Jaak-Heinrich Jagor (30)

Märtsi lõpus oli plaan järgmine posititus teha ja kuidagi sujuvalt nihkus see aprill algusesse. As we all know, siis hakkas juhtuma. Olümpia ja Euroopa meistrivõistlused jäeti ära ja oligi kööga. Mille nimel siis trenni teeme see hooaeg? Niisama polnud mõtet loorberitele puhkama jääda ja üleüldine treeningtöö jätkus lihtsalt natukene teistsuguste eesmärkidega – suvel mõni üksik võistlus ja et keha oleks sügisel olümpia ettevalmistuseks valmis. Kuna muutusid eesmärgi, siis tundsin, et pole väga palju põnevat lugejatele edasi anda.

Märtsis sai käidud Prantsusmaal laagris (12päevane) aga see jäi koroonapandeemia hulluse tõttu kaks päeva lühemaks. Meeletu rahvaste ränne üle Euroopa. Natuke sai karantiinis oldud ja käisin ka mõned päevad peale Eestisse jõudmist koroonatestil, mis näitas, et olin siiski terve. Terve aprill õnnestus olla ühes priviligeeritud nimekirjas, mille alusel sain treenida Audentese treeningbaasis, samal ajal kui ülejäänud Eesti treeningkeskused olid kinni. Arusaadavatel põhjustel jäi kolme nädalane Hispaania laager ära.

Mai kuu läks natuke rõõmsamalt, päike tuli välja ja leidsin väga mitmete sportlastega ühist pinda lõigutreeningute osas (Erik Jagor, Ken Mark Minkovski, Marek Niit). Jooksutreeningutel mingisuguseid suuri eesmärke polnud ja oli lihtsalt tore sporti teha ning keha natukene utsitada. Üldkehalise poole pealt on käinud korralik töö koguaeg aga kõige suurem jooksutreeningute indikaator oli, et tuleb nii piisavalt palju pedaali panna, et Eesti meistrivõistlustel poleks piinlik starti minna. See tähendaks siis umbes 51sek laadset minekut.

Juuni teises pooles hakkasime natuke tõkete poole piiluma ja siin sai kõik Tallinna mehed üheaegselt trenni tegema pandud (Erik Jagor, Karl Erik Nazarov, Sten Ander Sepp).

Kuna vajadust ülikiireid aegu see suvi joosta pole, siis esimest korda sai sprindinaelad jalga pandud alles augustis, ehk eelmine kolmapäev Soomes Espoos. Seni olin teinud umbes 6-7 tõkketrenni tossudes ja võimekus oli enamvähem piisav, et minna kommertsvõistlusele. Plaan oli kolmanda kohaga Soomest tagasi tulla aga emotsioonid said ratsionaalsusest võitu ja keerasin enda sammurütmi korralikult sõlme 150m peal ja lõppresultaadiks jäi 4s koht ja 51.8sek. See jooks näitas ära, et eestikatel ei tohiks olla mingit probleemi joosta alla 51.00sek, kui asja rahulikult võtta.

Eile oligi siis selle hooaja tippsündmus – Eesti Meistrivõistlused 400m tõkkejooks. Soomes tehtud vead ilusasti ära analüüsitud ja läksin eestikatele väga rahuliku südamega, et täna teeme kindla peale. Tagasirgel oli keskmise tugevusega pidev vastutuul, seega mingit rambotsemist lubada ei saanud.

Stardist pauh minema.
21 sammu esimese tõkkeni (eelmised aastad olen 20ga jooksnud aga ilma tippvormita on seda väga keeruline teha). Et 21sammuga ära mahtuda, siis tuleb mul joosta 18 sammu päris raja väliservas distantsi natuke pikemaks ja siis lõpus viimase paari sammuga tulen raja keskele tagasi. Esimene tõke üle ja tõkkelt maha tulles täiesti raja siseserva kust on kõige lühem tee finišini. Kuna edasi viskav inerts on alguses päris mõnus siis teise tõkkeni hoian sammu ka veel pigem tihedamana ja võtan teise tõkke ära. Teine tõke ületatud siis algab tagumine sirge. Tuul tuleb vastu ja lasen sammu natuke lõdevamks ja pikemaks. Lasen inertsil oma töö teha ja hakkan põhimõtteliselt kulgema kolmanda, neljanda ja viienda tõkkeni. Siiani olen hoidnud koguaeg 13 sammu ehk siis ületan tõket sama jalaga. Miks ma kulgen? Sellepärast et vastutuules sagedust tõstma hakates, kipub tihti sammupikkus lühemaks minema ja ma ei pruugi mugavalt tõketeni jõuda ja võib juhtuda sama käkk, mis juhtus mõned päevad varem Soomes. 5da tõkke võtan juba päris täpselt ära. Selleks hetkeks on juba kõik konkurendid mu selja taga ja olen täiesti üksi tõketega. Nüüd on vaja jõulisemalt jooksma hakata, sest gramm liiga vara on veel 14 sammu peale minna. Mida rohkem samme ma teen tõkete vahel seda aeglasemaks läheb hoog. Veel on vaja hoogu ja inertsi hoida ning surun kindlasti 6da tõkkeni 13ga ära. Läheb pigem napilt ja lähen natuke lendu aga suures plaanis on kõik OKEI. Paanikat ei ole. 7da ja 8da võtan mõnusalt 14 sammuga ja ei punni. Oleks punnima hakanud oleks tõkkeid kolistama hakanud. Ehk siis oleks samm pikem olnud ja poleks ära mahtunud. Lõpusirgel on kaks tõkkevahet veel joosta - 9s ja 10s tõke. Tippvormis ma tulen need kaks vahet 14 sammuga aga “täna” mul sellist “jõudu” jalas pole ja ma lähen täiesti kindla peale ja jooksen rahulikumalt 15ga. Võrdlemisi kitsas oli aga ei midagi lootusetut, natuke õhku pidin tõukama ja kolistasin vähe aga suuresti hoogu ma ei kaota. Tagantjärgi oleks võinud eelviimase vahe jõulisemalt ja kiiremalt tulla ning oleksin 14ga hakkama saanud. Viimane oleks ikka 15ga olnud. Viimaselt tõkkelt finishisse on 40m ja tõkkelt maha tulles ma olen täiesti kindel, et lõpuaeg tuleb alla 51.00sek. Tõenäoliselt 50.7-8 ja näe, tablool oligi 50.76sek. IAAF punktitabeli järgi nende meistrivõistluste üks paremaid tulemusi. Mõnus. Eesti meistritiitlel ja on võimalik kohe peale jooksu ka inimestega juttu rääkida, mitte 30min kuskil pingi all koomas olla. Ma olin väga rahul.

Võib jääda mulje, et ma suhtusin sellesse jooksu võrdlemisi lõdvalt ja ükskõikselt. See ei ole kindlasti nii ja soojendusel oli täiesti arvestatav närv sees. Teinekord tuleb endale lihtsalt aru anda, mis on hetke võimekus ja milliseid piire seab ala iseloom sooritusele. Minu vormi ja eilsete tuuleolude puhul oli kõige efektiivsem joosta kohati 5-10% rahulikumalt ja läbi selle hoida võrdlemisi ühtlast tempot. Omamoodi nagu tasa sõuad kaugele jõuad. Oleks ma eile algusest peale hullu pannud, siis ma oleks tõenäoliselt esimese tõkke pooleks jooksnud millega oleksin kõvasti sujuvuses kaotanud ja vb ka koperdanud. Poleks tõenäoliselt 6da tõkkeni 13ga jõudnud – omajagu hoogu läheb kaduma ka liiga pikki samme tehes, ehk siis sammhüpped. Selle pideva tempo jõnksutamise tagajärjel oleksin ma viimaseks tõkkeks täiesti pilditu olnud ja sinna ka vb kõhuli sisse tõmmanud.

Eesti meistrivõistlused olid katsevõistluseks järgmisel nädalal Lätis toimuvale Balti Matšile. Esikohaga kindlustasin koha koondises. Koondisega on alati tore koos võistlemas käia. Eriti kui on tegu võistkondliku üritusega. Iga võistlusala (100m, kaugushüpe jne) kohad vastavad teatud punktidele ja selle põhjal selgub kahe päeva lõpuks, kes on kõige kergejõustlikum Baltimaa!

Üleüldiselt on seni olnud ja järele jäänud suvi kulgenud mõnusa spordi ja suve nautimise foonil. Tagareied ei torgi ja pea on ka värske. Väga mõnus vaheaasta(suvi) 😊

Veebruar

Jaanuarikuised tervise ja soorituse arengud lõid kergelt hamba verele. Tekkis tõsine vajadus treeningutel teha järgmine hüpe edasi. Võrldemisi ahvatlev oli ka eestikatele välja tulla 400m või 800m distantsil. Ahvatlevus tekkis eelkõige võrdlusmomendist ühistest treeningutest Marek Niidu (hilisem kuld) ja Rivari Tippiga (hilisem pronks). Siiski naelikutes ühtegi treeningut polnud teinud ja ratsionaalsus sai emotsinaalselt seisundist jagu otsuse langetamisel. Tagantjärgi tarkusena võib spekuleerida, et oleksin eestikad lõpetanud 3-5dal kohal nii 400s kui ka 800s.

Mis arengud leidsid aset veebruaris?
10x400m paus(p) 2min 70-72sek -> 10x400m paus(p) 1.5min 70sek
6x200m p6min 25.5sek -> 6x200m p6min 24.5-25.0sek
3x300m p6min 39sek -> 3x300m p6min 38sek
… -> 6x150m p6-7min 17.5-18.0
… -> paigalt 30m 3.93sek
Rinnalevõtt 115kg -> 125kg (=PB)

Edasiminekul on olnud eelkõige kolm põhjust. Erialase töö järjepidev tegemine. Õige mahu valik ja uus sporditeip (dynamic tape ECO, link postituse lõpus) mida olen hakanud kasutama enda achilleuste peal tavapärase kinesioteibi asemel. Kaks esimest on loomulikud aga see teip on tunduvalt jäigem ja toetab paremini, kui tavaline kinesioteip. Mõnikord ikka ajab natukene seest keema, miks ei ole headest asjadest varem teada saanud aga parem hiljem, kui mitte kunagi! Siit ka shoutout www.kinesioteip.com -le kes on selle toote ametlikud maaletoojad Eestis. Mul pole sponsoreeringut selle ettevõttega aga kui sinul või mõnel tuttaval on achilkaga jamasid siis KASUTA seda teipi! Pole midagi hullemat kui sul on probleem, on olemas lahendus sellele aga sa ei tea sellest. Minu jalad kannatavad tänu sellele teibile tuntavalt paremini koormusi! #jagorigarantii

Üldiselt võib seniste arengutega rahul olla. Õnnestumised treeningutel annavad alati teotahet ja motivatsiooni juurde. Hetkel olen palju paremas “kohas” omadega, kui olin eelmine aasta samal ajal. See loob head väljavaated suviseks hooajaks (Y). Väikeseks tõrvatilgaks meepotis on selle nädalane kerge haigestumine, mille tõttu olen 2-3päeva jagu treeningutes järeleandmisi teinud. Suures plaanis pole väga hullu, sest järgmise nädala lõpus on Prantsusmaale Nice-sse laagrisse minek. Väiksed korrektsioonid järgmise nädala treeningplaanides. Väike puhkus (isegi kui see on sunnitud) enne laagrit on alati vajalik, et järgmine tsükkel edukalt vastu pidada.

Jõudu on, jaksu on, tahet on. Nende kolme sümbioosiga tuleb edasi minna ja kriitilistele asjadele jätkuvalt tähelepanu pöörata. Siis on vormistamise küsimus lõpuks naelad jalga panna ja tartaan rulli joosta!

Dynamic tape ECO
7,5cm lai teip
https://kinesioteip.com/toode/dunaamiline-eco-teip-75-cm-x-5-m-tumehall-must/
5cm lai teip
https://kinesioteip.com/toode/dunaamiline-eco-teip-5-cm-x-5-m-hall-must/

4 kuud hiljem…

Omamoodi karuteene on hoida endale kaasaelajaid infosulus, samas ma olen loomuse poolest inimene kellele meeldib eelkõige rääkida headest asjadest ja tõsisemad murekohad hoida vähemalt alguses enda või kitsama ringi teada kuni need hakkavad lahenema. Sellest ka siis viide “4 kuud hiljem…” viimasest postitusest.

September – Olin kolm viimast nädalat Soomes pead ja vaimu kosutamas puid istutades.

Oktoober – Algas treeningtöö. Keha oli metsatöö tegemisest teistmoodi kange aga trenni tegemiseks värske. Pikalt seda pidu ei kestnud. Peale kahte nädalat kergemaid jooksutrenne oli vasak ahilka nii sodi, et jooksmisest ei saanud enam üldse rääkida. Siis hakkas pihta. Kuidas on võimalik, et aktiivne puhkus teeb sulle suure karuteene? Igaljuhul septembriga kadus vasakust säärest igasugune elastsus, kõõlus jäi jäigaks ja oktoobris esimeses pooles tehtud nelja jooksutrenniga oli kaput.

November – Enne Prantsusmaale laagrisse minekut sain kaks plasmasüsti ahilkasse. Protsess on aeganõudev aga vähemalt sai algus tehtud. Algas pikk astumine mööda tagasituleku redelit. Prantsusmaal Nice-s olime laagris 12 päeva. Seal sai põhimõtteliselt ainult kerget jõudu teha, trepihüppeid, üle kanna sörkida ja muud tilu-lilu. Laagri lõpuks olin võimeline valuvabalt arendama sörgi tempot 5min/km. Novembri päris lõpuks sain hakata rahulikult jooksma 400-500m lõike 75sek 400m tempoga ja natukene võimsamalt kangiharjutusi tegema.

Detsember – Kuu alguses sain kolmanda plasmasüti. Füüsiline seis paranes tasa tasa ja targu. Kuu lõpuks sai jalad nii palju liikuma, et 5x300 paus 5min 41-42sek ja 115kg rinnale.

Jaanuar – Kõik liigub vaikselt ülesmäge. On nii paremaid, kui ka kehvemaid päevi aga üldiselt liiguvad kiirused paremuse poole. Saab vaikselt teha ka juba sammhüppeid, mis detsembris ei tulnud kõne allagi. Esimesed 40-60m treeningud 80-90%ga. Kõige kiiremad trennid peale suve on olnud viimase 7 päeva jooksul. 3x300m p6 38-39sek. 6x200 p4 25.5sek. Kõige ebamugavam trenn 10x400 p2 70-72sek.

Veebruar – Mõne päeva pärast hakkab ja eks näha ole mis arenguid see kaasa toob.

Kogemusi on palju. Võimalusi kuidas neid kasutada ka palju. Anname endast parima, et neid võimalikult otstarbekalt rakendada. Seni on tehtud otsused olnud suuremal/vähemal määral positiivse efektiga ja ämbrisse pole me veel õnneks millegagi astunud 😊

Viimase kuu jooksul on päris palju küsitud, et kas talvel võistlen. Ilmselgelt ma enda vastustest nii detailne pole olnud nagu eelnev tekst aga lühidalt on vastus ei. Teoorias võiks äärmisel juhul nelja nädala pärast eestikatel joosta 800m ja seda teeks ka kindlasti lõigusussi, sest naelu enne aprilli kindlasti jalga ei pane. 400m jookseksin arvatavasti 50.00sek juurde. 300m oleksin eilsel võistlusel tulnud umbes 35.5sek. Spekulatsioonid on pigem tagasihoidlikud, sest võistluskiirustel pole veel ühtegi korraliku treeningut tervisest tulenevalt olnud.

Üldine hoiak on siiski, et Panna On Vaja ja paneme edasi!

Tagasivaade ja kokkuvõte 2019 võistlushooajale.

Oktoober on käes ja üldjuhul tähendaks see talveunest ärkamist kõikidele kergejõustiklastele, samas see aasta täiesti tipptasemel keerleb karusell veel viimaseid ringe Doha MM-i näol. Minul kahjuks ei õnnestunud Dohasse pääseda ja hooaeg lõppes augusti lõpus. Terve see 2018lõpp ja 2019 oli paras katsumus püsida MM-le pääsemise rongil, sest koguaeg oli tunne, et mul on natukene puudu. Talvehooaeg jäi juba vahele (achilleuse kõõlust ravides), mida tihti ei juhtu ja suveks õigete mootoris õigete pöörete leidmine oli ka paras biomehaanika leiutamise kõrgem tase. Hakkame kogu seda protsessi nüüd eelmise aasta sügisest kuu kaupa võtma kuni tänase päevani välja.

September – Peamiselt oli tegu enda treeningrupist üksi treenimise ajaga, kus käisin iseeseisvalt jõusaalis eriharjutusi tegelemas, et säärt tugevdada. Isegi tavaline sörkimine polnud päris valuvaba.

Oktoober – Ühinesin taas treeninggrupiga ja tegime kergeid aeglasi lõigutreeninguid. Jätkasime eriharjutustega.

November – Võib öelda, sama nagu oktoobergi. Jala tervis paranes aga tuli võtta siiski rahulikult.

Detsember – Tervis lubas juba 80% valuvabalt joosta aga oli tekkimas platoo millest enam seisund paremaks ei läinud.

Jaanuar – Ultraheli näitas, et jalg on täiesti korras aga korralikult „panna“ ikka ei saanud. Käisime Egiptuses laagris ja soe kliima mõjus hästi. Sai käigu võrra võimsamalt treeningutel endasi liikuda.

Veebruar – Kasutasime löökravi ja Human-Decare masina ravi variante. Kõik mis halvemaks ei tee, sellele tasub hähelepanu pöörata. Seisund oli saavutanud taseme, kus oli veel 10% puudu. Täpselt see osa, et heal päeval võiks joosta kiiresti lühikesi lõike aga naeliku jalga panek ei tule kõne alla. Mille arvelt see viimane 10% leida oli miljoni euro küsimus. Kas lihtsalt aeg parandab „haavad“? Keegi ei teadnud ja hormoonsüsti ei olnud me treeneri ja füsiodega nõus tegema.

Märts – Türgi laager. Soe kliima tegi taaskord head. Eestis olles oli hetke kiirus justkui 10% lahjem. Kiirused läksid juba võrdlemisi asjalikuks. 3x400m 53sek ja 200sed alla 25sek lõigutossus. Oli super laager kuni eelviimase päevani. Väike reielähendaja pauk laagri lõppu aga sellest saime kümne päevaga täielikult lahti.

Aprill – Jala tervis püsis sellel platool, et naelu jalga panna ei saa aga lõigusussiga saab nagu vajutada küll. Portugali laager. Kerge pidur oli nagu väga kiireid asju tehes peal aga kuni 90% intensiivuseni sai mahtu korralikult teha. Proovisime ka naelikuga ühe treeningu (super kiirused) aga see võttis jooksutreeningutest nädalaks mind välja. Jalg oli täiesti sodi. Peale seda „eemal“ oleku nädalat püstitasin isiklikud rekordid nii 400m lõigutossus (48.2) ja rinnalevõtus (125kg). Selle laagri viimane nädal sisendas, et oleme Doha rongile järgi jõudnud. Vaja peale hüpata. Kuidas nüüd see naeliku küsimus lahendad??? Põhja tegemise töö on väga hästi vilja kandmas.

Mai – Käsin koondise testlaagris ja seal sain meeletult head tagasisidet enda võimete kohta. See keha on nagu NII valmis võistlusi paugutama hakkama ja jälle jalg täiesti sodi. Üldse ei kannata seda naelikut, samas tossuga 13sammu tõkkeid joosta ei tule ka absoluutselt kõne alla. Järgmine päev tuli võimalus minna juunis teemantliiga etapile Stockholmi jooksma. Tead et jalg on hetkel sodi aga äkki saab korda.

JUUNI – SIIN JUHTUS PALJU
Stockholmi teemantliiga jooks. Elu kõige aeglasem kõrgtasemel hooaja avajooks (52.6). Nii külm oli, et ei saanudki jalga isegi ultraheliga soojaks. Raske...aga mis sa teed....edasi.
Lahti Motonet GP võit juba asjalikuma ajaga (50.78). Jalg ei olnud pooleks aga ulmelist vaeva oli vaja näha, et ideaalsetes tingimustes 13sammuga edasi liikuda. Lõpusrigel oli maailmaklassi liikumine aga esimese 200m andsin poolteist sekundit ära.
Olukord oli jõudnud nii kaugele. Olime kõike peale hormoonsüsti proovinud ja mõistus oli otsas. Peale Lahti jooksu käisin Dr. Marda vastvõtul ja ta ütles et kõõlus on täiesti terve aga selle ümber on väike ärritus. See süst ei tee kõõlust hapraks ja nädala pärast oled täiesti valuvaba. Mees teadis, mis rääkis ja nii läkski. Jalg nagu kulda.
Kopenhaagen atletics games tuli neljas koht 50.46. Jalg oli super. Tuuleolud ebasoodsad. Kõik probleemid, mis mõjutasid mind Lahtis olid kadunud. Väga nauditav esimesed 200 ja viimase 100m keerasin ise asja tuksi vale sammujaotusega ja jooksin 49lõpp asemel hoopis 50pool.
Euroopa mängud Minsk kaks starti 4x400m segateatejooksus. Kaks Eesti rekordit. Jalad liikusid ja etapiaeg 46.9 näitas, et kiirusega on asjad korras. Tuleb tõkkerütmiga tööd teha.

Juuli – Kergem treeningtsükkel ja kõvem kolme nädalane, et augustis Eestikatel norm ära joosta.
Kuu keskel peale esimest raskemat nädalat jooksin valdade mängudel 11.32sek 0.8m/s vastutuules. Tagareis oli kange, panna ei saanud ja selline kerge 400m tunne oli seda 100m sirget läbida. Kuu lõpus läksid naelikutes tõkketreeningute ajad juba väga lubavaks (Y)

August – Võistkondlik EM Horvaatias oli peamine lakmuspaber nädal enne Eesti meistrivõustlusi. Sain tõkkes teise koha 49.92ga. Kõik liigub õiges suunas aga kuumast ja Horvaatide omapärasest võistluskorraldusest, olin täiesti tühi pakkudele minnes. Sellegipoolest väga viisakas sooritus aga mingit võimu selles jooksus polnud. Doha MM elas mõtetes. Teisel päeval jooksime poistega ka 4x400m ja sealne etapiaeg 46.5 samasuguse pehme oleku pealt oli väga positiivne. Usk enesesse suurenes!
Eestikad võistsin aga 50.6sek. See oli täielik pettumus. Kõik märgid näitasid, et peaks tulema aga ma olin täiesti tühi. Tunnetuslikult viimase kolme kuu kõige kehvem tunne, mitte mingit särtsu, täiesti tuim lihas – pinguta palju tahad, edasi ei liigu. See lõi jalad täiesti alt ära.
Treeningud jätkusid ja sept alguses üritame korra veel. Kuu lõpus oli veel Pärnus test 300m, kus jooksin isikliku 34.02sek. Aeg väga hea aga see minek rajal oli täiesti pudi. Mitte mingit kergust, seega varu jäi nii palju, et ei tahagi mõelda, mis see võimete lagi oleks võinud olla. Lihtsalt ei liikunud edasi.

September – Doha MM normi püüdmise tähtaeg oli 7.sept ja Šveitsi võistusele me peale ei saanudki ja kõik... Doha oli läinud ja ilus järjestikuste aastate tiitlivõistluste rida katkes. Jalg oli korras. Proovida ei saanud ja ega me nüüd teada saagi, mis oleks võinud olla.
Kogu see triangel oli muidugi päris põnev! Tundus, et hakkab tulema ja midagi läks süsteemis ikka korralikult mööda. Võtsin aja maha ja astusin treeningtööst kolmeks nädalaks välja. Keha oleks olnud valmis edasi minema aga peal oli vaja aega analüüsiks.

Oktoober – Tagantjärgi tarkusena ei tasu lõpuni välja usaldada kõik inimesi, kes on su ümber. Ole valmis ka enda haritud inimeste ringist väljaspoolt tarkade professionaalide käest juurde küsima. Ma olen nii palju jama kuulnud hormoonsüstide kohta kuid lõpuks see mind tegelikult areenile tagasi tõigi. Siiski juhtus see otsus liiga hilja - selle aasta juuni keskel. Tegelikult oleks pidanud seda tegema, eelmise aasta juulis. See oleks võib-olla päästnud eelmise aasta euroopakad ja jätnud olemata kogu selle otsimise protsessi, mis kestis peaaegu terve aasta.

Keerulistel aegadel hindad tegelikult kõige rohkem inimesi ja toetajaid, kes jäävad su kõrvale. Suured tänud kogu sellele listile, mis on näha siin Sportlio lehel paremas servas! Suured tänud mu treenerile Mehis Virule, lähedastele ja Eesti kergejõutikuliidule! Suur aitäh kõigile, kes kaasa elavad!

Pärnu Rannastaadioni Kergejõustikuõhtu 2019

Peale eestikaid läksin esmaspäeval tagasi rohkete fännide rüppe. Ehk siis tagasi Kilingi-Nõmme sulgpallurite laagrisse. Mõnus taidlemine :D Huvitav omapära on see, et mida nooremate õpilastega laagris oled, seda lihtsam on tööd teha...hmmm....kes oleks arvanud :D

Laupäeval oli ees ootamas omapärane distants Pärnus nimega 300m. Välitingimustes joostakse seda haruharva. Ideaalne mängumaa, kus saavad omavahel kokku 200 ja 400m jooksjad. Stardinimekiri oli selle tõttu ka meeldivalt kirju. Enne laupäeva sai tehtud kaks tõsisemat treeningut – üks 5x150m ja üks jõusaali higitsamine. Seisundile võis hindeks panna tugeva nelja.

Võistlusel kohapeal andis tooni Pärnu rannastaadioni omapära, ehk siis merelt tulev tuul puhub diagonaali üle staadioni suunaga 100m stardist 300m starti. 300m jooksu jaoks tähendab, see vastutuult erinevate nurkade alt esimesel 150-l meetril. Välitingimustes ma pole seda distantsi jooksnud, seega esimeseks mõõdupuuks oli siserekord 34.5X sekundit. Üldist seisundit ja tuuleolusid arvesse võttes spekuleerisin aega 34.0-34.5. Kui tiitlivõistluste poolfinaalid välja arvata, siis ei mäletagi viimast korda kus oleksin osalenud jooksus, kus KÕIK 8 rada on täis....tihe tihe tihe. Lõpuks siiski, üks konurent jäi tulemata ja läksime 7kesi.

„Valmis......PAUH!!!“ Reaktsioon 5-. Esimesed 6-8sammu ja pakkudel väljajooks 5-. See on muidugi minu enda subjektiivne hinnang sooritusel, kõrvalvaatajale võib tunduda teisiti. Hea hea. Täna saab panna!!! Jooksin keha püsti ära ja lihtsalt vaatan suu ammuli, kuidas mina lihtsalt seisan ja mehed lähevad vasakult/paremalt ILGE hooga mööda/eest ära o.0!?!!?!?!?!!! Nagu härra Jagor oleks ära eksinud vale distsipliini peale :O :D Korralik konkurentide poolne domineerimine ja tundsin kuidas sees hakkab kerge paanika maad võtma. Enda arust nagu tegin kõik hästi esimesed 30m ja siis 30-100m sain ikka korralikult tappa ja polnud midagi teha. Jalad ei kuulanud sõna ja see „kiiruslik“ tunne oli täpselt sama, mis valdas mind ka eestikatel esimesel sajal meetril. Järgmised 100m oli vaja sellest egopaugust üle olla ja oma asja ajada nii hästi kui võimalik. 150daks meetriks kõigi tempod ühtlustusid ja käis ühtlane liikumine finišhisirgele. Seda ühtlustumist oli hea hinnata, sest mul oli tagant poolt esireaiste kõikidele konkurentidele. 150m peal polnud mul enam midagi kaotada ja panin pedaali põhja. Oleks tahtnud isegi veel kiirema hooga minema hakata aga keha ei allunud tahtele. 150-200m ei muutunud midagi, kõik olid konstantselt samade vahedega üksteise suhtes. Ise hakkasin vaikselt leppima viimase koha reaalsusega ja siis 200m peal hakkas juhtuma. Võitja 33.0sek läks oma teed ja kõikidele ülejäänutele hakkasin tagant iga sammuga jupp jupi haaval lähemale tulema. 50m enne lõppu sain ühe lätlase kätte ja viimasel meetril edestasin 0.02sekundiga Eesti 100m meistrit. Joon ületatud. 5.koht ja isiklik rekord 34.02sek. Minu maailma see 34.0 ümber tõlgenatuna tähendaks, et ma oleks samal päeval jooksnud 400m 47.5-7 kanti.

Kogemused õpetavad ja.....ma poleks kunagi arvanud, et nii palju distantsi esimese poolega ära andes on võimalik joosta 34.0sekundiga. Lõpusirgel olles olin valmis ka juba 35.0ks. Pole sisu diskussioonil mis oleks võinud olla. Siiski seda emotsiooni on väga keeruline sõnadesse panna, mis valdab sind siis, kui sa enda arvates teed täiesti prügi soorituse ja resultaat on selline millega sa oleks minut/kuu/aasta varem vägagi rahul olnud....see kasutamata jäänud potentsiaal, see raisatud võimalus. Need on kogemused, mis panevad väga sugavale enda sisse vaatama kaugemalegi numbritest ja sooritustest mida raja peal ellu viid. Kui Sina, kes sa seda blogi praegu loed, suudad enda elus sellise kaaluga hetked ära seedida, siis on ainult aja küsimus millal Sinu elus hakkab juhtuma!