Katrin Zaitseva (22)

KALMAR 01.09-02.09

Ja ongi hooaeg läbi ja viimane võistlus seljataga! Käes on aega teha jälle väike kokkuvõte võistlusest 😊

Augusti lõpu ja septembri esimesed päevad veetsin ma Rootsis Kalmaris, kus toimusid World University Triathlon Championships. See oli mu hooaja teine suurim rahvusvaheline võistlus, kus startisin nii sprindi distantsil, kui ka oma elu esimesel teatevõistlusel triatlonis.

Alustame siis algusest ja lahkame lahti need kaks võistluspäeva..
Saabusime Kalmari kaks päeva enne starti, et end sisse elada ja radadega tutvuda. Radadega tutvudes tekitas ärevust ja pingeid see, et rattarada kulges läbi vanalinna ehk suhteliselt pikk lõik läks mööda munakivi teed, kus hoogu väga üles ei saa ajada ja samas pidid ka tehniliselt osav olema, et sel lõigul mitte maha jääda. Samas kogu ülejäänud trass oli täiesti lauge, aga sisaldas mitmeid 180 ja 90 kraadiseid kurve. Pingeid tekitas ka ilmateada, mis ei olnud just kõige muljet avaldavam, sest individuaalvõistlus päevaks lubas terveks päevaks laus vihmasadu. Ujumis rada oli aga päris hea, nimelt pidime ujuma ühte sirget otsa mitte nagu tavapäraselt ringi.

Ärgates võistlushommikul avasin kardinaid näpud ristis ja lootusega, et äkki see ilmateada pani ikka puusse aga kahjuks mitte. Taevas oli siiski hall ja ühti päiksekiirt polnud näha.
Rattasoojenduse saime siiski vihma vabalt tehtud, kui edasi hakkas sadama ja ega lõppu sellele sajule ei olnud.
53.naise seast startisin nr.26 all ehk sain seekord ikka kohta valida, aga eriline oli see, et startisime mitte nagu tavapäraselt vettehüppega pontoonilt, vaid veest.
Stardist sain korralikult minema ja trügisin kohe eesotsa, ujudes tundsin end hästi ehkki vesi oli päris külm, kokkuvõttes väljusin veest 7-ndana ja rattaetapile sain minema 4-ndana.
Ratta alguses oli palju mõtteid peas: 1. kohe alguses suundusime munakivi lõigule; 2. ehkki sellistele asjadele ei tohiks mõelda, jooksis peast läbi mõte, kas suudan ikka nende naistega grupis ära olla.
Kokku pidime läbi 3x 6,7km ringi ja esimese ringi lõpuks olin omadega nii läbi, et hakkasin vajuma läbi liidrite grupi ja jäin siiski maha. Teise ringi keskel sain mind kätte teine suur punt, kus sain ilusti ära istutud ja vahepeal ka tööd tehtud. Vihm peksis nii kõvasti, et kohati oli isegi valus, aga valu ununes kohe, kui teise ringi lõpus märkasin, et raja äärest elab mulle kaasa mu tiimikaaslane Paula-Brit, kes oli samuti stardis. Kahjuks tema võistlus piirdus esimese rattaringiga, sest kukkumise järel ei saanud ta ratta tehniliste probleemide tõttu jätkata ☹
Teise vahetusalasse jõudsime selle sama teise pundiga ja algaski jooksu etapp. Kui tavaliselt olen jooksus end kindlamalt tundnud, kui rattas siis seekord asi nii libedalt ei läinud. Alustasin jooksu suuremas pundis, aga mingi hetk olid sääred nii kinni, et hakkasin läbi vajuma ja teised naised minust mööduma. Kokkuvõttes finišeerisin 35-ndana 49 lõpetaja seas0
.
Uus päev ja uus võistlus. Teisel päeval oli kavas teade, kus igaüks pidi läbi supersprindi 250+6,3+1,5. Elu esimene teade, olin suht exicted ja veidike närvis, kuna startisin esimesena.
Jällegi sain ujumises hästi minema ja 250m peale väljusin 2.naisena ja see kord suutsin rattas esimeses pundis ära olla. Jõudes teise vahetusalasse olid emotsioonid nii laes ja kuulsin, kuidas eestlased hüüdsin „mine pane nüüd täiega!!!“ nii ma läksingi..täiega...ja see oli mu viga. Läksin päris julgelt peale ja esimese poole kilomeetriga tõmbasin end ikka nii kinni, et vahepeal oli tunne, et nüüd läheb küll pilt eest ära. Samas mõte, et see pole ainult minu võistlus, vaid kolm inimest on veel, kes mind ootavad sundis pingutama lõpuni. Andsin teate üle 14-ndana. Teisena startis Henry Räppo, kolmandana Paula-Brit Siimar ja ankurmehena läks võistlustulle Kevin Vabaorg, kes ületas finišijoone 12.kohal. Elu esimene teade ja mu elu esimene niivõrd lühike triatlon (varasemalt oli mu lühim triatloni distants sprint) seega sai nii mõnigi kogemus omandatud, kuidas tuleks toimida edaspidi teatevõistlustel.

Kokkuvõttes oli igati tore üritus ja aitäh meie super kaasaelamis tiimile! Tore oli raja ääres näha lehvimas Eesti lippu ja kuulda eesti keelseid kaasaelamis hüüdeid! 😊
Selleks aastaks mu triatloni hooaeg läbi ja käes on PUHKUS mille otsustasin endale natuke põnevamaks teha ehk reedel kl 19 on võimalus mind näha WE RUN TLN jooksu võistlusel, kus distantsiks on 5km ja mille läbime Tallinna vanalinnas 😊

Kindlasti teen ka lähiajal kokkuvõtva postituse oma tervest hooajast ja plaanidest uueks hooajaks!

Kõik tulemused leitavad siin:
https://www.triathlon.org/events/event/2018_kalmar_fisu_world_university_triathlon_championship

Elva 18.08.2018

Ongi möödas viimane Eesti karikasarja etapp, mis toimus sel nädalavahetusel Elvas. Võtaksin selle võistluse kokku suhteliselt lühidal.
Viimane etapp, viimane võistlus Eesti sel hooajal, eelviimane triatlon see suvi ja MINU SÜNNIPÄEV!

Jep, selle võistluspäeva tegi minu jaoks eriliseks just see, et võistlus langes kokku mu sünnipäevaga 😊 Väikesena unistasin alati, et saaksin võistelda oma sünnipäeval seega võib öelda, et lapsepõlveunistus läks täide :D

Kui üldjuhul püstitan endale võistluseks mingisuguse eesmärgi siis see kord läksin starti ilma selleta (või noh..mul oli ees natuke teistsugune eesmärk). Tulin lihtsalt kohale ja nautisin päeva..Nautisin, et saan oma sünnipäeval teha just seda, mida armastan kõige rohkem ehk triatloni 😊

Rääkides lühidalt võistlusest, siis möödus see hästi. Algusest peale võtsin liidriohjad oma kätte ega lasknud neid käest kuni finišijooneni. Tulles tagasi „teistsuguse eesmärgi“ juurde, siis oli selleks Marko kingitus mulle sünnipäevaks ehk võistluse sees teha 22 kätekõverdust :D Nii ma siis finišeerisingi ja seejärel tegin uhkelt veel 22 „pumpa“ (video saad näha mu Facebooki lehel).

Võistlema tulin ka suht korraliku koormuse pealt, sest Üliõpilaste MM’ni on jäänud natuke alla 2 nädala. Võistlusnädala alguses tundsin, et olen päris väsinud aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ei oskagi öelda, kas see väsimus oli seotud haigestumisega, aga praegu võitlen kerge külmetusega ja loodan sellest võitlusest väljuda siiski võitjana.
Nüüd on jäänu veel natuke aega, et vormi lihvida ja seejärel oma hooaja viimane etteaste triatlonis teha 😊

Paari sõnaga kokkuvõttes oli tore päev, palju emotsioone ja palju ŠOKOLAADI. 😊 Aitäh kõigile õnnitlejatele! Õnne jagub nüüd kindlasti järgmise aastani!

Kõik tulemused leitavad siin:
http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=199&EId=3

Pildid: Jüri Suurkivi

2018 Kupiškis ETU Triathlon Baltic championships.

Eile toimusid Baltimaade MV triatlonis, mis läksid minu jaoks enamvähem korda. Ehkki tegemist oli rahvusvahelise võistlusega olime stardis kõigest 8 naisega. Peamisteks konkurentideks olid mul valgevenelane ja ukrainlane, kuid üllatada suutis ka Läti imelaps.

Rääkides lühidalt rajaprofiilist, siis oli see pikem väljakutsuv. Rattarada sisaldas kahte tõusu, millest esimene oli kohe pärast vahetusalast väljumist ja teine veidi pikem oli linna sees. Jooksurada kulges samuti mööda sama tõusu.

UJUMINE: Stardist sain kohe korralikult minema võttes liidriohjad oma kätte. Kui endale tundus, et suutsin korraliku vahe sisse ujuda, siis teadsin, et valgevenelane võib mul sabas siiski püsida. Vaatamata sellel olin veidike üllatunud, kui viimase poi juures puudutas keegi äkki mu varbaid ja sain aru, et see oli hoopis ukrainlane. Nii me siis väljusime koos ukrainlasega veest esimestena jättes jälitajatega umbes minutilise vahe sisse.
Ise jäin oma ujumise pingutusega rahule: suutsin kontrollida olukorda, hoida rütmi ja väljuda esimesena. Kuna teadsin, et rattas on kohe tõusule minek, siis püüdsin ujumises maksimaalse vahe sisse ujuda, et esimese tõusu võtta omas tempos ja mitte kinni end tõmmata.

RATAS: Nagu juba mainisin siis vahetusalast väljudes oli kohe tõusule minek. Sain selle omas tempos võetud. Positiivne oli see, et pärast tõusu oli kohe pikem laskumine, kus sain aega taastumiseks, sest ukrainlane oli kohe sabas.
Esimesed kaks ringi sõitsime koos ukrainlasega, kes polnud eriti koostööst huvitatud ega tahtnud väga ette minna. Nii ma siis pidingi esimesed kaks ringi üksinda tööd tegema. Kolmandal ringil sai meid kätte valgevenelane, kes kohe hüüdis, et peame hakkama tööd tegema, sest tagant on tulemas lätlane. Ehkki me tõstsime tempot ei tahtnud ukrainlane ikka tööd teha (samas võib olla ta ei jaksanud, kuigi taga istus küll väga mugavalt). Neljandal ringil oli mu imestus siiski suur, kui äkki tuhises meist mööda nooruke lätlane, kes ikka tegi tõesti korraliku tempot. Läksime temaga kaasa ja lasime tal tükkaega vedada. Mingi hetk tundsin, et tõusu hakkavad vaikselt tapma ja energia otsa saama. Hakkasin tõusudel maha jääma, aga sirgetel suutsin ikka tagasi gruppi saada. Viimasel ringil püüdsin rohkem kerida ja taga olla, et jalga jooksuks hoida.

JOOKS: Teise vahetusalasse sisenesimegi neljakesi. Lätlane ees, teisena valgevenelane, mina kolmandana ja minu järel kohe ukrainlane. Teadsin, et ukrainlase on jooksuga probleeme, aga polnud õrnaaimugi mida lätlane suudab. Hakkasime kolmekesi minema: liidrina valgevenelane, tema järel lätlane ja mina kolmandana.
Kohe jooksu alguses hakkasid mind kimbutama säärekrambid, mida pole ammu tundnud üleminekujooksul, seega võtsin esimese tõusu veidi rahulikumalt. Vahepeal mõtlesin, et peaksin seisma jääma ja venitama, sest ei saanud üldse tempot tõsta, kuna kramp oli kohe kallal. Pärast tõusu otsa jõudmist tundsin, et jalg hakkab harjuma ja sain end käima. Tagasipöördel olin juba lätlasel seljataga ja kui joogipunktis sain endale vett pähe kallatud võtsin end kokku ja panin suure hooga temast mööda. Kuna rattast oli jalg kergelt nõrk, siis ei suutnud laskumist joosta nii nagu tahaks ja tundsin, et pigem pidurdan end ja nägin kuidas valgevenelane muudkui eest ära läheb. Teine tõus läks juba kergemalt, kui esimene ja kuna valgevenelane oli pigem püüdmatu ja taga polnud kedagi, siis läksin edasi omas tempos.

Finišijoone ületasin teisena jättes vaheks valgevenelasega 1minut ja 3sekundit. Üldiselt võiks võistlusega rahule jääda. Samas käib ikka mõte peast läbi, et kui ukrainlane oleks koostööd ikka teinud oleks ka rattaetapp libedamalt minu jaoks läinud, aga eks see selleks. Nagu öeldakse „oleks“ on pahapoiss.
Kolm nädalavahetust järjest võistluseid võtavad ikka emotsionaalselt läbi, seega olen õnnelik, et nüüd saab ühe nädalavahetuse puhkust sellest ja saab ainult treeningule pühenduda. Järgmine start juba 18.august ehk MINU SÜNNIPÄEVAL Elvas. Praegu aga ees ootamas kaks raskemat nädalat, mis on suunatud septembri alguses toimuvate üliõpilaste MMi valmistuseks.

Kõik tulemused leitavad siin:
https://www.triathlon.org/results/result/2018_panevezys_etu_triathlon_baltic_championships/321752

Tere taas,

Möödunud nädalavahetusel toimus Narva triatlon, mis oli ühtlasi ka EKV 4.etapp, olime kogu oma tiimiga võistlustules. Kui noorte ja juuniorite jaoks oli see veidike tähtsam võistlus, sest tegemist oli EMV’ga, siis minu jaoks oli see pigem
treeningvõistlus.

Tegemist oli sprindidistantsi ja eraldistardiga. Mõeldes võistluse eesmärgile, siis seekord midagi konkreetset silme ees ei olnud ja läksin starti pigem „pinge vabalt“. Ainsad mõtted, mis peas keerlesid olid need, et võiks parandada EMil tehtud vigu ja seekord teha korralik ujumine ja võistelda täiega rauaga lõpuni…ja mis siin ikka nii see ka läks.

UJUMINE: Ujumine läks mul päris hästi, kuna stardis olid ka Eesti tugevaimad eliidi mehed siis seadsin endale eesmärki püüda ujuda nende sabas ja see eesmärk õnnestus täielikult. Väljusin veest üldarvestuses 3. ehk Henry Räppo ja Kevin Vabaoru järel kõigest 30sekundilise vahega.

RATAS: nagu jube enne mainisin siis tegemist oli eraldistardiga. Asjaolgu tegi keerulisemaks rajaprofiil, mis oli küllaltki tehniline. Kokku pidime sõitma 2x10km, millest esimesed 2km olid linna vahel ja sisaldasid mitmeid 90kraadised pöördeid ja ühte 180kraadist pööret, lisaks kahte tõusu. Kui raja üle veel natuke norida, siis tegi asja raskemaks ka asfalti korras oleks, mis andis soovida. Nii mõneski kohas oleks võinud sõita kiiremini aga teekate seda lihtsalt ei lubanud.
Oma rattasõiduga jäin rahule suutsin korralikult pingutada ja kontrollida kogu võistlussituatsiooni ning lõpetasin rattaetapi endiselt naisliidrina.

JOOKS: Siin kohal võin öelda, et see oli minu päev! Seekord tuli jooks tõesti kergelt ja päris rütmikalt. Rajaprofiilist rääkides, siis sisaldas see ühte tõusu, mis küll tempot veidi alla võttis, aga vaatamata sellele suutsin seda kontrollida ja tõusu lõppedes sama kerge jalaga edasi panna.

Erinevalt eelmisest nädalavahetusest võin seekord tõesti täielikult rahule jääda oma sooritusega. Realiseerisin end igal etapil ja tõestasin iseendale, et ma olen tegelikult võimeline pingutama ja EMi läbikukkumine ei võtnud mult seda soovi ära. Eks ikka läbi raskuste tähtedele poole 😉

Järgmine start juba vähem, kui nädala pärast Kupiskis, kus toimuvad Baltimaade meistrivõistlused!

Kõik tulemused leitavad siin:
http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=191&EId=4

Tere armsad lugejad,

Mõni päev on möödas minu hooaja ühest tähtsamast stardist, euroopa meistrivõistlustest triatlonis, ja olen saanud natuke mõelda ja koguda end selle postituse jaoks..

Mulle väga ei meeldi lause „täna polnud minu päev“, aga see on just see lause, mis kirjeldab minu võistlust.. See tõesti polnud kohe üldse minu päev, ebaviisakamalt ütleksin, et oli lihtsalt S**T päev..

Kui tead mind ja oled vähegi kursis mu tegemistega triatlonis, siis tead, et see oli mu elu esimene niivõrd tõsise konkurentsiga võistlus. Enne seda olen võistelnud paaril euroopa karika etapil ja peamiselt siin meie baltiriikide seas. Seekord oli aga tegemist palju suurejoonelisema üritusega, kus minu kogemuste pagas oli suhteliselt piiratud.
Võistlesin eliidi naiste arvestuses, kus startisin 49 naise konkurentsis 41.numbri all. Vaadates stardinimekirja tuli nii mõnigi tuttav nimi ette. Päris mitme naisega olin mõõtu võtnud ka suve alguses Ukrainas, seega päris üle ei paanitsenud vaadates seda listi.

Liigume siis jupi kaupa edasi ja alustame siis nagu ikka täitsa algusest peale..

Võistluseelne päev: kokku oli 3 kergemat trenni, millest kaks olid rajatutvustused (ratas ja ujumine). Lisaks sörkisime ka jooksuraja läbi.
Rääkides lähemalt võistlusrajast siis oli see pigem raskemate radade hulka kuuluv. Nii ratta, kui ka jooksurada kulges mööda Vanemuise tõusu, mis kuuldavasti pole just kõige lühem..Ratta ja jooksuraja raskusele lisas kontrasti ka ujumisrada, mis kulges osaliselt vastuvoolu Emajões.
Tulles tagasi võistluseelsete treeningute juurde, siis tunne oli hea ja võistlustahe suur.
Mõtete eemale peletamiseks saatis Marko meid #TR1HARDS tiimiga kinno.

Võistluspäev: Minu start oli plaanis kell 13.00 seega varajast ärkamist mul plaanis polnud, aga vaatamata selle olin juba kella 8st üleval, sest meie juunioritel oli starti minek juba kl 9 ja kl11.
Hommik kulges iseenesest hästi ja väga suurt närvi sees polnud. Lisaks saabus mu isa koos onuga, keda pole ikka juba tükkaega näinud oma laagerdumiste tõttu. Istusin koos nendega ja sõin hommikusööki ning vaatasin meie juuniorite võistlust.
Mida lähemale stardiaeg saabus seda mustemaks hakkas närv ka minema, siiski elu esimesed euroopakad..
Stardieelne soojendus: nagu ikka oli plaanis 20min ratast ja 10min jooksu. Kiirendusi tehes oli natuke kahtlane tunne küll, kuidagi raske oli, või isegi ei tea kuidas seda tunnet täpsemalt kirjeldada, aga „heast“ oli tunne kaugel. Võib olla mõtlesin liigselt võistlusele ja põdesin ka selle üle kas saan rattagruppi, aga jamh, mis tehtud see tehtud.
Joostes oli tunne juba veidi parem, samas närvipinge hakkas kasvama.. Edasi liikusin stardialasse, kus ootasid mind Marko ja meie juuniorid + fänclub. Üritasin naeratada ja võimelda samal aja, kui peast käis läbi tuhat mõtet, aga üritasin säilitada rahu ja keskendumist.

Võistlus: Nonii athletes lineup ja pontoonile minek. Nagu enne juba mainisin, siis astusin pontoonile nr 41 all 49st naisest.

UJUMINE: Nagu te teate armsad lugejad, siis minu tugevaim külg triatlonis on just ujumine. Aga see kord oli ujumine see koht, kus ma sain kõvasti peksa ja tõesti ei osanud midagi sellega ka peale hakata. Ma ei taha otsida mingeid vabandusi ja põhjuseid, miks ma nii ujusin, aga tagantjärgi öeldes ja treeneriga arutades jõudsime kahele ühisele põhjusele, miks nii läks. Esiteks pole ma just väga palju saanud mõõtu võtta välisvõistlustel päris eliit naistega, selles tulenevalt olin ka 49st 41.stardinumbri all, mis omakorda ei jätnud suuremat stardipositsiooni valikuvõimalust ja ega ma ise ka just kõige edukamalt ei osanud seda valida…

Stardipauk, hüpe, kiirendus, veel üks kiirendus, pekslemine ja Katrin on omadega karbis…vene keeles öeldakse: „сказать, что я получила шок равносильно тому, что нечего не сказать“ ehk öelda, et ma sain lihtsalt šoki on pigem puudlik.
Ujudes oli peas nii palju mõtteid alustades katkestamisest, kuni „küll ma neile näitan veel“. Reaalsus oli aga väga karm.. ma muidugi teadsin, et tulemas on pekslemine, aga kuidagi ei osanud arvata, et asi nii hulluks läheb. Kogu ujumise aja ei saanudki ma kordagi normaalselt ujuda, sest pidevalt oli keegi seljas ja igast suunast tulid löögid, mingi hetk oli hingamine ikka nii kinni, et pidin keerama selili, et lihtsalt kuidagigi hingamist korda saada. Lõpuks väljusin veest pigem tagapool, aga siiski mingigi grupiga..

RATAS: Kuna vees väljusin siiski mingigi grupiga, siis pidin kohe korraliku pingutuse tegema, et rattagruppi saada. Asja tegi raskeks see, et vahetuslaast väljudes keerasime kohe Vanemuise mäe peale.
Alguses sain gruppi ja sõitsime naistega kuskil poole ringi peale, kui hakkas uus „tõmmekas“ püüdsin sellega ikka kaasa minna ja suutsin seda ka edukalt teha.
Kuna rada oli päris tehniline ja kurvide rohke, siis oli ka oht, et igas kurvis hakatakse „maha raputama“ ja mingi hetk see nii toimuski ja kahjuks olid selleks hetkeks minu jõuvarud täiesti otsas. Tundsin , et vajasin vähemalt 3-5sekundit, et maha istuda ja piimhape jalgadest välja saada, aga isegi sellest 3sekundist piisas, et grupp läheks..ja nii minu üks suurimaid hirme juhtuski, ma jäin täiesti üskinda JUBA ESIMESEL RINGIL! Alguses olin endas väga pettunud ja esimene mõte oli, et „ma saan ju ringiga sisse“ (kes ei tea, siis triatlonis võetakse sind rajalt maha, kui liidrite grupp su ringiga kätte saab rattaetapil). Korraks jooksis ka katkestus mõte peast läbi, aga peletasin selle kohe eemale mõttega, et „cmon mille jaoks sa siis seda sporti üldse teed“ võtsin end kokku ja hakkasin võistlema iseendaga. Oli raske, tõesti väga-väga raske.. 20km, 3tõusu, 4ringi ja kõike üksinda..

Jooks oli päevsündmus, see oli see ala, mis mul läks kõige paremini tol päeval, kui nii võib öelda. Kuna tegin rattas tohutult tööd, siis ega ka jalad polnud just kõige paremas konditsioonis. Vaatamata sellele püüdsin tõusul ikka hoida sammusagedust ja üleüldse püüdsin endast anda maksimumi, sest seljataga oli ikka kaks peaaegu läbikukutud ala. Jooksmise tegi vast kergemaks see, et ümberringi oli ikka korralikult kaasaelajaid, kes vaatama kõigele siis toetasid. SUURED TÄNUD TEILE SELLE EEST!
Kokkuvõttes siis sprindidistants läbitud ajaga 1:06:57 ületades finišijoone 45.positsioonil…

Võib olla olen iseenda suhtes veidi karm, aga mulle ei meeldi otsida nüüd vabandusi, miks see nii läks, kuigi see lause: „mul oli halb päev“ kõlab nagu vabandus oli see tõesti nii. Uusi teadmisi saad ainult läbi kogedes, nii minagi sain uued teadmised oma kogemuste pagasisse, tegin omad järeldused ja nüüd liigun kindlalt edasi arendamaks oma nõrgemaid külgi. Halb võistlus jätab kindlasti oma jälje, aga see on vaid üks võistlus ja teha selle kaudu järeldusi pole lihtsalt mõistlik..

Mis siin ikka lõpetuseks öelda on, kui seda, et järgmisel päeval jätkasime treeningutega ning hetkel olen tagasi Võrtsjärve ääres koos meie tiimiga #TR1HARDS. Nädala lõpus suundume noorte ja juuniorite Eesti meistrivõistlustele Narva, kus olen samuti startimas sprindidistansil EKV etapi raames.

Kõik tulemused leitavad siin:
https://www.triathlon.org/results/result/2018_tartu_etu_triathlon_european_championships/321678

Heihei,

Eile toimus Valgas EKV 2.etapp, kus selgitati välja Eesti meistrid olümpiadistantsil (1,5+40+10) ning of course olin ka mina seal võistlustules 😊 Aga alustame algusest peale..
Võistluseelse nädala veetsin ma Haapsalus 21CC triatlonilaagris. Laager sujus hästi ning Kirilli juhendamisel said kõik trennid ilusti tehtud. Päev enne võistlust liikusime oma tiimiga Võrtsjärve äärde, kus veedame ka järgmised 20päeva.

Rääkides võistluseelsest ööst siis oli see pigem erinev tavalisest, sest möödus see suhteliselt unetult. Tõesti ei tea miks, aga ei saanud tükkaega und ja siis mingi hetk hakkasin stressama, et hommikuse äratuseni on jäänud vaid paar tundi .. aga vaatamata sellele sain isegi enamvähem välja puhatud.

Võistluseelne soojendus läks hästi. Rattas oli tunne hea ehkki ma just ei naudi eraldistarti ja seda eriti siis, kui puudub eraldistardiratas :D Edasi panin vahetusala püsti ja suundusin jooksma. Jooks ei olnud just nii ladus, kui ratas aga sellegi poolest võis rahule jääda.

UJUMINE: Erinevalt tavapärasest stardist oli seekord start veest kahe poi vahelt. Eks seal oli omamoodi rabelemine ja „olelusvõitlus“ hea stardipositsiooni nimel.
Peaaegu kogu distantsi sain ujuda koos Eestikoondise avaveeujuja Meribel Saarega ja see oli päris hea, sest teise naise ehk Paula-Brit Siimariga tekkis vahe 1,5minutit. Kokku ujusin 1500m ajaga 20:00.
Muideks ujumisetapi läbisin oma uue TYR HURRICANE WETSUIT 5'ga. Kui keegi plaanib endale kalipsot muretseda, siis südamest soovitan seda, kuna ta on tõesti nagu teine nahk ja igati mugav! Täpsemat infot leiad TYR BALTICS lehelt: http://tyrbaltics.com/en/triathlon/

RATAS: Ratas oli see on millepärast muretsesin kõige rohkem, sest ees oli ikkagi 40km eraldistarti ja pidin siiski tohutut vaeva nägema, et ujumisel tekkinud vahe väga palju väiksemaks ei läheks.
See eesmärk õnnestus peaaegu 100% ja keegi mulle väga palju lähedamale ei jõudnud. Ainus erinevus oli see, et minu järel teise naisena olnud Paula-Brit asendus eelmise aasta võitja Alma Sarapuuga.
Ratta osas tooks veel välja selle, et lõpu poole hakkasid reienelipead kergelt krambitama ja esimene mõte oli kohe jooksus osas.. Lootsin, et see ei mõjuta jooksu.. Ratta AEG: 1:07:25

JOOKS: Jooksu etapp algas enamvähem normaalselt, püüdsin kohe algusest saada sammusageduse ja rütmi paika, aga kuna rattas tundsin juba kerget krambitamist, siis püüdsin siiski olla ettevaatlik, et jumala eest, jalad tugevalt krampi ei läheks.
Jalgade asemel tekkisid aga jälle hingamis probleemid ja pea pool distantsi mul pistis päris julmalt. Ehk sina armas lugeja, oskad nippe jagada, mida sa soovitaks teha, kui jooksu ajal pistma hakkab? 😊 Ajaks sain kirja 40:41.

Kokkuvõttes ütleksin, et jäin võistlusega rahule ja 2 nädalat enne põhistarti olen õigel teel. Finišeerisin ajaga 2:09:09 ning saavutasin sellega oma elu esimese Eesti meistritiitli olümpiadistantsil 😊Edasi on jäänud viimane raskem nädal ja siis algab juba „taper“ ehk võtame koormuse alla ning anname viimast lihvi Tartus toimuvateks Euroopa meistrivõistlusteks!

Tulemused leitavad siin: http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=3114&EId=4

Tere tere,

Pole ammu endast märku andnud, aga eks siis jutustan lühidalt, mis vahepeal teinud olen.
Pärast Paide triatloni oli mul ees ülikooliga 3päevane matk, mis teatud põhjustel kujunes ainult ühe päevaseks ja õnneks lõhkusin oma jalgu ainult 21km 40km asemel.. 😊 ehk vahele jäi ainult üks treeningpäev ja sain jätkata oma tavapärases rütmis.

Põhjus miks pole vahepeal kirjutanud ongi see, et vahepeal oli päris raske treeningperiood ja lihtsalt polnudki jõudu kirjutada ja ega midagi põnevat ka ei toimunud – uni, trenn, uni, trenn.

Vahepeal osalesin ka Otepää IRONMAN’il kus startisin ujujana teatevõistkonnas. Ujumine Otepääl läks päris hästi läbisin 1,9km 25:42minutiga ning pealekauba saavutas meie naiskond (mina, Tea Mey ja Kristi Kuldkepp) 2.koha 😊, aga see selleks.

Täna osalesin Eesti U23 meistrivõistlustel, kus võtsin mõõtu naistega 5000m jooksus. Mingisugust konkreetset eesmärki polnud võistluseks seatud, seega läbisin distantsi kontrollstardina ja ühe ettevalmistus etapina Tartus toimuvate Euroopa meistrivõistlusteks. Võistlus läks täitsa hästi läbisin 5km ajaga 18:01 (oleks muidugi tahtnud alla 18minuti, aga noh natukene jäi puudu), keskmise tempoga 3.36. Võistlus näitas, et liigume õiges suunas ja kõik on hetkel hästi. Lisaks ka Eesti meistri tiitel U23 vanuseklassis! Endiselt tänud mu imelistele treeneritele Markole ja Liinale 😊

Järgmine nädal algab minu jaoks Haapsalus 21CC triatloniklubi laagris, kus valmistun Eesti meistrivõistlusteks triatlonis, mis toimuvad 8.juulil Valgas. Eriliseks teeb see minu jaoks see, et erinevalt sprindidistantsist pean seal startima olümpiadistantsil (1500m ujumist 40km ratast 10km jooksu). Seega, kui tahad seda oma silmaga näha, siis ole 8.juuli kell 13.00 kohal!
Olge tublid! 😊

HeiHei, 😊

Tänasest päevast siis selja taga esimene Eesti Karika etapp, mis toimus Paides ning oli ka ühtlasi sel suvel Tartus toimuva EM’i kvalifikatsiooni võistlus.

EsimesI Eesti karikaetapi võitjaid selgitati täna välja sprindidistantsil ehk 750m ujumist 20km ratast ning 5km jooksu. Kui eelmine nädal olin stardis Ukrainas ETU cupil, kus läks võistlus väga hästi, siis tänane võistlus jäi pigem kesiseks.. Lahkame siis selle võistluse etapiliselt lahti..

UJUMINE. Ujumine toimus Paide tehisjärves ning ujuma pidi 2 ringi, mis sisaldas ka välja jooksu. Tundub nagu okei situatsioon, aga asja tegi keeruliseks või siis pigem ebamugavaks fakt, et naised startisid 3min pärast mehi, mis tähendas seda, et ujuma pidi üle harrastaja meeste päide.. Polnud just kõige mõnusam vaatepilt. Marko ütles, et seda oli nii valus vaadata, et ta teist ringi ei suutnudki jälgida, sest nägi, kui tohutul suure parve sisse pidin ujuma..
Iseenesest läks ujumine enamvähem normaalselt, kuigi alguses ei saanud kuidagi end käima. Meestega ka väga palju pekslema ei pidanud ehkki ühe konnalöögi sain siiski ja ega mugav see slaalomi ujumine ka polnud. Sellegi poolest väljusin veest esimese naisena, seljatades teist kuskil minutiga.

1.Vahetusala. No andis soovida, kõige halvem see polnud, aga kõige parem ka mitte. Vahetusala enda sees jäin veidike toppa kiivri kinnipanekuga ning jooks vahetusalast välja oli ka omaette ettevõtmine, sest ees olid mõned mehed, kellest pidi ka slaalomiga mööduma, et saaks normaalselt rattaselga hüpatud.

RATAS. Tänase võistluse kulminatsioon ma ütleks :D ja seda pigem halvas mõttes… Nagu mainisin ennem, siis läksime starti põhimõtteliselt koos meestega, AGA tuulessõit meeste varjus oli keelatud ehk minu jaoks algas mõnus 20km eraldistardivõistlus vastutuul. WOHOO… Tegelikult jäin endaga rahule, sest suutsin korralikult tööd teha ja naised mind kätte ei saanud, aga see mis kogu distantsi vältel toimus oli kohati täis tsirkus. Siis kui mehed minust möödusid olin kohustatud taganema, ja ma saan aru sellest reeglist ja see on okei. Aga vihale ajas see, kui mehed minust suure jõuga möödusid ja siis jala lihtsalt sirgu lasid ja kogu mu rütmi pekki keerasid, sest pidin pidurit vajutama ja samas konkurente endale lähemale laskma.. Niisiis esimesed 10km toimisidki täpselt nii: mehed sõidavad mööda lasevad jala sirgu, ma ei olnud nõus sellega ja põrutasin jälle nendest mööda. Kuna nemad sõitsid grupis ja neil oli kergem, siis mingi hetk nad jälle möödusid ning tekkis sama olukord, kus jalg lihtsalt sirgu lasti. Põhimõtteliselt ütleks tänase rattaetapi kohta nii, et see oli tugev trenn, kus pidin kohati korralikke sprinte sisse võtma.

2.vahetusala. See oli päeva teine kulminatsioon, sest kõik mis metsa võis minna läkski.. Enne maha tuleku joont jäid paljud harrastajad lihtsalt seisma ja mul polnud mingisugust võimalustki korralikult rattalt maha tulla. Jooks mööda koridori ei olnud ka just kõige kiirem ja pidin kohati täitsa seisma jääma, et kuidagigi mööda saada. Ja kirsiks tordil sai see, kui tossud normaalselt jalga ei tahtnud minna. Vahetusalast väljusin juba kahe naisega sabas.

JOOKS. Nagu mainisin siis väljusin vahetusalast koos kahe naisega, kohe sabas oli mul juunior Merili-Mai Kivimets ning natuke kaugemale jäi Paula-Brit Siimar. Nii me siis alustasimegi koos jooksu. Merili oli mulle üsna lähedal ja jooksu alguses ei saanud end ikka kohe üldse käima. Kuna pidin rattas tohutut vaeva nägema ja kõik 20km ise tööd tegema siis jalad polnud just samas konditsioonis nagu Ukrainas, kus tundsin, et suuda elujooksu teha. Alguses jalad krambitasid ja see takistas tempot ja sagedust, lisaks olin ka ikka suht korralikult „läbi“ ja hingamine polnud paigas. Mul läks ikka päris tükkmaad enne, kui rütmi tundma hakkasin ja seejärel ka hingamise korda sain. Aga kui lõpuks sain selle korda, siis oli juba 2,5km ka läbitud. Õnneks sai teise poole läbitud suht normaalselt ja jõudu jagus ka lõpuspurdiks ning ületasin finišijoone ka esimesena.
Ausalt öeldes, esimest korda ületades finišijoone olin omadega nii katki, et pisar tuli lihtsalt silma, sest jalad olid ikka nii krampis, et ei saanud kohe ka püsti tõusta.

Kokkuvõttes võiks öelda, et võistlust võib pidada enamvähem normaalseks ja oli palju kohti, mis oleksid võinud paremad olla. Aga mis siin ikka EM’i koht kindlustatud ning võistlushooaja kulminatsiooniks saabki Tartu EM, mis toimub 19.-21.juuli 😊

Tereteretere kõigile! 😊

Veidike veidi pikk paus viimase postituse järel, aga ära arva, et ma niisama passisin :D
Nimelt eile saabusin koju Ukrainast, kus osalesin selle hooaja esimesel Euroopa karikasarja etapil Dnipros😊

Alustame siis algusest peale ehk reisimisest… Reisimine oli päris raske, kui aus olla..sõitsime Tallinnast välja neljapäeval täpselt kell 12 öösel, sest juba kell 6 läks meil Riiast lennuk. Magamine autos pole just kõige mugavam seega öö möödus suhteliselt unetult. Jõudes lennujaama otsisime igal pool võimalust, kus saaks magada ja ega see lennukis magamine just ka kõige toredam tegevus polnud.. aga jõudsime juba 11ks Dnipropetrovski, kus liikusime hotelli. Sellele järgnes 2,5h lõunauinak ning seejärel rattarenn. Ohh see Ukraina liiklus oli päris hirmus, seega pidin 70minutit sõitma ühte väikest võistlusraja osa, mis sisaldas tõusu. Mõnes mõttes oli isegi tore, sain rahulikult lausa 10korda tõusu läbi sõita ja kurve ning laskumist harjutada, seega trenn läks üldiselt hästi 😊
Teisel päeval ootas meid ees ratta- ja ujumisraja tutvustus ning lisaks oli mul plaanis ka kergem jooksutrenn, seega päev enne võistlust sai kõiki kolme ala harjutatud ja tunne oli päris hea 😊

Nii jõudsimegi võistluspäevani.. Start oli mul kell 17 ehk sain ikka korralikult passitud ja veidike pabistatud. Kell 14 tegin kerge lõunasöögi ning juba 15.45 asusin soojendust tegema. Soojendus läks väga hästi ning tundsin, et rattas ja jooksus on päris hea tunne.

Edasi liikusime siis starti..selleks ajaks ei olnud, enam aega pabistamiseks, plaan oli paigas ja ülesanded igale etapile selged.
Niisiis seisan platool ja kohtunik ütleb 10second to start, sügav sisse-välja hingamine ja läkski lahti.
(Kuna startisin 29st naisest 26 numbri all, siis polnud mul just kõige parem stardikoht (esimene osa ujumisest oli vastuvoolu)). Seega stardipauk, ja olengi juba vees, esimene ülesanne oli saada maksimaalselt lähedale äärele, kus vool polnud nii tugev. Start läks üldiselt hästi, alguses jäin veidike „karpi“ ja pidin vaeva nägema, et äärde saada. Mõtted, mis meenuvad ujumisest on sellised, et esimesed 200m oli täitsa veremaitse suus, sest pingutama pidi ikkagi tohutult, et sealt karbist välja saada..korra käis peast läbi mõte, et kui samas tempost edasi tuleb minna, siis läheb ikka päris raskeks, aga õnneks umbes 250m peale sain esimesse punti ja hakkasime vaikselt rahvast maha raputama. Esimene poi on nagu ikka suht ränk katsumus, sest seal oli päris korralik taplemine, õnneks sain sellega hakkama ja ujusin sealt ilusti välja ja edasi kulges ujumine päris hästi. Jõudes ujumisetapi lõppu juhtus selline asi, mis pole varem minuga juhtunud. Nimelt tõmmati mul kiip jala küljest ja korra jäin isegi seisma, sest ehmatasin ära, aga polnud aega palju mõelda, sest pidi jooksma vahetusalasse, niisiis jätkus mu võistlus ilma kiibita jala küljes.
Jooks vahetusalla oli päris raske ja 3 või 4 naist jooksid minust mööda, aga sellegi poolest läks vahetus ala hästi ja sain rattas esimesse punti.
Rattaetapil oli minu suurimaks hirmuks tõus. Teadsin, et seal peab kannatama ja tööd tegema, sest see on koht, kus võis kergelt maha jääda. Esimene tõus läks väga hästi olin uhke enda üle, et kannatasin ära ja jäin ilusti punti. Nagu te teate on ratas mu nõrgim lüli seega olen tõesti väga rahul oma rattaetapiga, sest suutsin nii tööd teha, kui ka jalga vahepeal sirgu lasta. Viimasel ehk kolmandal tõusul suutsin samuti pundi ees otsas selle läbida ning laskumisel tundsin, et olen piisavalt taastunud, et korralik jooks teha.
Teine vahetusala läks ka hästi, kuigi oleks võinud natuke kiiremini end liigutada. Eks järgmisel võistlusel nüüd tean ka, mida tuleks paremini teha.
Jooks algas minu jaoks päris raskelt. Kokku koosnes jooksuetapp 3x1650m ringist, ja esimesel ringil ehk esimesed 800m möödusid minu jaoks väga raskelt. Mul pistis nii kohutavalt ja ei saanud hingamist paika, aga siis kui jõudsime esimesse tagasipöörde punkti avanes mul „teine hingamine“ sain hingamise korda ja rütmi sisse, sammusagedus läks paika ja hakkasin korralikult „panema“ :D Teise ringi poole peale suutsin tõusta 11.kohalt juba 8-ndale ja kolmanda ringi alguses isegi 6.kohale. Hoidsin 6.positsiooni suhteliselt pikalt, aga kolmanda ringi teisel poolel suutis sakslanna siiski ulme sprindi teha ja ausalt öeldes natuke kardsin kaasa minna, seega kukkusin 7.positsioonile. Nii hoidsingi seda kuni lõpuni välja. Jooksust jäigi kripeldama see, et ei julgenud sakslannaga kaasa minna, tagan järgi analüüsides arvan, et oleksin olnud võimeline talle siiski konkurentsi pakkuda, seega jälle järeldus järgmiseks võistluseks tehtud.

Kokkuvõttes ütleks, et olen rahul oma pingutusega, sest andsin kõik, mis hetkel anda oli. Eriti jäin rahule oma rattaga, sest nagu te teate pole ma varem sellise koormusega rattast treeninud ehk rattaetapil on ikkagi silmaga märgatav areng toimunud. Samad sõnad ütleks ka jooksu kohta, sest praegu ei anna ikka üldse võrrelda seda jooksu, mis varem tegin triatlonis.

Kokku siis 7.koht 29 naise konkurentsis ja esimesed ITU punktid kotis 😊 Tahaks tänada oma Treenerit Marko Albertit ja oma klubi 21CC Triatloniklubi, kes on igati toetav! Lisaks tänan ka kõiki oma toetajaid, kes mind mu sporditeekonnal aitavad: Eesti Triatloni Liit, TYR Baltics, Urmas Peiker ja Jooksuekspert.
Lisaks tänud mu toredatele teeningkaaslastele Johannesele, Arminile ja Kaarlile, kes raja ääres kaasa elasid!

Järgmine start juba mõne päeva pärast Paides, kus laupäeval toimub esimene Eesti karikaetapp!

Kõik tulemused leitavad siin:

https://www.triathlon.org/results/result/2018_dnipro_etu_sprint_triathlon_european_cup/321165

Olge tubli! 😊

HeiHei,

Oeh..olen üritanud selle kokkuvõtte kirjutamisega alustada mingi viis või kuus korda, aga mõte lihtsalt ei jookse ja koguaeg on tohutult tegemist. Mallorcalt tagasi saabudes kuhjus kõik ühte hunnikusse ja pidin tähtsamad asjad kohe kaelast saama. Nendeks tähtsamateks tegemisteks olid eksamid, mis pidin oma õpperühmast varem sooritama, sest vastasel juhul oleksin pidanud puuduma 9.juunil toimuvast Paide triatlonist; aga nüüdseks kaks eksamist kaelast saanud ja tööl hakkab ka asi järjele jõudma 😊

Alustame siis täitsa algusest. See kes ei tea siis viibisin 4nädalat Hispaanias täpsemalt Mallorca saarel, kus ladusime korralikku põhja algavaks hooajaks.
Minu jaoks algas laager juba aprilli alguses, erinevalt minu treeningkaaslastest, kes saabusid alles kaks nädalat hiljem.
Niisiis tegutsesingi seal peaaegu üksinda (oma vanustest) ja peamiselt koos harrastajast triatleetidega.
Esimene asi, mis pähe tuleb seoses esimese vahetusega on shok seoses rattatrennidega. MA POLE KUNAGI NII PALJU RATAST SÕITNUD. Jah, mõni vaatab mulle otsa ja ütleb, mis mõttes? Aga nii see on..ratas on üks mu nõrgimaid külgi ja alles selles laagris, ma sain teada, mis asi on rattatrenn.

Kuna laager oli peamiselt suunatud rattale, siis tegelikult ei anna võrrelda, seda jooksu või ujumiskoormustega, mida olen aasta läbi saanud teha.
Mäletan, et pärast ühte rattatrenni viskas treener isegi nalja: „Ohh Katrin, su rattatrenni pingutus oli täna peaaegu võrdne IRONMANI pingutusega“ :D ok see polnud tegelikult naljakas, sest ma olin tõesti kohati täitsa katki omadega, aga sellegi poolest uhke.
Rääkides katki olemisest, siis oli selle laagri jooksul ka mitu murdumis hetke, kui nagu tõesti arvasin, et katkestan trenni, sest ma lihtsalt ei suutnud. See, et rattatrenn möödus kohati grupi taga olles ja nuttes oli isegi okei asi. Praegu tagant järgi mõeldes, ma saan aru, et kõik need pisarad on kindlasti varsti väärt seda.

Teine vahetus möödus natukene leebemalt, kui esimene, sest oli juba laagrimelus sees. (ainult toit tüütas ära, aga see selleks) Teise vahetusse saabus siis juunioride koondis, ja esimene mõte nende saabumisest oli selline: on kaks variant a) nad tulevad värske jalga ja hakkab pihta samasugune tõmbamine nagu esimesel nädalal või b) olen kõvasti trenni teinud ja kannatan nüüd ka poistega grupis sõita. Paraku tekkis kolmas variant nad olid värske jalga ja ma isegi kannatasin nendega koos sõita, aga ikka oli see pehmelt öeldes julm.. Kui rattatrennis alguses ikka jaksasin sõita ja vahetusi teha ja ees olla siis trenni lõpus ikka pidin hambad ristis taga istuma ja jumalat paluma, et kannataks koduni välja :D

Tehes ainult koos poistega trenni oli vahepeal ka omamoodi motivatsiooni langusi ja peas olid sellised mõtted: „Jah, poistega on hea trenni teha, mis sellest et ma viimane olen, saan ju tugevaks“, kuid oli ka sellised mõtteid, et ma ei taha koguaeg viimane olla ja koguaeg maha jääda. Tahaks kordki endaga võrdse naisega trenni teha.
Väga hästi jäid meelde paar päeva enne võistlus olevad päevad. 1.päev oli staadionipäev, kus tegime väga jõhkra lõigu trenni. 2.päeval oli minu jaoks väga raske ratas. 3.päeval 1,5h maastiku jooksu ja 4.päev 4h ratast ja 1,5h lõike basseinis. Mäletan selle 4.päeva õhtul, kui läksime venitama istusin lihtsalt ja vaatasin mingit ühte punkti ja Aleksandr Latin ütles mulle „Sa vist väsinud, sul nii tühi pilk“. Olin ikka nii katki ja surnud omadega, et tol hetkel ei kujutan ettegi, kuidas ma võistlen. Õnneks sellele järgnes kaks kergemat päeva ja võistluseks olin päris korralikus seisus.
Hiljem, kui Eestis tagasi olin siis kirjutas treener mulle, minu jaoks väga olulise lause: „Nagu sa ise nägid oled sa võimeline ka „täiesti väsinuna“ suuteline piisava kvaliteediga trenni tegema. Näitena kasvõi sinu enda kirjeldus, et sa reaalselt JÕUDSID võistluse ajal vändata.. Peale seda, kui me olime nädalaga sealt reielihasest kõik välja „imenud““. Sel hetkel hakkasin endale teadvustama, et ma olen õigel teel ja ma tõesti suudan, seega aitäh sulle Marko, et toetad mind ja aitad mul püsida, sellel õigel teel! 😊

Tahaks rääkida veel ühest trennist, mis väga meelde jäi. See oli kaks päeva enne võistlus ja see oli ujumistrenn, see oli sellest jõhkrast tsüklist mida ennem kirjeldasin täpsemalt 4.päev. Ujusime hommikul nagu ikka suht jõhkraid lõike 150-seda, 250-sed, 300-sed ja 400-sed lõigud. Esimese poole trennist ma lihtsalt ei jõudnudki režiimi ja ujusin kõike järjest, kui äkki jäin seismas ja ütlesin „MA EI TAHA UJUDA MA LIHTSALT EI JAKSA!!!!“, mille peale Marko ütles: „JAH, ma tean, et sa ei taha ja ei jaksa, aga sa oled selleks võimeline. Võtame üks harjutus korraga ja püüame vaikselt lõpuni jõuda“. See lause pani mõtlema ja võtsin end kokku ja teate ma tõesti suutsin teha selle trenni lõpuni, kusjuures päris normaalselt. Viimaseks harjutuseks oli siis 2x400 reziimi 5.10 (ma pole ujujanagi sellistesse režiimidesse ujunud) ehkki ma päris režiimi ei jõudnu aga suutsin mõlemad 400-sed ujuda 5.14ga ära ja olin päris rahul iseendaga. Veest välja ronides kõlas treenerilt ka lause: “Sa ise ka ei tea milleks sa võimeline oled, sa lihtsalt pead oma mõtetega hakkama saama“. See lause keerleb mul peas nüüd iga trenn, kui tunnen, et hakkan murduma ja just see lause annab mulle jõudu ka jätkata.

Kokkuvõttes ütleks nii palju, et see oli mu esimene niivõrd tõsine laager, kus sain aru, mis asi on triatlon ja kogu see laager oli minu jaoks „sissejuhatus triatlonitrenni“. Ma olen ülirahul endaga nii kogutud kilometraaži osas, kui ka psühholoogiliselt väljaõppes, mis ma sealt sain.

Tahaks täna 21CC triatloniklubi korraldamast sellist laagrit ja treenereid, kes seda ka juhendasid: Marko Albert, Rauno Miljand, Aleksandr Latin ja muidugi Jane Oidekivi kelle korraldusoskuseta poleks kindlasti kõik sujunud nii hästi nagu see kõik lõppkokkuvõttes sujus! 😊
Numbriliselt tuli siis laager selline: 28 päeva, 1283km ratast, 189km jooksu ja 48,5km ujumist.