Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

Kätlin Tõllasson (25)

Discus

12 FANS
21 Feb 2019

Soomes käidud ja kodus tagasi nagu niuhti. Laager iseenesest just kõige paremini ei möödunud, sest enesetunne ei olnud kõige parem. Reedel saime heita vastu seina, kuid selle erinevusega, et jalge all ei olnud libe vineer, vaid betoonist valatud põrand, mis on ligilähedasem reaalsetele tingimustele. Selle trenniga võis üsna rahule jääda. Laupäeva hommik algas minu jaoks aga suure nõrkuse, iivelduse ja isutusega. 12 paiku läksime küll trenni, aga tegin seal kerge jooksu, põrgatasin paar korda topispalli ja venitasin niisama. Õhtuks oli juba palju parem ja kell 20.00 saime väljakule heitma. Naljakas, et heitmine on nagu ta ikka on, aga esimest korda väljakule minnes tuleb sabin sisse ja tundub nagu polekski ketast varem väga palju käes hoidnud. Tehniliselt sain enam-vähem isegi hakkama, aga kiirusest jäi veits väheks ja seetõttu kannatas osadel heidetel rütm ja ketas just väga kaugele ei lennanud. Ketta tunnetus oli ka imelik, lendu läks 90% kordadest vale sõrme tagant. Kirja sain napid 50m, kuid ma kirjutaks selle ka veits hommikuse halva enesetunde kapsaaeda. Mis seal ikka. Vahel on ka selliseid päevi, kahju ainult, et see just seal juhtus. Pühapäeval tegime kerge kangi, kuid ka see käis üle jõu veits. Esmaspäeva hommikul ärkasin ja voilaaaa – kurk valus ja nina kinni. Hurrraa! Päris siruli ma õnneks ei jäänud. Täna on veel veidi nohu, aga õnneks juba läheb kergemaks ja üleüldist väsimust ja nõrkust enam pole. Eile käisime Tallinna Spordihallis heitmas ja tundub, et Soomes käik andis natukene värskust ja uut hingamist. Trennis oli palju kvaliteetseid heiteid. Sain ka ühele olulisele veale rohkem jälile. Heite lõpus kipub mul pea kuklasse minema ning olen selle probleemiga varem töötanud. Siiani pole mitte miski aidanud seda vältida ja nii ta külge jäänud on. Eile aga mõtlesin ja proovisin uuesti erinevaid võimalusi. Täitsa tühja koha pealt tundus üks hetk, et “ohh, see on see” ja ma loodan, et ma nüüd järgmine trenn saan jätkata sealt, kus poolikuks jäin, mitte jälle nullist. Igaljuhul on see oluline koht, mida parandada, sest annab heitesse oluliselt rohkem energiat sisse ja tühja rapsimist on vähem. Soome sõidame aga juba 1.märtsil tagasi. Seal toimub ka see aeg üks sisevõistlus ja suure tõenäosusega saan seal võistelda. Tundub põnev, sest täpselt nädal aega hiljem, 8.märtsil, sõidame juba heitjatega talvistele heitjate Euroopa karikavõistlustele ja seal läheb juba veidi tõsisemaks andmiseks.

Kätlin

14 Feb 2019

Olen Kanteri näpunäiteid igas heitetrennis meeles pidanud ja mulle tundub, et heitmisel on natuke uut hingamist sees. Ants saatis mõned videod vahepeal Kanterile ka ja väga tore oli kiidusõnu sealtpoolt kuulda. Üleüldse on tegelikult trennis asjad sujunud ja selle üle on mul ainult hea meel. Raske on, aga kes ütles et kerge peab olema?

Tõsiasi on aga see, et vähem kui kuu aja pärast on ees juba esimene võistlus, milleks on talvine heitjate Euroopa karikavõistlus ja mis toimub see aasta Slovakkias. Soojale maale laagrisse sõita pole enne aprilli kahjuks võimalik, kuid alternatiivina sõidame homme nädalalõpuks Soome heitma. Koht on juba tuttav. See sama treeningbaas Tamperes, kus on võimalik sisehallis päriselt heita ja näha kuhu ketas maandub. Möödunud aasta näitas, et isegi selle mõne üksiku heitetrenni pealt oli võistlemine hoopis teisest puust kui varem, mil ma läksin vastu seina heitmise pealt otse võistlustulle. Juba homme õhtul saab teha selle aasta esimese päris heitetrenni ja ausaltöeldes on veidi ärev tunne sees küll. Igaljuhul ootan seda väga ja tagasitulles teen ka laagri kokkuvõtte.

Kätlin

29 Jan 2019

Eilne heitetrenn oli teistsugune kui tavaliselt. Mul oli au teha trenni Gerd Kanteri kriitilise pilgu all. Ta filmis heiteid, ketras neid edasi ja tagasi ning üsna pea tõi välja ka paar nüanssi, mis võiksid teistmoodi olla, et saaks veel kaugemale heita. Põhilised vead tulid välja stardi osas, kus minu ülepainduvusest tekkinud mugavad asendid peaksid/võiksid olla veidi kontrollitumad. Rohkem tähelepanu peab edaspidi pöörama stabiilsemale pöia asendile, vasaku jala peal pöörlemisele ning parema jala intensiivsemale aktiveerimisele. Heitetrenn kestis peaaegu kaks tundi ning selle aja jooksul sain väga-väga palju tagasisidet ja uusi näpunäiteid, mille kallal kõvasti töötada. Kanteri arvates võiksin ma oma senisele rekordile vabalt 4-5 meetrit lisada, kui suudan suveks just needsamad murekohad korda teha. Igaljuhul võtan selle endale nüüd eesmärgiks ja juba homme saan trennis kõike õpitut jälle proovida :)

Kätlin

20 Jan 2019

Juba jälle on kolm rasket treeningnädalat selja taga. Algselt oli plaan ka järgmine tugevalt teha, kuid keha andis märku, et tuleb juba nüüd natuke pidurit tõmmata. Seega tuleb järgmine nädal veidi kergem. Katki ma kuskilt pole ja endiselt on kõik kontrolli all, kuid nädala viimased trennid tundusid mulle juba sellised piiripealsed. Lihased ei tahtnud enam eriti koostööd teha ning hakkasid natuke streikima. Neljapäeval massaažis käies ütles Andrei Stepanov ka omalt poolt, et lihas on muidu täitsa hea ja probleeme ei esine, aga hakkab ära väsima ja väga palju enam ei kannata. Laupäevases kangitrennis andiski juba rinnalevõtt märku, et oleks aeg jalad seinale visata. Algselt plaanis olnud eesküki pidin asendama ülesastetega, kuid sellest olenemata sain oma koormuse seal kätte. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma polegi varem nii raske kangiga kastile asteid teinud – 80kg, mõlemale jalale 5+5, kokku 5 seeriat. Võttis ikka läbi küll. Lihas kükkimist enam ei kannatanud, aga ülesastet sai teha täitsa maksimumiga. Seega midagi nagu tegemata ei jäänud ja trenn oli lõppkokkuvõttes täpselt sama raske kui ta olema pidigi.

Täna mõtlesin, et võiks teha looduses väikse matka. Suundusime elukaaslasega Kõrvemaa kanti ja leidsime sealt Jussi loodusraja. Mets oli mõnusalt lumine ja ma ei mäletagi, millal viimati nii ilus ja paks lumi maad kattis. Rahulikust matkamisest/kõndimisest sai peagi jõhker sumpamine ja pöörasime otsa ringi, et autoni tagasi minna. Kokku tuli oma 5km siiski ära, aga ülejäänud päev kujunes üllatuslikult päästeoperatsiooniks. Matkarajale minnes märkasime, et üks auto oli lume sisse kinni jäänud. Abiväge oli kohal piisavalt ja meist poleks sel hetkel mingit abi olnud, sest kohal oli ca 6 inimest, seega läksime metsa. Tagasitulles oli see auto endiselt sama koha peal. Selleks hetkeks oli möödas juba 1,15h. Läksime ka nõu ja jõuga appi ning üsna pea saimegi auto kätte, aga kuna maa oli suht üles küntud seal juba, siis jäid ka appi tulnud autod ükshaaval sinna kinni. Õnneks meie mitte. Lõpuks said kõik liikuma ja mõtlesime, et sõidame Tallinnasse tagasi kõrvalteid pidi ja ei läinudki kaua kui nägime tee ääres autot kraavis, mille järel oli veel üks. Tuli välja, et esimesena kraavis olnud autole tuli möödasõitja appi, aga väljatõmmates lõpetas ise samas kohas. Pidasime kinni ja hakkasime toimetama kui juba järsku seisis tee ääres 5 autot, millest kõik välja hüppasid ja abistama tulid. Möödujate abiga saime kamba peale ka need kaks autot teepervest välja tõmmatud. Poleks arvanudki, et lihtsast matkaideest tuleb nii seiklusterohke päev. Nii tore oli tegelikult näha, et inimesed on ümberringi nii abivalmid. See tegi küll südame hästi soojaks.

Märka sinagi hädasolijat ja mine alati appi kui vähegi sinu võimuses midagi ära teha on! :)

Kätlin

31 Dec 2018

Kätte on jõudnud aasta viimane päev ning siinkohal on parim aeg vaadata tagasi möödunud hooajale. 2018 aasta tõi palju rõõmu ja õnnestumisi, kuid ka kübeke pettumust ja meelehärmi. Laias laastus saaksin öelda, et hooaeg läks täkkesse, sest täitsin oma kaks suurimat eesmärki, mille olin 2018. aastaks seadnud – isiklik rekord ja EM normatiiv. Need kaks sündmust käisid käsikäes ning juhtus olema täpselt päev pärast minu enda sünnipäeva 5. juunil. Mäletan siiani seda tunnet, kui kohtunik hõikas kõva häälega heidetud tulemuse – 56.24. See valmistas niiiii palju rõõmu ja oli üks vinge ja võimas kingitus iseendale.

Ma sobrasin oma vanades postitustes ning otsisin ootusi ja lootusi, mis ma selleks hooajaks seadnud olin. Tagantjärele on põnev võrrelda ja vaadata, mis sai tehtud ja mis mitte. Reeglina mäletatakse ikka ainult head ja paha kipub kiiremini meelest minema. Blogis edasi-tagasi kerides jäi silma, et juunikuus ketas väga hästi ei lennanud ja ma vahepeal olin sellepärast päris mures. Vot see küll enam niimoodi meelest polnud. Õnneks sain ketta uuesti lendama paar nädalat enne EM’i. Euroopa meistrivõistlustele läksin kindla meelega, kuid ebaõnnestumine on aga siiani suhteliselt värskelt mälusopis alles. Samas selles pole midagi halba, sest tegelikult andis see korraliku õppetunni ning vajalikke teadmisi edaspidiseks.

Seatud eesmärgid hooajale 2018:
1) isiklik rekord
2) EM normatiiv
3) pääs EM’i lõppvõistlusele
4) püsida terve

Isikliku heitsin, EM normatiivi täitsin, terve püsisin ka (vigastusi polnud), aga lõppvõistlusele ei pääsenud. Lõppseis 3:1, seega peaks vist möödunud hooajale panema hindeks neli. Ootuste poolest oli isikliku rekordi unistus veidi kõrgem, kuid samas varasemalt nii stabiilset hooaega ma varem teinud polnud. Kokkuvõttes jäin hooajaga tegelikult üsna rahule.

Veidi statistikat: kokku tegin 20 võistlust, kümne parima võistluse keskmine tulemus oli 54.92m.

Head vana-aasta lõppu ja veel paremat uut!

Kätlin

28 Dec 2018

Pühad möödusid minu jaoks see aasta üsna suure (ettekavatsemata) paastuna. Ootamatu viirus niitis mu pühapäeval jalust täiesti maha. Esmaspäeval polnud seis eriti parem. Piltlikult öeldes tõi jõuluvana see aasta kingid mulle voodisse. Püha jõulusöömaaeg sisaldas banaani, kahte suutäit liha ja verivorsti ning palju vett ja teed. Sellega sai menüüle joone alla tõmmata ja tagasi voodisse kerra tõmmata. Teisipäevane ja kolmapäevane trennipäev seega algsel kujul ei tulnud kõne allagi. Plaanis oli ÜKE ja kerge kang, aga asendasin selle tunnise jalutuskäiguga. Kui aus olla, siis käis seegi kohati üle jõu, sest viirus tegi omajagu tööd selle kallal, et kõik lihased ja liigesed valutaks. Neljapäeval sõitsin Tallinna tagasi ja proovisin heita, peale venitasin kummi ja tegin kere. Tore, et tehnika alles jäi :D Seega see trenn läks juba täitsa asja ette ja nüüd olen jälle terve inimene. Täna käisin Audenteses üleval fitnessis ja tegin seal erinevatel aparaatidel harjutusi, et keha uuesti toonusesse saada. Nüüd saab juba vanasse rütmi tagasi minna.

Hoidke alt, viirused on liikvel. See võib sind iga nurga peal üllatada, isegi siis kui sa arvad, et oled tugev ja sind see ei murra. Kurat, vahel ikka murrab kah!

Kätlin

22 Dec 2018

Detsembri algusest hakkasin tugevamate treeningutega pihta. Nüüd olen jõudnud omadega sinnamaale, et kolmas raske treeningnädal sai tänasega läbi. Pühade ajal treenin ikka, kuid selle sisse jääb ka üks puhkenädal, mil võtan veidi kergemalt. Sõidan Viljandimaale vanematele külla, loen luuletusi ja võtan kinke vastu. Siiani on trennid kulgenud plaanipäraselt. Olen saanud kava 100% järgida, mis teeb mind väga rõõmsaks. Aeg-ajalt on varem ikka ette tulnud, et mõni asi jääb olude sunnil tegemata ning tuleb harutusi asendada millegi muuga, kuid praegu on kõik täitsa tip-top. Kavas on olnud nii jõusaali, hüppeid, jänne, kummiharjutusi, sprinte, kere tugevdamist kui ka muud nipet näpet, et tugevaks ja sitkeks saada. Kui ma esimese kükitrenniga novembri keskpaigas alustasin, siis oli kangi peal 50kg ning ma tegin sellega kolm seeriat ja igas 8 kordust. Järgmisel ja ülejärgmisel päeval polnud ma põhimõtteliselt suuteline liikuma ning olin ikka päris hädas oma valulike jalgadega. Tänase seisuga on eeskükk tõusnud juba 80kg peale. Rekordini on siit veel omajagu minna, kuid nüüd tunnen end juba palju tugevamana. Mind üllatas tegelikult ka lamades surumine, sest selles pole ma kunagi eriline äss olnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mu isiklik rekord surumises on 65kg, mille ma tegin eelmisel talvel. Siinkohal tasuks vist märkida, et ma surun niiviisi, et jalad on pingil ja selg on vastas ning puusaga kaasa ei aita. Teisipäeval aga alustasin surumist 50kg x5 – see oli kerge, 55kg x5 – see oli ka täitsa surutav. Ants tõstis kolmandaks seeriaks kohe 60kg peale, sest tema arvates oli see mõttetu kangiga mängimine, mis eespool oli :D Esimese lasin natuke valesti alla ja seal oli abi vaja, teise ja kolmanda surusin üles ja neljas tuli jälle väikse abiga. Igaljuhul minu kui “surumisgeeniuse” kohta on see täitsa hästi surutud. Tahaks loota, et ehk lõpuks ometi on ka see asi lõpuks arenema hakanud, siiani olen ma surumisega ikka suht paigal seisnud ja vahet pole palju ma seda teen, raskused seal miskipärast ei tõuse. Seega jään edasiminekut ootama :)

Heitmine on ka üsna stabiilseks muutunud. Julgen väita, et ma pole varem ükski aasta detsembrikuus olnud tehniliselt nii kindel kui nüüd. See on muidugi ainult positiivne ja ma loodan, et see jätkub samas rütmis. Heitevahendina on mul siiani kasutuses raskused + bowlingu kurikad. Kilose ketta võtan ilmselt uuel aastal alles kätte. Kuna see on mu praegustest heidetavatest vahenditest ikkagi pool kilo või rohkemgi kergem, siis loodan väga, et see praegune tehnika peab ka kergema heitevahendiga paika. Tihti juhtub nii olema, et raskem vahend on hea abimees tehnika õppimisel, sest kiirus on aeglasem ning heidet on lihtsam kontrollida. Kergema kettaga aga läheb heitekiirus suuremaks ning siis on lihtne sellega kaasa minna ning heidet mitte kontrollides oma kehaga mitte hakkama saada. Usun, et olen nüüdseks juba oluliselt kogenum ning suudan kilost ketast ilusti taltsutada. Aga eks seda näeb juba siis, kui ma selle ka reaalselt kätte haaran ja heitma hakkan.

Seniks aga ilusaid pühi!

Kätlin

30 Nov 2018

Käisin täna Tartus Rahva Raamatus raamatuesitlusel. Raamatu nimeks on “Heiteareenide sangarid”, kuhu on kokku kogutud põnevad lood ja seiklused meie heitjatest. Raamatus ei ole igavat statistikat ja tulemuste võrdlusi, vaid elulised lood, mida on põnev lugeda. Ka minust on seal üks tore peatükk. Raamatuesitlusel andsime koos Tanel Laanmäe, Gerd Kanteri, Ants Kiisa ja raamatu autori Deivil Tserbiga mõned kommentaarid raamatu kohta. Rahvast oli suhteliselt vähe, sest põhiüritus toimus juba eile Tallinnas ära, kus oli ka oluliselt rohkem rahvast. Magnus Kirt ja Eha Rünne käisid raamatut ka Ringvaates tutvustamas. Seega kui huvi on, siis saab seda sealt ka ilusti järgi vaadata. Edasi sõitsime Käärikule ja jõudsime kohale täpselt õhtusöögiks. Õhtu lõpetas sportlaskomisjoni korraldatud vestlusring, kus kõik sportlased jaotati gruppideks ning pidime arutlema teemade üle, mis iga sportlase elus on väga aktuaalsed. Nagu näiteks treening kui protsess, treeneri olulisus, taastumine, vaimne valmisolek, tugiteenuste olemasolu. Oli väga sisutihe ja mõnus ajurünnak, millest kõik väga aktiivselt osa võtsid. Nüüd aga tuduaeg, tsau pakaa!

Kätlin

27 Nov 2018

Ma olen nüüdseks reisilt tagasi jõudnud. Tegelikult päris ammu juba. Jõudsin koju 9. novembril. Egiptuses oli mõnus, väga mõnus! Mulle soe kliima igaljuhul sobib ja kui ma saaks, siis ma vist koliks kohe praegu kuhugi, kus on alati soe. Siiski tuleb hetkel realist olla ning lumega ja külmaga toime tulla, sest paremat valikut hetkel pole. Egiptuses ma trennilainel polnud, natuke väljaasteid ja kere mahtus päevakavasse, kuid reisi eesmärk oligi akusid laadida. Usun, et selle eesmärgi täitsin täiuslikult. Esimene nädal Eestis oli rahulik, trenn oli pigem ettevalmistav ja lebo. Teisel nädalal panime veidi vurtsu juurde ja nüüd kolmandal juba töö käib täies mahus. Vaikselt proovin ka kangiga uuesti sõbraks saada ning alates detsembrist hakkab tihe töö ka kangisaalis. Eelmine esmaspäev tegin üle pika aja eeskükki 3x8 50kg – mitte midagi erilist eksole. Ma poleks uskunud, et mu jalad sellest niiiiiiiiii haigeks jäävad. Ma reaalselt jäin järgmine päev trenni 10min hiljaks, sest niipea kui ma koduuksest välja astusin ja trepil esimesed sammud tegin, siis sain aru, et täna küll õigeaegselt kuskile ei jõua. Niiviisi ma siis Audentesesse kohale kuidagi koperdasin ja hädavaevu sain ennast jooksma. Kui lihased juba soojaks said, siis polnud nii hullu midagi. Lihasvalu oli intensiivne kuskil kolm päeva ja siis kadus. Minu mäletamist mööda oli mul viimati niii räme lihasvalu siis, kui ma alles noore plikana Audentese Spordigümnaasiumisse läksin ja hakkasin päris trenne tegema. Tere tulemast treeningkavasse, kang!

Eile käisin FysioCentrumi poolt läbiviidud funktsionaalsel testimisel. See sisaldas endas erinevaid mõõtmisi, kus testiti: hüppevõimet, reite tugevust, mobiilsust, painduvust, liikuvust jne. Otseseid vastuseid veel esialgu ei saanud, sest nüüd analüüsitakse ja vaadatakse iga sportlase sooritusi ja andmeid individuaalselt ning mingi aja pärast saame uuesti kokku ja siis saab ka ülevaate enda tugevustest ja nõrkustest. Samuti soovitusi edaspidiseks, et mida rohkem või vähem teha jne. Igaljuhul ootan tagasisidet huviga!

Reedel sõidan aga Käärikule koondise laagrisse. Tulevad sisutihedad kolm päeva, kus saab trenni teha, osaleda seminaridel ja vestlusringides ning aktiivselt puhata.

Kätlin

31 Oct 2018

EHO uuringul käidud ja spordiarstilt tagasiside käes!
Põhimõtteliselt minu jaoks midagi uut ei selgunud. Sain lihtsalt kinnitust, et minu süda on veidi teistsugusem ja vajab treeningutel individuaalsemat lähenemist. Mõõtmete poolest ongi ta väike ning aordi diameeter pisem kui võiks või peaks sportlastel olema. See lihtsalt selgitab kõike seda, miks jooksmine ja näiteks grupis püsimine minu jaoks alati raske on olnud. Intensiivsete trennide järel vajan alati pikemat pausi kui teised, soojendusjooksul on pulss juba 170(!) jne jne. Mul on hea meel, et ma selle uuringu tegin, sest nüüd on pilt palju selgem. Muidugi said ka mu varasemad kahtlused kinnituse, sest ma olen juba ammu arvanud, et see kiiresti väsimine on seotud justnimelt südamega, mitte minu “kehva” treenitusega. Kui ma nüüd kriitiliselt tagasi vaatan oma eelmiste hooaegade tegemistele, siis suur koormuse tõus on alati mulle kätte maksnud ja kätte maksnud mõne haiguse või pisivigastusega, mis on sundinud mind hoogu maha võtma ja spordist veits puhkama. Viimasel paaril aastal olen oma keha eriti tähelepanelikult kuulama hakanud ning Kiisaga on koostöö juba nii pikalt kestnud, et ta teab ka kõiki minu iseärasusi ja seetõttu oleme leidnud mulle sobiva treeningplaani, mis lõpuks ometi töötab! Samuti olen leidnud tasakaalu trenni ja puhkuse vahel. Kaks viimast aastat olen uuendanud isiklikku rekordit ja olnud kogu see aeg terve kui purikas (va muidugi 2017 sügisel tehtud mandliopp, aga see oli juba vana asi, mida olin aastaid edasi lükanud). Mingi aeg maadlesin peaaegu 4 aastat niiviisi, et ühtegi rekordit ei sündinud trennis ega võistlusareenil, pidevalt segasid igasugused pisihädad ja vigastused. See oli vaimselt väga-väga raske aeg.

Nädala lõpp tuleb jälle nii kiiresti ja märkamatult. Seekord ma ootan seda eriti, sest kolmas treeningnädal saab läbi ja soe kliima ootab ning on valmis paitama mind nädal aega! Huhhh, mõnus!

Kätlin

Load more posts
|

|

|

|

Article:

Bio

Minu nimi on Kätlin Tõllasson ja minu suureks unistuseks on tõusta maailma absoluutsesse paremikku kettaheites. Olen 24-aastane. Olen lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi lennu parima sportlasena ning Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži spordikorralduse ja projektijuhtimise erialal. Samuti olen lastele treeneriks Audentese Spordiklubis.

Olen sündinud 04.06.1993, Viljandis. Oma sportlasteed alustasin algklassides ning põhiliselt tegelesin mitmevõistlusega. Kettaheitele spetsialiseerusin 2009. aastal, kui alustasin õpinguid Audentese Spordigümnaasiumis.

Olen võitnud kuldmedaleid Eesti meistrivõistlustelt nii kettaheites kui ka kuulitõukes, noorte-, juunioride-, noorsoo- ja absoluutklassi arvestuses kokku 19. Minu nimele kuulub Eesti U20 rekord kettaheites (53.02). Kuulun Eesti koondisesse ning olen saavutanud rahvusvahelistel võistlustel häid kohti. Noorteklassi parimateks saavutusteks Euroopa meistrivõistlustelt olid 8. koht ja 9. koht.

Born 1993 (age 25)
Coach Ants Kiisa
Club Audentese Spordiklubi

Personal bests

Discus throw

Show
Personal best

Competition results

Discus throw

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Heitjate seeriavõistlus 1. 56.24 m Tallinn June 2018
Heitjate seeriavõistlus 1. 55.45 m Tallinn May 2018
Heitjate Balti maavõistlus 1. 54.44 m Rakvere May 2018
Viimsi Gala 1. 55.17 m Randvere May 2018
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 1. 53.12 m Leiria March 2018
Suveuniversiaad 7. 53.16 m Taipei Aug. 2017
Eesti meistrivõistlused 1. 54.93 m Tallinn July 2017
Audentese lahtised 1. 55.68 m Tallinn June 2017
Võistkondlikud Euroopa Meistrivõistlused 3. 52.37 m Vaasa June 2017
Balti meistrivõistlused 2. 53.91 m Valmiera June 2017
Balti meistrivõistlused 1. 50.99 m Valmiera May 2017
Balti meistrivõistlused 1. 54.27 m Alytus May 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 11. 51.17 m Arad March 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 13. 51.87 m Las Palmas March 2017
Balti meistrivõistlused 3. 52.22 m Valmiera Aug. 2015
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.62 m Rakvere July 2015
Põhjamaade meistrivõistlused (U23) 1. 50.36 m Kopenhaagen July 2014
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.57 m Rakvere June 2014
Euroopa meistrivõistlused (U23) 18. 46.96 m Tampere July 2013
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 8. 50.15 m Castellon March 2013
Balti meistrivõistlused 2. 53.02 m Valmiera June 2012
Eesti MV 2. 49.04 m Tallinn Aug. 2011
Eesti meistrivõistlused (U20) 1. 48.3 m Rakvere July 2011
Eesti meistrivõistlused (U18) 1. 38.72 m Valga June 2010
Bigpank Kuldliiga 2. 44.54 m Kohila June 2010
Eesti meistrivõistlused (U16) 1. 37.58 m Rakvere July 2008
Sponsors
Your logo missing? Click on the button.