Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

Kätlin Tõllasson (25)

Discus

11 FANS
30 Nov 2018

Käisin täna Tartus Rahva Raamatus raamatuesitlusel. Raamatu nimeks on “Heiteareenide sangarid”, kuhu on kokku kogutud põnevad lood ja seiklused meie heitjatest. Raamatus ei ole igavat statistikat ja tulemuste võrdlusi, vaid elulised lood, mida on põnev lugeda. Ka minust on seal üks tore peatükk. Raamatuesitlusel andsime koos Tanel Laanmäe, Gerd Kanteri, Ants Kiisa ja raamatu autori Deivil Tserbiga mõned kommentaarid raamatu kohta. Rahvast oli suhteliselt vähe, sest põhiüritus toimus juba eile Tallinnas ära, kus oli ka oluliselt rohkem rahvast. Magnus Kirt ja Eha Rünne käisid raamatut ka Ringvaates tutvustamas. Seega kui huvi on, siis saab seda sealt ka ilusti järgi vaadata. Edasi sõitsime Käärikule ja jõudsime kohale täpselt õhtusöögiks. Õhtu lõpetas sportlaskomisjoni korraldatud vestlusring, kus kõik sportlased jaotati gruppideks ning pidime arutlema teemade üle, mis iga sportlase elus on väga aktuaalsed. Nagu näiteks treening kui protsess, treeneri olulisus, taastumine, vaimne valmisolek, tugiteenuste olemasolu. Oli väga sisutihe ja mõnus ajurünnak, millest kõik väga aktiivselt osa võtsid. Nüüd aga tuduaeg ja teen uue kokkuvõtte siis, kui laager läbi on. See juhtub juba pühapäeval!

Kätlin

27 Nov 2018

Ma olen nüüdseks reisilt tagasi jõudnud. Tegelikult päris ammu juba. Jõudsin koju 9. novembril. Egiptuses oli mõnus, väga mõnus! Mulle soe kliima igaljuhul sobib ja kui ma saaks, siis ma vist koliks kohe praegu kuhugi, kus on alati soe. Siiski tuleb hetkel realist olla ning lumega ja külmaga toime tulla, sest paremat valikut hetkel pole. Egiptuses ma trennilainel polnud, natuke väljaasteid ja kere mahtus päevakavasse, kuid reisi eesmärk oligi akusid laadida. Usun, et selle eesmärgi täitsin täiuslikult. Esimene nädal Eestis oli rahulik, trenn oli pigem ettevalmistav ja lebo. Teisel nädalal panime veidi vurtsu juurde ja nüüd kolmandal juba töö käib täies mahus. Vaikselt proovin ka kangiga uuesti sõbraks saada ning alates detsembrist hakkab tihe töö ka kangisaalis. Eelmine esmaspäev tegin üle pika aja eeskükki 3x8 50kg – mitte midagi erilist eksole. Ma poleks uskunud, et mu jalad sellest niiiiiiiiii haigeks jäävad. Ma reaalselt jäin järgmine päev trenni 10min hiljaks, sest niipea kui ma koduuksest välja astusin ja trepil esimesed sammud tegin, siis sain aru, et täna küll õigeaegselt kuskile ei jõua. Niiviisi ma siis Audentesesse kohale kuidagi koperdasin ja hädavaevu sain ennast jooksma. Kui lihased juba soojaks said, siis polnud nii hullu midagi. Lihasvalu oli intensiivne kuskil kolm päeva ja siis kadus. Minu mäletamist mööda oli mul viimati niii räme lihasvalu siis, kui ma alles noore plikana Audentese Spordigümnaasiumisse läksin ja hakkasin päris trenne tegema. Tere tulemast treeningkavasse, kang!

Eile käisin FysioCentrumi poolt läbiviidud funktsionaalsel testimisel. See sisaldas endas erinevaid mõõtmisi, kus testiti: hüppevõimet, reite tugevust, mobiilsust, painduvust, liikuvust jne. Otseseid vastuseid veel esialgu ei saanud, sest nüüd analüüsitakse ja vaadatakse iga sportlase sooritusi ja andmeid individuaalselt ning mingi aja pärast saame uuesti kokku ja siis saab ka ülevaate enda tugevustest ja nõrkustest. Samuti soovitusi edaspidiseks, et mida rohkem või vähem teha jne. Igaljuhul ootan tagasisidet huviga!

Reedel sõidan aga Käärikule koondise laagrisse. Tulevad sisutihedad kolm päeva, kus saab trenni teha, osaleda seminaridel ja vestlusringides ning aktiivselt puhata.

Kätlin

31 Oct 2018

EHO uuringul käidud ja spordiarstilt tagasiside käes!
Põhimõtteliselt minu jaoks midagi uut ei selgunud. Sain lihtsalt kinnitust, et minu süda on veidi teistsugusem ja vajab treeningutel individuaalsemat lähenemist. Mõõtmete poolest ongi ta väike ning aordi diameeter pisem kui võiks või peaks sportlastel olema. See lihtsalt selgitab kõike seda, miks jooksmine ja näiteks grupis püsimine minu jaoks alati raske on olnud. Intensiivsete trennide järel vajan alati pikemat pausi kui teised, soojendusjooksul on pulss juba 170(!) jne jne. Mul on hea meel, et ma selle uuringu tegin, sest nüüd on pilt palju selgem. Muidugi said ka mu varasemad kahtlused kinnituse, sest ma olen juba ammu arvanud, et see kiiresti väsimine on seotud justnimelt südamega, mitte minu “kehva” treenitusega. Kui ma nüüd kriitiliselt tagasi vaatan oma eelmiste hooaegade tegemistele, siis suur koormuse tõus on alati mulle kätte maksnud ja kätte maksnud mõne haiguse või pisivigastusega, mis on sundinud mind hoogu maha võtma ja spordist veits puhkama. Viimasel paaril aastal olen oma keha eriti tähelepanelikult kuulama hakanud ning Kiisaga on koostöö juba nii pikalt kestnud, et ta teab ka kõiki minu iseärasusi ja seetõttu oleme leidnud mulle sobiva treeningplaani, mis lõpuks ometi töötab! Samuti olen leidnud tasakaalu trenni ja puhkuse vahel. Kaks viimast aastat olen uuendanud isiklikku rekordit ja olnud kogu see aeg terve kui purikas (va muidugi 2017 sügisel tehtud mandliopp, aga see oli juba vana asi, mida olin aastaid edasi lükanud). Mingi aeg maadlesin peaaegu 4 aastat niiviisi, et ühtegi rekordit ei sündinud trennis ega võistlusareenil, pidevalt segasid igasugused pisihädad ja vigastused. See oli vaimselt väga-väga raske aeg.

Nädala lõpp tuleb jälle nii kiiresti ja märkamatult. Seekord ma ootan seda eriti, sest kolmas treeningnädal saab läbi ja soe kliima ootab ning on valmis paitama mind nädal aega! Huhhh, mõnus!

Kätlin

28 Oct 2018

Teine treeningnädal on läbi saanud ja nüüd olen juba paremini kohanenud. Koormused vaikselt tõusevad ja lihased hakkavad juba sellega ära harjuma, sest enam pärast trenni nii valulikud pole.

Käisin neljapäeva hommikul dispanseeringus ehk siis maakeeli koormustesti tegemas ja vaatamas, kas kõik ikka funktsioneerib nii nagu peab. Esialgsetel andmetel on kõik täitsa vinks vonks. Teisipäeval lähen EHO uuringule, kus vaadatakse siis ultraheliga südant. Midagi pahasti pole, kuid siin mõned aastad tagasi kui kopsupilti käisin tegemas kopsupõletiku kahtluse tõttu, siis tuli välja selline üllatav asjaolu, et mul on oma kehakaalu ja pikkuse suhtes “väike” süda. Pildi pealt oli näha, et selline piklikum kui tavaliselt ja nö tilgakujuline. Otsustasime spordiarstiga, et võiks selle üle vaadata, siis saab selge pildi, mis värk täpselt seal ikkagi on. Saladuskatte all võin öelda, et minu jaoks on jooksmine ja aeroobne treening alati niii raske olnud. Näiteks 5km jooksmine oleks minu jaoks meeletu väljakutse ja ma pole kindel, kas ma suudaks ilma kõndimata selle läbida. Koos grupiga jooksutrenne tehes väsin oluliselt kiiremini kui teised, seetõttu vajan ka puhkuseks rohkem aega, kuid ega seepärast midagi tegemata jää. Olenemata minu senistest treeningutest ja püüdlustest pole vastupidavus eriti paremaks läinud, veidi ikka, kuid mitte oluliselt. Ilmselt mängibki natuke vingerpussi minu südame füsioloogiline eripära. Siinkohal tasub mainida, et ega see otseselt murekoht pole ja probleeme ei valmista, lihtsalt pean veidi oma treeningkava selle nüansi järgi sättima ja leidma osadele harjutustele alternatiivid ning neid teistmoodi vahel kombineerima. Pulss läheb küll alati kiirelt üles, kuid alla tuleb ta täitsa normaalselt ja mingeid häireid seal ei esine. Õnneks on mul selline ala, et otseselt see mind kuidagi ei sega ja minu sooritusi ei mõjuta.

Reedel aga käisin Risto Jamnese juures muret kurtmas. Nimelt üks päev hakkas selg abaluu juurest sügelema, tahtsin parema käega seda teha ja avastasin, et misasja, käsi ei paindu ja õlga lööb imeliku valu. Võrdlesin mõlema käe liikuvust ja erinevus oli oma 20cm. Midagi hullu ilmselt ei ole, sest jõudsime selguseni, et biitsepsi kõõlus on veidi pinges ja seetõttu tunnengi kätt selja taha viies valu õla eesmises osas. Risto pani nõelu ja masseeris veidi ja juba läkski paremaks. Imelik “fantoomvalu”, mis andis endast märku täiesti kõrvalisel tegevusel, ühtegi muud liigutust trennis kordagi seganud pole. Hea, et see välja tuli, sest nüüd saab sellele tähelepanu pöörata ja välja ravida, enne kui trennis koormused suureks lähevad.

Aga tegelikult on kõik hästi ja mulle tundub, et järjest paremaks läheb. Trennid jätkuvad tõusvas joones ja täitsa mõnus on uuesti trennilainel tagasi olla. Reedel sõidan nädalaks Egiptusesse puhke- ja treeninglaagrisse ning tagasitulles on kindlasti juba palju värskem olek. Tõsisem töö võib siis alata. Olge lainel!

Kätlin

23 Oct 2018

Aeg kokku võtta esimene nädal. Alustasin ettevalmistust 15.oktoobril. Märkamatult sai puhkuseks täpselt 1 kuu. Viimase võistluse tegin 15. septembril ja uut ettevalmistust alustasin 15. oktoobril. Ma ei saa kindlasti öelda, et ma kuu aega vedelesin voodis ja mitte midagi ei teinud. Tegin küll! Liikusin üpris palju. Lastega trennis on uskumatult palju sagimist ja kui ma oma sammulugejat vaatasin, siis iga päev tuli ca 10 000 sammu täis, vahel rohkemgi. Seega üpris aktiivne puhkus ja märkamatult olen end ikkagi päris heas seisus hoidud. Mõned korrad käisin ka rühmatrennides stepipinkidel aeroobikat tegemas ja keksimas. Ma arvasin, et see on raskem, kuna trennidest oli suhteliselt pikk paus sisse tulnud, kuid tegelikult ma pidasin ilusti vastu ja olenemata sellest, et seal olid minu jaoks täiesti võõrad ja uued harjutused, polnud mul järgmisel ega ülejärgmisel päeval mitte ükski lihas valus :D Trenni ajal ma olin muidugi veendunud, et homme ma voodist ei tõuse, kuid oli hoopis vastupidi. Sain hea enesetunde ja ülipositiivse laengu. Treener Anu Ruutu on üks äraütlemata äge ja särtsakas naine!

15. oktoobril alustasin klassikaliseks saanud kompleksi (intensiivne harjutuste kompott ca 25 min järjest) ja sangpommiga. Muud päevad möödusid suhteliselt kerge koormusega ning põhiliselt keskendusin kere tugevdamisele ning pikemale jooksule. Reedel aga jooksin üle pika aja sprinte – 4x80m ja issand jumal kui valusad mu taga- ja esireied terve nädalavahetuse olid. Poleks seda küll uskunud :D

Eile aga algas teine nädal ning see on veidi raskem. Võtsin kätte ka bowlingukurika, mida me heitevahendina kasutame. Kokku on 4 kurikat – nendest kolm on 1,5 kg ja üks on tehtud veidi kergemaks, ca 1,3kg. Tundub väike vahe, kuid heitmisel on see selgelt tuntav. Tegime seekord ainult paigalt heiteid nii parema kui vasaku käega. Täna on rinnalihas veidi tundlik, kuid see läheb kiirelt mööda. Raskuste heitmised hakkasid see nädal pihta, ketast päris pikalt ei torgi. Juurde tegin veel sangpommiga jännid ja küljed ning kolmik + rinnalt tõuge, lõuatõmme, esi- ja tagareis aparaadil ning kere. Täna lähen teen 60 min aeroobset ja õhtul proovin joogasse minna. Tegin seda esimest korda aasta tagasi Käärikul koondise laagris ja minu jaoks tundus jube raske. Proovin uuesti ja loodan, et seekord olen osavam. Eks see ole sügisesse väike vaheldus ja hoiab ka meele värskena :)

Kätlin

30 Sep 2018

Kaks nädalat puhkust on läbi! Ilmselt uuel nädalal häälestan end uuesti trennilainele. Vahepeal olen aga ennast täiendavalt harinud ja koolitanud, sest plaanin oma treenerikutset tõsta. Üldainete koolitusel räägitakse eelkõige, et kuidas teoorias kõik see sportlaseks saamine käib ja mis sellega kaasneb. Vahepeal on isegi täitsa igav, sest paljud asjad on juba ammu selgeks saanud ja pähe kulunud. Samas mõni asi on tuttav, aga lihtsalt meelest läinud ja natuke midagi uut ka. Aga mis seal ikka, kordamine pidi tarkuse ema olema. See kõik tuleb mulle kindlasti kasuks kahes vaatevinklis: minule kui sportlasele ja minule kui treenerile. Iga päev lapsi treenides pean ka ise üldjoontes kõik need samad asjad läbi mõtlema, töötama ja viima, mis sportlasena oma trennis. See on andnud positiivse tõuke minule kui sportlasele, sest ma suudan oluliselt paremini mõista ka oma treeningute ülesehitust ja toimimist. Minu meelest on oluline, et lisaks treenerile teaks ka sportlane kogu protsessi nüansse ning suudaks ja oskaks kaasa mõelda. Vastasel juhul on sportlase-treeneri suhe valdavalt käsu vormis ja sportlane teeb lihtsalt kõike, mida treener ütleb, mõtlemata sealjuures kaasa miks ta seda kõike teeb või milleks seda vaja on. Ilmselgelt on selle tagajärg võistlustulemuste protokollis ja tavaliselt mitte just kõige säravam.

Kõik minu õpilased teavad, et ma olen sportlane. Või siis mulle on jäänud selline mulje, aga nii nad räägivad :D Minu meelest on see vaid boonus minu töös, sest mul on juba üpris palju kogemusi, mida jagada. Ma olen ise põhiliselt kogu oma elu sporti teinud ja sinna perioodi on kuulunud aeg, kus ma käisin vabatahtlikult ja rõõmuga ning see etapp, kui see mulle absoluutselt ei meeldinud ja leidsin mustmiljon põhjust miks trenni mitte minna. Seega ma usun, et suudan end vastavalt vajadusele lastega üpris hästi samastada ja arusaadavalt põhjendada, miks miski on oluline ja mis mitte. Laste trennides tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus neil kipub laiskuseuss sisse pugema, siis näited minu enda sportlasteest peletab selle üldjuhul kiirelt eemale ja trenn võib jätkuda. Ma teen iga kord omalt poolt kõik, et trenn oleks lõbus, arendav ja kasulik. Loodetavasti suudavad lapsed sellest kõigest midagi õppida ning minul on hea meel juba selle üle, kui suudan neis tekitada spordiharjumuse, et nad ka tulevikus end alati vormis hoiaks. Igaühest ei peagi tippsportlast saama, kuid see oleks päris tore, kui keegi sellest salaja juba unistaks :)

Kätlin

20 Sep 2018

Oeh, viimasest postitusest on päris palju aega möödas. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Laupäeval lõpetasin ka oma hooaja ära, kuid nüüd siis kõigest järgemööda.

25. augustil toimunud Heitjate seeriavõistlusel sain protokolli kirja 55.33 ja selle hooaja ainsa teise koha. Võitis soomlane Salla Sipponen tulemusega 56.17. Pean mainima, et see oli üks vägev võistlus ja mul on ääretult hea meel, et Salla Eestisse võistlema sõitis. Sellist konkurentsi pole ma Eestimaa pinnal ikka väga ammu tundnud. Ilmselt viimati oli selline vastaseis siis kui Eha Rünne veel võistles ja ma polnud veel Eesti meistritiitlit kätte saanud ca 6 aastat tagasi. Ahjaa, muidugi oli vahepeal debatte ka Anu Teesaarega, aga enamus sellest perioodist olin kimpus vigastuste või suurte tagasilöökidega ning ei saanud endast kõike välja panna. Seoses sellega tuleb meelde üks hooaeg, kus ma kaotasin Anule absoluutselt kõik võistlused terve hooaja vältel, väljaarvatud üks – Eesti meistrivõistlused! Võitsin ikka väga õigel ajal ja õiges kohas. Aga see selleks.

Vahepeal tegin kaasa veel 4. septembril noorte Heitjate seeriavõistlusel, kus ma sain kirja viimasel katsel 55.25, siis võistlesin 7. septembril Heitjate seerial Kohilas, kus sain kirja 53.94 ja 11. septembril jälle noori heitjaid kimbutades sain protokolli 53.97. Hooaja lõpu kohta isegi üsna hea stabiilsus.

Aga kui tulla nüüd selleni, kuidas ma ennast ise nendel võistlustel tundsin, siis ausaltöeldes olin ma vaimselt juba septembri alguses väsinud. Võta nüüd näpust kas see on endiselt EM mõju ja sügaval sisimas olin juba varem selleks hooajaks alla andnud või olin lihtsalt pikast hooajast kurnatud. Täpselt ei oskagi öelda, võib-olla mõlemad kokku, võib-olla hoopis midagi muud. Igaljuhul trennis ja võistlustel oli väga raske. Vahel vedasin peaaegu juba jalgu järel, sest need lihtsalt ei tahtnud enam halli poole astuda. Tulemused võistlustel aga näitasid, et füüsis on endiselt heas vormis, aga vaim rikkus kindlasti ilusamate tulemusete vormistamise ära. Lihtsalt tundsin, kuidas ma enam ei suuda ja kõik. Hooaja lõpus on seda ennegi ette tulnud ja ma arvan, et see on normaalne.

Viimane võistlus toimus Tõrvas, mis on juba õige mitu aastat mu hooaja viimaseks võistluseks saanud. Selle võistluse formaat on väga lahe ja mulle meeldib seal alati võistelda, vahet pole kui väsinud ma ka poleks eelnevast hooajast. Seal on nii mõnus õhkkond ja Tõrva elanikud on suureks toeks ja abiks. Alati elatakse nii tulihingeliselt kaasa ja niiviisi on lausa lust oma hooajale kriips alla tõmmata. Aitäh selle eest!

Täna on juba neljas hommik, kui ma trennis ei käinud. Viimati oli nii palju puhkepäevi järjest umbes täpselt aasta aega tagasi. Jube hea tunne on. Naudin oma puhkust täiega! Muidugi ei tähenda see seda, et ma nüüd istun kodus jalad seinal ja ei tee mitte midagi. Trenni ma hommikul küll ei lähe, kuid Audentese hallis käin ikka iga päev, sest väiksed spordisõbrad vajavad oma treenerit. Ahjaa, üks päev käisin näiteks seenel ja müttasin oma 4 tundi metsas. Tulin tagasi päris vägeva saagiga ja kindlasti lähen mõnel päeval sinna veel. Mulle on alati tohutult meeldinud seenel käia. Kuidagi nii mõnus on seal olla ja ainsad mõtted, mis pähe tulevad “Kas siin metsas seeni on? Mis seen see on? Oh jesss, ma leidsin! Issand, kui palju neid on! Siin on nii mõnus!!!” Seega väga rahustav keskkond, kus olla omaette, anda ajule puhkust ja lihtsalt nautida.

Kätlin

22 Aug 2018

Võistlesin pühapäeval, 19.augustil, Pärnu Rannastaadioni kergejõustikuõhtul. Algselt naiste kettaheidet kavas ei olnud, kuid õnneks korraldajatega rääkides said kolm naissportlast ka oma etteaste koos meestega teha. Aitäh selle eest! Kohal olid siis peale minu veel Hanna Maria Kupper ja üks Briti kettaheitja. Kuna me võistlesime väljaspool arvestust, siis saime ainult kolm katset. Kui ala peakohtunik selle teatavaks tegi, siis oli päris mõru tunne küll, aga no mis teha. Kui kolm, siis kolm. Kohandasin oma mõtted ümber, et proovin siis seekord kolme katsega korraliku tulemuse kirja saada. EMil ju see kahjuks ei õnnestunud. Põhimõtteliselt kordus EMi stsenaarium. Esimene katse oli Berliinis 49, Pärnus X. Teine katse oli Berliinis X, Pärnus 51 ja kolmanda katse eel olin jälle seisus, kus head tulemust kirjas ei olnud. Seekord suutsin ma määrtustepäraselt kõik varbad ja sussiääred ringi sisse mahutada – tulemuseks 54.75. Suhteliselt ilus tulemus, kuid ikkagi jäi kripeldama see, et järgmist kolme katset ei tulnud ja pidin võistlust kõrvalt jälgima.

Hakkasin täna otsima võistluste tulemusi, et meenutada oma seeriat. Uskumatu on see, et naised nagu polekski ketast heitnud. Mul läks ikka omajagu aega, et üldse mingeid tulemusi leida. Üsna kurb, et naiste kettaheide on nii nähtamatu. Osaliselt on see mõistetav, sest konkurentsi eriti pole ja selle tõttu on kindlasti pealtvaatajatel ka huvi vähem, kuid samas on see ju kergejõustiku ala nagu kõik teised.

Õnneks on veel mõni võistlust tulemas ja järgmisena teen kaasa 25. augustil Audentese staadionil, kus toimub järjekordne Heitjate seeriavõistluse etapp. Seekord tuleb Soomest kohale ka üks mu hea tuttav, kelle isiklik rekord on 58.36. Seega tõotab tulle põnev võistlus. Tulge vaatama!

Kätlin

13 Aug 2018

EM on selleks korraks läbi. Ebaõnnestumisi on alati keerulisem sõnadesse panna kui rõõmu, kuid ometi ma tunnen, et see peab kirja saama. Ma olen paar päeva oma tegude üle järele mõelnud ja selle aja jooksul päris palju endale tuhka pähe raputanud. Enam ma nii kurb ei ole kui paar päeva tagasi, sest muuta ma ju enam midagi ei saa ja nii on nagu on. Fakt on see, et ma heitsin EMil 48.58 ja sain 29. koha. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma alla 50m kettakaarega nii tähtsal võistlusel ebaõnnestusin. Ma arvan, et igaüks kes teleri ees või koha peal oli, nägi seda, mida ta näha tahtis. Mõni kindlasti arvab, et ma olengi 48m vääriline, mõni aga nägi, et ma tegin viimasel katsel tegelikult oma ära, aga seekord jäi lihtsalt õnnest puudu. Kõigil on vaba voli teha omad järeldused ja see on täiesti okei. Kokkuvõttes olin ju mina see, kes oma võistluse esialgu nii raskeks tegi ja lõpuks selle täitsa ära rikkus.

Kõige ausam oleks ehk öelda, et ma kaotasin EMi kvalifikatsioonis pea. Ma tean, et mul on füüsilised võimed kaugele heitmiseks olemas, kuid võistlusel ei suutnud ma kahjuks kahte asja kokku panna. Ma arvan siiani, et mu kehva soorituse taga pole nõrgad närvid vaid pigem kogenematus ja vähene võistluspraktika tugevas konkurentsis. Ma tundsin end kui püssikuul, aga heidet ilusti kokku panna ei suutnud. Kettaheites on ju õige rütm ja tehnilised oskused kaugele heitmiseks väga olulisel kohal. Seekord ma aga eksisin mõlemaga rängalt. Viimaseks heiteks rahunesin maha, võtsin kiiruse alla ja suutsin oma heidet kontrollida, kuid see polnud määrustepärane. Iseenesest sain ju isegi heitega hakkama, kuid üleastutud katse on üleastutud ja siin pole rohkem midagi rääkida.

Ma paneksin oma sooritusele hindeks 3=(2). Seda loetakse nii: kolm kahe miinusega, sulgudes kaks. Ehk siis ääriveeri kolm, samas rohem nagu kaks. Mulle on jäänud meelde selline hindekombinatsioon gümnaasiumiajast ja selle autoriks oli mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Olgugi, et ma koolis selliseid hindeid ei saanud, siis nüüd tunnen end küll selle väärilisena. Tervitused Sulle, Ingrid!

Kogu selle kaose käigus, mis mu sees pärast võistlust toimunud on, olen unustanud ühe väga olulise asja. Siinkohal on mul hea meel, et seda mulle meelde tuletati. Nimelt teenisin ma oma EM pääsme ausalt välja ja ka normi täitmine oli tegelikult minu jaoks väga suur samm edasi. Ikkagi esimene täiskasvanute tiitlivõistluste normi alistamine. Mul on hea meel, et mu ümber ja kõrval on nii head ja siirad inimesed, kes ei lase mul pead norgu lasta ja tuletavad meelde, et edaspidi saab ju kõik vaid paremaks minna. Aitäh Teile veelkord!

Kettaid põõsasse ma see hooaeg veel ei viska ja kindlasti võistlen veel, sest ma pole nõus oma hooaega sellisel toonil lõpetama. Võistlen juba pühapäeval Pärnu Rannastaadioni kergejõustikuõhtul ja pärast seda 25.augustil Heitjate seeriavõistlusel.

Järgmiste õnnestumisteni!
Kätlin

06 Aug 2018

Uskumatu, aga juba homme lendan ma Berliini. Suvehooaeg on ikka meeletult kiiresti mööda läinud ja suve tipphetk ongi kätte jõudnud! Hetkel mul võistlusnärvi ja ärevust eelolevaks võistluseks pole. Olen kindel, et see tekib siis, kui ma hotelli uksest sisse astun või staadionile sõidan. Siis on see kõik juba nagu päris.

Ma tunnen kuidas vorm paremaks läheb ja ma olen veendunud, et sellel võistlusel on mu elu parim vorm. Ma lihtsalt pean pea selgena hoidma ja rahulikult oma asja tegema. Kvalifikatsiooninorm on 58.50. Ma usun, et selle peab ka edasipääsemiseks ära heitma, sest tase Euroopas on päris hea. Siit ka siis minu miinimum eesmärk sel EMil – pääs lõppvõistlusele! Ma arvan, et see on ka täiesti reaalne. Aga nagu ma juba ütlesin, siis ma pean ise rahulikuks jääma ja keskenduma oma heidetele. See hooaeg on mul olnud mõni üksik välisvõistlus, neist kõige tihedam konkurents oli märtsikuus heitjate talvistel Euroopa karikavõistlustel, aga sellest on juba päris palju möödas. Tore on Eesti parim olla ja kogu aeg võita, kuid Euroopa meistrivõistlusi silmas pidades see vist eriti hea näitaja pole, sest pidev võitmine paneb mind ilmselt mingil määral mugavustsooni ja võimalik, et ka pärsib paremate tulemuste saavutamist. Aga ma saan hakkama! Ma ootan seda võistlust väga ja tegelikult olen ju ennegi suurvõistlustel käinud, mis siis, et noorte klassis. Põhimõte on neil kõigil üks ja sama. Olen nende kõigiga väga hästi hakkama saanud, saan ka seekord :)

Naiste kettaheide on kavas juba sel neljapäeval. Grupp A võistleb kell 9.30 ja grupp B kell 11.00. Finaal on laupäeval kell 20.20. Ülekandeid saab näha ETV ja ETV2 kanalitel ning otseblogi lugeda veebis.

Link ajakavale:
http://ekjl.ee/content/editor/files/Ajakavad_ja_muu/Ajakavad_juhendid/2018/EATimetable(2)_English.pdf

Aga olgu, lähen nüüd kotti pakkima. Kohtumiseni teleriekraanil!

Kätlin

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Minu nimi on Kätlin Tõllasson ja minu suureks unistuseks on tõusta maailma absoluutsesse paremikku kettaheites. Olen 24-aastane. Olen lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi lennu parima sportlasena ning Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži spordikorralduse ja projektijuhtimise erialal. Samuti olen lastele treeneriks Audentese Spordiklubis.

Olen sündinud 04.06.1993, Viljandis. Oma sportlasteed alustasin algklassides ning põhiliselt tegelesin mitmevõistlusega. Kettaheitele spetsialiseerusin 2009. aastal, kui alustasin õpinguid Audentese Spordigümnaasiumis.

Olen võitnud kuldmedaleid Eesti meistrivõistlustelt nii kettaheites kui ka kuulitõukes, noorte-, juunioride-, noorsoo- ja absoluutklassi arvestuses kokku 19. Minu nimele kuulub Eesti U20 rekord kettaheites (53.02). Kuulun Eesti koondisesse ning olen saavutanud rahvusvahelistel võistlustel häid kohti. Noorteklassi parimateks saavutusteks Euroopa meistrivõistlustelt olid 8. koht ja 9. koht.

Born 1993 (age 25)
Coach Ants Kiisa
Club Audentese Spordiklubi

Personal bests

Discus throw

Show
Personal best

Competition results

Discus throw

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Heitjate seeriavõistlus 1. 56.24 m Tallinn June 2018
Heitjate seeriavõistlus 1. 55.45 m Tallinn May 2018
Heitjate Balti maavõistlus 1. 54.44 m Rakvere May 2018
Viimsi Gala 1. 55.17 m Randvere May 2018
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 1. 53.12 m Leiria March 2018
Suveuniversiaad 7. 53.16 m Taipei Aug. 2017
Eesti meistrivõistlused 1. 54.93 m Tallinn July 2017
Audentese lahtised 1. 55.68 m Tallinn June 2017
Võistkondlikud Euroopa Meistrivõistlused 3. 52.37 m Vaasa June 2017
Balti meistrivõistlused 2. 53.91 m Valmiera June 2017
Balti meistrivõistlused 1. 50.99 m Valmiera May 2017
Balti meistrivõistlused 1. 54.27 m Alytus May 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 11. 51.17 m Arad March 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 13. 51.87 m Las Palmas March 2017
Balti meistrivõistlused 3. 52.22 m Valmiera Aug. 2015
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.62 m Rakvere July 2015
Põhjamaade meistrivõistlused (U23) 1. 50.36 m Kopenhaagen July 2014
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.57 m Rakvere June 2014
Euroopa meistrivõistlused (U23) 18. 46.96 m Tampere July 2013
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 8. 50.15 m Castellon March 2013
Balti meistrivõistlused 2. 53.02 m Valmiera June 2012
Eesti MV 2. 49.04 m Tallinn Aug. 2011
Eesti meistrivõistlused (U20) 1. 48.3 m Rakvere July 2011
Eesti meistrivõistlused (U18) 1. 38.72 m Valga June 2010
Bigpank Kuldliiga 2. 44.54 m Kohila June 2010
Eesti meistrivõistlused (U16) 1. 37.58 m Rakvere July 2008
Sponsors
Your logo missing? Click on the button.