*New Feature* - Recommend products and services

Who were Top 10 Most Visited Athletes in July? Find out now!

Karl Erik Rabakukk (22)

cross-country skiing 3 FANS

12 Aug 2019

Rullsuusatamise MM kuues koht sprinditeates

03 May 2019

Hinnang võistlusperioodile ja edasised plaanid

///

Season analysis and plans for future

Pikk jutt sitt jutt. Sõita ei jõudnud ja peas polnud ka kõik päris korras.
Järgmised 3 aastat suusatan edasi, kusjuures mul on selleks nüüd järjest rohkem kõik ressursid olemas, sh aeg, tahtmine ja oma arust hea plaan.

Ega sisu rohkem ei olegi, edasi selgitan tagamaid:

Hooaja peale kokku tuli enda hinnangul 4 pigem õnnestunud, 2 rahuldavat, 9 pigem ebaõnnestunud ja 5 täiesti ebaõnnestunud sooritust võistlustel. Kõik õnnestunumad olid umbes külavõistlused. Vähemalt ei jäänud selle aasta medalinagi tühjaks ja ausalt öeldes oligi mulle praegu ehk vajalikum vahepeal midagigi võita, kui ennast jälle kuskil kõval võistlusel protokolli teiselt lehelt otsida. Aga parimateks „päris“ tulemusteks võib lugeda EMV 15km klassikas viies koht (neljas, kui üks dopingumees välja arvata) ja EMV teatesõidus Nõmmega hõbe.

Suusatamine on vastupidavusala, nii et kui sõita ei jõua, polegi hooajaga suurt midagi peale hakata. Aga kõik muu tegelikult arenes. Nojah, see on vastupidavusspordis umbes sama, nagu öelda, et auto on heas seisukorras, ainult mootor ei tööta ja mõni käik ei lähe sisse. Loodan, et natukene tõde on siin siiski sees; peaks ju olema lihtsam nüüd kaks suurt asja ära parandada, kui kümmekond väikest detaili.

Ettevalmistuse lõpus aimasin, et halva põhja tõttu kuskil korraks auku vajun või haigeks jään. Kahjuks väljendus see tugevamalt ja hoopis teistmoodi, kui arvata oskasin. Kartsin tavalist treenimatuse seisundit (pulss kohe laes ja jalad täis), aga mul sarnanes see pigem jälle ülepingele. Kõige rohkem on kahju, et ei saanud Otepää MK-l sõita. Aga kui ikka neli päeva enne võistlust maksimaalsel pingutusel pulss alla anaeroobse läve jäi, vahelööke sisse viskas, kiiremini liikumise asemel pildi ees virvendama ja lihased lukku lõi ja pea ringi käis, siis oli selge, et Tehvandi tõusule publiku ette lolli mängima pole vaja minna. Mis veel olulisem, tervisega pole vaja riskida. Kõik muu on minu puhul enamasti lihtsalt seisundi näitaja, aga koormusel pearinglus tundus nagu ohumärk. Ei olnud ka mõtet loota, et just sel päeval end lahti sõitsin ja võistlusel järsku parem hakkab, sest taoline seisund oli juba mõnda aega süvenenud. Mootori sain normaalselt käima hooaja peale kokku ühel võistlusel, Lähtel noortesarja etapil. Ei tea, miks just siis. Võib-olla oli Venemaa reis hästi mõjunud. Kui nii, siis ei mõjunud ta just väga pikalt. Nimelt sain märtsi lõpus EMV 50km sõidus omaette elamuse, kus kui tavaliselt on viimastel ringidel küsimus, kuidas tõusust kiiresti üles saada, siis mul oli tõsine tegemine, et sealt üldse üles saada. Esimene ring oli 12 minutit, viimane 20. Ma vist ei valeta, kui ütlen, et jäin finišialas kõhuli lumes korraks magama. Oma osa oli muidugi oma lollusel ka; ilm ei läinud kaugeltki nii soojaks, et mu lühikesed püksid ja varrukad ennast kuidagi õigustanud oleks. Vähemalt oli huvitav.

Nädala pärast hakkan vaikselt sportlase päevarütmi sisse elama ja eks vaatab, kuhu tee viib. Järgmise 3 aasta projekt on mul valmis, st kuhu tahan jõuda, mida selleks tegema pean (just enda eripäradest ja olukorrast lähtuvalt) ja umbkaudselt ka eelarve. Eelkõige motiveerib mind siiras huvi, mida suudan suuskadel ära teha, kui nüüd päriselt tööle hakkan ja kõik ka sujub. Ei ole ka kokkusattumus, et olümpia just 3 aasta pärast toimub.

///

Long story short, I didn´t have enough endurance and my mind was a bit off this year.
I will continue to ski for the next 3 years and I will now have more and more resources to do that, including time, motivation and a hopefully good plan.

There really are no more points to add to this, but I will specify and explain some things:

I can say I performed quite well in 4 races through the season and unfortunately all of them were rather unimportant. Maybe it was better for a change to win at least something, than to again search for my name on the second page of the results list of some top competition. Anyway, I can count the Estonian Chamionships 5th place in 15k classic (4th, if to exclude a doping guy) and 2nd place in relay with Nõmme Sportsclub as the best „real“ results of this winter.

To bring out the positive, everything else (besides basic endurance and psyche) actually improved. Well yeah, to say in endurance sports that everything besides endurance is okay, is like saying a car drives well, only the engine is broken. But I hope there is still a little truth to this thought; logically it should be easier now to fix two major parts, than tens of smaller details.

When I finished my preparations period, I foresaw, that because of my weak base, something at some point could give in or I would get sick somewhen. But my condition deteriorated much more and in a whole other way than I expected. I thought I would have the classic undertraining symptoms: higher than normal heart rates and fast fatigue build up. That would have been fine, because even in winter, it can be (to some degree) easily fixed with – you guessed it – training. But the symptoms were again the opposite: low heart rates, couldn´t push past the anaerobic treshold. So there wasn´t much to do. Normally resting would help, but this time I really had nothing to rest from either. The saddest for me was that this stupid situation peaked around Otepää World Cup, so I didn´t compete. Although I wasn´t sick or injured, there really would have been no point taking on the famous Tehvandi uphill in such state. Also I didn´t want to risk my health. All the above and also my heart extrasystoles are safe and just a sign of state for me, but dizziness during training felt like a bad sign. Later, I did get my motor running correctly one time, in the local youth cup. Maybe the Universiade in Russia gave a good kick for that. If so, the kick was rather short, because a week later in the 50k Estonian Championships, I had a real struggle to even get to the finish line. The first lap was 12 minutes. The last ones were 20. I think I´m not lying when I say I fell asleep in snow in the finish area. Also, now I know that competing in shorts is not a smart thing to do.

A week from now, I will gradually start living the sports life and soon we´ll see, where the road takes me. I have written a project for the next 3 years, that includes what I want to achieve, what I need to do to achieve it and an approximate budget for it as well. My main motivator is still a genuine interest in finding out exactly how high I could fly if I really put my mind to it and things work out. Also, it is not a coincidence that the Olympics are 3 years from now.

11 Jan 2019
13 Nov 2018

Eesmärgid hooajaks ja hinnang ettevalmistusele

///

Goals for upcoming season and training assessment

Eelmisest talvest laastatud enesehinnang lausa sundis meelde tuletama ja tõeks pidama vana kuldset lauset: „Siit on hea edasi minna.“ Aga nii ongi! Analüüsisime kevadel treener Anti Saarepuuga olukorda ja panime kokku kondikava nii juba möödunud ettevalmistusperioodiks ja eesootavaks hooajaks, kui üldjoontes ka 2021. aasta Oberstdorfi MM-ni, kuhu on seatud minu esimesed kõrgemad eesmärgid.

Minu põhieesmärk on teha hea sõit Otepää MK-l 15 km klassikas (20.01.19). Peaaegu sama oluliseks pean Taliuniversiaadi Krasnojarskis (märtsi algus), kõiki Eesti Meistrivõistlusi (eriti suusavahetusega sõit 23.12.18 ja 50km märtsis) ja ka U23 MM Lahtis (jaanuari lõpp). Kohalisi eesmärke ei oska veel seada, selleks pean enne esimeste võistluste põhjal hindama, mis seisus olen. Äge oleks ka mõnele välismaa MK etapile või Seefeldi MM-le peale saada.

Ettevalmistus läks plaanipäraselt. Hiliskevadel sain emotsiooni ja kogemuse võrra rikkamaks Norras randonneé-suusatades (ja ise kaevatud lumeonnides ööbides). Juunis treenisin kodus Otepääl. Juulis ja augustis läbitud ajateenistuse baaskursust võtsin kui aktiivset puhkust (koha peal selgus, et väga, väga, väga aktiivset; ega ajateenistuses niisama vedelemist ei ole). Septembris alustasin kooli kõrvalt tõsisema treeningtööga Otepääl ja oktoobri teises pooles viisin töö lõpule Ramsau mäestikulaagris. Pärast Ramsaud jäin küll korraks haigeks (mis teha, risk on alati olemas) ja pidin esimestest võistlustest ja seega ka õrnast võimalusest Ruka MK-le pääseda loobuma, aga minu tähtsamad võistlused on veel kaugel ees ja neid ei tohiks see palju mõjutada. Nüüd sõidan Olosele lumelaagrisse.

Et mitte korrata vanu vigu, hoidsin suvel end kõvasti tagasi. Puhkasin piisavalt ja igal tugeval treeningul kordasin endamisi mantrat: trennis treenitakse, võistlusel võisteldakse. Treeningule ei minda tühjaks rahmeldama, vaid on vaja harjutada ja õppida seda, mida veel ei oska/suuda. Üks parimaid mõttekilde, mis mulle Mati käe all treenimisest külge on jäänud, on mõiste „õppe-treeningprotsess“, kusjuures selle tähendusest sain vist alles nüüd aru. Sel aastal avastasin, et mõneti on isegi raskem tempot hoida ja ennast seejuures kontrollida ja muutuma sundida, kui lihtsalt lammutada kuni enam ei jaksa. Selle mantra teine pool on aga vähemalt sama oluline; kui on võistlus, siis annan endast kõik ja rohkemgi. Et lõpuni pingutamine suve jooksul meelest ei läheks, olid ettevalmistusperioodis sees 8 starti. See number võinuks isegi suurem olla, 11 kuni 13 teha oleks hea.
Kui numbrid juba teemaks tulid: muutsin oma treeningute analüüsimise viisi. Loen nüüd eri tüüpi treeningute ja võistluste kordi, varasema kestuse- ja tsoonidepõhise intensiivsuse asemel. Selline meetod kaotab küll mõneti täpsuses, kuid saadava infoga on reaalsuses pärast palju rohkem peale hakata ja parem muutusi plaanida.

Muutsin Anti juhendamisel treeningute ülesehitust. Tsüklid muutusid ühelt poolt agressiivsemaks, teisalt tuli sisse kokku rohkem puhkepäevi. Keskendusime senisest rohkem just minu tüüpvigadele. Üldfüüsise ja n-ö järjest kannatamise edasiarendamine jäi tahaplaanile, selle võrra rohkem arendasin kiirust ja koordinatsiooni; pea iga raskema treeningu eesmärk oli eelkõige dünaamiliselt liikuma saada. Ka jõutreeningute sisu nihkus rohkem maksimaalse pingutuse poole. Selleks, et seda tüüpi treeningud õnnestuksid, oli vajalik iga kord värske ja puhanuna alustada (ja kui pole puhanud, siis üldse mitte teha, aga poolikult ei tohi). Erandiks oli vastupidavusele orienteeritud ja seega ka kõige raskem periood, Ramsau laager.

Minu esimesed Eviko rullsuusavõistluste poodiumikohad (täiskasvanutes) näitasid, et erialane areng on toimunud. Tartu Linnamaratonil poolmaratoni isikliku rekordi jooksmine (1:17.50) näitas, et vastupidavus pole kuskile kadunud. Eelmistest aastatest väiksemat väsimusfooni näitas sügisene koormustest, kus seniste arvukate südame rütmihäirete asemel olid vaid üksikud. Samuti reageerib nüüd pulss koormusele adekvaatsemalt (võib öelda, et tegin pika aktiivse puhkusega oma diiselmootorist bensuka). Et jõud on piisaval tasemel, näitas meie uue füsioterapeudi Hanno Tikkebäri korraldatud kordusmaksimumi test. Hanno aitas mul oma võimetest ka paremini aru saada ja näha, kus on rohkem arenguruumi, tema nõu ja abiga tõstan järgmisel aastal oma jõuvõimed uuele tasemele just minu nõrkades kohtades ja loodan läbi jõutreeningu ka koordinatsiooni parandada.
Puudustest toon välja väikese treeningmahu, mistõttu on mul ilmselt oht ennast järsku ära väsitada, seda näitas juba praegu Ramsau laagrist haigestumine. Kindlasti ei saa ma nüüd teha nii pikka ja tihedat hooaega kui näiteks üle-eelmisel aastal ning pean oma seisundi suhtes alati ekstra tähelepanelik olema.

///

My devastated self-esteem from last winter forced me again to remember and believe in the old saying „It’s good to go on from here.“ But it’s true, always! We sat down in spring with my coach Anti Saarepuu and put together a plan for the now past preparations period, the upcoming season and also roughly until the 2021 World Championships in Oberstdorf, where I want to make my first high results.
My main goal this season is to compete well in the 15k classic race in the World Cup held in Otepää (20.01.18). Almost as important are the Winter Universiade in Krasnoyarsk (March), all Estonian Championships (but especially skiathlon on 23.12.18 and 50k in March) and the U23 World Championships in Lahti (end of January). It would be cool also to get to compete in the World Championships in Seefeld or in some abroad World Cup stage.

Preparations for upcoming winter have been going well so far. I have hopefully learned from last years mistakes and have not over-exhausted myself with training before season this time. I had a minor drawback, as I got sick recently, but I’m back on track now.
I had a blast randonneé-skiing in Norway in late spring, trained at home in Otepää in June, served in the Estoinian Defence Forces in July and August, started serious sessions at home in September and finished the work with 2 weeks in Ramsau in October.

One of the main changes I made was clearer distinction between trainings and competitions. If it’s a training session, the goal is to learn and improve things I’m bad at, not just tire myself out until I have to rest. Yes, the latter caveman logic works too and is necessary to some degree, but as last years have shown to me, there could be better ways to train. However, if it’s a competition, the goal is always and only to go as fast as I can and push myself beyond my limits. And to not forget what that feels like, competitions are needed as much as trainings throughout the year (I did 8 starts, but I think the number should be higher, somewhere between 11 and 13 maybe).
Other changes I made, following the recommendations of Anti, were in the types of training and the structures of the training cycles. Instead of the usual improving of the „constant suffering capabilities“ like tempo trainings etc, I focused more on speed and coordination, making a near-maximum effort for a moment. I made same kind of changes also in strength training. The cycles got a bit more aggressive on one hand, but had more rest days and really calm sessions on the other. One exeption was the 16-day training camp in Ramsau in October, which was endurance-oriented and also the hardest.

My first podiums (adults) in the Eviko roller skiing races showed that I have made some progress ski-specifically. Running a new personal best in half marathon showed that my endurance hasn’t faded away. The autumn sports-medical test showed less overall fatigue than before. On the negative side, since I had significally lower training loads than before, I have high risk of becoming tired quickly and not recovering quick enough, so it’s probably not a good idea to compete in every race I can find.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Started skiing in 2010. Wanted to become a top athlete soon after.
I like gliding on snow and I like the sports kind of pain.

Best results so far:
Estonian Championships: 4x gold in youth class, 4x gold in juniors, adults 5th place individually and silver in relay.
Junior World Championships: 32. place

Will post on Sportlio at least twice a year: before season and after.

///

Mulle meeldib suusatada.

Seni parimad tulemused:
Eesti Meistrivõistlused: 4x kuld noortes, 4x kuld juuniorites, täiskasvanutes individuaalselt 5. koht, teatesõidus hõbe.
Juuniorite MM: 32. koht

Postitan siia kokkuvõtva loo kaks korda aastas (enne ja peale hooaega).

Born 1997 (age 22)
Coach Anti Saarepuu
Club Nõmme Spordiklubi

Competition results

Karl Erik Rabakukk hasn't added his results yet.
Check back soon or follow him to receive updates.

Athlete sponsors

Contact athlete to become a sponsor!