Katrin Zaitseva (22)

Viimased kergejõustiku sisevõistlused.

Jätkame siis sealt kus pooleli jäi…ja pooleli jäi tegevevus kergejõustiku karikavõistlustel, kus kõik läks päris hästi ja hakkasime treeneriga plaane tegema Eesti meistrivõistlusteks.

“Take the risk or lose the chance” oli eile toimuvate EMV märklauseks..
Praegu tagant järele mõeldes tuleb pähe palju mõtteid, mis läks valesti, mis hästi, mis oleks võinud olla teisiti. Seega alustame siis kuskilt otsast..

Esiteks jooksin esmakordselt naiste vanuseklassis, sest ka U23 vanuseklassi enam ei mahu. Automaatselt tähendas see ka korraliku konkurentsiga võistlust, mis mingil määral tekitas ka võistlusärevust. Samas kergejõustiku hall on minu jaoks niivõrd võõras ja ebamugav koht, et kunagi ei ole tundnud päris seda “võistlustunnet”, mis on enne ujumist või triatloni.
Teiseks. Kõik minu jooksu võistlused (peaaegu) on välja kukkunud niimoodi, et jooksen kas täitsa üksinda või jooksen otsast peale eesotsas. Seega pundis jooksmise kogemus on kergelt nulli lähedane.
Eile sain siis tunda, mis asi on taktika ja pundis jooksmine. Eks mul ole veel päris palju õppida võrreldes nende kogenud naistega.

Aga kuidas siis oli?
Oli nii, et alustasin jooksu ilusti Kaia Lepiku sabas ja oleks võinud ju sinna jääda ja tiksuda nii palju, kui hetkeseis võimaldas. Aga midagi alateadvuses nagu ütleks, et “mine, mine – tunne on ju okei”. No ja ma siis läksin pundi ette. Jaaaa umbes 2 ringi pärast tajusin, et olen oma enesetundega jõudnud enamvähem sinna tsooni, mis peaks olema viimasel kilomeetril, aga lõpuni oli veel 8 ringi ehk natuke üle 1500m. Noh ja edasi võite ise ette kujutada, mis vajumine see oli. (btw saad DELFI TV vahendusel ka kordust vaadata. Jätan lingi alla)
Minu esimene mõte? – Kerge paanika. Ausalt. Olin mõtetega päris kinni poodiumis ja ei mõelnud korralikult läbi seda, mida teen. Ma ise tean ja treener ka teab, et olen rohkemaks võimeline, kui 10.33,81. Aga seekord siis nii.

Teisest küljest olen ma rahul sellega, et riskisin. Ma alustasin esimese kilomeetri 3.18 (!!!!) (sai vist saatuslikuks). Selle järgnes kohe teine riskantne tegevus ehk pundis ette minek liiga vara.
Ma olen üldjuhul inimene, kes ei riski, vaid passib kuskil seal omale kindlas tsoonis. Marko üritab juba natuke üle aasta välja juurida seda ja enesekindlust juurde tekitada. Eks ma ka siis üritan selliste riskimistega. Ei täpselt mida üritan, aga üritan endale ebamugavas kohas olla (see pidavat hea olema :D).
Ise arvan, et oleks ma olnud õigel ajal õiges kohas oleks see jooks absoluutselt teistmoodi väljakukkunud.

Kindlasti sain sellelt võistlustel kuhjaga kogemusi juurde nii enesetundeliselt, võimete piiri kohaselt, kui ka pundis jooksu osas. Küll ma üks päev näitan naistele, mida suudan 😉 Praegu aga jätkan harjutamist ja valmistun alguses suusalaagriks, kuhu sõidame kogu TR1HARDS tiimiga juba sel reedel. Edasi hakkab juba vaikselt päikesekreemi ja lühikesi riideid pakkima MALLORCALE minekuks, sest jäänud on veel natukene üle kuu.

1:35 pealt saad vaadata seda "huvitavad" jooksu.
http://tv.delfi.ee/live/sport/taispikkuses-eesti-talvised-meistrivoistlused-kergejoustikus?id=85351211

Hei,
Raskemad ja tumedamad ajad on seljatatud ehk sessiaeg on läbi..Üks hirmus nädal oli ausalt öeldes, aga tehtud ta sai ja elu tundub kohe ilusam :D

Ühes eelmises potituses lubasin Teile tutvustada enda uut toetajat ja aeg ongi jõudnud sinnamaani, et võib ka selle koostöö avalikustada.

Nimelt hooajal 2019 on minu uueks toetajaks RADEMAR, kes toetab mind kõigil kolmel alal ja täpsemalt on toetajateks:
Ujumine – ARENA Baltics (siit ka vastus nendele, kes ujumise eestikatel uurisid miks ma Arena varustusega startisin. Ja suured tänu avalused TYR Baltics eestvedajale Martin Liivamäele, kes toetas mind hooajal 2018).
Ratas – TREK ja BONTRAGER (ratavarustuse taha ei tohiks enam midagi kindlasti jääda).
Jooks – NIKE (kiired tossud, kiired jalad + igati mugav riietus).
Ja kõige selle imelise võimaluse taga seisab selline mees nagu Kert Olle, keda südamest tänan!

Lisaks toimusid täna Lasnamäe kergejõustikuhallis Eesti karikavõistlused kergejõstikus, kus startisin 3000m jooksus.
See oli üks hea võistlus kontrollimaks end ja oma arengut võrreldes eelmise aastaga.
Esiteks jooksin vist esimest korda tõesti mõtestatult ja ühtlaselt. Enne starti minekut arutasime Liina ja Markoga tempot ja otsustasime, et ühtlaseks jooksuks peaks võtma ringi ajaks ca 41/42.
Iseenda jaoks võtsin eesmärgiks joosta ühtlaselt ja ilma suuremate kukkumisteta. Näitena tooks eelmise aasta, kus alustasin esimese kilomeetri 38sek ringi kohta, teine kilometer vajus juba 41/42 peale ja kolmas kilometer oli suur kukkumine peaaegu 46sekundi peale ringi kohta.
Olles aasta Marko ja Liina all õppisin oma keha tunnetama ja ühtlaselt jõudu jagama. Täpselt selliseks kujuneski tänane jooks 😊 Jooksin ühtlaselt 41/42ga. Esimese kilomeetri ajaks tui 3,27, teine 3,32 ja kolmas 3,24. Kokkuvõttes sain tulemuseks kirja 10,24.57 ja 3.koht.
Ise jäin täitsa rahule ja sain aimu sellest, mida eestikatel teistmoodi teha.

Tagantjärele mõeldes oleksin võinud 1500m pealt hakata julgemalt minema, aga kardsin, et vajun ära ja jäin kuni viimase kilomeetrini tiksuma. Nagu öeldakse “oleks on pahapoiss” seega järgmiseks korraks kogemuse võrra rikkam.

Praegu aga jätkame tavapärase rütmiga ja homme nagu ikka 6.15 basseini ääres ja teisipäeval on pidupäev, sest käes 60x200m ujumise päev. Seega wish me luck :D

Heihei,
Võtame siis lühidalt kokku, mis vahepeal toimunud on..

Kindlasti on pikemat juttu väärt Eesti lühiraja meistrivõistlused ujumises, kus startisin kahel alal.
Alustame esimesest alast ehk 200m liblikast, mis on minu ujuja karjääri viimastel aastatel olnud üks mu põhialasid.
Viimati startisin sel alal rohkem, kui aasta tagasi, seega otsustasin teha väikese comebacki ja hirmutada noori :D Endal oli ka täitsa huvitav, kas triatloni treeningute pealt kannatab veel liblikat ujuda.. Ja oh seda imet. KANNATAB! Iseenda üllatuseks suutsin parandada oma isiklikku rekordit 2.22,72 pealt 2.21,23 peale! Ja peale kauba jaksasin isegi külastada poodiumit saavutades tihedas konkurentsis kolmanda koha! 😊 Esikolmik mahtus 1,7 sekundi sisse! Siin kohal müts maha Margaret Markvardi ees, kes startis ikka päris mitmel alal ja suutis oma võimu ka 200m liblikujumises tõestada!

Teise alana startisin 800m vabalt ujumises, mis kahjuks ei õnnestunud nii nagu päriselt plaanis oli..Kuna vahetult enne oli 200m liblika finaal, siis 800m vette hüpates tundsin, et liblikas on veel sees ja jõuvarud väiksemad, kui oleks soovinud. Seega kirja sain tagasihoidliku 9.45,44, mis oli lausa 13sekundit kehvem võrreldes eelmise aastaga. Kahju..muidugi on päris kahju, aga eks see sport olegi selline rollercoaster, kord üles ja kord alla..
Marko kommentaar tõi naeratuse näole, kui õhtul saab selline sõnum: „Kartin, sa võid küll olla triatleet aga delfiini “klass” on sul igavene. See on ilmselt perekonna viga. Küll see krool ka uuesti kulgema hakkab.” Seega olen rahulik ja teen oma tööd edasi suvel algavaks triatloni hooajaks.

Järgmisel päeval pärast eestikaid olime oma TR1HARDS neidude tiimiga (mina, Anette Hallik, Paula-Brit Siimar, Merili-Mai Kivimets, Liina Tšernov) stardis Audi Vana-aasta teatemaratonil, kus igaüks läbis 8,4km.
Hommik oli päris külm ja teed olid päri jäised seega jooks osutus päris keeruliseks. Alguses sättisn end Olga Anrejeva tuulde ja muidugi soovisin seal ka lõpuni püsida, aga 4km andis jäätunud pinnas ja Olga kogemus endast tunda ning jäin maha. Vaatamata sellele suutsin hetkeseisu ilmaoludele ja vormi kohta joosta enam-vähem normaalse tulemuse lõpetades ajaga 35minutit ja 16sekundit.
Kokkuvõttes saavutasime oma neidude tiimiga 2.koha, mis pole üldsegi paha. Aga siin kohal ka Marko kommentaar: “Ahjaa. Seda, Vana-Aasta maratoni võistkondlikult, seda jookseme me niikaua kuni võidame nii tüdrukutest kui poistest. Iga aasta iga tiimi liige natukene paremaks. Kas see võtab aasta, kaks või viis. Sellel pole vahet.” Nii et arenguruumi meil veel on 😊

Jõuluaeg on tore aeg, aga keegi trenne ära ei jäta, seega hetkel treenime täiehooga edasi ja pärast uueaasta vastuvõtmist suundume oma tiimiga Vinni laagrisse, kus kogume jälle hulganisti vee ja jooksu kilometraaži. Kergejõustiku võistlushooaeg pole ju kaugel!
Lisaks kogu jõulusaginale saime end viisakalt riidesse pandud ja Spordiaasta tähtede galat külastatud. Tore on, kui vahepeal saab spordiriietusest välja pugeda ja kontskingadega ringi liikuda!

10.12.18

Pime aeg, rutiin, haigus, kooli stress ja muu.

Pole ammu kirjutanud, tõesti. Võtsin endale taktika, et kirjutan korra kuus ja võtan kokku korraga kõik sündmused, mis vahepeal on toimunud 😊

Esimese asjana räägiksin ETL karikasarja autasutamisest ja koondise päevas. 18.november leidsid siis aset selline päev nagu koondise päev, mis algas kell 10 hommikul Tallina Loomelinnakus. Kavas olid erinevad koolitused ja erinevad esinejad. Marko Albert võttis kokku möödunud hooaja ja rääkisime ka uuest hooajast. Temale järgnesid põnevad esinejad kellest esimene oli Erkki Raasuke, kes tutvustas finantskirjaoskust. Erkki jutust jäi meelde üks tähtis nõuanne, kui tahad olla edukas siis alusta hommikuti voodi korda panemisest! :D
Seejärel võttis sõna meie olümpiasangar Gerd Kanter, kes jagas oma kogemusi ja jutustas oma treeningutest ja sellest, kuidas liigse pingega toime tulle. Igati asjalik juttu ajamine toimus ja nii mõnegi nõuande sai kõrva taha pandud 😊
Seejärel jutustas Kaidi Kivioja sellest, mida peab üks triatleet meeles pidama reisides. Tähtsaim asi, mis mulle meelde jäi, kui vähe reisinud inimesele oli see, et „kui sa reisid rattaga, siis kanna alati kaasas tagavara kõrva“ (usun, et ratturid ja triatleedid tajuvad mida see tähendab). Igaks juhuks seletan lahti, et tegemist pole päris kõrvaga, vaid ratta käiguvaheti ühe väga spetsiifilise osaga, mis võib reisides katki minna.
Lisaks toimus ka ETL karikasarja võitjate autasutamine ning sain endale kena meene (karika oma nimega) sellest, et olen 2018.hooaja triatloni karikasarja võitja vanuseklassis 20-24.

Pärast hooaja pidulikku lõpetamist jätkasime oma tavapäraste treeningutega nagu ikka. Kõik sujus hästi, kuni ühe hetkeni, kui jäin haigeks. Esialgu arvasin, et lihtsalt väike külmetus, aga asi läks päris käest ära, kui kaotasin oma hääle peaaegu täielikult ja pidin nädalaega elama ingveriteest, sidrunist ja sinepiplaastritest.
Kuna sel nädala, kui haige olin oli nädalalõpus plaanis korrata normatiivi ujumist, siis pidin ikka vaeva nägema, et terveks saada. Nii siis neljapäeval tegin oma esimese 20 minutilise ujumise ja reedel 30minutilise ning laupäeval oli juba platsis 21CC korraldatud võistlusel, kus pidin ujuma (PANE TÄHELE) 200m liblikat. Kuna Eesti meistrivõistlusel osalemiseks peab norm olema ujutud viimase 15kuu jooksul, siis pidin seda kordama, et eestikatele ikka peale saada.
Kuna norm on suhteliselt kerge (3.08), siis läksin täitsa pingevabalt seda läbi ujuma, et saaks selle lihtsalt tehtud. Imestus oli päris suur, kui pärast nädalaajast out’is olemist suutsin ujuda isegi päris viisaka aja – 2.31, mis jääb mu isiklikule 9sekundit alla.
Seega detsembri lõpus on mind näha lisaks 800m vabalt ujumisele, ka oma endisel põhialal 200m liblikujumise stardis. (nalja peab ju ka saama :D)
Praegu olen täie tervise juures tagasi ja vaikselt taastun ja tegutsen aktiivselt edasi treeningutel.

Lisaks toimus veel üks tähtis sündmus!!! Kindlasti oled tähelepannud hashtagi #TR1HARDS. Nüüdsest on meie TR1HARDS tiimil oma Facebook page, kus jutustame oma tiimiliikmetes, treeningutest, võistlustest ja paljust muust. Seega kindlasti leia meid Facebook'st, kliki pöial siniseks ja ole kursis meie tegemistega. Jätan ka lingi meie lehele siia - https://www.facebook.com/TR1HARDS/
Lisaks Facebookile saab meid jälgida ka Instagramis @TR1HARDS kasutaja alt 😊

Võistlused on juba ukse taga seega olen ka natukene aktiivsem ja jagan Teiega oma tegemisi rohkem, kui viimase kahe kuu jooksul. Seega hoia pilk valvsana! 😊

Lähiajal jagan Teiega ka ühte suuremat sündmust, mis vahepeal toimunud/muutnud on. Märksõnaks ütlen vaid seda, et mul on üks uus suur ja megalahe toetaja, keda tutvustan pikemalt ja laiemalt veidi hiljem.

Praeguseks aga kõik 😊

Katrin

HeiHei,
Long time no see…

Ajad on kiired, tegemisi palju, trennid pikad. Võistlushooaeg on läbi ja ega midagi erilist ei ole ka toimunud viimasel ajal. Trennid on pikad ja põhja ladumine uueks hooajaks täist hoos.

Jutustaks teile täna natuke oma treeningutest ja sellest, kuidas üldse mu nädalad välja näevad.

Nii siis hommik algab nagu igal normaalsel inimesel kell 5.30 hommikul äratuskella saatel ja 6.15 olen juba basseini ääres võimlemas. 6.30 hüppame meie #TR1HARDS tiimiga vette ja ujume oma tavapärased 5km (või rohkem), mis on üldjuhul päris rasked. Ujumise järgselt liigume tavaliselt kohe kas ÜKEsse või siis halli jooksma. Kergematel päevadel saab kohe koju magama :D Kindlasti on plaanis ka õhtune treening aga enne seda käin pisikesi nunnusid ujuma õpetamas. Õhtused treeningud on tihti peale ka kombineeritud ehk koosnevad jooksust ja seejärel ujumisest. Seega kerge periood hetkel käimas pole kindlasti. Ütleks, et olen nagu zombie, kes ainult magab sööb ja teeb trenni, nojah natukene tööd ka.
Üldjuhul kujuneb reedene päev natuke kergemaks, kus hommikul jookseme ning seejärel pilatese tunnis osaleme. Laupäev on pika ujumise ja jooks-matka päev. Pühapäev on püha päev, kus saab end korralikult välja magada ja põhimõtteliselt terve päeva pidžaamas veeta, voodis lebada ja taastuda. 😊
Kindlasti on kõik minuga nõus (vnoh enamus), et praegu on üks suur hall periood peal, kus päikest on vähe, aga päevad on siiski pikad. Pole hullu, harjub ära ka sellega. Nagu ütleb Marko siis hallist perioodist peab ka juttu tegema.

Hetkel on siis käimas n.ö põhjaladumine ehk valmistumine suveks. Enne triatloni hooajaalgust teeme nii mõnedki stardid mitte omal alal. Praegu valmistume ujumise Eesti meistrivõistlusteks, kus ise stardin kindlalt 800m vabalt ujumises ja võib olla ka oma endisel põhialal, aga eks näis :D Lisaks on ees ka sisehalli jooksu Eesti MV, kus arvatavasti teen kaasa nii 1500m kui ka 3000m jooksus.

Mis siis vahepeal veel on toimunud ? Kui aus olla, siis polegi midagi vahepeal toimunud :D Kui midagi erilisemat ära märkida, siis oli mul vahepeal õppesess ehk istusin hommikust õhtuni koolis samal ajal, kui teised Vinnis laagerdusid ja ohtralt ujuda said. Tõsi küll sain ka laagerduda, aga kooli tõttu piirdusin vaid kahe päevaga, mille jooksul jõudsin 24,5km basseinis veeta.

Lisaks möödunud nädalavahetusel korraldas meie klubi 21CC väikese kontrollvõistluse, kus startisin elus esimest korda 1500m vabalt ujumise distantsil. Esimese korra kohta võib täitsa rahule jääda. Kuna ei oma kogemust sellise distantsi ujumisel basseinis, siis alustasin päris tagasihoidlikult püüdes rõhuda distantsi teisele poolele. Plaan pidas küll paika ja teine pool tuligi kiirem, kui esimene, aga lootsin natuke parema tulemuse peale, kui reaalselt kirja sain. Tulemuseks siis 18.36,57.

Aga jahm, mis siin ikka. Töö käib ja väsimus suur, aga usun, et see hall tööperiood kannab kindlasti vilja. Olge tublid ja nautige! 😊

Katrin

PUHKUS, SÜGIS, KOOL JA TÖÖ.

Neli märksõna, mis kirjeldavad minu septembrikuud. Võttes kokku need neli sõna ühte tuleb pähe ainult üks – RUTIIN.

September algas minu jaoks kahe nädalase puhkusega treeningutest, kus sain teha kõike mida süda soovis (loe: lamada voodis ja teha mitte midagi). Samas päris niisama ma ka ei lamanud, sest erinevalt sellest, et minu algas puhkus algasid lastel ujumistreeningud. Tegelikult oli päris tore naasta tööle ja hakata jälle tegelema oma pisikeste nunnudega. Kahe nädala jooksul hakkasin juba unes ka sonima lauseid „puhu mulle vette“, „hoia jalad sirged“, „vaata silmadega lakke“, „tee tähekest“.

Täiesti eraldi teema on kool ja sellest tekkiv stress..Mul on käsil viimane aasta Tallinna Ülikoolis ehk on aeg hakata otsi kokku tõmbama ja bakalaureuse töö peale mõtlema. Aga jahm.. vähe sellest, et bakatöö tekitab pinget of course on kõige keerulisemaid ained jäetud viimasele aastale. Nii ma olengi põhimõtteliselt terve septembri väikeste osade kaupa õppinud kinesioloogiat, mille materjal on lihtsalt tohutu. Siis kui tekib hetk, kus laman niisama voodis ja ei tee midagi tekivad süümekad, et ma pean õppima..seega kinesioloogia on minuga igalpool kaasas 😊

Kahe nädala möödudes lisandusid tööle ja koolile veel oma treeningud ja algas rutiini harjumuse tekitamine. Ütlen ausalt esimene nädal oli jube.. Trennis oli megaraske, tahtsin pidevalt magada ja mitte midagi teha, aga pidin õppima ja tööl ikkagi käima. Samas selle rütmi ja režiimi tekitamisele ei läinudki päris pikalt aega. Umbes 1,5nädalaga olin asjaga juba harjunud ja organism kohanenud.

Trennis olid lood aga veidi keerulisemad.. ei osanudki arvata, et kahe nädalane puhkus võib niivõrd vormist välja ajada. Kui varem ikka nautisid pikki jooksutrenne siis praegu konkreetselt suren seal, ujumisega enamvähem sama lugu. Praegu on algamas kolmas treeningnädal, mis on nn „puhkenädal“ trennid on lühemad ja kergemad, loodan et pärast seda nädalat tulen lõplikult sellest august välja ja suudan uuesti nautida seda, mida teen.

Päevad jäävad lühemaks, trennid venivad pikemaks – täpselt nii võib aru saada, et Eestisse on saabunud sügis ja on alanud uue hooaja ettevalmistus periood. Jõudu ja jaksu kõigile selleks pimedaks perioodiks ja olge tublid ja tehke trenni! 😊

KALMAR 01.09-02.09

Ja ongi hooaeg läbi ja viimane võistlus seljataga! Käes on aega teha jälle väike kokkuvõte võistlusest 😊

Augusti lõpu ja septembri esimesed päevad veetsin ma Rootsis Kalmaris, kus toimusid World University Triathlon Championships. See oli mu hooaja teine suurim rahvusvaheline võistlus, kus startisin nii sprindi distantsil, kui ka oma elu esimesel teatevõistlusel triatlonis.

Alustame siis algusest ja lahkame lahti need kaks võistluspäeva..
Saabusime Kalmari kaks päeva enne starti, et end sisse elada ja radadega tutvuda. Radadega tutvudes tekitas ärevust ja pingeid see, et rattarada kulges läbi vanalinna ehk suhteliselt pikk lõik läks mööda munakivi teed, kus hoogu väga üles ei saa ajada ja samas pidid ka tehniliselt osav olema, et sel lõigul mitte maha jääda. Samas kogu ülejäänud trass oli täiesti lauge, aga sisaldas mitmeid 180 ja 90 kraadiseid kurve. Pingeid tekitas ka ilmateada, mis ei olnud just kõige muljet avaldavam, sest individuaalvõistlus päevaks lubas terveks päevaks laus vihmasadu. Ujumis rada oli aga päris hea, nimelt pidime ujuma ühte sirget otsa mitte nagu tavapäraselt ringi.

Ärgates võistlushommikul avasin kardinaid näpud ristis ja lootusega, et äkki see ilmateada pani ikka puusse aga kahjuks mitte. Taevas oli siiski hall ja ühti päiksekiirt polnud näha.
Rattasoojenduse saime siiski vihma vabalt tehtud, kui edasi hakkas sadama ja ega lõppu sellele sajule ei olnud.
53.naise seast startisin nr.26 all ehk sain seekord ikka kohta valida, aga eriline oli see, et startisime mitte nagu tavapäraselt vettehüppega pontoonilt, vaid veest.
Stardist sain korralikult minema ja trügisin kohe eesotsa, ujudes tundsin end hästi ehkki vesi oli päris külm, kokkuvõttes väljusin veest 7-ndana ja rattaetapile sain minema 4-ndana.
Ratta alguses oli palju mõtteid peas: 1. kohe alguses suundusime munakivi lõigule; 2. ehkki sellistele asjadele ei tohiks mõelda, jooksis peast läbi mõte, kas suudan ikka nende naistega grupis ära olla.
Kokku pidime läbi 3x 6,7km ringi ja esimese ringi lõpuks olin omadega nii läbi, et hakkasin vajuma läbi liidrite grupi ja jäin siiski maha. Teise ringi keskel sain mind kätte teine suur punt, kus sain ilusti ära istutud ja vahepeal ka tööd tehtud. Vihm peksis nii kõvasti, et kohati oli isegi valus, aga valu ununes kohe, kui teise ringi lõpus märkasin, et raja äärest elab mulle kaasa mu tiimikaaslane Paula-Brit, kes oli samuti stardis. Kahjuks tema võistlus piirdus esimese rattaringiga, sest kukkumise järel ei saanud ta ratta tehniliste probleemide tõttu jätkata ☹
Teise vahetusalasse jõudsime selle sama teise pundiga ja algaski jooksu etapp. Kui tavaliselt olen jooksus end kindlamalt tundnud, kui rattas siis seekord asi nii libedalt ei läinud. Alustasin jooksu suuremas pundis, aga mingi hetk olid sääred nii kinni, et hakkasin läbi vajuma ja teised naised minust mööduma. Kokkuvõttes finišeerisin 35-ndana 49 lõpetaja seas0
.
Uus päev ja uus võistlus. Teisel päeval oli kavas teade, kus igaüks pidi läbi supersprindi 250+6,3+1,5. Elu esimene teade, olin suht exicted ja veidike närvis, kuna startisin esimesena.
Jällegi sain ujumises hästi minema ja 250m peale väljusin 2.naisena ja see kord suutsin rattas esimeses pundis ära olla. Jõudes teise vahetusalasse olid emotsioonid nii laes ja kuulsin, kuidas eestlased hüüdsin „mine pane nüüd täiega!!!“ nii ma läksingi..täiega...ja see oli mu viga. Läksin päris julgelt peale ja esimese poole kilomeetriga tõmbasin end ikka nii kinni, et vahepeal oli tunne, et nüüd läheb küll pilt eest ära. Samas mõte, et see pole ainult minu võistlus, vaid kolm inimest on veel, kes mind ootavad sundis pingutama lõpuni. Andsin teate üle 14-ndana. Teisena startis Henry Räppo, kolmandana Paula-Brit Siimar ja ankurmehena läks võistlustulle Kevin Vabaorg, kes ületas finišijoone 12.kohal. Elu esimene teade ja mu elu esimene niivõrd lühike triatlon (varasemalt oli mu lühim triatloni distants sprint) seega sai nii mõnigi kogemus omandatud, kuidas tuleks toimida edaspidi teatevõistlustel.

Kokkuvõttes oli igati tore üritus ja aitäh meie super kaasaelamis tiimile! Tore oli raja ääres näha lehvimas Eesti lippu ja kuulda eesti keelseid kaasaelamis hüüdeid! 😊
Selleks aastaks mu triatloni hooaeg läbi ja käes on PUHKUS mille otsustasin endale natuke põnevamaks teha ehk reedel kl 19 on võimalus mind näha WE RUN TLN jooksu võistlusel, kus distantsiks on 5km ja mille läbime Tallinna vanalinnas 😊

Kindlasti teen ka lähiajal kokkuvõtva postituse oma tervest hooajast ja plaanidest uueks hooajaks!

Kõik tulemused leitavad siin:
https://www.triathlon.org/events/event/2018_kalmar_fisu_world_university_triathlon_championship

Elva 18.08.2018

Ongi möödas viimane Eesti karikasarja etapp, mis toimus sel nädalavahetusel Elvas. Võtaksin selle võistluse kokku suhteliselt lühidal.
Viimane etapp, viimane võistlus Eesti sel hooajal, eelviimane triatlon see suvi ja MINU SÜNNIPÄEV!

Jep, selle võistluspäeva tegi minu jaoks eriliseks just see, et võistlus langes kokku mu sünnipäevaga 😊 Väikesena unistasin alati, et saaksin võistelda oma sünnipäeval seega võib öelda, et lapsepõlveunistus läks täide :D

Kui üldjuhul püstitan endale võistluseks mingisuguse eesmärgi siis see kord läksin starti ilma selleta (või noh..mul oli ees natuke teistsugune eesmärk). Tulin lihtsalt kohale ja nautisin päeva..Nautisin, et saan oma sünnipäeval teha just seda, mida armastan kõige rohkem ehk triatloni 😊

Rääkides lühidalt võistlusest, siis möödus see hästi. Algusest peale võtsin liidriohjad oma kätte ega lasknud neid käest kuni finišijooneni. Tulles tagasi „teistsuguse eesmärgi“ juurde, siis oli selleks Marko kingitus mulle sünnipäevaks ehk võistluse sees teha 22 kätekõverdust :D Nii ma siis finišeerisingi ja seejärel tegin uhkelt veel 22 „pumpa“ (video saad näha mu Facebooki lehel).

Võistlema tulin ka suht korraliku koormuse pealt, sest Üliõpilaste MM’ni on jäänud natuke alla 2 nädala. Võistlusnädala alguses tundsin, et olen päris väsinud aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ei oskagi öelda, kas see väsimus oli seotud haigestumisega, aga praegu võitlen kerge külmetusega ja loodan sellest võitlusest väljuda siiski võitjana.
Nüüd on jäänu veel natuke aega, et vormi lihvida ja seejärel oma hooaja viimane etteaste triatlonis teha 😊

Paari sõnaga kokkuvõttes oli tore päev, palju emotsioone ja palju ŠOKOLAADI. 😊 Aitäh kõigile õnnitlejatele! Õnne jagub nüüd kindlasti järgmise aastani!

Kõik tulemused leitavad siin:
http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=199&EId=3

Pildid: Jüri Suurkivi

2018 Kupiškis ETU Triathlon Baltic championships.

Eile toimusid Baltimaade MV triatlonis, mis läksid minu jaoks enamvähem korda. Ehkki tegemist oli rahvusvahelise võistlusega olime stardis kõigest 8 naisega. Peamisteks konkurentideks olid mul valgevenelane ja ukrainlane, kuid üllatada suutis ka Läti imelaps.

Rääkides lühidalt rajaprofiilist, siis oli see pikem väljakutsuv. Rattarada sisaldas kahte tõusu, millest esimene oli kohe pärast vahetusalast väljumist ja teine veidi pikem oli linna sees. Jooksurada kulges samuti mööda sama tõusu.

UJUMINE: Stardist sain kohe korralikult minema võttes liidriohjad oma kätte. Kui endale tundus, et suutsin korraliku vahe sisse ujuda, siis teadsin, et valgevenelane võib mul sabas siiski püsida. Vaatamata sellel olin veidike üllatunud, kui viimase poi juures puudutas keegi äkki mu varbaid ja sain aru, et see oli hoopis ukrainlane. Nii me siis väljusime koos ukrainlasega veest esimestena jättes jälitajatega umbes minutilise vahe sisse.
Ise jäin oma ujumise pingutusega rahule: suutsin kontrollida olukorda, hoida rütmi ja väljuda esimesena. Kuna teadsin, et rattas on kohe tõusule minek, siis püüdsin ujumises maksimaalse vahe sisse ujuda, et esimese tõusu võtta omas tempos ja mitte kinni end tõmmata.

RATAS: Nagu juba mainisin siis vahetusalast väljudes oli kohe tõusule minek. Sain selle omas tempos võetud. Positiivne oli see, et pärast tõusu oli kohe pikem laskumine, kus sain aega taastumiseks, sest ukrainlane oli kohe sabas.
Esimesed kaks ringi sõitsime koos ukrainlasega, kes polnud eriti koostööst huvitatud ega tahtnud väga ette minna. Nii ma siis pidingi esimesed kaks ringi üksinda tööd tegema. Kolmandal ringil sai meid kätte valgevenelane, kes kohe hüüdis, et peame hakkama tööd tegema, sest tagant on tulemas lätlane. Ehkki me tõstsime tempot ei tahtnud ukrainlane ikka tööd teha (samas võib olla ta ei jaksanud, kuigi taga istus küll väga mugavalt). Neljandal ringil oli mu imestus siiski suur, kui äkki tuhises meist mööda nooruke lätlane, kes ikka tegi tõesti korraliku tempot. Läksime temaga kaasa ja lasime tal tükkaega vedada. Mingi hetk tundsin, et tõusu hakkavad vaikselt tapma ja energia otsa saama. Hakkasin tõusudel maha jääma, aga sirgetel suutsin ikka tagasi gruppi saada. Viimasel ringil püüdsin rohkem kerida ja taga olla, et jalga jooksuks hoida.

JOOKS: Teise vahetusalasse sisenesimegi neljakesi. Lätlane ees, teisena valgevenelane, mina kolmandana ja minu järel kohe ukrainlane. Teadsin, et ukrainlase on jooksuga probleeme, aga polnud õrnaaimugi mida lätlane suudab. Hakkasime kolmekesi minema: liidrina valgevenelane, tema järel lätlane ja mina kolmandana.
Kohe jooksu alguses hakkasid mind kimbutama säärekrambid, mida pole ammu tundnud üleminekujooksul, seega võtsin esimese tõusu veidi rahulikumalt. Vahepeal mõtlesin, et peaksin seisma jääma ja venitama, sest ei saanud üldse tempot tõsta, kuna kramp oli kohe kallal. Pärast tõusu otsa jõudmist tundsin, et jalg hakkab harjuma ja sain end käima. Tagasipöördel olin juba lätlasel seljataga ja kui joogipunktis sain endale vett pähe kallatud võtsin end kokku ja panin suure hooga temast mööda. Kuna rattast oli jalg kergelt nõrk, siis ei suutnud laskumist joosta nii nagu tahaks ja tundsin, et pigem pidurdan end ja nägin kuidas valgevenelane muudkui eest ära läheb. Teine tõus läks juba kergemalt, kui esimene ja kuna valgevenelane oli pigem püüdmatu ja taga polnud kedagi, siis läksin edasi omas tempos.

Finišijoone ületasin teisena jättes vaheks valgevenelasega 1minut ja 3sekundit. Üldiselt võiks võistlusega rahule jääda. Samas käib ikka mõte peast läbi, et kui ukrainlane oleks koostööd ikka teinud oleks ka rattaetapp libedamalt minu jaoks läinud, aga eks see selleks. Nagu öeldakse „oleks“ on pahapoiss.
Kolm nädalavahetust järjest võistluseid võtavad ikka emotsionaalselt läbi, seega olen õnnelik, et nüüd saab ühe nädalavahetuse puhkust sellest ja saab ainult treeningule pühenduda. Järgmine start juba 18.august ehk MINU SÜNNIPÄEVAL Elvas. Praegu aga ees ootamas kaks raskemat nädalat, mis on suunatud septembri alguses toimuvate üliõpilaste MMi valmistuseks.

Kõik tulemused leitavad siin:
https://www.triathlon.org/results/result/2018_panevezys_etu_triathlon_baltic_championships/321752

Tere taas,

Möödunud nädalavahetusel toimus Narva triatlon, mis oli ühtlasi ka EKV 4.etapp, olime kogu oma tiimiga võistlustules. Kui noorte ja juuniorite jaoks oli see veidike tähtsam võistlus, sest tegemist oli EMV’ga, siis minu jaoks oli see pigem
treeningvõistlus.

Tegemist oli sprindidistantsi ja eraldistardiga. Mõeldes võistluse eesmärgile, siis seekord midagi konkreetset silme ees ei olnud ja läksin starti pigem „pinge vabalt“. Ainsad mõtted, mis peas keerlesid olid need, et võiks parandada EMil tehtud vigu ja seekord teha korralik ujumine ja võistelda täiega rauaga lõpuni…ja mis siin ikka nii see ka läks.

UJUMINE: Ujumine läks mul päris hästi, kuna stardis olid ka Eesti tugevaimad eliidi mehed siis seadsin endale eesmärki püüda ujuda nende sabas ja see eesmärk õnnestus täielikult. Väljusin veest üldarvestuses 3. ehk Henry Räppo ja Kevin Vabaoru järel kõigest 30sekundilise vahega.

RATAS: nagu jube enne mainisin siis tegemist oli eraldistardiga. Asjaolgu tegi keerulisemaks rajaprofiil, mis oli küllaltki tehniline. Kokku pidime sõitma 2x10km, millest esimesed 2km olid linna vahel ja sisaldasid mitmeid 90kraadised pöördeid ja ühte 180kraadist pööret, lisaks kahte tõusu. Kui raja üle veel natuke norida, siis tegi asja raskemaks ka asfalti korras oleks, mis andis soovida. Nii mõneski kohas oleks võinud sõita kiiremini aga teekate seda lihtsalt ei lubanud.
Oma rattasõiduga jäin rahule suutsin korralikult pingutada ja kontrollida kogu võistlussituatsiooni ning lõpetasin rattaetapi endiselt naisliidrina.

JOOKS: Siin kohal võin öelda, et see oli minu päev! Seekord tuli jooks tõesti kergelt ja päris rütmikalt. Rajaprofiilist rääkides, siis sisaldas see ühte tõusu, mis küll tempot veidi alla võttis, aga vaatamata sellele suutsin seda kontrollida ja tõusu lõppedes sama kerge jalaga edasi panna.

Erinevalt eelmisest nädalavahetusest võin seekord tõesti täielikult rahule jääda oma sooritusega. Realiseerisin end igal etapil ja tõestasin iseendale, et ma olen tegelikult võimeline pingutama ja EMi läbikukkumine ei võtnud mult seda soovi ära. Eks ikka läbi raskuste tähtedele poole 😉

Järgmine start juba vähem, kui nädala pärast Kupiskis, kus toimuvad Baltimaade meistrivõistlused!

Kõik tulemused leitavad siin:
http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=191&EId=4