Kas spordiala vahetus????
Viimastel nädalatel on hakanud puhuma uued tuuled minu õuele. Tänu oma erilalale on antud nii palju võimalusi huvitavates kohtades käi ning teha midagi põnevat. Üheks äärmiselt seiklusrikkaks katsumuseks oli Võhandu Maraton.
Võhandu maraton toimus 13. Korda. Seoses ühe ainega ülikoolis, on meil õppejõud sealkanuude ja süstade ja igast paatide tegeleja ning ta andis meile võimaluse, kes soovivadosaleda seal, siis neile ta annab paadi. Ning ühe sõbrannaga tuli meil enda arust mega lahe idee, et võikski minna. Ise teadmata millega end seome, panimegi end kirja. Mingeid eesmärke võistluseks ei seadnud, lihtsalt nautida Eesti loodust ja teha midai uut ja põnevat.
Meie teekond küll päris finišhini ei jõudnud, aga 42km tegime ära. Ise oleme megarahul, sest enne seda maratoni olime üldse ainult kaks korda elus süsta sisse istunud ning mõlemal korral 10km sõitnd, seega võib öelda et ületasime end ikka megalt.
Võistlusest siis natuke, kuigi ma ei tahaks seda võistluseks nimetada… esimesed 100 jahh võistlevad hea koha nimel kuid ülejäänud seal tagapool pigem naudivad sõitu ja rohkem on see fun fun fun. Nii oli ka meile. Võtsime rahulikult ning kulgesime mööda vett edasi. Tempo oli meil selline et 10 km läbisime 1.5tunniga ning meie jaoks oli see piisav. Meie ümber oli samuti hästi tore rahvas. Kõik olid sõbralikud, rääkisid juttu, soovisid edu, saime väga positiivse elamuse sealt.Kuskil alates 25 km läks jõgi hästi kurviliseks ning samuti oli tuul suhteliselt tugev, mis tahtis meid kogu aeg kaldale triivida. Võib öelda et selllel rajalõigul me väga hästi hakkama ei saanud, endal vähemalt oli selline tunne, kuigi liikusime ilusti edasi.
Meie saatuseks sai üks kivi keset jõge,ning üritasime sellest paremalt mööda minna, saimegi ilusti, kuid me ei näinud et paremal kaldal oli puu ning me ei suutnud ka enam paati keerata ning nii me sõitsime end puu alla kinni ja seal ei olnud muud võimalust kui ümber käia.. . ja nii me kukkusimegi külma vette. Me muidugi suutsime sellisesse punkti jõuda, kus sõbranna oli ühel pool kallast ja mina teisel pool… . tema ronis khe paremale poole kaldasse, mina ujusin selle paadiga seal vees mingi 100m teise kaldasse, sest paati ei olnud võimalik sinna kalda saada. Nagu ikkka hommikuti läheb kiireks ning asjad ununevad, meie olime unustanud kuivad riided süstakambrisse panna. Seega pidime helistama oma saateautojuhile et ta tuleks meile järgi. Muidugi me telefonid peale suplust kummalgil ei töötanud… . õnneks sõbrannal veidi viskas pildi ette ning saatsime lihtsalt kaks sünumit sisuga „paanika, appi ning aadressi kus oleme“.
Jõeäärne rahvas oli väga sõbralik ning saime tuppa sooja kuni saime kuivad riided endale.
Enne ümberkäimist olime me mõnusas grupis kus oli rahvas über ja megamõnna oli. Kulutasime selle supluse ja riiete vahetmisega umbestund aega ja siis enam eriti rahvast ümber kahjuks einäinud ning see viis tuju veidi alla. Aerutasime söögipunkti ära ning seal võtsime vastu raske otsuse et nüüd lõpetame. Kuna meil oli ainult üks paar kuivi riideid veel ning ees ootas kõige hullem osa – kärastikud ja värki, siis olime üpriski kindlad, et käime veel ümber, ning sees oli hirm ja enam ei tahtnud.
Peale võistlust oli mõnus olla ja peast käis läbi et võib-olla läheks isegi järgmine aasta uuesti. Aga eks seda ole näha.
Samuti käisid meie kursuselt veel kaks kutti sõitmas. Sander ja Steven, nemad olid lausa nii tublid et jõudsid lõppu finišhisse välja. Nii uhke nende üle. Hoidsid rekreatsiooni au üleval ;)
Sõbrannaga me tülli ei läinud sõidu ajal ning nii nii tore oli. Aitähh sulle Mari ägeda päeva eest ning suur tänu ka saateautojuhile Jaksile, kes aitas meil paati tassida ning talus meid igas kontrollpunktis.Väga lahe nädalavahetuse sai veedetud teiega :D.
Eleri