Katrin Zaitseva (23)

Staadioni jooksusarja viimane etapp + Malmö ETU Cup

Möödunud nädal oli minu jaoks päris tegus. Kõigepealt oli kavas Eesti Staadionijooksu sarja viimane etapp ning seejärel kohe reis Rootsi.

Kolmapäeval startisin viimasel staadionisarja etapil, kus oli kavas 2000m. See etapp oli eriline, kuna stardis olid kõik eesti parimad naisjooksjad: Liina Tšernov, Kelly Nevolihhin, Jekaterina Patjuk, Katrin Stepanova, Kaisa Kukk ja palju teised. Võin öelda, et see oli üks konkurentsitihedamaid jookse, millel olen osalenud + proovisin end esimest korda 2000m distantsil. Minu jaoks sobiva ilmaga ja tihedas konkurentsis saavutasin ajaga 6.21 kolmanda koha. Staadionijooksu sarja kokkuvõttes saavutasin 2.koha.

Järgmisel päeval suundusin Rootsi, kus oli toimus Malmö ETU Cup sprindidistantsil. Kirjeldan võistlust alade kaupa.
UJUMINE: Lõpuks kõlas briifingul kauaoodatud lause „WETSUIT IS NOT ALLOWED“. JESS. Väike eelis endisele ujujale. Samas 49 naist stardijoonel ehk korralik pesumasin esimese pöördepoi juures.
Stardist sain päris normaalselt minema ja võitluseks läks esimese pöördepoi juures, kus üks naine tõmbas mind trikoost tagasi ja üritas vee alla suruda. Võtsin end kokku ja andsin talle vastu. Lõpuks julgesin ka kakelda, sest üldjuhul on mul sellega probleeme. Kokkuvõttes väljusin veest teise pundi alguses/keskel. Ujumisaeg 10:10.

RATAS: Esimesed mõtted olid, et mitte mingil juhul ei tohi ma maha jääda. „SURE ÄRA, AGA SA PEAD SEAL PÜSIMA“, olid mu ainsad mõtted. Sain punti kolme päris tugeva ratturiga, kes kohe hakkasid esimest punti püüdma, sest vahe oli tegelikult päris väike. Minu jaoks tähendas see tohutut tööd ehk ma ei saanud kordagi jalga sirgeks lasta. Väga tahtsin ka ise oma punti aidata, aga paraku oli reaalsus see, et mul oli raskusi isegi sabas püsimisega. Igas kurvis mõtlesin vaid sellele, et tagumine saab kõige tugevama laksu ehk püüdsin iga kord enne kurvi ettepoole rebida, et natukenegi kergemalt läbi saada. Kahjuks jagus mind vaid 12km ja siis sain lihtsalt otsa. Ühel hetk tundsin, et jätan liiga palju endast rattarajale ja üle keha hakkasid käima külmavärinad. Väga kahju. Olime juba nii ligidal eesolevale pundile... Umbes 1,5km sõtkusin üksinda, kuni üks rootsi tüdruk jäi ka maha ja sõitsime temaga kahekesi. Õnneks tuli tagant veel kolm tüdrukut ja suutsin nendega koos lõpuni vedada. Ajaks 34:18.

JOOKS: Ilmselgelt jäi liiga palju rattarajale. Jooksma suundusin ebareaalsete säärekrampidega. Umbes 1,5km võitlesin nendega, kuni suutsin krampidest läbi joosta. Kahjuks olid eesolevad naised läinud ja pidin üksinda jooksma. Teise ringi alguses püüdsin saada sama rütmi nagu staadionil joostes. „PINGUTA NÜÜD, SA JU OSKAD JOOSTA!“, turgutasin end. No ei tulnud seda jõudu kuskilt juurde ja vedasin kuidagi jooksu lõpuni, aeg 20:24.

Kokkuvõttes võin öelda, et ma ei pea seda võistlust päris läbikukkmiseks. Pigem on see minu hetke tase ja siit saab vaid edasi liikuda. Ma tean, mida ma pean selle jaoks tegema. ELAMA RATTA SELJAS (vähemalt minule tundub nii või mis sa arvad Marko?). Kindlasti ei ole ma allaandja tüüpi ja jätkan endale püsitatud eesmärkide nimel treenimist.

Järgmine start on juba kahe nädala pärast minu sünnipäeval Ungaris, kus saan end taas proovile panna!

Nonii. Olen antud postituse kirjutamist alustanud vähemalt kolm või neli korda ja iga kord on tulnud sein ette, kuna pole osanud end väljendada.

Sissejuhatuseks nii palju, et laagerdasime TR1HARDSiga üle kahe nädala Otepääl. Lisaks laagerdamisele mahtus selle aja sisse ka kaks võistlust: üks staadionijooks ja üks triatlon.

Kõigepealt laagrist. „Juulikuu tuleb arendav kuu“, nii ütles Marko. „Mulle see ei sobi, seega mina algatan streigi“, ütles minu keha. Juba laagri esimesel hommikul tundsin end kehvasti. Ei, see ei olnud külmetus ega kõhugripp, see oli midagi hullemat. Midagi, mis hakkas meenutama ülekoormust. Istusime Markoga maha ja arutasime, kuidas peaksime edasi minema. Oli kaks valikut: 1) Võtame 6-nädalase puhkuse võistlustest. 2) Kõnnime mööda äärt edasi ja loodame, et ma ei lange lõplikult auku. Valisin teise variandi. Kui alguses ikka üritasin kõike kaasa teha ja ka poiste sabas püsida, siis ühel hetk tuli konkreetne sein ette ja pidin raske südamega loobuma päris mitmest tugevast treeningust ja asendama need rahuliku liikumisega. Kuna olen treeningute suhtes väga kohusetundlik, siis olid mul tohutud süümepiinad, et ma ei tee piisavalt trenni ja ei arene jne. Marko pidas maha päris mitu motivatsiooni kõne ja seletas, et praegu peab liikuma rahulikult, muidu olen septembriks täiesti süsi. Lõpuks leppisin ja hakkasin kuulama oma keha.

Aga nüüd siis sellest kahest võistlusest, mis laagri sisse mahtusid. Esiteks käisin jälle uut ala proovimas ehk jooksin staadionil 800m. Esimese korra kohta pole paha aeg 2,12.5, finišeerides tihedas konkurentsis teisena. Arvestades hetkeseisu, andis jooksuvõistlusel õnnestumine positiivseid emotsioone. Tegelikult käisin jooksuvõistlust tegemas nö lahtijooksuna Tartu triatloni jaoks, mis sujuvalt muutus ETU cupiks.
Huvitava korraldusega ja vägagi ebastandartsetes tingimustes startisin kolme päeva pärast Tartu ETU cupil. Nii nagu staadionvõistlus andis ka triatlon häid emotsioone. Väljusin veest esimeses pundis, tulin rattast teise vahetusalasse viienda või kuuendana ning kokkuvõttes finišeerisin kümnendana. Pealekauba teenisin väärtustlikke ITU punkte.
Pärast laagri lõppu tulin tagasi Tallinnasse ning jätkasin üksinda treenimist. Ja siis saabus suve tipphetk ehk täielik "mental breakdown". Elus esimest korda katkestasin treeningu ja lihtsalt kõndisin nuttes koju, sest ma ei jaksanud. Helistasin Markole ja ütlesin, et mul on kõigest siiber ja ma vajan vaba päeva. Sain oma vaba päeva ja otsustasin sõita paariks päevaks kõige armsamasse kohta maailmas ehk Sinimäele. Seal sai mõistus puhata ja sain treeningutega tagasi järje peale. Praeguseks tunnen end jälle hästi, kuid jälgin tähelepanelikult oma keha signaale, et võimalikke ohumärke ära tunda.

Paraku ongi sport selline, et alati ei lähe kõik plaanipäraselt.
Kokkuvõttes võin öelda, et juulikuu kujunes minu jaoks päris väljakutsuvaks nii füüsiliselt, kui ka vaimselt, aga püüan sellest üle olla ja edasi liikuda.
Kolmapäeval asun jälle võistlustulle staadionil, kus stardin 2000m jooksus, mis on mõeldud lahtijooksuks pühapäeval Malmös toimuvaks Euroopa karikaetapiks.

Nüüd on jäänud viimased treeningpäevad enne, kui uus võistluskarussell käima läheb.

Hei, Hei. Veidi pikem paus sisse jäänud ja on palju, millest nüüd rääkida.
Viimati olin oma blogiga Weertis euroopakatel. Jätkaks siis sealt, kus pooleli jäi ja räägiks, mis alates tollest perioodist korda olen saatnud.

Esiteks käisin end proovimas uuel alal ehk 1km staadionijooksul. Ütleks, et see oli päris põnev ja mõnus vaheldus pärast triatlonirohket nädalavahetust Weertis.
Nüüd siis tean, et suudan läbida 1km ajaga 2.52,3. Päris hea triatleedi kohta, ütlesid konkurendid.. Võib olla tõesti. Ei taju väga neid staadioni aegu :D
Tulemused leiad siit:
http://www.ekjl.ee/content/editor/files/Tulemused/2019/tul_Karikose20190605.pdf

Edasi jätkasin jälle triatloni lainel ehk aeg oli esimeseks Eesti siseseks triatloniks Paides. Startisin sprindidistantsil (0,75+20+5). Finally sain võistelda koos oma armsa Anette Hallikuga, kes pakkus vees väga korralikku konkurentsi ja isegi minus ees veest välja tuli. Kahjuks oli tegemist eraldistardi võistlusega seega lõppes meie koostöö pärast vahetusala ära. Võtsin endale eesmärgiks jätta rattarajale nii palju, kui torust tuleb ja siis selle pealt üks korralik jooks teha. Kokkuvõttes sain aru, et ma ei oska enam eraldistarti sõita ja üksinda pingutada. Seega rattas istusin pigem mugavustsoonis ja ega tagant polnud kedagi tulemas ka. Jooksurajale jõudes püüdsin siis joosta nii maksimaalselt, kui hetkeseis võimaldas. Kuidagi jäi kripeldama see jooks. Samas jooksin kiiremini, kui eelmine aasta. Seega ütleks, et enam-vähem õnnestunud võistlus.
Tulemused leiad siit:
http://www.racetecresults.com/results.aspx?CId=16573&RId=3132&EId=3

Edasi võistlesin naiste tiimiga (*trummipõrin*) DOLLS WITH BALLS Otepääl 70.3 Ironmanil. Koosseisus mina (ujuja), Tea Mey (rattur) ja Kristi Kuldkepp (jooksja) panime naiste arvestuse kinni ja saime astuda poodiumi kõrgeimale astmele. 😊 Tore vaheldus igapäevastele treeningutele ja korralik ujumispingutus.
Edasi sõitsime TR1HARDSiga nädalaks Vinni laagrisse. Ei, saa öelda, et see oli raske laager, aga kindlasti mahtus sinna paar korralikult kannatama panevat treeningut. Üks näide on laagri viimane treening, kus oli 4x15minutit tugevat karuselli sõitu. Poistega karuselli sõitmine oli ikka korralik kannatamine, aga sain sellega hakkama ja olen uhke enda üle.

Järgmine suurem sündmus leidis aset Valgas, kus toimusid Eesti meistrivõistlused triatlonis. Startisin olümpiadistantsil (1,5+40+10) ja kahjuks oli jällegi tegemist eraldistardi võistlusega, mida ma kohe üldse ei salli.
1500m ujumis läks enam-vähem. Võtsin eesmärgiks maksimaalselt vähe jääda maha liidermeestest. Võib väita, et see õnnestus. Lõpuks oli vahe nelja esimese mehega ca 1,5-2minutit. Lähim naine oli 2,5 ja 5,5minuti kaugusel.
Rattas oli eesmärgiks sõita end “sodiks”, aga jällegi sain kinnitust, et ma ei oska enam üksinda pingutada. Kuna lähimad naised olid nii kaugel, siis istusin jälle mugavustsoonis. Teise ringi alguses sain Markol juhiseid, et naised sõidavad kiiremini, kui mina. Siis justkui hakkasin pingutama, aga ega seda kauaks ei jagunud, sest mingi hetk tajusin, et nad mind ei püüa.
JOOKS päeva kõige jubedam osa. Kuna Valgas, nagu ikka võistluspäeval oli enam-vähem nagu põrgus, siis jättis see kuumus normaalse jälje minu enesetundele. Kohati mõtlesin, et nüüd panen küll pildi taskusse ja paar korda võttis isegi silme ees virvendama. Kõige jubedam hetk oli vist teise ringi keskel, kui tundis kuidas külmavärinad hakkasid üle keha käima. Tol hetkel ei teadnud üldse, kuidas ma lõpuni jõuan. Pigem võtsin taktika kilomeetri haaval edasi liikuda.
Jooksin küll kiiremini, kui Weerti 44mintutit (jooksin: 40.39) samas aeglasemalt, kui plaan ette nägi.

Kaitsesin Eesti meistritiitli ära, aga midagi erilist ei saa sealt võistluselt välja tuua.
Tulemused leiad siit:
http://www.racetecresults.com/results.aspx?CId=16573&RId=253&EId=4

Nüüdseks kolisime TR1HARDSiga pooleks kuuks Otepääle, kus ootab ees arendavate treeningute periood (loe: raske periood.) Seega järgmises blogis räägin, kuidas laager läks + lisaks treeningutele mahub sisse ka üks ETU cup Tartus.

Kuldmedal..aga valelt poolt.

Möödunud kolmapäev seadsime sammud Hollandi poole, kus toimusid Euroopa meistrivõistlused triatlonis. Minu jaoks oli tegemist mõnes mõttes debüüdiga, sest pole varem võistelnud sellise tasemega olümpiadistantsil. *meeldetuletuseks olümpiadistants = 1,5+40+10

Sarnaselt Poolale oli ka Weertis minu start alles õhtupoolikul. Täpsemalt kell 18.00, mis tähendas, et pidin päeva tihedalt sisustama (trenn, söömine, mitte üle mõtlemine jne).

Hommik algas minu jaoks kerge 25 minutilise hommikujooksuga, kus tunne oli päris hea. Hommikusöök söödud, kaks kohvi joodud, ratas üle kontrollitud, asjad pakitud ja stardini oli ikka veel umbes 8 tundi. Sisustasime tüdrukutega aega teineteisele patside punumise ja niisama jutu ajamisega. Üle pika aja oli meiega koos ka Eesti esinaistriatleet Kaidi Kivioja, kes jagas oma kogemusi ja läbi selle meile psühholoogilist tuge pakkus.

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et sain end valmis sätitud, tossud vahetusalasse viidud (erinevalt tavalistest võistlustest oli Weertis kaks erinevat vahetusala) ja jõudsin athlete’s lounge’i. Seal oli väga imelik olla. Natuke ebamugav ja samas ka hirmutav. Tõesti imelik oli seista bike check in’i järjekorras naistega, keda tavaliselt arvutiekraanilt vaatad.
Püüdsin sellele mitte mõelda ja järgida oma tavapärast rutiini. Nagu ikka 20min rattaga soojaks, kerge jooks kiirendustega otsa ja juba tõmbasingi kalipsot selga. Ühel hetkel seisin seal täitsa üksinda ja otsisin paaniliselt kedagigi tuttavat. Õnneks üsna kiiresti ilmus rahvamassi vahelt välja tuttav Marko nägu ja hingasin kohe kergendatult. Marko saatis mind korraks järve end jahutama ja nii ma juba seisingi line up’il. 57 startiast olin mina number 54, seega stardikoha valiku osas mul väga suurt võimalust ei olnud (nagu nt Kaidil, kes oli nr.4). Muide alles võistluse lõpus avastasime, et lõppudelõpuks seisime Kaidiga stardis põhimõtteliselt kõrvuti.

*heartbeat* *ON YOUR MARKS!**BEEP*. Ja oligi minek. Võin uhkusega öelda, et minu vette jooks ja delfiini hüpped olid kõige kiiremad. Stardikiirenduse värki olen ma nüüd õppinud küll. See, mis edasi toimus oli päris segane. Üritasin hoida tempot ja püsida pundis ja esimese ringiga see kõik ka õnnestus. Välja joostes kuulsin, kuidas Marko hüüdis, et ujuksin end punti. Järgnevad 550m korrutasin endale vaid seda lauset. Mingil hetkel, aga ei tajunud enam üldse, kus ma omadega olen. Päris ausalt umbes viimased 200m arvasin, et olen kõige viimane…Sellel hetkel suutsin korrutada ainult ühte lauset, mida ütles mulle isa: “ükskõik, kui pekki su ujumine minna võib SA EI TOHI ALLA ANDA!“. Püüdsin rahulikuks jääda ja jälgida eesolevaid ujujaid ja mõelda juba sellele, mida teen vahetusalas ja mida pean tegema selleks, et rattapunti pääseda.

Esimeses vahetusalas kaotasin umbes 5 sekundit kalipso ära võtmisega, sest see lihtsalt ei tulnud üle kiibi. Seega pidin väga korralikult kiirustama ratta selga joostes. Esimesel sirgel võtsin kohe tuulde ühele šveitsi naisele, kellega püüdsime kinni ka kolm eesolevat naist. Samas kooseisus jätkus ka kogu rattaetapp (*no peaaegu samas). Ütlen ausalt, et see oli väga raske. Mind sõideti sõna otseses mõttes ribadeks, kuigi ees vedamas ei käinud ma peaaegu üldse. Hoidsin lihtsalt hambad ristis pundi tagant kinni. Vahepeal oli ka helgemaid hetki, kui suutsin korraks ees ära käia, aga üldjuhul oli koguaeg raske.

Mäletan, et ühel hetkel tundsin kuidas külmavärinad käivad üle kogu keha ja et panen kohe pildi tasku. Nendel hetkedel võitlesid alla andmise mõttega. Kohati püüdsin ennast selliselt mõttelt: ma ei kujuta ette, kuidas ma selle lõpuni välja vean?! Tollest hetkest on meeles, kui ma konkreetselt raputasin pead ja ütlesin endale kõva häälega: vaata eesolevat jooksu! Sa PEAD sellest kinni hoidma, ülejäänud pole hetkel tähtis! Kokku oli vaja sõita 6 ringi + connection (järve äärest teise vahetusala juurde, kust algas ringide loendus). Viimasele ringile minnes olin endiselt grupis ja siis tegin vea. Viga seisnes selles, et oma peas ma juba lõpetasin rattadistantsi ja hakkasin mõtlema jooksule. Of course arvestamata, et mul on veel 6,7km vaja pingutada grupis püsimiseks. Üks kurv, teine kurv, kolmas kurv ja kõik. Mina lõppesin otsa. Grupp lihtsalt läks ja mina jäin üksinda iseendaga, kui ringi lõpuni oli veel üle poole minna. Juhtus mis juhtus, leppisin olukorraga ja venitasin lõpuni välja.

Kuna teadsin, et ma pole päris viimane, siis üritasin jooksu alguses end kohe käima saada ja leida õiget rütmi. Rütm piirdus mõnusate reienelipea krampidega. Ei pööranud sellele tähelepanu ja mõtlesin, et küll ma jooksen nendest krampidest läbi ja saan end käima. Kuulsin ka Marko lauset, et taga on veel seitse naist. Olin korraks endaga ülirahul ja siis jõudsin esimese tagasipöördeni ja nägin, mis tempoga nad vastu tulevad. Esimese asjana mõtlesin sellele, et kui keegi nüüd mööda läheb, püüan tema sammudesse sisse saada. Ei esimesel ega teisel ega ka kolmandal katsel see ei õnnestunud, sest jalad lõid krampidest tuld.

Lõpuks, kui suutsin krampidest välja tulla, oli vahe juba nii suur, et olin iseendas väga pettunud. Võib olla peaksin tunnistama, et andsin ka mingil määral alla. No ikka väga valus oli seal lõpus nii pika puuga saada. Eriti veel teades, milleks ma tegelikult jooksus võimeline olen.

Kurb oli. Kohe ausalt. Väga kurb. Esimesed emotsioonid olid pettumus iseendas, enda toetajate, fännide ja treeneri ees. Maha rahunedes ja adekvaatselt analüüsides jõudsin, aga teistsugusele järeldusele.. Võrreldes eelmise aasta EM’iga on see siiski pigem kindel samm edasi. Ja siinkohal pean silmas just ratas, mis on minu suurimaks komistuskiviks. Minu eelmine EM piirdus ujumisega ja täielikus üksinduses ratta sõitmisega. Seekord jõudsin juba peaaegu rattaetapi lõpuni ja seda OLÜMPIADISTANTSIL!

Nagu mainisin, pääsesin tagant poolt lugedes poodiumile ja 51 lõpetaja seas saavutasin 51.koha. Põhi on ära puudutatud, nüüd ainult ülespoole. Alla ma ei plaani anda, veel kindlasti mitte.

Lisaks individuaalile startis ka esmakordselt Eesti eliidi koondis segateates. (*Selgituseks: segateates läbib iga võistkonna liige ühe supersprint formaadis triatloni – Weerti puhul oli see: 300m ujumist 6,7km ratast ja 1,4km jooksu).

Startisime koosseisus: Kaidi Kivioja, Johannes Sikk, mina ja Johan Tamm (kes on tegelikult veel juunior). Suutsin end realiseerida ja teha päris hea võistluse. Kahjuks sai meie tiim napilt LAP’i ehk meid võeti rajalt maha. Meie tiimi kõige nooremal liikmel jäi puudu kõigest ca 20sekundit sellest, et oleksime saanud jätkata võistlust ja finišeerida. Aga sellegipooles olen meie tiimi üle uhke! 😊

Sellise positiivse noodiga lõpetaks ka tänase postituse. Järgmine start juba 9.juunil Eesti südalinnas Paides, kus avame Eesti triatloni karikasarja!

Tulemusi numbrites saab näha siit: https://triathlon.org/results/result/2019_weert_etu_triathlon_european_championships/336878

OLSZTYN ETU Cup või esimene vasikas läheb alati aia taha..
Jep, esimese lausega võib enam vähem aru saada, mis emotsioonid mind valdavad ja kuidas mul läks. Siiski alustaks otsast peale.

Minu võistlus oli alles kell 16.00 ehk mul oli korralikult aega välja magamiseks, hommiku jooksuks, hommikusöögiks, lõunasöögiks, lakke vahtimiseks ja siis jäi ka veel aega üle. Ei meeldi mulle need hilised stardid kohe üldse.
Soojendus läks suht hästi ja adrenaliin oli max laes. Miks nii arvan? Sest vahetult enne starti minekut läksin jalgupidi järve ja 13kraadine vesi tundus täitsa soojana. 😊
Startisin 20.numbri all 46-st ehk stardikoha osas oli täitsa valikuvõimalust. Võtsin paremale äärde, kust sain ka kohe alguses ilusti minema. Stardi kiirendus oli hea. Ja sellega piirdus minu hea ujumine. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis juhtus, aga lihtsalt polnud see tunne. Võib olla mängis seal suurt rolli see külm vesi. Lisaks ebatavaline oli ka see, et neelasin päris palju järve vett alla. Aga tol hetkel ei mõelnud üldse selle peale.

Veest väljas esimese pundi lõpus ja teise pundi alguses. Koridor esimesse vahetusalasse oli päris pikk seega oli see jooks üks mõnus kannatamine. Vahetusala läbisin suhteliselt normaalselt ja juba hüppasin ratta selga. Markolt kuulsin ainult ühte lauset: „SA OLED PUNDI LÕPUS! SA PEAD NÜÜD TOHUTULT TÖÖD TEGEMA!“. „OH GOD!“ oli mu esimene mõte, sest ma olin juba veest välja jooksust ja vahetusalast nii surnud, et ei teadnud kust seda jõudu leida. Hambad ristis jõudsin viie tüdrukuga punti ja siis läks asi eriti hulluks. Kus nad alles tõmbasid. Jäin pärast esimest U-pööret maha. Mõtlesin endamisi, et kuidas see on võimalik, ma olen täitsa üksi, nii ei saa ju edasi minna. Siis korra sõimasin end ja hakkasin teist punti ootama. JA NAD TULID. Ikka suure hurraaga tulid..JA tõmbasid mind ribadeks. Järgnes teine U-pööre ja selle võiks võtta kokku lausega: “valel ajal, vales kohas, valed otsused“. Läksin pöördesse pundi lõpus ehk olin vales kohas. Üldjuhul järgneb sellistele pööretele korralik tõmmekas ja kõige suurema laksu sellest saavad pundi lõpus olijad. JEP, NII SEE ON. Võin nüüd omast kogemusest kinnitada. Tagant järele mõeldes oleks ju võinud ära kannatada, aga ju siis olin tol hetkel ikka väga tühi omadega ja ei suutnud järele minna. Langesin kolmandasse punti. Seal oli enam-vähem minu tase ja jäin sinna püsima. Kolmandal ringil hakkasid kaks tüdrukut eest ära tõmbama ja tahtsin nendega kaasa minna. Tõmmekas algas tõusu peal ehk tõusti püsti ja hakati astuma. Tundsin, et suudan ka. Panin käigud õigesse kohta tõusin püsti ja siis toimus midagi, mida ma üldse ei osanud oodata. Äkitselt hakkas käiguvaheti jamama ja käigud ei läinud paika ehk käik läks kaks korda raskemaks. Mõnus laks jalgadele. Püüdsin kiiresti veel midagi reguleerida, aga siis oli juba liiga hilja. Sõimasin end jälle ja tuletasin meelde, et nutmine pole asja lahendus. Sõitsin lõpuni kolmanda pundiga. Püüdes mõtetega olla juba jooksurajal.

JA NÜÜD TULEB KÕIGE PÕNEVAM OSA. Mäletate seda järvevee teemat? VOT. Ma ka ei mäletanud seda, aga kui lõpuks rattaasendist võtsin sisse jooksuasendi sain aru, et nüüd olen täielikus p***** omadega. Tundis kuidas kõhus loksub üleliigne vesi. Lootsin, et äkki see on lihtsalt korraks, aga ei. Marko ütles, et vahetusalast väljudes meenutas mu jooks pigem sammhüppeid. Ise mõtlesin ainult sellele, et kui paremaks ei lähe pärast esimest tagasipööret siis lükkan näpud kurku. Õnneks asi läks natukene paremaks ja sain mingi rütmi kätte (vähemalt mulle nii tundus). Marko sõnul seda siiski pigem polnud. Hambad ristis püüdsin joosta nii hästi, kui tol hetkel suutsin. Tõsi see on, et 20:07 pole kaugeltki minu aeg, aga parem, kui üle 21minuti siiski.

Pärast finišit tundsin end täiesti lööduna. Nii palju ettevalmistust nii palju vaeva ja sa ikka ei suuda grupis ratast sõita v?! CMON Katrin. Õnneks oli Marko kohe olemas. Korra nutsin end välja, aga nagu ta ütles pikalt pole mõtet sellel peatuda. „Kaks nädalat on pikk aeg. Meil on aega, et teha vigade parandus“, ütles Marko. Ma usun teda 100%, seega tõesti pole mõtet end nüüd maa alla matta ühe võistluse pärast.
Finišijoon ületatud 30.kohal ja õnneks polnud tegemist ikka päris kasutu sõiduga, vaid sain ikka natuke ITU punkte ka. Vähemalt siin kohal saab rõõmustada. 😊

Kurvem oli pigem pärast finišit just sellepärast, et mu seis ei läinud paremaks just kõhuvalu osas. Mingi hetk hakkasin oksendama ja siis läks asi ikka väga käest ära. Jooksin terve õhtu vetsu vahet ja mul oli väga halb olla. Ma ei teagi kas asi oli järvevees või sõin ma midagi halba, aga kindlasti see miski mõjutas mind ka võistlusel. Tegelikult pole asi praegusekski 100% korras. Midagi ikka seest keerab pidevalt. Seega söön hobuste koguses C-vitamiini ja loodan parimat.

Järgmine start juba kahe nädala pärast Weert’is, kus teen oma debüüdi olümpiadistantsi Euroopa meistrivõistlustel.

Seniks aga tagasi trenni vormi lihvima!