Märtsi lõpus oli plaan järgmine posititus teha ja kuidagi sujuvalt nihkus see aprill algusesse. As we all know, siis hakkas juhtuma. Olümpia ja Euroopa meistrivõistlused jäeti ära ja oligi kööga. Mille nimel siis trenni teeme see hooaeg? Niisama polnud mõtet loorberitele puhkama jääda ja üleüldine treeningtöö jätkus lihtsalt natukene teistsuguste eesmärkidega – suvel mõni üksik võistlus ja et keha oleks sügisel olümpia ettevalmistuseks valmis. Kuna muutusid eesmärgi, siis tundsin, et pole väga palju põnevat lugejatele edasi anda.
Märtsis sai käidud Prantsusmaal laagris (12päevane) aga see jäi koroonapandeemia hulluse tõttu kaks päeva lühemaks. Meeletu rahvaste ränne üle Euroopa. Natuke sai karantiinis oldud ja käisin ka mõned päevad peale Eestisse jõudmist koroonatestil, mis näitas, et olin siiski terve. Terve aprill õnnestus olla ühes priviligeeritud nimekirjas, mille alusel sain treenida Audentese treeningbaasis, samal ajal kui ülejäänud Eesti treeningkeskused olid kinni. Arusaadavatel põhjustel jäi kolme nädalane Hispaania laager ära.
Mai kuu läks natuke rõõmsamalt, päike tuli välja ja leidsin väga mitmete sportlastega ühist pinda lõigutreeningute osas (Erik Jagor, Ken Mark Minkovski, Marek Niit). Jooksutreeningutel mingisuguseid suuri eesmärke polnud ja oli lihtsalt tore sporti teha ning keha natukene utsitada. Üldkehalise poole pealt on käinud korralik töö koguaeg aga kõige suurem jooksutreeningute indikaator oli, et tuleb nii piisavalt palju pedaali panna, et Eesti meistrivõistlustel poleks piinlik starti minna. See tähendaks siis umbes 51sek laadset minekut.
Juuni teises pooles hakkasime natuke tõkete poole piiluma ja siin sai kõik Tallinna mehed üheaegselt trenni tegema pandud (Erik Jagor, Karl Erik Nazarov, Sten Ander Sepp).
Kuna vajadust ülikiireid aegu see suvi joosta pole, siis esimest korda sai sprindinaelad jalga pandud alles augustis, ehk eelmine kolmapäev Soomes Espoos. Seni olin teinud umbes 6-7 tõkketrenni tossudes ja võimekus oli enamvähem piisav, et minna kommertsvõistlusele. Plaan oli kolmanda kohaga Soomest tagasi tulla aga emotsioonid said ratsionaalsusest võitu ja keerasin enda sammurütmi korralikult sõlme 150m peal ja lõppresultaadiks jäi 4s koht ja 51.8sek. See jooks näitas ära, et eestikatel ei tohiks olla mingit probleemi joosta alla 51.00sek, kui asja rahulikult võtta.
Eile oligi siis selle hooaja tippsündmus – Eesti Meistrivõistlused 400m tõkkejooks. Soomes tehtud vead ilusasti ära analüüsitud ja läksin eestikatele väga rahuliku südamega, et täna teeme kindla peale. Tagasirgel oli keskmise tugevusega pidev vastutuul, seega mingit rambotsemist lubada ei saanud.
Stardist pauh minema.
21 sammu esimese tõkkeni (eelmised aastad olen 20ga jooksnud aga ilma tippvormita on seda väga keeruline teha). Et 21sammuga ära mahtuda, siis tuleb mul joosta 18 sammu päris raja väliservas distantsi natuke pikemaks ja siis lõpus viimase paari sammuga tulen raja keskele tagasi. Esimene tõke üle ja tõkkelt maha tulles täiesti raja siseserva kust on kõige lühem tee finišini. Kuna edasi viskav inerts on alguses päris mõnus siis teise tõkkeni hoian sammu ka veel pigem tihedamana ja võtan teise tõkke ära. Teine tõke ületatud siis algab tagumine sirge. Tuul tuleb vastu ja lasen sammu natuke lõdevamks ja pikemaks. Lasen inertsil oma töö teha ja hakkan põhimõtteliselt kulgema kolmanda, neljanda ja viienda tõkkeni. Siiani olen hoidnud koguaeg 13 sammu ehk siis ületan tõket sama jalaga. Miks ma kulgen? Sellepärast et vastutuules sagedust tõstma hakates, kipub tihti sammupikkus lühemaks minema ja ma ei pruugi mugavalt tõketeni jõuda ja võib juhtuda sama käkk, mis juhtus mõned päevad varem Soomes. 5da tõkke võtan juba päris täpselt ära. Selleks hetkeks on juba kõik konkurendid mu selja taga ja olen täiesti üksi tõketega. Nüüd on vaja jõulisemalt jooksma hakata, sest gramm liiga vara on veel 14 sammu peale minna. Mida rohkem samme ma teen tõkete vahel seda aeglasemaks läheb hoog. Veel on vaja hoogu ja inertsi hoida ning surun kindlasti 6da tõkkeni 13ga ära. Läheb pigem napilt ja lähen natuke lendu aga suures plaanis on kõik OKEI. Paanikat ei ole. 7da ja 8da võtan mõnusalt 14 sammuga ja ei punni. Oleks punnima hakanud oleks tõkkeid kolistama hakanud. Ehk siis oleks samm pikem olnud ja poleks ära mahtunud. Lõpusirgel on kaks tõkkevahet veel joosta - 9s ja 10s tõke. Tippvormis ma tulen need kaks vahet 14 sammuga aga “täna” mul sellist “jõudu” jalas pole ja ma lähen täiesti kindla peale ja jooksen rahulikumalt 15ga. Võrdlemisi kitsas oli aga ei midagi lootusetut, natuke õhku pidin tõukama ja kolistasin vähe aga suuresti hoogu ma ei kaota. Tagantjärgi oleks võinud eelviimase vahe jõulisemalt ja kiiremalt tulla ning oleksin 14ga hakkama saanud. Viimane oleks ikka 15ga olnud. Viimaselt tõkkelt finishisse on 40m ja tõkkelt maha tulles ma olen täiesti kindel, et lõpuaeg tuleb alla 51.00sek. Tõenäoliselt 50.7-8 ja näe, tablool oligi 50.76sek. IAAF punktitabeli järgi nende meistrivõistluste üks paremaid tulemusi. Mõnus. Eesti meistritiitlel ja on võimalik kohe peale jooksu ka inimestega juttu rääkida, mitte 30min kuskil pingi all koomas olla. Ma olin väga rahul.
Võib jääda mulje, et ma suhtusin sellesse jooksu võrdlemisi lõdvalt ja ükskõikselt. See ei ole kindlasti nii ja soojendusel oli täiesti arvestatav närv sees. Teinekord tuleb endale lihtsalt aru anda, mis on hetke võimekus ja milliseid piire seab ala iseloom sooritusele. Minu vormi ja eilsete tuuleolude puhul oli kõige efektiivsem joosta kohati 5-10% rahulikumalt ja läbi selle hoida võrdlemisi ühtlast tempot. Omamoodi nagu tasa sõuad kaugele jõuad. Oleks ma eile algusest peale hullu pannud, siis ma oleks tõenäoliselt esimese tõkke pooleks jooksnud millega oleksin kõvasti sujuvuses kaotanud ja vb ka koperdanud. Poleks tõenäoliselt 6da tõkkeni 13ga jõudnud – omajagu hoogu läheb kaduma ka liiga pikki samme tehes, ehk siis sammhüpped. Selle pideva tempo jõnksutamise tagajärjel oleksin ma viimaseks tõkkeks täiesti pilditu olnud ja sinna ka vb kõhuli sisse tõmmanud.
Eesti meistrivõistlused olid katsevõistluseks järgmisel nädalal Lätis toimuvale Balti Matšile. Esikohaga kindlustasin koha koondises. Koondisega on alati tore koos võistlemas käia. Eriti kui on tegu võistkondliku üritusega. Iga võistlusala (100m, kaugushüpe jne) kohad vastavad teatud punktidele ja selle põhjal selgub kahe päeva lõpuks, kes on kõige kergejõustlikum Baltimaa!
Üleüldiselt on seni olnud ja järele jäänud suvi kulgenud mõnusa spordi ja suve nautimise foonil. Tagareied ei torgi ja pea on ka värske. Väga mõnus vaheaasta(suvi) 😊