Tagasivaade ja kokkuvõte 2019 võistlushooajale.
Oktoober on käes ja üldjuhul tähendaks see talveunest ärkamist kõikidele kergejõustiklastele, samas see aasta täiesti tipptasemel keerleb karusell veel viimaseid ringe Doha MM-i näol. Minul kahjuks ei õnnestunud Dohasse pääseda ja hooaeg lõppes augusti lõpus. Terve see 2018lõpp ja 2019 oli paras katsumus püsida MM-le pääsemise rongil, sest koguaeg oli tunne, et mul on natukene puudu. Talvehooaeg jäi juba vahele (achilleuse kõõlust ravides), mida tihti ei juhtu ja suveks õigete mootoris õigete pöörete leidmine oli ka paras biomehaanika leiutamise kõrgem tase. Hakkame kogu seda protsessi nüüd eelmise aasta sügisest kuu kaupa võtma kuni tänase päevani välja.
September – Peamiselt oli tegu enda treeningrupist üksi treenimise ajaga, kus käisin iseeseisvalt jõusaalis eriharjutusi tegelemas, et säärt tugevdada. Isegi tavaline sörkimine polnud päris valuvaba.
Oktoober – Ühinesin taas treeninggrupiga ja tegime kergeid aeglasi lõigutreeninguid. Jätkasime eriharjutustega.
November – Võib öelda, sama nagu oktoobergi. Jala tervis paranes aga tuli võtta siiski rahulikult.
Detsember – Tervis lubas juba 80% valuvabalt joosta aga oli tekkimas platoo millest enam seisund paremaks ei läinud.
Jaanuar – Ultraheli näitas, et jalg on täiesti korras aga korralikult „panna“ ikka ei saanud. Käisime Egiptuses laagris ja soe kliima mõjus hästi. Sai käigu võrra võimsamalt treeningutel endasi liikuda.
Veebruar – Kasutasime löökravi ja Human-Decare masina ravi variante. Kõik mis halvemaks ei tee, sellele tasub hähelepanu pöörata. Seisund oli saavutanud taseme, kus oli veel 10% puudu. Täpselt see osa, et heal päeval võiks joosta kiiresti lühikesi lõike aga naeliku jalga panek ei tule kõne alla. Mille arvelt see viimane 10% leida oli miljoni euro küsimus. Kas lihtsalt aeg parandab „haavad“? Keegi ei teadnud ja hormoonsüsti ei olnud me treeneri ja füsiodega nõus tegema.
Märts – Türgi laager. Soe kliima tegi taaskord head. Eestis olles oli hetke kiirus justkui 10% lahjem. Kiirused läksid juba võrdlemisi asjalikuks. 3x400m 53sek ja 200sed alla 25sek lõigutossus. Oli super laager kuni eelviimase päevani. Väike reielähendaja pauk laagri lõppu aga sellest saime kümne päevaga täielikult lahti.
Aprill – Jala tervis püsis sellel platool, et naelu jalga panna ei saa aga lõigusussiga saab nagu vajutada küll. Portugali laager. Kerge pidur oli nagu väga kiireid asju tehes peal aga kuni 90% intensiivuseni sai mahtu korralikult teha. Proovisime ka naelikuga ühe treeningu (super kiirused) aga see võttis jooksutreeningutest nädalaks mind välja. Jalg oli täiesti sodi. Peale seda „eemal“ oleku nädalat püstitasin isiklikud rekordid nii 400m lõigutossus (48.2) ja rinnalevõtus (125kg). Selle laagri viimane nädal sisendas, et oleme Doha rongile järgi jõudnud. Vaja peale hüpata. Kuidas nüüd see naeliku küsimus lahendad??? Põhja tegemise töö on väga hästi vilja kandmas.
Mai – Käsin koondise testlaagris ja seal sain meeletult head tagasisidet enda võimete kohta. See keha on nagu NII valmis võistlusi paugutama hakkama ja jälle jalg täiesti sodi. Üldse ei kannata seda naelikut, samas tossuga 13sammu tõkkeid joosta ei tule ka absoluutselt kõne alla. Järgmine päev tuli võimalus minna juunis teemantliiga etapile Stockholmi jooksma. Tead et jalg on hetkel sodi aga äkki saab korda.
JUUNI – SIIN JUHTUS PALJU
Stockholmi teemantliiga jooks. Elu kõige aeglasem kõrgtasemel hooaja avajooks (52.6). Nii külm oli, et ei saanudki jalga isegi ultraheliga soojaks. Raske...aga mis sa teed....edasi.
Lahti Motonet GP võit juba asjalikuma ajaga (50.78). Jalg ei olnud pooleks aga ulmelist vaeva oli vaja näha, et ideaalsetes tingimustes 13sammuga edasi liikuda. Lõpusrigel oli maailmaklassi liikumine aga esimese 200m andsin poolteist sekundit ära.
Olukord oli jõudnud nii kaugele. Olime kõike peale hormoonsüsti proovinud ja mõistus oli otsas. Peale Lahti jooksu käisin Dr. Marda vastvõtul ja ta ütles et kõõlus on täiesti terve aga selle ümber on väike ärritus. See süst ei tee kõõlust hapraks ja nädala pärast oled täiesti valuvaba. Mees teadis, mis rääkis ja nii läkski. Jalg nagu kulda.
Kopenhaagen atletics games tuli neljas koht 50.46. Jalg oli super. Tuuleolud ebasoodsad. Kõik probleemid, mis mõjutasid mind Lahtis olid kadunud. Väga nauditav esimesed 200 ja viimase 100m keerasin ise asja tuksi vale sammujaotusega ja jooksin 49lõpp asemel hoopis 50pool.
Euroopa mängud Minsk kaks starti 4x400m segateatejooksus. Kaks Eesti rekordit. Jalad liikusid ja etapiaeg 46.9 näitas, et kiirusega on asjad korras. Tuleb tõkkerütmiga tööd teha.
Juuli – Kergem treeningtsükkel ja kõvem kolme nädalane, et augustis Eestikatel norm ära joosta.
Kuu keskel peale esimest raskemat nädalat jooksin valdade mängudel 11.32sek 0.8m/s vastutuules. Tagareis oli kange, panna ei saanud ja selline kerge 400m tunne oli seda 100m sirget läbida. Kuu lõpus läksid naelikutes tõkketreeningute ajad juba väga lubavaks (Y)
August – Võistkondlik EM Horvaatias oli peamine lakmuspaber nädal enne Eesti meistrivõustlusi. Sain tõkkes teise koha 49.92ga. Kõik liigub õiges suunas aga kuumast ja Horvaatide omapärasest võistluskorraldusest, olin täiesti tühi pakkudele minnes. Sellegipoolest väga viisakas sooritus aga mingit võimu selles jooksus polnud. Doha MM elas mõtetes. Teisel päeval jooksime poistega ka 4x400m ja sealne etapiaeg 46.5 samasuguse pehme oleku pealt oli väga positiivne. Usk enesesse suurenes!
Eestikad võistsin aga 50.6sek. See oli täielik pettumus. Kõik märgid näitasid, et peaks tulema aga ma olin täiesti tühi. Tunnetuslikult viimase kolme kuu kõige kehvem tunne, mitte mingit särtsu, täiesti tuim lihas – pinguta palju tahad, edasi ei liigu. See lõi jalad täiesti alt ära.
Treeningud jätkusid ja sept alguses üritame korra veel. Kuu lõpus oli veel Pärnus test 300m, kus jooksin isikliku 34.02sek. Aeg väga hea aga see minek rajal oli täiesti pudi. Mitte mingit kergust, seega varu jäi nii palju, et ei tahagi mõelda, mis see võimete lagi oleks võinud olla. Lihtsalt ei liikunud edasi.
September – Doha MM normi püüdmise tähtaeg oli 7.sept ja Šveitsi võistusele me peale ei saanudki ja kõik... Doha oli läinud ja ilus järjestikuste aastate tiitlivõistluste rida katkes. Jalg oli korras. Proovida ei saanud ja ega me nüüd teada saagi, mis oleks võinud olla.
Kogu see triangel oli muidugi päris põnev! Tundus, et hakkab tulema ja midagi läks süsteemis ikka korralikult mööda. Võtsin aja maha ja astusin treeningtööst kolmeks nädalaks välja. Keha oleks olnud valmis edasi minema aga peal oli vaja aega analüüsiks.
Oktoober – Tagantjärgi tarkusena ei tasu lõpuni välja usaldada kõik inimesi, kes on su ümber. Ole valmis ka enda haritud inimeste ringist väljaspoolt tarkade professionaalide käest juurde küsima. Ma olen nii palju jama kuulnud hormoonsüstide kohta kuid lõpuks see mind tegelikult areenile tagasi tõigi. Siiski juhtus see otsus liiga hilja - selle aasta juuni keskel. Tegelikult oleks pidanud seda tegema, eelmise aasta juulis. See oleks võib-olla päästnud eelmise aasta euroopakad ja jätnud olemata kogu selle otsimise protsessi, mis kestis peaaegu terve aasta.
Keerulistel aegadel hindad tegelikult kõige rohkem inimesi ja toetajaid, kes jäävad su kõrvale. Suured tänud kogu sellele listile, mis on näha siin Sportlio lehel paremas servas! Suured tänud mu treenerile Mehis Virule, lähedastele ja Eesti kergejõutikuliidule! Suur aitäh kõigile, kes kaasa elavad!
Load more posts
