Katrin Zaitseva (22)

Kuldmedal..aga valelt poolt.

Möödunud kolmapäev seadsime sammud Hollandi poole, kus toimusid Euroopa meistrivõistlused triatlonis. Minu jaoks oli tegemist mõnes mõttes debüüdiga, sest pole varem võistelnud sellise tasemega olümpiadistantsil. *meeldetuletuseks olümpiadistants = 1,5+40+10

Sarnaselt Poolale oli ka Weertis minu start alles õhtupoolikul. Täpsemalt kell 18.00, mis tähendas, et pidin päeva tihedalt sisustama (trenn, söömine, mitte üle mõtlemine jne).

Hommik algas minu jaoks kerge 25 minutilise hommikujooksuga, kus tunne oli päris hea. Hommikusöök söödud, kaks kohvi joodud, ratas üle kontrollitud, asjad pakitud ja stardini oli ikka veel umbes 8 tundi. Sisustasime tüdrukutega aega teineteisele patside punumise ja niisama jutu ajamisega. Üle pika aja oli meiega koos ka Eesti esinaistriatleet Kaidi Kivioja, kes jagas oma kogemusi ja läbi selle meile psühholoogilist tuge pakkus.

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et sain end valmis sätitud, tossud vahetusalasse viidud (erinevalt tavalistest võistlustest oli Weertis kaks erinevat vahetusala) ja jõudsin athlete’s lounge’i. Seal oli väga imelik olla. Natuke ebamugav ja samas ka hirmutav. Tõesti imelik oli seista bike check in’i järjekorras naistega, keda tavaliselt arvutiekraanilt vaatad.
Püüdsin sellele mitte mõelda ja järgida oma tavapärast rutiini. Nagu ikka 20min rattaga soojaks, kerge jooks kiirendustega otsa ja juba tõmbasingi kalipsot selga. Ühel hetkel seisin seal täitsa üksinda ja otsisin paaniliselt kedagigi tuttavat. Õnneks üsna kiiresti ilmus rahvamassi vahelt välja tuttav Marko nägu ja hingasin kohe kergendatult. Marko saatis mind korraks järve end jahutama ja nii ma juba seisingi line up’il. 57 startiast olin mina number 54, seega stardikoha valiku osas mul väga suurt võimalust ei olnud (nagu nt Kaidil, kes oli nr.4). Muide alles võistluse lõpus avastasime, et lõppudelõpuks seisime Kaidiga stardis põhimõtteliselt kõrvuti.

*heartbeat* *ON YOUR MARKS!**BEEP*. Ja oligi minek. Võin uhkusega öelda, et minu vette jooks ja delfiini hüpped olid kõige kiiremad. Stardikiirenduse värki olen ma nüüd õppinud küll. See, mis edasi toimus oli päris segane. Üritasin hoida tempot ja püsida pundis ja esimese ringiga see kõik ka õnnestus. Välja joostes kuulsin, kuidas Marko hüüdis, et ujuksin end punti. Järgnevad 550m korrutasin endale vaid seda lauset. Mingil hetkel, aga ei tajunud enam üldse, kus ma omadega olen. Päris ausalt umbes viimased 200m arvasin, et olen kõige viimane…Sellel hetkel suutsin korrutada ainult ühte lauset, mida ütles mulle isa: “ükskõik, kui pekki su ujumine minna võib SA EI TOHI ALLA ANDA!“. Püüdsin rahulikuks jääda ja jälgida eesolevaid ujujaid ja mõelda juba sellele, mida teen vahetusalas ja mida pean tegema selleks, et rattapunti pääseda.

Esimeses vahetusalas kaotasin umbes 5 sekundit kalipso ära võtmisega, sest see lihtsalt ei tulnud üle kiibi. Seega pidin väga korralikult kiirustama ratta selga joostes. Esimesel sirgel võtsin kohe tuulde ühele šveitsi naisele, kellega püüdsime kinni ka kolm eesolevat naist. Samas kooseisus jätkus ka kogu rattaetapp (*no peaaegu samas). Ütlen ausalt, et see oli väga raske. Mind sõideti sõna otseses mõttes ribadeks, kuigi ees vedamas ei käinud ma peaaegu üldse. Hoidsin lihtsalt hambad ristis pundi tagant kinni. Vahepeal oli ka helgemaid hetki, kui suutsin korraks ees ära käia, aga üldjuhul oli koguaeg raske.

Mäletan, et ühel hetkel tundsin kuidas külmavärinad käivad üle kogu keha ja et panen kohe pildi tasku. Nendel hetkedel võitlesid alla andmise mõttega. Kohati püüdsin ennast selliselt mõttelt: ma ei kujuta ette, kuidas ma selle lõpuni välja vean?! Tollest hetkest on meeles, kui ma konkreetselt raputasin pead ja ütlesin endale kõva häälega: vaata eesolevat jooksu! Sa PEAD sellest kinni hoidma, ülejäänud pole hetkel tähtis! Kokku oli vaja sõita 6 ringi + connection (järve äärest teise vahetusala juurde, kust algas ringide loendus). Viimasele ringile minnes olin endiselt grupis ja siis tegin vea. Viga seisnes selles, et oma peas ma juba lõpetasin rattadistantsi ja hakkasin mõtlema jooksule. Of course arvestamata, et mul on veel 6,7km vaja pingutada grupis püsimiseks. Üks kurv, teine kurv, kolmas kurv ja kõik. Mina lõppesin otsa. Grupp lihtsalt läks ja mina jäin üksinda iseendaga, kui ringi lõpuni oli veel üle poole minna. Juhtus mis juhtus, leppisin olukorraga ja venitasin lõpuni välja.

Kuna teadsin, et ma pole päris viimane, siis üritasin jooksu alguses end kohe käima saada ja leida õiget rütmi. Rütm piirdus mõnusate reienelipea krampidega. Ei pööranud sellele tähelepanu ja mõtlesin, et küll ma jooksen nendest krampidest läbi ja saan end käima. Kuulsin ka Marko lauset, et taga on veel seitse naist. Olin korraks endaga ülirahul ja siis jõudsin esimese tagasipöördeni ja nägin, mis tempoga nad vastu tulevad. Esimese asjana mõtlesin sellele, et kui keegi nüüd mööda läheb, püüan tema sammudesse sisse saada. Ei esimesel ega teisel ega ka kolmandal katsel see ei õnnestunud, sest jalad lõid krampidest tuld.

Lõpuks, kui suutsin krampidest välja tulla, oli vahe juba nii suur, et olin iseendas väga pettunud. Võib olla peaksin tunnistama, et andsin ka mingil määral alla. No ikka väga valus oli seal lõpus nii pika puuga saada. Eriti veel teades, milleks ma tegelikult jooksus võimeline olen.

Kurb oli. Kohe ausalt. Väga kurb. Esimesed emotsioonid olid pettumus iseendas, enda toetajate, fännide ja treeneri ees. Maha rahunedes ja adekvaatselt analüüsides jõudsin, aga teistsugusele järeldusele.. Võrreldes eelmise aasta EM’iga on see siiski pigem kindel samm edasi. Ja siinkohal pean silmas just ratas, mis on minu suurimaks komistuskiviks. Minu eelmine EM piirdus ujumisega ja täielikus üksinduses ratta sõitmisega. Seekord jõudsin juba peaaegu rattaetapi lõpuni ja seda OLÜMPIADISTANTSIL!

Nagu mainisin, pääsesin tagant poolt lugedes poodiumile ja 51 lõpetaja seas saavutasin 51.koha. Põhi on ära puudutatud, nüüd ainult ülespoole. Alla ma ei plaani anda, veel kindlasti mitte.

Lisaks individuaalile startis ka esmakordselt Eesti eliidi koondis segateates. (*Selgituseks: segateates läbib iga võistkonna liige ühe supersprint formaadis triatloni – Weerti puhul oli see: 300m ujumist 6,7km ratast ja 1,4km jooksu).

Startisime koosseisus: Kaidi Kivioja, Johannes Sikk, mina ja Johan Tamm (kes on tegelikult veel juunior). Suutsin end realiseerida ja teha päris hea võistluse. Kahjuks sai meie tiim napilt LAP’i ehk meid võeti rajalt maha. Meie tiimi kõige nooremal liikmel jäi puudu kõigest ca 20sekundit sellest, et oleksime saanud jätkata võistlust ja finišeerida. Aga sellegipooles olen meie tiimi üle uhke! 😊

Sellise positiivse noodiga lõpetaks ka tänase postituse. Järgmine start juba 9.juunil Eesti südalinnas Paides, kus avame Eesti triatloni karikasarja!

Tulemusi numbrites saab näha siit: https://triathlon.org/results/result/2019_weert_etu_triathlon_european_championships/336878

OLSZTYN ETU Cup või esimene vasikas läheb alati aia taha..
Jep, esimese lausega võib enam vähem aru saada, mis emotsioonid mind valdavad ja kuidas mul läks. Siiski alustaks otsast peale.

Minu võistlus oli alles kell 16.00 ehk mul oli korralikult aega välja magamiseks, hommiku jooksuks, hommikusöögiks, lõunasöögiks, lakke vahtimiseks ja siis jäi ka veel aega üle. Ei meeldi mulle need hilised stardid kohe üldse.
Soojendus läks suht hästi ja adrenaliin oli max laes. Miks nii arvan? Sest vahetult enne starti minekut läksin jalgupidi järve ja 13kraadine vesi tundus täitsa soojana. 😊
Startisin 20.numbri all 46-st ehk stardikoha osas oli täitsa valikuvõimalust. Võtsin paremale äärde, kust sain ka kohe alguses ilusti minema. Stardi kiirendus oli hea. Ja sellega piirdus minu hea ujumine. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis juhtus, aga lihtsalt polnud see tunne. Võib olla mängis seal suurt rolli see külm vesi. Lisaks ebatavaline oli ka see, et neelasin päris palju järve vett alla. Aga tol hetkel ei mõelnud üldse selle peale.

Veest väljas esimese pundi lõpus ja teise pundi alguses. Koridor esimesse vahetusalasse oli päris pikk seega oli see jooks üks mõnus kannatamine. Vahetusala läbisin suhteliselt normaalselt ja juba hüppasin ratta selga. Markolt kuulsin ainult ühte lauset: „SA OLED PUNDI LÕPUS! SA PEAD NÜÜD TOHUTULT TÖÖD TEGEMA!“. „OH GOD!“ oli mu esimene mõte, sest ma olin juba veest välja jooksust ja vahetusalast nii surnud, et ei teadnud kust seda jõudu leida. Hambad ristis jõudsin viie tüdrukuga punti ja siis läks asi eriti hulluks. Kus nad alles tõmbasid. Jäin pärast esimest U-pööret maha. Mõtlesin endamisi, et kuidas see on võimalik, ma olen täitsa üksi, nii ei saa ju edasi minna. Siis korra sõimasin end ja hakkasin teist punti ootama. JA NAD TULID. Ikka suure hurraaga tulid..JA tõmbasid mind ribadeks. Järgnes teine U-pööre ja selle võiks võtta kokku lausega: “valel ajal, vales kohas, valed otsused“. Läksin pöördesse pundi lõpus ehk olin vales kohas. Üldjuhul järgneb sellistele pööretele korralik tõmmekas ja kõige suurema laksu sellest saavad pundi lõpus olijad. JEP, NII SEE ON. Võin nüüd omast kogemusest kinnitada. Tagant järele mõeldes oleks ju võinud ära kannatada, aga ju siis olin tol hetkel ikka väga tühi omadega ja ei suutnud järele minna. Langesin kolmandasse punti. Seal oli enam-vähem minu tase ja jäin sinna püsima. Kolmandal ringil hakkasid kaks tüdrukut eest ära tõmbama ja tahtsin nendega kaasa minna. Tõmmekas algas tõusu peal ehk tõusti püsti ja hakati astuma. Tundsin, et suudan ka. Panin käigud õigesse kohta tõusin püsti ja siis toimus midagi, mida ma üldse ei osanud oodata. Äkitselt hakkas käiguvaheti jamama ja käigud ei läinud paika ehk käik läks kaks korda raskemaks. Mõnus laks jalgadele. Püüdsin kiiresti veel midagi reguleerida, aga siis oli juba liiga hilja. Sõimasin end jälle ja tuletasin meelde, et nutmine pole asja lahendus. Sõitsin lõpuni kolmanda pundiga. Püüdes mõtetega olla juba jooksurajal.

JA NÜÜD TULEB KÕIGE PÕNEVAM OSA. Mäletate seda järvevee teemat? VOT. Ma ka ei mäletanud seda, aga kui lõpuks rattaasendist võtsin sisse jooksuasendi sain aru, et nüüd olen täielikus p***** omadega. Tundis kuidas kõhus loksub üleliigne vesi. Lootsin, et äkki see on lihtsalt korraks, aga ei. Marko ütles, et vahetusalast väljudes meenutas mu jooks pigem sammhüppeid. Ise mõtlesin ainult sellele, et kui paremaks ei lähe pärast esimest tagasipööret siis lükkan näpud kurku. Õnneks asi läks natukene paremaks ja sain mingi rütmi kätte (vähemalt mulle nii tundus). Marko sõnul seda siiski pigem polnud. Hambad ristis püüdsin joosta nii hästi, kui tol hetkel suutsin. Tõsi see on, et 20:07 pole kaugeltki minu aeg, aga parem, kui üle 21minuti siiski.

Pärast finišit tundsin end täiesti lööduna. Nii palju ettevalmistust nii palju vaeva ja sa ikka ei suuda grupis ratast sõita v?! CMON Katrin. Õnneks oli Marko kohe olemas. Korra nutsin end välja, aga nagu ta ütles pikalt pole mõtet sellel peatuda. „Kaks nädalat on pikk aeg. Meil on aega, et teha vigade parandus“, ütles Marko. Ma usun teda 100%, seega tõesti pole mõtet end nüüd maa alla matta ühe võistluse pärast.
Finišijoon ületatud 30.kohal ja õnneks polnud tegemist ikka päris kasutu sõiduga, vaid sain ikka natuke ITU punkte ka. Vähemalt siin kohal saab rõõmustada. 😊

Kurvem oli pigem pärast finišit just sellepärast, et mu seis ei läinud paremaks just kõhuvalu osas. Mingi hetk hakkasin oksendama ja siis läks asi ikka väga käest ära. Jooksin terve õhtu vetsu vahet ja mul oli väga halb olla. Ma ei teagi kas asi oli järvevees või sõin ma midagi halba, aga kindlasti see miski mõjutas mind ka võistlusel. Tegelikult pole asi praegusekski 100% korras. Midagi ikka seest keerab pidevalt. Seega söön hobuste koguses C-vitamiini ja loodan parimat.

Järgmine start juba kahe nädala pärast Weert’is, kus teen oma debüüdi olümpiadistantsi Euroopa meistrivõistlustel.

Seniks aga tagasi trenni vormi lihvima!

Heihei,

Laager läbi ja olen tagasi kodumaal. Oleks ka aeg kogu laager kokku võtta.😊

Kokku laagerdasin täpselt kuuaega ehk 04.aprillil läksin ja 05.mail tulin. Hetkel on mingil määral emotsionaalselt raske. Kui ikka oled juba harjunud mingi kindla rütmiga, mis nägi välja enam-vähem „söök-trenn-taastumine“, siis ega pole just kõige kergem uuesti „tavaellu“ sisse elada.
Nagu mainisin ka eelmises postituses, siis laagri teine vahetus koosnes peamiselt TR1HARDS tiimist ja lisaks neile laagerdasid meiega ka noored USK’st, Viimsi Veeklubist ja Vinni VAK'st.

Laagri teisel poolel polnud minu jaoks midagi väga üllatavat ees ootamas. Täpselt sama rütm, sama rasked trennid. Ainult, et väsimus hakkas kergelt kogunema ja kohati tundma andma.

Teisest vahetusest tooksin välja kaks kõige suuremat sündmust: hooaja avastart ja Sa Calobra külastamine.
Alustame esimesest ehk avastardist. Mingil määral olen seda juba kajastanud oma Facebookis ja Instagramis, aga ega topelt ei kärise.
Tegemist oli siis nö treeningvõistlusega, mille peamiseks eesmärgiks oli lihtsalt saada tugev koormus + pärast pikka talve tuletada seda triatloni asja meelde.
Ise jäin oma võistlusega päris rahule. Tegin päris võimsa ujumise. Ja kui tulemused nüüd ei valeta, siis oli see isegi päeva parim aeg. (aga poistega endiselt vaidleme selle üle). Ratas läks enda kohta ka päris hästi. Tundub, et need piinarikkad bulgarian split squatid’st on siiski kasu olnud ja olen õppinud töötama ka siis, kui jalad on max täis. Samas sellest ei piisanud, et säilitada liidripositsiooni pärast edukat ujumist. Kuna tegemist oli eraldistardi võistlusega, siis tuhises üks neiu oma TT-rattaga minust nagu postist mööda.
Kuna rajal oli võistlemas korraga kaks distantsi nii olümpia kui ka sprint, siis arvasin, et eks ta ole see olümpiadistansi võistleja. Mingi hetk, kui hakkasin tajuma, et ta on ikkagi sprindi peal oli juba natuke liiga hilja. Siit ka õppetund mulle. Õpi reageerima ja mugavustsoonist välja tulema.

Jooksurajale sain siis teise naisena ja vahe oli liidriga lausa 3minutit. Vahetult enne ratta lõppu püüdsin saavutada jalgades sellise rütmi, mida sooviksin ka jooksus tunda. Tundub, et see aitas, sest vahetusalast panin minema korraliku hooga. JA MA EI KUSUTNUD ÄRA, nagu tavaliselt. Vaid suutsin kogu jooksu teha ühtlases tempos saades tulemuseks kirja 17 mintuti 25 sekundit (ca 4,8km). See tähendas seda, et keskmiseks tempoks tuli 3.30per/km. Lisaks suutsin liidrile peaaegu 1,5minutit tagasi joosta.

Vahetult enne võistlus oli meil tempojooksu treening, kus jooksin sama tempoga ja lõpus ütlesin Markole, et ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas ma sellise tempoga peaks 5km ära kestma. Marko ainult naeratas ja ütles, et küll saad. *nagu ikka sellistes kohtades ma ise endasse ei usu* Seega oli minu jaoks see mingil määral üllatus, et ma päriselt suutsin (peaks hakkama rohkem enda võimetesse uskuma).
Kokkuvõttes siis 2.koht naiste absoluudi vanuseklassis. Päris hea ujumine, keskmiselt hea ratas ja väga hea jooks. Igati tore emotsioon hooaja algusesse. Järgmine start juba vähe tõsisem. 18.mai Poola, Olsztyn ETU Cup.

Teine suursündmus sai siis olema hirmsasti kurikuulus SA CALOBRA või Coll dels Reis (9,5km 7%). Eelmise aasta mälestused seoses selle tõusuga olid enam-vähem sellised: surm, ei tundnud jalgu, ei saanud iseseisvalt mäest üles, nutmine, enesehaletsus, Marko lükkas kõik 10km, 48minutit kokku.
Lubasin endale eelmise aasta laagri lõpus, et järgmine aasta ronin selle ise üles. Mis öeldud, see tehtud. Samas on see siiski asjade loomulik kulg. Pigem oleks imelik olnud, kui ei oleks seda iseseisvalt üles saanud. Kuigi kohati olin küll täiesti äärepeal omadega ja tahtsin karjuda, aga hoidsin seda endale. JA by the way sain selle tehtud 45minutiga. Seega arengut on. JESS.
Sellega aga kogu seiklus ei piirdunud. Algas koju sõit, mis oli kõigest mingid närused 30km. Siis ma ei teadnud, et pean kogu tee ees vedama ja et Marko planeeris sisse „kolm kerget põksu“. Millest viimane oli täpselt selline, et pidin peaaegu öökulle kutsuma hakkama.

Olime juba peaaegu kodus ja jäänud oli viimane tõus, mida me kutsume kuketõusuks või lihtsalt seinaks. Tegemist on siis päris terava nukiga, mis keerab nurgataha. Jõudes selle jalamile ma olin juba omadega täiesti kutupiilu, sest eelnevad 30km vajutasin ikka korralikult seal ees ja ega pulss ka väga alla 150 ei tahtnud minna. Ja äkki Marko hüüab: „KATRIN, TEEME VÕIDU MÄE OTSA!“. Esimene vastus oli NO WAY, aga siis tajusid ära, et see polnud pakkumine, vaid pigem käsk. Oi ma siis vajutasin seda tõusu hambad ristis. Mäe otsa jõudes olin ikka täiesti sodi, isegi nutt tuli peaaegu kurku. Markol oli ainult üks lause selle peale. „Täpselt nii tehaksegi võistlustel ja siis sa pead valmis olema“. That’s all what I needed to hear, et end uuesti kokku võtta ja nuttkurgust unustada. Tõsi. Tahes-tahtmata on ratas minu nõrgim lüli ja ma pean veel tohutult vaeva nägema, et selle kvaliteeti ja taset tõstma.

Üks asi on aga kindel. Seda mainis ka Marko. On näha, et ma tunnen end rattasadulas paremini kui kunagi varem. Mul on tõesti mugav ja tunnen, et suudan teha tööd ainult sõiduks vajalike lihastega.
Väikeste sammudega, suuremate saavutuste poole. 😊

Nüüd siis lühidalt laager numbrites:
31 päeva

115 tundi treeninguid

Millest,

69 km ujumist
1620 km ratast
237 km jooksu

Lõpuks jõudsin ka mina oma blogi kirjutamiseni. Aega napib nagu ka energiat, sest enamusele teadaolevalt viibin hetkel Mallorca saarel laagerdamas.

On siis aega võtta kokku laagri esimene pool.
See aasta pole ma siin üksinda, vaid lisaks minule on kohal ka TR1HARDS tiimiliige Johannes Sikk. Lisaks Jussile on meiega kambas ka IRONWOMAN Maria Jänese, kes on minu arust üks positiivsemaid inimesi keda ma oma elus kohanud olen. :D Kuna enamus treeningplaane meil ühtivad, siis liigume me igal pool koos ringi. (Üritan ka endale saada seda Maria positiivsusepisikut :D)🐇

Kui nüüd rääkida täitsa algusest, siis esimene tore asi siin laagris oli minu jaoks minu UUS RATAS. Kui seda lahti pakkima hakkasin, siis pöördus nii mõnigi pilk selle suunas. Kuna ise olen „tšajnik“ rattamaailmas, siis ega ma vist päris siiamaani ei taju, kui kõva ratta on mulle RADEMAR ja Kert Olle võimaldanud. Siin kohal endiselt TUHAT TÄNU! 🤩❤️

Kuna peamine aktsent on siin laagris siiski rattasõidule, siis räägiks ka sellest lähemalt. Nagu on teada, siis rattatrenn ei kuulu just mu esimesse valikusse. Samas peaks kuuluma. Muidu vist jäängi igaveseks tšajnikuks.
Ausalt öeldes ootasin seda sama surmatunnet, mis eelminegi aasta. Üllataval kombel oli see surmatunne küll endiselt alles, aga asi tundub siiski kergem. Ei tea kas mäed on lapikumaks muutunud või hoopis mina tugevamaks saanud?? 🤔

Kusjuures eile oli minu elu pikim rattarenn ehk 6h ehk 150km ehk 1900 tõusumeetrit. JESUS. Mõtlesin ma esimese asjana, kui Marko selle treeninguga lagedale tuli. Muretsesin, et grupp peab mind järgi ootama ja et hakkan nutma (nagu ikka) jnejne. Aga päev enne tegime Markoga diili. Juhul, kui ma kordagi nutma ei hakka, siis saan meie TR1HARDS tiimi ujumismütsi. (See on eriline müts mida igaüks ei saa. Selle jaoks, et seda omada pead ületama iseennast). Mõtlesin, et minu jaoks oleks see päris suur eneseületus, kui suudaksin lõpuks võtta kontrolli oma emotsioonide üle. Ja teate. Ma sain hakkama. Ma ei julgenud kogu trenni jooksul kordagi mõelda mõtet, et „wow, kas ma tõesti suudan. Kas ma tõesti vean nii koduni välja“. Mine sa tea, mis hetk võib sind see haamer tabada. Seega võtsin veerandtundi korraga. Mingi hetk, kui suutsin kõige raskemast tõusust üles saada ja Juss ütles, et „sa oled päris tubli“. Vot alles sellel hetkel hakkasid reaalselt mõtlema, et vist siiski olen mina arenenud, mitte mäed siledamaks muutunud.
Ise arvan, et selline iseenda ületus just rattatrennis oli minu jaoks vajalik. Selline pidev ebakindlus ja hirm ratta treeningute ees on tekitanud bloki ja pigem heitliku suhtumise nendesse. Seega selline positiivne tagasiside iseendale iseenda kohta ei jookse kindlasti mööda külgi maha.
Sadulanühkimise kilometraažiks on hetkel 681km.

Lisaks rattale jookseme siin ka päris mahukalt. Kavas on nii staadioni trenne, üleminekujookse, kui ka Kenyan days’id (3 jooksu päevas). Kahjuks teine Kenyan day piirdus minu jaoks kõigest kahe jooksuga, kuna vahepeal suutsin kuskilt mingi nohu ja köha jama saada. Seega 1,5 päeva olin reast väljas. Praeguseks hetkeks on minu arvel 97km.

Ujumisest nii palju, et see pole absoluutselt võrreldav sellega, mida Tallinnas tegime. Samas ujumisperiood ongi läbi ja praegu pühendume teistele aladele. Seega seda on siin 11päevaga tagasihoidlikult 30km tulnud.

Nüüd kaks kergemat päeva taastumiseks ja siis värske veri peale ehk algab laagri teine vahetus ning kohale saabub ka kogu ülejäänud TR1HARDS tiim. 😊

Seniks aga päikest teile sõbrad!🌞☀️

Tänases blogis vaatame minu tegemistele otsa natuke teistpidi. Mitte läbi spordi ja sportlase eluprisma, vaid läbi elu kõige valusama hetke ehk kuidas läheb mu taastumine opist?

Üldiselt läks opp hästi ja koju sain kohe sama päeva õhtul. Kui kirjeldada opi järgset olekut, siis ütleks, et see oli kõige valutum päev.
Siis kui õhtul Markole helistasin oli ta jube üllatunud sellest, et helistasin. Teatasin talle optimistlikult, et arvasin, et asi on palju hullem + ma saan rääkida. Seega varsti trenni tagasi.

Esimese päeva hommikuks ei olnud asi enam nii positiivne. Ju siis sain narkoosi ja haigla valuvaigistite mõjust lõplikult üle. See oli jube. Ma ei saanud isegi vett neelata. Või noh sain aga suure vaevaga. Seega kissell osutus palju mõnusamaks vedelikuks, kui vesi. No ja of course jäätis, mida praeguseks hetkeks enam ei kannata süüa.

Teise päeva hommik algas natuke positiivsemalt, kui esimsese. Positiivsust jagus täpselt 2,5h, siis läks põrgu jälle lahti. Kui esimene päev kannatasin ja ei võtnud mingisuguseid lisa valuvaigisteid, siis teisel päeval ikka üldse ei kannatanud. Isegi pisar tuli silma. (Nutta ei saa, sest ninna tekib lima, mida on väga valus või võimatu välja nuusata). Seega teise päeva positiivseim hetk oli valuvaigisti sisse võtmine, sest hakkas kergem. Kohe tõesti kergem. Sain isegi oma beebitoitu (loe: kassikonservi maitselist toitu) süüa. Suurim saavutus oli üks väike kohupiimakreem, mille suutsin kahes eraldi söögikorras siiski ära süüa.

Kolmanda päeva hommik algas samuti üsna positiivselt. Igapäevaga on järjest kergem 😊 aga siiski pole valu kuskile kadunud. Üritasin süüa putru. Ikka veel impossible. Seega avastasin leivasupi.
Sain lisaks kõigele jalutada väljas ca15min. Mõte polnud iseenesest paha, aga on üks aga. Kuna olen hetkel pigem mitte aktiivne, siis jalutuskäik oli nagu treening ja organism hakkas nõudma sööki. Mida pole just kõige mugavam tarbida. :/ Poes kõndisin vastlakuklite leti juurest mööda, mille peale hakkas kõht kohe korisema. Täna on veel plaanis valmistada mannavahtu, mis teeb mu kurgule pai. 😊(loodetavasti)

Hetkel istun kodus ja koostan endale vaikselt menüüd, mida kõike plaanin süüa kohe, kui see on võimalik. 😊 Mc Donald’s ja vastlakuklid on hetkel prioriteet nr.1. (Võid kommentaaridesse jätta mingi maitsva soovituse)

Aga jep, nii palju siis vahelduseks treeningute ja võistluste postitustele.

Nädala algus Kurgjärvel, nädalalõpp operatsioonilaual…

Peaaegu nädalaega veetsime TR1HARDS tiimiga Kurgjärvel, kus erinevalt triatlonist *trummipõrin* me hoopiski suusatasime. Oujee. Suusatamine. Vaieldamatult minu „lemmik tegevus“. 😊

Juhul, kui tead mind, siis suusatama õppisin ma eelmine aasta ja seda ka ülikooli kohustusliku ainena. Samas õppisin suusatama on liiga julge lause. Pigem nagu õppisin seisma suuskadel.
Seega Kurgjärvel jätkasin selle oskuse arendamist. Ausalt öeldes tundus mulle, et mida rohkem ma üritasin seda aeglasemalt ma liikusin. Päriselt. Vaatamata sellele, et olen väikeste laste treener ja koordinatsiooniga tegelen igapäevaselt ei mänginud see välja minu suusatamise oskuses.

Nii alustasingi, mitte küll päris nullist, aga siiski A’st ja O’st. Tänud Mati Albertile ja tema kannatusele sain ikka edasi liikumisega enamvähem hakkama. Suusatasin ka oma rekordi 1h ja 58min läks mul aega, et läbida 15km (ära naera, minu jaoks on see suur saavutus). Usun, et need rekordilised numbrid oleks suuremad, kui mind ei oleks tabanud päris jube pahkluu piirkonnas olev valu, mis igati takistas minu tormilist arengut suusatajana. Suusasaabas pole mu sõber. Jooksutoss on.
Seega kaks viimast suusatrenni kujunes minu jaoks ainult paaristõugete harjutamiseks ehk korralik ülakeha treening.(2x12km paaristõukeid pole naljaasi). Müts maha suusatajate ees. See on megaraske.

Minu lemmik lauseks selles laagris sai: „Ma vihkan suusatamist!“. Igakord kui seda välja karjusin läks Marko naeratus järjest laiemaks. (Ta vist naudib seda, kui mulle miski ei meeldi). Vabatahtlikult ma enam suusalaagrisse ei läheks, aga nagu aru sain siis valikuvõimalust mul pole. Seega järgmine aasta uuesti ja loodetavasti muutub see tegevus üks hetk nauditavaks. Ausalt tahaks seda, sest Haanja on üks ilus koht ja kindlasti oleks tore suusatades nautida neid talveilusid. Praegu mina ei nautinud, pigem nagu kannatasin.
Aga siiski oli tore, sest koos tiimiga laagerdada on alati väga tore 😊 Järgmine laagerdamis peatus on MALLORCA. Päike ja asfalt, mis pole libe!!! :D

Aga liigume siis hetkel käimas oleva nädala teise poole juurde.
Sissejuhatuseks nii palju, et peaaegu poolaastat oleme treeneriga otsinud põhjust minu kehva enesetunde osas. Tihtipeale oli hommikuti tunne loid ja ega need ujumisrežiimid ka päris sujuvalt ei läinud. Pidev kurguvalu ja vahest ka palavik. Arvasin, et asi ongi talveperioodis ja olengi lihtsalt haige, aga üks hetk sai Markol kannatus täis ja ta saatis mind LOR arsti juurde. Läbivaatusel põhimõtteliselt esimese kahe minuti jooksul selgus põhjus. Krooniline mandlipõletik ja muud variant, kui operatsioon polegi. Esialgu arvasin, et läheksin opile hooaja lõpus ehk oktoobris, aga teisest küljest kannataks selle arvelt tulemused algaval võitlushooajal. „ Sa ei saa olla konkurentsis naistega, kes on täie jõu juures, olles samal ajal kroonilises põletikus“ ütles Marko.
Seega pärast arsti juures käimist hakkasin kohe kiirelt asju ajama, kas oleks võimalik kahenädala jooksul pääseda opile. Siis jõuab ka Mallorcaks taastuda ja seal põhjaladumist jätkata. Siin me siis olemegi reedel on opile minek.

Ausalt öeldes hirm on suur. Kas kõik läheb ilusti. Kas taastumine läheb plaani päraselt, jne. Samas otsin ka plusse..Saan süüa nii palju jäätist, kui süda soovib :D

Praeguseks tõmban otsad kokku ja kindlasti anna endast märku kohe, kui võimalik. Seega olge tublid ja võite mulle jäätis tuua! :D

Viimased kergejõustiku sisevõistlused.

Jätkame siis sealt kus pooleli jäi…ja pooleli jäi tegevevus kergejõustiku karikavõistlustel, kus kõik läks päris hästi ja hakkasime treeneriga plaane tegema Eesti meistrivõistlusteks.

“Take the risk or lose the chance” oli eile toimuvate EMV märklauseks..
Praegu tagant järele mõeldes tuleb pähe palju mõtteid, mis läks valesti, mis hästi, mis oleks võinud olla teisiti. Seega alustame siis kuskilt otsast..

Esiteks jooksin esmakordselt naiste vanuseklassis, sest ka U23 vanuseklassi enam ei mahu. Automaatselt tähendas see ka korraliku konkurentsiga võistlust, mis mingil määral tekitas ka võistlusärevust. Samas kergejõustiku hall on minu jaoks niivõrd võõras ja ebamugav koht, et kunagi ei ole tundnud päris seda “võistlustunnet”, mis on enne ujumist või triatloni.
Teiseks. Kõik minu jooksu võistlused (peaaegu) on välja kukkunud niimoodi, et jooksen kas täitsa üksinda või jooksen otsast peale eesotsas. Seega pundis jooksmise kogemus on kergelt nulli lähedane.
Eile sain siis tunda, mis asi on taktika ja pundis jooksmine. Eks mul ole veel päris palju õppida võrreldes nende kogenud naistega.

Aga kuidas siis oli?
Oli nii, et alustasin jooksu ilusti Kaia Lepiku sabas ja oleks võinud ju sinna jääda ja tiksuda nii palju, kui hetkeseis võimaldas. Aga midagi alateadvuses nagu ütleks, et “mine, mine – tunne on ju okei”. No ja ma siis läksin pundi ette. Jaaaa umbes 2 ringi pärast tajusin, et olen oma enesetundega jõudnud enamvähem sinna tsooni, mis peaks olema viimasel kilomeetril, aga lõpuni oli veel 8 ringi ehk natuke üle 1500m. Noh ja edasi võite ise ette kujutada, mis vajumine see oli. (btw saad DELFI TV vahendusel ka kordust vaadata. Jätan lingi alla)
Minu esimene mõte? – Kerge paanika. Ausalt. Olin mõtetega päris kinni poodiumis ja ei mõelnud korralikult läbi seda, mida teen. Ma ise tean ja treener ka teab, et olen rohkemaks võimeline, kui 10.33,81. Aga seekord siis nii.

Teisest küljest olen ma rahul sellega, et riskisin. Ma alustasin esimese kilomeetri 3.18 (!!!!) (sai vist saatuslikuks). Selle järgnes kohe teine riskantne tegevus ehk pundis ette minek liiga vara.
Ma olen üldjuhul inimene, kes ei riski, vaid passib kuskil seal omale kindlas tsoonis. Marko üritab juba natuke üle aasta välja juurida seda ja enesekindlust juurde tekitada. Eks ma ka siis üritan selliste riskimistega. Ei täpselt mida üritan, aga üritan endale ebamugavas kohas olla (see pidavat hea olema :D).
Ise arvan, et oleks ma olnud õigel ajal õiges kohas oleks see jooks absoluutselt teistmoodi väljakukkunud.

Kindlasti sain sellelt võistlustel kuhjaga kogemusi juurde nii enesetundeliselt, võimete piiri kohaselt, kui ka pundis jooksu osas. Küll ma üks päev näitan naistele, mida suudan 😉 Praegu aga jätkan harjutamist ja valmistun alguses suusalaagriks, kuhu sõidame kogu TR1HARDS tiimiga juba sel reedel. Edasi hakkab juba vaikselt päikesekreemi ja lühikesi riideid pakkima MALLORCALE minekuks, sest jäänud on veel natukene üle kuu.

1:35 pealt saad vaadata seda "huvitavad" jooksu.
http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-eesti-talvised-meistrivoistlused-kergejoustikus?id=85351211

Hei,
Raskemad ja tumedamad ajad on seljatatud ehk sessiaeg on läbi..Üks hirmus nädal oli ausalt öeldes, aga tehtud ta sai ja elu tundub kohe ilusam :D

Ühes eelmises potituses lubasin Teile tutvustada enda uut toetajat ja aeg ongi jõudnud sinnamaani, et võib ka selle koostöö avalikustada.

Nimelt hooajal 2019 on minu uueks toetajaks RADEMAR, kes toetab mind kõigil kolmel alal ja täpsemalt on toetajateks:
Ujumine – ARENA Baltics (siit ka vastus nendele, kes ujumise eestikatel uurisid miks ma Arena varustusega startisin. Ja suured tänu avalused TYR Baltics eestvedajale Martin Liivamäele, kes toetas mind hooajal 2018).
Ratas – TREK ja BONTRAGER (ratavarustuse taha ei tohiks enam midagi kindlasti jääda).
Jooks – NIKE (kiired tossud, kiired jalad + igati mugav riietus).
Ja kõige selle imelise võimaluse taga seisab selline mees nagu Kert Olle, keda südamest tänan!

Lisaks toimusid täna Lasnamäe kergejõustikuhallis Eesti karikavõistlused kergejõstikus, kus startisin 3000m jooksus.
See oli üks hea võistlus kontrollimaks end ja oma arengut võrreldes eelmise aastaga.
Esiteks jooksin vist esimest korda tõesti mõtestatult ja ühtlaselt. Enne starti minekut arutasime Liina ja Markoga tempot ja otsustasime, et ühtlaseks jooksuks peaks võtma ringi ajaks ca 41/42.
Iseenda jaoks võtsin eesmärgiks joosta ühtlaselt ja ilma suuremate kukkumisteta. Näitena tooks eelmise aasta, kus alustasin esimese kilomeetri 38sek ringi kohta, teine kilometer vajus juba 41/42 peale ja kolmas kilometer oli suur kukkumine peaaegu 46sekundi peale ringi kohta.
Olles aasta Marko ja Liina all õppisin oma keha tunnetama ja ühtlaselt jõudu jagama. Täpselt selliseks kujuneski tänane jooks 😊 Jooksin ühtlaselt 41/42ga. Esimese kilomeetri ajaks tui 3,27, teine 3,32 ja kolmas 3,24. Kokkuvõttes sain tulemuseks kirja 10,24.57 ja 3.koht.
Ise jäin täitsa rahule ja sain aimu sellest, mida eestikatel teistmoodi teha.

Tagantjärele mõeldes oleksin võinud 1500m pealt hakata julgemalt minema, aga kardsin, et vajun ära ja jäin kuni viimase kilomeetrini tiksuma. Nagu öeldakse “oleks on pahapoiss” seega järgmiseks korraks kogemuse võrra rikkam.

Praegu aga jätkame tavapärase rütmiga ja homme nagu ikka 6.15 basseini ääres ja teisipäeval on pidupäev, sest käes 60x200m ujumise päev. Seega wish me luck :D

Heihei,
Võtame siis lühidalt kokku, mis vahepeal toimunud on..

Kindlasti on pikemat juttu väärt Eesti lühiraja meistrivõistlused ujumises, kus startisin kahel alal.
Alustame esimesest alast ehk 200m liblikast, mis on minu ujuja karjääri viimastel aastatel olnud üks mu põhialasid.
Viimati startisin sel alal rohkem, kui aasta tagasi, seega otsustasin teha väikese comebacki ja hirmutada noori :D Endal oli ka täitsa huvitav, kas triatloni treeningute pealt kannatab veel liblikat ujuda.. Ja oh seda imet. KANNATAB! Iseenda üllatuseks suutsin parandada oma isiklikku rekordit 2.22,72 pealt 2.21,23 peale! Ja peale kauba jaksasin isegi külastada poodiumit saavutades tihedas konkurentsis kolmanda koha! 😊 Esikolmik mahtus 1,7 sekundi sisse! Siin kohal müts maha Margaret Markvardi ees, kes startis ikka päris mitmel alal ja suutis oma võimu ka 200m liblikujumises tõestada!

Teise alana startisin 800m vabalt ujumises, mis kahjuks ei õnnestunud nii nagu päriselt plaanis oli..Kuna vahetult enne oli 200m liblika finaal, siis 800m vette hüpates tundsin, et liblikas on veel sees ja jõuvarud väiksemad, kui oleks soovinud. Seega kirja sain tagasihoidliku 9.45,44, mis oli lausa 13sekundit kehvem võrreldes eelmise aastaga. Kahju..muidugi on päris kahju, aga eks see sport olegi selline rollercoaster, kord üles ja kord alla..
Marko kommentaar tõi naeratuse näole, kui õhtul saab selline sõnum: „Kartin, sa võid küll olla triatleet aga delfiini “klass” on sul igavene. See on ilmselt perekonna viga. Küll see krool ka uuesti kulgema hakkab.” Seega olen rahulik ja teen oma tööd edasi suvel algavaks triatloni hooajaks.

Järgmisel päeval pärast eestikaid olime oma TR1HARDS neidude tiimiga (mina, Anette Hallik, Paula-Brit Siimar, Merili-Mai Kivimets, Liina Tšernov) stardis Audi Vana-aasta teatemaratonil, kus igaüks läbis 8,4km.
Hommik oli päris külm ja teed olid päri jäised seega jooks osutus päris keeruliseks. Alguses sättisn end Olga Anrejeva tuulde ja muidugi soovisin seal ka lõpuni püsida, aga 4km andis jäätunud pinnas ja Olga kogemus endast tunda ning jäin maha. Vaatamata sellele suutsin hetkeseisu ilmaoludele ja vormi kohta joosta enam-vähem normaalse tulemuse lõpetades ajaga 35minutit ja 16sekundit.
Kokkuvõttes saavutasime oma neidude tiimiga 2.koha, mis pole üldsegi paha. Aga siin kohal ka Marko kommentaar: “Ahjaa. Seda, Vana-Aasta maratoni võistkondlikult, seda jookseme me niikaua kuni võidame nii tüdrukutest kui poistest. Iga aasta iga tiimi liige natukene paremaks. Kas see võtab aasta, kaks või viis. Sellel pole vahet.” Nii et arenguruumi meil veel on 😊

Jõuluaeg on tore aeg, aga keegi trenne ära ei jäta, seega hetkel treenime täiehooga edasi ja pärast uueaasta vastuvõtmist suundume oma tiimiga Vinni laagrisse, kus kogume jälle hulganisti vee ja jooksu kilometraaži. Kergejõustiku võistlushooaeg pole ju kaugel!
Lisaks kogu jõulusaginale saime end viisakalt riidesse pandud ja Spordiaasta tähtede galat külastatud. Tore on, kui vahepeal saab spordiriietusest välja pugeda ja kontskingadega ringi liikuda!

10.12.18

Pime aeg, rutiin, haigus, kooli stress ja muu.

Pole ammu kirjutanud, tõesti. Võtsin endale taktika, et kirjutan korra kuus ja võtan kokku korraga kõik sündmused, mis vahepeal on toimunud 😊

Esimese asjana räägiksin ETL karikasarja autasutamisest ja koondise päevas. 18.november leidsid siis aset selline päev nagu koondise päev, mis algas kell 10 hommikul Tallina Loomelinnakus. Kavas olid erinevad koolitused ja erinevad esinejad. Marko Albert võttis kokku möödunud hooaja ja rääkisime ka uuest hooajast. Temale järgnesid põnevad esinejad kellest esimene oli Erkki Raasuke, kes tutvustas finantskirjaoskust. Erkki jutust jäi meelde üks tähtis nõuanne, kui tahad olla edukas siis alusta hommikuti voodi korda panemisest! :D
Seejärel võttis sõna meie olümpiasangar Gerd Kanter, kes jagas oma kogemusi ja jutustas oma treeningutest ja sellest, kuidas liigse pingega toime tulle. Igati asjalik juttu ajamine toimus ja nii mõnegi nõuande sai kõrva taha pandud 😊
Seejärel jutustas Kaidi Kivioja sellest, mida peab üks triatleet meeles pidama reisides. Tähtsaim asi, mis mulle meelde jäi, kui vähe reisinud inimesele oli see, et „kui sa reisid rattaga, siis kanna alati kaasas tagavara kõrva“ (usun, et ratturid ja triatleedid tajuvad mida see tähendab). Igaks juhuks seletan lahti, et tegemist pole päris kõrvaga, vaid ratta käiguvaheti ühe väga spetsiifilise osaga, mis võib reisides katki minna.
Lisaks toimus ka ETL karikasarja võitjate autasutamine ning sain endale kena meene (karika oma nimega) sellest, et olen 2018.hooaja triatloni karikasarja võitja vanuseklassis 20-24.

Pärast hooaja pidulikku lõpetamist jätkasime oma tavapäraste treeningutega nagu ikka. Kõik sujus hästi, kuni ühe hetkeni, kui jäin haigeks. Esialgu arvasin, et lihtsalt väike külmetus, aga asi läks päris käest ära, kui kaotasin oma hääle peaaegu täielikult ja pidin nädalaega elama ingveriteest, sidrunist ja sinepiplaastritest.
Kuna sel nädala, kui haige olin oli nädalalõpus plaanis korrata normatiivi ujumist, siis pidin ikka vaeva nägema, et terveks saada. Nii siis neljapäeval tegin oma esimese 20 minutilise ujumise ja reedel 30minutilise ning laupäeval oli juba platsis 21CC korraldatud võistlusel, kus pidin ujuma (PANE TÄHELE) 200m liblikat. Kuna Eesti meistrivõistlusel osalemiseks peab norm olema ujutud viimase 15kuu jooksul, siis pidin seda kordama, et eestikatele ikka peale saada.
Kuna norm on suhteliselt kerge (3.08), siis läksin täitsa pingevabalt seda läbi ujuma, et saaks selle lihtsalt tehtud. Imestus oli päris suur, kui pärast nädalaajast out’is olemist suutsin ujuda isegi päris viisaka aja – 2.31, mis jääb mu isiklikule 9sekundit alla.
Seega detsembri lõpus on mind näha lisaks 800m vabalt ujumisele, ka oma endisel põhialal 200m liblikujumise stardis. (nalja peab ju ka saama :D)
Praegu olen täie tervise juures tagasi ja vaikselt taastun ja tegutsen aktiivselt edasi treeningutel.

Lisaks toimus veel üks tähtis sündmus!!! Kindlasti oled tähelepannud hashtagi #TR1HARDS. Nüüdsest on meie TR1HARDS tiimil oma Facebook page, kus jutustame oma tiimiliikmetes, treeningutest, võistlustest ja paljust muust. Seega kindlasti leia meid Facebook'st, kliki pöial siniseks ja ole kursis meie tegemistega. Jätan ka lingi meie lehele siia - https://www.facebook.com/TR1HARDS/
Lisaks Facebookile saab meid jälgida ka Instagramis @TR1HARDS kasutaja alt 😊

Võistlused on juba ukse taga seega olen ka natukene aktiivsem ja jagan Teiega oma tegemisi rohkem, kui viimase kahe kuu jooksul. Seega hoia pilk valvsana! 😊

Lähiajal jagan Teiega ka ühte suuremat sündmust, mis vahepeal toimunud/muutnud on. Märksõnaks ütlen vaid seda, et mul on üks uus suur ja megalahe toetaja, keda tutvustan pikemalt ja laiemalt veidi hiljem.

Praeguseks aga kõik 😊

Katrin