Cevin Anders Siim (21)

Tere kõik armsad lugejad!!
Puhkus läbi ning nüüdseks olen juba kaks nädalat taas igapäevaselt treeninud. Hetkel ujume enamasti aeroobses tsoonis, kuid vaikselt lisame ka juurde intensiivsust. Nimelt on sel hooajal suurem rõhk kvaliteedil, mis tähendab, et vähem mahtu ja rohkem intensiivsust.
Selles postituses aga räägiksin teile, millega olen viimased päevad tegelenud.
Niisiis, viibisin neli päeva (13.09-16.09) Keilas, kus toimus koondise laager, mille raames toimusid erinevad testimised(koormustest, laktaaditest, painduvuse ja liigeseliikuvuse mõõtmine ning erinevad jõutestid). Algselt pidin tegema neljapäeval(13.09) laktaaditesti, kuid töö tõttu saabusin laagrisse alles õhtul ning järgmisel päeval ootas ees nii koormustest kui ka laktaaditest.
Võrreldes varasemate aastatega pole ma kunagi nii hooaja alguses koormustesti sooritanud. Koormustesti läbimine oli päris raske, ütleme nii, et hetke seis on nagu hooaja algusele kohane- puudub võhm ja igasugune aeroobnepõhi. Tagasisideks märgiti vaid, et tuleb veel mõned nädalad kõvasti aeroobselt treenida. Endale oli šokiks maksimaalse hapniku tarbimise e VO2MAX näit, mis oli minu jaoks katastroofiliselt madal- kõigest 48 ml/kg/min kohta. Tavaliselt on näidud jäänud 60-80 vahele. Positiivne oli aga kopsumahu tõus 7,4l-lt 8l-le.
Keha sai ikka korralikult koormustestil vatti ning ees oli veel laktaaditest. Lühidalt näeb see test välja nii, et tuleb ujuda 5x200 i5min ning iga kord kiirust natuke tõsta ja viimane kord on maksimaalse kiirusega ja peale igat lõiku võetakse kohe näpust verd laktaadi mõõtmiseks. Ütleme nii, et see testimine läks edukalt- laktaat ühtis minu tavapäraste pulssidega ning see test ei viidanud väga võhma puudumisele, tunne oli päris hea. Kui keegi ei tea mis asi on laktaat ehk piimhape, siis tegemist on süsivesikute ainevahetuse lõpp saadusega, mis kuhjub organismis intensiivsel lihastööl.
Järgmisel päeval tehti erinevaid mõõtmisi, määramaks liigeste liikuvust ja painduvust. Need olid samuti kõik ideaalses korras ning ka mõlema keha poole näitajad olid praktiliselt võrdsed, seega keha on proportsioonis.
Viimasel päeval oli ees veel mitmed testimised- 4hüppetesti, ja erinevad jõutestid. Hüppetestid toimusid kahe anduri vahel, mis mõõtsid hüppe kõrgust. 1. hüpe näitas puhast jalgade jõudu(kükist üleshüpe käed puusal), 2. hüpe näitas lihaselastsust(kükki laskumine ning seejärel kohe üleshüpe käed puusal), 3. kordinatsiooni(käte hooga) ja 4. plahvatuslikkust(hoopealt). 1. Hüpe oli arenenud 4cm aastaga 45cm-lt 49-le ja ülejäänud olid enam vähem samad või natuke halvemad, seega jalgades on jõudu rohkem, kui varasemalt. Veel olid maks kordustele või kindla ajalimiidiga jõutestid(alustades lõuatõmmetest lõpetades hüpitsaga hüppamisega).
Veel andis ujumistarvete tuntuim bränd ARENA, mis on ka Eesti Ujumisliidu peasponsor, proovida erinevaid uusi ujumis varustusi(erinevad labidad, lauad, punnid jne). Mulle isiklikult väga meeldisid Arena Flex Swim Paddles, ehk võrgust labidad, mis lisaks suuremas mahus veehaaramisele, säilitab ka veetunde, tänu võrgust disainile, millest läbi tulev vesi saab kontakti ka käelabaga. Väga hea vahend tehnikaharjutusteks.
Suur tänu selle laagri eest EUL!
Sügis on lühiraja hooaeg ning järgmises postituses teen juttu juba esimesest jõuproovist. Praeguseks kõik ning peatse kohtumiseni! Tšau-pakaa!!

Selja taga on pikk hooaeg ning viimanegi võistlus läbitud. Ütleme nii, et hooaeg on olnud minu jaoks üks kergematest nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Esimest korda hooaja jooksul ei tekkinud ega löönud välja vigastusi või haigusi, mille küüsis olen eelnevatel hooaegadel olnud. Kuna olen mõnes mõttes juba kogenud, siis teadsin mida sel hooajal teisiti teha ja vigastuste vältimiseks muutsime treeneritega osaliselt minu treeningkavu, aga see selleks. Selles postituses kirjutan ma oma viimasest kuust- kus toimus ja kuidas kulges minu ettevalmistus EMiks ja mis juhtus vahetulut enne võistlust ja mis edasi sai.
Eelmises postituses mainisin juba, et võistlusteks ettevalmistumine toimub Horvaatias Rijeka linnas. Käisin seal esimest korda ning tuleb mainida, et tegemist on väga suure ja korraliku ujulakompleksiga. 50m sise- ja välisbassein ja 25m sisebassein ja 25m vettehüppebassein, kus saab ka ujuda. Kuna elasime ujulast 5km kaugusel, siis rentisime grupi peale ka kaks autot, millega sai mugavalt igale poole minna. Samuti rentisime ka maja, mis oli mäe nõlval vaatega merele ja ausalt öeldes päris luksuslik 3-korruseline maja. Alati, kui kõik tundub viimase peal, siis miskit jääb ikka soovida ning selleks oli toit(vahepeal oli päris maitsev isegi). Ma pole väga valiv toidu osas ning söön kõike mida pakutakse. Põhjuseks oli toidu üksluisus, mistõttu viimasel nädalal tegime paar korda ise süüa ja käisime linnas söömas, aga siiski suur kummardus kokale, kes pidi tegema ligi 20le inimesele iga päev lõuna ja õhtusööki ning ma tean, et see pole kerge. Olen isegi olnud laste laagris kokk ligi 30le lapsele ning pidevalt said ideed otsa.
Laager oli päris raske, pidevalt olid kokkuujumised, mis tähendab mingi võistlusdistantsi nt 200m ujumist etappidena lühikese intervalliga, eesmärgiga tunnetada võistlus tempot ja kiirust ning seda hoida lõpuni välja. Meie tegime mitu korda 4x50 10s puhkusega ning lõpuks kui kõik nelja 50m aega kokku liita, saab 200m kogu tulemuse teada. Kõik testid õnnestusid mul ning enesekindlus kasvas pidevalt ja ka treeneril olid kõrged ootused. Lühidalt õnnestus laager 100%, ei tekkinud milleski tagasilööke.
Peale laagrit sain kaks päeva veel kodus olla ning 01.08 suundusime Glasgow poole, kus toimusid Euroopa meistrivõistlused erinevatel aladel. Minu esimene ala toimus 04.08 ning kohapeal sain 3 päeva lõppviimistlust teha. Tunne oli mega, tundisin, et olen oma elu parimas vormis. Kahjuks kõik läks 02.08 vastu 03.08 ööl vastu teaveast. Ärkasin öösel tohutu kõhuvalu peale ning öö jooksul käisin 4 korda wc end tühjendamas. Arvatavasti oli tegu toidumürgitusega. Hommikul ärgates oli olemine nii halb pea valu, kõhu valu jne. Suutsin ainult ühe apelsini ära süüa ning läksin ujulasse. Rääkisin treenerile mis juhtus ning otsustasime, et lähen puhkan tänase päeva. Seega päev enne oma võistlust ma vette ei läinud. Hotellis hakkas mul veel halvem ning tundsin, et tegemist on juba palavikuga. Otsustasin apteeki minna, kust sain kõhu jaoks rohtu ja ka soolalahuseid, kuna käisin pidevalt poti peal organismi tühjendamas. Mida rohkem edasi seda halvem mul hakkas, pidevalt olid külmavärinad ja liigutades oli nõrkuse tunne. Meie tiimi massöör käis terve päeva mind ravimas, sain palaviku alandajat ja lisa tablette kõhu jaoks. Mõtlesin, et nüüd läks kogu hooaeg aia taha. Leppisin treeneriga kokku, et magan end välja ja hommikul lähen ujulasse ja vaatab mis tunne on. Hommikul oli tunne juba parem, ainult pea valutas ja isu polnud endiselt. Vähemalt sain võistelda.
Esimese alana hüppasin vette 200m liblikujumises. Soojendusel polnud enam tunne see, mis oli enne haigust ning läksin starti mõttega lihtsalt ala ära läbida. Enda üllatuseks suutsin 175 m ujuda mega hästi ning olin 2.02 graafikus(isiklik 2.07.9), kuid kahjuks viimased 25m oli sein ees ning ma ei saanud lihtsalt mitte midagi teha. Tempo langes, jõud rauges ja lõpetasin ajaga 2.07,1(50m splitid: 27,1-30,8-32,2-36,9), mis on siiski isiklik rekord, kuid eesmärk oli teine ja võimekus lubas palju paremat. Laagris tehtud testid näitasin, et võiksin ujuda 2.01-2.02 kanti. See kord läks kahjuks nii, kuid tean, et minus on see võimekus ujuda 2.00 kanti ning uuel hooajal uue hooga.
Järgmisel päeval startisin oma kõrvalalal 200m kompleksujumises, milles oli eesmärk teha suur isiklik(isiklik 2.11,9) ning ujusin välja tulemuse 2.08,4, kuid seegi aeg ei rahuldanud mind. Teadsin, et olen palju paremaks võimeline, esimene pool oli väga hea, kuid kahjuks lõpp läks taaskord väga raskeks, aga siiski suur isiklik.
Kolmandal päeval startisin 50m liblikujumises, suutsin seekord välja pigistada endast tulemuse 24,82(isiklik 24,78). Polnud üldse hea ujumine, mitte miski ei klapinud, läksin liiga suure lootusega ujuma, kuid kahjuks hakkasin liigselt rapsima ja lõpetasin ka nägu vastu seina.
Vehapeal oli mul vaba päev ning käisin hommikul natuke pikemalt ujumas ja võistlustempot tunnetamas. Kuid vees oli tunne väga raske ja väiksemgi pingutus võttis võhmale. Oli käes minu viimane start, milleks oli 100m liblikujumine, eesmärk oli ühtlaselt ja kiirelt läbi ujuda. Suutsin seda teha 90m ning viimased 5 tõmmet oli enam vähem nagu 200m ujumise lõpus. Ujusin aja 54,71(isiklik 54,67), tegelikult polnud ajal midagi viga, arvestades seda, et lõpp vajus totaalselt.
Lõppkokkuvõttes suutsin teha paar isiklikku ja paar isiklikulähedast tulemust, kuid võistlustega ma kindlasti rahule ei jäänud. Arvan, et haigus tegi oma töö, aga mida parata, see kord läks nii ning nüüd on ees paar nädalat välja teenitud puhkust enne peagi algavat uut hooaega.

Hei sõbrad! 25.06-27.06.18 toimusid Tartus Eesti MV ujumises, kust ka mina, nii uskumatuna kui see ka ei tundu, võtsin osa :). Võib öelda, et tegemist oli siiamaani minu kõige edukamate võistlustega. Samuti toimus võistlus hoopis uues formaadis, kui varasematel aastatel. Nimelt sarnaselt tiitlivõistlustele toimusid ka Eesti MV eelujumised (hommikul) ja finaalid (õhtul, 50 ja 100m distantsidel A ja B finaalid, 200m distantsidel ainult A finaal ja 400m ja pikematel distantsidel toimusid hommikul aeglasemad vahetused ja õhtul üks kiirem vahetus) ning finaalides selgusid alles Eesti meistrid, seega tuli igat ala ujuda kaks korda va 400 m ja pikemad distantsid.
1. päev oli käes ning soojendusel oli tunne üllatavalt hea. Teadsin, et nüüd läheb hästi ja panen kõik välja, mis torust tuleb. Hommikul hüppasin esimese alana vette 50m vabaltujumises, mille valisin soojendusalaks enne oma põhiala 100 m liblikat. 50 m ujusin hommikul ka uue isikliku 0,01sekiga (aeg: 23,88s nothing special)- õhtusesse finaali sain neljandana. Peale seda oli pikk paus, ligi 1,5h ning lõpuks hüppasin vette oma trumpalal. Eelujumistes panin kohe julgelt stardist minema ning sain 1. ajaga (55,28) edasi õhtusesse finaali. Õhtune osa jõudis kätte ning adrenaliin andis endast kõvasti märku. Esmalt hüppasin vette 50m vabaltujumises, kus poole distantsi peal tõmbasid jalad “lukku” ja aeg oli 24,00. Põhjuseks teadvustasin endale kohe, et peale hommikust osa ei ujunud pikalt lõdvestust, et kuhjuvaid jääke kehast välja ajada. Tundsin, et keha polnud enam värske ning läksin peale seda kohe pikalt peale ujuma, et sama tunnet ei korduks 100m liblikujumises. Veest tulin välja siis, kui tundsin ennast taas hästi, seejärel sõin natuke ja hakkasin end stardiks ette valmistama. Enne starti mõtlesin vaid, et läheb kuidas läheb, mina igatahes lähen oma ujumist nautima. Vette hüpates mõtlesin ainult tehnikale ega jõudnud tähelepanu pöörata konkurentidele (mida ma tihti teen). Hoidsin lõpuni välja ühtlast tempot ning kuni seinapuuteni ei saanud aru, kes lõpuks võitis sest konkurents oli väga tihe. Mul jäi hing kinni, kui kommentaator mainis minu nime esimesena ning tabloole vaadates tajusin, et ma just võitsin. Sel hetkel valdas mind selline eufooria, kuna keegi poleks osanud ette näha minu võitu. Samuti ujusin ka uue isikliku (aeg: 54,67), mis oli väga üllatav ja pakkus suurt rõõmu, et suudan keset hooaega niimoodi ujuda, sest põhi ettevalmistus käib augustis toimuvateks
Euroopa MV-ks.
2. päeval oli kavas 200m liblikujumine. Hommikuses osas soojendusel oli tunne vees järsku võrreldes eelneva päevaga väga halb ning keha polnud üldse valmis pingutama. Järjekordselt tuli meelde, et unustasin päev varem lõdvestust ujuda, sest emotsioonid olid laes. Igatahes otsustasin taaskord julgelt alustada. Nii ma ka tegin ning tõmbasin end ikka korralikult kinni (alustasin esimene 100m 59,9s-ga) ning 140m peal mul oli lihtsalt tunne nagu ujuks vastu seina ja käed vaevaliselt tulid veest välja ja mis kõige hullem ujusin oma selle hooaja kõige halvema aja 2.13. Olin veidike šokis, et kuidas järsku nii, aga treener rahustas maha ja ütles, et läksin liiga julgelt peale ja õhtul tuleb alustada varuga. Sellegipoolest sain esimese ajaga õhtusesse finaali. Läksin kohe peale ujuma, sest ees oli veel 4x100m kombineeritud teade, kus saime 2. koha(ujusin liblikujumise etappi ajaga 54,7). Peale hommikust osa tegin pikalt mahaujumist, et mitte taas korrata oma vigu. Siin kohal ütlen ka kõigile noortele sportlastele, et ükskõik, mis alaga te ka ei tegele, väga tähtis on kiirendada oma taastumist ning ujujatel on parimaks viisiks kohe peale pingutust rahulikult pikalt ujuda, et vältida piimhappe kuhjumist. Õhtul soojendusel oli taaskord vees väga kehv tunne, kuidagi väga raskelt tuli kõik. Mõtestasin end kohe ümber, et tihti halb tunne soojendusel ei tähenda, et võisteldes sama oleks. Nii ka oli. Võisteldes tundsin end nagu kala vees ning võrreldes hommikuga alustasin esimesed 100m 2 sekundit aeglasemalt. Kuni 150m pöördeni olin teisel positsioonil ning ka veel peale seda 25m, kuid õnneks tundsin, et suudan veel juurde panna ning edestasin järgmist konkurenti viimase 25m-ga ligi 3s. Võitu tajusin juba enne seina puudet, aga ajast polnud õrna aimugi. Mõtlesin, et vahet pole, mis aeg tuleb, siin on tähtis koht ja kui kommentaator mu aja hüüdis olin uuesti vapustuses. Tegin isikliku rekordi 2.07,92 ning kaitsesin oma eelmise aasta tiitlit. Loomulikult läksin taas pikalt lõdvestust ujuma, sest peale sellist ränka ala on see kohustuslik.
3. päev ja viimane. Kavas oli mul 200m vabalt, 50m liblikat ja 4x200m vabalt teateujumine. Olin oma 200 vaba pärast natuke mures, kuna see hooaeg pole krooli ujumine just väga külge hakanud, olgu ka öeldud, et eelmine hooaeg pidasin seda oma põhialaks, kuid nüüd tunnen end liblikas palju kindlamalt. Olin kõige kiirema ajaga üles antud. Läksin hommikul seda lihtsalt ühtlases tempos läbima ning tulemus polnudki nii paha. Edasi sain kolmandana õhtusesse finaali ajaga 1.57,87. Peale seda jätkasin oma tavapäraste võistlustegevustega ning peagi hüppasin vette 50 m liblikas, mille läbisin kergelt 100m tempos. Ajaga 25,36 sain edasi teisena õhtusesse finaali. Põhjus, miks kõike välja ei pannud, oli koheselt järgnev teateujumine, kus tuli taas 200 m vabalt ujuda. Ujusin ankrumehena viimast vahetust ning tõin oma meeskonna finišisse esimesena ning vahe järgmistega oli ligi 10s, tegemist oli minu 4. medaliga ja 3. meistritiitliga. Õhtul olin ausalt öeldes kõige rohkem närvis 200m vabaltujumise pärast, kuna enesekindlus sellel alal pole olnud just väga laes. Rahustasin end mõttega, et lähen naudin seda ujumist ning keskendun taaskord iseendale. Finišisse jõudsin teisena ning ujusin oma hooaja tippmargi 1.56,08 (isiklik 1.53,05). Polnud sugugi pettunud, sest meistritiitli napsas endale minu klubikaaslane Marko-Matteus Langel, kes tegi ees täielikku sooloujumist ja edestas mind ligi 2 sekundiga. Peale seda veetsin pikalt aega soojendusbasseinis, sest kolmas kord päeva jooksul ujuda 200 m oli päris karm. Ligunesin vees ning järsku hakkasid 50m liblika konkurendid callroomi poole asuma ning küsiti, et kas ma ei uju, selle peale ütlesin, et aega on, kuigi start oli vähem kui 10 min pärast. Probleem oli selles, et arvasin, et üks ala on veel vahel, kuna hommikul toimus 400m kompleksujumine enne 50 m liblika eelujumisi, aga õhtul oli millegipärast 50 m finaal pandud 400 ette. Hüppasin selle peale kiiruga veest välja ning tõmbasin võistluspüksid niisketele jalgadele peale. Õnneks oli aega ja jõudsin veel ilusti keskenduda ja maha rahuneda. Stardis ei mõelnud millelegi, lasin asjadel kulgeda nii nagu lähevad. Tegemist oli lühikese pingutusega, millega oma võistlustele punkt panna. Puudutasin seina teisena ning aeg oli 24,76, mis tähistab ka minu uut isiklikku rekordit. Peale seda veest välja tulles hüppasid koheselt mulle kraesse dopingukütid.
Tegemist oli minu esmase dopinguproovi andmisega. Protsess oli väga pikk, kestis ca 1,5h, kuna kirja tuli panna nanogrammi täpsusega kõik toidulisandite ja ravimite kogused mida tarvitan. Oli uus ja huvitav kogemus ning kindlasti tuleb ka edaspidi seda ette ning nüüd tean, kuidas protsess täpselt käib.
Lõppkokkuvõttes valmistasid võistlused suurt rõõmu ja kuhjaga motivatsiooni edasiseks. Peagi siirdun Horvaatiasse laagrisse, kus on viimane lihv Glasgows toimuvateks Euroopa MV-ks. Praeguseks kõik ja peatse kohtumiseni.

Kogu medalite saak:
🥇100m liblikat
🥇200m liblikat
🥇4x200m vabalt teade
🥈200m vabalt
🥈50m liblikat
🥈4x100 kombineeritud teade

Ahhoi sõbrad, pole ammu kirjutanud ja põhjus väga lihtne- koolis oli tihe eksamite periood. Nüüdseks olen selleks korraks kooliga ühele poole saanud ja uus kursus hakkab taas sügisel. Vahepeal olen käinud ka oma vormi kontrollimas ning räägin ka üleüldiselt mis parasjagu on toimumas. Mõnele võib lugedes tunduda, et otsin selles blogipostituses liigseid vabandusi, aga räägin asjadest nii nagu need on ja minu eesmärk pole tekitada lugejates haletsus tunnet.
Mais algas meil uus treeningtsükkel, mille eesmärk oli taas põhja hakata laduma. Treeningud on olnud kilometraažilt väga pikad(päevas üle 10 kilomeetri) ja kurnavad. Samuti oli tõusev koolistress peal, sest sel hetkel tundus, et olen lasknud kooli kodustel töödel liialt kuhjuda ning nagu minule omane, tegelen asjadega alati viimasel minutil. Vahepeal tundus nagu oleks depressioon peal- unetunnid olid ööpäevas 5-6 h, isegi mõnel korral 4h. Ühesõnaga, oli liigselt mõttetut muretsemist liiga palju ning tegelikult sain kooliga seotud asjad kiiremini ja lihtsamalt tehtud, kui arvasin.
Õppetöö ja eksamite vahepeal osalesin ka ühel võistlusel. Nimelt osalesime 03.06.18 oma treeninggrupiga Keilas toimuvatel Keila Cup võistlustel (25m basseinis), kus kavas olid kõik 50-sed, 100-sed distantsid ja 800m vabalt. Võistlemas olid mitmed Eesti paremikku kuuluvad sportlased, põhjuseks see, et võistlus sobis hästi kokku põhivõistluste ettevalmistus perioodiga, kus oma hetkeseisu raske töö ajal kontrollida. Võistlustele valisin kaks liblikujumise distantsi(50m ja 100m). Tulemused olid paremad, kui ma oleks osanud loota. Minu üllatuseks suutsin näidata head minekut. Kuigi kiirus oli võrreldes jaanuaris ujutud aegadele tagasihoidlikum, siis pikemal distantsil ujusin oma selle hooaja lühiraja tippmargi 54,3 (jaanuaris 54,5) ning 50m sprindis 24,98 (jaanuaris 24,56). See hooaeg olen üldiselt ujunud hooaja keskel väga ühtlaselt ning varasematel hooaegadel pole suutnud hooaja sees 100m lib alla 55s ja 50m lib alla 25s ujuda, seega edasiminek on suur. Mõlemal distantsil saavutasin 2. koha.
Treeningutel pole end üldse hästi tundnud, pidevalt on nõrkustunne ja väsimus peal, suures osas on see tingitud ka minu töökoormusest, aga mida raskem treeningul seda kergem lahingus. Olen selle ja eelmise hooajaga oma iseloomu suutnud talitseda. Varasemalt andsin tihti raskedel hetkedel alla ja katkestasin treeningu. Nüüd on tulnud ka treeningutel paar korda ette, kus olen olnud sunnitud treeningu katkestama, sest keha pole lihtsalt valmis ja vaim on ülekoormatud. Seda juhtub nüüd üldiselt väga harva. Eile nt peale hommikust trenni läksin kooli oma viimast eksamit tegema ning seejärel 5ks tunniks tööle seisma, peale mida jooksin otse trenni. Tundsin juba enne trenni, et täna lähevad jalad krampi ja nagu teisipäeva õhtusele trennile omane, oli ka väga intensiivne treening. Õnneks oli enamus ajast kätega ujumine. Lõpus viimane harjutus oli 2x150 3. Kiirusega, mis tähendab, et pulss peaks olema 27-28 lööki 10s jooksul (sellele eelnesid seeriad 5x150 ja 3x150 käsi ja koostöö vaheldumisi). Juba esimese seinast tõukega tõmbasid mõlemad reie nelipead krampi ning iga pöördega ja seinast tõukega läks asi hullemaks ning jätsin viimase 150se ujumata. See tekitas minus nii suurt pettumust iseendas, et ei suutnud 100% treeningut läbida, aga lohutasin end sellega, et kool sai läbi ja töökoormus on nüüd ka väiksem ja suvel saan edaspidi keskenduda 100% spordile.
Juba peale jaanipäeva tomuvad 25.06-27.06.18 Eesti MV-d Tartus ning sellest räägin teile lähemalt juba juuni lõpus. Selleks korraks kõik ja peatse kohtumiseni!

Möödas on kaks ja pool nädalat minu viimasest postitusest. Algselt plaanisin postituse kirjutada eelmisel nädalal, aga praegune periood on osutunud tihedamaks, kui kunagi varem ning mahti polnud seda teha. Paneb mõtlema, et kuidas ühe postituse jaoks aega pole. Nüüd ma räägin teile sellest, miks ei ole aega! :).
Selles postituses räägin teile oma iga nädalasest rutiinist.
Peale gümnaasiumi (Audentese SG) lõppu otsustasin jääda Tallinnasse, kus lisaks ujumisele alustasin sügisel õpinguid Tallinna Ülikoolis. Minu kutsumus on saada kunagi ujumistreeneriks, selleks ma valisin kehakultuuri eriala. Kuna elan oma perest rohkem kui 200km kaugusel, siis pidin valima kaugõppe variandi, et pealinnas materiaalselt hakkama saada. Selle all mõtlen ma elatise teenimist.
Paljud lähedased ja tuttavad ei teagi, et lisaks spordile rügan iganädalaselt treeningute vahel tööd. Olen korraga treeningute ning ülikooli õpingute kõrval kahes ametis, klienditeenindaja Sportlandis ja triatloni treener 21CC triatloniklubis.
Minu esmane töökogemus saigi alguse Viru Sportlandis, kuhu ma eelmise aasta juulis tööle asusin. Sportlandis töötan siiamaani poole kohaga. Tavaliselt on mul tööpäevad teisipäev, neljapäev, laupäev ja pühapäev. Nädalavahetusel on tööpäevad kuni 12 h pikad. Ütleme nii, et see on väga populaarne töökoht noorte seas, kes lisaks sellele veel õpivad, spordivad või teevad mõlemat. Kõik tänu paindlikule töögraafikule, kus igaüks saab endale töögraafiku vormida, seega ei kattu see kooliga ega treeningutega. Paljud arvavad, et see on üks igav müüja töö. Tegelikult on tegemist väga hariva tööga, sest pidevalt korraldatakse meile tootekoolitusi, kus meile räägitakse toodete omadustest ja erinevustest ja kõige selle teadmine muudab selle töö palju kirjumaks, kui ta eemalt tundub- me oskame klientidele soovitada tema vajadustele põhinevaid tooteid, tuua kliendile välja iga toote tugevused ja miinused jne. Samuti on võtmesõna- oskus teha koostööd. Olen harjunud tegutsema alati iseseisvalt ja ka koolis ei meeldinud mulle grupitööd, seal olen ma õppinud töötama ühtse tiimina, mis on ka edaspidises elus väga vajalik oskus. Olen oma tiimi üle väga uhke ja ei kujutaks ettegi paremat kollektiivi. Aitäh Sportland!
Sügisel pakuti mulle veel lisaks treeneri kohta triatloniklubis 21CC. Algselt otsisin tööd ujumistreenerina, aga kuna keskkoolis tegin endale triatlonitreeneri paberid, siis ükski ujumisklubi polnud nõus mind tööle võtma, sest ma olen kvalifitseeritud triatlonitreener, mitte ujumistreener aga see selleks. Sain endale väikse ca 10-liikmelise harrastajate grupi, kus enamuste eesmärk on suvel toimuv Tallinn Ironman, distantsideks on sellel võistlusel 3,8km ujumist, 180km rattasõitu ja 42km jooksu. Respekt kõigile, kes midagi sellist ette võtavad. Olen sellest tööst nii vaimustuses. Näha kuidas sportlased läbi sinu näpunäidete arenevad, tekitab meeletut sisemist heaolu ja tunnet, et oled millegi erakordselt suure asjaga hakkama saanud. Annan trenni 2x nädalas, neljapäeval jooks/ÜKE ja laupäeval ujumine. Ülejäänud päevadel teevad nad individuaalkavade abil iseseisvaid treeninguid, mille on neile kokku pannud ise tegev tippsportlane ja treener Kirill Kotšegarov. Seda tööd tehes on mul veel suurem soov tulevikus saada tipptasemel treeneriks, kes ka oma õpilasi tippu viib. Aitäh 21 CC!
Praegu on suur osa triatleete Hispaanias treeninglaagris ning olen oma kanda võtnud ka mitmeid asendusi, seega tunnen end igapäevaselt nagu orav rattas, aga ma ei kurda, olen oma eluga rahul ja isegi kui vahel tuju on null, siis tööl suudetakse alati suu naerule ajada. Praeguseks aga kõik ja peatse kohtumiseni! Ciao Adios!

Võistluseelne nädal algas hästi. Tegu oli hooaja teise võistlustsükli viimase nädalaga, kus tõmbasime ka koormust korralikult alla(päevas oli üks ujumistreening) ning arendasime suures osas jõudu ja kiirust.
Kõik sujus megalt ja tunne oli vees hea kuni kolmapäevase jõusaali treeninguni, kus oli max raskustega harjutused, mis sisaldasid kahte seeriat ning kordusi oli 2 ja 1. Treening eelse soojenduse tegin korralikult, tulin 15min varem kohale ning kokku tegin 25min soojendust. Tundsin, et keha on valmis ja alustasime põhiharjutustega. Kohe esimesena alustasime rack deadliftiga, mis tähendab, et kang on kõrgemal maast, seega tuli kangi vähem tõsta. Otsustasin seda harjutust teha ilma vööta, mis aitab hoida keha jäigana, mille tulemusel ei vaju selg läbi. Esimese seeria tegin 170kg ning tundsin, et esimesel kordusel vajus selg veidi läbi (samuti treener märkas seda) ning teise korduse läbisin puhtalt, kuid esimene kordus jäi saatuslikuks. Tundsin, et midagi on mäda, vasakpoolsesse alaselga lõi terav valu korra sisse, kuid ei teinud sellest esmalt välja. Viimane seeria tegin ühe korduse 180kg ning tehniliselt õigesti ja selg ei andnud tunda. Mida rohkem edasi seda rohkem hakkas selg endast märku andma ning ujudes oli pöördeid veidi valusa võitu teha. Peale trenni läksin kohe apteeki ostsin olfeni plaasterid ja lootsin, et üleöö läheb paremaks. Kuid neljapäeval oli valu veelgi hullem ja liikumine oli piiratud, ei saanud keha isegi 10cm ette kallutada ning vees oli väga valulik isegi ujudes. Arvasin, et nüüd ei saagi võistelda, sest nii hullult pole ma varem selga ära tõmmanud. Reedel oli valu veel sees, kuid vaikselt hakkas paremaks minema. Otsustasin, et ikka võistlen laupäeval ja pühapäeval.
Võistluseelsel hommikul andis selg endast veidi märku, kuid olukord oli siiski palju parem kui eelnevad päevad. Tegu oli 13. Tartu Kevade ujumisvõistlustega, Kust võttis osa lisaks eestlastele ka sportlased Venemaalt ja Valgevenest. Võistlus koosnes neljast osast ning kokku ujusin 5 ala(3 individuaalala ja 2 teateujumist). Esimene osa algas põhjliku soojendusega nii kuival kui vees, et selg korralikult soojaks saada. Esimese alana ujusin 200m kompleksi, mida polnud ma pikas basseinis ujunud 3 aastat. Õnneks võistlushoos selg ei andnud tunda ja sain ujumist täiel rinnal nautida ja kokkuvõttes tegin sel alal 4 sekundiga isikliku ja sain 4. koha kaotades 3. kõigest 0,03s ja 2. 0,4s. Esimese osa lõpetasin 4x50m vabalt teateujumisega, kus oma tiimiga(kooseseisuga: Hendrik Ütt, Marko-Matteus Langel, Andri aedma ja mina) saavutasime kõrge 1. koha. Teises osas ujusin 200m vabalt, mille sooritusega ma ei jäänud üldse rahule ning saavutasin 2. koha. Pühapäeva hommikuses osas ujusin ainult 4x50 kombineeritud teadet, kus ujusin 3. etappi ehk liblikat(alade järjekord: selili, rinnuli, liblikas ja krool)ning sama koosseisuga saavutasime taas 1. koha. Enne viimast osa soojendusujumisel tundsin end juba veidi väsinult. Ujusin 200m liblikat ning eesmärk oli ujuda ühtlase kiirusega. Selle ülesandega sain hästi hakkama ning tasuks 3. koht, ette jäi 2 valgevene ujujat, kelle tempo oli seekord minu jaoks liiga kõrge.
Kokkuvõttes jäin oma hetkeseisu arvestades rahule. Olime juba pikemat perioodi ainult kiirust arendanud, mis veidi tekitas sisemist ebakindlust(eriti süvendas seda paar päeva enne võistlust tekkinud vigastus), et kas jõuan nii pikki distantse lõpuni ujuda. Jõudsin, aga mitte kiiresti, kuid õnneks ilma valuta. Eriti suurt rõõmu pakkus mulle minu noorema õe esitus, millega ta tagas hetkeseisuga endale koha noorte koondisesse, kelle põhivõistlus on juulis alguses toimuvad Põhjamaade noorte MV. Nüüd sai see võistlustsükel ühele poole ja algab kolmas kõige tähtsam tsükkel, mis kestab augusti alguses toimuvate Euroopa MV-ni. Seniks aga kõik ning juba tuleval nädalal saate teada, kus ma paralleelselt ujumisele õpin ja tööl käin.

Olen pärit väikesest männilinnast Elvast, kus kogu oma lapsepõlve veetsin ja üles kasvasin. Juba lasteaiast saati on minu suurimaks unistuseks saada olümpiavõitjaks ning seda tänu kodulinnale, kus on ülessirgunud väga paljud olümpiasportlased, eesotsas 2 kordse olümpiavõitja Erika Salumäega. Lisaks spordihingele on mul ka teisi andeid ja huvisid, millest nüüd teile kirjutan.
Olen tegelenud mitmete spordialadega (jalgpall, judo, kergejõustik, triatlon ja ujumine). Jalgpalli trennis käisin 2 aastat, kuid lõpparve tegin sellega päevapealt, mil meil oli esimene võistlus ning saime seal n-ö „räigelt kotti“. Ei näinud endas kui meeskonnas tegutsevat sportlast. Judoga meenub vaid mõnepäevane kokkupuude, käisin seal vist mõni üksik trenn. Olin siis ehk 6 aastane ning esimeses trennis pandi mind paari kohe 12 aastase koolipoisiga (kujutage ette mis selline kooslus endaga kaasa tõi). Sain sõna otseses mõttes šoki sellest trennist ja tagasi ei kavatsenud ma sinna enam minna. Antud judotrenn andis selgelt märku sellest, et minust ei ole ka kontaktalade tegijat. Kergejõustikuga tegelesin päris pikalt, kuni 9. klassini. Meelisaladeks olid kesk- ja pikamaajooksud. Lisaks sellele harrastasin ka kõiki ülejäänud alasid. Osalesin kahel aastal ka TV 10 olümpiastarti võistlustel, kus individuaalselt tulin 1000m jooksus nooremate poiste seas riiklikul etapil 2. kohale. Samuti võtsin osa ka finaalvõistlusest, kus toimus mitmevõistlus, ehk kahel päeval tuli läbida 9 ala. 7. klassis saavutasime finaalis koolide arvestuses kõrgeima 1. koha. Kergejõustikuga paralleelselt käisin ujumas ning nagu te juba teate, siis ujumisest sai minu trumpala. Tänu ujumisoskusele ja jooksuvõhmale harrastasin suviti ka triatlonit, kus olen ka esindanud Eestit rahvusvahelistel võistlustel noorteklassis.
Lasteaias märgati lisaks minu spordihimule ka minu musikaalsust ja kunstioskust. Olin oma rühma solist ning olin igal pool peaesineja. Edaspidi oleks võinud vabalt hakata oma lauluoskust arendama, kuid mida vanemaks ma sain, seda rohkem tekkis hirm esinemise vastu. Eelistasin pigem endasse tõmbuda ja oma ette nikerdada, seega on minuga alati kaasas käinud suur kirg joonistamise vastu. Minu töid alati kiideti ning imestati, et kuidas nii väike poiss nii realistlikke pilte joonistab. Ma lihtsalt suutsin jäljendada täpselt seda mida nägin, eristada värve ja varjusid. Lapsest saati olen olnud maksimalist ning kui ka üks pliiatsi joon natukenegi valesti läks kortsutasin paberi ning alustasin uuesti. Hiljem hakkasin harilikupliiatsiga rohkem portreesid joonistama teistest inimestest ning siiamaani olen teinud kümneid tellimustöid, kas siis sünnipäevakingiks või mõne muu sündmuse puhuks.
Koolis eelistasin reaal- ja loodusained (nt bioloogia, geograafia ja matemaatika olid minu trumbid). Bioloogiaga oli mul juba algklassides eriline suhe, kuna minu ema on Elva Gümnaasiumis loodusainete õpetaja (bioloogia ja füüsika õpetaja). Mulle meenub sellest ajast, kui ema meie kodus olümpiaadideks oma õpilasi ette valmistas, siis mina olin alati platsis ning mõtlesin täiel rinnal kaasa. Huvi loodusainete vastu oli nii suur, et lugesin isukalt läbi kõik kodus olevad loodsleksikonid ning otsisin lisainfot ka internetist ja vaatasin loodusfilme. Ei läinud palju aega, kui ka mina sain hakata olümpiaadidel osalema. 6. klassis võtsin osa Tartu maakonna bioloogia olümpiaadi piirkonnavoorust, mille ma ka võitsin ning tulemus oli nii hea, et kindlustas koha bioloogiaolümpiaadi vabariiklikus lõppvoorus. Seal saavutasin kokkuvõttes kuuendike arvestuses kõrge 6. koha ning olin vabariigi parim zooloogia tundmises. Ka järgneval kahel aastal olin olümpiaadidel edukas. 7. klassis olin võidukas oma maakonnavooru geograafia olümpiaadil ning bioloogias napilt 2., kuid seegi tulemus viis mind edasi vabariiklikku lõppvooru. 8. Klassis saavutasin bioloogiaolümpiaadil taas võidu ning sellega juba kolmas järjestik aasta bioloogia olümpiaadi lõppvoorus. Käisin kooli ja trennide kõrvalt ka muusika koolis, kus 6 aastat õppisin klaverit. Kahjuks pidin peale 6. klassi muusikakooliga lõpparve tegema, kuna otsustasin spordi kasuks.
Selleks korraks kõik ning juba järgmise nädala lõpus toimub Tartus rahvusvaheline ujumisvõistlus Tartu Kevad, kus võtan ka osa ning sellest lähemalt räägin teile õige pea.

Olen juba pikemat aega tahtnud alustada oma spordiblogiga, aga siiamaani on see jäänud realiseerimata. Nüüd olen saanud piisavalt mõelda, kuidas oma esimese postitusega algust teha.
Mul on käimas pikaraja hooaeg, mis tähendab, et põhivõistlused toimuvad 50m basseinis. Kuna Eestis on hetkel 50m basseinis ujumise võimalused nullitud, siis peab leidma lahenduse väljas poolt kodumaad. Nimelt laagerdusin ma 27.01-17.02.18 Armeenias, kus lisaks pikas basseinis ujumisele asusime 2000m kõrgusel merepinnast. See oli minu esma kogemus nii kõrgel treenides (Varasemalt olen käinud mitmeid kordi Slovakkias keskmäestiku laagris, kus kõrgus oli kõigest 600m). Laagris tegime suures osas aeroobseid treeninguid, et hooajaks hea vundament laduda. Esimene nädal oli vaatamata rahulikele trennidele väga raske- öösel tekkisid hingamisraskused ning uni oli ebastabiilne ning kahel korral treener ei lasknud kava kaasa teha kuna laktaat oli veres enne treeningu algust liiga kõrge( keha polnud piisavalt ära taastunud), kuid teiseks nädalaks oli organism olukorraga kohanenud. Laager kujunes minu jaoks küllaltki edukaks, ei tekkinud tagasilööke tervisega, mis osasid meie laagerdujaid kimbutas. Eestisse tagasi jõudes jätkasime treeningutega. Iga nädalaga muutusid treeningud järjest intensiivsemateks ja raskemaks. Suuremat ettevalmistumist meil ei olnud, kuna põhirõhk käib suvel toimuvatele Euroopa MVle.
Siiski toimusid märtsis kahel järjestikusel nädalavahetusel suurema tähtsusega võistlused. Esmalt 17.03-18.03 Eesti Karikavõistlused Tartus ning 23.03-24.03 Baltimaade MV Leedus. Eesti Karikal ujusin esmakordselt sel hooajal pikas basseinis. Tegemist oli tiimivõistlusega, kus iga klubi sai maksimaalselt välja panna 16 liikmelise klubikoondise ja igaüks sai ujuda maksimaalselt 4 individuaalala. Võistlused läksid edukalt, saavutasin kõikidel liblikujumise distantsidel (50m, 100m ja 200m) hõbedase autasu, 100m vabalt ujumises 4. koha ning teate ujumistes 2hõbedat (4x50vabalt ja 4x50kombineeritud teateujumine). 50m ja 100m liblikujumises ujusin oma elu teised tulemused ning 200m liblikas isikliku rekordi. Võistlustel saavutasime klubide arvestuses 1. koha ning olin oma klubi( Audentese Spordiklubi) edukaim meesujuja. Järgnes uus nädal ning kooli tõttu ei saanud osaleda kahel treeningpäeval, mis mõjutas ka minu ettevalmistust Balti MVks. Eesmärk oli ujuda Leedus oma hooaja tippmark 200m liblikujumises, kuid see mul ei õnnestunud. Nädal varem oli veetunne parem, kuid vaatamata sellele tulin Baltimaade meistriks 200m liblikujumises ning 4x100m vabalt teateujumises. Kokkuvõttes võib oma hetke tulemustega väga rahule jääda ning nüüd teab mille kallal rohkem vaeva näha.
Käimasolev nädal on minu sünnipäeva nädal ja järgmises postituse pühendan oma lapsepõlve mälestustele ning saate teada, mida ma peale ujumise veel oskan. 😉