View Top 10 most visited athletes - March 2019

Katrin Zaitseva (22)

1. Triatlon 2.Ujumine

34 FANS
17 Apr 2019

Lõpuks jõudsin ka mina oma blogi kirjutamiseni. Aega napib nagu ka energiat, sest enamusele teadaolevalt viibin hetkel Mallorca saarel laagerdamas.

On siis aega võtta kokku laagri esimene pool.
See aasta pole ma siin üksinda, vaid lisaks minule on kohal ka TR1HARDS tiimiliige Johannes Sikk. Lisaks Jussile on meiega kambas ka IRONWOMAN Maria Jänese, kes on minu arust üks positiivsemaid inimesi keda ma oma elus kohanud olen. :D Kuna enamus treeningplaane meil ühtivad, siis liigume me igal pool koos ringi. (Üritan ka endale saada seda Maria positiivsusepisikut :D)🐇

Kui nüüd rääkida täitsa algusest, siis esimene tore asi siin laagris oli minu jaoks minu UUS RATAS. Kui seda lahti pakkima hakkasin, siis pöördus nii mõnigi pilk selle suunas. Kuna ise olen „tšajnik“ rattamaailmas, siis ega ma vist päris siiamaani ei taju, kui kõva ratta on mulle RADEMAR ja Kert Olle võimaldanud. Siin kohal endiselt TUHAT TÄNU! 🤩❤️

Kuna peamine aktsent on siin laagris siiski rattasõidule, siis räägiks ka sellest lähemalt. Nagu on teada, siis rattatrenn ei kuulu just mu esimesse valikusse. Samas peaks kuuluma. Muidu vist jäängi igaveseks tšajnikuks.
Ausalt öeldes ootasin seda sama surmatunnet, mis eelminegi aasta. Üllataval kombel oli see surmatunne küll endiselt alles, aga asi tundub siiski kergem. Ei tea kas mäed on lapikumaks muutunud või hoopis mina tugevamaks saanud?? 🤔

Kusjuures eile oli minu elu pikim rattarenn ehk 6h ehk 150km ehk 1900 tõusumeetrit. JESUS. Mõtlesin ma esimese asjana, kui Marko selle treeninguga lagedale tuli. Muretsesin, et grupp peab mind järgi ootama ja et hakkan nutma (nagu ikka) jnejne. Aga päev enne tegime Markoga diili. Juhul, kui ma kordagi nutma ei hakka, siis saan meie TR1HARDS tiimi ujumismütsi. (See on eriline müts mida igaüks ei saa. Selle jaoks, et seda omada pead ületama iseennast). Mõtlesin, et minu jaoks oleks see päris suur eneseületus, kui suudaksin lõpuks võtta kontrolli oma emotsioonide üle. Ja teate. Ma sain hakkama. Ma ei julgenud kogu trenni jooksul kordagi mõelda mõtet, et „wow, kas ma tõesti suudan. Kas ma tõesti vean nii koduni välja“. Mine sa tea, mis hetk võib sind see haamer tabada. Seega võtsin veerandtundi korraga. Mingi hetk, kui suutsin kõige raskemast tõusust üles saada ja Juss ütles, et „sa oled päris tubli“. Vot alles sellel hetkel hakkasid reaalselt mõtlema, et vist siiski olen mina arenenud, mitte mäed siledamaks muutunud.
Ise arvan, et selline iseenda ületus just rattatrennis oli minu jaoks vajalik. Selline pidev ebakindlus ja hirm ratta treeningute ees on tekitanud bloki ja pigem heitliku suhtumise nendesse. Seega selline positiivne tagasiside iseendale iseenda kohta ei jookse kindlasti mööda külgi maha.
Sadulanühkimise kilometraažiks on hetkel 681km.

Lisaks rattale jookseme siin ka päris mahukalt. Kavas on nii staadioni trenne, üleminekujookse, kui ka Kenyan days’id (3 jooksu päevas). Kahjuks teine Kenyan day piirdus minu jaoks kõigest kahe jooksuga, kuna vahepeal suutsin kuskilt mingi nohu ja köha jama saada. Seega 1,5 päeva olin reast väljas. Praeguseks hetkeks on minu arvel 97km.

Ujumisest nii palju, et see pole absoluutselt võrreldav sellega, mida Tallinnas tegime. Samas ujumisperiood ongi läbi ja praegu pühendume teistele aladele. Seega seda on siin 11päevaga tagasihoidlikult 30km tulnud.

Nüüd kaks kergemat päeva taastumiseks ja siis värske veri peale ehk algab laagri teine vahetus ning kohale saabub ka kogu ülejäänud TR1HARDS tiim. 😊

Seniks aga päikest teile sõbrad!🌞☀️

04 Mar 2019

Tänases blogis vaatame minu tegemistele otsa natuke teistpidi. Mitte läbi spordi ja sportlase eluprisma, vaid läbi elu kõige valusama hetke ehk kuidas läheb mu taastumine opist?

Üldiselt läks opp hästi ja koju sain kohe sama päeva õhtul. Kui kirjeldada opi järgset olekut, siis ütleks, et see oli kõige valutum päev.
Siis kui õhtul Markole helistasin oli ta jube üllatunud sellest, et helistasin. Teatasin talle optimistlikult, et arvasin, et asi on palju hullem + ma saan rääkida. Seega varsti trenni tagasi.

Esimese päeva hommikuks ei olnud asi enam nii positiivne. Ju siis sain narkoosi ja haigla valuvaigistite mõjust lõplikult üle. See oli jube. Ma ei saanud isegi vett neelata. Või noh sain aga suure vaevaga. Seega kissell osutus palju mõnusamaks vedelikuks, kui vesi. No ja of course jäätis, mida praeguseks hetkeks enam ei kannata süüa.

Teise päeva hommik algas natuke positiivsemalt, kui esimsese. Positiivsust jagus täpselt 2,5h, siis läks põrgu jälle lahti. Kui esimene päev kannatasin ja ei võtnud mingisuguseid lisa valuvaigisteid, siis teisel päeval ikka üldse ei kannatanud. Isegi pisar tuli silma. (Nutta ei saa, sest ninna tekib lima, mida on väga valus või võimatu välja nuusata). Seega teise päeva positiivseim hetk oli valuvaigisti sisse võtmine, sest hakkas kergem. Kohe tõesti kergem. Sain isegi oma beebitoitu (loe: kassikonservi maitselist toitu) süüa. Suurim saavutus oli üks väike kohupiimakreem, mille suutsin kahes eraldi söögikorras siiski ära süüa.

Kolmanda päeva hommik algas samuti üsna positiivselt. Igapäevaga on järjest kergem 😊 aga siiski pole valu kuskile kadunud. Üritasin süüa putru. Ikka veel impossible. Seega avastasin leivasupi.
Sain lisaks kõigele jalutada väljas ca15min. Mõte polnud iseenesest paha, aga on üks aga. Kuna olen hetkel pigem mitte aktiivne, siis jalutuskäik oli nagu treening ja organism hakkas nõudma sööki. Mida pole just kõige mugavam tarbida. :/ Poes kõndisin vastlakuklite leti juurest mööda, mille peale hakkas kõht kohe korisema. Täna on veel plaanis valmistada mannavahtu, mis teeb mu kurgule pai. 😊(loodetavasti)

Hetkel istun kodus ja koostan endale vaikselt menüüd, mida kõike plaanin süüa kohe, kui see on võimalik. 😊 Mc Donald’s ja vastlakuklid on hetkel prioriteet nr.1. (Võid kommentaaridesse jätta mingi maitsva soovituse)

Aga jep, nii palju siis vahelduseks treeningute ja võistluste postitustele.

27 Feb 2019

Nädala algus Kurgjärvel, nädalalõpp operatsioonilaual…

Peaaegu nädalaega veetsime TR1HARDS tiimiga Kurgjärvel, kus erinevalt triatlonist *trummipõrin* me hoopiski suusatasime. Oujee. Suusatamine. Vaieldamatult minu „lemmik tegevus“. 😊

Juhul, kui tead mind, siis suusatama õppisin ma eelmine aasta ja seda ka ülikooli kohustusliku ainena. Samas õppisin suusatama on liiga julge lause. Pigem nagu õppisin seisma suuskadel.
Seega Kurgjärvel jätkasin selle oskuse arendamist. Ausalt öeldes tundus mulle, et mida rohkem ma üritasin seda aeglasemalt ma liikusin. Päriselt. Vaatamata sellele, et olen väikeste laste treener ja koordinatsiooniga tegelen igapäevaselt ei mänginud see välja minu suusatamise oskuses.

Nii alustasingi, mitte küll päris nullist, aga siiski A’st ja O’st. Tänud Mati Albertile ja tema kannatusele sain ikka edasi liikumisega enamvähem hakkama. Suusatasin ka oma rekordi 1h ja 58min läks mul aega, et läbida 15km (ära naera, minu jaoks on see suur saavutus). Usun, et need rekordilised numbrid oleks suuremad, kui mind ei oleks tabanud päris jube pahkluu piirkonnas olev valu, mis igati takistas minu tormilist arengut suusatajana. Suusasaabas pole mu sõber. Jooksutoss on.
Seega kaks viimast suusatrenni kujunes minu jaoks ainult paaristõugete harjutamiseks ehk korralik ülakeha treening.(2x12km paaristõukeid pole naljaasi). Müts maha suusatajate ees. See on megaraske.

Minu lemmik lauseks selles laagris sai: „Ma vihkan suusatamist!“. Igakord kui seda välja karjusin läks Marko naeratus järjest laiemaks. (Ta vist naudib seda, kui mulle miski ei meeldi). Vabatahtlikult ma enam suusalaagrisse ei läheks, aga nagu aru sain siis valikuvõimalust mul pole. Seega järgmine aasta uuesti ja loodetavasti muutub see tegevus üks hetk nauditavaks. Ausalt tahaks seda, sest Haanja on üks ilus koht ja kindlasti oleks tore suusatades nautida neid talveilusid. Praegu mina ei nautinud, pigem nagu kannatasin.
Aga siiski oli tore, sest koos tiimiga laagerdada on alati väga tore 😊 Järgmine laagerdamis peatus on MALLORCA. Päike ja asfalt, mis pole libe!!! :D

Aga liigume siis hetkel käimas oleva nädala teise poole juurde.
Sissejuhatuseks nii palju, et peaaegu poolaastat oleme treeneriga otsinud põhjust minu kehva enesetunde osas. Tihtipeale oli hommikuti tunne loid ja ega need ujumisrežiimid ka päris sujuvalt ei läinud. Pidev kurguvalu ja vahest ka palavik. Arvasin, et asi ongi talveperioodis ja olengi lihtsalt haige, aga üks hetk sai Markol kannatus täis ja ta saatis mind LOR arsti juurde. Läbivaatusel põhimõtteliselt esimese kahe minuti jooksul selgus põhjus. Krooniline mandlipõletik ja muud variant, kui operatsioon polegi. Esialgu arvasin, et läheksin opile hooaja lõpus ehk oktoobris, aga teisest küljest kannataks selle arvelt tulemused algaval võitlushooajal. „ Sa ei saa olla konkurentsis naistega, kes on täie jõu juures, olles samal ajal kroonilises põletikus“ ütles Marko.
Seega pärast arsti juures käimist hakkasin kohe kiirelt asju ajama, kas oleks võimalik kahenädala jooksul pääseda opile. Siis jõuab ka Mallorcaks taastuda ja seal põhjaladumist jätkata. Siin me siis olemegi reedel on opile minek.

Ausalt öeldes hirm on suur. Kas kõik läheb ilusti. Kas taastumine läheb plaani päraselt, jne. Samas otsin ka plusse..Saan süüa nii palju jäätist, kui süda soovib :D

Praeguseks tõmban otsad kokku ja kindlasti anna endast märku kohe, kui võimalik. Seega olge tublid ja võite mulle jäätis tuua! :D

18 Feb 2019

Viimased kergejõustiku sisevõistlused.

Jätkame siis sealt kus pooleli jäi…ja pooleli jäi tegevevus kergejõustiku karikavõistlustel, kus kõik läks päris hästi ja hakkasime treeneriga plaane tegema Eesti meistrivõistlusteks.

“Take the risk or lose the chance” oli eile toimuvate EMV märklauseks..
Praegu tagant järele mõeldes tuleb pähe palju mõtteid, mis läks valesti, mis hästi, mis oleks võinud olla teisiti. Seega alustame siis kuskilt otsast..

Esiteks jooksin esmakordselt naiste vanuseklassis, sest ka U23 vanuseklassi enam ei mahu. Automaatselt tähendas see ka korraliku konkurentsiga võistlust, mis mingil määral tekitas ka võistlusärevust. Samas kergejõustiku hall on minu jaoks niivõrd võõras ja ebamugav koht, et kunagi ei ole tundnud päris seda “võistlustunnet”, mis on enne ujumist või triatloni.
Teiseks. Kõik minu jooksu võistlused (peaaegu) on välja kukkunud niimoodi, et jooksen kas täitsa üksinda või jooksen otsast peale eesotsas. Seega pundis jooksmise kogemus on kergelt nulli lähedane.
Eile sain siis tunda, mis asi on taktika ja pundis jooksmine. Eks mul ole veel päris palju õppida võrreldes nende kogenud naistega.

Aga kuidas siis oli?
Oli nii, et alustasin jooksu ilusti Kaia Lepiku sabas ja oleks võinud ju sinna jääda ja tiksuda nii palju, kui hetkeseis võimaldas. Aga midagi alateadvuses nagu ütleks, et “mine, mine – tunne on ju okei”. No ja ma siis läksin pundi ette. Jaaaa umbes 2 ringi pärast tajusin, et olen oma enesetundega jõudnud enamvähem sinna tsooni, mis peaks olema viimasel kilomeetril, aga lõpuni oli veel 8 ringi ehk natuke üle 1500m. Noh ja edasi võite ise ette kujutada, mis vajumine see oli. (btw saad DELFI TV vahendusel ka kordust vaadata. Jätan lingi alla)
Minu esimene mõte? – Kerge paanika. Ausalt. Olin mõtetega päris kinni poodiumis ja ei mõelnud korralikult läbi seda, mida teen. Ma ise tean ja treener ka teab, et olen rohkemaks võimeline, kui 10.33,81. Aga seekord siis nii.

Teisest küljest olen ma rahul sellega, et riskisin. Ma alustasin esimese kilomeetri 3.18 (!!!!) (sai vist saatuslikuks). Selle järgnes kohe teine riskantne tegevus ehk pundis ette minek liiga vara.
Ma olen üldjuhul inimene, kes ei riski, vaid passib kuskil seal omale kindlas tsoonis. Marko üritab juba natuke üle aasta välja juurida seda ja enesekindlust juurde tekitada. Eks ma ka siis üritan selliste riskimistega. Ei täpselt mida üritan, aga üritan endale ebamugavas kohas olla (see pidavat hea olema :D).
Ise arvan, et oleks ma olnud õigel ajal õiges kohas oleks see jooks absoluutselt teistmoodi väljakukkunud.

Kindlasti sain sellelt võistlustel kuhjaga kogemusi juurde nii enesetundeliselt, võimete piiri kohaselt, kui ka pundis jooksu osas. Küll ma üks päev näitan naistele, mida suudan 😉 Praegu aga jätkan harjutamist ja valmistun alguses suusalaagriks, kuhu sõidame kogu TR1HARDS tiimiga juba sel reedel. Edasi hakkab juba vaikselt päikesekreemi ja lühikesi riideid pakkima MALLORCALE minekuks, sest jäänud on veel natukene üle kuu.

1:35 pealt saad vaadata seda "huvitavad" jooksu.
http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-eesti-talvised-meistrivoistlused-kergejoustikus?id=85351211

20 Jan 2019

Hei,
Raskemad ja tumedamad ajad on seljatatud ehk sessiaeg on läbi..Üks hirmus nädal oli ausalt öeldes, aga tehtud ta sai ja elu tundub kohe ilusam :D

Ühes eelmises potituses lubasin Teile tutvustada enda uut toetajat ja aeg ongi jõudnud sinnamaani, et võib ka selle koostöö avalikustada.

Nimelt hooajal 2019 on minu uueks toetajaks RADEMAR, kes toetab mind kõigil kolmel alal ja täpsemalt on toetajateks:
Ujumine – ARENA Baltics (siit ka vastus nendele, kes ujumise eestikatel uurisid miks ma Arena varustusega startisin. Ja suured tänu avalused TYR Baltics eestvedajale Martin Liivamäele, kes toetas mind hooajal 2018).
Ratas – TREK ja BONTRAGER (ratavarustuse taha ei tohiks enam midagi kindlasti jääda).
Jooks – NIKE (kiired tossud, kiired jalad + igati mugav riietus).
Ja kõige selle imelise võimaluse taga seisab selline mees nagu Kert Olle, keda südamest tänan!

Lisaks toimusid täna Lasnamäe kergejõustikuhallis Eesti karikavõistlused kergejõstikus, kus startisin 3000m jooksus.
See oli üks hea võistlus kontrollimaks end ja oma arengut võrreldes eelmise aastaga.
Esiteks jooksin vist esimest korda tõesti mõtestatult ja ühtlaselt. Enne starti minekut arutasime Liina ja Markoga tempot ja otsustasime, et ühtlaseks jooksuks peaks võtma ringi ajaks ca 41/42.
Iseenda jaoks võtsin eesmärgiks joosta ühtlaselt ja ilma suuremate kukkumisteta. Näitena tooks eelmise aasta, kus alustasin esimese kilomeetri 38sek ringi kohta, teine kilometer vajus juba 41/42 peale ja kolmas kilometer oli suur kukkumine peaaegu 46sekundi peale ringi kohta.
Olles aasta Marko ja Liina all õppisin oma keha tunnetama ja ühtlaselt jõudu jagama. Täpselt selliseks kujuneski tänane jooks 😊 Jooksin ühtlaselt 41/42ga. Esimese kilomeetri ajaks tui 3,27, teine 3,32 ja kolmas 3,24. Kokkuvõttes sain tulemuseks kirja 10,24.57 ja 3.koht.
Ise jäin täitsa rahule ja sain aimu sellest, mida eestikatel teistmoodi teha.

Tagantjärele mõeldes oleksin võinud 1500m pealt hakata julgemalt minema, aga kardsin, et vajun ära ja jäin kuni viimase kilomeetrini tiksuma. Nagu öeldakse “oleks on pahapoiss” seega järgmiseks korraks kogemuse võrra rikkam.

Praegu aga jätkame tavapärase rütmiga ja homme nagu ikka 6.15 basseini ääres ja teisipäeval on pidupäev, sest käes 60x200m ujumise päev. Seega wish me luck :D

28 Dec 2018

Heihei,
Võtame siis lühidalt kokku, mis vahepeal toimunud on..

Kindlasti on pikemat juttu väärt Eesti lühiraja meistrivõistlused ujumises, kus startisin kahel alal.
Alustame esimesest alast ehk 200m liblikast, mis on minu ujuja karjääri viimastel aastatel olnud üks mu põhialasid.
Viimati startisin sel alal rohkem, kui aasta tagasi, seega otsustasin teha väikese comebacki ja hirmutada noori :D Endal oli ka täitsa huvitav, kas triatloni treeningute pealt kannatab veel liblikat ujuda.. Ja oh seda imet. KANNATAB! Iseenda üllatuseks suutsin parandada oma isiklikku rekordit 2.22,72 pealt 2.21,23 peale! Ja peale kauba jaksasin isegi külastada poodiumit saavutades tihedas konkurentsis kolmanda koha! 😊 Esikolmik mahtus 1,7 sekundi sisse! Siin kohal müts maha Margaret Markvardi ees, kes startis ikka päris mitmel alal ja suutis oma võimu ka 200m liblikujumises tõestada!

Teise alana startisin 800m vabalt ujumises, mis kahjuks ei õnnestunud nii nagu päriselt plaanis oli..Kuna vahetult enne oli 200m liblika finaal, siis 800m vette hüpates tundsin, et liblikas on veel sees ja jõuvarud väiksemad, kui oleks soovinud. Seega kirja sain tagasihoidliku 9.45,44, mis oli lausa 13sekundit kehvem võrreldes eelmise aastaga. Kahju..muidugi on päris kahju, aga eks see sport olegi selline rollercoaster, kord üles ja kord alla..
Marko kommentaar tõi naeratuse näole, kui õhtul saab selline sõnum: „Kartin, sa võid küll olla triatleet aga delfiini “klass” on sul igavene. See on ilmselt perekonna viga. Küll see krool ka uuesti kulgema hakkab.” Seega olen rahulik ja teen oma tööd edasi suvel algavaks triatloni hooajaks.

Järgmisel päeval pärast eestikaid olime oma TR1HARDS neidude tiimiga (mina, Anette Hallik, Paula-Brit Siimar, Merili-Mai Kivimets, Liina Tšernov) stardis Audi Vana-aasta teatemaratonil, kus igaüks läbis 8,4km.
Hommik oli päris külm ja teed olid päri jäised seega jooks osutus päris keeruliseks. Alguses sättisn end Olga Anrejeva tuulde ja muidugi soovisin seal ka lõpuni püsida, aga 4km andis jäätunud pinnas ja Olga kogemus endast tunda ning jäin maha. Vaatamata sellele suutsin hetkeseisu ilmaoludele ja vormi kohta joosta enam-vähem normaalse tulemuse lõpetades ajaga 35minutit ja 16sekundit.
Kokkuvõttes saavutasime oma neidude tiimiga 2.koha, mis pole üldsegi paha. Aga siin kohal ka Marko kommentaar: “Ahjaa. Seda, Vana-Aasta maratoni võistkondlikult, seda jookseme me niikaua kuni võidame nii tüdrukutest kui poistest. Iga aasta iga tiimi liige natukene paremaks. Kas see võtab aasta, kaks või viis. Sellel pole vahet.” Nii et arenguruumi meil veel on 😊

Jõuluaeg on tore aeg, aga keegi trenne ära ei jäta, seega hetkel treenime täiehooga edasi ja pärast uueaasta vastuvõtmist suundume oma tiimiga Vinni laagrisse, kus kogume jälle hulganisti vee ja jooksu kilometraaži. Kergejõustiku võistlushooaeg pole ju kaugel!
Lisaks kogu jõulusaginale saime end viisakalt riidesse pandud ja Spordiaasta tähtede galat külastatud. Tore on, kui vahepeal saab spordiriietusest välja pugeda ja kontskingadega ringi liikuda!

10 Dec 2018

10.12.18

Pime aeg, rutiin, haigus, kooli stress ja muu.

Pole ammu kirjutanud, tõesti. Võtsin endale taktika, et kirjutan korra kuus ja võtan kokku korraga kõik sündmused, mis vahepeal on toimunud 😊

Esimese asjana räägiksin ETL karikasarja autasutamisest ja koondise päevas. 18.november leidsid siis aset selline päev nagu koondise päev, mis algas kell 10 hommikul Tallina Loomelinnakus. Kavas olid erinevad koolitused ja erinevad esinejad. Marko Albert võttis kokku möödunud hooaja ja rääkisime ka uuest hooajast. Temale järgnesid põnevad esinejad kellest esimene oli Erkki Raasuke, kes tutvustas finantskirjaoskust. Erkki jutust jäi meelde üks tähtis nõuanne, kui tahad olla edukas siis alusta hommikuti voodi korda panemisest! :D
Seejärel võttis sõna meie olümpiasangar Gerd Kanter, kes jagas oma kogemusi ja jutustas oma treeningutest ja sellest, kuidas liigse pingega toime tulle. Igati asjalik juttu ajamine toimus ja nii mõnegi nõuande sai kõrva taha pandud 😊
Seejärel jutustas Kaidi Kivioja sellest, mida peab üks triatleet meeles pidama reisides. Tähtsaim asi, mis mulle meelde jäi, kui vähe reisinud inimesele oli see, et „kui sa reisid rattaga, siis kanna alati kaasas tagavara kõrva“ (usun, et ratturid ja triatleedid tajuvad mida see tähendab). Igaks juhuks seletan lahti, et tegemist pole päris kõrvaga, vaid ratta käiguvaheti ühe väga spetsiifilise osaga, mis võib reisides katki minna.
Lisaks toimus ka ETL karikasarja võitjate autasutamine ning sain endale kena meene (karika oma nimega) sellest, et olen 2018.hooaja triatloni karikasarja võitja vanuseklassis 20-24.

Pärast hooaja pidulikku lõpetamist jätkasime oma tavapäraste treeningutega nagu ikka. Kõik sujus hästi, kuni ühe hetkeni, kui jäin haigeks. Esialgu arvasin, et lihtsalt väike külmetus, aga asi läks päris käest ära, kui kaotasin oma hääle peaaegu täielikult ja pidin nädalaega elama ingveriteest, sidrunist ja sinepiplaastritest.
Kuna sel nädala, kui haige olin oli nädalalõpus plaanis korrata normatiivi ujumist, siis pidin ikka vaeva nägema, et terveks saada. Nii siis neljapäeval tegin oma esimese 20 minutilise ujumise ja reedel 30minutilise ning laupäeval oli juba platsis 21CC korraldatud võistlusel, kus pidin ujuma (PANE TÄHELE) 200m liblikat. Kuna Eesti meistrivõistlusel osalemiseks peab norm olema ujutud viimase 15kuu jooksul, siis pidin seda kordama, et eestikatele ikka peale saada.
Kuna norm on suhteliselt kerge (3.08), siis läksin täitsa pingevabalt seda läbi ujuma, et saaks selle lihtsalt tehtud. Imestus oli päris suur, kui pärast nädalaajast out’is olemist suutsin ujuda isegi päris viisaka aja – 2.31, mis jääb mu isiklikule 9sekundit alla.
Seega detsembri lõpus on mind näha lisaks 800m vabalt ujumisele, ka oma endisel põhialal 200m liblikujumise stardis. (nalja peab ju ka saama :D)
Praegu olen täie tervise juures tagasi ja vaikselt taastun ja tegutsen aktiivselt edasi treeningutel.

Lisaks toimus veel üks tähtis sündmus!!! Kindlasti oled tähelepannud hashtagi #TR1HARDS. Nüüdsest on meie TR1HARDS tiimil oma Facebook page, kus jutustame oma tiimiliikmetes, treeningutest, võistlustest ja paljust muust. Seega kindlasti leia meid Facebook'st, kliki pöial siniseks ja ole kursis meie tegemistega. Jätan ka lingi meie lehele siia - https://www.facebook.com/TR1HARDS/
Lisaks Facebookile saab meid jälgida ka Instagramis @TR1HARDS kasutaja alt 😊

Võistlused on juba ukse taga seega olen ka natukene aktiivsem ja jagan Teiega oma tegemisi rohkem, kui viimase kahe kuu jooksul. Seega hoia pilk valvsana! 😊

Lähiajal jagan Teiega ka ühte suuremat sündmust, mis vahepeal toimunud/muutnud on. Märksõnaks ütlen vaid seda, et mul on üks uus suur ja megalahe toetaja, keda tutvustan pikemalt ja laiemalt veidi hiljem.

Praeguseks aga kõik 😊

Katrin

08 Nov 2018

HeiHei,
Long time no see…

Ajad on kiired, tegemisi palju, trennid pikad. Võistlushooaeg on läbi ja ega midagi erilist ei ole ka toimunud viimasel ajal. Trennid on pikad ja põhja ladumine uueks hooajaks täist hoos.

Jutustaks teile täna natuke oma treeningutest ja sellest, kuidas üldse mu nädalad välja näevad.

Nii siis hommik algab nagu igal normaalsel inimesel kell 5.30 hommikul äratuskella saatel ja 6.15 olen juba basseini ääres võimlemas. 6.30 hüppame meie #TR1HARDS tiimiga vette ja ujume oma tavapärased 5km (või rohkem), mis on üldjuhul päris rasked. Ujumise järgselt liigume tavaliselt kohe kas ÜKEsse või siis halli jooksma. Kergematel päevadel saab kohe koju magama :D Kindlasti on plaanis ka õhtune treening aga enne seda käin pisikesi nunnusid ujuma õpetamas. Õhtused treeningud on tihti peale ka kombineeritud ehk koosnevad jooksust ja seejärel ujumisest. Seega kerge periood hetkel käimas pole kindlasti. Ütleks, et olen nagu zombie, kes ainult magab sööb ja teeb trenni, nojah natukene tööd ka.
Üldjuhul kujuneb reedene päev natuke kergemaks, kus hommikul jookseme ning seejärel pilatese tunnis osaleme. Laupäev on pika ujumise ja jooks-matka päev. Pühapäev on püha päev, kus saab end korralikult välja magada ja põhimõtteliselt terve päeva pidžaamas veeta, voodis lebada ja taastuda. 😊
Kindlasti on kõik minuga nõus (vnoh enamus), et praegu on üks suur hall periood peal, kus päikest on vähe, aga päevad on siiski pikad. Pole hullu, harjub ära ka sellega. Nagu ütleb Marko siis hallist perioodist peab ka juttu tegema.

Hetkel on siis käimas n.ö põhjaladumine ehk valmistumine suveks. Enne triatloni hooajaalgust teeme nii mõnedki stardid mitte omal alal. Praegu valmistume ujumise Eesti meistrivõistlusteks, kus ise stardin kindlalt 800m vabalt ujumises ja võib olla ka oma endisel põhialal, aga eks näis :D Lisaks on ees ka sisehalli jooksu Eesti MV, kus arvatavasti teen kaasa nii 1500m kui ka 3000m jooksus.

Mis siis vahepeal veel on toimunud ? Kui aus olla, siis polegi midagi vahepeal toimunud :D Kui midagi erilisemat ära märkida, siis oli mul vahepeal õppesess ehk istusin hommikust õhtuni koolis samal ajal, kui teised Vinnis laagerdusid ja ohtralt ujuda said. Tõsi küll sain ka laagerduda, aga kooli tõttu piirdusin vaid kahe päevaga, mille jooksul jõudsin 24,5km basseinis veeta.

Lisaks möödunud nädalavahetusel korraldas meie klubi 21CC väikese kontrollvõistluse, kus startisin elus esimest korda 1500m vabalt ujumise distantsil. Esimese korra kohta võib täitsa rahule jääda. Kuna ei oma kogemust sellise distantsi ujumisel basseinis, siis alustasin päris tagasihoidlikult püüdes rõhuda distantsi teisele poolele. Plaan pidas küll paika ja teine pool tuligi kiirem, kui esimene, aga lootsin natuke parema tulemuse peale, kui reaalselt kirja sain. Tulemuseks siis 18.36,57.

Aga jahm, mis siin ikka. Töö käib ja väsimus suur, aga usun, et see hall tööperiood kannab kindlasti vilja. Olge tublid ja nautige! 😊

Katrin

03 Oct 2018

PUHKUS, SÜGIS, KOOL JA TÖÖ.

Neli märksõna, mis kirjeldavad minu septembrikuud. Võttes kokku need neli sõna ühte tuleb pähe ainult üks – RUTIIN.

September algas minu jaoks kahe nädalase puhkusega treeningutest, kus sain teha kõike mida süda soovis (loe: lamada voodis ja teha mitte midagi). Samas päris niisama ma ka ei lamanud, sest erinevalt sellest, et minu algas puhkus algasid lastel ujumistreeningud. Tegelikult oli päris tore naasta tööle ja hakata jälle tegelema oma pisikeste nunnudega. Kahe nädala jooksul hakkasin juba unes ka sonima lauseid „puhu mulle vette“, „hoia jalad sirged“, „vaata silmadega lakke“, „tee tähekest“.

Täiesti eraldi teema on kool ja sellest tekkiv stress..Mul on käsil viimane aasta Tallinna Ülikoolis ehk on aeg hakata otsi kokku tõmbama ja bakalaureuse töö peale mõtlema. Aga jahm.. vähe sellest, et bakatöö tekitab pinget of course on kõige keerulisemaid ained jäetud viimasele aastale. Nii ma olengi põhimõtteliselt terve septembri väikeste osade kaupa õppinud kinesioloogiat, mille materjal on lihtsalt tohutu. Siis kui tekib hetk, kus laman niisama voodis ja ei tee midagi tekivad süümekad, et ma pean õppima..seega kinesioloogia on minuga igalpool kaasas 😊

Kahe nädala möödudes lisandusid tööle ja koolile veel oma treeningud ja algas rutiini harjumuse tekitamine. Ütlen ausalt esimene nädal oli jube.. Trennis oli megaraske, tahtsin pidevalt magada ja mitte midagi teha, aga pidin õppima ja tööl ikkagi käima. Samas selle rütmi ja režiimi tekitamisele ei läinudki päris pikalt aega. Umbes 1,5nädalaga olin asjaga juba harjunud ja organism kohanenud.

Trennis olid lood aga veidi keerulisemad.. ei osanudki arvata, et kahe nädalane puhkus võib niivõrd vormist välja ajada. Kui varem ikka nautisid pikki jooksutrenne siis praegu konkreetselt suren seal, ujumisega enamvähem sama lugu. Praegu on algamas kolmas treeningnädal, mis on nn „puhkenädal“ trennid on lühemad ja kergemad, loodan et pärast seda nädalat tulen lõplikult sellest august välja ja suudan uuesti nautida seda, mida teen.

Päevad jäävad lühemaks, trennid venivad pikemaks – täpselt nii võib aru saada, et Eestisse on saabunud sügis ja on alanud uue hooaja ettevalmistus periood. Jõudu ja jaksu kõigile selleks pimedaks perioodiks ja olge tublid ja tehke trenni! 😊

04 Sep 2018

KALMAR 01.09-02.09

Ja ongi hooaeg läbi ja viimane võistlus seljataga! Käes on aega teha jälle väike kokkuvõte võistlusest 😊

Augusti lõpu ja septembri esimesed päevad veetsin ma Rootsis Kalmaris, kus toimusid World University Triathlon Championships. See oli mu hooaja teine suurim rahvusvaheline võistlus, kus startisin nii sprindi distantsil, kui ka oma elu esimesel teatevõistlusel triatlonis.

Alustame siis algusest ja lahkame lahti need kaks võistluspäeva..
Saabusime Kalmari kaks päeva enne starti, et end sisse elada ja radadega tutvuda. Radadega tutvudes tekitas ärevust ja pingeid see, et rattarada kulges läbi vanalinna ehk suhteliselt pikk lõik läks mööda munakivi teed, kus hoogu väga üles ei saa ajada ja samas pidid ka tehniliselt osav olema, et sel lõigul mitte maha jääda. Samas kogu ülejäänud trass oli täiesti lauge, aga sisaldas mitmeid 180 ja 90 kraadiseid kurve. Pingeid tekitas ka ilmateada, mis ei olnud just kõige muljet avaldavam, sest individuaalvõistlus päevaks lubas terveks päevaks laus vihmasadu. Ujumis rada oli aga päris hea, nimelt pidime ujuma ühte sirget otsa mitte nagu tavapäraselt ringi.

Ärgates võistlushommikul avasin kardinaid näpud ristis ja lootusega, et äkki see ilmateada pani ikka puusse aga kahjuks mitte. Taevas oli siiski hall ja ühti päiksekiirt polnud näha.
Rattasoojenduse saime siiski vihma vabalt tehtud, kui edasi hakkas sadama ja ega lõppu sellele sajule ei olnud.
53.naise seast startisin nr.26 all ehk sain seekord ikka kohta valida, aga eriline oli see, et startisime mitte nagu tavapäraselt vettehüppega pontoonilt, vaid veest.
Stardist sain korralikult minema ja trügisin kohe eesotsa, ujudes tundsin end hästi ehkki vesi oli päris külm, kokkuvõttes väljusin veest 7-ndana ja rattaetapile sain minema 4-ndana.
Ratta alguses oli palju mõtteid peas: 1. kohe alguses suundusime munakivi lõigule; 2. ehkki sellistele asjadele ei tohiks mõelda, jooksis peast läbi mõte, kas suudan ikka nende naistega grupis ära olla.
Kokku pidime läbi 3x 6,7km ringi ja esimese ringi lõpuks olin omadega nii läbi, et hakkasin vajuma läbi liidrite grupi ja jäin siiski maha. Teise ringi keskel sain mind kätte teine suur punt, kus sain ilusti ära istutud ja vahepeal ka tööd tehtud. Vihm peksis nii kõvasti, et kohati oli isegi valus, aga valu ununes kohe, kui teise ringi lõpus märkasin, et raja äärest elab mulle kaasa mu tiimikaaslane Paula-Brit, kes oli samuti stardis. Kahjuks tema võistlus piirdus esimese rattaringiga, sest kukkumise järel ei saanud ta ratta tehniliste probleemide tõttu jätkata ☹
Teise vahetusalasse jõudsime selle sama teise pundiga ja algaski jooksu etapp. Kui tavaliselt olen jooksus end kindlamalt tundnud, kui rattas siis seekord asi nii libedalt ei läinud. Alustasin jooksu suuremas pundis, aga mingi hetk olid sääred nii kinni, et hakkasin läbi vajuma ja teised naised minust mööduma. Kokkuvõttes finišeerisin 35-ndana 49 lõpetaja seas0
.
Uus päev ja uus võistlus. Teisel päeval oli kavas teade, kus igaüks pidi läbi supersprindi 250+6,3+1,5. Elu esimene teade, olin suht exicted ja veidike närvis, kuna startisin esimesena.
Jällegi sain ujumises hästi minema ja 250m peale väljusin 2.naisena ja see kord suutsin rattas esimeses pundis ära olla. Jõudes teise vahetusalasse olid emotsioonid nii laes ja kuulsin, kuidas eestlased hüüdsin „mine pane nüüd täiega!!!“ nii ma läksingi..täiega...ja see oli mu viga. Läksin päris julgelt peale ja esimese poole kilomeetriga tõmbasin end ikka nii kinni, et vahepeal oli tunne, et nüüd läheb küll pilt eest ära. Samas mõte, et see pole ainult minu võistlus, vaid kolm inimest on veel, kes mind ootavad sundis pingutama lõpuni. Andsin teate üle 14-ndana. Teisena startis Henry Räppo, kolmandana Paula-Brit Siimar ja ankurmehena läks võistlustulle Kevin Vabaorg, kes ületas finišijoone 12.kohal. Elu esimene teade ja mu elu esimene niivõrd lühike triatlon (varasemalt oli mu lühim triatloni distants sprint) seega sai nii mõnigi kogemus omandatud, kuidas tuleks toimida edaspidi teatevõistlustel.

Kokkuvõttes oli igati tore üritus ja aitäh meie super kaasaelamis tiimile! Tore oli raja ääres näha lehvimas Eesti lippu ja kuulda eesti keelseid kaasaelamis hüüdeid! 😊
Selleks aastaks mu triatloni hooaeg läbi ja käes on PUHKUS mille otsustasin endale natuke põnevamaks teha ehk reedel kl 19 on võimalus mind näha WE RUN TLN jooksu võistlusel, kus distantsiks on 5km ja mille läbime Tallinna vanalinnas 😊

Kindlasti teen ka lähiajal kokkuvõtva postituse oma tervest hooajast ja plaanidest uueks hooajaks!

Kõik tulemused leitavad siin:
https://www.triathlon.org/events/event/2018_kalmar_fisu_world_university_triathlon_championship

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Minu nimi on Katrin Zaitseva, olen Tallinnast pärit triatleet.
Teekonna spordimaailma leidsin ma juba 7-aastaselt, kui mu vanemad mu esimest korda basseini äärde viisid ja nii see algaski... 13aastat olen ma professionaalselt tegelenud ujumisega. Esimest korda elus astusin absoluudi vanuseklassis poodiumile 12-aastaselt, mil saavutasin 2.koha 200m selili ujumises ja nii see ka jätkus.. Kokku olen ma tänasekspäevaks jõudnud Eesti meistrivõistlustel ujumises poodiumile 153 korral.
Ujumise kõrval meeldis mulle alati jooksmas käia ja olin ka unistanud proovida triatloni.. Nii avaneski 2015.aastal minu jaoks triatlonimaailm ning oma esimesel suvel, kui proovisin triatlonit suutsin ka võita oma esimese eestimeistri tiitli juunioride vanuseklassis!
Nüüdseks olengi täiskohaga triatleet, kes tegutseb kogu südame ja pühendumusega selle spordialaga, saavutamaks kõrgeid tulemusi!

Born 1996 (age 22)
Coach Marko Albert
Club 21CC TRIATLONIKLUBI

Personal bests

100m butterfly (LC)

Show
Personal best

200m butterfly (LC)

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

Triathlon - Olympic

Show
Personal best

Triathlon - Sprint

Show
Personal best

Competition results

100m butterfly (LC)

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti KV 2. 01:06.53 Tallinn March 2015
Tartu Kevad 1. 01:03.92 Tartu April 2014
01:07.29 Zilina March 2013
Eesti U16 MV 2. 01:08.43 Tartu June 2012

200m butterfly (LC)

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti KV 1. 02:33.68 Tallinn March 2015
Tartu Kevad 1. 02:24.85 Tartu April 2014

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti U23 mesitrivõistlused 1. 10:26.49 Lasnamäe Kergejõustikuhall Feb. 2018
Eesti karikavõistlused 3. 10:34.98 Lasnamäe Kergejõustikuhall Jan. 2018

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti meistrivõistlused U23 1. 18:01 Rakvere Linnastaadion June 2018

Triathlon - Olympic

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
2017 Quarteira ETU Triathlon European Cup 29. 02:11.53 Quarteira, Portugal April 2017

Triathlon - Sprint

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Dnipro ETU CUP 7. 1:01:33 Dnipro, Ukarina June 2018
1. 00 Tallinn July 2015
Sponsors
Your logo missing? Click on the button.