Jaak-Heinrich Jagor (29)

Euroopa Mängud 2019

Võrreldes Euroopa meistrivõistlustega ikka täiesti teine formaat kergejõustikku (athletics DNA). Tegu on võistkondliku võistlusega, kus erinevate alade lõppkohtade eest antakse punkte ja lõpuks võidab riik kelle sportlased ületavad eraldistardist teatejooksu finišijoone esimesena. Väikese kokkuvõtte saab lugeda ka siit: https://dna.run/what-is-dna/

Lendasime kahekümnepealise kergejõustiku koondisega Minski. Väga lahedad inimesed odaviskajatest tõkkejooksjateni. Lennuk maandub ja esmamulje õhust vaadates lennujaamale on EHE. Ehe nõuka pauk. Vägev, see aura mulle meeldib. Korralik retro kool. Tunnike bussisõitu lennujaamast Minskisse kogu linn näeb välja nagu Tallinna Lasnamägi aga majadele on lihtsalt 10 korrust juurde visatud. Suures plaanis on visuaalne pilt linnast selline. On ka ilusaid parke ja kesklinn on natuke avaram ja ajaloolisem. Seltsimees Lenini kuju nägemata ei jää.

Kui käia spordivõistlustel väljaspool euroopaliidu riike, kus on autoritaarse riigikorra tunnuseid, siis kõik käbi nagu kellavärk. Ei ole varianti ka, et midagi hilineks minuti jagu. See ongi kriitilise tähtusega ürituse puhul millega on kaasatud üle 10 000 inimese 15-l erineval spordialal. Asju tehakse suurelt Härra Lukashenko riigis ja avatseremoonia polnud erandiks. Terve kergejõustikustaadion ehitati suureks dünaamiliseks ringlavaks ja meelelahutust pakuti isuga.

Enda sportlikuks soorituseks oli 4x400m segatetejooks (kaks naist, kaks meest). Sai sama seltskonnaga (Helin Meier, Liis Roose, Marek Niit) kaks korda rajal käidud. Esimesel korral oli näha, et keegi meist tagasi ei hoidnud ja tulime uue Eesti rekordiga üle joone. Enda soorituse kohta ütleks, et viimased 50m olin nii korralikus haamris tagant tulija edestamiseks, et ei mäletagi millal nii raske oleks raja peal olnud. Tagantjärgi oli selle põhjuseks üks tehniline element ja kogemustest tuleb õppida. Teisel korral tüdrukud tundusid väge täis ja mina marek vähe kanged soojendusel enda esimese korra paugutamisest. Muutsime natukene vahetuste järjestust ja andsime talda. Viimase vahetuse jooksjana nägin jooksu edenedes aja tabloo pealt, et oleme ümaralt sekundi jagu uue rekordi tempos ja panin pulgaga ajama. Seekorda jooksin kiire ja keriva sammu asemel pika jõulise sammuga nagu oleks 13sammuga tõkkeid vajutanud. Lõpusirgel oli jaksu vast isegi rohkem ja nii see Eesti rekordi 1.7 sekundiline parandus tuligi terve pundi peale. Kõik suutsime tempos juurde panna. Kõigil jäid jalad selle paugutamise peale terveks. Võimas Värk! Koondisega tulime lõpuks veerandfinaalis viiendale kohale.Üleüldse oli see nädal Valgevenes väga mõnus. Ei oskaksi eelneva kogemuse põhjal väga palju paremat asendust jaanipäeva nädalale tahta.

Praegu reisime tagasi ja ootame Riiast viimast lendu kodu poole. Järgmise võistlusega peaks nüüd natuke aega minema. 3.juuli Tampere 400m tõkkejooksu jätan vahele. Miks vahele? Tamperesse on logistiliselt võrdlemisi keeruline ja aeganõudev saada. Eks jalad ole natuke tühjad ja tegelikult tuleks üks treeningtsükkel läbi teha, et uuele tasemele tõusta. Praeguses seisus ma pole positsioonil millega arvestatavalt rünnata Doha MM normatiivi. Jägmine suts äkki juuli lõpus või augusti alguses. Tegutsema vastavalt võimalustele ja olukorrale!

Kopenhaageni tulemused.

Copenhagen Athletics Games 2019

BOOM!! Kolmas aasta siis sama võistlus järjest nädal enne Jaanipäeva. Eelmised kaks võitsin, seekord kukkus välja nii, et saavutasin 4da koha. Emotsioone oli palju ja mõtteainet jagus igale maitsele.

Peale Lahti jooksu olin kahevahel, kas üldse tulla Kopenhaagenisse. Eelmises postituses mainisin, et jalg jooksu ajal ei kannatanud jõude välja ja lõi igal sammul natuke vedelaks. Mis suures plaanis tegi mu peamise leivanumbri 13sammuga jooksmise päris keeruliseks. Dr Mardna süst tundub olevat positiivsel mõjunud. Viimase nädala jooksul olen teinud kolm treeningut naelikutes kiirusel 70-90% (150-300m) ja need kannatas jalg ilma kõrval/järelnähtudeta ära. Seega positiivsust hakkas sisse viskama küll! Selle pealt tuli ka otsus, et läheb käib Kopenhaagenis ära.

Soojendusel oli täitsa tavaline treeningtunne. Lõtvust eriti ei olnud ja ahilka tundus täitsa koostööaldis olevat. Enne call-roomi kindluse mõttes 5min ultraheli ahilkale ja läksime staadionile. Naelikud läksid jalga alles pakke proovima minnes ja esimesele tõkkele pealejooksu testides, kas ikka samm klapib. Noo Väga kõva! Ühtegi sammu venitama ei pidanud ja sellest tekkis ikka väga hea emotsioon! Jalad olid kerged ja Davai teeme selle jooksu ära.

SET! BOOM! Panin soendusega võrreldes esimesele tõkkele joostes isegi natuke kiirust juurde ja väga hästi klappis jala alla. Teine tõkke ülihea. Kolmas mõnus. Neljas lebo. Viies ülikõva. Kõik tuli kergelt. Ei hakkanud hoogu ka juurde pressima, sest ees jooksis 50.00 mees kelle olin juba 5daks tõkkeks kinni püüdnud ja siserajalt tuli 49.50 mees kõrvale. Kõiks sujus. Täielik ökonoomsus ja kontroll olukorra üle. Puhas nauding 13 sammuga nii joosta. Kuuendale viimase sammu ülikergelt venitasin aga ka ülihea. Siis oli dilemma kas minna ka 7dat püüdma 13ga või kohe mõnus kiires 14 veerema panna. Otsustasin teise kasuks ja järgmised kaks vahet kuni 8dani tulin isegi natuke lähemale liidrile. Jällegi hea ökonoomne kontrollitud liikumine. Mitte mingit tõmblemist ei olnud. 9dale lähenedes lõi vist mingi kaitse juhtpaneelis välja ja sai selgeks mõned sammud enne 9dat, et selle vastutuules mis lõpusirgel oli ikka 14 välja ei venita ja tuli tõkkejooksja halvim unenägu - tippisin ühe sammu juurde ja inerts oli läinud ja õhku ära. Viimasel vahel polnud lootustki 14ga minna ja tulin 15ga läbi. Selle käki tõttu läks kaks poissi mööda ja üritasin viimase 40 meetriga 0.2-0.3sek tagasi teha aga jäi 0.05 kolmandast kohast ikkagi puudu.

Kõva Värk! Viimased 100m oli korralik pardak XD aga ülirahul esimese 300m-ga. Pole nii palju rõõmu tundud tõkkejooksus alates 2017 suvest. Kuskilt midagi ei pitsitanud/kiskunud/valutanud. Korralik idull! Selliste hetkede nimel seda sporti tehaksegi - tunda hoomamatu efektiivsust ja ökonoomsust edasiliikumises, millega kaasneb ka hea tulemus ja teinekordi eneseületus.

Tundub, et nüüd oleme jõudnud tervisliku seisundiga nii kaugele, et saab lõpuks ometi treeningutel ka naelikutes tõkkeid jooksma hakata. Ilma sellise tööta on võistlustel jooksmine täielik vene rulett - kunagi ei tea mis saama hakkab. Hea tulemus nõuab võistluslähedasel kiirusel treeningtööd läbi mille tekib stabiilsus ja eeldused väga headeks tulemusteks. Ahneks ei tohi treeningutel naelikutes minna, seega liigume vaikselt aga kindlalt Doha MM-i poole edasi!

Järgmiseks kiiremaks liigutamiseks on selle nädala lõpus algavad Euroopa Mängud Minskis, kus jooksen 4x400m segateadet Eesti eest. Saab näha kui kiire ma reaalselt siledas 400 meetris olen ja see peaks andma ka hea ülevaate milline oleks seis hästi õnnestunud sammurütmiga 400m tõkkejooksus. Järgmiste jooksudeni!

Soome, Lahti Motonet GP

1 Jaak-Heirich Jagor EST 50,78
2 Rilwan Alowonle NGR 51,06
3 Gerald Drummond CRC 51,10
4 Erik Jagor EST 51,57

Soome, Lahti Motonet GP

Alustuseks oli tegu juba eos ajaloolise võistlusega. Esimest korda jooksin vennaga välismaal kommertsvõistlusel ühes jooksus. Esialgu sellist plaani ei olnudki aga poolteist nädalat enne starti pakkusin Erikule idee välja, et pakun võistluse korraldajale teda ja tuli positiivne vastus. Jagorid Soome vol1 sai teoks.

Lahtis polegi kunagi võistlenud, seega linnuke jälle kirjas. Viimati käisin seal vist 10 aastasena ja seda ka talvel. Autoga kohale. Kilomeetrid tuli Seat Ateca rooli taga ikka isuga, samas aerutajatele ja muudele elupõlistele rändajatele ei saa veel ligilähedalegi :D Väga mõnus staadion! MONDO rajakate. Viis pluss!! Kirjutage googlesse „Lahti stadium“ ja näete. Soojendusstaadionina kasutati tribüüni alust 100m tartaansirget, mis oli nelja rajaline ja mõnusalt venitleeritud. Korralik mass rahvast kaasa elamas. Ilm oli ka lihtsalt super - 27kraadi, päike suusahüppetornide taha vajumas ja tuul minimaalne. Kui ise midagi tuksi ei keera, siis lähed kindlalt hea tulemusega staadionilt minema ja see väljendus ka üldiselt võistluste tulemustes!

Stardinimekirjas oli üles antud neli meest, kes peaks jagama esimese koha 50.00sek ümbruses. Kohale jõudis nendest lõpuks kolm. Mina, üks nigeeriast ja üks costa ricast. Soojendusel sai üsna kiirelt selgeks, et ahilka ei taha väga palju koostööd teha ja tegin kõik enda välja kujunenud jooksutrenni rutiinid läbi saamaks jalg jooksukõlbulikuks. Staadionile välja viiduna tegin pakkudest ühe test pealejooksu esimesele tõkkele. Olukord oli närve kõditav, sest tavapärase arvu sammudega täna esimesele tõkkele ei jõua mingi nipiga. Vasak pöid vajus iga sammuga nii palju läbi, et selle vastu ei olnud rohtu võtta. Ainuke rohi mida oli võtta – vahetada pakkudel jalgade positsioon vastupidiseks ja 1-2pöida stardijoonest kaugemalt startida. VÄGA RISKATNE on teha võistlustel midagi sellist mida pole kunagi varem treeningutel teinud! Analüüsisin olukorda ratsionaalselt ja see tundus selles hetkes kõige parem lahendus. Viimane kord kui startisin pakkudelt parem jalg ees oli 2015 või 2016, seega palju aega oli möödunud eelmisest kordusest. Rohkem aega testimiseks enam ei olnud ja jäin parimat lootma. Seega teine jalg ja stardist juba konkurentidele 40cm joonest kaugemalt startides ära antud.

Set, GO! Kõige mugavam see asend just polnud ja stardireaktsioon jäi ka kindlasti kergelt soovida :D Panime ajama ja esimesele tõkkele peale tulles oli gramm kitsas aga peamine oli vasakust pöiast võimalikult vähe läbi vajuda terve soorituse vältel. Karm reaalsus oli see, et esimese 80m sain ma kahelt peamiselt konkurendilt ikka RASKELT uut ja vana! Niigeeria poiss oli kuskil 10m eest ära pannud ja costa rica oma 7m siserajalt tulles tasa teinud. Kui Stockholmis jõudsin ainult kolmanda tõkkeni 13 sammuga siis Lahtis läks paremini, venitasin viienda tõkkeni 13ga välja. Oli tunda, et tuleb kindlasti kiirem aega aga tempo mõttes oli minu jaoks tegu ikka paraja kulgemisega. Samas kiiremini ka ei saanud, sest tõkkevahed ja sammumustrid on 400m tõkkejooksus A ja O. Tagasirgel säilisid need vahed, mis tekkisid esimese 80m-ga. Peale viiendat tõket liikusin edasi 14 sammuga ja jooks läks tunduvalt sujuvamaks ja efektiivsemaks. Costa rica poiss oli siserajal koguaeg kõrval terve teise kurvi, seega liikusin temast kiiremini juba ja nigeeria poisiga vahe püsis. Lõpusirgele välja tulles ehk siis kaheksandale tõkkele peale joostest oli mul juba korralik hoog sees võrreldes konkurentidega ja hakkasin lihtsalt jõu pealt meestele tuld alla tegema. Stockholmis läbisin lõpusrige 15sammu vahedega, siis nüüd 14ga. Viimaselt tõkkelt maha tulin juba esimesena ja võtsin võidu ära.

Tulemuseks oli esimene koht ja 50.78sek. Erik pani ka möllu! Oli lõpuks poole sekundi kaugusel sellest ansamblist ja saavutas 51.57sek-ga (PB 50.92 (2016a)) neljanda koha. Kokkuvõtvalt tuleks öelda, et küpsetasin kehvast tainast täitsa okei saia kokku. Tühjaks ennast joosta ei õnnestunud aga väga mõnus oli lõpusirgel lammutada. Ahilka jooksu ajal valu ei teinud aga kui poiss läbi vajub(ei hoia pinget lõpuni välja) siis on ka päris keeruline head asja teha. Videost on näha, et esimesed 100m sain kolinal ülevalt alla konkurentidelt. Samas konkurendid polnud mingid imeloomad ja pärast vaheaegu analüüsides selgus, et minu hea tempo ongi täpselt selline nagu nigeeria poisi esimesed 150m.

Järgmine päev õnnestus kiirkorras saada Dr. Mardna vastuvõtule, et olukorrale järgmine hinnang saada ja sain taaskord targemaks. Siiani on ikka mingit põletiku juttu mulle räägitud aga ultrahelis on kõõluse struktuur täiesti korras. Nagu mingi nõiaring! Arst vaatas minutiga asja üle ja ütles konkreetselt mis pull on. Kroonilise ärritusega peaks tegu olema ja pandi korralik süst ahilka ja küülustupe vahele ära ning hüppasin ühel jalal kabinetist minema. Pole kunagi lihase/kõõluse raviks süsti saanud – jälle linnuke kirja. Olen kuulnud positiivset mõju selles süsti kohta ja loodame parimat. Praeguseks on liikuvus taastunud ja läheme natuke teistsuguse fokusseeritusega füsioteraapiaga edasi. Peale võistlust ja süsti olen paar päeva jooksmisest hoidunud ja jälgime tähelepanelikult seisundit. Järgmiste jooksudeni on veel üle nädala aega ja otsustame osalemise vastavalt olukorrale!

Stockholmi Teemantliiga

Debüüt tehtud. Olin B-jooksus neljas ja ajaks 52.62sek.

Kogu see Teemantliiga kogemus on olnud selline nii ja naa. Õhkkond on väga vägev. Oleks nagu Euroopa meistrivõistlustel! Naa mõttes jällegi täiesti hämmastav, kui seinast seina tulemused kõiguvad. Ajalises mõttes oleks oodanud kahe sekundi jagu kiiremat aega samas jooksu edenedes oli aru saada, et täna pädevat sooritust ei tule.

Eelmine laupäev sai koondise katsetel endast kõik antud ja tundub, et mingisugune väsimus on sealt siia kaasa võetud. Eks selle nädala treeningud näitasid, et kerge väsimus on sees ja ahilka ei olnud ka päris ideaalses töökorras. Samas piletid olid juba ostetud ja võistluste korraldajatele ka lubatud, et tulen. MUIDUGI TULEN!! Teemantliiga ikkagi. Mis siis, et B-jooks :)

Soojendusel tundus, et täna saab joosta küll selle jalaga. Samas Jube ebameeldiv ilm oli - 13 kraadi sooja, väga tuuline, pilves ja kergelt tibutab. Sai muidugi soojaks ja jooksma. Oleks ise spekuleerinud, et täna võib saatuslikuks saada esimene tõke, kui ma selleni korralikult kohale ei jõua. Jõudsin suhteliselt okeilt. Tagantjärgi ainuke asi mis täna hästi läks :D Esimeselt maha tulles läks juba korralikuks vastutuules sumpaniseks ja kolmandale venitasin juba 13 sammuga peale. Siis oli selge, et täna läheb väga hapuks. Täiesti jõuetu oli olla, nagu veeresin seal raja peal. Põlv ei tõusnud ja puusast ka edasi ei liikunud. 8dani liikusin 14 sammuga ja lõpus täiesti hämmastav 15 sammu. Eks selline paras kulgemine see tänane üritus oli alates 80st meetrist lõpuni. Oleks kõik olud ideaalsed olnud poleks ikka vast alla 51.00 jooksnud. Täna polnud minu päev ja said teised selle asemel särada.

Tuleb sellest august välja tulla. Tänane tulemus ei ühti isegi suure kaarega nende tulemustega mida olen treeningutel näitanud. Staadionilt tagasi sõites küsis bussijuht kuidas läks ja vastasin "Kui sa millalgi üldse halvasti jooksed, siis tee seda hooaja avastardil, et edasi saaks juba korraliku hooga minna!". Selle tulemusega ei saa muidugi rahul olla aga tuleb võtta mis antakse ja edasi liikuda. Ma olen siiski väga tänulik, et sain siia tulla ja võistelda. Ots on lahti tehtud ja 5.juunil juba järgmine jooks Lahtis. Vend Erik peaks ka Lahtis kohal olema nii et saame üle pika aja jälle koos joosta. Vägev Värk!!!

Sport on pidevas muutuses ja selline on ka minu selle suvine võistlushooaeg. Mõnda aega oli plaanis 400 tõkke avastart teha 5.juunil Lahtis aga nüüd on esimeseks sutsuks 30.mail Stockholmi teemantliiga. Ühe seni puuduva linnukese sportlaskarjääris saab järgmine neljapäeva kirja panna. Hoolimata avastardi muutusest jääb siiski 5.juuni oma kavasse ja 18.juuni Kopenhaagen on samuti plaanis.

Mida oodata avastardist? Aus vastus on jätkuvalt, et ei oska täpselt spekuleerida. See reede oli plaanis naelikutes tõkkeid proovida aga vihmane jahe ilm tõmbas sellele plaanile tervise riski mõttes vee peale. Siiski päris lõputus pimeduses ekslemist praegu ei ole, sest see nädalavahetus olid Rakveres sprinterite ja hüppajate testlaager, kus sai naelikud jalga tõmmatud. Järgnev annab aimu milline on minu praegune üldfüüsiline ja kiiruslik vorm.

Laagri füüsiline osa keerles erinevate testnäitajate teadasaamise ümber. Kavas testid järjekorras:
*Lendlähtest 30m jooks (maksimum kiirus)
*Paigalt kaugus (plahvatuslik jõud/stardist kiirenduse võimekus)
*Paigalt viie sammuga kaugushüpe (lennukus, jala tugevus, võime 13sammu täis joosta)
*Kuulijänn ette (plahvatuslik jõud/stardist kiirenduse võimekus)
*Paigalt üleshüppe (plahvatuslik jõud)

Lendlähtest 30m jooks
Vaja on siis 30-40m hoovõtuga läbida võimalikult kiiresti 30 meetrine ala, kus toimub elektriline ajavõtt. Samuti on ka kogu ala/rada ketud infrapuna“matiga“ millest saab sammuanalüüsi (sammupikkus, kontaktajad, sammusageduse ühes sekundis). Igaüks sai seda testi läbida 3-5 korda. Naelikud sai kaasa võetud ja üle pika aja ka jalga pandud. Achilleuse kõõlus on viimase 10 päeva jooksul kannatanud maanteesussiga ka mõned päris kiired 60-100m treeningud teha ja ootusärevus oli suur, mis naelikutega saama hakkab. Minu senine mõõdetud rekord on selles testis 2.98sek (2017a). Algus oli pigem kange ja jooksin ennast iga korraga järjest rohkem käima. Läbisin testi 5x ja seeria oli 3.18-3.07-3.02-3.00-2.99. Pole päris kaua aega liikunud kiirusega 10 meetrit sekundis ja see muutis silmanägemise tegevuse käigus võrdlemisi uduseks. Väga hea meel oli sellist sooritust üle pika aja uuesti kogeda. Vasaku jalaga lõpuks midagi ebameeldivat ei juhtunud aga olin juba valmis jägmise päeva keskmisest rajumaks kanguseks üle keha :D See test nõuab kehalt täieliku maksimumi ja nii kõrget intensiivust pole keha veel treeninugtel läbi teinud. Antud sooritus näitas, et keha on võimeline tootma isikliku rekordi sarnast maksimaalse jooksukiiruse tempot. Pigem oli tegu kergemakujulise meeldiva üllatusega.

Paigalt kaugus
Seda testi on treeningutel tehtud mõned korrad viimaste kuude jooksul. Erilisi üllatusi oodata polnud ja nii enamvähem läkski. Treeningutel olen maandunud 3.05m ümbrusesse ja seeriaks oli 3.00-3.04-3.08. Rekordiks on üleeelmisest aastast 3.18m. Sügisest alates pole treeningutel suures mahus kiireid hüppeid tehtud ja tundub igati loogiline miks see vahe rekordiga on 10cm. Üldiselt näitas paigalt kaugus, et kriitiline kogus purakat jalas on olemas. Tulemus oli ootuspärane.

Paigalt viie sammuga kaugushüpe (paigalt viiski)
See on test mida treeningutel ei tee kunagi, ainult sprindikoondise laagris. Isiklikuks on 16.70m. Paigalt kauguse tulemus andis mõista, et võimekus võiks olla 16.30-16.50 kandis. Seeriaks oli 15.97-16.12-16.52-17.01. Nagu ikka siis iga hüppega järjest rohkem juurde ja tehniline sooritus paremaks. Kolmanda hüppe tulemusega olin juba rahul aga üks tehniline nüanss vajas paradnamist ja viimasel see õnnestus. Tuli korralik pauk ja uus isiklik. Test näitas, et põlvega vedasin hästi hüpped välja ja jaksasin ka lennuasendit ilusasti hoida mis on väga vajalik 13 sammuga tõkkevahe jooksmiseks.

Kuulijänn ette (plahvatuslik jõud/stardist kiirenduse võimekus)
Kätte antakse 5kg kuul. Seisad kahe jalaga kuulitõuke paku peale, nägu sektori poole, lased sirgetel kätel kuuli ülevalt alla ja kuuli alt üles tuues hüppega kuul sektorisse võimalikult kaugele teele. Isiklik on 18.30m. Antud harjutust tehakse minu treeningrupis nendest testidest kõige rohkem ja sellega olid ootused suht paigas. Nagu ka paigalt kaugusega annb siin tulemusele juurde, kui treeningutel on palju lühikest sprinti ja kiireid hüppeharjutusi. Viimase paari kuu jooksul on kuul kukkunud 16.40-16.80m kanti. Seeriaks oli 16.10-16.60-17.36-17.10. Isikliku rekordiga võrdlust ei kannata eriti teha aga lähiminevikuga võrredles on edasiminek väga hea ja ma jäin tulemusega ülirahule.

Paigalt üleshüppe (plahvatuslik jõud)
Samuti test mida teeb aastas üldiselt ühe korra. Põrandal on aparatuuriga tekitatud infrapuna“matt“. Tuleb hüpata võimalikult kõrgele ja maanduda enamvähem sirgetele jalgadele – TULD! Isiklik on 69.8cm. Seeriaks oli 61.2-66.3-68.4-71. Kolmas katse pakkus juba rahuldust ja viimane tekitas väga hea tunde. Eks uude kümnesse murdmise üle on kahtlemata emotsioon super. Meeldiv üllatus!

Kokkuvõtteks....keha on praegu täiesti kapsas :D Testide peale kulus meil lõpuks 4-5h. AGA....naelaga on võimalik joosta maksimaalse kiirusega nii et jalg valu ei teeks. Üldfüüsiline on minu kohta pigem väga heal tasemel. Nüüd jääb üle teada saada 30.mail kuidas on 13 sammuga võistlusvahega tõkkeid joosta. Tehnilisi elemente mille peale mõelda jagub kuhjaga ja ootusärevust ka tervislikul määral.

Täna avastasin ennast uitmõttelt, et olen blogi kirjutamise võrdlemisi unarusse jätnud. Lühike analüüs andis vastuseks, et kui sportlasena treeningtöö ei kulge kõige parema äranägemise järgi, siis kipub sisse minema ühtlase kulgemise käik. Teed vaja mineva töö ära aga pidev takistuste ületamine paneb protsessi nautimise ja üleüldise rõõmu spordi vastu tugevasti proovile.

Viimases postituses sai välja toodud, et suvine achilleuse kõõluse probleem oli peamine aspekt millele treeningutel tähelepanu oli läinud. Olleks jooksja, eriti sprinter, siis on tegu pea kõige suurema „kolliga“ kellega on võimalik tõtt vaadata. Achilleuse aspekt pole siiani muutunud, seis on tunduvalt parem, kui jaanuaris, samas seis pole 100%. Viimased pool aastat on olnud kindlasti proovile panev. Eluline tasakaal on säilinud ja siinkohal tuleb tunnustust jagada inimestele, kes omavad suurt rolli nii treeningprotsessis, kui ka väljaspool seda. Nimesid ei ole vaja nimetada, sest nad teavad seda isegi.

Jaanuari lõpus tulime Egiptusest tagasi ja maru külm oli ikka! Nädalake läks taastumise peale. Temperatuurist tulenevalt oli ahilka ikka koguaeg täista kange. See mingit häirekella otseselt käima ei löönud aga treeninguid tuli sellegipoolest ümber kohandada. Sellel ajal olid jooksukiirused enamjaolt 70% ringis. Veebruari keskpaigaks oli olukord taaskord kontrolli all ja sai kiiruseid tõsta. Keskmiselt oli jooksutrenne 3x nädalas. Ühtlane kulgemine 70-80% 200-500m jooksutreeningute ja jõusaali vahet.

Märtsis läksime teise lõunalaagrisse kaheks nädlaks. Mina, Rauno, Marielle, Mehis. Senise praktika põhjal võtsime ette järgmise eksootilise koha – Türgi/Kemer. Eksootika all mõtleme seda, et kui ei ole plaanis suurt osa treeninguid läbida naelikutes, siis pole ka staadioni elulise tähtsusega. Kemer – ehe turistilinn. Ainult hotellid, poed, meelelehutusasutused jne. Treeningud kulgesid hotelli ees oleval täismõõtmelisel jalgpalli platsil, hotelli jõusaalis ja mäejalamil tõuse joostes. Kolmel korral sai käidud ka 50km kaugusel Antlayas kohaliku ülikooli staadionil. See laager tundus, et midagi on minemas paremuse poole. Lühikesed 30-50m otsad murul tundusid kiiremad/plahvatuslikumad ja ahilka oli okei. Kangisaalis oli seis pigem sama mis Egiptuseski (rinnalevõtt 115kg (rekord 120kg)) ja Antalya staadionil 200-400m lõikude ajad tundusid juba peaaegu et head olevat. Heaks indikaatoriks tossuga oli treening 400+400+300m 95-100% kiirusega, paus 10min. Aegadeks 53,5+53,5+39.5sek. Asi läheb ülesmäge! Neli päeva enne laagri lõppu lendas mul 200m lõiku joostes 40m peale kubeme piirkonnas midagi täiesti vastu taevast ja hämming oli kõva. Laagri lõpuni pm lohises see jalg mulle järgi ja viimasel päeval oli võimalik juba 70% pingutusega 500seid tiksuda. Eestisse tagasi jõudes lähemal uurimisel selgus, et ühe reielähendaja kinnituskoht oli tugevalt ülepinges arvatasti muutusest jooksumustris hoidmaks achilleuse kõõlust. See ülepinge lõi terve ülejäänud lihase tugevalt spasmi ja oli vaja nädalake rahu. Nädal peale „pauku“ tegin juba eriharjutusi ja jooksin 90% kiirustel.

Kolm nädalat olime Eestis ja läksime aprilli keskel kolmeks nädalaks viimasesse Portugali laagrisse. Siiani olime naeliku treeningutest suure kaarega mööda käinud ja kõvasti kiiremapoolse jooksu meetreid kogunud maantejooksu tossuga (adidas takumi sen). Tunduvalt kergem ja jäigem suss, kui tavaline üldtreeningu/jooksu jalats. Samas mitte nii jäik kui naelikud. Pargis kruusa peal omajagu 300-500m lõike 80-90% kiirusega. Staadionil 200-400m erinevatel kiirustel. Jõusaalis poolkükist üleshüppeid, kükke, rinnalevõtte, jõutõmbeid, pöiatõuse jne. Laagris keskel panime esimest korda naelikud jalga – esimesed viis tõket püstistardist. Esimene jooks oli päris võõras aga tundusid täitsa seeditavad vaheajad arvestades, et esimest korda nael jalas. Panime hoogu juurde ja siis läks imelikuks. Tekkis küsimus kelle aegu treener võtab, sest ajad ei olnud enam loogilised. Tegime kolmas kord, neljas, viies, kuues ja Mehis võttis ikka minu jooksu aegu. Ebaloogilisus seisnes selles, et ajad olid liiga kiired. Esialgu tundus, et tegu oleks nagu anomaaliaga, sest esimese tõkke taha olid ajad nagu nad on olnud iga aasta aprillis aga iga tõkkevahe edasi kümnendike võrra erinevad. Jalad olid nagu kulda. Ahilka super! Kas tõesti on see pardak läbi? Tolle treeningu ajal ja järgselt oli sisemine rõõm hoomamatu, välja muidugi seda ei lasknud. Sees oli tunne, et see on vaja salvestada järgmise tagasilöögi jaoks. Kaks päeva hiljem üritasime sama treeningut imiteerida väiksema mahuga ja vahe oli ulmeliselt vastupidine, jalad täiesti kapsad ja ahilka ka võrdlemisi sodi. Tagasilöök mida olin alateadvuses jube ette nägemas aga see hea treening oli vist selle laagri pöördepunkt. Tulime sellest august välja ja tegime sama treeningu, mis Türgiski 400+400+300m 95-100% tossus, paus 10min. Ajad olid 51,5+51,5+36.8sek. Võrreldes Türgiga oli edasi minek mõõdetav mitme sekundiga. Päev varem sai jõusaalis ka 125kg (uus rekord) rinnale tõmmatud ja 130kg oli päris napp altminek. Kaks päeva peale 400+400+300 ehk siis laagri viimasel päeval tegime püstistardist 1x400m 100% tossuga (mida pole treeningutel tegelikult kunagi teinud). Marielle panime viimaseks 300ks meetriks jäneseks ette. Treeningutel on meil igaksjuhuks koguaeg topelt ajavõtt Mehisega igaksjuhuks, kui ühel meist kell peaks kokku jooksma. Ootus oli 50.0sek või gramm alla. Valmis-Läks!!! Esimesed 200m voolas vist kõik minus olev võistlusnälg hullumoodi ringi. 200m split oli kiirelt kella peale pilku heites alla 23sek. Seni kõige kiirem trenni 200ne oli vist türgis 24,5sek. Siit tuleb Kindlalt alla 50.00! 300m peal ei olnud enam aega üldse kella vaadata, sest see kuramuse lõpujoon ja Marielle oli vaja kätte saada. Viimane 100m tahtsin ikka täiesti kasti ennast joosta ja tagumiku traumapunkti saata. Samas oli tunda, ei ole sellist plahvatuslikku jõudu võtta ja lihtsalt veeresin tehniliselt korrekselt lõpuni ära. Tulin joonele ja kella vaadates ilutses seal 48,2sek! Mu ametlik naelikutes 400m rekord on 47.5sek. 300m split oli ka Mehise stopperil täiesti kosmos nagu terve jookski. Täiesti hämming! Vabanemine oli suur, rõõm suur, rahulolu suur. Mingisugust treeningutes olevat varu näitas see, et ei jaksanud ennast lõpujooneks hapuks joosta aga paar minutit hiljem olin ma ilmselgelt kohale jõudnud laktaadist täiesti kortsus tartaanil ja mõtetega lennu peal kodupoole.

Mingisugune sooritusliku taseme ümbersünd seal Portugali laagris igaljuhul toimus. Kõik raske töö hakkas lihtsalt kuidagi viimase nädala jooksul välja voolama. Mootor tundub üleüldist kulgu võib-olla isegi üllatuslikult valmis olevat hooaja alustamiseks. Tõkkejooksu ja naelikutega jooksmise praktika on viisakalt öeldes pea olematu ja midagi spekuleerida on väga keeruline.

Nüüd oleme grupiga tagasi Eestis. Nädalavahetusel sai ka sünnipäeva peetud ja nähtud inimesi, keda näeb pigem harvemini kui tihedamini. Laeme keha ja vaimu natukene. Mai kuuga läheb kergejõustikus hooaeg käima. Maailmas juba tehakse asju. Eestis veereb vaip lahti mai lõpus ja minu esimene 400m tõkke põks on plaanis 5.juunil Lahtis.

Postituste vahelise ajaga rekordit seekord ei teinud aga tundub, et mahu mõttes on vist uus tähis vallutatud! Eks oli ka palju edasi anda. Paneme edasi...

Püstitatud on uus isiklik rekord!

Siiani kõige pikem kahe postituse vaheline paus. Viimane postitus oli augustis peale EM-i poolfinaali – viis kuud. Tagatjärgi pinnapealselt mõeldes on see aeg kulunud suts ja valmis. Sportlikus mõttes oli tegu väga veniva ajaga, sest „musta“ tööd sai tehtud palju. Musta all mõtlen aega, millal treeningutel ei saanud ilma achilleuse kõõluse valuta paljusid asju teha. Sealhulgas kõik variandid jooksmisest peale sörkimise.
Treeningutega alustasime septembri teises pooles ja füsio Herje Aibasti juures olin tihe külaline ning olen ka siiani iganädalane nägu. Esimesed ilma valuta lõikude moodi liikumised olid detsembri alguses ja sellest ajast oleme tasapisi eelkõige mahtu tõstnud, jõuludest alates ka intensiivsust vastavalt võimalustele juurde pannud. Novembri alguses olin veel talvel võistlemise lainel ja mõtetega sise-EM stardijoonel. Detsembri esimese poolega tuli reaalsusele vastu vaadata ning talvel võistlemine plaanidest vastu võtta, sest aega jääb lihtsalt puudu. Naelikuid pole veel jalga pannud aga praeguseks on lõigusussid ka max kiirusega jooksuliigutusi tundnud.
Tavapäraselt oleme käinud novembri lõpus kaheks nädalaks lõunamaal laagris. Seekord seda tegema ei läinud. Ei tundunud tarbekas raha kulutada selle peale, et välismaale sõita ja seal ainult kangitrenni teha. Esimene laager tuli jaanuarisse ja praegu tagasi lennates seda postitust kirjutangi. Sithkohaks Egiptus, Sharm El Sheik. Seltskonnaks mina, treener, Marielle Kleemeier ja Rauno Liitmäe. Tegu polnud kindlasti kohaga, kus sportlased laagris käivad ja ega seda eeldanudki. Novatoursil oli väga odav pakkumine kaheks nädalaks ja kasutasime juhust. Kõik hinnas pakett tuli 600eur+kopikad. Staadionit ei olnud aga see polnud ka eluliselt tähtis, sest naelikuid kaasa ei võetud. Omakeskis nimetasime staadioniks ühte ehitusplatsi, kus sai kruusal 100+ meetrit mäkke ja siledat sirget 300m joosta. Nende parameetritega saab juba nõrkemiseni lõigutrenni kombinatsioone välja mõelda. Jõusaalis oli hotellis olemas lahtine kang kuni 105 kilogrammini. Soojendusega umbes 25m sirge bassein (mõõdulindiga üle ei mõõtnud). Muruga jalgpalliplats umbes 20x40m. Nii et võimalusi korralik laager teha oli küll ja veel. Enne laagrit oli mingisugune ettekujutus millised trennid tulevad ja endale heaks üllatuseks tõusid kiirused ja pingutuse võimekus uutesse kõrgustesse. Tööd sai korralikult tehtud ja väga hea meel just Egiptusesse läksime. Päike paneb silmad särama ja temperatuuri oli pidevalt 20+. Kuna tegu eelkõige kuurortkeskusega, siis oli ka vaba aega väga lihtne sisustada – hinnad odavad ja erinevaid pakkumisi üle pea. Omalt poolt loen laargi kordaläinuks (Y).
Järgmiste laagrite kohta mingid mõtted juba on aga midagi paigas veel pole. Saavutussport on organismi võimete piiril kõlkumine. Peamine fookus on hetkel ja on ka edaspidi pingsalt jälgida kuidas achilleus käitub. Praeguseks saab kõike 100%-lt teha aga mahuga tuleb ettevaatlik olla.

Järgmise korrani!

1+1=1

Lihtne tehe. Soov Eestit konkurentsivõimeliselt esindada +tehtud sooritus = emotsioon pealtvaatajale.
Mõne päeva olen lasnud kerisele visatud leilil lahtuda ja mõtted on selginenud. Euroopakad lõppesid minu jaoks poolfinaaliga ja 21.kohaga. Tegu pole kindlasti kõige kõrgema koha ja parema tulemusega aga Eesti lipp sai koondisekaaslastega pildil hoitud.
Eeljooksust sai eelmine postitus räägitud ja tegu oli nii vähe kui võimalik, nii palju kui vaja sooritusega. Poolfinaali võis nimetada projektks „kõik müügiks“. Esimene start näitas ära, et valus on 13 sammuga niivõinaa paugutada, vahet pole kas aeglaselt või kiiresti. Seega täie raha eest minema. Tempo erinevus oli konkreetne, samamoodi ka impuls mis jalast läbi käis. 5da tõkke taga oli juba meeldivalt Okkaline see särts, mida tundsin jalast läbi käimas. Pooleks minemise ohtu ei olnud, sest konkreetset rebendit või venitust mul achilleuses polnud, ainult põletik. Hullemaks valu enam ikka minna ei saanud ja panin viimase käigu sisse. Valu kadus ära ja järgmise tõkke juurde jõudes sain aru miks, tuli ebamäärane 13pool sammu vahe ja oli vaja üks samm liiga vara lisaks teha. See käkk tõkkele lähenedes võttis hoo maha ja peale ületust uuesti pedaali. Antsin konkurentidele natuke ära ja kaotasin edasi liikumise inertsis. Lõpurigele tulles sellest jõnksutamisest olid jalad natuke liiga kangeks läinud ja tuli hakata 14ga sammu venitama ja valu oli tagasi. Olin rongist juba põhimõtteliselt maha jäänud ja jätsin jala rahule. Polnud enam rohtu millega kiiretele meestele järgi võtta ja jätsin jala rahule 15ga lõpuni törtsutades.
Peale poolfinaali ajakirjanikega suheldes rõõmu väga palju ei olnud aga tagantjärgi on hea meel, et vähemalt mootor minu sees oli konkurentsivõimeline. Ehk siis novembrist saati erinevate tervislike jamadega kohanedes olime treeneriga võimalised valmis nikerdama komplekti millega oli teoorias võimalik suurtele konkurentidele vastu astuda. Siiski kahju, et see achilleuse probleem kõige teravama võimekuse tipu aia taha viskas. Eeljooksus põhimõtteliselt sörkides 50.50 sekundit on väga pädev sooritus. Ei mäletagi karjääri jooksul nii kergelt joostud sellist resultaati. Aasta jooksul tehtud töö oli raske. Selle tulemuseks EM-i 21.koht ei ole kindlasti vääriline tasu aga see know-how, mis sellest aastast tuli – hindamatu.
Kellele pakkusid pinget minu EM-i sooritused, neile ütleme suured tänusõnad toetuse eest. Kellel ei kõditanud, siis tuleb järgmist korda oodata ;)
Tõkkeid see aasta kindlasti enam rohkem ei jookse. Kas mõni start veel tuleb? Võimalik. Hetkel on tõsiselt kaalukausil 19.august Pärnu kergejõustiku õhtul 300m. Võistlemise otsus selgub vahetult enne, sest tagasi Eestisse jõudes lähen kohe lastega Kilingi-Nõmme laagrisse ja eks näha ole kui tühjaks see mu jalad tõmbab.