Tere kõigile,
Kirjutan teile sel meie kõigi jaoks raskel ajal -karantiini ajal....Loodan, et kõik on terved ja #püsivadkodus 🙏😌
Okei, tegelikult otsustasin, et võtan kokku oma siiamaani karantiinis oldud aja.
Alustaks algusest ehk sellest märtsikuu reede 13 päevast, kui eriolukord välja kuulutati...Hommik algas nagu ikka 5.30 äratusega ja kohvi valmistamisega, et juba tunniaja pärast vette hüppata. Lisaks oli Kaarlil sünnipäev ehk olin vägagi excited talle tema sünnipäevakinki üle andma. Nii, aga kohvi joodud, olin juba riideid selga panemas, kui panin telefonis interneti sisse ja sealt vaatas mulle otsa Marko sõnum slackis: “Eesti kehtestati eriolukord. Seega jätame trenni ära”.
Umm 🤔 esimene reaktsioon oli pigem hea meel, sest sai külma basseinivee asemel tagasi teki alla ronida. Kuid kohvi oli juba sees ja magamise asemel lugesin seitsmeni hommikul uudiseid ja üritasin aru saada, kui tõsine see seis siis hetkel on.
Hiljem Marko saatis ujumiskava ja kogu päev möödus tavaliselt ja seda ka järgmise päeval. Tagantjärele meelde tuletades ei oleks ma tol laupäeva hommikul küll arvanud, et see mu viimaseks ujumistrenniks lähiajal jääb...kurb, aga eks pean olukorraga kohanema ja #koduspüsima
Esimene nädal oli nagu šokk ja ärevus ühes. Uut moodi olukord siiski.. Sai kodus olla ja koduseid veel paremini tundma õppida, sai magada, koeraga mängida, rabas käia, rannas jalutada, koristada ja veel paljut muud teha, mida muidu ei jõua teha. Ja kui kõik tehtud sai oli möödas kõigest nädal.🤨😐
Siis algas järgmine staadium...Täielik pettumus ja asjade üle mõtisklemine.
“Milleks ma seda teen?”, “mis selle point on, kui võistluseid ei toimu?”, “ma ei saanud rattalaagrisse hispaaniasse. Nüüd jään nõrgaks” ja veel palju muid mõtteid. Kuskil teise nädala keskelt, kuni kolmanda nädala keskpaigani olin täielikus masenduses ja tegin trenne, et need lihtsalt ära teha. Ainukesena tõstis tuju ja motivatsiooni rattaga väljas sõitmine, aga see lõbu sai ka kiirelt piirid peale, sest Eesti ilm nagu ikka soovis meile kõigile kevad häid jõule ja sai vana hea puki nühkimisega jätkata...
Mingil hetkel muutus aga mõte vastupidideks. Hakkasin mõtlema, et nüüd on see aeg, kui tegeleda oma nõrgemate külgedega. Näiteks on mul ratas ilmsegelt kõige nõrgem ala rääkimata selle valitsusest.🙄Seega püüan nüüd vähemalt kaks kuni kolm korda nädalas pärast rattatrenni teha ka nn vigursõitu.😁💪🏼 täna näiteks õppisin kohapeal seismist ja kitsates oludes ümber pööramist (jep, kõlab titekalt, aga mul jalad tudisevad seda tehes)
Ühesõnaga nagu ütles meie TR1HARDS tiimi nõustaja Raimo Ülavere, et elasin läbi klassikalise leinamistsükli ja olen jõudnud punkti, kus realiseerin, et võin sellest tugevamalt välja tulla.😌🙏 Kõik sõltub endast ja enda suhtumisest🧘🏼♀️
Plus hakkasin rakendama seda positiivset mõtlemisviisi ehk tegelikult kolmest alast on ju mul kaks veel alles ja puuduliku ehk ujumise sain asendatud vägagi ligilähedase liigutusega ehk kummide tõmbamisega. 😌
Sellega täna lõpetaks ja soovin kõigile leida ka enda seest see positiivne mõtlemine.
#PÜSIKODUS ja varsti me saame kõik jälle oma tavalist elurütmi taastama hakata!
PS! Jälgi mu blogi ja saad teada, kuidas saab kodustes tingimustes oma jõusaali korraldada ja kuidas üldse näevad välja minu päevad karantiini tingimustes😁