Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

Kätlin Tõllasson (25)

Discus

11 FANS
30 Sep 2018

Kaks nädalat puhkust on läbi! Ilmselt uuel nädalal häälestan end uuesti trennilainele. Vahepeal olen aga ennast täiendavalt harinud ja koolitanud, sest plaanin oma treenerikutset tõsta. Üldainete koolitusel räägitakse eelkõige, et kuidas teoorias kõik see sportlaseks saamine käib ja mis sellega kaasneb. Vahepeal on isegi täitsa igav, sest paljud asjad on juba ammu selgeks saanud ja pähe kulunud. Samas mõni asi on tuttav, aga lihtsalt meelest läinud ja natuke midagi uut ka. Aga mis seal ikka, kordamine pidi tarkuse ema olema. See kõik tuleb mulle kindlasti kasuks kahes vaatevinklis: minule kui sportlasele ja minule kui treenerile. Iga päev lapsi treenides pean ka ise üldjoontes kõik need samad asjad läbi mõtlema, töötama ja viima, mis sportlasena oma trennis. See on andnud positiivse tõuke minule kui sportlasele, sest ma suudan oluliselt paremini mõista ka oma treeningute ülesehitust ja toimimist. Minu meelest on oluline, et lisaks treenerile teaks ka sportlane kogu protsessi nüansse ning suudaks ja oskaks kaasa mõelda. Vastasel juhul on sportlase-treeneri suhe valdavalt käsu vormis ja sportlane teeb lihtsalt kõike, mida treener ütleb, mõtlemata sealjuures kaasa miks ta seda kõike teeb või milleks seda vaja on. Ilmselgelt on selle tagajärg võistlustulemuste protokollis ja tavaliselt mitte just kõige säravam.

Kõik minu õpilased teavad, et ma olen sportlane. Või siis mulle on jäänud selline mulje, aga nii nad räägivad :D Minu meelest on see vaid boonus minu töös, sest mul on juba üpris palju kogemusi, mida jagada. Ma olen ise põhiliselt kogu oma elu sporti teinud ja sinna perioodi on kuulunud aeg, kus ma käisin vabatahtlikult ja rõõmuga ning see etapp, kui see mulle absoluutselt ei meeldinud ja leidsin mustmiljon põhjust miks trenni mitte minna. Seega ma usun, et suudan end vastavalt vajadusele lastega üpris hästi samastada ja arusaadavalt põhjendada, miks miski on oluline ja mis mitte. Laste trennides tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus neil kipub laiskuseuss sisse pugema, siis näited minu enda sportlasteest peletab selle üldjuhul kiirelt eemale ja trenn võib jätkuda. Ma teen iga kord omalt poolt kõik, et trenn oleks lõbus, arendav ja kasulik. Loodetavasti suudavad lapsed sellest kõigest midagi õppida ning minul on hea meel juba selle üle, kui suudan neis tekitada spordiharjumuse, et nad ka tulevikus end alati vormis hoiaks. Igaühest ei peagi tippsportlast saama, kuid see oleks päris tore, kui keegi sellest salaja juba unistaks :)

Kätlin

20 Sep 2018

Oeh, viimasest postitusest on päris palju aega möödas. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Laupäeval lõpetasin ka oma hooaja ära, kuid nüüd siis kõigest järgemööda.

25. augustil toimunud Heitjate seeriavõistlusel sain protokolli kirja 55.33 ja selle hooaja ainsa teise koha. Võitis soomlane Salla Sipponen tulemusega 56.17. Pean mainima, et see oli üks vägev võistlus ja mul on ääretult hea meel, et Salla Eestisse võistlema sõitis. Sellist konkurentsi pole ma Eestimaa pinnal ikka väga ammu tundnud. Ilmselt viimati oli selline vastaseis siis kui Eha Rünne veel võistles ja ma polnud veel Eesti meistritiitlit kätte saanud ca 6 aastat tagasi. Ahjaa, muidugi oli vahepeal debatte ka Anu Teesaarega, aga enamus sellest perioodist olin kimpus vigastuste või suurte tagasilöökidega ning ei saanud endast kõike välja panna. Seoses sellega tuleb meelde üks hooaeg, kus ma kaotasin Anule absoluutselt kõik võistlused terve hooaja vältel, väljaarvatud üks – Eesti meistrivõistlused! Võitsin ikka väga õigel ajal ja õiges kohas. Aga see selleks.

Vahepeal tegin kaasa veel 4. septembril noorte Heitjate seeriavõistlusel, kus ma sain kirja viimasel katsel 55.25, siis võistlesin 7. septembril Heitjate seerial Kohilas, kus sain kirja 53.94 ja 11. septembril jälle noori heitjaid kimbutades sain protokolli 53.97. Hooaja lõpu kohta isegi üsna hea stabiilsus.

Aga kui tulla nüüd selleni, kuidas ma ennast ise nendel võistlustel tundsin, siis ausaltöeldes olin ma vaimselt juba septembri alguses väsinud. Võta nüüd näpust kas see on endiselt EM mõju ja sügaval sisimas olin juba varem selleks hooajaks alla andnud või olin lihtsalt pikast hooajast kurnatud. Täpselt ei oskagi öelda, võib-olla mõlemad kokku, võib-olla hoopis midagi muud. Igaljuhul trennis ja võistlustel oli väga raske. Vahel vedasin peaaegu juba jalgu järel, sest need lihtsalt ei tahtnud enam halli poole astuda. Tulemused võistlustel aga näitasid, et füüsis on endiselt heas vormis, aga vaim rikkus kindlasti ilusamate tulemusete vormistamise ära. Lihtsalt tundsin, kuidas ma enam ei suuda ja kõik. Hooaja lõpus on seda ennegi ette tulnud ja ma arvan, et see on normaalne.

Viimane võistlus toimus Tõrvas, mis on juba õige mitu aastat mu hooaja viimaseks võistluseks saanud. Selle võistluse formaat on väga lahe ja mulle meeldib seal alati võistelda, vahet pole kui väsinud ma ka poleks eelnevast hooajast. Seal on nii mõnus õhkkond ja Tõrva elanikud on suureks toeks ja abiks. Alati elatakse nii tulihingeliselt kaasa ja niiviisi on lausa lust oma hooajale kriips alla tõmmata. Aitäh selle eest!

Täna on juba neljas hommik, kui ma trennis ei käinud. Viimati oli nii palju puhkepäevi järjest umbes täpselt aasta aega tagasi. Jube hea tunne on. Naudin oma puhkust täiega! Muidugi ei tähenda see seda, et ma nüüd istun kodus jalad seinal ja ei tee mitte midagi. Trenni ma hommikul küll ei lähe, kuid Audentese hallis käin ikka iga päev, sest väiksed spordisõbrad vajavad oma treenerit. Ahjaa, üks päev käisin näiteks seenel ja müttasin oma 4 tundi metsas. Tulin tagasi päris vägeva saagiga ja kindlasti lähen mõnel päeval sinna veel. Mulle on alati tohutult meeldinud seenel käia. Kuidagi nii mõnus on seal olla ja ainsad mõtted, mis pähe tulevad “Kas siin metsas seeni on? Mis seen see on? Oh jesss, ma leidsin! Issand, kui palju neid on! Siin on nii mõnus!!!” Seega väga rahustav keskkond, kus olla omaette, anda ajule puhkust ja lihtsalt nautida.

Kätlin

22 Aug 2018

Võistlesin pühapäeval, 19.augustil, Pärnu Rannastaadioni kergejõustikuõhtul. Algselt naiste kettaheidet kavas ei olnud, kuid õnneks korraldajatega rääkides said kolm naissportlast ka oma etteaste koos meestega teha. Aitäh selle eest! Kohal olid siis peale minu veel Hanna Maria Kupper ja üks Briti kettaheitja. Kuna me võistlesime väljaspool arvestust, siis saime ainult kolm katset. Kui ala peakohtunik selle teatavaks tegi, siis oli päris mõru tunne küll, aga no mis teha. Kui kolm, siis kolm. Kohandasin oma mõtted ümber, et proovin siis seekord kolme katsega korraliku tulemuse kirja saada. EMil ju see kahjuks ei õnnestunud. Põhimõtteliselt kordus EMi stsenaarium. Esimene katse oli Berliinis 49, Pärnus X. Teine katse oli Berliinis X, Pärnus 51 ja kolmanda katse eel olin jälle seisus, kus head tulemust kirjas ei olnud. Seekord suutsin ma määrtustepäraselt kõik varbad ja sussiääred ringi sisse mahutada – tulemuseks 54.75. Suhteliselt ilus tulemus, kuid ikkagi jäi kripeldama see, et järgmist kolme katset ei tulnud ja pidin võistlust kõrvalt jälgima.

Hakkasin täna otsima võistluste tulemusi, et meenutada oma seeriat. Uskumatu on see, et naised nagu polekski ketast heitnud. Mul läks ikka omajagu aega, et üldse mingeid tulemusi leida. Üsna kurb, et naiste kettaheide on nii nähtamatu. Osaliselt on see mõistetav, sest konkurentsi eriti pole ja selle tõttu on kindlasti pealtvaatajatel ka huvi vähem, kuid samas on see ju kergejõustiku ala nagu kõik teised.

Õnneks on veel mõni võistlust tulemas ja järgmisena teen kaasa 25. augustil Audentese staadionil, kus toimub järjekordne Heitjate seeriavõistluse etapp. Seekord tuleb Soomest kohale ka üks mu hea tuttav, kelle isiklik rekord on 58.36. Seega tõotab tulle põnev võistlus. Tulge vaatama!

Kätlin

13 Aug 2018

EM on selleks korraks läbi. Ebaõnnestumisi on alati keerulisem sõnadesse panna kui rõõmu, kuid ometi ma tunnen, et see peab kirja saama. Ma olen paar päeva oma tegude üle järele mõelnud ja selle aja jooksul päris palju endale tuhka pähe raputanud. Enam ma nii kurb ei ole kui paar päeva tagasi, sest muuta ma ju enam midagi ei saa ja nii on nagu on. Fakt on see, et ma heitsin EMil 48.58 ja sain 29. koha. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma alla 50m kettakaarega nii tähtsal võistlusel ebaõnnestusin. Ma arvan, et igaüks kes teleri ees või koha peal oli, nägi seda, mida ta näha tahtis. Mõni kindlasti arvab, et ma olengi 48m vääriline, mõni aga nägi, et ma tegin viimasel katsel tegelikult oma ära, aga seekord jäi lihtsalt õnnest puudu. Kõigil on vaba voli teha omad järeldused ja see on täiesti okei. Kokkuvõttes olin ju mina see, kes oma võistluse esialgu nii raskeks tegi ja lõpuks selle täitsa ära rikkus.

Kõige ausam oleks ehk öelda, et ma kaotasin EMi kvalifikatsioonis pea. Ma tean, et mul on füüsilised võimed kaugele heitmiseks olemas, kuid võistlusel ei suutnud ma kahjuks kahte asja kokku panna. Ma arvan siiani, et mu kehva soorituse taga pole nõrgad närvid vaid pigem kogenematus ja vähene võistluspraktika tugevas konkurentsis. Ma tundsin end kui püssikuul, aga heidet ilusti kokku panna ei suutnud. Kettaheites on ju õige rütm ja tehnilised oskused kaugele heitmiseks väga olulisel kohal. Seekord ma aga eksisin mõlemaga rängalt. Viimaseks heiteks rahunesin maha, võtsin kiiruse alla ja suutsin oma heidet kontrollida, kuid see polnud määrustepärane. Iseenesest sain ju isegi heitega hakkama, kuid üleastutud katse on üleastutud ja siin pole rohkem midagi rääkida.

Ma paneksin oma sooritusele hindeks 3=(2). Seda loetakse nii: kolm kahe miinusega, sulgudes kaks. Ehk siis ääriveeri kolm, samas rohem nagu kaks. Mulle on jäänud meelde selline hindekombinatsioon gümnaasiumiajast ja selle autoriks oli mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Olgugi, et ma koolis selliseid hindeid ei saanud, siis nüüd tunnen end küll selle väärilisena. Tervitused Sulle, Ingrid!

Kogu selle kaose käigus, mis mu sees pärast võistlust toimunud on, olen unustanud ühe väga olulise asja. Siinkohal on mul hea meel, et seda mulle meelde tuletati. Nimelt teenisin ma oma EM pääsme ausalt välja ja ka normi täitmine oli tegelikult minu jaoks väga suur samm edasi. Ikkagi esimene täiskasvanute tiitlivõistluste normi alistamine. Mul on hea meel, et mu ümber ja kõrval on nii head ja siirad inimesed, kes ei lase mul pead norgu lasta ja tuletavad meelde, et edaspidi saab ju kõik vaid paremaks minna. Aitäh Teile veelkord!

Kettaid põõsasse ma see hooaeg veel ei viska ja kindlasti võistlen veel, sest ma pole nõus oma hooaega sellisel toonil lõpetama. Võistlen juba pühapäeval Pärnu Rannastaadioni kergejõustikuõhtul ja pärast seda 25.augustil Heitjate seeriavõistlusel.

Järgmiste õnnestumisteni!
Kätlin

06 Aug 2018

Uskumatu, aga juba homme lendan ma Berliini. Suvehooaeg on ikka meeletult kiiresti mööda läinud ja suve tipphetk ongi kätte jõudnud! Hetkel mul võistlusnärvi ja ärevust eelolevaks võistluseks pole. Olen kindel, et see tekib siis, kui ma hotelli uksest sisse astun või staadionile sõidan. Siis on see kõik juba nagu päris.

Ma tunnen kuidas vorm paremaks läheb ja ma olen veendunud, et sellel võistlusel on mu elu parim vorm. Ma lihtsalt pean pea selgena hoidma ja rahulikult oma asja tegema. Kvalifikatsiooninorm on 58.50. Ma usun, et selle peab ka edasipääsemiseks ära heitma, sest tase Euroopas on päris hea. Siit ka siis minu miinimum eesmärk sel EMil – pääs lõppvõistlusele! Ma arvan, et see on ka täiesti reaalne. Aga nagu ma juba ütlesin, siis ma pean ise rahulikuks jääma ja keskenduma oma heidetele. See hooaeg on mul olnud mõni üksik välisvõistlus, neist kõige tihedam konkurents oli märtsikuus heitjate talvistel Euroopa karikavõistlustel, aga sellest on juba päris palju möödas. Tore on Eesti parim olla ja kogu aeg võita, kuid Euroopa meistrivõistlusi silmas pidades see vist eriti hea näitaja pole, sest pidev võitmine paneb mind ilmselt mingil määral mugavustsooni ja võimalik, et ka pärsib paremate tulemuste saavutamist. Aga ma saan hakkama! Ma ootan seda võistlust väga ja tegelikult olen ju ennegi suurvõistlustel käinud, mis siis, et noorte klassis. Põhimõte on neil kõigil üks ja sama. Olen nende kõigiga väga hästi hakkama saanud, saan ka seekord :)

Naiste kettaheide on kavas juba sel neljapäeval. Grupp A võistleb kell 9.30 ja grupp B kell 11.00. Finaal on laupäeval kell 20.20. Ülekandeid saab näha ETV ja ETV2 kanalitel ning otseblogi lugeda veebis.

Link ajakavale:
http://ekjl.ee/content/editor/files/Ajakavad_ja_muu/Ajakavad_juhendid/2018/EATimetable(2)_English.pdf

Aga olgu, lähen nüüd kotti pakkima. Kohtumiseni teleriekraanil!

Kätlin

01 Aug 2018

Hei!

Nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlustel võitsin oma viienda järjestikuse meistritiitli!

Nüüdseks on olnud veidi aega, et tagasi mõelda, videosid vaadata ja seda kõike analüüsida. Järeldus, milleni ma jõudnud olen on see, et vorm läheb paremaks ja tegelikult on heited ka täitsa enam-vähem. Staadionil keerutanud tuul oli pühapäeval kilose ketta jaoks vist valelt poolt ja liiga tugev, seega surus ta selle kohe vastu maad. Juba ringist tundus, et ketas käitub väga imelikult ja olingi korraks segaduses, et enda arvates tegin kindla peale heite, aga see kandus napilt 52m. Võttis veidi kukalt kratsima küll, aga kui järgmistel heidetel ketas samamoodi õhus tsirkust tegi, siis viisin otsad kokku, et midagi peab ka mujal valesti olema. Lõpptulemuseks jäi 53.61. Numbrid ju näitavad vähem kui ma tahaks, kuid siiski ei tasu selle ühe võistluse põhjal mingeid vettpidavaid järeldusi teha. Kuumus oli omaette ooper ja täiesti hullumeelne – 35 soojakraadi!!! Mind see isegi nii väga ei häirinud, sest sellist ilma on juba siin mõni aeg olnud, aga raske oli sellegipoolest. Esimestel katsetel oli pea täitsa selge, aga viimastel oli juba tunda, et kõige teravam pliiats enam pole.

Nädalake on EMi etteasteni jäänud ja selle ajaga saab kindlasti jalad teravamaks ja heitmise paremaks. Eile käisin alaliidus oma varustusel järel ja nüüd olen täitsa valmis Berliini poole sõitma. Kuumus siin Eestis on jube väsitavaks muutunud ja ma ootan tegelikult, et seal oleks veidi jahedam. Soe ilm on mõnus, aga olgem ausad, trenni teha on päris raske. Üleüldse füüsiline tegevus või liigutamine võtab kohe higimulli otsaette. Kergendasin täna veidi enda vaeva ja ostsin ventilaatori, mis natukenegi õhu liikuma paneb ja öösel paremini magada laseb. Praegusel hetkel on muidugi ventilaatori poest leidmine sama, mis heinakuhjast nõela otsimine. Müüa rääkis poes, et just oli tulnud uus partii ja ta oli poole tunniga müünud 90 ventilaatorit. Ulme! :D Hakkan kohe katsetama ja vaatame, kas see haruldane asi toimib ka siis.

Kätlin

18 Jul 2018

13 ja reede võistlesin Kohilas Gerd Kanteri Tänutuuril. Ma heitsin 54.68 ja uuendasin ka Kohila staadioni rekordit, mille ma sügisel juba enda nimele võtsin. See oli äraütlemata lahe võistlus ja seda sõna otseses mõttes. Nagu juba eeldada võib, siis sellel võistlusel oli kavas vaid kettaheide. Võistlustules oli 9 sportlast, meestekari ja mina. Viimast korda Kohila staadionil võistelnud Kanter meelitas kohale päris palju pealtvaatajaid ja fänne. Eriti mõnusaks tegi selle võistluste see, et kohal oli kommentaator, kes kutsus publikut igale sportlasele kaasa elama. Rahvas elaski kaasa ja plaksutas nii ringi minnes, ringis olemise ajal kui ka sealt välja tulles. Kogu õhkkond oli nii vägev, et see andis ainult hoogu juurde, et veel paremini ja kaugemale heita. Algselt polnud mul üldse plaanis sellele võistlusele minna, kuid mu treener oli noortega Tamperes MMil ja heitetrenn pidi niikuinii sel päeval olema, siis mõtlesin, et miks mitte. Ja mul on väga hea meel, et ma läksin. Tulemus polegi ju ehk teab mis suurepärane, kuid viimased võistlused on olnud natuke kohmakad ja ebastabiilsed. Selle võistlusega sain kuidagi jälle sellise hea tunde ja emotsiooni tagasi. Nii et igati väärt ja vajalik võistlus.

Järgmise võistluse teen juba homme Heitjate seeriavõistlusel Audentese staadionil ja pärast seda Eesti meistrivõistlustel. Rohkem esialgu plaanis pole. EMil on naiste kettaheite eelvõistlus kavas juba 9. augustil. Praegu ma olen trennilainel ja võistlusteks eraldi ei valmistu. Eesmärk on ikkagi EMil parimas vormis olla. Seega jätkan oma igapäevast rühkimist staadionil ja jõusaalis ning püüan olla homme parem kui ma olin täna.

Kätlin

11 Jul 2018

Hei!

Ma võlgnen mõned mõtted ja tunded möödunud nädalavahetusel toimunud võistlustelt. Laupäeval tegin Kadriorus kaasa Eesti karikavõistlustel Audentese Spordiklubi ridades ja pühapäeval Haapsalus Omavalitsuste Suvemängudel, kus mul oli au esindada oma koduvalda. Aitäh Põhja-Sakala vald ja Audentese Spordiklubi, et olete mind alati toetanud ja vajalikel hetkedel abikäe ulatanud. Olen alati valmis nii valla kui ka klubi eest võistlema. Kui juba kiitmiseks läks, siis muidugi ei saaks ma ka ilma Höövelliistu (ekstra suured kniksud ja kraapsud), MyBody, Sportlio ja KSA Silmakeskuseta olla seal, kus ma praegu olen. Seega suur-suur aitäh kõigile mu toetajatele. Ma olen tõesti väga õnnelik, et Te mul olete!

Mul ei läinud tegelikult kummalgi võistlusel eriti hästi. Kadriorus heitsin 51.50 ja Haapsalus 50.73. Ma olen nüüd siin paar päeva aeg-ajalt mõtisklenud selle üle, et miks see nii on ja ainus põhjus, milleni ma olen suutnud jõuda on see, et haigus, mis mind mõni aeg tagasi piinamas käis, ei olnudki nii süütuke kui ta alguses tundus. See niitis mind ikka korralikult maha. Ma tunnen, et alles see nädal on trennis jälle hea enesetunne ja jaksan end inimese kombel liigutada. Terve eelmine nädal oli füüsiliselt nii raske. Isegi soojendusringid tundusid üle jõu käivat, rääkimata muudest asjadest ja üleüldine olek oli ka nii uimane. Igaljuhul on mul hea meel, et see nädal on juba palju parem ja tunnen end jälle sportlasena. Enam ei pea järeleandmisi tegema ja saab plaanist kinni pidada. Super!

Kätlin

28 Jun 2018

Alati ei lähe nii nagu ma tahan ja eks see ole normaalne ka. Ärkasin teisipäeva hommikul üles, kõik oli ilus ja siis järsku enam polnud. Mul oli jube halb olla ja pidin tunnistama, et ma olen haigeks jäänud. Tekib küsimus, kes see suvel üldse haige on?! Aga saan kaks kätt taeva poole sirutada ja öelda, et MINA! Kuigi tuleb ka seda mainida, et siiani olen päris hästi vastu pidanud ja pärast sügisest mandlioppi pole ma kordagi haige olnud, isegi mitte nohu ega köha vms. Õnneks tundub, et nüüd oli lihtsalt ühepäevane haigus, mis nüüd veel paar päeva endast siin märku annab ja hoiatab, et peaks oma aktiivsust kontrolli all hoidma ja liigselt mitte rapsima. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati palavik oli. Ja ikka selline palavik, et kraadiklaas näitab mitmeid tunde 39 ja ainus asi, mis lõpuks selle alla aitab saada on vana hea viinasokk. See oli küll mu elupäästja, sest enne seda ma lihtsalt sõna otseses mõttes lamasin terve päeva voodis. Vaatasin huvi pärast oma aktiivsusmonitorilt, et palju ma teisipäevasel päeval üldse kokku liikusin. Trummipõrin ja vastus on teie ees – 887 sammu, 608 meetrit ja 19 minutit aktiivsust. Milline suurepärane tulemus. Seda saab juba voodirežiimiks nimetada küll :D Ilmselgelt trenni minekust ma ei suutnud isegi unistada, eile ka veel mitte. Täna olen juba nii palju kosunud, et jalutasin metsas, tegin väljaasteid ja kerelihaseid. Olemine läheb paremaks, aga kerge nõrkus on endiselt ja natuke pean veel kosuma. Loodetavasti läheb see kõik ruttu üle ja saab uuesti trenni tegema hakata. Tegelikult laupäeval on Viimsis üks heidete võistlus ja esialgse plaani järgi ma kavatsesin seal võistelda. Nüüd tegelikult oleneb homsest päevast see, kas ma ikkagi osalen või mitte. Suure tõenäosusega olen ma seal siiski kohal, aga eks näis.

Vahepealsed treeningud on läinud tegelikult päris hästi, aga olen tundnud kerget väsimust. Ma isegi ei imesta kui see haigus nüüd meelega tuli ja sundiski mind korraks puhkama. Paar heitetrenni tegime vahepeal ka Aleksander Tammertiga. Hea meel oli kuulda seda, et ta tõi minu heidetes samad vead välja, mille kallal me Antsuga juba töötame. See andis kinnitust ja enesekindlust veel juurde, et oleme õigel teel ja ajame õiget asja. Nüüd tuleb siis jätkuvalt vaeva näha ja need vead siiski kiiremas korras välja juurida. Ega EM ka enam mägede taga pole ja selleks ajaks pean olema oma parimas vormis!

Kätlin

20 Jun 2018

Tere jälle!

Laupäeval toimus Lätis Balti maavõistlus. Mind krooniti ka seekord Balti meistriks ja seda Ogre staadioni rekordiga – 52.50. Ilmselt mäletad, et ma olen juba mõned nädalad tagasi selle tiitli saanud, kuid need võistlused erinesid veidi üksteisest. Nimelt varasem tiitel oli pärit ainult heitjate Balti maavõistluselt. Seekordne aga suur Balti matš, teise nimega Presidendi karikas, kus olid esindatud kõik kergejõustiku alad. Kettaheites oli meil sama koosseis, mis mõned nädalad tagasi Rakveres toimunud heitjate baltikatel, aga seekord võitsin 2m kehvema tulemusega kui tookord.

Tuleb tunnistada, et tulemus väga rõõmsaks ei teinud ja sellele on ka lihtne selgitus– ma ei saanud selle kettaheite ringiga hakkama. Andsin endast küll parima, kuid pidin sellele ringile siiski alla vanduma. Ma tundsin ennast tegelikult väga hästi, aga nii pea kui ma proovikatsed ära teinud olin, sain aru, et seekord ma olen küll selle võistlusega veidi hädas. Seletan ka lühidalt minu jaoks paha ringi põhimõtte lahti – kare ring, mis kisub jalad kinni ja takistab veidi tehnilist sooritust. Muidugi ei ole süüdi kare ring, vaid ma ise ka ikka, sest ilmselgelt olen mina seal ringis tegusid tegemas ja peaks olenemata olukorrast suutma oma jalgu liigutada. See hooaeg polegi veel sellist ringi jalge alla sattunud ja siit ka pisike meeldetuletus, et tuleb sarnaseid ringe aeg-ajalt katsetada, sest iial ei tea, missugused ringid kuskil ees ootavad. Seega tuleb selleks lihtsalt edaspidi rohkem valmis olla ja ise sellega hakkama saada. Igal juhul oli see väärt kogemuse omandamine, mis ühtlasi tõi välja ka suuremad murekohad, millega trennis veel vaeva nägema peab.

Järgmine võistlus ei lase end kaua oodata ja on juba 23.juunil Kadriorus. Seekord siis järjekordne Heitjate seeriavõitlus, kuid seekord koos lisaaladega ning seal on palju, mida vaadata. Tule veeda oma laupäev sportlikult ja siis saab õhtul tähistada ilusaid tulemusi suure lõkke ja tralliga :)

Kätlin

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Minu nimi on Kätlin Tõllasson ja minu suureks unistuseks on tõusta maailma absoluutsesse paremikku kettaheites. Olen 24-aastane. Olen lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi lennu parima sportlasena ning Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži spordikorralduse ja projektijuhtimise erialal. Samuti olen lastele treeneriks Audentese Spordiklubis.

Olen sündinud 04.06.1993, Viljandis. Oma sportlasteed alustasin algklassides ning põhiliselt tegelesin mitmevõistlusega. Kettaheitele spetsialiseerusin 2009. aastal, kui alustasin õpinguid Audentese Spordigümnaasiumis.

Olen võitnud kuldmedaleid Eesti meistrivõistlustelt nii kettaheites kui ka kuulitõukes, noorte-, juunioride-, noorsoo- ja absoluutklassi arvestuses kokku 19. Minu nimele kuulub Eesti U20 rekord kettaheites (53.02). Kuulun Eesti koondisesse ning olen saavutanud rahvusvahelistel võistlustel häid kohti. Noorteklassi parimateks saavutusteks Euroopa meistrivõistlustelt olid 8. koht ja 9. koht.

Born 1993 (age 25)
Coach Ants Kiisa
Club Audentese Spordiklubi

Personal bests

Discus throw

Show
Personal best

Competition results

Discus throw

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Heitjate seeriavõistlus 1. 56.24 m Tallinn June 2018
Heitjate seeriavõistlus 1. 55.45 m Tallinn May 2018
Heitjate Balti maavõistlus 1. 54.44 m Rakvere May 2018
Viimsi Gala 1. 55.17 m Randvere May 2018
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 1. 53.12 m Leiria March 2018
Suveuniversiaad 7. 53.16 m Taipei Aug. 2017
Eesti meistrivõistlused 1. 54.93 m Tallinn July 2017
Audentese lahtised 1. 55.68 m Tallinn June 2017
Võistkondlikud Euroopa Meistrivõistlused 3. 52.37 m Vaasa June 2017
Balti meistrivõistlused 2. 53.91 m Valmiera June 2017
Balti meistrivõistlused 1. 50.99 m Valmiera May 2017
Balti meistrivõistlused 1. 54.27 m Alytus May 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 11. 51.17 m Arad March 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 13. 51.87 m Las Palmas March 2017
Balti meistrivõistlused 3. 52.22 m Valmiera Aug. 2015
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.62 m Rakvere July 2015
Põhjamaade meistrivõistlused (U23) 1. 50.36 m Kopenhaagen July 2014
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.57 m Rakvere June 2014
Euroopa meistrivõistlused (U23) 18. 46.96 m Tampere July 2013
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 8. 50.15 m Castellon March 2013
Balti meistrivõistlused 2. 53.02 m Valmiera June 2012
Eesti MV 2. 49.04 m Tallinn Aug. 2011
Eesti meistrivõistlused (U20) 1. 48.3 m Rakvere July 2011
Eesti meistrivõistlused (U18) 1. 38.72 m Valga June 2010
Bigpank Kuldliiga 2. 44.54 m Kohila June 2010
Eesti meistrivõistlused (U16) 1. 37.58 m Rakvere July 2008
Sponsors
Your logo missing? Click on the button.