Kertu Laak (22)

Raadiouudisklipp Vikerraadiost 06.10.2020

Omik! Või õdakut, millal iganes ja kes iganes seda postitust kuskil loeb.

Sain eelmisel nädalal ühele poole järjekordse Coursera kursusega, seekordseks teemaks oli “Vital Signs” ning sain 6 nädala jooksul targemaks teemades nagu vererõhk, pulsi- ja hingamissagedus ning valu. Põhimõtteliselt olen arst valmis. (tegelikult oli niisama tore uurida ja avastada, miks mu kehas mingisugused protsessid toimivad ja millest tulenevad igasugused ebanormaalsused!) Järgmise kursuse teemat veel täpsustatakse, aga hetkel kaldun arvama, et selleks saab olema “Terrorism & Counterterrorism”. Seda põhjusel, et see tundub huvitav. Mu jaoks on see piisav põhjus küll! Kuna aga eelmine kursus just lõppes ja mõtlesin pisikese vahenädala võtta, leidsin väikese aja, et kirjutada üks nunnu blogipostitus.

Rääkides aja leidmisest, siis olen katsetanud nii aja üleplaneerimise kui ka alaplaneerimisega. Vaba aega on vahel nagu megapalju ja siis jälle pole üldse. Ja kui seda vaba aega on nagu megapalju, siis on jälle vaja otsustada, kas nautida seda mitte midagi tehes ja kasutades vaba aeg ära lebotamiseks, mida tihedal ajal vähe teha saab, või siis teha midagi lahedat/kasulikku/huvitavat, mis võtab küll rohkem energiat, kuid jääb ka rohkem meelde ja värskendab paremini mõtteid. Kasuliku alla käib muidugi ka koristamine või muud olmetoimingud, mille jaoks oleks nagu mõistlik vaba aega kasutada, kuid ometi on see millegipärast alati pigem viimane valikuvariant.

Mõni aeg tagasi katsetasin niinimetatud õhturutiini: tegin omale listi, mida õhtuti ette võtta, et pärast parem uni tuleks ja päev paremini lõpule veereks. Jõin kuuma ja head jooki, kuulasin head muusikat, proovisin kirjutada päeviku moodi asja, kuhu päevased mõtted ja järgmise päeva eesmärgid kirja panna. Põimisin sisse ka venitused või rullimise, õhtused kehahooldused ja aja olemasolul ka filmi või raamatu. Raamatut olen muideks ka varem õhtuti lugenud, nii et umbes tund aega enne magamaminekut saan silmad ekraanidest eemale. Üldiselt oligi kogu see õhturutiin inspireeritud sellest, et ma ei saanud õhtuti hästi und. Tundus, et asi nagu aitas kah. Aga ilmad on nüüd muutunud vihmasemaks ja ka külmemaks ning seetõttu on ka magamajäämine pisut lihtsam. (Btw, ma võtsin eile kasutusele TEKI lina asemel, vat nii kaugele on asjad arenenud!) Kogu õhturutiin on seega pisut soiku jäänud - selles mõttes, et ma ei käi enam listi punkt punkti haaval läbi, vaid teen pigem seda, mis tundub meeldiva tegevusena. Kahjuks pean nentima, et journaling on samuti jäänud tahaplaanile, aga ma loodan, et see muutub - sest ma tellisin Amazonist omale uue huvitava kontseptsiooniga päeviku! Põhimõte on see, et see päevik kestab 5 aastat ning iga päev pead kirjutama ainult ühe mõtte. Iga aasta alustad päevikut uuesti ja näiteks 2021. aasta 6. oktoobril saad samal leheküljel näha, mida samal päeval 2020. aastal mõtlesid! Eks vaatame, kaua ma sellega vastu pean.

Suuremaid plaane on loomulikult pisut keerulisem teha, sest võistluskalender on sel aastal erakordselt tihe. Põhiturniiriga peaksime ühele poole saama juba veebruaris. Juba enne jõule alustame teise ringiga. 8 päeva jooksul mängime tihti 3 mängu. Järgneva kahe kuu jooksul on kalendris 2 vaba päeva… selline see elu on. Vähemalt ei hakka igav.

Sel aastal muidugi ei saa selle üle kurta, et vabadel päevadel üldse reisida ei saa. Igal juhul poleks see tark mõte. Ei tahaks üldse olla esimene, kes mõne viiruse kuskilt üles korjab ja tiimis karantiini põhjustab. Seni on muideks meie liiga tiimid hullemast pääsenud, minu teada pole ükski tiim pidanud mängijaid koju jätma või üldse mängu tühistama. Eks meid testitakse ka pidevalt (tunne on juba selline, et mingi vatitikk on konstantselt kurgus). Samas proovime vabadel päevadel kohalikus piirkonnas ikka ringi vaadata ja leida, mis on hooaja möödudes muutunud. On lihtsalt kahju, et me varem kaugemal avastamas ei käinud - eelmisel hooajal olid Torino-London lennupiletid vahepeal väga hea hinnaga…

Aga mis palliplatsil toimps? Nii üht kui teist. Mingi hetk oli mul rünnakuajastusega väga probleeme, ei saanud üldse aru, mida treener minust tahab. Ise ju tahad ka paremini teha ja saad väga hästi aru, et midagi on nihu, aga ei suuda treeneri soovitusi kuidagi tegudesse panna. Ükspäev sain vist trennis mingi ilmutuse või midagi, või siis olin juba nii palju üle mõelnud, et lõin käega - ja midagi klikkis ajus ära ja sain asjale pihta! Korralik heureka-hetk. Mis ma veel avastasin: mõnel päeval on kaitsemäng kuidagi palju lihtsam, jällegi vist sellepärast, et ma ei mõtle üle ja tegutsen ainult reflekside pealt. Tavaliselt on peale puhkepäeva palju parm fookus ja kaitses mängu lugemine. Süüdistan selles mingisugust müütilist olendit nimega mentaalne väsimus… Aga üldiselt olen trennides olnud motiveeritud, rõõmus, ja nautinud protsessi. Nii et all good in the hood!

Paar liigamängu on ka muideks vahepeal olnud, Perugiast saime 3:0 võidu ning eile kaotasime kodus 0:3 Novarale. Viimase mängu proovime ruttu unustada, ei teinud seal keegi meist päris oma võimetele vastavat mängu. Unustame, aga samas ka õpime, ja liigume edasi!

Eks hoian teid jälle kursis, mida kus õpin ja kus kellega mängime. Livestreamid peaks meie mängudest olema tasuta saadaval ja enne mänge jagan ka oma Facebookis streamide linke. Seniks aga arrivederci ja a dopo!

Hei, tüübid! Kirjutan vahelduseks ka kallis emakeeles, sest 1) miks mitte ja 2) mul tuleb enda arvates see palju paremini välja. Ja tegelikult tahan ju just eestimaiseid fänne oma Itaalia eluga kursis hoida.

Aeg on siin lennanud kiiresti ja juba vähem kui nädala pärast alustame Serie A1 liigamängudega. Oleme timminud vormi trennides - kus, muide, on olnud minusuguse põhjamaise hinge ja keha jaoks ikka LIIGA palav - ja ka sõprusmängudes. Samuti osalesime Itaalia Superkarikas, kus jäime pidama veerandfinaali. Andunumad fännid ilmselt lugesid, kuidas ma olude sunnil kaheksandikfinaalis põhikuuikusse sattusin ja ütleme nii, et oma ära tegin. Üle 20 punkti teha oli megalahe! Kuigi fänne saalis polnud, ootasid nad meid maskidega spordihalli aia taga, kaasas plakatid ja kõva hääl. Tegelikult oli nende kohalolu juba enne mängu algust kuulda ja ka tunda - mingi hetk lendles ninasõõrmetesse mingisugune pürotehnika õrn aroom, ja me olime üsna ehmunud, et mis nüüd põlema on pandud… aga treenerid olid rahulikud: “Ah, need on lihtsalt fännid.” Veerandfinaalis meil kahjuks sama hästi ei läinud, kui pidime 1:3 Bustole alla vanduma. Seega jäime ilma kogemusest mängida Vicenza linnas vabaõhuväljakul Final Fouri… aga tagantjärgi targana polnudki see võib-olla minekut väärt, sest vabaõhuväljaku taraflex muutus õhtuniiskuses libedaks ja mängud liigutati ikkagi siseruumidesse. Poleks arvanud, et ka võrkpallis võib ilm vingerpussi mängida.

Kuigi kätte on jõudnud juba september, ei ole kliima oluliselt jahenenud. Ainult öösiti ja hommikuti on külmemat õhku tunda, päeval on temperatuur endiselt 30 kraadi ringis. Suurematel higistajatel, nagu mina, on targem trenni alati üks varusärk kaasa võtta, et 2+ tunnnise trenni lõpuks saaks kaks särki ligumärjaks liigitada ja hiljem rohkem pesu pesta.

What about Covid? Still here! Testitud on meid üsna tihti ja kahjuks pean nentima, et ninaneelud ei tundu surkimisest eriti suurenevat. Iga kord on sama ebameeldiv. Meie seas pole seni ühtki positiivset tulemust ette tulnud, loodame, et nii ka jääb!

Üldises tänavapildis on asi üsna lihtne - siseruumides tuleb kanda maski ja paljudes asutustes mõõdetakse enne sisenemist ka kehatemperatuuri. Inimesed on olukorraga harjunud ja mõistavad “uut reaalsust”. Itaalia on vaikselt kevadisest šokist paranemas. Maske meil jagub, üleliia ja liiga pikalt me avalikes kohtades ei käi ja ühistranspordiga ei sõida (õnneks on meile auto antud!). Said vist enamus põhiküsimusi nüüd vastuse.

Nagu mainisin, ootab esimene liigamäng ees tuleval nädalal. Kohe esimesena võtame ette pika bussireisi ja läheme külla Perugiale, kellel on kokku pandud väga korralik mängijate list. Aga ega meiegi papist ole. Ilmaasjata me 6+6 tundi ratastel veeta ei kavatse ja läheme esimeste tabelipunktide jahile!

Pildil Superkarika kaheksandikfinaali highlight: SOOLOBLOKK!!!

Hey guys! Forgot to tell you all about the friendly matches we had with national team - a rare opportunity in this day and age.

We faced two opponents - Finland and Latvia - over the course of two weeks. So they were all battles between neighbouring countries. In total, we had 6 matches and I think that’s a decent count for a summer without official international competitions, as it later turned out.

Finland, although missing some of their players, was a tough opponent. They played a really fast-paced game and it was very appealing to the eye, but sometimes hard to follow. They had surely put some effort into trying new combinations, too. But how did we manage our own gameplay against them?

First game was a five-setter, from which I remember most vividly the row of jump services in the end of the fifth… which ended with a mistake on a match point. Which led us to losing the match with a two-point difference. To say I was sad after this… But hey, it was AWESOME to play a full match after who knows how long. And in front of a surprisingly big home audience!

For sure, the first match was not tactically what we had been training for during the summer, but after that first match we got more confidence and clarity in our game. Lorenzo had a great way of explaining the “team feeling” on the court - it’s like searching for a radio signal and the goal is to have the “thsthhsathcskahskvkh” sounds between the beautiful song as little as possible! (You really had to be there to hear him do the impression, it was perfect!)

The second match was a “rest day” for me, but I was on again in the third one, where we managed to crush the Finns 3:0! This game showed how we could finally push in the decisive moments and we were really out for one goal. Happy to have this kind of moments on court!

Then we had a couple of days off before Latvia came to visit. By then we were missing a couple of players on our side, but so did the Latvians. And we managed to push the opponents to the ground in all three matches. A very victorious end to our national team summer - an end that came way too quickly.

The European Championship Qualifiers were supposed to happen in the end of August in Belarus, but for safety reasons the games were pushed to January, like most qualifying groups already decided in June. Well. What you gonna do. Life is life. So we all went away to our home clubs and we will be ready to get together again with the NT in December!

But until then… it’s time to do great things here in Chieri!

Time.

It’s a thing that got put into a lot more perspective in the year 2020 and I’m sure that half of the world can say the same.

The period where I got a new viewpoint on the 24 hour day was the period of quarantine after getting back home from Italy. Staying alone at home and trying to make some use out of my day… for 14 days straight. How did I do that?

Fortunately, some chunks of my time were already planned for me. I had a good and inclusive training program sent to me by the staff of Chieri (in case we had to resume the Italian championships) and so twice a day, I got the chance to forget being alone and focus on the workouts. Sure, it wasn’t the happiest feeling doing all this sweating alone, but as time went by I started to enjoy it. I even took my time with the workouts, thinking “if I spend more time on the trainings, I will have less time to kill later!” Funnily enough this mentality kinda stuck with me and so now, doing trainings with the national team, I’m usually the one that finishes last in the weights room. There’s no rush, right?

At one point I started planning my days out by the hour. In the evenings I opened my Google Calendar and tried to find activities for the next day so I had something to do every hour. Whether it was doing laundry, eating lunch, or trying TikTok dances (yes, I did that). And if I finished my thing before another hour struck, I had some free time. You know, for scrolling and stuff.

Now, what did I learn from all the free time on my hands? Surely enough, I have never complained that I don’t have enough hours in my day to do all the stuff I need to do.

I used to think that training camps and athlete life in general was too “busy” for having a side project, like studying a Coursera course or managing a column on a sports news website. Well, I did both of them during quarantine and I still got my twice-a-day workouts done, so I figured to continue the pattern in our national team camp in Kääriku. Turns out that there’s exactly as much free time in a camp as there was in the isolation period at home! I guess my worrying point was if I could still get enough rest and be focused on the volleyball stuff if I had other responsibilities too. But maybe it even helped me get my mind off volleyball in the resting time, and thereby helped with the recovery?

Great to end with this little thinking point, I reckon.