View Top 10 most visited athletes - April 2019

Kätlin Tõllasson (25)

Discus

13 FANS
19 May 2019

Ma kirjutasin ükskord, et Bee Pearl saatis mulle testimiseks mesilaste suira kapslid. Nüüdseks on kuu aega möödas ja tops on tühi. Kui tekkis küsimus, et mis imeasi see küll on, siis suir on kõige lihtsamini öeldes mesilaste poolt ümbertöödeldud õietolm. Suira on nimetatud maailma kõike täisväärtuslikumaks toiduks ning seda on kõrgelt hinnatud aastasadu. Vanasti tarvitati seda toidu asemel ning tänu suira kõrgele toitainesisaldusele, suutis see nii inimestel kui loomadel hinge sees hoida. Kuna mesilaste valmistatud suir sisaldab ohtralt antioksüdante, valke, süsivesikuid, rasvhappeid, mineraale ja vitamiine, tarvitatakse seda sageli toidulisandina immuunsüsteemi turgutamiseks.

Inimese organismis aitab suir kaasa toitainete omastamisele ja suurendab nende toimet. Suiras on palju vitamiine (B1, B2, B3, B5, B12, E, C, P, D ja K), makro- ja mikroelemente (kaalium, magneesium, fosfor, raud, vask, tsink, jood jt), looduslikke antibiootikume, antioksüdante, hormoone, asendamatuid amino- ja rasvhappeid (oomega-3 ja oomega-6) ja teisi bioaktiivseid aineid. Asendamatuid aminohappeid on õietolmus näiteks viis-kuus korda rohkem kui loomalihas või piimas. Suir aitab kaasa kilpnäärme, maksa, seedetrakti, närvide ja endokriinse süsteemi normaalsele tegevusele. Parandab vereringet, alandab vererõhku, suurendab leukotsüütide, erütrotsüütide ja hemoglobiini sisaldust veres ning aitab taastada soolestiku mikrofloorat.

Mida suir aga minuga tegi?

Ma alustasin Bee Pearli kapslite võtmist Hispaania laagris. Enne seda käisin vereproovi andmas, et üleüldist verepilti vaadata. Tagasitulles tegin sama kontrolltesti uuesti ja muutused olid märgatavad. Enne laagrit olid vitamiinide näidud organismis sellised, mis katsid enam-vähem 50% minu vajadustest. Suurema treeningkoormuse juures oleks jäänud sellest aga väheks. Järelproov oli oluliselt parem ning näidud kõrgemad kui enne. Olulisemad muutused olid näha B12-vitamiini, D-vitamiini, raua, kaltsiumi ja foolhappe väärtustes. Üllatunud olin kõige rohkem vereloomega seotud näitajate kasvu üle. Selle kõige tulemusena on hemoglobiini näit 140g/l ja sellega võin sportlasena üsna rahule jääda.

Näidud näitudeks, aga tegelikult enesetunde järgi saaksin öelda, et see on asi, mis päriselt ka töötab. Kindlasti on hea enesetunde, paremate verenäitude ja tulemuste taga ka soe kliima, keskkonnavahetus, toitumine ja kvaliteetsemad treeningud, kuid siiski ma usun Bee Pearli toimesse. Hispaanias olen põhimõtteliselt igal aastal kasvõi kerge nohu endale saanud, kuid see aasta ei murdnud mind isegi seal laialt levinud kõhuviirus, mida enamus laagerdajaid läbi põdes. Treeningud oli rasked, koormused suured, kuid olenemata sellest ei tundnud jalustrabavat väsimust ega organismi kurnatust. Ma saaks öelda, et suir tegi tõesti oma tööd – tasakaalustas mu vitamiinide ja mineraalide vajadusi ning hoidis tervena! Tundub, et pean siinkohal edastama kiidusõnad ja tänuavaldused Bee Pearli inimestele. Aitäh suurepärase toote ja võimaluse eest, et enda tervisest veel rohkem hoolida!

Põhjalikumalt saab suira kohta lugeda veel:
http://www.remedyway.ee/blog/?s=suir&lang=et
https://beepearl.ee/kuidas-suir-tekib/

ja osta saab siit - https://beepearl.ee

07 May 2019

Olen laagrist tagasi jõudnud ja oleks õige aeg teha ka kokkuvõte toimunust. Laagri pikkuseks oli seekord 20 päeva. Esimesed heiterennid olid üsna head, isegi paremad kui eelmistel aastatel. Hea meel on selle üle, et mingi aasta-kaks tagasi kadus paigaltheite tunnetus ära, aga laagri keskpaigas leidsin selle uuesti üles.

Muidu oli meil ilm soe ja päike paistis, aga 5 päeva oli täielik jama. Vihma sadas 24/7 ja treeningud olid seetõttu veidi raskendatud, sest sees tegemise võimalust seal polnud (välja arvatud kangisaal ja hotelli pisike jõusaal). Kaks trenni sai tehtud hotellitoas – kere ja kummiharjutused. Ühel vihmasel ja jahedamal päeva, kui väljas oli kuskil 10-11 kraadi, tegin heitmisel reie lähendajalihasele veidi haiget. Ma ei libisenud märjas ringis ega midagi, sest trenni sain teha täies mahus ilma valuta ja sain halbades tingimustes isegi väga hästi hakkama. Mu ainus teooria on see, et soojendus jäi veidi lünklikuks ja koostöös jaheda ilmaga tekitas sellise olukorra. Soojad riided olid seljas, aga tundub, et mitte piisavalt soojad. Ma alguses päris täpselt aru ei saanudki, kas on valus või mitte, aga järgmisel heitetrennil oli päris tugevalt tunda ja hooga ei saanud üle kolme heite teha. Heitsin paigalt ja venitasin kummi peale... Ausalt öeldes olin selle “vigastuse” peale korraks päris närvis, sest see on selline nõme asi, et kui rohkem haiget teha, siis maadlen terve suve vaimse ja füüsilise valuga. Kuna seda on mul varem olnud nii raskemal kui ka kergemal kujul, siis seda valuaistingut on peast jube raske välja saada. Ja kui see kummitama jääb, siis on aja küsimus, millal tehnika täiesti laiali laguneb. Mul on hea meel, et ma selles olukorras suutsin ikkagi rahulikuks jääda ja valu korral kohe alternatiivseid harjutus otsida, mitte rohkem lõhkuda. Reedel heita ei saanud, laupäevast kangi see ei seganud, pühapäeval puhkasin ja esmaspäevasel viimasel heitetrennil sain ilma valuta heita terve trenni. See oli ka laagi parim trenn, ketas lendas kaugele ja ma tundsin ennast ringis kindlalt. Ma poleks saanud olla rohkem rahul selle üle, sest enne seda viimast trenni oleks ma lahkunud laagrist väga kahetiste mõtetega ja suure pettumusega, sest laagris on suurim rõhk heitmisel, aga kui seda teha ei saa, siis milleks üldse laagerdada...

Kangitrennidest aga niipalju, et midagi on nagu arenema ja liikuma hakanud. Eriti lamades surumine. Ma pole selles kunagi mingi eriline jõujuurikas olnud, aga laagris sai tööraskuseks panna juba 60kg kangile ja 3x3 polnud mingi probleem seda üles suruda. Eelmisel aastal sain vist ainult korra kangile 60kg peale ja siis punnitasin, mis ma punnitasin, aga ilma abita ma seda üles ei saanud. Rebimises sain ka 65kg kerge vaevaga üles, rinnalevõtutõmbes 100kg. See viimane minu jaoks täiesti uus number. Seega kangisaali sooritustega saab ka täitsa rahule jääda.

Suur rõhk oli ka taastumisel – jäävann peale treeningut, saun, massaaž 2x nädalas, AirRelax püksid, päike, söök ja korralik uni koos lõunauinakutega.

Olgugi, et Eestis olid vahepeal kohati paremad ilmad kui meil Hispaanias, siis laagrirežiim on põhiline argument, miks seal oli parem kui kodumaal. Eestis olles on paratamatult palju muid kohustusi, mis igapäev tegemist vajavad. Laagris on aga põhiline fookus treeningutel ja sellest taastumisele. Näiteks suureks plussiks on kambavaim ja koostreenimine, sest Eestis olles treenin ma enamus ajast üksinda. Samuti ka kindlatel kellaaegadel söömas käimine. Muidugi ka keskkonnavahetus, mis annab vaimule värskendust ja jõudu, et hooaja kestel tugev olla ja üleüldse on laagris treeningud kvaliteetsemad, sest see aeg kui ma Eestis tööl olen, saan ma laagris olles puhata ja taastuda.

Esimese võistluse teen 25.mail Viimsis, kus on juba teist aastat kavas Viimsi Gala. Kellel võimalus ja huvi, siis tulge vaatama! See on kindlasti vägev võistlus, sest kohal on nii Eesti kui ka mõned välismaa tippheitjad. Täpsem info jooksvalt

Kätlin

13 Apr 2019

Ma olen Hispaanias! Tulin siia kolmapäeval ja nüüdseks olen juba ka mõned trennid teinud. Eile käisin esimest korda heitmas ja tagasiside oli üsna positiivne. Ketas laperdas küll üht, küll teistpidi, aga samas oli kettal energia ja jõud olemas. Seega mõned trennid veel tunnetuse kättesaamiseks ja siis peaks asjad paika loksuma. Eks me näe. Täna on esimene kangitrenn, homme puhkepäev ja uuest nädalast hakkab tõsisem töö pihta.

Tegelikult on mul ka mõned uudised. Vahepeal olen tegelenud peale trenni ja töö ka muude asjadega. Nimelt otsinud meeskonda ja inimesi, kes usuvad minusse ja soovivad minu teekonnaga ühineda. Suur aitäh mu uutele toetajatele:

Codemaster OÜ – paneb raskel ajal õla alla ning panustab sellesse, et ükski tähtis laager ega välisvõistlus ei jääks olemata. On meeletult tänuväärne, kui endised sportlased tunnevad huvi ja vajadust toetada sportlasi, kellel on maailmaklassist vaid mõned sammud puudu ning soovivad anda sellele lisatõuke.

iSport – riietab mind suurepärasesse Adidase varustusse.

Stone House OÜ – toetab minu treeninglaagreid ja võistlussõite.

Ja veel ...

Suured kniksud ja kraapsud ka Bee Pearl’ile, kes saatis mulle ühe põneva toote, mida ma nüüd kasutama hakkan. See sisaldab endas mesilaste suira, mis on oma aktiivsete koostisosade poolest üks täiuslikumaid looduses leiduvaid toitaineid. Bee Pearli suiraekstrakt on terve keha alusaineks, millest saab organism sünteesida enamusi toitaineid, millest kehal puudus on. See sisaldab kuni 250 bioloogiliselt aktiivset elementi, mis on vajalikud meie tervisele ja heaolule. 22 aminohapet-millest 9 inimesele asendamatud. Rasvhapped Omega 3, Omega 6. Palju vitamiine A, E, B3, B1, B, H, sh looduses harvaesinevat B12 vitamiini. Mineraale Zn, Cu, Fe, K, Na).

Vaata lisaks: https://beepearl.ee

26 Mar 2019

Ma olen nüüd vahepeal uuesti trennilainele saanud. Ütleks, et see nädal on nüüd esimene, kus ma ennast jälle sportlasena tunnen. Tundus, et mis see gripp siis ära ole, aga tõmbas ikka üsna agressiivselt rajalt maha. Kõndida ei jaksanud, midagi tõsta ei suutnud, joostes kops koos ja sada häda. Eelmine nädal samal ajal tegin jõutõmmet. Panin julgelt 90kg peale, sest see peaks olema kerge raskus ja ometigi olen selle ka rinnale võtnud. Suutsin umbes täpselt põlvede juurde selle ühe korra sikutada ja see oli kõik. Viskasin kangi maha ja jäin suurte silmadega Antsule otsa vaatama. Ta kehitas õlgu ja ütles: “pole midagi teha, võtame vähemaks”. Andsin seekord kangile alla ja panin peale 70kg ning tegin oma kordused lõpuni. Ikkagi oli jube raske. Täna aga ladusin 90kg peale ja kang liikus oluliselt kergemalt üles-alla. Väike edasiminek sellesse nädalasse juba kirjas. Sarnane võrdlus ka surumises, kus eelmine nädal jõudsin vaevalt 40kg kangiga 5-6 kordust suruda, täna aga 50kg 2x8 polnud mingi probleem. Vaikselt hakkab toonus tagasi tulema ja tunnen iga trenn end järjest paremini. Heitmine oli eelmisel nädalal minu enda hinnangul jube, kuid video pealt vaadates tundus täitsa ilus. Lihtsalt aeglane ja seetõttu mulle veidi võõras. Särtsu veel pole, kuid küll see ka järgi jõuab. Tasapisi hakkan jõudma tagasi sinna, kus ma enne haigeks jäämist olin. Loodetavasti olen nädala lõpuks rohkem triksis-traksis.

Kätlin

10 Mar 2019

Ma pidin täna Slovakkias võistlema, aga olude sunnil olen hoopis kodus ja jälgin teiste eestlaste tulemusi interneti vahendusel. Võlgnen ka sisevõistluse ja laagri tagasiside, nii et kõigest järgemööda.

Eelmisel reedel sõitsime varahommikul Tamperesse. Sõime laevas kõhud täis ja läksime kajutisse magama. Kohale jõudsime kaks tundi enne võistlust, vahetasime riided ja viskasime Paasiga jalad seinale. Olek oli üsna uimane, kuid ei midagi hullu. Kell 14 hakkas võistlus, tunnike enne hakkasin soojendusega pihta ja iseenesest tundsin end nagu hästi. Proovikatsed olid lipa-lopa, erilist hinnangut heidetele anda ei osanud. Võistlus hakkas pihta ja esimene katse kandus võbeledes 48m. Olin üsna üllatunud, et nii vähe. Teisel katsel ebaõnnestusin täielikult ja siis mõtlesin, et kurat ma ei taha enam võistluskatseid teha, sest ma tunnen end nii ebakindlalt ja tahaks lihtsalt harjutada ja tunnetada, sest viimast ma ei leidnud üheski heites üles. Poole võistluse pealt tundsin, et ma andsin juba alla, sest olenemata kõigist mu püüdlustest tundus, et ma polnud selleks veel siiski valmis. Võistlus kulges lõpuni üsna kaootiliselt - ketas lendas niipidi nurgaga, teistpidi nurgaga, lennus energiat polnud ja üleüldse lendas täiesti suvaliselt. Tehnika oli veel hirmsam. Proovisin üht- ja teistpidi ja no ei läinud midagi paremaks. Hullemaks ka enam mitte. Polnud seda minekut ning üleüldine jõuetus ja äng võtsid ka kogu selle asja üle. Lõppresultaadina jäigi kirja 48 lõpp, kolm katset sain kirja, kolm ebaõnnestusid. Ma olin pärast võistlust päris kurb tegelikult, sest eelnevad trennid olid ju justkui nagu hästi läinud, aga nüüd selline jama ja ma ei saanud aru, kuidas see nii sai olla. Tagantjärele mõeldes tundub, et see polnud lihtsalt minu päev, sest kõik läks nii valesti.

Laupäeval saime heita alles õhtul kell 20. Hommikul tegin ette kerge kangi – rebimistõmme + rebimine 50kg 6x2+2. Kang tundus üsna kerge ja olin selle üle rõõmus. Veel rõõmsam olin oma lamades surumise üle, kus 60kg kang liikus üles-alla lausa mängeldes. Tegin veel mõned kereharjutused, et toonus uuesti sisse saada ja olin oma trenniga päris rahul. Õhtul suundusime heitma ja võtsin kohe sellise seisukoha, et ma tahan ise tunnetada ja katsetada. Ants läks platsile huvi pärast maandumiskohti märkima ja väga palju ma tal end segada ei lasknud. Alguses lendasid ikka sama kaugele kui päev varem võistlustel, aga proovisin julgelt erinevaid nüansse kuni lõpuks lendas ketas kõrge kaarega üle Antsu pea, kes seisis 48m peal. Ta hõikas vaid kõva häälega rõõmsalt üle halli: “Welcome back!”. Ja nii see oligi, üksainus heide ja ma tundsin, et kõik asjad on jälle olemas. Nüüd saab jälle pisiasjade kallal nuriseda, sest heiterütm, tunnetus ja jõud kettas on olemas. Enne polnud neist midagi ja siis saigi põhimõtteliselt ainult paigalt heita ja mitte midagi muud. Trenni lõpus panime ka mõõdulindi peale ja see näitas tulemuseks 54.22. Pole paha!

Nüüd aga kurvema poole juurde. Pühapäeva hommikul hakkasime Soomest Eesti poole sõitma. Hommikul polnud enesetunne kiita, sest mu alaselg valutas ja kurk oli vastikult kähe. Laevas läks asi veel hullemaks, sest söögiisu polnud, tekkis köha ja iiveldas. Jõudsin koju ja panin kraadiklaasi alla – 37,4. Pole eriline palavik, aga tundus, et asi läheb hapuks. Magasin, jõin teed ja puhkasin, õhtuks oli palavik 38,5. Võtsin paratsetamooli ja läksin magama. Hommikul oli juba 39,5 ja oi-oi kui halb olla. Terve päeva möödudes palavik tablakatega alla ei läinud ja ma ise muutusin ka järjest apaatsemaks. Lõpuks otsustasin Kiisa nõuandel minna EMOsse ja nõuda gripi kiirtesti. Sinna jõudes fikseeriti 39,2 palavik ja võeti erinevaid proove ning pandi tilguti alla. Arst ilmus üsna pea mu palatisse ja kinnitas, et mu kahtlused vastasid tõele ja mul on gripp, täpsemini A-gripp, mis on äärmiselt nakkusohtlik ja mille ravimata jätmise korral on tõsiste tüsistuste oht. Kuna ma sain jälile haiguse algfaasis, siis õnneks mingeid tüsistusi veel tekkinud polnud. Sain gripiviiruse ravimi, mille võtmise lõpetasin eile. Tänaseks olen ma enam-vähem terveks saanud. Väike köha veel on, kuid see on köömes kõige selle muu kõrval, mis nädala alguses oli. Ise ma muidugi lootsin viimase hetkeni, et ma ei pea sellest võistlusest loobuma ja saan mingil imeväel ruttu terveks, aga seda ei juhtunud. Õnneks tuleb võistlusi veel ja veel ning märtsikuus võistlemine või mittevõistlemine suvist hooaega kuidagi negatiivselt ei mõjuta. Uute võitudeni!

Kätlin

28 Feb 2019

Homme varahommikul sõidame jälle Soome. Saan kohe teha ka selle aasta esimese võistluse. Eks me näe, mis sellest saab, sest laev väljub Eestist 7.00 hommikul ja võistlus on Tamperes kell 14.00. Hetkel ei oska sellest nagu midagi eriti arvata, sest pole ju harjunud sellisel aastaajal end proovile panema, kuid ootan sellegipoolest seda huviga. Eks me näe kuidas siis võistlusolukorras hakkama saan. Konkurentideks on Soome tugevad tüdrukud ja selle üle on mul ainult hea meel.

Tihti kipuvad hooaja esimesed võistlused (mis tegelikult hakkavad alles mais) olema suhteliselt toored, sest viimasest võistlushooajast on nii palju aega möödas. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et piltlikult öeldes kaob ära oskus võistelda. Selle all pean silmas limiteeritud katsetega maksimaalselt hea soorituse saavutamist. Esimestel võistlustel on seda alati veidi keeruline meeles pidada, sest treeningud ei ole veel sellises seisus, kus valmistuksin võistlusteks ja tehnika oleks nii kindel. Igaljuhul on see väga hea jõuproov enne talviseid heitjaid, kuhu sõidame juba koos teiste heitjatega järgmine reede. Põnev!

Kätlin

21 Feb 2019

Soomes käidud ja kodus tagasi nagu niuhti. Laager iseenesest just kõige paremini ei möödunud, sest enesetunne ei olnud kõige parem. Reedel saime heita vastu seina, kuid selle erinevusega, et jalge all ei olnud libe vineer, vaid betoonist valatud põrand, mis on ligilähedasem reaalsetele tingimustele. Selle trenniga võis üsna rahule jääda. Laupäeva hommik algas minu jaoks aga suure nõrkuse, iivelduse ja isutusega. 12 paiku läksime küll trenni, aga tegin seal kerge jooksu, põrgatasin paar korda topispalli ja venitasin niisama. Õhtuks oli juba palju parem ja kell 20.00 saime väljakule heitma. Naljakas, et heitmine on nagu ta ikka on, aga esimest korda väljakule minnes tuleb sabin sisse ja tundub nagu polekski ketast varem väga palju käes hoidnud. Tehniliselt sain enam-vähem isegi hakkama, aga kiirusest jäi veits väheks ja seetõttu kannatas osadel heidetel rütm ja ketas just väga kaugele ei lennanud. Ketta tunnetus oli ka imelik, lendu läks 90% kordadest vale sõrme tagant. Kirja sain napid 50m, kuid ma kirjutaks selle ka veits hommikuse halva enesetunde kapsaaeda. Mis seal ikka. Vahel on ka selliseid päevi, kahju ainult, et see just seal juhtus. Pühapäeval tegime kerge kangi, kuid ka see käis üle jõu veits. Esmaspäeva hommikul ärkasin ja voilaaaa – kurk valus ja nina kinni. Hurrraa! Päris siruli ma õnneks ei jäänud. Täna on veel veidi nohu, aga õnneks juba läheb kergemaks ja üleüldist väsimust ja nõrkust enam pole. Eile käisime Tallinna Spordihallis heitmas ja tundub, et Soomes käik andis natukene värskust ja uut hingamist. Trennis oli palju kvaliteetseid heiteid. Sain ka ühele olulisele veale rohkem jälile. Heite lõpus kipub mul pea kuklasse minema ning olen selle probleemiga varem töötanud. Siiani pole mitte miski aidanud seda vältida ja nii ta külge jäänud on. Eile aga mõtlesin ja proovisin uuesti erinevaid võimalusi. Täitsa tühja koha pealt tundus üks hetk, et “ohh, see on see” ja ma loodan, et ma nüüd järgmine trenn saan jätkata sealt, kus poolikuks jäin, mitte jälle nullist. Igaljuhul on see oluline koht, mida parandada, sest annab heitesse oluliselt rohkem energiat sisse ja tühja rapsimist on vähem. Soome sõidame aga juba 1.märtsil tagasi. Seal toimub ka see aeg üks sisevõistlus ja suure tõenäosusega saan seal võistelda. Tundub põnev, sest täpselt nädal aega hiljem, 8.märtsil, sõidame juba heitjatega talvistele heitjate Euroopa karikavõistlustele ja seal läheb juba veidi tõsisemaks andmiseks.

Kätlin

14 Feb 2019

Olen Kanteri näpunäiteid igas heitetrennis meeles pidanud ja mulle tundub, et heitmisel on natuke uut hingamist sees. Ants saatis mõned videod vahepeal Kanterile ka ja väga tore oli kiidusõnu sealtpoolt kuulda. Üleüldse on tegelikult trennis asjad sujunud ja selle üle on mul ainult hea meel. Raske on, aga kes ütles et kerge peab olema?

Tõsiasi on aga see, et vähem kui kuu aja pärast on ees juba esimene võistlus, milleks on talvine heitjate Euroopa karikavõistlus ja mis toimub see aasta Slovakkias. Soojale maale laagrisse sõita pole enne aprilli kahjuks võimalik, kuid alternatiivina sõidame homme nädalalõpuks Soome heitma. Koht on juba tuttav. See sama treeningbaas Tamperes, kus on võimalik sisehallis päriselt heita ja näha kuhu ketas maandub. Möödunud aasta näitas, et isegi selle mõne üksiku heitetrenni pealt oli võistlemine hoopis teisest puust kui varem, mil ma läksin vastu seina heitmise pealt otse võistlustulle. Juba homme õhtul saab teha selle aasta esimese päris heitetrenni ja ausaltöeldes on veidi ärev tunne sees küll. Igaljuhul ootan seda väga ja tagasitulles teen ka laagri kokkuvõtte.

Kätlin

29 Jan 2019

Eilne heitetrenn oli teistsugune kui tavaliselt. Mul oli au teha trenni Gerd Kanteri kriitilise pilgu all. Ta filmis heiteid, ketras neid edasi ja tagasi ning üsna pea tõi välja ka paar nüanssi, mis võiksid teistmoodi olla, et saaks veel kaugemale heita. Põhilised vead tulid välja stardi osas, kus minu ülepainduvusest tekkinud mugavad asendid peaksid/võiksid olla veidi kontrollitumad. Rohkem tähelepanu peab edaspidi pöörama stabiilsemale pöia asendile, vasaku jala peal pöörlemisele ning parema jala intensiivsemale aktiveerimisele. Heitetrenn kestis peaaegu kaks tundi ning selle aja jooksul sain väga-väga palju tagasisidet ja uusi näpunäiteid, mille kallal kõvasti töötada. Kanteri arvates võiksin ma oma senisele rekordile vabalt 4-5 meetrit lisada, kui suudan suveks just needsamad murekohad korda teha. Igaljuhul võtan selle endale nüüd eesmärgiks ja juba homme saan trennis kõike õpitut jälle proovida :)

Kätlin

20 Jan 2019

Juba jälle on kolm rasket treeningnädalat selja taga. Algselt oli plaan ka järgmine tugevalt teha, kuid keha andis märku, et tuleb juba nüüd natuke pidurit tõmmata. Seega tuleb järgmine nädal veidi kergem. Katki ma kuskilt pole ja endiselt on kõik kontrolli all, kuid nädala viimased trennid tundusid mulle juba sellised piiripealsed. Lihased ei tahtnud enam eriti koostööd teha ning hakkasid natuke streikima. Neljapäeval massaažis käies ütles Andrei Stepanov ka omalt poolt, et lihas on muidu täitsa hea ja probleeme ei esine, aga hakkab ära väsima ja väga palju enam ei kannata. Laupäevases kangitrennis andiski juba rinnalevõtt märku, et oleks aeg jalad seinale visata. Algselt plaanis olnud eesküki pidin asendama ülesastetega, kuid sellest olenemata sain oma koormuse seal kätte. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma polegi varem nii raske kangiga kastile asteid teinud – 80kg, mõlemale jalale 5+5, kokku 5 seeriat. Võttis ikka läbi küll. Lihas kükkimist enam ei kannatanud, aga ülesastet sai teha täitsa maksimumiga. Seega midagi nagu tegemata ei jäänud ja trenn oli lõppkokkuvõttes täpselt sama raske kui ta olema pidigi.

Täna mõtlesin, et võiks teha looduses väikse matka. Suundusime elukaaslasega Kõrvemaa kanti ja leidsime sealt Jussi loodusraja. Mets oli mõnusalt lumine ja ma ei mäletagi, millal viimati nii ilus ja paks lumi maad kattis. Rahulikust matkamisest/kõndimisest sai peagi jõhker sumpamine ja pöörasime otsa ringi, et autoni tagasi minna. Kokku tuli oma 5km siiski ära, aga ülejäänud päev kujunes üllatuslikult päästeoperatsiooniks. Matkarajale minnes märkasime, et üks auto oli lume sisse kinni jäänud. Abiväge oli kohal piisavalt ja meist poleks sel hetkel mingit abi olnud, sest kohal oli ca 6 inimest, seega läksime metsa. Tagasitulles oli see auto endiselt sama koha peal. Selleks hetkeks oli möödas juba 1,15h. Läksime ka nõu ja jõuga appi ning üsna pea saimegi auto kätte, aga kuna maa oli suht üles küntud seal juba, siis jäid ka appi tulnud autod ükshaaval sinna kinni. Õnneks meie mitte. Lõpuks said kõik liikuma ja mõtlesime, et sõidame Tallinnasse tagasi kõrvalteid pidi ja ei läinudki kaua kui nägime tee ääres autot kraavis, mille järel oli veel üks. Tuli välja, et esimesena kraavis olnud autole tuli möödasõitja appi, aga väljatõmmates lõpetas ise samas kohas. Pidasime kinni ja hakkasime toimetama kui juba järsku seisis tee ääres 5 autot, millest kõik välja hüppasid ja abistama tulid. Möödujate abiga saime kamba peale ka need kaks autot teepervest välja tõmmatud. Poleks arvanudki, et lihtsast matkaideest tuleb nii seiklusterohke päev. Nii tore oli tegelikult näha, et inimesed on ümberringi nii abivalmid. See tegi küll südame hästi soojaks.

Märka sinagi hädasolijat ja mine alati appi kui vähegi sinu võimuses midagi ära teha on! :)

Kätlin

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Minu nimi on Kätlin Tõllasson ja minu suureks unistuseks on tõusta maailma absoluutsesse paremikku kettaheites. Olen 25-aastane. Olen lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi lennu parima sportlasena ning Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži spordikorralduse ja projektijuhtimise erialal. Samuti olen lastele treeneriks Audentese Spordiklubis.

Olen sündinud 04.06.1993, Viljandis. Oma sportlasteed alustasin algklassides ning põhiliselt tegelesin mitmevõistlusega. Kettaheitele spetsialiseerusin 2009. aastal, kui alustasin õpinguid Audentese Spordigümnaasiumis.

Olen võitnud kuldmedaleid Eesti meistrivõistlustelt nii kettaheites kui ka kuulitõukes, noorte-, juunioride-, noorsoo- ja absoluutklassi arvestuses kokku 19. Minu nimele kuulub Eesti U20 rekord kettaheites (53.02). Kuulun Eesti koondisesse ning olen saavutanud rahvusvahelistel võistlustel häid kohti. Noorteklassi parimateks saavutusteks Euroopa meistrivõistlustelt olid 8. koht ja 9. koht.

Born 1993 (age 25)
Coach Ants Kiisa
Club Audentese Spordiklubi

Personal bests

Discus throw

Show
Personal best

Competition results

Discus throw

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Heitjate seeriavõistlus 1. 56.24 m Tallinn June 2018
Heitjate seeriavõistlus 1. 55.45 m Tallinn May 2018
Heitjate Balti maavõistlus 1. 54.44 m Rakvere May 2018
Viimsi Gala 1. 55.17 m Randvere May 2018
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 1. 53.12 m Leiria March 2018
Suveuniversiaad 7. 53.16 m Taipei Aug. 2017
Eesti meistrivõistlused 1. 54.93 m Tallinn July 2017
Audentese lahtised 1. 55.68 m Tallinn June 2017
Võistkondlikud Euroopa Meistrivõistlused 3. 52.37 m Vaasa June 2017
Balti meistrivõistlused 2. 53.91 m Valmiera June 2017
Balti meistrivõistlused 1. 50.99 m Valmiera May 2017
Balti meistrivõistlused 1. 54.27 m Alytus May 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 11. 51.17 m Arad March 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 13. 51.87 m Las Palmas March 2017
Balti meistrivõistlused 3. 52.22 m Valmiera Aug. 2015
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.62 m Rakvere July 2015
Põhjamaade meistrivõistlused (U23) 1. 50.36 m Kopenhaagen July 2014
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.57 m Rakvere June 2014
Euroopa meistrivõistlused (U23) 18. 46.96 m Tampere July 2013
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 8. 50.15 m Castellon March 2013
Balti meistrivõistlused 2. 53.02 m Valmiera June 2012
Eesti MV 2. 49.04 m Tallinn Aug. 2011
Eesti meistrivõistlused (U20) 1. 48.3 m Rakvere July 2011
Eesti meistrivõistlused (U18) 1. 38.72 m Valga June 2010
Bigpank Kuldliiga 2. 44.54 m Kohila June 2010
Eesti meistrivõistlused (U16) 1. 37.58 m Rakvere July 2008
Sponsors
Your logo missing? Click on the button.