Katrin Zaitseva (23)

Hello,
It's time for part3️⃣

Kuna vahepeal on jälle olnud segased ajad ja uutmoodi elurütmiga harjumine, siis jäi blogi taaselustamine sinna paika. Seega alustame blogi taaselustamise taaselustamisega 🤪

Aga tegelikult on hetkel päris kurb seis kuna mõlemad kevadlaagrid, mida ma nii väga ootasin, jäid ära ja oleme kõik sunnitud kodustes tingimustes trenni tegema. 😕 Loodame, et situatsioon läheb varsti paremaks ja saame hakata vaikselt taastama tavapärast elurütmi.

Jätame praegu selle teema.. tänases osas jutustaksin teile loo oma osalusest Talvistel Eesti Meistrivõistlustel Kergejõustikus.
Nimelt olin stardis kahel alal: 1500m ja 800m🔥
Kuna oleme sel hooajal võtnud eesmärgiks tõsta triatlonis üldist jooksukiirust, siis osutusid need kaks ala parimaks kontrollstardiks.
Ei saa öelda, et ka nüüd päris tippvormis läksin võistlustele peale. Pigem sellise keskmise koormuse pealt.
Aga anyway..esimene päev ja 1500m. Stardis olid eesti parimad naised (ainult Liina oli puudu, kes oli raja ääres minu treeneri rollis) - Kelly Nevolihhin, Katrina Stepanova jt😌 Täpsemalt nende kahe naisega on meil suve jooksul päris palju kokkupuudet olnud.
Kuidas siis kulges 1500m⁉️
Noooo...see jooks oli üdini taktikaline. Kui endal oli plaanis, et ringi aeg võiks olla 36sekundi ringis, siis esimese ringi ajaks tuli 41😅. Kuulsin kuidas Liina hüüdis, et aeglane on. Ma teadsin seda, aga teadsin ka, et praegu käib puhtalt jooks võidu peale ja "tõmmekas" on alles ees.
Nii me jooksimegi Katrina ees, Kelly järel ja mina seal samas. "Tiksusime" kuni hetkeni, mil lõpuni jäi 400m siis tegi Kelly esimese tõuke ja hakkas rebimine. Tunnistan, et ei olnud julgust minna...ja reageerisin liiga hilja. Kui lõpuni oli jäänud 250m võttis Kelly liidri positsiooni enda kätte ja mina tema järel, aga väikse vahega. Katrina jäi kolmandale positsioonile.
Viimane ring oli hullumeelne andmine, kui ma mäletan õigesti siia oli viimase ringi ajaks lausa 34sekundit. Igaljuhul jäi mul natukene puudu ning ületasin finiši teisena ning Katrina kolmandana. Good job, girls!🔥🙌 Mulle meeldib teiega joosta🤪😌.

Artikkel esimese päeva kohta:
http://www.jooksja.ee/kelly-nevolihhin-voitis-eesti-talvistel-meistrivoistlustel-1500-m-jooksu/

Teine päev ja 800m. Soojendusel tundsin, et eilne 1500m finiš oli ikka jalgades ja ei saanud end kuidagi lahti joostud. Tegin viis kiirendust aga ikka seda õiget tunnet ei tulnud. Püüdsin võtta rahulikult ja mitte lasta sel end häirida. "Äkki võistluse ajal on siiski hea tunne", mõtlesin mina
Ja start on antud..ja saan esimesel ringil juba aru, et ma ei jaksa. Üritasin mitte mõelda sellele ja enda peas mitte välja öelda seda lauset tervikuna. Kahjuks tuli teisel ringil selline kang, et eemalt vaatajate sõnul oli tunne, et jään kohe seisma. Jep, sama tunne oli ka sees.
Viimasel ringil hüüdis Marko, et "TAGANT TULEB!". Ma ei võtnud seda sõna otseses mõttes, kuna tean, et tihti hüütakse nii, kui oleks aega lõpuspurti teha. Ja siis äkki reaalselt keegi jooksebki minust mööda. "Appi!" oli see esimene mõte peas. Teine mõte oli sõim vene keeles ja kolmas mõte oli juba tegevus ehk tegin elu lõpuspurdi. Ja sain hambad ristis võideldes siiski kolmanda koha. Finišis oli ikka nutt kurgus ja tegin võistlusest järelduse, et ma endiselt ei oska pingutada siis, kui jään iseendaga. Oskan võidelda ja võistelda, aga ei oska pingutada. See on see, mis ma sellelt võistluselt kaasa võtsin ja mida püüan edaspidi ka rohkema tähelepanuga harjutada.

Artikkel teise päeva kohta:
http://www.jooksja.ee/800-m-eesti-talvised-meistrid-on-helin-meier-ja-rasmus-kisel/

Kokkuvõttes oli see minu jaoks edukas nädalavahetus juba sellepärast, et sain oma esimesed poodiumikohad täiskasvanute meistrivõistlustel kergejõustikus. 😌😄

Tere taas🙋,
Aeg on blogi taaselustamise teiseks osaks🔥

Part2️⃣: Eesti esimene sisetriatlon🏊‍♀️🚴‍♀️🏃‍♀️
Jep, Eesti ESIMENE sisetriatlon. Mina isiklikult läksin võistlema suure põnevusega. Esiteks pole kunagi võistelnud sisetingimustes ja teiseks keset treeningperioodi lükata selga triatlonitrikoo ja teha peaaegu päris triatloni oli ikka kirss tordil, keset pimedat treeninghooaega.
Mida see siis endast kujutas?
Distantsiks oli 300m ujumist + 6km ratast + 2km jooksu.
Kuna korraldajateks oli minu koduklubi ja meie TR1HARDSI tiimi liikmed, siis tahtsime väga korraldada sõna otseses mõttes triatloni ehk saaks otse basseinist joosta ratta selga. Kahjuks tundus Audentese jaoks see natuke ulme ning pidime eraldama ujumise. Kokkuvõttes toimus sisetriatlon ujumine-paus-ratas+jooks.

Kuidas läks minu võistlus?
UJUMINE 🏊‍♀️:
Kuna olen juba pikemat aega võidelnud veetunde puudusega siis läksin võistlema eesmärgiga leida see vesi sealt üles. Veetunne oli küll enam-vähem, aga aeg jäi pigem kesiseks. 3.33,59.

RATAS🚴‍♀️+JOOKS🏃‍♀️:
Ratast sõitsime watt bike seljas, mis oli pehmelt öeldes surmav. Surmav just eelkõige sellepärast, et esiteks pole õhku ja teiseks tuleb koguaeg vajutada (väljas saad vahepeal tirri lasta ja jalga puhata).
Ratta peale minek toimus nii, et üldine stopper pandi käima ja võisin vahetusalasse sisse joosta alles, siis kui minu ujumise aeg oli täis tiksunud.
Vahetusala läbimine oli mul nats roostes ja ega watt bikele polnud mõtet kingi panna, sest kaotaksin korralikult aega. Kokkuvõttes kaotasin niikuinii aega, sest alguses ei saanud tossu korvi ja hiljem ei saanud korvi lahti.
Lõpuks lahkusin ratta seljast teisena. Paula-Brit minu ees natuke alla pooleringise vahega. Esimene mõte oli jooksus see, et tuleb leida oma rütm ja joosta hästi. See mõte oli läinud umbes pärast esimest ringi kümnest, sest watt bike võttis kõik, mis võtta oli ja algas "ellujäämine".
Mingi hetk jooksin turvalise vahe sisse ja teadsin, et keegi mind enam kätte ei saa ehkki Laura Suur tegi suurepärast jooksu ja kui oleksime koos väljunud vahetusalast, oleksin temalt ilmselt pähe saanud.
Kokkuvõttes õppisin sellelt võistluselt seda, et üksinda pingutamine nõuab minult endiselt harjutamist.

Igaljuhul oli äge sündmus Eesti triatloni ajaloos ja mina olin seal seda ajalugu tegemas😄

Tulemused leiab siit:
http://www.21cc.ee/ujujajookse-tulemused/

To be continued.....

Heihei,

Alustame minu blogi taaselustamisega. Vahepeal olen kirjutamise nurka visanud aga püüan edaspidi oma tegemistega kursis hoida.

Kuna pole tõesti ammu kirjutanud siis otsustasin, et võtan kõik vahepeal aset leidnud sündmused kokku. Seega pane valmis - tuleb palju lugemist 🤓

So let get it started.
Part1️⃣: Eesti Karikavõistlused kergejõustikus 🏃‍♀️+ bakalaureusekraad🎓👩‍🏫.
26.jaanuaril osalesin EKV kergejõustikus, kus startisin 800m jooksus.
Kuna see hooaeg võtsime eesmärgiks parandada jooksus üldist kiirust, siis oli antud distants hea valik. Väga mõnus oli üle pika aja tuletada meelde seda võistlustunnet (kuna ujumise eestikad jäid mul see aasta vahele, siis venis paus päris pikaks).
Igaljuhul seal läks mul enam-vähem hästi. Kuna varem pole sees jooksnud siis jooksin enda isiklikuks 2.19,72.  Kahjuks polnud julgust kolmandal ringil oma ala tugevamate (loe: Kelly ja Katrinaga) kaasa minna, mistõttu pidin sprintima iseendaga.

Kolm päeva hiljem oli aga saabumas selle talvele TIPPUDE TIPP. Nimelt oli käes see kaua oodatud päev - bakalaureusekraadi kaitsmine ehk ülikooli lõpetamine. Kuna see töö võttis sõna otseses mõttes mul peaaegu tüki küljest, siis olin päris närvis. Hommikul enne kaitsmist käisin veel Kalevis ujumas, kus loputasin ajud puhtaks ja oligi minek.. Kuna teadsin, et töös oli üks suur läbiv viga (viitamine läks metsa), siis kartsin, et mind ei lasta üldse läbi (nagu ikka on mu mõtted läbi ja lõhki positiivsed😅). AGA komisjon ütles hoopiski, et mu töö oli väga hea ja teaduslikus aspektis tähtsust omav ning sain hindeks VÄGA HEA ehk B.
Whoop, whoop🥳 ma olen nüüd kõrgharitud inimene. Ametliku paberi saab kätte 16.juunil kell 10, Tallinna Ülikooli lõpuaktusel. Just sayin, et alstromeeriad on mu lemmiklilled.🙄😄

To be continued.......

Kunagi alustasin oma blogimist M.Twaini tsitaadiga „Kuuldused minu surmas on kõvasti liidaldatud“ Seega praegu alustaks modifitseeritud tsitaadiga „Kuuldused minu blogimise surmas on kõvasti liialdatud“.

Küsimus, aga miks ma siis pole kirjutanud alates septembri kuust? Põhjus on lihtne. Ma olen kirjutanud, kusjuures väga palju ja vägagi teaduslikult. Ainult, et kirjutamise teemaks oli „Ratturite ainevahetusliku ökonoomsuse ja pedaalimise efektiivsuse võrdlemine ühe hooaja näitel“. Selle lause peale jookseb aju natuke kokku, onju? Vot, mul jooksis ka.
Septembris pärast U23 EM-i lõppu astusin koolis ja ütlesin, et andke mulle lihtsalt mingi teema, sest minu eesmärk on talvel saada ülikooliga ühele poole. Nii ma siis sain sellise läbi ja lõhki teadusliku teema. Ütlen ausalt, kui teema sain ma septembris siis umbes novembri lõpuks sain lõpuks aru, milles oma bakalaureusetööd kirjutan.😅 Kuna olen väga põhjalik ja perfektsionismi taga ajav inimene, siis ütles ausalt, et andsin tüki endast sellesse töösse. Üleeile eelkaitsesin seda imelist tööd ja teate.. Kõik läks isegi väga hästi. Suuremad vead puudusid, teema oli aktuaalne ja põhjendatud ning lõpuks pean ainult mõned mõisted ümber tõstma metoodikasse ja ühte tabelit natuke laiendama. Super. 🦸😌

Mainisin, et andsin tüki endast sellesse töösse. Ja seda sõnaotseses mõttes…Nagu mainisin, siis oleks perfektsionismi taga ajav inimene ja püüdsin alguses kahte asja hästi teha, nii trenni, kui ka bakat.. no ja töökohustus on ju ka… Lõpuks olin seisus, kus taastavaks uneks ei jäänud enam üldse aega ja mingi hetk põlesin lihtsalt läbi.. Alguses ei tajunudki, mis toimub, mõtlesin, et lihtsalt ei suuda kuidagi uute hooaega sisse elada, aga asi läks järjest hullemaks, kuni juhtus see mis juhtus. Olin omadega täielikus augus ja mõtisklesin isegi spordi lõpetamise teemal. Jah, see oli nii raske. Jätsin paar päeva trenne vahele ja proovisin uuesti, aga mind jagus täpselt nädalaks, kui juhtus teine mental breakdown. Seega otsustasime Markoga võtta koormuse nii alla, kui võimalik, sest kooli lõpetamine on siiski prioriteedis. Kahjuks pidin langetama ka otsuse keelduda ujumise lühiraja meistrivõistlustest ja oma lemmikalast 200m liblika ujumisest. Eks järgmine aasta proovib uuesti. Samas nädalavahetusel võistlemata ei jää ning laupäeval olen stardis Vana-aasta teatemaratonis, kus me oma TR1HARDS’i tiimiga võistlustulle asume ning igaüks saab läbida joostes 8,4km.
Kokku võtaksin ma kogu selle jutu sellega, et minu pingutused tasusid ära ja päris kaitsmisele lähen juba enesekindlamalt. Samuti loodan, et tänu pingelangusele saan ka tagasi oma tavapärasesse treeningrežiimi ja jõuan teistele järgi. Seda sisse elamise asja saan harjutada kohe pärast jõule Kadrinas, kus toimub 21cc triatloniklubi ujumise talvelaager.

Tahaks ka tänada Markot, selle eest, et ta ikka veel jaksab taluda mind ja minu probleeme..Ma luba, et teen kõik endast oleneva, et olla tagasi rajal. Aitäh sulle🙏

Seniks soovin kõigile ilusaid pühasid ja veelgi paremat Vana-aasta lõppu!😌🎄❤️

Peale pikemat pausi on aeg jälle kirjutada.✍️

Suurim tähelepanu läheb U23 Euroopa meistrivõistlustele, aga enne seda oli üks sündmus, millest ka paari lausega räägin…nimelt käisin vahepeal Ungaris ETU karikaetapil. Võtan selle lühidalt kokku: hea ujumine, passiv ratas ja täielik ebaõnnestumine jooksus. Ühesõnaga sünnipäevakink iseendale ei õnnestunud.🙅 Püüdsin tol hetkel mitte nina norgu lasta, kuna EM-ni oli ju veel paar nädalat aega.

Koju jõudes lükkas Marko korralikud koormused peale. Koormused olid lausa nii suured, et nii mõnigi treening tuli katkestada.🤢 Endiselt püüan harjuda mõttega, et mõnikord ongi halb päev ja sellega tuleb toime tulla…Aitäh Liis-Gretele, kes tol päeval staadionil kerge peapesu tegi.. 😊😇
Lõpuks, kui võistluseni oli jäänud nädala aega, hakkasime koormust alla võtma ja tundsin end päris hästi. Viimasel staadionitreeningul suutsin isegi päris korralikud 3x1000m lahtijooksud ära teha. Hea tuju ja tundega asusime Valencia poole teele (U23 EM).

Esimene hommik algas meie jaoks kohe tormihoiatusega. Valencia lähistel olev jõgi oli tõusnud 9m ja palmid lendasid peaaegu õhku. Esimese hooga kartsime, et võistlus jääb täielikult ära, aga õhtul saime briifingul teada, et olümpiadistants on asendatud sprindiga. Kui aus olla, siis rõõmustasin, sest endiselt kardan olümpiadistantsi. Samas, kui ma selle kartusega ei tegele, siis ei saa ka hirmust üle. Seega valdasid mind vastandlikud tunded.
Rääkides võistluspäeva ilmast, siis hommik oli tormine, päeval läks kuumaks, aga stardiks tõmbas siiski pilve. Starti minnes olin keskendunud ja mõtlesin vaid sellele, et tegu on käesoleva hooaja viimase stardiga. Annan endast maksimumi!

Startisin 47 naisega. Ujumistingimused olid selle hooaja karmimad. Tugev tuul ja kerge vastuvool ei teinud kellelgi elu kergeks. Samas andis see mulle, kui ujujale, eelise. Ujudes mõtlesin vaid ühele asjale: võitle iga koha eest ja hoia sagedust! Enne starti vaatasin välja ka paar naist, kes olid minu ümber. Otsustasin ujuda rootsi tüdruku kõrval, sest teadsin, et üldjuhul sõidab ta ratast esimeses grupis. Enamuse distantsist ujusingi koos temaga, kuid pärast teist poid, kus toimus korralik taplemine, kaotasin ta ära. Veest väljudes suutsin peaga ujuda vastu metalläärt. Mõnus äratus enne rattale minekut. Veremaitse suus jooksin vahetusalasse. Markolt sain teada, et olen teise pundi alguses.
Rattas panime kohe korraliku hooga minema. Kahjuks jagus mind teises pundis sõitmiseks ainult pooleks ringiks. Lisaks minule vajusid veel kaks naist ära ja jäime kolmekesi. Õnneks tuli tagant suurem punt ja nii kujunes meist kolmas grupp. Seal püsisin lõpuni. Võin endaga rattaetapil rahule jääda.

Hea jooks on see, mida olen kogu hooaja vältel taga ajanud. Enne starti ja üleüldse need paar nädalat enne Valenciat õppisime Markoga trennis hingamist + sain ka Marko enda treenerilt Jürilt paar õpetussõna. Seega jooksma asudes mõtlesin kahele asjale: hinga kõva häälega ja ära tõsta põlve liiga kõrgele.
Kolmanda pundi naised panid kohe ees minema. Ma ei hakanud kaasa minema, sest ülepanemise oskus on mul täiuslikuseni lihvitud ning võtsin seekord mõistusega. Alustasin tagasihoidlikult ning kerisin hoogu järjest üles. Tuletasin meelde ka Liina Tšernovi sõnu, et proovi eesolevaid järjest püüda. Tulles esimeselt ringilt nägin Markot, kes hüüdis, et „täna on sinu päev!“. Tundsin end tõesti hästi ja püüdsin järjest järgmisi naisi. Kokkuvõttes möödusin ligi kümnest naisest. Üle pika aja finišeerisin naeratusega näol. Kallistasin Markot ja ütlesin, et lõpuks mul õnnestus!

Siinkohal tahan sind tänada Marko…Aitäh, et oled olemas, usud ja toetad…JA kannatad minu jubedat tujutsemist ja iseloomu🤭. Samuti tahan tänada oma toetajaid:
RADEMAR – aitäh, et võimaldate mul omada tippvarustust! Varustus ei võistle küll minu eest, aga annab kindlasti väga palju juurde. AITÄH TEILE!💪👊

U.P – Aitäh sulle! Sinu toetus on mulle väga oluline ja suureks abiks 😊🙌

Jaanus - Aitäh sulle! Lisaks kõigele aitad ka rattatreeningutel lõike sõita 😎🙌

ProSwimNordics - Aitäh Teile! Tänu Teile oman parimat ujumisvarustust nii avavees, kui ka basseinis🏊🏻‍♀️🐬

21CC Triatloniklubi/TR1HARDS – te olete rohkem, kui lihtsalt klubi/tiim. Te olete nagu perekond ja kes ikka viitsiks ilma teieta neid hommikusi ujumisi teha. ♥️

Kokkuvõttes ületasin finiši 26. naisena ja võin hooaja viimase võistlusega vägagi rahule jääda. Nüüd saab kaks nädalat lohet mängida ja siis uue hooga uude hooaega.🤙🧖