Katrin Zaitseva (23)

Kunagi alustasin oma blogimist M.Twaini tsitaadiga „Kuuldused minu surmas on kõvasti liidaldatud“ Seega praegu alustaks modifitseeritud tsitaadiga „Kuuldused minu blogimise surmas on kõvasti liialdatud“.

Küsimus, aga miks ma siis pole kirjutanud alates septembri kuust? Põhjus on lihtne. Ma olen kirjutanud, kusjuures väga palju ja vägagi teaduslikult. Ainult, et kirjutamise teemaks oli „Ratturite ainevahetusliku ökonoomsuse ja pedaalimise efektiivsuse võrdlemine ühe hooaja näitel“. Selle lause peale jookseb aju natuke kokku, onju? Vot, mul jooksis ka.
Septembris pärast U23 EM-i lõppu astusin koolis ja ütlesin, et andke mulle lihtsalt mingi teema, sest minu eesmärk on talvel saada ülikooliga ühele poole. Nii ma siis sain sellise läbi ja lõhki teadusliku teema. Ütlen ausalt, kui teema sain ma septembris siis umbes novembri lõpuks sain lõpuks aru, milles oma bakalaureusetööd kirjutan.😅 Kuna olen väga põhjalik ja perfektsionismi taga ajav inimene, siis ütles ausalt, et andsin tüki endast sellesse töösse. Üleeile eelkaitsesin seda imelist tööd ja teate.. Kõik läks isegi väga hästi. Suuremad vead puudusid, teema oli aktuaalne ja põhjendatud ning lõpuks pean ainult mõned mõisted ümber tõstma metoodikasse ja ühte tabelit natuke laiendama. Super. 🦸😌

Mainisin, et andsin tüki endast sellesse töösse. Ja seda sõnaotseses mõttes…Nagu mainisin, siis oleks perfektsionismi taga ajav inimene ja püüdsin alguses kahte asja hästi teha, nii trenni, kui ka bakat.. no ja töökohustus on ju ka… Lõpuks olin seisus, kus taastavaks uneks ei jäänud enam üldse aega ja mingi hetk põlesin lihtsalt läbi.. Alguses ei tajunudki, mis toimub, mõtlesin, et lihtsalt ei suuda kuidagi uute hooaega sisse elada, aga asi läks järjest hullemaks, kuni juhtus see mis juhtus. Olin omadega täielikus augus ja mõtisklesin isegi spordi lõpetamise teemal. Jah, see oli nii raske. Jätsin paar päeva trenne vahele ja proovisin uuesti, aga mind jagus täpselt nädalaks, kui juhtus teine mental breakdown. Seega otsustasime Markoga võtta koormuse nii alla, kui võimalik, sest kooli lõpetamine on siiski prioriteedis. Kahjuks pidin langetama ka otsuse keelduda ujumise lühiraja meistrivõistlustest ja oma lemmikalast 200m liblika ujumisest. Eks järgmine aasta proovib uuesti. Samas nädalavahetusel võistlemata ei jää ning laupäeval olen stardis Vana-aasta teatemaratonis, kus me oma TR1HARDS’i tiimiga võistlustulle asume ning igaüks saab läbida joostes 8,4km.
Kokku võtaksin ma kogu selle jutu sellega, et minu pingutused tasusid ära ja päris kaitsmisele lähen juba enesekindlamalt. Samuti loodan, et tänu pingelangusele saan ka tagasi oma tavapärasesse treeningrežiimi ja jõuan teistele järgi. Seda sisse elamise asja saan harjutada kohe pärast jõule Kadrinas, kus toimub 21cc triatloniklubi ujumise talvelaager.

Tahaks ka tänada Markot, selle eest, et ta ikka veel jaksab taluda mind ja minu probleeme..Ma luba, et teen kõik endast oleneva, et olla tagasi rajal. Aitäh sulle🙏

Seniks soovin kõigile ilusaid pühasid ja veelgi paremat Vana-aasta lõppu!😌🎄❤️

Peale pikemat pausi on aeg jälle kirjutada.✍️

Suurim tähelepanu läheb U23 Euroopa meistrivõistlustele, aga enne seda oli üks sündmus, millest ka paari lausega räägin…nimelt käisin vahepeal Ungaris ETU karikaetapil. Võtan selle lühidalt kokku: hea ujumine, passiv ratas ja täielik ebaõnnestumine jooksus. Ühesõnaga sünnipäevakink iseendale ei õnnestunud.🙅 Püüdsin tol hetkel mitte nina norgu lasta, kuna EM-ni oli ju veel paar nädalat aega.

Koju jõudes lükkas Marko korralikud koormused peale. Koormused olid lausa nii suured, et nii mõnigi treening tuli katkestada.🤢 Endiselt püüan harjuda mõttega, et mõnikord ongi halb päev ja sellega tuleb toime tulla…Aitäh Liis-Gretele, kes tol päeval staadionil kerge peapesu tegi.. 😊😇
Lõpuks, kui võistluseni oli jäänud nädala aega, hakkasime koormust alla võtma ja tundsin end päris hästi. Viimasel staadionitreeningul suutsin isegi päris korralikud 3x1000m lahtijooksud ära teha. Hea tuju ja tundega asusime Valencia poole teele (U23 EM).

Esimene hommik algas meie jaoks kohe tormihoiatusega. Valencia lähistel olev jõgi oli tõusnud 9m ja palmid lendasid peaaegu õhku. Esimese hooga kartsime, et võistlus jääb täielikult ära, aga õhtul saime briifingul teada, et olümpiadistants on asendatud sprindiga. Kui aus olla, siis rõõmustasin, sest endiselt kardan olümpiadistantsi. Samas, kui ma selle kartusega ei tegele, siis ei saa ka hirmust üle. Seega valdasid mind vastandlikud tunded.
Rääkides võistluspäeva ilmast, siis hommik oli tormine, päeval läks kuumaks, aga stardiks tõmbas siiski pilve. Starti minnes olin keskendunud ja mõtlesin vaid sellele, et tegu on käesoleva hooaja viimase stardiga. Annan endast maksimumi!

Startisin 47 naisega. Ujumistingimused olid selle hooaja karmimad. Tugev tuul ja kerge vastuvool ei teinud kellelgi elu kergeks. Samas andis see mulle, kui ujujale, eelise. Ujudes mõtlesin vaid ühele asjale: võitle iga koha eest ja hoia sagedust! Enne starti vaatasin välja ka paar naist, kes olid minu ümber. Otsustasin ujuda rootsi tüdruku kõrval, sest teadsin, et üldjuhul sõidab ta ratast esimeses grupis. Enamuse distantsist ujusingi koos temaga, kuid pärast teist poid, kus toimus korralik taplemine, kaotasin ta ära. Veest väljudes suutsin peaga ujuda vastu metalläärt. Mõnus äratus enne rattale minekut. Veremaitse suus jooksin vahetusalasse. Markolt sain teada, et olen teise pundi alguses.
Rattas panime kohe korraliku hooga minema. Kahjuks jagus mind teises pundis sõitmiseks ainult pooleks ringiks. Lisaks minule vajusid veel kaks naist ära ja jäime kolmekesi. Õnneks tuli tagant suurem punt ja nii kujunes meist kolmas grupp. Seal püsisin lõpuni. Võin endaga rattaetapil rahule jääda.

Hea jooks on see, mida olen kogu hooaja vältel taga ajanud. Enne starti ja üleüldse need paar nädalat enne Valenciat õppisime Markoga trennis hingamist + sain ka Marko enda treenerilt Jürilt paar õpetussõna. Seega jooksma asudes mõtlesin kahele asjale: hinga kõva häälega ja ära tõsta põlve liiga kõrgele.
Kolmanda pundi naised panid kohe ees minema. Ma ei hakanud kaasa minema, sest ülepanemise oskus on mul täiuslikuseni lihvitud ning võtsin seekord mõistusega. Alustasin tagasihoidlikult ning kerisin hoogu järjest üles. Tuletasin meelde ka Liina Tšernovi sõnu, et proovi eesolevaid järjest püüda. Tulles esimeselt ringilt nägin Markot, kes hüüdis, et „täna on sinu päev!“. Tundsin end tõesti hästi ja püüdsin järjest järgmisi naisi. Kokkuvõttes möödusin ligi kümnest naisest. Üle pika aja finišeerisin naeratusega näol. Kallistasin Markot ja ütlesin, et lõpuks mul õnnestus!

Siinkohal tahan sind tänada Marko…Aitäh, et oled olemas, usud ja toetad…JA kannatad minu jubedat tujutsemist ja iseloomu🤭. Samuti tahan tänada oma toetajaid:
RADEMAR – aitäh, et võimaldate mul omada tippvarustust! Varustus ei võistle küll minu eest, aga annab kindlasti väga palju juurde. AITÄH TEILE!💪👊

U.P – Aitäh sulle! Sinu toetus on mulle väga oluline ja suureks abiks 😊🙌

Jaanus - Aitäh sulle! Lisaks kõigele aitad ka rattatreeningutel lõike sõita 😎🙌

ProSwimNordics - Aitäh Teile! Tänu Teile oman parimat ujumisvarustust nii avavees, kui ka basseinis🏊🏻‍♀️🐬

21CC Triatloniklubi/TR1HARDS – te olete rohkem, kui lihtsalt klubi/tiim. Te olete nagu perekond ja kes ikka viitsiks ilma teieta neid hommikusi ujumisi teha. ♥️

Kokkuvõttes ületasin finiši 26. naisena ja võin hooaja viimase võistlusega vägagi rahule jääda. Nüüd saab kaks nädalat lohet mängida ja siis uue hooga uude hooaega.🤙🧖

Staadioni jooksusarja viimane etapp + Malmö ETU Cup

Möödunud nädal oli minu jaoks päris tegus. Kõigepealt oli kavas Eesti Staadionijooksu sarja viimane etapp ning seejärel kohe reis Rootsi.

Kolmapäeval startisin viimasel staadionisarja etapil, kus oli kavas 2000m. See etapp oli eriline, kuna stardis olid kõik eesti parimad naisjooksjad: Liina Tšernov, Kelly Nevolihhin, Jekaterina Patjuk, Katrin Stepanova, Kaisa Kukk ja palju teised. Võin öelda, et see oli üks konkurentsitihedamaid jookse, millel olen osalenud + proovisin end esimest korda 2000m distantsil. Minu jaoks sobiva ilmaga ja tihedas konkurentsis saavutasin ajaga 6.21 kolmanda koha. Staadionijooksu sarja kokkuvõttes saavutasin 2.koha.

Järgmisel päeval suundusin Rootsi, kus oli toimus Malmö ETU Cup sprindidistantsil. Kirjeldan võistlust alade kaupa.
UJUMINE: Lõpuks kõlas briifingul kauaoodatud lause „WETSUIT IS NOT ALLOWED“. JESS. Väike eelis endisele ujujale. Samas 49 naist stardijoonel ehk korralik pesumasin esimese pöördepoi juures.
Stardist sain päris normaalselt minema ja võitluseks läks esimese pöördepoi juures, kus üks naine tõmbas mind trikoost tagasi ja üritas vee alla suruda. Võtsin end kokku ja andsin talle vastu. Lõpuks julgesin ka kakelda, sest üldjuhul on mul sellega probleeme. Kokkuvõttes väljusin veest teise pundi alguses/keskel. Ujumisaeg 10:10.

RATAS: Esimesed mõtted olid, et mitte mingil juhul ei tohi ma maha jääda. „SURE ÄRA, AGA SA PEAD SEAL PÜSIMA“, olid mu ainsad mõtted. Sain punti kolme päris tugeva ratturiga, kes kohe hakkasid esimest punti püüdma, sest vahe oli tegelikult päris väike. Minu jaoks tähendas see tohutut tööd ehk ma ei saanud kordagi jalga sirgeks lasta. Väga tahtsin ka ise oma punti aidata, aga paraku oli reaalsus see, et mul oli raskusi isegi sabas püsimisega. Igas kurvis mõtlesin vaid sellele, et tagumine saab kõige tugevama laksu ehk püüdsin iga kord enne kurvi ettepoole rebida, et natukenegi kergemalt läbi saada. Kahjuks jagus mind vaid 12km ja siis sain lihtsalt otsa. Ühel hetk tundsin, et jätan liiga palju endast rattarajale ja üle keha hakkasid käima külmavärinad. Väga kahju. Olime juba nii ligidal eesolevale pundile... Umbes 1,5km sõtkusin üksinda, kuni üks rootsi tüdruk jäi ka maha ja sõitsime temaga kahekesi. Õnneks tuli tagant veel kolm tüdrukut ja suutsin nendega koos lõpuni vedada. Ajaks 34:18.

JOOKS: Ilmselgelt jäi liiga palju rattarajale. Jooksma suundusin ebareaalsete säärekrampidega. Umbes 1,5km võitlesin nendega, kuni suutsin krampidest läbi joosta. Kahjuks olid eesolevad naised läinud ja pidin üksinda jooksma. Teise ringi alguses püüdsin saada sama rütmi nagu staadionil joostes. „PINGUTA NÜÜD, SA JU OSKAD JOOSTA!“, turgutasin end. No ei tulnud seda jõudu kuskilt juurde ja vedasin kuidagi jooksu lõpuni, aeg 20:24.

Kokkuvõttes võin öelda, et ma ei pea seda võistlust päris läbikukkmiseks. Pigem on see minu hetke tase ja siit saab vaid edasi liikuda. Ma tean, mida ma pean selle jaoks tegema. ELAMA RATTA SELJAS (vähemalt minule tundub nii või mis sa arvad Marko?). Kindlasti ei ole ma allaandja tüüpi ja jätkan endale püsitatud eesmärkide nimel treenimist.

Järgmine start on juba kahe nädala pärast minu sünnipäeval Ungaris, kus saan end taas proovile panna!

Nonii. Olen antud postituse kirjutamist alustanud vähemalt kolm või neli korda ja iga kord on tulnud sein ette, kuna pole osanud end väljendada.

Sissejuhatuseks nii palju, et laagerdasime TR1HARDSiga üle kahe nädala Otepääl. Lisaks laagerdamisele mahtus selle aja sisse ka kaks võistlust: üks staadionijooks ja üks triatlon.

Kõigepealt laagrist. „Juulikuu tuleb arendav kuu“, nii ütles Marko. „Mulle see ei sobi, seega mina algatan streigi“, ütles minu keha. Juba laagri esimesel hommikul tundsin end kehvasti. Ei, see ei olnud külmetus ega kõhugripp, see oli midagi hullemat. Midagi, mis hakkas meenutama ülekoormust. Istusime Markoga maha ja arutasime, kuidas peaksime edasi minema. Oli kaks valikut: 1) Võtame 6-nädalase puhkuse võistlustest. 2) Kõnnime mööda äärt edasi ja loodame, et ma ei lange lõplikult auku. Valisin teise variandi. Kui alguses ikka üritasin kõike kaasa teha ja ka poiste sabas püsida, siis ühel hetk tuli konkreetne sein ette ja pidin raske südamega loobuma päris mitmest tugevast treeningust ja asendama need rahuliku liikumisega. Kuna olen treeningute suhtes väga kohusetundlik, siis olid mul tohutud süümepiinad, et ma ei tee piisavalt trenni ja ei arene jne. Marko pidas maha päris mitu motivatsiooni kõne ja seletas, et praegu peab liikuma rahulikult, muidu olen septembriks täiesti süsi. Lõpuks leppisin ja hakkasin kuulama oma keha.

Aga nüüd siis sellest kahest võistlusest, mis laagri sisse mahtusid. Esiteks käisin jälle uut ala proovimas ehk jooksin staadionil 800m. Esimese korra kohta pole paha aeg 2,12.5, finišeerides tihedas konkurentsis teisena. Arvestades hetkeseisu, andis jooksuvõistlusel õnnestumine positiivseid emotsioone. Tegelikult käisin jooksuvõistlust tegemas nö lahtijooksuna Tartu triatloni jaoks, mis sujuvalt muutus ETU cupiks.
Huvitava korraldusega ja vägagi ebastandartsetes tingimustes startisin kolme päeva pärast Tartu ETU cupil. Nii nagu staadionvõistlus andis ka triatlon häid emotsioone. Väljusin veest esimeses pundis, tulin rattast teise vahetusalasse viienda või kuuendana ning kokkuvõttes finišeerisin kümnendana. Pealekauba teenisin väärtustlikke ITU punkte.
Pärast laagri lõppu tulin tagasi Tallinnasse ning jätkasin üksinda treenimist. Ja siis saabus suve tipphetk ehk täielik "mental breakdown". Elus esimest korda katkestasin treeningu ja lihtsalt kõndisin nuttes koju, sest ma ei jaksanud. Helistasin Markole ja ütlesin, et mul on kõigest siiber ja ma vajan vaba päeva. Sain oma vaba päeva ja otsustasin sõita paariks päevaks kõige armsamasse kohta maailmas ehk Sinimäele. Seal sai mõistus puhata ja sain treeningutega tagasi järje peale. Praeguseks tunnen end jälle hästi, kuid jälgin tähelepanelikult oma keha signaale, et võimalikke ohumärke ära tunda.

Paraku ongi sport selline, et alati ei lähe kõik plaanipäraselt.
Kokkuvõttes võin öelda, et juulikuu kujunes minu jaoks päris väljakutsuvaks nii füüsiliselt, kui ka vaimselt, aga püüan sellest üle olla ja edasi liikuda.
Kolmapäeval asun jälle võistlustulle staadionil, kus stardin 2000m jooksus, mis on mõeldud lahtijooksuks pühapäeval Malmös toimuvaks Euroopa karikaetapiks.

Nüüd on jäänud viimased treeningpäevad enne, kui uus võistluskarussell käima läheb.

Hei, Hei. Veidi pikem paus sisse jäänud ja on palju, millest nüüd rääkida.
Viimati olin oma blogiga Weertis euroopakatel. Jätkaks siis sealt, kus pooleli jäi ja räägiks, mis alates tollest perioodist korda olen saatnud.

Esiteks käisin end proovimas uuel alal ehk 1km staadionijooksul. Ütleks, et see oli päris põnev ja mõnus vaheldus pärast triatlonirohket nädalavahetust Weertis.
Nüüd siis tean, et suudan läbida 1km ajaga 2.52,3. Päris hea triatleedi kohta, ütlesid konkurendid.. Võib olla tõesti. Ei taju väga neid staadioni aegu :D
Tulemused leiad siit:
http://www.ekjl.ee/content/editor/files/Tulemused/2019/tul_Karikose20190605.pdf

Edasi jätkasin jälle triatloni lainel ehk aeg oli esimeseks Eesti siseseks triatloniks Paides. Startisin sprindidistantsil (0,75+20+5). Finally sain võistelda koos oma armsa Anette Hallikuga, kes pakkus vees väga korralikku konkurentsi ja isegi minus ees veest välja tuli. Kahjuks oli tegemist eraldistardi võistlusega seega lõppes meie koostöö pärast vahetusala ära. Võtsin endale eesmärgiks jätta rattarajale nii palju, kui torust tuleb ja siis selle pealt üks korralik jooks teha. Kokkuvõttes sain aru, et ma ei oska enam eraldistarti sõita ja üksinda pingutada. Seega rattas istusin pigem mugavustsoonis ja ega tagant polnud kedagi tulemas ka. Jooksurajale jõudes püüdsin siis joosta nii maksimaalselt, kui hetkeseis võimaldas. Kuidagi jäi kripeldama see jooks. Samas jooksin kiiremini, kui eelmine aasta. Seega ütleks, et enam-vähem õnnestunud võistlus.
Tulemused leiad siit:
http://www.racetecresults.com/results.aspx?CId=16573&RId=3132&EId=3

Edasi võistlesin naiste tiimiga (*trummipõrin*) DOLLS WITH BALLS Otepääl 70.3 Ironmanil. Koosseisus mina (ujuja), Tea Mey (rattur) ja Kristi Kuldkepp (jooksja) panime naiste arvestuse kinni ja saime astuda poodiumi kõrgeimale astmele. 😊 Tore vaheldus igapäevastele treeningutele ja korralik ujumispingutus.
Edasi sõitsime TR1HARDSiga nädalaks Vinni laagrisse. Ei, saa öelda, et see oli raske laager, aga kindlasti mahtus sinna paar korralikult kannatama panevat treeningut. Üks näide on laagri viimane treening, kus oli 4x15minutit tugevat karuselli sõitu. Poistega karuselli sõitmine oli ikka korralik kannatamine, aga sain sellega hakkama ja olen uhke enda üle.

Järgmine suurem sündmus leidis aset Valgas, kus toimusid Eesti meistrivõistlused triatlonis. Startisin olümpiadistantsil (1,5+40+10) ja kahjuks oli jällegi tegemist eraldistardi võistlusega, mida ma kohe üldse ei salli.
1500m ujumis läks enam-vähem. Võtsin eesmärgiks maksimaalselt vähe jääda maha liidermeestest. Võib väita, et see õnnestus. Lõpuks oli vahe nelja esimese mehega ca 1,5-2minutit. Lähim naine oli 2,5 ja 5,5minuti kaugusel.
Rattas oli eesmärgiks sõita end “sodiks”, aga jällegi sain kinnitust, et ma ei oska enam üksinda pingutada. Kuna lähimad naised olid nii kaugel, siis istusin jälle mugavustsoonis. Teise ringi alguses sain Markol juhiseid, et naised sõidavad kiiremini, kui mina. Siis justkui hakkasin pingutama, aga ega seda kauaks ei jagunud, sest mingi hetk tajusin, et nad mind ei püüa.
JOOKS päeva kõige jubedam osa. Kuna Valgas, nagu ikka võistluspäeval oli enam-vähem nagu põrgus, siis jättis see kuumus normaalse jälje minu enesetundele. Kohati mõtlesin, et nüüd panen küll pildi taskusse ja paar korda võttis isegi silme ees virvendama. Kõige jubedam hetk oli vist teise ringi keskel, kui tundis kuidas külmavärinad hakkasid üle keha käima. Tol hetkel ei teadnud üldse, kuidas ma lõpuni jõuan. Pigem võtsin taktika kilomeetri haaval edasi liikuda.
Jooksin küll kiiremini, kui Weerti 44mintutit (jooksin: 40.39) samas aeglasemalt, kui plaan ette nägi.

Kaitsesin Eesti meistritiitli ära, aga midagi erilist ei saa sealt võistluselt välja tuua.
Tulemused leiad siit:
http://www.racetecresults.com/results.aspx?CId=16573&RId=253&EId=4

Nüüdseks kolisime TR1HARDSiga pooleks kuuks Otepääle, kus ootab ees arendavate treeningute periood (loe: raske periood.) Seega järgmises blogis räägin, kuidas laager läks + lisaks treeningutele mahub sisse ka üks ETU cup Tartus.