Jaak-Heinrich Jagor (29)

Täna avastasin ennast uitmõttelt, et olen blogi kirjutamise võrdlemisi unarusse jätnud. Lühike analüüs andis vastuseks, et kui sportlasena treeningtöö ei kulge kõige parema äranägemise järgi, siis kipub sisse minema ühtlase kulgemise käik. Teed vaja mineva töö ära aga pidev takistuste ületamine paneb protsessi nautimise ja üleüldise rõõmu spordi vastu tugevasti proovile.

Viimases postituses sai välja toodud, et suvine achilleuse kõõluse probleem oli peamine aspekt millele treeningutel tähelepanu oli läinud. Olleks jooksja, eriti sprinter, siis on tegu pea kõige suurema „kolliga“ kellega on võimalik tõtt vaadata. Achilleuse aspekt pole siiani muutunud, seis on tunduvalt parem, kui jaanuaris, samas seis pole 100%. Viimased pool aastat on olnud kindlasti proovile panev. Eluline tasakaal on säilinud ja siinkohal tuleb tunnustust jagada inimestele, kes omavad suurt rolli nii treeningprotsessis, kui ka väljaspool seda. Nimesid ei ole vaja nimetada, sest nad teavad seda isegi.

Jaanuari lõpus tulime Egiptusest tagasi ja maru külm oli ikka! Nädalake läks taastumise peale. Temperatuurist tulenevalt oli ahilka ikka koguaeg täista kange. See mingit häirekella otseselt käima ei löönud aga treeninguid tuli sellegipoolest ümber kohandada. Sellel ajal olid jooksukiirused enamjaolt 70% ringis. Veebruari keskpaigaks oli olukord taaskord kontrolli all ja sai kiiruseid tõsta. Keskmiselt oli jooksutrenne 3x nädalas. Ühtlane kulgemine 70-80% 200-500m jooksutreeningute ja jõusaali vahet.

Märtsis läksime teise lõunalaagrisse kaheks nädlaks. Mina, Rauno, Marielle, Mehis. Senise praktika põhjal võtsime ette järgmise eksootilise koha – Türgi/Kemer. Eksootika all mõtleme seda, et kui ei ole plaanis suurt osa treeninguid läbida naelikutes, siis pole ka staadioni elulise tähtsusega. Kemer – ehe turistilinn. Ainult hotellid, poed, meelelehutusasutused jne. Treeningud kulgesid hotelli ees oleval täismõõtmelisel jalgpalli platsil, hotelli jõusaalis ja mäejalamil tõuse joostes. Kolmel korral sai käidud ka 50km kaugusel Antlayas kohaliku ülikooli staadionil. See laager tundus, et midagi on minemas paremuse poole. Lühikesed 30-50m otsad murul tundusid kiiremad/plahvatuslikumad ja ahilka oli okei. Kangisaalis oli seis pigem sama mis Egiptuseski (rinnalevõtt 115kg (rekord 120kg)) ja Antalya staadionil 200-400m lõikude ajad tundusid juba peaaegu et head olevat. Heaks indikaatoriks tossuga oli treening 400+400+300m 95-100% kiirusega, paus 10min. Aegadeks 53,5+53,5+39.5sek. Asi läheb ülesmäge! Neli päeva enne laagri lõppu lendas mul 200m lõiku joostes 40m peale kubeme piirkonnas midagi täiesti vastu taevast ja hämming oli kõva. Laagri lõpuni pm lohises see jalg mulle järgi ja viimasel päeval oli võimalik juba 70% pingutusega 500seid tiksuda. Eestisse tagasi jõudes lähemal uurimisel selgus, et ühe reielähendaja kinnituskoht oli tugevalt ülepinges arvatasti muutusest jooksumustris hoidmaks achilleuse kõõlust. See ülepinge lõi terve ülejäänud lihase tugevalt spasmi ja oli vaja nädalake rahu. Nädal peale „pauku“ tegin juba eriharjutusi ja jooksin 90% kiirustel.

Kolm nädalat olime Eestis ja läksime aprilli keskel kolmeks nädalaks viimasesse Portugali laagrisse. Siiani olime naeliku treeningutest suure kaarega mööda käinud ja kõvasti kiiremapoolse jooksu meetreid kogunud maantejooksu tossuga (adidas takumi sen). Tunduvalt kergem ja jäigem suss, kui tavaline üldtreeningu/jooksu jalats. Samas mitte nii jäik kui naelikud. Pargis kruusa peal omajagu 300-500m lõike 80-90% kiirusega. Staadionil 200-400m erinevatel kiirustel. Jõusaalis poolkükist üleshüppeid, kükke, rinnalevõtte, jõutõmbeid, pöiatõuse jne. Laagris keskel panime esimest korda naelikud jalga – esimesed viis tõket püstistardist. Esimene jooks oli päris võõras aga tundusid täitsa seeditavad vaheajad arvestades, et esimest korda nael jalas. Panime hoogu juurde ja siis läks imelikuks. Tekkis küsimus kelle aegu treener võtab, sest ajad ei olnud enam loogilised. Tegime kolmas kord, neljas, viies, kuues ja Mehis võttis ikka minu jooksu aegu. Ebaloogilisus seisnes selles, et ajad olid liiga kiired. Esialgu tundus, et tegu oleks nagu anomaaliaga, sest esimese tõkke taha olid ajad nagu nad on olnud iga aasta aprillis aga iga tõkkevahe edasi kümnendike võrra erinevad. Jalad olid nagu kulda. Ahilka super! Kas tõesti on see pardak läbi? Tolle treeningu ajal ja järgselt oli sisemine rõõm hoomamatu, välja muidugi seda ei lasknud. Sees oli tunne, et see on vaja salvestada järgmise tagasilöögi jaoks. Kaks päeva hiljem üritasime sama treeningut imiteerida väiksema mahuga ja vahe oli ulmeliselt vastupidine, jalad täiesti kapsad ja ahilka ka võrdlemisi sodi. Tagasilöök mida olin alateadvuses jube ette nägemas aga see hea treening oli vist selle laagri pöördepunkt. Tulime sellest august välja ja tegime sama treeningu, mis Türgiski 400+400+300m 95-100% tossus, paus 10min. Ajad olid 51,5+51,5+36.8sek. Võrreldes Türgiga oli edasi minek mõõdetav mitme sekundiga. Päev varem sai jõusaalis ka 125kg (uus rekord) rinnale tõmmatud ja 130kg oli päris napp altminek. Kaks päeva peale 400+400+300 ehk siis laagri viimasel päeval tegime püstistardist 1x400m 100% tossuga (mida pole treeningutel tegelikult kunagi teinud). Marielle panime viimaseks 300ks meetriks jäneseks ette. Treeningutel on meil igaksjuhuks koguaeg topelt ajavõtt Mehisega igaksjuhuks, kui ühel meist kell peaks kokku jooksma. Ootus oli 50.0sek või gramm alla. Valmis-Läks!!! Esimesed 200m voolas vist kõik minus olev võistlusnälg hullumoodi ringi. 200m split oli kiirelt kella peale pilku heites alla 23sek. Seni kõige kiirem trenni 200ne oli vist türgis 24,5sek. Siit tuleb Kindlalt alla 50.00! 300m peal ei olnud enam aega üldse kella vaadata, sest see kuramuse lõpujoon ja Marielle oli vaja kätte saada. Viimane 100m tahtsin ikka täiesti kasti ennast joosta ja tagumiku traumapunkti saata. Samas oli tunda, ei ole sellist plahvatuslikku jõudu võtta ja lihtsalt veeresin tehniliselt korrekselt lõpuni ära. Tulin joonele ja kella vaadates ilutses seal 48,2sek! Mu ametlik naelikutes 400m rekord on 47.5sek. 300m split oli ka Mehise stopperil täiesti kosmos nagu terve jookski. Täiesti hämming! Vabanemine oli suur, rõõm suur, rahulolu suur. Mingisugust treeningutes olevat varu näitas see, et ei jaksanud ennast lõpujooneks hapuks joosta aga paar minutit hiljem olin ma ilmselgelt kohale jõudnud laktaadist täiesti kortsus tartaanil ja mõtetega lennu peal kodupoole.

Mingisugune sooritusliku taseme ümbersünd seal Portugali laagris igaljuhul toimus. Kõik raske töö hakkas lihtsalt kuidagi viimase nädala jooksul välja voolama. Mootor tundub üleüldist kulgu võib-olla isegi üllatuslikult valmis olevat hooaja alustamiseks. Tõkkejooksu ja naelikutega jooksmise praktika on viisakalt öeldes pea olematu ja midagi spekuleerida on väga keeruline.

Nüüd oleme grupiga tagasi Eestis. Nädalavahetusel sai ka sünnipäeva peetud ja nähtud inimesi, keda näeb pigem harvemini kui tihedamini. Laeme keha ja vaimu natukene. Mai kuuga läheb kergejõustikus hooaeg käima. Maailmas juba tehakse asju. Eestis veereb vaip lahti mai lõpus ja minu esimene 400m tõkke põks on plaanis 5.juunil Lahtis.

Postituste vahelise ajaga rekordit seekord ei teinud aga tundub, et mahu mõttes on vist uus tähis vallutatud! Eks oli ka palju edasi anda. Paneme edasi...

Püstitatud on uus isiklik rekord!

Siiani kõige pikem kahe postituse vaheline paus. Viimane postitus oli augustis peale EM-i poolfinaali – viis kuud. Tagatjärgi pinnapealselt mõeldes on see aeg kulunud suts ja valmis. Sportlikus mõttes oli tegu väga veniva ajaga, sest „musta“ tööd sai tehtud palju. Musta all mõtlen aega, millal treeningutel ei saanud ilma achilleuse kõõluse valuta paljusid asju teha. Sealhulgas kõik variandid jooksmisest peale sörkimise.
Treeningutega alustasime septembri teises pooles ja füsio Herje Aibasti juures olin tihe külaline ning olen ka siiani iganädalane nägu. Esimesed ilma valuta lõikude moodi liikumised olid detsembri alguses ja sellest ajast oleme tasapisi eelkõige mahtu tõstnud, jõuludest alates ka intensiivsust vastavalt võimalustele juurde pannud. Novembri alguses olin veel talvel võistlemise lainel ja mõtetega sise-EM stardijoonel. Detsembri esimese poolega tuli reaalsusele vastu vaadata ning talvel võistlemine plaanidest vastu võtta, sest aega jääb lihtsalt puudu. Naelikuid pole veel jalga pannud aga praeguseks on lõigusussid ka max kiirusega jooksuliigutusi tundnud.
Tavapäraselt oleme käinud novembri lõpus kaheks nädalaks lõunamaal laagris. Seekord seda tegema ei läinud. Ei tundunud tarbekas raha kulutada selle peale, et välismaale sõita ja seal ainult kangitrenni teha. Esimene laager tuli jaanuarisse ja praegu tagasi lennates seda postitust kirjutangi. Sithkohaks Egiptus, Sharm El Sheik. Seltskonnaks mina, treener, Marielle Kleemeier ja Rauno Liitmäe. Tegu polnud kindlasti kohaga, kus sportlased laagris käivad ja ega seda eeldanudki. Novatoursil oli väga odav pakkumine kaheks nädalaks ja kasutasime juhust. Kõik hinnas pakett tuli 600eur+kopikad. Staadionit ei olnud aga see polnud ka eluliselt tähtis, sest naelikuid kaasa ei võetud. Omakeskis nimetasime staadioniks ühte ehitusplatsi, kus sai kruusal 100+ meetrit mäkke ja siledat sirget 300m joosta. Nende parameetritega saab juba nõrkemiseni lõigutrenni kombinatsioone välja mõelda. Jõusaalis oli hotellis olemas lahtine kang kuni 105 kilogrammini. Soojendusega umbes 25m sirge bassein (mõõdulindiga üle ei mõõtnud). Muruga jalgpalliplats umbes 20x40m. Nii et võimalusi korralik laager teha oli küll ja veel. Enne laagrit oli mingisugune ettekujutus millised trennid tulevad ja endale heaks üllatuseks tõusid kiirused ja pingutuse võimekus uutesse kõrgustesse. Tööd sai korralikult tehtud ja väga hea meel just Egiptusesse läksime. Päike paneb silmad särama ja temperatuuri oli pidevalt 20+. Kuna tegu eelkõige kuurortkeskusega, siis oli ka vaba aega väga lihtne sisustada – hinnad odavad ja erinevaid pakkumisi üle pea. Omalt poolt loen laargi kordaläinuks (Y).
Järgmiste laagrite kohta mingid mõtted juba on aga midagi paigas veel pole. Saavutussport on organismi võimete piiril kõlkumine. Peamine fookus on hetkel ja on ka edaspidi pingsalt jälgida kuidas achilleus käitub. Praeguseks saab kõike 100%-lt teha aga mahuga tuleb ettevaatlik olla.

Järgmise korrani!

1+1=1

Lihtne tehe. Soov Eestit konkurentsivõimeliselt esindada +tehtud sooritus = emotsioon pealtvaatajale.
Mõne päeva olen lasnud kerisele visatud leilil lahtuda ja mõtted on selginenud. Euroopakad lõppesid minu jaoks poolfinaaliga ja 21.kohaga. Tegu pole kindlasti kõige kõrgema koha ja parema tulemusega aga Eesti lipp sai koondisekaaslastega pildil hoitud.
Eeljooksust sai eelmine postitus räägitud ja tegu oli nii vähe kui võimalik, nii palju kui vaja sooritusega. Poolfinaali võis nimetada projektks „kõik müügiks“. Esimene start näitas ära, et valus on 13 sammuga niivõinaa paugutada, vahet pole kas aeglaselt või kiiresti. Seega täie raha eest minema. Tempo erinevus oli konkreetne, samamoodi ka impuls mis jalast läbi käis. 5da tõkke taga oli juba meeldivalt Okkaline see särts, mida tundsin jalast läbi käimas. Pooleks minemise ohtu ei olnud, sest konkreetset rebendit või venitust mul achilleuses polnud, ainult põletik. Hullemaks valu enam ikka minna ei saanud ja panin viimase käigu sisse. Valu kadus ära ja järgmise tõkke juurde jõudes sain aru miks, tuli ebamäärane 13pool sammu vahe ja oli vaja üks samm liiga vara lisaks teha. See käkk tõkkele lähenedes võttis hoo maha ja peale ületust uuesti pedaali. Antsin konkurentidele natuke ära ja kaotasin edasi liikumise inertsis. Lõpurigele tulles sellest jõnksutamisest olid jalad natuke liiga kangeks läinud ja tuli hakata 14ga sammu venitama ja valu oli tagasi. Olin rongist juba põhimõtteliselt maha jäänud ja jätsin jala rahule. Polnud enam rohtu millega kiiretele meestele järgi võtta ja jätsin jala rahule 15ga lõpuni törtsutades.
Peale poolfinaali ajakirjanikega suheldes rõõmu väga palju ei olnud aga tagantjärgi on hea meel, et vähemalt mootor minu sees oli konkurentsivõimeline. Ehk siis novembrist saati erinevate tervislike jamadega kohanedes olime treeneriga võimalised valmis nikerdama komplekti millega oli teoorias võimalik suurtele konkurentidele vastu astuda. Siiski kahju, et see achilleuse probleem kõige teravama võimekuse tipu aia taha viskas. Eeljooksus põhimõtteliselt sörkides 50.50 sekundit on väga pädev sooritus. Ei mäletagi karjääri jooksul nii kergelt joostud sellist resultaati. Aasta jooksul tehtud töö oli raske. Selle tulemuseks EM-i 21.koht ei ole kindlasti vääriline tasu aga see know-how, mis sellest aastast tuli – hindamatu.
Kellele pakkusid pinget minu EM-i sooritused, neile ütleme suured tänusõnad toetuse eest. Kellel ei kõditanud, siis tuleb järgmist korda oodata ;)
Tõkkeid see aasta kindlasti enam rohkem ei jookse. Kas mõni start veel tuleb? Võimalik. Hetkel on tõsiselt kaalukausil 19.august Pärnu kergejõustiku õhtul 300m. Võistlemise otsus selgub vahetult enne, sest tagasi Eestisse jõudes lähen kohe lastega Kilingi-Nõmme laagrisse ja eks näha ole kui tühjaks see mu jalad tõmbab.

Euroopa meistrivõistlused eeljooks

Eeljooksu teine koht ajaga 50.47sek ja automaatne edasipääs poolfinaali.
Eesmärk oligi kindla peale esimese kahe sekka joosta, et poolfinaalis saaks välimistele radadele (6-8).
Eelmise päeva õhtul ja sama päeva hommikul sai tehtud kõik, mis võimalik, et jalg oleks jooksukorras. Soojendusel oli aru saada, et vasak jalg pole terve ja tuleb huvitav sooritus staadionikatlas. Jooksu koosseis oli päris ühtlane, seega kedagi ekstra jälgima ei hakanud vaid tähtis oli üldise lainega enamvähem samas rütmis minna.
Soojendusstaadionil sai tehtud üks soojendusjooks pakkudelt teise tõkkeni (üle pika aja) ja probleem oli jätkuvalt olemas. Teipisime jala kõvasti kinni ja staadionile. Esimesele kahele tõkkele joostes jooksin vasaku jala peale pehmemalt astudes ja kasu sellest polnud, valu oli olemas. Tekkis probleem, et kolmas tõke oli juba gramm kauge ja tuli vasak jalg tööle panna. Kuidagi sai 6da tõkkeni 13ga välja venitatud ja ühtlase jooksjate lainega koos oldud. Peale 6dat vahetasin 14 sammu peale üle ja valu enam ei olnud. Mehed hakkasid selgees vastu tulema ja 100m enne lõppu olin kindel, et siit ma ka esimese kahe seas lõpetan. Lätlane (võitja) andis kõigest väest gaasi ja teda ma otseselt püüdma ei läinudki, kuigi kulgesin lõpuks talle päris kõrvale ära.
Tehase piirajaga saksa auto - eline sooritus oli jooksumootorile väga kerge sooritus. Seega tõmmet on ja vorm on väga hea. Jääb üle ainult näha kui palju see achilleuse probleem mind pidurdab.
Tänaseks poolfinaaliks on vaja kindlasti muudatusi teha. Sirge seljaga peale jooksu minema jalutada ei ole mingi nauding. 14 sammuga joostes valu puudub aga seda saab kasutada alles distansti teises pooles. Võrreldes eilsega on ka distantsi lõpuosas varu kiiruses juurde panna. Kõige tähtsam on kõvasti tempot juurde keerata esimeses pooles ja hambad kokku suruda, et valu ära kannatada 13 sammuga joostes.
ERR teeb poolfinaalist ülekande. Olen esimeses jooksus kell 20.55 8dal rajal. Konkurendid on kõvad. Tuleb kõvasti kuuma anda ja parim võimalik tulemus teha, et mina oleksin rahul ja kaasaelajatel oleks kellele isuga kaasa elada. Davai!!!

Viimane võistlus -> Euroopa meistrivõistlused Berliin 2018
Vahepeal on möödunud natuke üle kuu ja 400tõkkeid pole joostud. Peale juuni lõpu Belgia võistlust võtsime ette kahe kuni kolmenädalase treeningtsükli, et kõrge jooksuasend ja sammupikkus tagasi saada. Selle tsükli sisse mahtus ka juuli esimeses pooles olnud Kalami võistlus Viljandis, kus sai 200m joostud. Tagareis natuke katkus seega 80m sai korralikult kuuma pandud ja ülejäänud distantsist kulgetud. Selle peale 22.3 oli täitsa rahuldav aeg. Treeningutel tegime kelku, kiiremaid jookse ja kerget kangi. Kõik sujus täitsa positiivselt. Eesti meistrivõistluste nädala alguses läksime tõkete peale tagasi ja achilleuse kõõlusega tundus midagi väga valesti olevat. Korralik hämming aga mis teha. Sellest tõkketrennist asja ei saanud ja võtsime treeneriga otsuse vastu, et eestikatel see aasta pole mõistlik võistelda, kui on soov euroopakatel korralikult joosta. Risk oli reaalne. Nädala andsime jalale puhkust ja tegime hüppeid/muid alternatiive kuidas laktaat üles saada. Nädala möödudes ehk siis see nädal naasime jooksutreeningutele tagasi. Muru peal oleme teinud kaks korraliku sprinditrenni paljajalu ja naelikutes. Vajutada sai korralikult. Tehnika peab lihtsalt maru õige olema, vastaseljuhul tuleb probleem kummitama. Praegu olen lennujaamas ja sõit Saksamaale algab.
Viimase nädala kahe jooksul on päris palju küsitud kuidas jalg on ja praegu julgen nii palju öelda, et eeljooksuga saab kindlasti hakkama. Poolfinaal on juba loterii hõnguga. Kas säär/achilleus on piisavalt elastne eeljooksule järgneval päeval? Eeljooks on esmaspäeval(homme kell 18.05) ja poolfinaal teisipäeval (kell 20.55). Kui peaks juhtuma, et kangus võtab teisel päeval maad, siis tuleb lihtsalt läbi ebamugavuste suruda lõpuni välja. Pooleks minemise ohtu füsio hinnangul pole. Kui üldse midagi juhtub, siis jalg vajub valu tagajärjel äratõukel lihtsalt läbi ja hoog raugeb.
Võistlustest teevad ERR mõlemad kanalid ka terve järgmise nädala jooksul ülekandeid. Kergejõustiku tuleb söögi all, peale ja vahele. Järgmise postituseni!

Brussels Grand Prix 2018

Esimene koht ja 50.70sek.
Soojendusel päris sellist kergust jalgades polnud nagu Taanis aga toonus oli täitsa olemas. Särtsakust jagus.
Pakkudelt sain Väga hästi minema ja esimese tõkkeni ülihea minek! Tõkke ületus, pedaali juurde ja siis hakkas juhtuma. Mida kiiremini joosta tahtsin seda kandilisemaks ja kangemaks jooks läks. Peale kolmandat võtsin siis sellise kuldse kesktee käsile, et ikka lõpuni välja jõuaks. 6dani läksin 13 sammuga ja viimased kaks vahet 15ga. Rada oli super hea aga enda keha kohta sama öelda ei saanud. 200m peal olin teine ja õnnestus viimase 100m-ga napp võit vormistada. Pärast jooksu konkurendid õnnitlesid ja pärisid et kuidas ma terve tee (100-400m) vastutuules jaksasin mütata ja ega seal muud vastust saanudki olla peale selle, et nädala alguses tegin Taanis täpselt sama ja minu jaoks oli see another day at the office :D
Nüüd peaks võistlemisest väikese pausi võtma ja vähe akusid laadima, sest küünlad kipuvad juba niiskeks minema. Võib-olla järgmine nädalavahetus teeb Eesti karikavõistlustel kaasa aga välisvõistluste plaane hetkel pole.

Brussels grandi Prix 2018

Uus linna, uus jooks, uus võimalus. Midagi maagilist siia eelvaatesse polegi kirjutada. 100% päike, 29kraadi, olematu tuul. Staadion on sama kus toimub Brüsseli Teemantliiga. Kate on kiire. Konkurente kes alla 50.00 rekordiga on neli tükki. See hooaeg alla 50.00 kaks tükki.
Kolmas aasta järjest siin samal võistlusel ja läheb andmiseks! Jooks on Eesti aja järgi 17.20st ja live ei tehta.

Copenhagen Athletic Games 2018

Eelvaates sai spekuleeritud, et poodiumikohad jagatakse täna peamiselt kolme mehe vahel - nii ka läks.

1. 50.47 Jagor (Eesti)
2. 50.68 Hamman (Lõuna-Aafrika)
3. 51.05 Couto (Mosambiik)

Ajalised resultaadid ei ole kindlasti ühegi eelnimetatute maksimum aga täna kiiremini ei suudetud. Peamiseks aja juurde kruttijaks oli päris tummine vastutuul 60-250m. Pakkudelt minema minnes oli vast tahet rohkem kui ratsionaalsust ja tõmbasin liiga kiirelt keha püsti. Jõudsin küll probleemideta esimese tõkkeni aga oli näha, et olin juba konkurentidele meetrikese ära andnud. Teiselt tõkkelt maha tulles hakkasin endal elu mõõdukalt ebamugavaks tegema ja pressisin tempot juurde, et kahele kiirele järgi võtta aga vahe püsis umbes 250meetrini. 250-300 läks pedaali täiesti põhja, et konkurendid ära ehmatada ja lendasin lõpusirgele napilt esimesena välja. Eelviimase tõkkeni oli all good aga siis hakkas juhtuma. Jalg oli pehme ja tuli 15sammu ära mahutada, sest 14ga venitades oleks veel rohkem aega kaotanud. Võit kippus käest libisema aga viimase 40 meetriga sai siiski napilt oma võetud.
Loodetud aegu täna ei jaksatud joosta ja tuleb see laupäev (30.06) Brüsselis uuesti proovida.

Copenhagen Athletic Games 2018

Tõkkejooks vol3. Konkurentidest nii palju, et kolm esimest kohta jagatakse kolme mehe vahel ära. Eesti, Lõuna-Aafrika ja Mosambiigi esindaja vahel. Ülejäänute rekordid nõuavad märkimisväärset parandust, et hakata kõrgemas mängus kaarte segama. Kaks eelpool nimetatud konkurenti stardivad täna minust välimistel radadel ja on ka see hooaeg saadioni ringi minust poole sekundi jagu kiiremini läbinud. Täpselt see mida vaja! Saab kiireid poisse püüda ja loodetavasti ka edestada. Soojakraade jagub hetkel üle 20 ja tuul puhub keskmise tugevusega diagonaali üle staadioni, mis peaks tähendama motiveeritud sumpamist meetritel 200-300.
Kere tundub hetkel soorituseks valmis olevat ja paari tunni pärast selgub, mis võimed täna sees pulbitsevad (21.15 Eesti aja järgi).
Otse ülekande ja tulemused peaks saama all olevalt lingilt. Peale sooritust enne magama minekut saab kindlasti ka siia midagi kirja.

http://spartacag.dk/live-streaming/