Kõigepealt ilusat septembri algust kõigile, kuid selles postituses viskame pilgu tagasi suve tegemistele, sest suve algusest on möödunud üle kolme kuu. Võtan nii lühidalt kokku kui suudan, sest rääkida on väga palju ning ette tuli ka paar väga ootamatut juhtumit ning lõpuni lugedes saate teada ka uudisest, mida enamus arvatavasti juba teavad.
Nimelt peale mais toimunud EMV-i, kui ujumishooaeg oli minu jaoks läbi saanud, tuli mul mõte taas osa võtta mõnest triatlonisündmusest. Kõigepealt muidugi lubasin endale paar nädalat puhkust treeningutest ning valmistusin juunis toimuvaks eksami sessiks. Samal ajal käisin ka alaselja uuringutel ja füsioterapeudi juures, et saada selgusele alaselja valu põhjusele, mis mind oli juba neli kuud tol hetkel vaevanud. Röntgenpildid olid korras ning sain tosin harjutust selja jaoks. Pidin vältima kõiki harjutusi või liigutusi, mis valu tekitasid. Harjutusi tegin praktiliselt terve suve ning juuli algusest saati pole valu enam tundnud, ka nende harjutuste ajal, mis varem valu tekitasid, seega seljavalu on nüüd loodetavasti minevik ning üritan edaspidi jõusaalis ettevaatlikum olla. Samuti sain koolis kõik eksamid sooritatud.
Peale kooli hakkasin tööle taas Sportlandis ning seekord Ülemistes. Mais ja juunis toimusid seal ehitustööd ning käisin abis asju tassimas. Peale esimest tööpäeva (12.06.19) lõppu läksime SK Nord treeneritega Vääna-Jõesuule mõnusat õhtut veetma. Kohapeal sain aru, et tulime SUPitama. Tuulise ilma tõttu läksime jõele, sest merel lainetas liigselt. Tuli välja, et SUPitamine on raskem, kui ma ette kujutasin- korralik treening süvalihastele. Alguses olin põlvedel ja hiljem kui olin endas kindel, tõusin vaikselt jalgele ning aerutasime mööda jõge vastu voolu. Sain umbes 200m aerutada, kui järsku kaotasin tasakaalu ja kukkusin nägu ees vastu põhja, nii et käed jäid otse keha alla. Põhi oli väga madal. Läksin SUPi lauale tagasi ning järsku tundsin, et ei saa enam aerutada- parema käe näpud enam ei liikunud ja andsid niimoodi tuld. Keerasin otsa ringi ja lasin voolul end alguspunkti tagasi viia. Tallinnasse tagasi minnes läksin igaks juhuks EMOsse . Viimase hetkeni lootsin, et tegu on tugeva põrutusega, kuid paistetus läks üha hullemaks. Tegin pildid ära, suundusin tagasi kabinetti, mille peale öeldi kohe, et põiki kämblaluumurd- KIPS. Sel hetkel mõtlesin, et õnneks sai hooaeg varem läbi. Teadlikult tegin lühema hooaja, sest juunikuu oli mul kooliga väga hõivatud ja poleks saanud 100% ettevalmistust teha . Sain endale ka kaks nädalat hiljem ortopeedi juurde aja, kus tehti taas pilti. Olin nii kindel, et öeldakse:“ luu on hakanud kokku kasvama ja kipsist võite järgmine nädala vabaneda“, sest mul varem olnud sama murd ainult teisel käel, mille paranemine võttis aega kolm nädalat. Hoopis öeldi, et paranemis jälgi pole näha ning tulge 3,5 nädala pärast uuesti.
Kuna ujuda polnud enam võimalik, siis sain vaid joosta, rattaga sõita ja selja harjutusi teha. Juuli alguses osalesin ka 10 päevases triatloni laagris Võrus, kus olin emal abiks treenerina. Ise võtsin osa ka jooksu- ja rattatreeningutest ning ujumistreeninguid viisin ise läbi. Polnud selle hetkeni 3 aastat ühtegi jooksusammu teinud ning ratta müüsin ka siis maha. Enne laagrit sai ka uus ratas ostetud. Laager sujus väga hästi ning sain ka algelise põhja jooksuks ja rattaks alla. Peale laagrit sukeldusin töömaailma ning treeninguteks oli aega vähe. Kava nägi välja selline: 3päeva tööl, 2 päeva trenni, 2päeva tööl 2päeva trenni... tööpäevad olid 10st 21.15ni. Mõnikord sõitsin isegi rattaga tööle, et kas või natuke saaks vändata, aga seda tuli ainult paar korda ette, sest uni oli magusam ning bussi või taksoga minek tähendas pikemat und.
19.07.19 oli mu suve õnnelikum päev. Sain kipsist lahti. Esimene nädal oli käsi ikka väga nõrk ning paar päeva läks aega, et näpud taas normaalselt liikuma hakkaks, sest 5,5 nädalat paigal olemist ikka annab lõpuks tunda. Olin õnnelik, sest sain hakata vaikselt ujumas käima. Alguses oli veel valus kätt läbi vee tõmmata, aga see läks nädalaga üle.
Täpselt nädal peale Kipsist loobumist tabas mind tohutu šokk. Olin teel tööle, kui mulle helistati ja teatati, et siit ilmast lahkus ootamatult minu treener. Siiamaani ei suuda seda uskuda. Riho oli mulle olnud viimase kolme aasta jooksul isa eest. Ta leidis alati muredele lahendusi ja seisis oma sportlaste eest. Ta usukus oma sportlastesse ja süstis ka meisse lisa motivatsiooni ja eneseusku. Puhka rahus, Riho!
Samal masendaval perioodil, võeti minuga ühendust Tallinn Ironmani võistluste osas. Nimelt pakuti mulle ujuja kohta teates. Väga pikalt ei mõelnud ning ütlesin „Jah“. Hiljem jõudis kohale, et „oi“, alles olin üle 5 nädala kipsis ja kohe 3,8km avavees ujumist. Ilmselt oli tahe tol hetkel võistelda nii suur.
Võistluspäev (03.08.19) jõudis kätte ning äratus oli juba 5 hommikul, sest start anti kell 7. Pole kunagi varem nii varakult veel võistelnud. Samas pingeid väga polnud, sest ootused enda suhtes olid tagasihoidlikud, pigem oli eesmärk lõpuni ujuda ning vaadata, milline hetkeseis on. Stardist sain hästi minema ning esimeste meetritega olin juba ees. Sain aru, et tuleb sooloujumine. Nagu ikka Triatloni võistlustele kombeks, lastakse individuaalvõistlejad vahetult enne teateid välja ning viimane vahetus lasti 10min enne minu starti välja. Umbes esimesed 600m sain ujuda puhtas vees ning edasi tuli 3,2km slaalomit- st individuaalvõistlejatest mööda ujumist. Õnneks sain enamjaolt kõigist ilusti mööda ning erilist kähmlust ei toimunud. Alguse stardikiirendus oli arvatavasti liiga intensiivne ning üsna pea tundsin, et olen juba punases ja tempo langes tunduvalt. Umbes poole distantsi pealt tuli teine hingamine ning enesetunne läks üha paremaks.Väljusin veest tiimide arvestuses esimesena ning edasi polnud õrna aimugi kuhu tuleb joosta. Jõudsin telgini, kus vahetati riideid. Passisin seal omajagu ning meeleheitlikult hüüdsin „Where are teams!“, sest telgis polnud tol hetkel ühtegi eesti k kõnelevat inimest ning ka vabatahtlikud ei osanud mind kuhugi suunata. Otsustasin lihtsalt telgist läbi joosta ning nägin, et tiimi ratturid ootasid seal telgi taga eemal. Sain kenasti kalipso seljast ja kiibi oma ratturile edasi anda. Kindlasti oleks pidanud eelnevalt selle jooksu osa endale selgeks tegema ja vahetusala skeeme vaatama, et siinkohal ei süüdista kedagi peale iseenda. Hiljem võistlust jälgides tekkis endalgi soov kunagi täispikk triatlon läbida.
Nädal hiljem(10.08.19) startisin oma suve esimesel triatlonil(Kose triatlon), mis toimus tegelikult 20km Kosest eemal Kiruveres. Ujumine leidis aset Paunküla veehoidlas. Distantsiks oli triatloni sprint ehk 750m ujumist, 20km ratast ja 5km jooksu. Samal ajal oli meil käsil taas laager ja seekord Kurgjärvel, mis asub Haanjast 1,5km kaugusel ehk hommikul hakkasime varakult liikuma, sest minna oli üle 200km. Võistlustest ei osanud midagi oodata, pigem läksin taas tutvuma triatloniga. Minu õnneks olid nii ratta- kui ka jooksurada siledal maastikul. Mis siin ikka rääkida, start anti ja sain kohe eest minema. Sarnaselt Ironmani võistlusele tõmbasin end esimeste meetritega suhteliselt punasesse ning lasin tempos kõvasti alla. Peale teist poid nägin silmanurgast, et järgmiste jälitajatega oli vahe juba üpris pikk ja lasin tempos veelgi alla, et säilitada energiat järgnevateks aladeks. Peale ujumist oli edu järgmisega poolteist minutit ning tundsin end turvaliselt, kuid teadsin, et tagant on tulemas paar väga kõva ratturit, kellest üks ka mind 12,5 km peal kinni püüdis. Raja muutis keeruliseks see, et tegime neli 5km ringi edasi tagasi, seega ümberpöördeid kogunes lausa 7 tk ja nii mõneski pöördes jäi võistlejaid ette, kes olid minust ringi või enamaga maas ning seal kaotasin ka päris palju aega. Viimasel 2,5km otsal lasin jala kergelt sirgu ning mõtted keerlesid juba jooksu üle. Vahetusalast välja joostes hüüti mulle, et vahe esimesega on 58s. Jooks toimus praktiliselt sirgel kruusateel edasi tagasi ning ees olijat nägin terve aeg. Nägin, et oli end rattas päris tühjaks pigistanud ning tulin üpris kiiresti järele. Võtsin liidri koha juba enne esimest km enda kätte ning hoidsin seda lõpuni. Tegemist oli minu esimese absoluutarvestuse võiduga ETL karikasarja põhidistantsil.
Olin juba kolmandat nädalat võistluskeerises ning järgmine etapp toimus juba minu kodulinnas Elvas. Võrreldes Kose triatloniga oli ujumine ja ratas samad, ainult jooks toimus metsa all ja tegemist oli väga mägise rajaga, mis on minu kõige suurem miinus. Ma lihtsalt pole loodud mäest üles väntama või jooksma, :D aga see selleks. Üritasin seekord ujuda ühtlasemalt, sest Elvas olid ka kohal sitked noored, kes üpriski kannul suutsid mul püsida. Proovisin uut tehnikat ehk pikamaaujumise tehnikat, kus jalad praktiliselt on paigal ja ujumine käib puhtalt kätega. See tehnika kulutab palju vähem energiat, sest puhkavad suured jalalihased. Jäin ujumisega üsna rahule. Veest välja joostes tuli kohe minna ülesmäge, mis mind tõmbas korralikult anaeroobsesse tsooni. Sain rattasse esimesena, kuid noored olid kohe kannul. Tegemist oli taaskord eraldistardiga, mis tähendab, et tuulessõit on keelatud, seega sain noortelt kohe eest minema ning vahe üha suurenes. Esimesed 4km olid ikka väga rasked, kordan VÄGA RASKED. Tugev küljetuul ja punases seisund, võtsin geeli ja jõin sel ajal palju. Mingi hetk keeras tuul suunaga tagant ja minek läks väga heaks, hoog üha kasvas, kuni ümberpöördeni. Nägin, et kõvasti on järele tõmmanud üks kõva harrastaja, kes mu ka umbes 12. km ka kinni püüdis. Kui enne ümberpööret oli minek mega, siis peale pööret oli tugev vastutuul, mis kohe üldse polnud mõnus, pluss veel lõpus tuttav küljekas. Tagasisõites ei saanud kohe üldse jalga puhata ning jooksule tuli hakata mõtlema alles joostes. Olin täiesti kabi omadega peale ratast. Jooksus tuli teha neli 1,2km pikkust ringi, mis tähendab, et tuli võtta kokku 12 korda mäge(ühel ringil 3 mäge). See kohe üldse ei istunud mulle. Alguses oli sarnaselt Kosele sama vahe esimesega, kuid jooks polnud täna see. Vahe kasvas ja tagant oli järele tulijaid. 2. ringil möödus minust ka üks juunioride klassis võistleja ning üritasin talle sappa hoida, kuid mäe peal pidin alla vanduma. Neljandale ringile minnes võtsin end kokku ja andsin hagu. Eesmärk saada teine kätte. Pidin selleks tagasi tõmbama kuskil 20sekundit, mis mul peaaegu õnnestus ning finišis jäi vahe 3s. Seekord absoluudis 3. koht ja mehed 20-25 vanuses 1. koht. Kokkuvõttes rahuldav ujumine, raske ratas ja veel raskem jooks. Olin rahul vaid oma viimase jooksuringiga, sest seda võis alles jooksuks nimetada.
Kokkuvõttes oli mega tunne taas triatloniradadel tagasi olla. Kahju, et sain ainult kahel etapil osaleda, aga olen õnnelik, et üldse sain. Suur tänu ka Paul Lõivile, kes mulle mõlemaks etapiks eraldistardiratast laenutas, sest see andis ikka suure eelise.
Nüüd uudiste aeg! Nimelt uuest hooajast tegutsen Kalevi Ujumiskooli ridades. Klubi vahetuse mõte tuli meie treeneri poolt ning see oli kohe meie kõigi jaoks loomulik ja ainuõige samm. Plusse on selle juures palju ning suurimaks neist on treenimine pikas 50m basseinis, mida vähesed saavad seda Eestis endale lubada. Siinkohal soovin tänada ka oma endist klubi Audentese SK, mis meid viimase kahe aasta jooksul toetas päris palju, seega suur aitäh!
Ees on ootamas taas pikk võistlushooaeg. Sügisel on plaanis teha esimesed stardid oktoobris kuid sajaprotsendiliselt pole veel kõik paigas, kus stardid teha, sest variante on mitu. Kindel on see, et edaspidi saate minust tihedamalt kuulda, võrreldes suvega. Nii palju oskan öelda, et põhirõhk käib detsembri alguses peetavateks Põhjamaade MV-ks, kus on eesmärk näidata end kõige paremast küljest. Praeguseks on minul sõnad otsas ja polegi muud, kui peatsete spordisündmusteni.