February Top 10 - View most visited athletes here!

NEW! Download Sportlio app from Google Play Store

Karl Erik Rabakukk (22)

cross-country skiing 4

16 March 2020

Viimane pikk jutt

///

Last long story

Sügisel olin kindel, et see talv tuleb hea, aga ei tulnud. Kolm on kohtuseadus ja kolmas hooaeg järjest ebaõnnestus. Detsembri „august“ jäin vinduma ja kokkuvõttes ei roninudki välja. Põhjusteks pakun enda kärsitus ja ebaprofessionaalsus, kehvad otsused ja mõned halvad juhused. Aga kevade-suve väike treeningmaht ja liiga julged plaanid talve algul olid peamised põhjused, miks üldse algul ära vajusin.
Selles mõttes on huvitav olnud, et iga ebaõnnestumine on olnud erinev, samasse ämbrisse kaks korda pole oma arust veel astunud. Aga ma ikka leian neid ämbreid.

Parimaks sõiduks jäi Austria lahtiste meistrivõistluste 10. koht. Kohanumbrite poolest olid ilusamad Balkan Cupi 3. koht, Tallinna maratoni 2. koht ja Imatra FIS võistluse 3. koht.

Läbi järgneva arutluse jõudsin nüüd uute plaanide ja otsusteni:

Minu siht on juba mõnda aega olnud Pekingi olümpia top20. See on kõige madalam eesmärk, mille nimel tunnen, et on mõtet tööd teha. Samas ka kõige kõrgem eesmärk, milleks tunnen, et võimeline olen. Seega eesmärki ei saa muuta. Kuna ma ei ole pikka aega suutnud oma üsnagi madalat taset tõsta ja olümpiani on vähem kui kaks aastat jäänud, tekib siin nüüd tõsine küsimus, kuidas ja kas see üldse võimalik on.

Olümpial on murdmaasuusatamises 6 ala. Teatesõit eesmärgi mõttes ei loe. Sprinditeade on klassikas, see ei ole mul kunagi hästi läinud. Suusavahetuses ei ole mul ammu mingit lootust. Maraton on vabatehnikas, mis mulle küll sobib, aga olenemata sellest, kas ma seda üldse suudaksin, peaksin maratoni top20 püüdmiseks olema juba praegu vähemalt aasta-kaks hoopis teistmoodi (sh rohkem) treeninud. Tavadistants on õnneks klassikas, kuid kahjuks see aasta näitas lõplikult ära, et minu funktsionaalne võimekus lihtsalt ei saa olema nii heal tasemel, et top20 reaalne oleks. Meeste tavadistants on nii tiheda konkurentsi ja väikse õnnefaktoriga, et ilma tasemeta midagi loota ei saa.

Üle jääb uisusprint. See on ala, mida ma pole varem kuigi tõsiselt võtnud, sest olen arvanud, et mul selleks eeldused puuduvad. Ilmselt puuduvadki; minu temperamendiga maailmas finaalidesse pääsemine tundub ebareaalne. Aga kui ei proovi, ei saagi ju teada. Näen, et siin on mul ainsana veel võimalus piisavalt areneda ja kaotada pole mul justkui midagi. Sprintides, lõigutrennides ja jõudu tehes on tunne järjest positiivsem. Või kui ei ole, tunnetan vähemalt kiiremini ära, milles asi. Äkki suudangi ennast heaks sprinteriks treenida? Tunnetust, teravust, võimsust ja vaimsust süsteemselt arendada, mitte ennast lihtsalt ära väsitada. Seevastu pikk „piirajas“ kannatamine, mis mulle kunagi suusatrenni minnes väga meeldis, tundub järjest negatiivsem ja lihtsalt ei tule enam välja nii, nagu peaks.

Ehk siis: ma olen nüüd sprinter või spordi lõpetanud. Kumb variant käiku läheb, selgub vähem kui 2 aasta jooksul. Kui näete mind maailmas finaale sõitmas, siis ilmselt õnnestus. Kui ei, siis ei.

Mul on nägemus, kuidas edasi minna. Oli õige töötada selgete makrotsüklite kaupa, seda jätkan. Oli õige töötada nädala rütmis, seda mõtet täiustan ja kasutan nüüd läbivalt. Oli õige suhtuda treeningprotsessi efektipõhiselt, mitte ajada taga aega ja protsente. Samas, oli viga teha nii pikad laagrid, seda enam ei tee. Oli viga ajada reisimised nii keeruliseks ja tihedaks, hoian edaspidi asjad lihtsamana. Pean paremini fookust arendavatel trennidel hoidma. Üksi on ka võimatu kvaliteeti hoida ja edasi areneda, peab looma tiimi. Vanast treeningpäeviku süsteemist polnud midagi kasu, selle tegin täiesti ringi ja palju lihtsamaks. Jne. Ja ennekõike on lihtsalt vaja rohkem tööd teha ja panustada.

Pea kõik, kellega oma spordi teemal rääkinud olen, ütlevad selle jutu peale, et mul on treenerit vaja. See on tõsi, aga seda ei juhtu, sest ma tahan ise mõelda. Ega treenerid puu otsas ka ei kasva (välismaale ma ei lähe) ja kui leiakski reaalse variandi, siis aasta-kahega tekib alles piisav mõistmine ja usaldus, ma lõpetan aga hiljemalt kahe aasta pärast spordi. Mul on ka ambitsioon kunagi ise treeneriks saada (mitte, et see praegu väga tõenäoline või võimalik oleks).
Küll aga on alati heaks abiks, kui keegi nõu annab. Kellel ei ole vastutust, aga kes natuke huvitub ja näeb asja kõrvalt.

See jääb mu viimaseks pikaks postituseks, aega ja energiat on nüüd vaja mujale panna. Kuigi mulle kirjutada meeldib ja olengi kirjutanud kõike siin eelkõige endale, siis ega see blogimine päris minu stiil ei ole. Edaspidi lisan jooksvalt tulemusi ja muid väikseid nupukesi.

///

I was sure this winter would be better than the last two, but it wasnt´t. Due to too optimistic plans, some poor decisions, my general impatience and maybe a bit too low training volume sometimes, I didn´t succeed this season either. My best race was Austrian Championships 10th place. I was also 3rd in Balkan Cup, 2nd at Tallinn marathon and 3rd in an Imatra FIS race.

Through the following line of thought, I have made new plans and decisions:

My goal has been and will be top20 in the Beijing Olympics. I don´t see point in working for anything less than that and I don´t see that I could realistically reach any higher than that. Now, with my level rather low and under 2 years to go, I started to seriously think, if and how would this be possible.

There are 6 disciplines in the Olympics. I will rule out the relay, because my goal is individual. For the same reason, and because it´s in classic technique, I will rule out the team sprint. I know I don´t have a chance in skiathlon. The marathon is in free technique, which suits me, but even if I were ever able to reach top20 in marathon, I should already be training much more and differently, than I am today. The 15k has been my favourite, but this winter showed, that my motor will just not be strong enough for really succeeding in distance races.

So this leaves sprint in free technique. I haven´t been good at it, but I´m also not the worst. I feel like I can still improve this side of me, while other disciplines seem to be a dead end for me sooner or later. And generally speaking, although I doubt myself a lot lately, I have more and more clear visions of how to get to where I want to be. So from now on, I´m either a sprinter or done with trying to be an athlete.

This was also my last long story. From now on, I will just post results, links etc.

01 March 2020
23 Jan. 2020

Väike vahekokkuvõte ja võistlusplaanid

///

About first half of the season and future races

Umbes kuu aega läks kõik plaanitult. Novembris oli iga nädalavahetus eelmisest veidi parem, nii enesetunde kui tulemuse mõttes. Detsembris Livignos ma ilmselt ei kuulanud keha piisavalt ja ei arvestanud kõrgusega, läksin nii plaanide kui sooritusega liiga julgeks. Tekkis sama sorti ülepingutus nagu 3 aastat tagasi, õnneks seekord vähem ja sain sellest ka kiiremini aru. Siis tuli välja, et saan ikkagi Davosi starti ja ega seda võimalust kasutamata ei saanud ju jätta; püsis ka veel lootus, et äkki see jama oli ainult korraks ja ühest-kahest trennist tingitud. Tagantjärgi vaadates polnud sellist variantigi. Elu esimene MK start oli seega katastroof. Noh, kui nüüd aus olla, siis ka minu praeguse taseme jaoks väga hea sõiduga oleks kohanumber sisuliselt samaks jäänud, aga kaotus pea 6 minuti asemel 3 algusesse oleks ikkagi veidi ilusam olnud. Ja ka täiesti reaalne.

Pärast Davosi juhtus veel igasugust jama:

1) Olin pettunud ja kogu olukorra tõttu peast sassis, nii et võistluspäeva õhtul pärast reisi jooksin ennast lihtsalt Seefeldi metsade vahel tühjaks. Pea sain küll niimoodi korda, aga kuna ei leidnud pärast märgade riietega kodu üles, jäin haigeks.
2) Haigena kaalusin koju minekut, aga koos teistega Euroopas veel lumel tiksuda ja päikese all puhata tundus sel hetkel parem mõte. Tagantjärgi tarkusena puhkab muidugi igal juhul kodus paremini välja kui ringi rännates, üleüldse oleks võinud poole Livigno peal olukorrast aru saada ja koju ära tulla. Paraku on päris raske kohe nii ettenägelik olla, mina seda veel ei oska. Eriti kui väljas on lumi ja päike, Eestis aga pesuehtne pask.
3) Jõulude paiku olin lihtsalt kummaliselt väsinud ja hääl läks ära.
4) Aastavahetuse paiku läksin nädalaks Obertilliachisse lumele. Teisel päeval tuli välja, et olin kodust kõhuviiruse kaasa võtnud. Lõpuks sain normaalselt trenni teha kaks päeva.

Vahepeal olid veel eksamid ja üks ebaõnnestunud Soome võistlus, nüüd kogun ennast vaikselt Balkani kandis. Sai oldud ja korraks võisteldud Serbias, edasi on plaanis 3 nädalavahetust FIS võistlusi Bosnias, Tšehhis ja Slovakkias. Lihas on endiselt hea, aga mootor ja vaimne pool on võistlusseisust veel väga kaugel, veidi on veel nohu ja väsimust ka.

Ning jah, siin on lund.

Kui läheb hästi ja suudan nüüd iga nädalaga selgelt paremaks saada, on edasi plaanis MK Skandinaavia suusatuuril osaleda (15.-23.02). See selgub hiljemalt 9.02. Kui nii hästi ei lähe, valmistun U23 MM-ks (1.-7.03) edasi kodus ja muude FIS võistlustega. See on kõige tõenäolisem variant. Kui üldse hästi ei lähe, ei ole mul ka MM-le asja ja suunan kogu fookuse 13.-15.03 Otepää Skandinaavia Karikale ja 27.-29.03 Eesti Meistrivõistlustele. Kui nii peaks minema, selgub see hiljemalt 23.02.

///

For about a month, everything went as planned. In November, I improved with every weekend. But in December, I got a bit over-confident and overtrained in Livigno. What followed, was a failure in my first World Cup in Davos, and a few more not-so-good decisions. I got ill several times and was tired all the time.

Now I am a bit fresher (but nothing to be happy about yet; muscle is still in shape, but my motor and mind are far from good) and we´re travelling around Balkan. Yes, there is snow. No, there isn´t snow in Estonia. I was in Serbia and will compete for 3 more weekends of FIS competitions in Bosnia, Czech Republic and Slovakia.

If things go well for me now and I can again improve with every week, I will compete in the World Cup Scandinavian Ski Tour (15.-23.02). But probably my situation wont change this fast and I will continue preparing for the U23 World Championships (1.-7.03) at home and with other FIS competitions. If things don´t go well at all (this will be clear on 23.02 at latest), there will be also no point in going to the U23 WC, so I will focus everything on the Otepää Scandinavian Cup (13.-15.03) and Estonian Championships (27.-29.03).

22 Jan. 2020
06 Nov. 2019

Ettevalmistusest ja võistluskavast

///

About training and oncoming races

Ahoi neile, kes huvi tunnevad. See postitus on veidi lühem kui tahaksin, sest maru kiireks on läinud viimasel ajal.

Mai lõpus alustasin treeningutega uutmoodi. Esiteks enamasti üksi, sest tiim kadus ära ja veel pole kellegagi olnud mahti uut kokku panna (kuigi mõtteid on juba heietatud küll). Üksi on parem keskenduda just enda vajadustele, aga samas langeb pikalt üksi tehes tahes-tahtmata nii trenni kui elu kvaliteet. Teiseks olen koormust jaotanud ühtlasemalt: tavalise laager-puhkus rütmi asemel tegin suvel kaks korda 6 nädalat n-ö tööperioodid, kus mõni nädal oli küll kergem (u 15h), mõni kurnavam (21-26h), aga terve aeg jäi samaks režiim ja põhimõtted, millisel päeval mis tüüpi trenn on. Sügisel jätkasin sarnasel põhimõttel: septembris oli 8 korda kolmepäevane tsükkel (jõutreeningu päev; funktsiooni treeningu päev; kompenseerimispäev; puhkepäev) ja nüüd lõpetan kolmenädalast laagrit Livignos (õnneks Markoga, ei pidanud üksi laagerdama), kust lähen otse edasi Soome kaheks nädalavahetuseks võistlema. Kolmandaks viisin kavasse sisse nende tööperioodide vahele kohustuslikud (päris!) puhkused. Minu eripära on see, et esmane taastumine on küll üsna hea, aga päris välja ei oska ma ennast puhata. Sellepärast on tavaliselt suve ja sügisega järjest väsimusfoon kuhjunud ja talvel pole seis olnud nii hea kui võiks. Mõtlesin, et nii saaksin paremini oma tugevust ära kasutada ja nõrka kohta kaitsta. Neljandaks olen suure osa tööst teinud kodus (Otepää-Pühajärve); nii ei ole enne talve veel reisimisest kopp ees, on rohkem kõigeks aega olnud ja rahakotile mõjus ka hästi. Viiendaks viisin kavasse sisse suvel ja sügise algul oluliselt rohkem, tugevamalt ja teadlikumalt jõusaali. Põhilisteks arengukohtadeks võtsin eelmise aasta kordusmaksimumi testi põhjal ülaselja tõmbe, küki ja jõutõmbe. Ka igasugu staatika ja kehatüve valitsemise, sest mul on vaja sõiduasend korda saada ja see on muidu ka äge. Kuuendaks muutsin jõusaali võrra funktsioonile trenne. Kui eelnevalt olen kordustrenne (nt 6x6 või 5x8 minutit) teinud juba suvel, siis nüüd hoidsin pikemalt seda joont, et on kas kiired maksimaalsed lõigud (kuni 25sek) või pikad kurnavamad tempo tüüpi trennid (alla anaeroobse läve ja pikemad üle 1h20min). Korralike umbes võistluskiirusel trennideni jõudsingi alles nüüd viimase kuu-pooleteise jooksul. Võistlused (mistahes tüüpi, peaasi et vahepeal numbri selga saab) olen muidugi ikka kavas sees hoidnud, keskmiselt 2 korda kuus. Kuuendaks olen lasknud pärast iga tööperioodi vereanalüüsi teha, et koormuse mõju hinnata ja järgmist perioodi paremini plaanida, ka tervisekontrolli eesmärgil. Samas, spordiarstil käisin vaid ühe korra, sügisel. Seal tegin koormustesti esimest korda rullsuuskadel ja esimest korda elus ei olnud ka ühtegi südame rütmihäiret (mis on mul tavaliselt olnud üks väsimusfooni näitaja: mida rohkem, seda väsinum).

Suurim viga on olnud see, et need 3 puhkust siiani on veidi aia taha läinud. Esimesel kahel jätsin keha liiga järsku liiga seisma ja ei saanud magamise ja söömisega normaalselt hakkama. Kolmas kord suutsin oma lollusest Kreetalt tulles haigeks jääda. Muu on üldjoontes õnnestunud. Väikseid vigu, valesid otsuseid ja kohati liiga vähe pingutamist leiab palju, aga suurde ämbrisse ei astunud. Areng on selgelt olemas ja kindlasti tuleb see talv parem kui eelmised kaks. Endal on ka päris põnev nüüd teada saada, kui palju seda arengut siis on ja kui kiiresti (kui üldse?) ma ennast korralikku võistlusvormi suudan viia.

///

Hello to my English-speaking friends as well. The post is short, like my time lately.

This year, 1) I have trained more by myself, 2) I have trained for longer (but not maximum load) periods, instead of regular training camps, 3) I have told myself to thoroughly recover every once in a while, 4) I have trained more at home during summer and early autumn, 5) I have done more gym training and shifted summer´s functional trainings more to either short maximum speed repetitions or long under anaerobic treshold tempo trainings, 6) I have regularly done a blood test to check my health and plan my trainings better and for the first time I did the VO2 test on roller skis.

Overall, I have improved and will race better than what has been for last 2 years. But how much have I improved and when (if ever?) will I reach my racing form now? I have no idea and am exited to find out.

Below you will find my near future racing schedule. After that, it will be more clear, where and when will my main competitions be.

Stardin järgmistel võistlustel:
9.11 Imatra FIS 10 C
10.11 Imatra FIS 15 C
16.11 Olos FIS 10 C
17.11 Olos FIS 15 F
30.11 Ramsau FIS sp F
1.12 Ramsau FIS 10 F
14.12 Davos MK sp F
15.12 Davos MK 15 F
(kui MK-le peale ei saa, siis 14.-15.12 Seefeld FIS sp C ja 10 C)
21.12 Planica MK sp F
22.12 Planica MK tsp F
(kui MK-le peale ei saa, siis 19.-21.12 St Ulrich FIS sp F, 15 F mst ja 15 C)
28.12 Otepää EMV 10 F

Imatra stardid on rohkem trenni mõttes ja laagri lõpetuseks, aga Olosel ja Ramsaus pean juba tegema head sõidud, et oleks mingigi lootus MK-le peale saada. Uueks aastaks on juba rohkem aimu, mis päris talvel toimuma hakkab.

Sõidan värskelt loodud MTÜ Meistriklass lipu all ja minu ainutoetaja on Peetri Pizza. Lisaks tundub vajalik siin senise eest tänada Anti Saarepuud, Hanno Tikkerbäri ja isa.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

I like skiing.

Best results so far:
Estonian Championships: 4x gold in youth class, 4x gold in juniors, adults 5th place individually, silver in relay.
Junior World Championships: 32. place
World Cup: I have raced there

///

Mulle meeldib suusatada.

Seni parimad tulemused:
Eesti Meistrivõistlused: 4x kuld noortes, 4x kuld juuniorites, täiskasvanutes individuaalselt 5. koht, teatesõidus hõbe.
Juuniorite MM: 32. koht
Maailma Karikas: olen seal võistelnud

Born 1997 (age 22)
Coach ise
Club MTÜ Meistriklass / Nõmme Spordiklubi
Height 1.83m
Weight 72kg

Competition results

Karl Erik Rabakukk hasn't added his results yet.
Check back soon or follow him to receive updates.

Sponsors

Contact athlete to become a sponsor!

Gear

Here is gear that athlete is currently using during competitions or trainings.