June's Top 10 - View most visited athletes here!

Cevin Anders Siim (23)

swimming 13

06 Dec. 2019

Võtan lühidalt kokku vahepealsed sündmused. Palju pole rääkida- Kalev Openist, Põhjamaade MVst ja tulevatest lühiraja Eesti MV-te võimalikust eemalejäämisest.
Lähme ajast tagasi novembri algusesse, mil toimusid 02.-03.11.19 Tallinnas Sõle ujulas Kalev Open ujumisvõistlused. Eesmärk oli teha tugevad pingutused ning ujuda hooaja tippmargid. Esimesel päeval oli mul kavas ainult 100m liblikat, milles saavutasin kõige napima 2. koha tulemusega 53,93(isiklik 52,33), kaotades kulla vaid 0,01s. See tundus olevat hea märk enne Põhjamaade MV, sest pole kunagi hooaja sees ujunud seda distantsi alla 54s. Teisel päeval oli kavas 50 ja 200 liblikat, kus suutsin mõlemal alal ujuda esikoha vääriliselt. Seekord edestasin 100lib võitjat 50m distantsil 0,03s ajaga 24,7, samuti oli see hea märk hetke olematut kiirust arvestades. 200m liblikas möödus minu jaoks lihtsalt ühtlaselt läbi ujudes, ajaga 2.05, edestades lähimat konkurenti üle 7s.
Järgmise nädala Lõpus peale Kalev Openit haigestusin ootamatult (nohu, köha, kurguvalu, põskkoopapõletik). Jäin paariks päevaks treeningutelt kõrvale, et end turgutada. Ostsin kokku igasuguseid köha- ja nohurohte, tegin ingveri ja sidruni teed, sõin meeletutes kogustes küüslauku ja panin isegi küüslauguviile põsk- ja otsmikukoobastele (soovitan väga seda võtet, võttis turse koheselt maha). Sain üsna pea kõigest lahti v.a äkilistest köhahoogudest. Eriti tuli neid ette intensiivsemates trennides, kus pidin poole harjutuse ajal seisma jääma ja tühjaks köhima. Väga ei pööranud sellele tähelepanu ning arvasin, et tegemist lihtsalt köhaga ja tarbisin igasugu köhasiirupeid.
Ees oli Põhjamaade MV Fääri saartel, kus oli eesmärk ujuda koondisesse, kas tiitlivõistluste normatiiv või 810 finapunkti. Treeningutel olid näidud head ja minek tundus mega hea, kiirus polnud küll see, aga vastupidavusega olid lood head.
Esimesel päeval oli kavas minu põhiala 100m liblikat, kus hommikune ujumine tekitas kerge ehmatuse. Ujumine oli katastroofiliselt kesine, ujusin küll varuga, aga sellegipoolest ootasin endalt paremat esitust, sest aeg 54,7 on mu selle hooaja üks aeglasemaid esitusi. Ei osanud kuidagi põhjendada ka oma ujumist, lihtsalt ei jõudnud. Õhtul oli eesmärk oma vigu parandada ja teha kasvõi hooaja parim esitus. Alustasin küll pool sekundit kiiremini kui hommikul, aga lõpp oli taas katastroofiline. Selline tunne oli nagu ujuksin langevarjuga ja aega nähes ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Ajaga 54,1 saavutasin küll 2. koha, aga olin otseses mõttes šokis. Olin juba kindel, et asi on milleski muus, kui ettevalmistuses, sest täieliku ettevalmistusega ujuda isiklikust pea 2s aeglasemalt ja mis hullem- ei ujunud isegi hooaja tippmarki. Õnneks suutsin ma enda tiimi saada nõusse, et proovida 4x200m vabalt teadet ujuda, milles püüda Eesti rekordit. Rekord sai üleujutud ca 2 sekundiga ja ka meie tiimi liikmed polnud oma parimas hoos. Kõigil meil oli rohkem kui sekund varu. Ujusin oma vahetuse ajaga 1.49,5, millega jäin täitsa rahule, sest sain kinnitust, et vastupidavus on hea, aga mitte väga kõrgel intensiivsusel. Saavutasime teatenelikuga Põhjamaade MV hõbedase autasu ja kohendasime Eesti rekordit. Lõpp hea kõik hea!
Teisel päeval ujusin 200m liblikat, kus hõredas konkurentsis tulin Põhjamaade meistriks ajaga 2.02,3. Olin rahul selle ujumisega, sest sarnaselt eilsele 200 vabaltujumisele hoidsin väga ühtlast tempot ja võitmiseks polnudki sel korral rohkemat tarvis. Eesmärk polnud enam sel võistlusel aegu ujuda, sest seda ma teha ei suutnud, vaid kõrgeid kohti koguda.
Viimasel päeval oli kavas aind 50 lib. Hommikune ujumine viis mind 3. edasi õhtusesse finaali. Finaalis ujusin välja oma hooaja parima 0,03 sekundiga ajaga 24,67 ja saavutasin tihedas heitluses 5. koha.
Kokkuvõttes sel korral Põhjamaade meister ja 2 hõbedat. Arutasime treeneriga ka, et millest selline kukkumine võis küll tulla ja üksmeelselt arvasime, et oleme teinud sel sügisel rohkem mahtu ja vähem intensiivsust ning kuna treenime pikas basseinis, siis 25 meetrises pole seda pöörde ja veealuse osa kiirust.
Eestisse naastes otsustasin minna arsti juurde, eesmärgiks teha vereanalüüsid ja vaadata ehk on asi veres. Sain vastused kätte ja vastus oli see, mida aimasin. Olen nakatunud kopsuklamüüdiasse, mis on sagedane sportlaste seas. Neile, kes ei tea millega on tegu, siis saate lugeda sellelt lingilt: https://www.itk.ee/uudised/koik-uudised/2014/1/kopsuklamuudia-tungib-kallale-vasinud-ja-stressis-organismile .
Üritan saada järgmiseks nädalaks aja pulmonoloogile, kus määratakse mulle kindlad ravimid ja öeldakse, kuidas edasi tegutseda. Seni on aga minu Eesti MV-l osalemine küsimärgi all. Arvatavasti võtan osa kombineeritud teateujumistest, sest tiimil on vaja liblikujujat ja võib-olla annan end ülesse ka 200m liblikujumises, kus Põhjamaadele sarnase esitusega oleksin üks pretendentidest kullale.
Minu olukorrast võiksid šnitti võtta kõik sportlased, kel võib tunduda, et tal on jääpurika tervis, mis ei murra teda kunagi maha. Arsti juurde kontrolli minek ei ole ega tohiks olla sportlase jaoks viimane lahendus, vaid tervise eest tuleb hoolt kanda 24/7.
Sellised uudised seekord. Loodame, et järgmises postituses olen terviseprobleemidest vabanenud.

29 Oct. 2019

Aeg on teha väike vahekokkuvõte vahepealsetest sündmustest. Juttu tuleb peamiselt võistlustest,natuke ka treeningutest ja Speedo uuest kollektsioonist.
Sel hooajal oleme kõvasti rõhku pannud eriti põhja ladumisele ja tavapärasest rohkem tehnikaharjutustele, treeningud on tihti väga pikad ja kurnavad. Algselt oli mul plaanis teha nädalas 9 ujumist, 2 jõusaali, 2 kerelihaste treeningut ja 1 kangitreening. Septembri alguses tundus kõik hästi sujuvalt ning alaselg oli ka korralikult suvega ära taastunud. Kahjuks septembri keskel andis kangitrennis alaselg taas kergelt tunda ja ka vees liblika jalgu lüüa oli valus. Otsustasime treeneriga kangi täiesti plaanist välja jätta ja hetkel on kõik kõige paremas seisus, selg on korras ja hetkel ei sega mind treeningul miski. Selle asemel käin ühel hommikul ekstra tund aega ujumas, et koormust mitte vähendada.
Kuna september ja oktoober on meil olnud põhja ladumise kuud, siis oleme võistelnud ka vähe. Esimene start oli klubisisene pikamaaujumine ehk 1500m, mis oli oktoobri alguses. Treener andis meile ülesandeks ujuda distantsi teine pool kiiremini kui esimene pool. Ujusin esimesed 750m ajaga 9.18 ning teise poole 8.57, seega eesmärk sai täidetud ning sain ka pikas basseinis ametliku 1500m aja kirja, mille numbriteks on 18.15. Kindlasti oleks olnud võimeline hoidma algusest peale kõrgemat tempot, et aeg alla 18min tuleks, aga sel hetkel hoidsin fookust distantsi teisele poolele. Samuti saavutasin trennisiseses konkurentsis kõrge 3. koha.
Siiamaani on treeningud iga nädalaselt läinud järjest raskemaks ja pidevalt tuleb ette eneseületusi nii vaimselt kui füüsiliselt. Vaimse all pean silmas seda, et kahel hommikul E ja K olen sunnitud töö tõttu iseseisvalt ujuma ja pidevalt võitlen iseendaga, et kava lõpuni teha ja kiirustest kinni pidada. Pole väga kerge 5-7km-st kava ilma treeningkaaslasteta ja treenerita läbida. Siiamaani olen oma mõtetega suutnud ümber käia ja kavad 100%-lt ära teha.
Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis võistlemas POLISEN HEAD to Head nimelisel võistlusel, kus oli samuti eesmärk anda kehale kõvasti vatti. Tegu oli väga raske treeningvõistlusega, kus seekord valis meile alad treener. Mul oli kavas 50, 100 liblikat, 100, 200 kompleksi ja 200, 400 vabalt. Lisaks toimusid 50m ja 100m distantsidel ka finaalid va 100 kompleksil, mis toimus otsefinaalina. Kokku osalesin 6 alal ning starte kahe päeva jooksul kogunes 8. Osavõtjaid sel võistlusel oli palju- väidetavalt 1000 ringis, mis tähendab, et võistlusosad on väga pikad. Sel võistlusel panin rõhku lõdvestusujumistele ning seda tegin peale igat ala 600-1000m.
Esimeses osas tegin oma selle hooaja teise stardi 200m kompleksis, mis oli hommikul kohe esimene ala. Stardist läksin kohe eest ära ja distantsi esimene pool (100m- 50liblikat+50selili) oli üllatavalt kiire, kui tavaliselt hooaja keskel olen alustanud vaevu alla 1min, siis seekord alustasin 57,4s. Õnneks oli edu suur ning sain krooli etapil tempot tublisti alla lasta ning kokkuvõttes aeg 2min ja 5s täpselt (isiklik 2.01,2), millega saavutasin kindla esimese koha. Põhjus, miks end ribadeks päris ei ujunud oli see, et kohe järgmine ala oli mul 100lib, mis oli ca 30min peale kompleksi. Kerge väsimus oli sees, aga suutsin teha väga soliidse hommikuse ujumise ajaga 54,4, mis viis mind esimesena õhtusesse finaali edasi. Õhtul oli veel kavas 400m vabalt ujumine. Eesmärk oli teha ühtlane ujumine ja pigem alustada tagasihoidlikumalt, sest pole seda distantsi võistlustel kolm aastat ujunud. Algus oligi aeglane- 2.01 ning teine pool 2.04, mis on üpris ühtlaselt ujutud. Suutsin enamus 50m splite hoida alla 31 sekundi ning kokkuvõttes aeg 4.05 (isiklik 4.01) tähistab minu paremuselt teist tulemust sel alal ja kokkuvõttes 6. koht. Peale pikka pingutust läksin pikemale lõdvestusujumisele. Millegipärast on mul see hooaeg olnud treeningutel probleeme pidevalt krampidega ning lõdvestuse ajal ei saanud üldse seinast tõugata, kohe tõmbas reied ja sääred krampi. Ujusin üle 1km, aga lihased ikka surisesid. Edasi juhtus see, mida ma olen kõige rohkem kartnud, et kunagi juhtuda võib võistlustel. 100m liblika stardist tõukes tõmbas koheselt parema jalatalla krampi ning tekkis väike paanika. Esimese veealuse väljumise ajal üritasin jalga lõdvestada ja rohkem kätega ujuda, aga iga järgneva seinast tõukega kramp üha süvenes ning lõpuks otsustasin lihtsalt läbi krambi täiega pingutada. See oli mu elu kõige valusam ujumine. Suutsin sel hetkel välja ujuda küll parema aja kui hommikul-54,2 ja ka napilt suutsin võita, kuid sees oli palju rohkem ning hommikuse ujumise põhjal oleks kindlalt suutnud alla 54s ujuda. Juhtus aga nii ning jälle ühe kogemuse võrra rikkam, kuidas tegutseda sellistes olukordades võistluste käigus, sest juhtuda võib igasuguseid asju ja sportlane peab sel hetkel langetama kiireid ja mõistlike otsuseid.
Teisel päeval oli ees hommikul 200m vabalt ja 50m liblikat ning õhtul 100 kompleksi ja 50m finaal. 200m vabalt oli ala, mis kõige suuremaid pingeid minus tekitas, sest viimased aastad on mu krool taandarenenud ja ei leia seda õiget rütmi. Kindlasti võib olla asi selles, et treeningutel keskendun rohkem liblikujumisele. Ikkagi olin ülesantud esimese ajaga ning teadsin, et kõrval kõik tugevad kroolimehed. 200m on selline ala, kus tuleb koheselt julgelt peale minna, et lõpus midagi sisse ei jääks. Arvan, et suutsin ujuda päris korralikult hommiku kohta, ajaga 1.51,5 ning üpriski ühtlaselt. Rebimine oli väga tihe, kust tulin teisena seekord välja, kaotust esimesele 0,8s ja edu 3. koha ees kõigest 0,03s. Hommiku lõpetasin 50m liblikaga, kus ujusin välja aja 24,7, mis viis mind 2. edasi õhtusesse finaali. Iga stardiga süvenes väsimus ning juba unistasin sellest, et kõik võiks juba ühele poole saada. Õhtul hüppasin vette 100m kompleksis, kus saavutasin taaskord väga tihedas esikolmiku heitluses 3. koha ajaga 57,0. Ujumine oli juba väga uimane ning hetke treeningkoormused andsid tugevalt juba tunda. Õnneks oli ees vaid viimane lühike pingutus 50m liblikat. Esimene 25m läks väga hästi ning pöördes olin esimene, kuid väljumisel teisel tõmbel tahtsin hingata sarnaselt hommikule, kuid erinevalt hommikule tõmbasin ma vett kurku ning olin sunnitud kohe uuesti tegema hingamise, mis mu rütmi täiesti sassi ajas ja saavutasin ajaga 24,8 3. koha. Jällegi uus kogemus, mida võistlustel pole kunagi varem kogenud.
Kokkuvõttes näitasid võistlused, et vastupidavus on olemas, kuid kiirus on null, mis on normaalne nähtus suurte koormuste puhul. Saavutasin viis auhinnalist kohta 2 kulda, 1 hõbe ja 2 pronksi.
Oktoobris sain ka uue paki Speedolt, kuhu kuulus ka kevadel välja tulnud uus võistlusvarustuse kollektsioon- Speedo LZR Pure Intent võistluspüksid ja Speedo Fastskin Pure Focus prillid, mis on loodud veeomadustele vastavalt. Mõlema toote puhul on eeskuju võetud kaladest ehk sisaldavad soomuste mustrit, et liikumine vees oleks veelgi voolujoonelisem. Rootsis võisteldes proovisin ma prille ning need istuvad veelgi paremini kui eelmine mudel. Nähtavus vees on nendega palju suurem. Pükse säästan ma Põhjamaade MV-ks ning nendele saan hinnangu anda alles detsembris. Küll, aga ujuvad nende toodetega kõik Speedo toodet eelistavad tipud, eesotsas Caeleb Dressel, kes suvel just selles varustuses tuli seitsme kordseks maailmameistriks ja ületas Michael Phelpsile kuulunud legendaarse 100m liblikujumise maailmarekordi.
Järgmisena on mul ees Kalev Open, kus teen viimased stardid enne põhjamaid ning saan ka teha oma hooaja debüüdi 200m liblikas. Selleks korraks kõik ja kuni järgmiste võistlusteni.

14 Sept. 2019

Kõigepealt ilusat septembri algust kõigile, kuid selles postituses viskame pilgu tagasi suve tegemistele, sest suve algusest on möödunud üle kolme kuu. Võtan nii lühidalt kokku kui suudan, sest rääkida on väga palju ning ette tuli ka paar väga ootamatut juhtumit ning lõpuni lugedes saate teada ka uudisest, mida enamus arvatavasti juba teavad.
Nimelt peale mais toimunud EMV-i, kui ujumishooaeg oli minu jaoks läbi saanud, tuli mul mõte taas osa võtta mõnest triatlonisündmusest. Kõigepealt muidugi lubasin endale paar nädalat puhkust treeningutest ning valmistusin juunis toimuvaks eksami sessiks. Samal ajal käisin ka alaselja uuringutel ja füsioterapeudi juures, et saada selgusele alaselja valu põhjusele, mis mind oli juba neli kuud tol hetkel vaevanud. Röntgenpildid olid korras ning sain tosin harjutust selja jaoks. Pidin vältima kõiki harjutusi või liigutusi, mis valu tekitasid. Harjutusi tegin praktiliselt terve suve ning juuli algusest saati pole valu enam tundnud, ka nende harjutuste ajal, mis varem valu tekitasid, seega seljavalu on nüüd loodetavasti minevik ning üritan edaspidi jõusaalis ettevaatlikum olla. Samuti sain koolis kõik eksamid sooritatud.
Peale kooli hakkasin tööle taas Sportlandis ning seekord Ülemistes. Mais ja juunis toimusid seal ehitustööd ning käisin abis asju tassimas. Peale esimest tööpäeva (12.06.19) lõppu läksime SK Nord treeneritega Vääna-Jõesuule mõnusat õhtut veetma. Kohapeal sain aru, et tulime SUPitama. Tuulise ilma tõttu läksime jõele, sest merel lainetas liigselt. Tuli välja, et SUPitamine on raskem, kui ma ette kujutasin- korralik treening süvalihastele. Alguses olin põlvedel ja hiljem kui olin endas kindel, tõusin vaikselt jalgele ning aerutasime mööda jõge vastu voolu. Sain umbes 200m aerutada, kui järsku kaotasin tasakaalu ja kukkusin nägu ees vastu põhja, nii et käed jäid otse keha alla. Põhi oli väga madal. Läksin SUPi lauale tagasi ning järsku tundsin, et ei saa enam aerutada- parema käe näpud enam ei liikunud ja andsid niimoodi tuld. Keerasin otsa ringi ja lasin voolul end alguspunkti tagasi viia. Tallinnasse tagasi minnes läksin igaks juhuks EMOsse . Viimase hetkeni lootsin, et tegu on tugeva põrutusega, kuid paistetus läks üha hullemaks. Tegin pildid ära, suundusin tagasi kabinetti, mille peale öeldi kohe, et põiki kämblaluumurd- KIPS. Sel hetkel mõtlesin, et õnneks sai hooaeg varem läbi. Teadlikult tegin lühema hooaja, sest juunikuu oli mul kooliga väga hõivatud ja poleks saanud 100% ettevalmistust teha . Sain endale ka kaks nädalat hiljem ortopeedi juurde aja, kus tehti taas pilti. Olin nii kindel, et öeldakse:“ luu on hakanud kokku kasvama ja kipsist võite järgmine nädala vabaneda“, sest mul varem olnud sama murd ainult teisel käel, mille paranemine võttis aega kolm nädalat. Hoopis öeldi, et paranemis jälgi pole näha ning tulge 3,5 nädala pärast uuesti.
Kuna ujuda polnud enam võimalik, siis sain vaid joosta, rattaga sõita ja selja harjutusi teha. Juuli alguses osalesin ka 10 päevases triatloni laagris Võrus, kus olin emal abiks treenerina. Ise võtsin osa ka jooksu- ja rattatreeningutest ning ujumistreeninguid viisin ise läbi. Polnud selle hetkeni 3 aastat ühtegi jooksusammu teinud ning ratta müüsin ka siis maha. Enne laagrit sai ka uus ratas ostetud. Laager sujus väga hästi ning sain ka algelise põhja jooksuks ja rattaks alla. Peale laagrit sukeldusin töömaailma ning treeninguteks oli aega vähe. Kava nägi välja selline: 3päeva tööl, 2 päeva trenni, 2päeva tööl 2päeva trenni... tööpäevad olid 10st 21.15ni. Mõnikord sõitsin isegi rattaga tööle, et kas või natuke saaks vändata, aga seda tuli ainult paar korda ette, sest uni oli magusam ning bussi või taksoga minek tähendas pikemat und.
19.07.19 oli mu suve õnnelikum päev. Sain kipsist lahti. Esimene nädal oli käsi ikka väga nõrk ning paar päeva läks aega, et näpud taas normaalselt liikuma hakkaks, sest 5,5 nädalat paigal olemist ikka annab lõpuks tunda. Olin õnnelik, sest sain hakata vaikselt ujumas käima. Alguses oli veel valus kätt läbi vee tõmmata, aga see läks nädalaga üle.
Täpselt nädal peale Kipsist loobumist tabas mind tohutu šokk. Olin teel tööle, kui mulle helistati ja teatati, et siit ilmast lahkus ootamatult minu treener. Siiamaani ei suuda seda uskuda. Riho oli mulle olnud viimase kolme aasta jooksul isa eest. Ta leidis alati muredele lahendusi ja seisis oma sportlaste eest. Ta usukus oma sportlastesse ja süstis ka meisse lisa motivatsiooni ja eneseusku. Puhka rahus, Riho!
Samal masendaval perioodil, võeti minuga ühendust Tallinn Ironmani võistluste osas. Nimelt pakuti mulle ujuja kohta teates. Väga pikalt ei mõelnud ning ütlesin „Jah“. Hiljem jõudis kohale, et „oi“, alles olin üle 5 nädala kipsis ja kohe 3,8km avavees ujumist. Ilmselt oli tahe tol hetkel võistelda nii suur.
Võistluspäev (03.08.19) jõudis kätte ning äratus oli juba 5 hommikul, sest start anti kell 7. Pole kunagi varem nii varakult veel võistelnud. Samas pingeid väga polnud, sest ootused enda suhtes olid tagasihoidlikud, pigem oli eesmärk lõpuni ujuda ning vaadata, milline hetkeseis on. Stardist sain hästi minema ning esimeste meetritega olin juba ees. Sain aru, et tuleb sooloujumine. Nagu ikka Triatloni võistlustele kombeks, lastakse individuaalvõistlejad vahetult enne teateid välja ning viimane vahetus lasti 10min enne minu starti välja. Umbes esimesed 600m sain ujuda puhtas vees ning edasi tuli 3,2km slaalomit- st individuaalvõistlejatest mööda ujumist. Õnneks sain enamjaolt kõigist ilusti mööda ning erilist kähmlust ei toimunud. Alguse stardikiirendus oli arvatavasti liiga intensiivne ning üsna pea tundsin, et olen juba punases ja tempo langes tunduvalt. Umbes poole distantsi pealt tuli teine hingamine ning enesetunne läks üha paremaks.Väljusin veest tiimide arvestuses esimesena ning edasi polnud õrna aimugi kuhu tuleb joosta. Jõudsin telgini, kus vahetati riideid. Passisin seal omajagu ning meeleheitlikult hüüdsin „Where are teams!“, sest telgis polnud tol hetkel ühtegi eesti k kõnelevat inimest ning ka vabatahtlikud ei osanud mind kuhugi suunata. Otsustasin lihtsalt telgist läbi joosta ning nägin, et tiimi ratturid ootasid seal telgi taga eemal. Sain kenasti kalipso seljast ja kiibi oma ratturile edasi anda. Kindlasti oleks pidanud eelnevalt selle jooksu osa endale selgeks tegema ja vahetusala skeeme vaatama, et siinkohal ei süüdista kedagi peale iseenda. Hiljem võistlust jälgides tekkis endalgi soov kunagi täispikk triatlon läbida.
Nädal hiljem(10.08.19) startisin oma suve esimesel triatlonil(Kose triatlon), mis toimus tegelikult 20km Kosest eemal Kiruveres. Ujumine leidis aset Paunküla veehoidlas. Distantsiks oli triatloni sprint ehk 750m ujumist, 20km ratast ja 5km jooksu. Samal ajal oli meil käsil taas laager ja seekord Kurgjärvel, mis asub Haanjast 1,5km kaugusel ehk hommikul hakkasime varakult liikuma, sest minna oli üle 200km. Võistlustest ei osanud midagi oodata, pigem läksin taas tutvuma triatloniga. Minu õnneks olid nii ratta- kui ka jooksurada siledal maastikul. Mis siin ikka rääkida, start anti ja sain kohe eest minema. Sarnaselt Ironmani võistlusele tõmbasin end esimeste meetritega suhteliselt punasesse ning lasin tempos kõvasti alla. Peale teist poid nägin silmanurgast, et järgmiste jälitajatega oli vahe juba üpris pikk ja lasin tempos veelgi alla, et säilitada energiat järgnevateks aladeks. Peale ujumist oli edu järgmisega poolteist minutit ning tundsin end turvaliselt, kuid teadsin, et tagant on tulemas paar väga kõva ratturit, kellest üks ka mind 12,5 km peal kinni püüdis. Raja muutis keeruliseks see, et tegime neli 5km ringi edasi tagasi, seega ümberpöördeid kogunes lausa 7 tk ja nii mõneski pöördes jäi võistlejaid ette, kes olid minust ringi või enamaga maas ning seal kaotasin ka päris palju aega. Viimasel 2,5km otsal lasin jala kergelt sirgu ning mõtted keerlesid juba jooksu üle. Vahetusalast välja joostes hüüti mulle, et vahe esimesega on 58s. Jooks toimus praktiliselt sirgel kruusateel edasi tagasi ning ees olijat nägin terve aeg. Nägin, et oli end rattas päris tühjaks pigistanud ning tulin üpris kiiresti järele. Võtsin liidri koha juba enne esimest km enda kätte ning hoidsin seda lõpuni. Tegemist oli minu esimese absoluutarvestuse võiduga ETL karikasarja põhidistantsil.
Olin juba kolmandat nädalat võistluskeerises ning järgmine etapp toimus juba minu kodulinnas Elvas. Võrreldes Kose triatloniga oli ujumine ja ratas samad, ainult jooks toimus metsa all ja tegemist oli väga mägise rajaga, mis on minu kõige suurem miinus. Ma lihtsalt pole loodud mäest üles väntama või jooksma, :D aga see selleks. Üritasin seekord ujuda ühtlasemalt, sest Elvas olid ka kohal sitked noored, kes üpriski kannul suutsid mul püsida. Proovisin uut tehnikat ehk pikamaaujumise tehnikat, kus jalad praktiliselt on paigal ja ujumine käib puhtalt kätega. See tehnika kulutab palju vähem energiat, sest puhkavad suured jalalihased. Jäin ujumisega üsna rahule. Veest välja joostes tuli kohe minna ülesmäge, mis mind tõmbas korralikult anaeroobsesse tsooni. Sain rattasse esimesena, kuid noored olid kohe kannul. Tegemist oli taaskord eraldistardiga, mis tähendab, et tuulessõit on keelatud, seega sain noortelt kohe eest minema ning vahe üha suurenes. Esimesed 4km olid ikka väga rasked, kordan VÄGA RASKED. Tugev küljetuul ja punases seisund, võtsin geeli ja jõin sel ajal palju. Mingi hetk keeras tuul suunaga tagant ja minek läks väga heaks, hoog üha kasvas, kuni ümberpöördeni. Nägin, et kõvasti on järele tõmmanud üks kõva harrastaja, kes mu ka umbes 12. km ka kinni püüdis. Kui enne ümberpööret oli minek mega, siis peale pööret oli tugev vastutuul, mis kohe üldse polnud mõnus, pluss veel lõpus tuttav küljekas. Tagasisõites ei saanud kohe üldse jalga puhata ning jooksule tuli hakata mõtlema alles joostes. Olin täiesti kabi omadega peale ratast. Jooksus tuli teha neli 1,2km pikkust ringi, mis tähendab, et tuli võtta kokku 12 korda mäge(ühel ringil 3 mäge). See kohe üldse ei istunud mulle. Alguses oli sarnaselt Kosele sama vahe esimesega, kuid jooks polnud täna see. Vahe kasvas ja tagant oli järele tulijaid. 2. ringil möödus minust ka üks juunioride klassis võistleja ning üritasin talle sappa hoida, kuid mäe peal pidin alla vanduma. Neljandale ringile minnes võtsin end kokku ja andsin hagu. Eesmärk saada teine kätte. Pidin selleks tagasi tõmbama kuskil 20sekundit, mis mul peaaegu õnnestus ning finišis jäi vahe 3s. Seekord absoluudis 3. koht ja mehed 20-25 vanuses 1. koht. Kokkuvõttes rahuldav ujumine, raske ratas ja veel raskem jooks. Olin rahul vaid oma viimase jooksuringiga, sest seda võis alles jooksuks nimetada.
Kokkuvõttes oli mega tunne taas triatloniradadel tagasi olla. Kahju, et sain ainult kahel etapil osaleda, aga olen õnnelik, et üldse sain. Suur tänu ka Paul Lõivile, kes mulle mõlemaks etapiks eraldistardiratast laenutas, sest see andis ikka suure eelise.
Nüüd uudiste aeg! Nimelt uuest hooajast tegutsen Kalevi Ujumiskooli ridades. Klubi vahetuse mõte tuli meie treeneri poolt ning see oli kohe meie kõigi jaoks loomulik ja ainuõige samm. Plusse on selle juures palju ning suurimaks neist on treenimine pikas 50m basseinis, mida vähesed saavad seda Eestis endale lubada. Siinkohal soovin tänada ka oma endist klubi Audentese SK, mis meid viimase kahe aasta jooksul toetas päris palju, seega suur aitäh!
Ees on ootamas taas pikk võistlushooaeg. Sügisel on plaanis teha esimesed stardid oktoobris kuid sajaprotsendiliselt pole veel kõik paigas, kus stardid teha, sest variante on mitu. Kindel on see, et edaspidi saate minust tihedamalt kuulda, võrreldes suvega. Nii palju oskan öelda, et põhirõhk käib detsembri alguses peetavateks Põhjamaade MV-ks, kus on eesmärk näidata end kõige paremast küljest. Praeguseks on minul sõnad otsas ja polegi muud, kui peatsete spordisündmusteni.

17 May 2019

Seljataga on järjekordne edukas aasta. Julgen väita, et terve minu sportlaskarjääri kõige suuremat rahuldust tekitavamaid üldse. Nimelt suutsin end üle pika aja taas realiseerida 50m basseinis, mis mulle endalegi suurt üllatust pakkus, kuna treenime aastaringselt lühikeses. Selles postituses räägin 100. Eesti Meistrivõistluste muljetest ja emotsioonidest ning võtan lühidalt kokku kogu hooaja.
Nädal enne eestikaid sai osa võetud Leedu sprindi võistlustest, kus suutsin ujuda väga häid tulemusi, mis andis tulevasteks Eesti MV-ks palju enesekindlust juurde. Tundsin alles nüüd, et keha on korralikult suutnud viimasest 4 kuu tehtud tööst ära taastuda. Nüüd tuli lihtsalt kõik mängu panna.
Eestikateks võtsime kõvasti koormusi alla, jõusaali võtsime kavast täielikult välja ning ujumist oli kord päevas ning seda kaks nädalat. Tundsin, et olen nii füüsiliselt kui ka vaimselt valmis ega tundnud väsimust. Ainukese asjana vaevas mind kergelt seljahäda, mis on alates jaanuarist minuga vingerpussi teinud- valu tuleb ja läheb ning olen täheldanud, et ta alati tuleb esile pingelisel perioodil: kooli sessi ajal, mõned päevad enne võistlusi jne. Paar päeva enne võistlust valu taas kadus.
Minu jaoks on alati olnud eestikad väga tähtsad, mis tekitavad erilisema tunde ja ka seekord, eriti kui tegu oli 100. EMV-ga. Võistlused toimusid 10.05-12.05. Minul oli tavapärane kava ehk 50-100-200lib ning kõrvalalana võtsin veel 50m vabalt, mis sobis hästi soojenduseks enne 100m liblikujumist ja loomulikult kuulusin ma ka 3 teateujumise koosseisu.
Eelprotokolle vaadates nägin, et kohale on ka tulnud ujujad Venemaalt, mille üle oli ainult hea meel, sest sellega tõuseb ka võisluste tase ja on võimalus paremaid aegu ujuda, nagu öeldakse konkurents on edasiviiv jõud. Ka minule ja teistele liblikujujatele oli tulnud väga kõva vastane, kes on võitnud 2016. aastal Euroopa juuniorite MV-l 100m liblikujumises hõbeda.
Esimesel päeval oli mul kavas 50m vabalt ja 100m liblikat. Eesmärk oli teha oma elu ujumised. 50m ujusin hommikul kohe väikse isikliku ajaga 23,82(eelmine 23,88), olin õnnelik, et suutsin ujuda ilma hingamata, sest varasemalt olen teinud 1-2 hingamist, mis tegelikult sprindis peatavad hoogu. Tunne polnud küll midagi erilist, aga kroolis pole seda tunnet juba üle 2 aasta olnud ning treeningutel olen ka keskendunud rohkem liblikujumisele, milles on minek olnud positiivne. 50m andis võistlustele hea hoo sisse ning järgmisena hüppasin vette 100m liblikas. Kus startisin venemaa ujuja kõrvalt. Stardist sain väga hästi minema ning hoidsin esimene pool igaks juhuks natuke tagasi. Vaheaeg näitas 25,69. Tagasiteel hoidsin sama sammu ning viimased 15m tegin lausa ilma hingamata, millega tulin iga tõmbega järjest lähemale. Hommikuses eelujumises ujusin korraliku tulemuse 54,61, mis on 6 sajandikuga uus isiklik. Olin väga rahul, et suutsin suure varuga ujuda isikliku rekordi. Õhtusesse finaali viis see mind 3. edasi. Õhtune plaan oli sama, ainult, et alustan lõpuspurti varem ning panen rohkem võimu ja jõudu tõmbesse. Õhtul 50m vabas kordasin oma isiklikku 23,82 ja sain 5. koha. Ujusin pikemalt lõdvestust peale ja keskendusin oma järgmisele alale. Tunne oli hea, pidin ainult ujuma oma plaani järgi. Start õnnestus ka seekord ning esimese poole tegin sarnaselt hommikusele. Vaheaeg näitas 25,55. Olin pöördes esimesest kahest veidi maha jäänud ning ka veealuse osaga suurendati vahet pea kehapikkuseks. Keskendusin enda ujumisele ning hoidsin sammu ja lisasin järjest rohkem jõudu. Nägin, et tulen iga tõmbega järjest lähemale ning viimased 15m tegin ilma hingamata ja väga jõuliselt. Kahjuks jäi alguses vahe liiga pikaks ning tulin eestlaste arvestuse 2. kohale, kaotades esimesele 0,2s. Ujumine meenutas väga Leedus ujutud ujumist, kus esimesel mehel kiirus oli suurem, aga lõpus suutsin praktiliselt vahe nullida. Seekord läks nii, esimesed 3 ujujat olid 0,4s sees. Mis aga koha üle trumpas oli aga ujutud tulemus. Tabloole vaadates ma lihtsalt plahvatasin õnnest. Aeg näitas 54,09. Teadsin, et kiirus pole hetkel see mis võiks, aga vastupidavus oli see eest elu parim. Selle tulemuse nimel olen ma kaks aastat näinud tohutut vaeva ning suutsin nüüd näidata oma tõelist sisu. Muidugi oleks võinud aeg olla 53,99, aga olen sellegagi väga rahul, mis tuli. Eestis on suutnud läbiaegade alla 54s ujuda 3 meest ning minu tulemus on nüüd neljas. Esimese päevaga jäin väga rahule.
Teisel päeval oli ees 200m liblikat, mis natukene tekitas ebakindlust, et mis taktikaga ujuda, sest viimased 2 kuud on rohkem nokitsetud 100m distantsi kallal. Hommikuses eelujumises imiteerisin distantsi esimest poolt, et enamvähem õhtuks valida õige tempo alustamiseks ning teise poole lasin tempos kõvasti alla. Ujusin hommikul 2.12 millega sain esimesena finaali. Kuna alal konkurents praktiliselt puudus, siis sai hommikul rahulikumalt ujuda, et jõuvarusid õhtuks hoida. Ka väliskonkurent venemaalt võttis asja rahulikult, läbides distantsi kõigest 2.17(isiklik rekord mehel 1.58), millega sai ta lausa 3. finaali. Hommikune osa lõppes 4x100m kombineeritud teateujumisega, milles olid kindlad favoriidid Garanti ujujad. Tegime enda ära ning saavutasime kindla 2. koha. Õhtul soojendusujumisel jäljendasin võistlustempot, kuid tunne polnud enam nii värske ja hea kui eelmisel päeval. Olin üpris närvis ning tundsin kuidas jäsemed ärevusest lausa surisesid enne starti. Start läks ning mõtlesin ainult enda ujumisele ei hakanud välisvõistleja temposse minema. Esimese poole distantsist möödus plaanipäraselt ning vaheaeg oli 59s, jäädes maha esimesest veidi üle sekundi. Peale pööret tundsin, et kui sama tempoga jätkan, siis ei jää minust midagi alles ning vähendasin kiirust ning läksin kindla Eesti meistritiitli järele. See oli kindlasti hea otsus, sest selle uue tempoga suutsin kuni lõpuni välja minna. Aeg ei olnud ka üldse halb, arvestades seda, et tegin uue isikliku ja ujusin taaskord uude sekundisse ajaga 2.06.65(eelime isiklik 2.07.19)ning mis põhiline tulin sel alal juba kolmas kord Eesti meistriks. Kindlasti olen võimeline ujuma 2.02 kanti, aga hetkel pole vastavat trenni tehtud. Päeva lõpetasin 4x100m vabalt teateujumisega, kus olime favoriidid ning Koosseisus Ütt, mina, Aedma ja Langel võtsime ka meistritiitli endale.
Ees oli viimane kolmas päev, kus oli ees ainult 50m liblikat ja 4x200m vabalt teade. Soojendus ujumisel lõi jälle tugev seljavalu sisse ning vaevu sain end vees liigutada, õnneks võisteldes valu ei tundnud. Hommikul läksin 50 ujuma eesmärgiga lihtsalt finaali edasi saada ning tegin korraliku 100m alguse ajag 25,28, mis viis mind 3. õhtusesse finaali. Sarnaselt 50m vabalt ujumisele tegin esimest korda terve distantsi ilma hingamata. Hommikul panin rõhku rohkem teateujumisele, kus ujusin esimest vahetust, mis tähendab, et saan ka ametliku aja kirja. Tahtsin ujuda head aega, vähemalt alla 1.56. Kuni 150m pöördeni oli kõik kontrolli all, kuid viimased 50m ei tundnud enam oma jalgu ja käed käisid lihtsalt veest läbi. Tõmbasin ikka korralikult kinni ning seda näitab ka viimase 50m aeg mis oli praktiliselt 31s. Kokku tuli aeg 1.56,2, mis mind ei rahuldanud, sest isiklik rekord pärineb aastast 2017 ajaga 1.53,05, mis jääb kõvasti sellele ikka alla ning sel hooajal ujusin 4 korda 1.55 ja alla selle. Sel ajal olin ma ka krooli ujuja, kuid nüüd viimased kaks aastat olen otsustanud spetsialiseeruda liblikujumisele, aga see selleks. Võistluste lõpp oli ainult ühe ujumise kaugusel ehk 50m liblika finaal. Eesmärk oli nüüd anda endast kõik ja sarnaselt hommikule ilma hingamata distantsi läbida. Sain ülesandega hästi hakkama ning ujusin oma elu teise tulemuse 24,75(isiklik 24,73). Sellega saavutasin Eesti arvestuses kindla 2. koha.
Kokkuvõttes jäin võistlustega väga rahule. Tulin kolme kordseks Eesti meistriks ja sain sama palju hõbedaid. Sellega on minu edukas hooaeg läbi saanud. Siit on hea ainult edasi minna. Tahaksin siinkohal tänada oma treenereid Martti ja Riho Aljandit, kes on olnud kannatlikud ja uskunud minu võimetesse, samuti oma ema ja peret, kes on minu suurimad toetajad nii materiaalselt kui moraalselt ja suured tänud minu esimesele sponsorile Speedole, tänu kellele ei pea ma muretsema ujumis- ja võistlusvarustuse olemasolule.
Nüüd on ees uus pingeline periood juuni alguses, mil toimub eksamisess koolis. Mil mul enam sel hooajal võistlusi plaanis pole, saan rahulikult taas põhja treenida, et uuel hooajal taas täiega alustada. Selleks korraks kõik ning peatse kohtumiseni.

07 May 2019

02.04-04.04.19 toimusid Leedus Anyksciais rahvusvahelised sprindi võistlused. Nagu ütleb võistluste nimi olid kavas kõik 50 ja 100m distantsid ning võisteldi 25m basseinis kuuel rajal. Minul oli kavas 50, 100 liblikat ja 100m kompleksi. Selleks võistluseks tegime n-ö lühikese drop taperi, ehk koormused võtsime maha mõned päevad enne võistlust. Eesmärk oli üritada uuesti proovida lühiraja EMi normi täita, millest jäi mul detsembris puudu 100m liblikas 0,2s.
Hakkasime liikuma neljapäeva hommikul vara kell 7 Leedu poole. Õnneks möödus sõit kiirelt, sest suure osa teest veetsin ma magades. Vahepeal tegime paar peatust, kus sai ka ennast toiduga laadida. Esimese asjana läksime kohe hotelli, mis asus Anyksciai linna piiril keset metsa. Tegemist oli uhke spaa hotelliga. Hotellis pakkisime asjad kiirelt lahti ja suundusime võistluspaika, kus esimesel päeval oli kavas kõik 50m distantsid, mis oli väljalangemis formaadis, ehk kokku oli igal alal 4 round`i. Kõigepealt eelujumised, millepõhjal pääses edasi 6 ujujat, seejärel 6-st sai edasi 4 ning 4-st pääses lõppvooru 2 ujujat. Meie oma tiimiga esimesest päevast osa ei võtnud, vaid ujusime soojendust, et pikast bussireisist jälle käima saada.
Minul hakkas võistlus 03.04.19 ehk reedel. Kavas oli mul 100m liblikat ja 100m kompleksi. Hommikused osad läksid väga kiiresti ja kahe ala vahele jäi taastumiseks ca 15-20min. Eesmärk oli hommikul kindlalt finaali pääseda, milleks ei pidanud erilist pingutust tegema. Esimesel alal 100m liblikas olin eelülesandmiste põhjal 3. tulemusega. Tegin keskmise soorituse tulemusega 54,4, millega pääsesin 2. finaali. Peale ujumist jäin kohe basseini kõrvale ootama oma järgmist starti, sest vahel oli ainult 50m rinnuli. Kui varasemalt on siin võistlustel olnud meeletult osavõtjaid siis sel korral oli päris vähe, sest igat ala oli keskmiselt 3-4 vahetust. Väike väsimus liblikast oli ikka sees, aga suutsin kompleksis samuti end 2. finaali ujuda, ajaga 57,3. Ujumine polnud hea, sest kiirus polnud põhjas, mis tähendab, et pöörded jäid kaugele ja selili konnapööre ebaõnnestus täielikult. Peale meid läksid starti alles erinevad noorte vanusegrupid. Õhtul aga oli kõikide vanusegruppidel eraldi finaal, mis tähendab, et iga ala oli 7 vahetust(kolm naiste vanusegruppi ja 4 meeste vanusegruppi) ning peale igat ala toimus ka kohe autasustamine.
Õhtuses osas tuli nüüd kõik mängu panna. Esimese alana hüppasin vette 100m liblikas, milles olid mul šansid kõige suuremad EMi normi täitmiseks. Väga ei mõelnud sellele normile, tahtsin teha lihtsalt head ujumist, mis mul ka õnnestus. Start läks väga hästi, tundsin end veealustes osades kindlalt. Esimese 50m(vaheaeg 24,71) järel hoidsin kindlat 2. positsiooni, kuid kiirus ei olnud päris see mida lootsin, aga mõtlesin treeneri sõnadele, mida mulle on 1000x räägitud, et hoiaks sammu ja ei läheks liiga temposse. 50m vahepunktis oli üks kõva Valgevene sprinter edu suurendanud täpselt sekundi suuruseks. Peale pööret ja väljumist taipasin, et tulen iga tõmbega järjest lähemale ning siis juhtus midagi sellist mida ma varem pole kogenud. Mul mõistus lülitus esimest korda välja, mis tähendab, et töötasin edasi nagu autopiloot. 75m pöördest edasi minnes mul lihtsalt kõik toimis ja ma pole elus kunagi vist teinud nii hästi finišit kui see kord. Väljusin ilma hingamata ning ei tundnud vajadust kuni lõpuni hingamist rohkem teha. Tavaliselt pole suutnud lõpu meetritel hingamispeetust teha, sest mõistus ei lase. Alles peale lõppu tundsin kuidas kopsud n-ö põlesid. Kahjuks oli alguses tehtud vahe liiga suur ning ei saanud esimest meest kätte, kuid vahe jäi lõpuks 0,27s, seega teise poolega tõmbasin üle 0,7s järele. Aeg tuli isikliku lähedane 52,57(isiklik 52,33), kuid EMi normist 52,1 jäi natuke üle 0,4s puudu. Võrreldes detsembri võislusega ei klappinud kõik pöörded ja pöörded iseenesest olid aeglased, kuid ujumine oli palju parem ja ühtlasem. Peale liblikat oli kohe autasustamine ning peale seda oli peaaegu 1h järgmise stardini. 100m kompleks oli praktiliselt täielikult eestlastest pungil. See kord olin päris hästi suutnud ära taastuda, kuigi mitte täielikult, sest lõdvestusujumis võimalus puudus sel võistlusel täielikult ning tuli lihtsalt olla pikali jalad seina peal või lõdvestada lihaseid. Start oli taaskord väga hea ning väljudes olin kõige ees ning seina jõudsin ka esimesena, kuid pööre oli nii palju aeglasem, et tõukasin seinast samaaegselt oma treeningkaaslasega, kuid veealuse osaga tegin taaskord vahe sisse. 50m peal olin napilt ees ja see kord tuli mul selili pööre täielikult välja, mida on ka viimase 2 nädala jooksul saadud kõvasti harjutada. Oli üks tihe kassi ja hiire mäng. Peale 75m pööret olin jäänud natukene maha, kuid kroolis suutsin järele tõmmata ning seda taaskord vähese hingamisega(1 hingamine). Lõpus pidin taas alla vanduma ning leppima 0,03s kaotusega. See mind aga ei morjendanud, sest suutsin ujuda uue isikliku rekordi 55,62, parandades eelmist aega 0,16s. Olin päevaga rahul ning õppisin palju uut.
Ees oli veel viimane päev ning 50m liblikat. Öösel oli magama jäämisega palju probleeme, lihtsalt ei jäänud magama. Arvatavasti oli see tingitud õhtusest kofeiini tarbimisest, aga see selleks. Hommikuses eelujumises olin taaskord 3. ajaga üles antud. Proovisin esimest korda täielikult ilma hingamata ujuda. Sain sellega hakkama ja aeg näitas tablool 24,5. Sain aru, et kiirust pole ikka üldse, sest ma pingutasin poole rohkem kui 100 meetris, aga aeg oli praktiliselt sama nagu 100m esimene 50. Pole just suurem asi sprinter ka. Finaali sain edasi 4. ajaga. Õhtul võtsin eesmärgiks teisepoole veealust osa pikendada. Start läks hästi, aga pööre läks suhteliselt aiataha ning ära tõugates ei jõudnud käsi kokku viia, mistõttu tõukasin seinast kõverate kätega ära ja tundsin kuidas hoog vähenes, aga eesmärgiga sain hakkama panin nii tugevalt veealuseid jalgu kui suutsin ning seina jõudsin 3. ajaga 24,23. Lootsin ikka palju kiiremini ujuda, sest isiklik rekord pärineb samuti detsembrikuust aeg 23,71. Samuti said võistlustel 4 parimat finapunkti nii meestest kui naistest rahalist preemiat. Olin kuni viimase päeva finaalini 4. positsioonil, kuid kaks meest suutsid 100 rinnulis mõned punktid veel rohkem saada ning lõpuks jäin 6., saades parimad punktid 100m liblikas(765p), 4. koht jäi 5punkti kaugusele, mis oli 100 eurot väärt.
Kokkuvõttes jäin oma sooritustega rahule, üks isiklik ja üks isikliku lähedane sooritus. Juba selle nädala lõpus toimuvad Tartus Eesti Meistrivõistlused ujumises, milega panen punkti oma sellele hooajale. Mõtlete, et miks nii vara, siis sellest kirjutan juba järgmises postituses.

Load more posts

Article:

Meet sports friendly companies

These companies have joined sportlio. Want to show your company here? Click here!

Bio

Minu nimi on Cevin Anders Siim. Tänu sportlikule perekonnale nakatusin juba varajases eas spordipisikuga. Olen tegelenud mitmete spordialadega (jalgpall, judo, kergejõustik, triatlon ja ujumine), kuid ujumine tundus minu jaoks see õige. Ujumistrenni sattusin tänu ebaõnnestunud triatloni võislusele. Tegu oli Pühajärve laste triatloniga, kus kõigepealt tuli läbida 100 meetrit ujumist järves. Hindasin oma jõuvarusid üle ning ujumise lõpumeetritel kadus võhm täielikult ära, mistõttu tulin kiirabiga veest välja. Sama aasta suve lõpus teatasin emale, et soovin minna ujumistrenni. Ujumistrennis hakkasin käima üpris hilises eas, alles 10 aastaselt. Sellegipoolest treenerid nägid minus potentsiaali ning eakaaslastele jõudsin kiiresti järele. Tänaseks olen tegelenud ujumisega 10 aastat ning olen mitmekümne kordne noorte ja juuniorite Eesti meister ning 2kordne Eesti meister (kokku 88 Eesti MV poodiumikohta).

Born 1997 (age 23)
Coach RIHO ALJAND
Club AUDENTESE SPORDIKLUBI

Competition results

Cevin Anders Siim hasn't added his results yet.
Check back soon or follow him to receive updates.

Sponsors

Contact athlete to become a sponsor!