Katrin Zaitseva (23)

Tere kõigile,

Kirjutan teile sel meie kõigi jaoks raskel ajal -karantiini ajal....Loodan, et kõik on terved ja #püsivadkodus 🙏😌

Okei, tegelikult otsustasin, et võtan kokku oma siiamaani karantiinis oldud aja.
Alustaks algusest ehk sellest märtsikuu reede 13 päevast, kui eriolukord välja kuulutati...Hommik algas nagu ikka 5.30 äratusega ja kohvi valmistamisega, et juba tunniaja pärast vette hüppata. Lisaks oli Kaarlil sünnipäev ehk olin vägagi excited talle tema sünnipäevakinki üle andma. Nii, aga kohvi joodud, olin juba riideid selga panemas, kui panin telefonis interneti sisse ja sealt vaatas mulle otsa Marko sõnum slackis: “Eesti kehtestati eriolukord. Seega jätame trenni ära”.
Umm 🤔 esimene reaktsioon oli pigem hea meel, sest sai külma basseinivee asemel tagasi teki alla ronida. Kuid kohvi oli juba sees ja magamise asemel lugesin seitsmeni hommikul uudiseid ja üritasin aru saada, kui tõsine see seis siis hetkel on.
Hiljem Marko saatis ujumiskava ja kogu päev möödus tavaliselt ja seda ka järgmise päeval. Tagantjärele meelde tuletades ei oleks ma tol laupäeva hommikul küll arvanud, et see mu viimaseks ujumistrenniks lähiajal jääb...kurb, aga eks pean olukorraga kohanema ja #koduspüsima

Esimene nädal oli nagu šokk ja ärevus ühes. Uut moodi olukord siiski.. Sai kodus olla ja koduseid veel paremini tundma õppida, sai magada, koeraga mängida, rabas käia, rannas jalutada, koristada ja veel paljut muud teha, mida muidu ei jõua teha. Ja kui kõik tehtud sai oli möödas kõigest nädal.🤨😐
Siis algas järgmine staadium...Täielik pettumus ja asjade üle mõtisklemine.
“Milleks ma seda teen?”, “mis selle point on, kui võistluseid ei toimu?”, “ma ei saanud rattalaagrisse hispaaniasse. Nüüd jään nõrgaks” ja veel palju muid mõtteid. Kuskil teise nädala keskelt, kuni kolmanda nädala keskpaigani olin täielikus masenduses ja tegin trenne, et need lihtsalt ära teha. Ainukesena tõstis tuju ja motivatsiooni rattaga väljas sõitmine, aga see lõbu sai ka kiirelt piirid peale, sest Eesti ilm nagu ikka soovis meile kõigile kevad häid jõule ja sai vana hea puki nühkimisega jätkata...
Mingil hetkel muutus aga mõte vastupidideks. Hakkasin mõtlema, et nüüd on see aeg, kui tegeleda oma nõrgemate külgedega. Näiteks on mul ratas ilmsegelt kõige nõrgem ala rääkimata selle valitsusest.🙄Seega püüan nüüd vähemalt kaks kuni kolm korda nädalas pärast rattatrenni teha ka nn vigursõitu.😁💪🏼 täna näiteks õppisin kohapeal seismist ja kitsates oludes ümber pööramist (jep, kõlab titekalt, aga mul jalad tudisevad seda tehes)

Ühesõnaga nagu ütles meie TR1HARDS tiimi nõustaja Raimo Ülavere, et elasin läbi klassikalise leinamistsükli ja olen jõudnud punkti, kus realiseerin, et võin sellest tugevamalt välja tulla.😌🙏 Kõik sõltub endast ja enda suhtumisest🧘🏼‍♀️

Plus hakkasin rakendama seda positiivset mõtlemisviisi ehk tegelikult kolmest alast on ju mul kaks veel alles ja puuduliku ehk ujumise sain asendatud vägagi ligilähedase liigutusega ehk kummide tõmbamisega. 😌

Sellega täna lõpetaks ja soovin kõigile leida ka enda seest see positiivne mõtlemine.
#PÜSIKODUS ja varsti me saame kõik jälle oma tavalist elurütmi taastama hakata!

PS! Jälgi mu blogi ja saad teada, kuidas saab kodustes tingimustes oma jõusaali korraldada ja kuidas üldse näevad välja minu päevad karantiini tingimustes😁

Hello,
It's time for part3️⃣

Kuna vahepeal on jälle olnud segased ajad ja uutmoodi elurütmiga harjumine, siis jäi blogi taaselustamine sinna paika. Seega alustame blogi taaselustamise taaselustamisega 🤪

Aga tegelikult on hetkel päris kurb seis kuna mõlemad kevadlaagrid, mida ma nii väga ootasin, jäid ära ja oleme kõik sunnitud kodustes tingimustes trenni tegema. 😕 Loodame, et situatsioon läheb varsti paremaks ja saame hakata vaikselt taastama tavapärast elurütmi.

Jätame praegu selle teema.. tänases osas jutustaksin teile loo oma osalusest Talvistel Eesti Meistrivõistlustel Kergejõustikus.
Nimelt olin stardis kahel alal: 1500m ja 800m🔥
Kuna oleme sel hooajal võtnud eesmärgiks tõsta triatlonis üldist jooksukiirust, siis osutusid need kaks ala parimaks kontrollstardiks.
Ei saa öelda, et ka nüüd päris tippvormis läksin võistlustele peale. Pigem sellise keskmise koormuse pealt.
Aga anyway..esimene päev ja 1500m. Stardis olid eesti parimad naised (ainult Liina oli puudu, kes oli raja ääres minu treeneri rollis) - Kelly Nevolihhin, Katrina Stepanova jt😌 Täpsemalt nende kahe naisega on meil suve jooksul päris palju kokkupuudet olnud.
Kuidas siis kulges 1500m⁉️
Noooo...see jooks oli üdini taktikaline. Kui endal oli plaanis, et ringi aeg võiks olla 36sekundi ringis, siis esimese ringi ajaks tuli 41😅. Kuulsin kuidas Liina hüüdis, et aeglane on. Ma teadsin seda, aga teadsin ka, et praegu käib puhtalt jooks võidu peale ja "tõmmekas" on alles ees.
Nii me jooksimegi Katrina ees, Kelly järel ja mina seal samas. "Tiksusime" kuni hetkeni, mil lõpuni jäi 400m siis tegi Kelly esimese tõuke ja hakkas rebimine. Tunnistan, et ei olnud julgust minna...ja reageerisin liiga hilja. Kui lõpuni oli jäänud 250m võttis Kelly liidri positsiooni enda kätte ja mina tema järel, aga väikse vahega. Katrina jäi kolmandale positsioonile.
Viimane ring oli hullumeelne andmine, kui ma mäletan õigesti siia oli viimase ringi ajaks lausa 34sekundit. Igaljuhul jäi mul natukene puudu ning ületasin finiši teisena ning Katrina kolmandana. Good job, girls!🔥🙌 Mulle meeldib teiega joosta🤪😌.

Artikkel esimese päeva kohta:
http://www.jooksja.ee/kelly-nevolihhin-voitis-eesti-talvistel-meistrivoistlustel-1500-m-jooksu/

Teine päev ja 800m. Soojendusel tundsin, et eilne 1500m finiš oli ikka jalgades ja ei saanud end kuidagi lahti joostud. Tegin viis kiirendust aga ikka seda õiget tunnet ei tulnud. Püüdsin võtta rahulikult ja mitte lasta sel end häirida. "Äkki võistluse ajal on siiski hea tunne", mõtlesin mina
Ja start on antud..ja saan esimesel ringil juba aru, et ma ei jaksa. Üritasin mitte mõelda sellele ja enda peas mitte välja öelda seda lauset tervikuna. Kahjuks tuli teisel ringil selline kang, et eemalt vaatajate sõnul oli tunne, et jään kohe seisma. Jep, sama tunne oli ka sees.
Viimasel ringil hüüdis Marko, et "TAGANT TULEB!". Ma ei võtnud seda sõna otseses mõttes, kuna tean, et tihti hüütakse nii, kui oleks aega lõpuspurti teha. Ja siis äkki reaalselt keegi jooksebki minust mööda. "Appi!" oli see esimene mõte peas. Teine mõte oli sõim vene keeles ja kolmas mõte oli juba tegevus ehk tegin elu lõpuspurdi. Ja sain hambad ristis võideldes siiski kolmanda koha. Finišis oli ikka nutt kurgus ja tegin võistlusest järelduse, et ma endiselt ei oska pingutada siis, kui jään iseendaga. Oskan võidelda ja võistelda, aga ei oska pingutada. See on see, mis ma sellelt võistluselt kaasa võtsin ja mida püüan edaspidi ka rohkema tähelepanuga harjutada.

Artikkel teise päeva kohta:
http://www.jooksja.ee/800-m-eesti-talvised-meistrid-on-helin-meier-ja-rasmus-kisel/

Kokkuvõttes oli see minu jaoks edukas nädalavahetus juba sellepärast, et sain oma esimesed poodiumikohad täiskasvanute meistrivõistlustel kergejõustikus. 😌😄

Tere taas🙋,
Aeg on blogi taaselustamise teiseks osaks🔥

Part2️⃣: Eesti esimene sisetriatlon🏊‍♀️🚴‍♀️🏃‍♀️
Jep, Eesti ESIMENE sisetriatlon. Mina isiklikult läksin võistlema suure põnevusega. Esiteks pole kunagi võistelnud sisetingimustes ja teiseks keset treeningperioodi lükata selga triatlonitrikoo ja teha peaaegu päris triatloni oli ikka kirss tordil, keset pimedat treeninghooaega.
Mida see siis endast kujutas?
Distantsiks oli 300m ujumist + 6km ratast + 2km jooksu.
Kuna korraldajateks oli minu koduklubi ja meie TR1HARDSI tiimi liikmed, siis tahtsime väga korraldada sõna otseses mõttes triatloni ehk saaks otse basseinist joosta ratta selga. Kahjuks tundus Audentese jaoks see natuke ulme ning pidime eraldama ujumise. Kokkuvõttes toimus sisetriatlon ujumine-paus-ratas+jooks.

Kuidas läks minu võistlus?
UJUMINE 🏊‍♀️:
Kuna olen juba pikemat aega võidelnud veetunde puudusega siis läksin võistlema eesmärgiga leida see vesi sealt üles. Veetunne oli küll enam-vähem, aga aeg jäi pigem kesiseks. 3.33,59.

RATAS🚴‍♀️+JOOKS🏃‍♀️:
Ratast sõitsime watt bike seljas, mis oli pehmelt öeldes surmav. Surmav just eelkõige sellepärast, et esiteks pole õhku ja teiseks tuleb koguaeg vajutada (väljas saad vahepeal tirri lasta ja jalga puhata).
Ratta peale minek toimus nii, et üldine stopper pandi käima ja võisin vahetusalasse sisse joosta alles, siis kui minu ujumise aeg oli täis tiksunud.
Vahetusala läbimine oli mul nats roostes ja ega watt bikele polnud mõtet kingi panna, sest kaotaksin korralikult aega. Kokkuvõttes kaotasin niikuinii aega, sest alguses ei saanud tossu korvi ja hiljem ei saanud korvi lahti.
Lõpuks lahkusin ratta seljast teisena. Paula-Brit minu ees natuke alla pooleringise vahega. Esimene mõte oli jooksus see, et tuleb leida oma rütm ja joosta hästi. See mõte oli läinud umbes pärast esimest ringi kümnest, sest watt bike võttis kõik, mis võtta oli ja algas "ellujäämine".
Mingi hetk jooksin turvalise vahe sisse ja teadsin, et keegi mind enam kätte ei saa ehkki Laura Suur tegi suurepärast jooksu ja kui oleksime koos väljunud vahetusalast, oleksin temalt ilmselt pähe saanud.
Kokkuvõttes õppisin sellelt võistluselt seda, et üksinda pingutamine nõuab minult endiselt harjutamist.

Igaljuhul oli äge sündmus Eesti triatloni ajaloos ja mina olin seal seda ajalugu tegemas😄

Tulemused leiab siit:
http://www.21cc.ee/ujujajookse-tulemused/

To be continued.....

Heihei,

Alustame minu blogi taaselustamisega. Vahepeal olen kirjutamise nurka visanud aga püüan edaspidi oma tegemistega kursis hoida.

Kuna pole tõesti ammu kirjutanud siis otsustasin, et võtan kõik vahepeal aset leidnud sündmused kokku. Seega pane valmis - tuleb palju lugemist 🤓

So let get it started.
Part1️⃣: Eesti Karikavõistlused kergejõustikus 🏃‍♀️+ bakalaureusekraad🎓👩‍🏫.
26.jaanuaril osalesin EKV kergejõustikus, kus startisin 800m jooksus.
Kuna see hooaeg võtsime eesmärgiks parandada jooksus üldist kiirust, siis oli antud distants hea valik. Väga mõnus oli üle pika aja tuletada meelde seda võistlustunnet (kuna ujumise eestikad jäid mul see aasta vahele, siis venis paus päris pikaks).
Igaljuhul seal läks mul enam-vähem hästi. Kuna varem pole sees jooksnud siis jooksin enda isiklikuks 2.19,72.  Kahjuks polnud julgust kolmandal ringil oma ala tugevamate (loe: Kelly ja Katrinaga) kaasa minna, mistõttu pidin sprintima iseendaga.

Kolm päeva hiljem oli aga saabumas selle talvele TIPPUDE TIPP. Nimelt oli käes see kaua oodatud päev - bakalaureusekraadi kaitsmine ehk ülikooli lõpetamine. Kuna see töö võttis sõna otseses mõttes mul peaaegu tüki küljest, siis olin päris närvis. Hommikul enne kaitsmist käisin veel Kalevis ujumas, kus loputasin ajud puhtaks ja oligi minek.. Kuna teadsin, et töös oli üks suur läbiv viga (viitamine läks metsa), siis kartsin, et mind ei lasta üldse läbi (nagu ikka on mu mõtted läbi ja lõhki positiivsed😅). AGA komisjon ütles hoopiski, et mu töö oli väga hea ja teaduslikus aspektis tähtsust omav ning sain hindeks VÄGA HEA ehk B.
Whoop, whoop🥳 ma olen nüüd kõrgharitud inimene. Ametliku paberi saab kätte 16.juunil kell 10, Tallinna Ülikooli lõpuaktusel. Just sayin, et alstromeeriad on mu lemmiklilled.🙄😄

To be continued.......

Kunagi alustasin oma blogimist M.Twaini tsitaadiga „Kuuldused minu surmas on kõvasti liidaldatud“ Seega praegu alustaks modifitseeritud tsitaadiga „Kuuldused minu blogimise surmas on kõvasti liialdatud“.

Küsimus, aga miks ma siis pole kirjutanud alates septembri kuust? Põhjus on lihtne. Ma olen kirjutanud, kusjuures väga palju ja vägagi teaduslikult. Ainult, et kirjutamise teemaks oli „Ratturite ainevahetusliku ökonoomsuse ja pedaalimise efektiivsuse võrdlemine ühe hooaja näitel“. Selle lause peale jookseb aju natuke kokku, onju? Vot, mul jooksis ka.
Septembris pärast U23 EM-i lõppu astusin koolis ja ütlesin, et andke mulle lihtsalt mingi teema, sest minu eesmärk on talvel saada ülikooliga ühele poole. Nii ma siis sain sellise läbi ja lõhki teadusliku teema. Ütlen ausalt, kui teema sain ma septembris siis umbes novembri lõpuks sain lõpuks aru, milles oma bakalaureusetööd kirjutan.😅 Kuna olen väga põhjalik ja perfektsionismi taga ajav inimene, siis ütles ausalt, et andsin tüki endast sellesse töösse. Üleeile eelkaitsesin seda imelist tööd ja teate.. Kõik läks isegi väga hästi. Suuremad vead puudusid, teema oli aktuaalne ja põhjendatud ning lõpuks pean ainult mõned mõisted ümber tõstma metoodikasse ja ühte tabelit natuke laiendama. Super. 🦸😌

Mainisin, et andsin tüki endast sellesse töösse. Ja seda sõnaotseses mõttes…Nagu mainisin, siis oleks perfektsionismi taga ajav inimene ja püüdsin alguses kahte asja hästi teha, nii trenni, kui ka bakat.. no ja töökohustus on ju ka… Lõpuks olin seisus, kus taastavaks uneks ei jäänud enam üldse aega ja mingi hetk põlesin lihtsalt läbi.. Alguses ei tajunudki, mis toimub, mõtlesin, et lihtsalt ei suuda kuidagi uute hooaega sisse elada, aga asi läks järjest hullemaks, kuni juhtus see mis juhtus. Olin omadega täielikus augus ja mõtisklesin isegi spordi lõpetamise teemal. Jah, see oli nii raske. Jätsin paar päeva trenne vahele ja proovisin uuesti, aga mind jagus täpselt nädalaks, kui juhtus teine mental breakdown. Seega otsustasime Markoga võtta koormuse nii alla, kui võimalik, sest kooli lõpetamine on siiski prioriteedis. Kahjuks pidin langetama ka otsuse keelduda ujumise lühiraja meistrivõistlustest ja oma lemmikalast 200m liblika ujumisest. Eks järgmine aasta proovib uuesti. Samas nädalavahetusel võistlemata ei jää ning laupäeval olen stardis Vana-aasta teatemaratonis, kus me oma TR1HARDS’i tiimiga võistlustulle asume ning igaüks saab läbida joostes 8,4km.
Kokku võtaksin ma kogu selle jutu sellega, et minu pingutused tasusid ära ja päris kaitsmisele lähen juba enesekindlamalt. Samuti loodan, et tänu pingelangusele saan ka tagasi oma tavapärasesse treeningrežiimi ja jõuan teistele järgi. Seda sisse elamise asja saan harjutada kohe pärast jõule Kadrinas, kus toimub 21cc triatloniklubi ujumise talvelaager.

Tahaks ka tänada Markot, selle eest, et ta ikka veel jaksab taluda mind ja minu probleeme..Ma luba, et teen kõik endast oleneva, et olla tagasi rajal. Aitäh sulle🙏

Seniks soovin kõigile ilusaid pühasid ja veelgi paremat Vana-aasta lõppu!😌🎄❤️