sellest võite lähemalt lugeda ka lpviesti.fi kodulehelt, kuhu kirjutasin eraldi inglisekeelse blogipostituse. Armas oli ka see, et eestikeelne meedia mu emotsioonid sealt üles korjas.

Laagrist naastes jäi üle veel vaid gümnaasium lõpetada ja nüüdsest olengi ametlikult keskkooliharidusega inimlaps! Jaaninädalal nautisin pere ja sõprade seltskonda ja edasi hakkan ennast jälle vaikselt liigutama, et mitte täiesti lõdvana Salosse tagasi minna.

Lõpetuseks: tundsin vahepeal igavust ja panin kokku oma parimad hetked sellest klubihooajast, mille hulka sattus ka noorte MM-valikturniir Rumeenias. Selline kerge video näitamaks mu hooaja parimaid serve, lööke ja muid värke. Ühesõnaga - saate ise otsustada, kas mu hooaeg läks korda või mitte :D Nautige!

Üle pika aja leidsin taas aega blogisse paar rida kirjutada.

Möödunud nädalatel on toimunud üpris palju, nii täiskasvanutes kui noortes. Esiteks veidi juttu esimesest naiste meistriliiga finaalmängust, kus suutsime kodus 3:0 võidu võtta. Väikeseks üllatuseks vastaste mänguplaani ülesehitusele oli meie jokker Keiu, keda tartlannad sel hooajal enda vastu mängimas näinud polnud. Esimeses geimis kulus siiski natuke aega, enne kui oma mootori käima saime, kuid teises geimis suutsime juba oma mängu rohkem peale suruda ja kolmas geim oli veel rohkem ühepoolne. Selline võit andis rohkelt kindlust edasisteks finaalmängudeks, kuna eelnev kohtumine Tartus oli lõppenud vastaste 3:0 ülekäiguga, mis iseloomustas meie jaanuari-veebruari mõõnaperioodi. Aga kodus saadud avavõit suurendas jälle kindlustunnet. Enda poolt 16 punkti ja +8, kuid kripeldama jäid 3 serviviga, mis olid täiesti arusaamatud ja ajasid närvi. Samuti 1 blokk ja rünnakul jäid maha 26-st tõstest 14.

Teisel mängul Tartus oli Keiu asemel taas Agnes – meile ikka meeldib tempode suhtes oma mängupilti muuta :D Selles mängus oli ikka kõvem andmine. Esimese geimi suutsime enam-vähem kindlalt võita, kuid teises jäime pikalt taha ja vaatamata lõpuspurdile ei suutnud vastaseid enam püüda (Silvia serviseeria katkestas minu ja Agnese arusaamatus võrgupealse palliga, mille käigus ma Aku normaalse jõuga võrku lükkasin – palun vabandust!). Ka kolmandas jäime geimi lõpul kaotusseisu, geimi lõpuks tegi Pets paar vahetust – platsile jäid Nastja asemel Katleen ja Tanja asemel Silvia, et parandada vastuvõttu. Täpset seisu ei mäleta, millal Agnes servima läks, aga vastaste skoor oli juba hirmutavalt 25 lähedal ning meil alla 20. Agnes pani kenasid kaarekaid ilusti üle ning edasi aitasid kaasa kas vastased ise või siis meie hea blokk Eliisa näol, kes pani neil punktidel ikka paar korralikku katust. Nii me siis edasi tiksusime, kuni geimivõit oli meie! Tundus, et võtsime selle lõpuspurdiga vastastelt veidi tuju ära, sest neljas geim oli juba kindlamalt meie oma ning saime rõõmustada võõrsil saadud 3:1 võidu üle. 23 punkti ja +16 ei ole kindlasti punktisumma, mille üle nuriseda – lisaks rünnakuprotsent 61,3% ning 3 blokipunkti, mis kokku tegid sellest mängust isikliku õnnestumise.

Teise ja kolmanda finaalmängu vahepeal oli aeg pidada noorteklassi viimane turniir – U20 Eesti meistrivõistlused Tartus. Väike lubamatu kaotus Võrule, kes lõpuks lõpetas neljandana, tähendas seda, et viimane mäng Tartuga otsustas kuldmedali omaniku – meie 3:0 võidu korral oleks kuld olnud meie, kuid isegi kui suutsime esimese geimi tartlastega võrdselt mängida ja võita, panid nad teises geimis teise käigu sisse ning geimi lõppedes võisid nemad juba juubeldada – geimivõit tähendas neile kuldmedalit ja meistritiitlit! Edasi kulges mäng rahulikumalt, kuid võtsime viimasest noorte mängust viimast – mäng lõppes lõpuks 3:2 kodunaiskonna kasuks. Meie olime aga hõbemedalitega väga rahul, sest just see meil selle aasta täiskomplektist puudu oligi. Ilus lõpp ühele ajastule!

Kuna Tartu sai oma meistritiitli U20 vanuseklassis juba kätte, otsustasime, et naiste tiitel peab tulema Kohilasse. 7. aprillil oligi taas mängupäev ja motivatsiooni oli küllaga, sest keegi meist ei igatsenud Tartusse sõitmist nii väga, et oleks tahtnud seda reisi pühapäeval neljanda finaalmängu tarvis ette võtta. Minul isiklikult läks soojendus väga aia taha, aga klassikud ütlevadki, et kui soojendus läheb pekki, siis mängus tuleb hästi. Kui hästi ta nüüd tuli, see jääb ilmselt pealtvaatajate otsustada. Esimene geim oli päris tasavägine, aga lõpus suutsime oma võtta; teine geim kulges juba rohkem meie dikteerimisel. Kolmas geim tundus juba meile tulevat, aga järsku oli kindlana tundunud eduseis sulanud ja olime vastuvõtuga nii raskustes, et pidime Nastja ettepoole lükkama ja mina pidin vastuvõtma tulema (seda äärmuslikku ja riskantset lüket ei julge igaüks teha, aga Jul oli ilmselt tolleks hetkeks väga meeleheitel). Õnneks suutsime seisul, kus vastastel oli juba 24 punkti, ühe punkti ära võtta ning võisime kergendatult hingata, sest servima läks meie servikahurist kapten isiklikult. Seis oli 23:24. Esimene punkt tuli meile vist vastaste side sooja palli tõttu, teises punktis särasin mina, kui suutsin ideka tõste kahe bloki vahelt maha kõmmutada, ning matšpalli vajutasin nii põhja, et pall lendas vastaste blokist kaarega meie platsipoole tagumise piiri taha – samamoodi, nagu lõpetasin 2015. aasta Balti liiga finaali Achema vastu. Võit oli meie ning klubihooaeg imeliselt lõpetatud! Uskumatu kergendustunne segatud väikese kurbusega, sest samas koosseisus klubi enam ei jätka. Hooaja lõpud on muidugi alati kurvad ja see hooaeg pole mingi erand, eriti, kui oodata on muutusi, millest loodetavasti saan täpsemalt märku anda õige pea.

Mida öelda klubihooaja kokkuvõtteks? Saime osaleda Euroopa Meistrite liigas – hindamatu kogemus. Tunnen, et olin sel hooajal palju stabiilsem (välja arvatud üks suur mõõn talvel, mis mind aga vaimselt väga palju õpetas), samuti olen arenenud üldfüüsiliselt. Ka tervis pole alt vedanud ning põlvede olukord on võrreldes eelmise kevadega kordades parem, sest probleem annab endast väga harva märku. Karikavõit, Baltikate hõbe ja Eesti meistritiitel, edasipääs Meistrite liigas, lisaks noortekoondisega ajalooline ja unustamatu võit Prantsusmaa üle, edukas hooaeg noorteklassis – ütleksin, et peaaegu perfektne hooaeg!

Mis edasi? Paar järgmist nädalat saan keskenduda taastumisele ning õppimisele, kuid pikka pidu pole – taas koguneb naiste rahvuskoondis, et esindada Eestit MM-valikturniiril mai lõpus ja juuni alguses Portugalis. Ootan tõepoolest iga koondise tsüklit põnevusega ning seegi kord pole erand!

Allpool näha ka video, kus andsin edasi mängujärgseid emotsioone. Check it out :)

Uute võistlusteni! :)

Noniinoniinonii. Hooaja põnevaim aeg on käes. Finaalid.

Poolfinaalid TLÜ vastu kulgesid parajalt pingeliselt. Mõlemad mängud 3:0, aga andmist oli. Esimene mäng minu poolt veits kehvake, punktiskoori ei mäleta, aga tagusin rumalalt palle blokki. Teiseks mänguks olin peas vist parandusi teinud ja kulges vähemate vigadega. Aga mis neist vanadest mängudest ikka - analüüs, järeldused, edasi!

Homme ootab ees esimene finaalmäng. Motti on. Kõvasti. Nädalavahetusel korda saadetud Rakvere muinasjutt oli esiteks inspireeriv, sest eks me kõik taha ju sellist õnnejoovastust kogeda, mis meistritiitliga kaasas käib; teisest küljest näitas Rakvere, et ole sa põhiturniiril mis tahes kohal, finaalis hakkab kõik nullist. Ei loe see, kes on tabelis või statistika poolest eespool. On uus tõestamise koht. Selgitame parima, kes suudab kolm mängu võita. Ja see saabki meistriks. Lihtne!

Lihtsat pole siin tegelikult aga midagi. Baltikate poolfinaal, mille tartlaste vastu 3:0 võitsime, ei ole jällegi mingi näitaja, sest iga võistkond näitab kodusaalis oma parimat mängu. Ja vähemalt üheks mänguks peame ka meie võõrsile reisima. See on aga pisike faktor, sest võidab see, kes on paremas vormis ja tugevama tahtejõuga. Just tahtejõud on hooaja viimastes mängudes võtmesõnaks. Nii arvab vähemalt üks 19-aastane abiturient, kes oma lühikese võrkpallurikarjääri jooksul pole tegelikult veel midagi näinud.

Kohila VK/E-Service vs TÜ/Eeden. Kolmapäev, 22. märts. 19:00. Esimene finaalmäng.

Jah, kõik sai nagu vist öeldud. Ole kohal!

BALTIMAADE HÕBE!

Põnevust jagus juba poolfinaalis. Mängu lõpunumbrid 3:0 meie kasuks küll erilist pingelisust ei peegelda, aga teises geimis kippus asi juba liigagi napikaks - vastaste hea servivahetus Laura Luik surus meid oma servidega väga nurka ja olime täiega hädas, et punkti võita. Suur aitäh siinkohal Laurale, kes lõpuks ühe servi ka auti pani ja saime sellest asetusest lõpuks edasi liikuda ja geimivõidu võtta :D Võit oli hea, kuid Alytusega mängisime ise paremini. Mind valvati Juli sõnul Tartu poolt hoolega, mis jättis teistele ruumi rohkem, et minu eest pallid maha lüüa, ja seda nad ka tegid. Mängu iseloomustasid ka üsna haamrid tempolöögid, mis olid kohe silmale ilusad vaadata :)

Finaali eel olin üle pika aja päris närvis. Tundsin enda sees lausa pabinat. Esimene geim kulgeski suht väristades, kuigi sain paar palli ka maha löödud, siis tegin ka tobedaid vigu. Teise geimi eel sain aru, et nii tugevale vastasele nagu Kaunas ei saa muud moodi vastu, kui endast 101% andes. Ja väristades seda anda ei saa. Hakkasin mängima julgemalt ja see tõi ka rohkem õnnestunud sooritusi. Pidin palju sekkuma ka servi vastuvõtul, mis just kõige paremini ei läinud, aga otsevigu ka ei mäleta, seega minu puhul päris hea - pall vähemalt üleval! :D Üks induandev hetk oli Pille tõste VÄGA võrgu lähedale, kuigi tellisin selle endale ühe peale - seega pidin eriti palju edasi lendama, et üldse pallini ulatada, ning sinna jõudes uhasin ikka korralikult alt üles, et bloki näppudele pihta saada, ja see õnnestus - pall lendas blokipuutest kaugele auti! Sellised proovilepanevad tõsted, mille realiseeritud saan, annavad väga palju indu ja enesekindlust juurde. Nii et Pille, võid mulle edaspidigi (kas siis tahtlikult või kogemata) selliseid kriitilisi palle ette anda :D

Vastu me Kaunasele aga seekord ei saanud. Peatreeneri sõnul ei saanud me vastu üheski mänguelemendis, nõustun temaga. Seekordne 3:0 oli ikka korralik pakk, aga õnneks ei muutnud selline kiire pakk mind ega loodetavasti ka tervet tiimi eriti kurvaks. Saame ju kolme kulla kõrvale karikakappi asetada hõbedad - väike vaheldus :)

Mis sõnadega 2016/2017 Balti liiga hooaja kokku võtaksin? Faktid, et olin liiga suurim punktitooja ning mind valiti parima diagonaalründajana liiga sümboolsesse koosseisu, on küll rõõmustavad. Kuid jaanuari-veebruari kerge mõõn ning mitu andestamatut kaotust on tõrvatilgaks meepotis. Rühin ikkagi pigem stabiilsuse poole ja seega ei saa olla rahul nii pikkade ärakukkumistega. Õnneks suutsin august liiga lõpuks välja tulla ja lõpetada finaalturniir enam-vähem positiivse noodiga.

Mis edasi? Muidugi hooaja lõpuspurt. Ees ootavad Eesti meistrivõistlused! Juba reedel mängime kodusaalis esimese poolfinaalmängu TLÜ vastu, mis on äärmiselt oluline kohtumine. Seega kõik kaasa elama!

Veerandfinaal: 3:1 vs Alytus

Kaua ootasime ja kätte ta jõudis! Motti oli rohkem kui küllaga. Ja tundus, et sellest oli palju-palju abi!

Esimene ja teine geim kulgesid meie dikteerimisel, ei lasknud vastasel eriti oma mängu käima tõmmata. Aga kolmandas läks küll andmiseks. Tegelikult oli juba teises ja esimeses geimis korralikud pallivahetused, peale mida pidime ikka paarkümmend sekundit keskel koos hinge tõmbama (ma olin õnneks neil hetkedel enamasti tagaliinis, aamen!), seega ei saa öelda, et esimesed kaks geimi oleks lihtsalt tulnud. Tuli ikka iga punkti eest räigelt vaeva näha, oli see punktiseis mis ta oli. Kolmandas geimis aga lasime geimi keskosas sisse paar pikemat mõõna ja ei saanud lõpus enam päris järgi, kuigi suutsime lõpupoole ikka oma punkte ka natukene teha. Enne neljandat ütlesin naljaga pooleks, et kui viies tuleb, siis mina ei mängi :D Toimis siis see lause või midagi muud, aga suutsime taas oma mängu rohkem peale suruda ja seda ka lõpuni hoida ilma suuremate mõõnadeta. Kogu mäng 3:1 meile. Poolfinaal, siit me tuleme!

Nagu kapten kiitis, tundus ka minule, et mängu esimesed kaks geimi olid meie poolt selle hooaja parimad. Eriti huvitav asjaolu, mis pani korra mõtlema, et kas tegemist on ikka Kohila tiimiga, oli julgestus - nii palju palle tuli üles! Polnud väga vigagi!

Ise oleksin võinud paremini esineda, aga ei olnud ka kõige hullem. Harju keskmine. Natuke lubamatult palju kõmmutasin palle keskmisesse blokki. Aga serv lendas hästi, sain ka mõne ässa kirja, ja vähemalt üks ilus blokk tuli ka ära. Pluss muidugi julgestus, kus ka mina tavapärasest rohkem õiges kohas seisin (lõpuks ometi!). Kõige rohkem rõõmustas muidugi kogu tiimi hea mäng - tänks, et tassisite! :)

Homme kell 18:30 juba poolfinaal Tartu vastu - täiega kallale! Ja edasipääsu preemia on ka see, et homme saame tribüünil näha ka paari oma fänni!