Cevin Anders Siim (21)

Siiamaani olen praktiliselt iga kuu oma mõtteid ja kogemusi kirja pannud ning ka jaanuaris ei jää miskit rääkimata. Kuu jooksul jõudsin olla haige, sooritada kõik eksamid koolis, teha palju trenni ning lõpetuseks sain ma endale esimese isikliku toetaja. Sellest kõigest saate nüüd järgnevalt lugeda.
Peale Eesti MV-i oli mul nädalane paus treeningutest. Sel ajal külastasime vanaema ja tädisid Soomes, kus ka peaaegu iga aasta oleme jõule ühiselt peredega pidanud. Peale puhkust hakkasid treeningud vaikselt pihta. Kord päevas oli 2-3km ujumist ning kaks korda nädalas ÜKE, mida tegime kõik iseseisvalt. Alustada uut hooaega on väga raske, isegi 2km vees tundus sel hetkel nii kurnavana, kindlsti mängis rolli ka ise tegemine- koos grupiga mööduvad treeningud palju tõhusamalt. Selle nädalaga sai taaskord veetunnetuse kätte ning oli aeg päris treeningutega pihta hakata.
Teisel jaanuari nädalal oli mul ka koolis sessinädal, mille jooksul tuli sooritada kümnes aines eksameid või arvestusi. Alguses panin eelnevalt paika oma treeningkorrad sessinädalaks ning oleksin jõudnud 7X vette, kuid jõudsin ainult esmaspäeval korra vees käia, peale mida haaras võimust suu limaskesta põletik, mida olen varem põdenud kaks aastat tagasi. Seekord põdesin seda kiiremini läbi, kuna oskasin kohe tegutseda ja teadsin, milliseid toiduaineid tuleb vältida. Põletik kestis täpselt nädala lõpuni ehk terve sessi. Arvan, et põletiku tekkele aitas kaasa suur pikaajaline pinge. Olin terve detsembri võistluspingetes ning jõulude ajal ja jaanuari alguses koolipinge all, seega 6 nädalat pinget lõpuks murdis mu. Õnneks ei seganud see mul eksameid positiivsetelele tulemustele sooritamast. Sessi järgselt olen saanud hästi treenida ning raske töö käib nüüd edasi.
Detsembris võtsin ühendust ujumistarvete brändi SPEEDO turustaja Andreas Kraasiga, kellelt proovisin taotleda sponsorlust. Sain positiivse vastuse ning alates 2019. jaanuarist on minu esimene isiklik toetaja Speedo. Olen ujunud Speedoga 2016. aasta kevadest ning tegemist on mulle väga istuva brändiga. Soovitan ka teistele ujujatele katsetada erinevate firmade tooteid, sest kunagi ei tea, mis sobib kõige paremini. Speedo treening- ja võistlusvarustuse vastu huvi tundes saate toodetele pilgu peale heita Pringstore e-poes - http://pringstore.ee/et/9_speedo.
Teisipäeval suundun talve pealinna Otepääle suusalaagrisse, mis on kooli kohustuslikus korras ette määratud. Kohapeal saan ka Pühajärve ujulas käia veetunnetust hoidmas. Selleks korraks kõik ning peatse kohtumiseni.

Hei,

Aasta lõpp on käes ning on aeg teha ka väike kokkuvõte lühiraja Eesti MV-st ja ka võtta lühidalt kogu hooaeg kokku.

20.12-22.12.18 toimusid Tallinnas Sõle ujulas lühiraja Eesti MV-d. Võistlusformaat oli täpselt sama nagu suvistel MV-l , st et hommikul toimusid eelujumised ning õhtul finaalid. Ainsa alana oli juures 100m kompleksi, mida pikas basseinis ei ujuta. Mõningad erinevused olid ka teateujumistes, aga see selleks. Mul oli tihe võistluskava, nimelt ujusin 5 individuaalala ning määrati lisaks viite teateujumisse 6st. Seega, kokku tegin 3 päeva peale 15 starti.

Esimene päev oli mul kavas 50m vabalt, 100m liblikat ja 4x50 kombineeritud teateujumine.
Hommikul oli vaja pingutada täpselt nii palju, et kindlustada koht õhtusesse finaali. 50m vabalt ujusin hommikul ajaga 23,1s, mis viis mind 4. ajaga õhtusesse finaali. See ala pole mind kunagi väga kõnetanud ning olen valinud selle ala alati võistluste sissejuhatuseks, kehale märku andmiseks, et nüüd ongi võistlused alanud. Peale 50 vab oli pikem paus enne minu ühte põhiala, 100m liblikat. Olin sellel alal üles antud 3. ajaga, mis tähendab, et stardis oli kogu Eesti paremik. Hommikul võtsin ette sama strateegia nagu poolteist nädalat varem põhjamaadel, ujuda esimene pool distantsist tagasihoidlikumalt, et rõhutada lõppu. sain ülesandega hästi hakkama ning aeg näitas tablool täpselt 54,00. See aeg viis mind esimesena edasi õhtusesse finaali. Hommiku lõpetasime 4x50m kombineeritud teateujumisega, kus ujusin 3. vahetust ehk liblikat. Saavutasime Audentese meeskonnaga(Langel, Matvejev, Mina ja Aedma) tihedas heitluses Garantiga 2. koha.
Õhtuks oli närv palju suurem, sest nüüd hakkas alles heitlus medalite peale. Esimese alana olin stardis 50m vabaltujumises, kus eesmärk oli saada esikolmikusse. Seekord veel pjedestaalile asja polnud ning lõpetasin 5.-6. kohaga. 3.-6.koht mahtusid 0,06s sisse. Minu tulemus oli 22,98(isiklik 22,73). Olin õnnelik, sest sain teist korda elus tulemuse alla 23 sekundi. Ees oli ootamas 100m liblikat ning olin enesekindel, sest sel hooajal olen näinud palju vaeva treeningutel just distantsi teise poole arendamisega. Start oli enam vähem ning pöörded ka klappisid, ainult tõmbe võimsus oli 1,5 nädalaga natuke langenud. Lõpetasin distantsi 2. ajaga 52,9(isiklik 52,33 1,5 nädalat varem Põhjamaade MV). Olin ajaga rahul , sest teist korda elus ujusin alla 53s. Sellega sai ka minu esimene päev läbi. 2 x hõbe

Teine päev oli kõige tihedam. Kavas oli 200m liblikat, 100m kompleksi ja hommikul 4x100m kombineeritud teade ja õhtul 4x100 m vabalt teade. Hommikul pinget polnud, tuli lihtsalt ujuda end finaali. 200m liblikat sain õnneks hommikul väga tagasihoidlikult ujuda, et jõuvarusid säilitada. läbisin distantsi ajaga 2.09,7, millega kindlustasin endale 1. koha finaalis. Kõigest 15 min hiljem tuli mul juba uuesti vette hüpata 100m kompleksis, kus tuli veidike ikka pingutada ka, sest konkurents oli väga tihe. Ujusin isikliku lähedase aja 56,6, millega sain teisena finaali. Jäin ise rahule rinnuli otsaga ning vastupidist meeleolu pakkus selili etapilt rinnulile minek ehk selili pööre, mille oleks mu vanaema ka kiiremini teinud. Eesmärk oli õhtul seda parandada, aga kuna trennis pole kompleksi pöörded olnud prioriteediks, siis on riskantne võistluste ajal muudatusi teha. Hommikuse osa lõpetasin 4x100m kombineeritud teateujumisega, kus peale rinnuli etappi oli esikolmik juba selge ning saavutasime oma meeskonnaga(Langel, Matvejev, mina ja Aedma) kindla 2. koha. Õhtul oli pinge väga tugev ning ees oli raske osa, sest nüüd tuli panna iga alal kõik trumbid mängu ning keskenduda taastumisele, sest alade vaheline paus oli lühike. Kõik kolm starti olid mul võistlusosa teises pooles. Esimese alana hüppasin vette 200m liblikas, mis pole just kõigile meeltmööda ala. Aga mulle väga sobiv ala, kus mängib väga suurt rolli strateegia. Eesmärk oli hoida konkurendile võimalikult külje alla ning võimalusel mängida lõpus tema psüühikaga. Stardist ei saanud väga head minekut ning esimesel ringil oli konkurent juba liiga ebameeldivas kauguses, kus pidevalt pidin võitlema lainele saamisega. Kuni distantsi lõpuni jäi vahe praktiliselt samaks nagu esimesel poolel. Lõpetasin teisene ajaga 2.00,21(isiklik 1.59,79), mis on minu 3. tulemus, kaotades esimesele 1,3 sekundiga. Ujumine ei pakkunud naudingut ning rahule ei jäänud üldse. Tegemist on minu põhialaga, milleks olen põhilist ettevalmistust teinud alates kevadest. Varem keskendusin rohkem krooli ja lühematele liblikujumise distantsidele, kuid nüüd olen otsustanud täielikult spetsialiseeruda liblikujumisele. Pidev raske töö käib endiselt edasi 200m liblikujumise jaoks ning ega soovitud tulemus ei tule vähese tööga. Õhtu jätkus ning järgmised 25 min olin jalad seinal, et järgmiseks stardiks valmis olla. Kokku oli kahe ala vahel ca 35 min. Seisin 100m kompleksi stardis ning käed ja jalad surisesid väsimusest, kuid suutsin end ümbermõtestada. Stardist sain hästi minema ning esimene pool oli võrreldes hommikuga 0,6s kiirem, kuid see muutis selili pöörde minu jaoks veelgi keerulisemaks. Seina puudutasin teise käega, millega pole harjunud pööret tegema(sama nagu paremakäeline peaks vasakuga oda viskama või kuuli tõukama) ning teistpidi pööret teha oli veelgi hullem ning selle aja jooksul oleks jõudnud lisaks vanaemale veel vanaisa teha pöörde ja äratõuke. Edasi läks paremini ning pingutus oli väärt hõbemedalit ja isikliku rekordit, aeg 55,78. Õhtu lõpetasin 4x100m vabalt teateujumisega(mina, Ütt, Aedma ja Langel), kus olid kõige paremad võimalused tulla Eesti meistriks. Ujusin esimest vahetust, et ka sel hooajal korralikku aega kirja saada. Vette hüpates polnud õrna aimugi, mis taktika valida ning otsustasin esimesega kaasa minna õnneks oli minu jaoks tempo talutav ning teise poole panin gaasi põhja. Andsin teatevahetuse üle esimesena, edestades teist tiimi 1 sekundiga. Tabloo näitas aega 49,76, millega ma oleksin sama osa alguses tulnud ka 100m vabaltujumises Eesti meistriks, aga kuna ma seda ala ei valinud, siis pole mõtet siin keerutada. Võistlus oli lõpuni välja väga pingeline ning edestasime teiseks tulnud Garanti tiimi vähem kui 0,5sekundiga. Süda oli rahul, “sai selle kulla ka kätte”!

Viimasel ehk kolmandal päeval oli pingelangus (sain öösel hästi magatud),sest ees oli ainult 50m liblikujumine ja 4x50m vabalt ning 4x50m kombineeritud sega teade (2 naist ja 2 meest) ning teadmine, et vähemalt 1 kuld on käes. Hommikul mingit kindlat eesmärki polnud, tuli pääseda finaali. Ujusin hommikul 50m liblikas aja 24,3, millega sain esimesena finaali. Hommikuse osa lõpetas 4x50m vabalt teade, kus kordasime eilset poole pikema teate saavutust ning tulime taaskord Eesti meistriks koosseisus Ütt, mina, Aedma ja Langel. Õhtul tuli veel 2 korda heidelda medalite pärast. 50m liblikas tulin oodatult 2. ajaga 24,1(isiklik 23,71) ning teates saavutasime oma võistkonnaga (Langel, Diana Kornet, mina ja Laurika Lint) 4. koha.

2018 hooaega võib pidada minu üheks edukaimaks hooajaks. Tulin 5x Eesti meistriks ning kokku sain 14 Eesti100 MV medalit (5 kulda 9 hõbedat). Lisaks tulin 2x Baltimaade meistriks ja 1x Põhjamaade meistriks ning esindasin Eestit Euroopa MV-l. Selleks aastaks kõik ning peatselt alustan rasket tööd uute eesmärkide nimel. Olen tänulik kõikidele, kes minusse usuvad ja on minusse panustanud eesotsas vanemad, treenerid, Audentese Spordiklubi, treeningkaaslased, sõbrad ja koolikaaslased. Praeguseks kõik ning head vana aasta lõppu ja uue algust kõigile!

07.12-09.12.18 toimusid Põhjamaade MV Oulus, Soomes, kust võtsid osa Eesti, Soome, Rootsi, Taani, Norra, Islandi, Fääri saarte ja Leedu ujujad. Iga päev oli kaks osa- hommikused eelujumised ja õhtused finaalid. Ujusin 4 individuaalset ala(200m vabalt ja 50m, 100m, 200m liblikat) ning 2 teateujumist (4x100vabalt ja kombineeritud teateujumised) Võistlused pakkusid üldiselt häid emotsioone ja nii mõnigi asi osutus endalegi üllatuseks, aga tuli ka ette mõningaid pettumusi. Kõigest räägin teile nüüd päevade kaupa lahti.
Esimesel päeval oli mul kavas individuaalsetest aladest 200m vabalt ja 50m liblikat. Hommikul tulin varakult ujulasse, kuna 200m vabalt oli esimene ala. Hiljem sain teada, et mitmed ujujad olid end stardist maha võtnud ja seetõttu eelujumist ei toimu ning õhtul oli otse finaal. Sellega langes suur pinge koorem. Sellegipoolest toimus hommikul 50m liblika eelujumine. Startlistis olin pingereas 10. ajaga üles antud. Stardist sain hästi minema ning tunne oli hea. Ainukese veana hingasin ma esimesel 25m kaks korda ning see aeglustas oluliselt tempot ja kiirust. Tabloo näitas ajaks 24,08, mis oli 0,5sekundiga uus isiklik ning õhtusesse finaali sain 3. Edasi. 50liblikaga piirduski minu hommikune sessioon. Õhtul oli mul kavas kolm finaali- 200m vabalt, 50m liblikat ja 4x100m vabalt teateujumine. Pinge üha tõusis. Esimese alana hüppasin vette 200m vabalt ujumises. Mõnes mõttes oleksin soovinud ujuda seda ala ka hommikuses eelujumises, et jõujaotust meelde tuletada. Kuna seda võimalust ei olnud, siis alustasin pigem tagasihoidlikumalt ning see oli ka õige otsus. Lõpus näitas aeg 1.48,24(isiklik 1.48,07). Ajaga ma kindlasti rahul ei olnud, aga rõõmu pakkus see, et suutsin lõpuni ühtlaselt ujuda ning ärakukkumist ei toiunud. Kindlasti ujun seda ala ka Eesti lühiraja MV-l ning üritan saada uude sekundisse. Tasuks oli 2. koht ning kogu koondise esimene medal. Seejärel läksin pikalt maha ujuma, et olla järgmiseks stardiks valmis. Ees oli 50m liblika finaal. Eesmärk oli ujuda sama moodi nagu hommikul ainult, et vähesema hingamisega. Stardist sain jälle väga hästi minema ning esimese otsa ujusin ilma hingamata ning tagasi tulles tegin ühe hingamise. Esimene ots oli väga hea, kuid pöördest kaldusin liiga raja äärde ning ühekorra läksid ka näpud vastu rada, kuid oluliselt see midagi ei seganud. Kui ma tabloole vaatasin, siis ma alguses ei uskunud oma silmi, ujusin aja 23,71, mis on läbi aegade Eesti 2. tulemus ning 4 aastat tagasi oleks see aeg olnud ka Eesti rekord. See oli tulemus, mis mind kogu võistluse peale kõige rohkem üllatas ja rõõmu pakkus, kuna tegelikult pole ma oma sprinterlike omadustega varasemalt silma paistnud. Kokku parandasin ma oma eelmist isiklikku ca 0,9 sekundiga, mis on sprindis meeletu vahe. Sellega saavutasin ka tugevas konkurentsis kõrge 3. koha. Võistlusosa lõpetas 4x100m vabalt teateujumine koosseisus: Andri Aedma, Marko-Matteus Langel, Hendik Ütt ning ankrumehena mina(kõik mehed Audentese SK-st). Saavutasime tihedas lõpuheitluses 3. koha ning 1. kohast jäi lahutama 0,7 sekundit. Minu vaheaeg oli 48,9s.
Kätte jõudis teine päev ning kavas oli ainult 100m liblikat. Hommikul otsustasin kohe julgelt peale minna, et õhtuseks ujumiseks targem olla. Ujusin küllaltki soliidse aja 53,11, mis tähistas ka 0,03s minu uut isiklikku rekordit ning finaali viis see mind 1. edasi. Hommikul alustasin siiski natuke aeglasemalt, et rõhutada lõppu ning 50te vaheajad olid 25,5 ja 27,5 ning esmakordselt ujusin teist poolt alla 28 sekundi, mis andis õhtuks lisa eesekindlust. Ujumine oli iseenesest hea, ainult alguses läksin liiga temposse, mistõttu jäi tõmme lühikeseks. Õhtul üritasin seda viga parandada ning palju julgemalt alustada. Õhtul harjutasin soojendusel jõulisemat tõmmet, et võistlustel sama rütmiga ujuda. Stardist sain väga hästi minema ning esimese 50m vaheaeg oli nii hea nagu 23,8s, mis on 0,1s aeglasem eilsest 50m liblikast. Sain hommikul püstitatud eesmärgiga peaaegu hakkama tõmme oli jõulisem ning tegin iga otsa peal vähem tõmbeid kui hommikul, välja arvatud viimane ots. Lõpp oli kahjuks päris valus, aga mitte väga suur osa, kõigest viimased 6-7m ning teise poole aeg tuli 28,5s, mis oli 1sekund aeglasem kui hommikul. Tablool olid küll hoopis teised numbrid. Tabloo järgi oli esimene pool 24,8(mis oleks olnud esimese ringi 4. aeg), ja lõpp 27,5, kuid videosalvestusest oli näha, et puudutasin esimene ring seina esimesena ning tunde järgi ei oleks saanud lõpp olla 27,5s. Ilmselt fikseeris elektrooniline sein aega alles seinast äratõuke hetke. Ka treener sai käsitsi ajad vastavalt 23,8 ja 28,5. Kokku tegi aeg 52,33, millega püstitasin uue isikliku rekordi 0,81 sekundiga. Hoidsin liidrikohta kuni lõpuni välja ja tulin esimest korda Põhjamaade meistriks.
Oli jäänud viimane võistluspäev ning ees oli ootamas 200m liblikat. Hommikul läksin pingevabalt ja ühtlaselt ujuma, kõik sujus väga hästi ja plaanipäraselt. Hoidsin distantsi lõpuni ühtlast tempot ning viimane ring suutsin isegi juurde panna ning aeg tuli 2.00,83(isiklik 1.59,79), millega sain kindla liidrina esimesena finaali. See aeg rõõmustas mind väga ning ootused ja lootused olid finaaliks väga suured. Kahjuks õhtul tegin kõike nii valesti. Alustades sellest, et tulin ujulasse 3,5h enne oma starti ning esimesed 2h ma lihtsalt istusin. Teiseks läksin soojendust tegema liiga vara, soojenduselt naastes oli üle tunni aja veel stardini aega ning ma taaskord lihtsalt istusin tribüünil ja vaatasin võistlust selle asemel, et kuskil lamada jalad seinal ja valmistuda stardiks. Olin liiga enesekindel, et ujun hästi. Eesmärk oli alustada julgemalt ning hoida tempot kuni lõpuni välja. Vette hüpates tundsin juba, et kõik on nii vale, keha pole valmis pingutama ja ujumine oli visuaalselt kangutamine. Olime konkurentidega kuni lõpuni välja ühel joonel ning välja tulin sealt 3. ning aeg oli 2.01.0 kaotades, 1. tulnud rootslasele 0,3s ning oma hommikuse ajaga oleksin olnud finaalis teine. Aga oleks on nagu poleks ning seekord läks nii. Omad vitsad peksavad. Füüsiliselt olin võimeline ujuma väga head aega, kui sellejaoks tegutsesin eelnevalt täiesti vastupidiselt. Viimase osa lõpetasin 4x100m kombineeritud teateujumisega, koosseisus: Marko-Matteus Langel, Tiit Matvejev, Mina ja Andri Aedma(kõik ujujad Audentese SK-st) ning saavutasime kindla 3. koha.
Kokkuvõttes oli ettevalmistus läinud täppi nii minul kui ka trennikaaslastel. Esmakordselt olin igal alal medalil ning 1. Põhjamaade tiitel olemas. Oli pikk ja kurnav võistlus ning edasi tuleb hoida vormi järgmisel nädalal 20.12-22.12.18 toimuvateks Eesti lühiraja MV-ks, kus on võimalus oma vigu heastada. Praeguseks kõik ning juba järgmise nädala lõpus saate lugeda kokkuvõtet Eestikatest.

Vahepealne periood on olnud väga kiire ning eriti oli oktoober, sellepärast pole olnud mahti ka vahepealsetest tegemistest juttu teha. Nüüd võtan ennast kokku ja kirjutan oma septembri, oktoobri ja lähiaja sündmustest.
Alustame siis septembri lõpust. Läti 100 puhul korraldas Läti ujumisliit 29.09.18 100x100m vabalt teateujumise, mille eesmärk oli teha uus Guinnessi rekord. Kohale oli tulnud 14 erineva riigi ujujat ning eestlasi oli ca 20 kanti. Olukord oli keeruline, kuna rekordkatse toimus pikas basseinis ning kehtiv rekord oli 2014. aastal läbitud lühikeses basseinis. Koha peale jõudes öeldi: „ Kui kõik ujuvad täpselt oma isikliku rekordi, siis teeme vana rekordi 4 sekundiga üle“, mille peale levis üle saali suur AHHetus. Hooaeg oli käimas alles 4. nädalat ning ilmselge oli see, et keegi ei tulnud siia isiklikku ujuma. Lühidalt oleks igaüks pidanud ujuma 100vabalt 53,43s, et uus rekord teha. Mina olin isiklike rekordite pingereas 11. positsioonil ning lõppkokkuvõttes ujusin aja 51,90s, mis oli 100 ujuja seast 3. tulemus. Ise jäin oma sooritusega rahule ning kogu teatevõistkonna aeg tuli kokku 1h 30min 28,24s, mis jäi ligi 1,5min alla kehtivale Guinnessi rekordile, aga nagu mainitud, siis pika ja lühikese bassei tulemustel on suur vahe. Hetkel nähakse vaeva, et saada kinnitust eraldi pikaraja rekordi vormistamiseks. Huvitava faktina pole ma kunagi lühirajahooaega alustanud 50m basseini võistlusega.
Oktoobris võtsin samuti osa ühest võistlusest, milleks oli Tallinna mitmevõistluse MV, millest said osa võtta vaid Tallinna klubid ja Tallinnas treenivad ujujad. Võistlus formaat nägi ette, et kahe päeva peale ujuvad kõik võistlejad 100m liblikat, 100m selili, 100m rinnuli, 100m vabalt ning 200m kompleksi ning kõigi alade finapuntide liitmisel selguvad ka mitmevõistluse esikolmikud. Ütleme nii, et tegemist oli siiamaani minu jaoks ühe raskeima võistlusega, kuna starti läksime otse peale jõu- ning veetreeningut ning samuti olid käimas juba mitu nädalat väga rasked treeningud. Võistlustel saavutasin 2 individuaalala võitu 100m liblikas(54,9) ja 100m vabaltujumises(51,1) ja kokkuvõttes saavutasin 3150 punktiga 2. koha.
Nüüd 10.-11. novembril toimus Tallinnas Sõle ujulas Kalev Open, kust võtsid osa paljud Eesti tippujujad. Võistel toimusid hommikul eelujumised ning õhtul finaalid, va 200m ja 400m distantsid, kus toimusid otse finaalid õhtul. Mina võtsin osa kõikidest liblikujumise distantsidest(50m, 100m, 200m). Samuti võistlesime suurte koormuste pealt ning eesmärk oli kontrollida hetke seisu ja igal alal pigistada endast kõik välja. 10. novembril oli mul kavas ainult 100m liblikat, mille läbisin hommikul ajaga 54,6. Tunne oli võrreldes Tallinna mitmevõistluse MV-ga palju värskem ning distantsi kulgedes ei tekkinud tagasilööke, pigem jäi varu sisse, mida õhtuses ujumises ära kasutada. Hommikusest ujumisest pääsesin 2. ajaga finaali. Finaal oli väga pingeline ning tasub mainida, et kogu võistluse kõige kõrgema tasemega ujumine, mis oli otsast lõpuni väga tasavägine. Tihedas konkurentsist tulin lõpuks 3. Kohale ajaga 54,02, mis on minu kogu karjääri 4. tulemus. 11. novembril oli mul kavas hommikul 50liblikat ning õhtul põhiala 200liblikat. 50 distantsid väga ei kõneta mind, aga on head selleks, et enne põhiala keha käima saada. Kahjuks hommikusest eelujumisest ma finaali ei saanud, kuna sain DQ enne stardilähet liigutamise eest. Väga mind see ei morjendanud, sest õhtul oli ees ootamas 200liblikat. Tundsin end väga enesekindlalt ning ootasin suure huviga starti. Eesmärk oli hoida tempot ning tõmbe arvu ja pikkust, mida trennis olen pidevalt harjutanud. Suutsin eesmärgist kinni pidada 175m ja viimased 25m mõtlesin, et lisan tempot juurde, mis kahjuks ei käinud minu soorituse eesmärgiga kokku. Tõmme muutus lühikeseks ja ebakvaliteetseks, kuigi raskusi distantsi lõpus polnud. Pigem oli viimane 25m plaani muutus tingitud tahtest võita. Kokkuvõttes saavutasin 2. Koha ajaga 2.01.4(isiklik 1.59,7), mis on väga isikliku lähedane tulemus. Kaotust esimesele oli 1sekund.
Vahepeal on minu elus olnud palju muudatusi. Oktoobris alustasin ujumistrennide andmist lisaks Sportlandis müügitööle ja triatloniklubis 21cc treeneri tööle ka spordiklubis Nord. Sellega muutus mu nädala plaan kardinaalselt, polnud aega isegi hingetõmbeks- trennist tööle, töölt trenni ja taas tööle. Päevad algasid kell 6.00 ning lõppesid 21.00. Lisatöö võtsin vastu otsusega lahkuda klienditeenindaja ametist. Kuna lahkumisest tuleb ette öelda üks kuu varem, siis pidin veel oktoobris poole kohaga Sportlandis olema. Hetkel olen sellega ühele poole saanud ja teen treeningute ja kooli kõrvalt vaid treeneritööd 7h nädalas. Nüüd saan treeningute vahepeal puhata ja korralikult taastuda.
Hetkel sujub kõik suurepäraselt, aga ei tasu siinkohal kõike ära sõnuda. Praegu tuleb trennis veel kõvasti pingutada ning alles detsembri alguses saan koormusi hakata langetama, sest ees on ootamas Põhjamaade MV Soomes (algus 07.12.18), kus soovin olla elu parimas hoos, kindlustamaks koht koondises. 10 päeva pärast Põhjamaid on lühiraja hooaja lõpu võistlus Eesti lühiraja MV, kus eesmärk on lihtsalt enne jõule ja uut aastat täiesti tühjaks ujuda, peale mida saab nädalakese teenitud puhkust. Praeguseks kõik ning kuulete minust peagi!

Tere kõik armsad lugejad!!
Puhkus läbi ning nüüdseks olen juba kaks nädalat taas igapäevaselt treeninud. Hetkel ujume enamasti aeroobses tsoonis, kuid vaikselt lisame ka juurde intensiivsust. Nimelt on sel hooajal suurem rõhk kvaliteedil, mis tähendab, et vähem mahtu ja rohkem intensiivsust.
Selles postituses aga räägiksin teile, millega olen viimased päevad tegelenud.
Niisiis, viibisin neli päeva (13.09-16.09) Keilas, kus toimus koondise laager, mille raames toimusid erinevad testimised(koormustest, laktaaditest, painduvuse ja liigeseliikuvuse mõõtmine ning erinevad jõutestid). Algselt pidin tegema neljapäeval(13.09) laktaaditesti, kuid töö tõttu saabusin laagrisse alles õhtul ning järgmisel päeval ootas ees nii koormustest kui ka laktaaditest.
Võrreldes varasemate aastatega pole ma kunagi nii hooaja alguses koormustesti sooritanud. Koormustesti läbimine oli päris raske, ütleme nii, et hetke seis on nagu hooaja algusele kohane- puudub võhm ja igasugune aeroobnepõhi. Tagasisideks märgiti vaid, et tuleb veel mõned nädalad kõvasti aeroobselt treenida. Endale oli šokiks maksimaalse hapniku tarbimise e VO2MAX näit, mis oli minu jaoks katastroofiliselt madal- kõigest 48 ml/kg/min kohta. Tavaliselt on näidud jäänud 60-80 vahele. Positiivne oli aga kopsumahu tõus 7,4l-lt 8l-le.
Keha sai ikka korralikult koormustestil vatti ning ees oli veel laktaaditest. Lühidalt näeb see test välja nii, et tuleb ujuda 5x200 i5min ning iga kord kiirust natuke tõsta ja viimane kord on maksimaalse kiirusega ja peale igat lõiku võetakse kohe näpust verd laktaadi mõõtmiseks. Ütleme nii, et see testimine läks edukalt- laktaat ühtis minu tavapäraste pulssidega ning see test ei viidanud väga võhma puudumisele, tunne oli päris hea. Kui keegi ei tea mis asi on laktaat ehk piimhape, siis tegemist on süsivesikute ainevahetuse lõpp saadusega, mis kuhjub organismis intensiivsel lihastööl.
Järgmisel päeval tehti erinevaid mõõtmisi, määramaks liigeste liikuvust ja painduvust. Need olid samuti kõik ideaalses korras ning ka mõlema keha poole näitajad olid praktiliselt võrdsed, seega keha on proportsioonis.
Viimasel päeval oli ees veel mitmed testimised- 4hüppetesti, ja erinevad jõutestid. Hüppetestid toimusid kahe anduri vahel, mis mõõtsid hüppe kõrgust. 1. hüpe näitas puhast jalgade jõudu(kükist üleshüpe käed puusal), 2. hüpe näitas lihaselastsust(kükki laskumine ning seejärel kohe üleshüpe käed puusal), 3. kordinatsiooni(käte hooga) ja 4. plahvatuslikkust(hoopealt). 1. Hüpe oli arenenud 4cm aastaga 45cm-lt 49-le ja ülejäänud olid enam vähem samad või natuke halvemad, seega jalgades on jõudu rohkem, kui varasemalt. Veel olid maks kordustele või kindla ajalimiidiga jõutestid(alustades lõuatõmmetest lõpetades hüpitsaga hüppamisega).
Veel andis ujumistarvete tuntuim bränd ARENA, mis on ka Eesti Ujumisliidu peasponsor, proovida erinevaid uusi ujumis varustusi(erinevad labidad, lauad, punnid jne). Mulle isiklikult väga meeldisid Arena Flex Swim Paddles, ehk võrgust labidad, mis lisaks suuremas mahus veehaaramisele, säilitab ka veetunde, tänu võrgust disainile, millest läbi tulev vesi saab kontakti ka käelabaga. Väga hea vahend tehnikaharjutusteks.
Suur tänu selle laagri eest EUL!
Sügis on lühiraja hooaeg ning järgmises postituses teen juttu juba esimesest jõuproovist. Praeguseks kõik ning peatse kohtumiseni! Tšau-pakaa!!

Selja taga on pikk hooaeg ning viimanegi võistlus läbitud. Ütleme nii, et hooaeg on olnud minu jaoks üks kergematest nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Esimest korda hooaja jooksul ei tekkinud ega löönud välja vigastusi või haigusi, mille küüsis olen eelnevatel hooaegadel olnud. Kuna olen mõnes mõttes juba kogenud, siis teadsin mida sel hooajal teisiti teha ja vigastuste vältimiseks muutsime treeneritega osaliselt minu treeningkavu, aga see selleks. Selles postituses kirjutan ma oma viimasest kuust- kus toimus ja kuidas kulges minu ettevalmistus EMiks ja mis juhtus vahetulut enne võistlust ja mis edasi sai.
Eelmises postituses mainisin juba, et võistlusteks ettevalmistumine toimub Horvaatias Rijeka linnas. Käisin seal esimest korda ning tuleb mainida, et tegemist on väga suure ja korraliku ujulakompleksiga. 50m sise- ja välisbassein ja 25m sisebassein ja 25m vettehüppebassein, kus saab ka ujuda. Kuna elasime ujulast 5km kaugusel, siis rentisime grupi peale ka kaks autot, millega sai mugavalt igale poole minna. Samuti rentisime ka maja, mis oli mäe nõlval vaatega merele ja ausalt öeldes päris luksuslik 3-korruseline maja. Alati, kui kõik tundub viimase peal, siis miskit jääb ikka soovida ning selleks oli toit(vahepeal oli päris maitsev isegi). Ma pole väga valiv toidu osas ning söön kõike mida pakutakse. Põhjuseks oli toidu üksluisus, mistõttu viimasel nädalal tegime paar korda ise süüa ja käisime linnas söömas, aga siiski suur kummardus kokale, kes pidi tegema ligi 20le inimesele iga päev lõuna ja õhtusööki ning ma tean, et see pole kerge. Olen isegi olnud laste laagris kokk ligi 30le lapsele ning pidevalt said ideed otsa.
Laager oli päris raske, pidevalt olid kokkuujumised, mis tähendab mingi võistlusdistantsi nt 200m ujumist etappidena lühikese intervalliga, eesmärgiga tunnetada võistlus tempot ja kiirust ning seda hoida lõpuni välja. Meie tegime mitu korda 4x50 10s puhkusega ning lõpuks kui kõik nelja 50m aega kokku liita, saab 200m kogu tulemuse teada. Kõik testid õnnestusid mul ning enesekindlus kasvas pidevalt ja ka treeneril olid kõrged ootused. Lühidalt õnnestus laager 100%, ei tekkinud milleski tagasilööke.
Peale laagrit sain kaks päeva veel kodus olla ning 01.08 suundusime Glasgow poole, kus toimusid Euroopa meistrivõistlused erinevatel aladel. Minu esimene ala toimus 04.08 ning kohapeal sain 3 päeva lõppviimistlust teha. Tunne oli mega, tundisin, et olen oma elu parimas vormis. Kahjuks kõik läks 02.08 vastu 03.08 ööl vastu teaveast. Ärkasin öösel tohutu kõhuvalu peale ning öö jooksul käisin 4 korda wc end tühjendamas. Arvatavasti oli tegu toidumürgitusega. Hommikul ärgates oli olemine nii halb pea valu, kõhu valu jne. Suutsin ainult ühe apelsini ära süüa ning läksin ujulasse. Rääkisin treenerile mis juhtus ning otsustasime, et lähen puhkan tänase päeva. Seega päev enne oma võistlust ma vette ei läinud. Hotellis hakkas mul veel halvem ning tundsin, et tegemist on juba palavikuga. Otsustasin apteeki minna, kust sain kõhu jaoks rohtu ja ka soolalahuseid, kuna käisin pidevalt poti peal organismi tühjendamas. Mida rohkem edasi seda halvem mul hakkas, pidevalt olid külmavärinad ja liigutades oli nõrkuse tunne. Meie tiimi massöör käis terve päeva mind ravimas, sain palaviku alandajat ja lisa tablette kõhu jaoks. Mõtlesin, et nüüd läks kogu hooaeg aia taha. Leppisin treeneriga kokku, et magan end välja ja hommikul lähen ujulasse ja vaatab mis tunne on. Hommikul oli tunne juba parem, ainult pea valutas ja isu polnud endiselt. Vähemalt sain võistelda.
Esimese alana hüppasin vette 200m liblikujumises. Soojendusel polnud enam tunne see, mis oli enne haigust ning läksin starti mõttega lihtsalt ala ära läbida. Enda üllatuseks suutsin 175 m ujuda mega hästi ning olin 2.02 graafikus(isiklik 2.07.9), kuid kahjuks viimased 25m oli sein ees ning ma ei saanud lihtsalt mitte midagi teha. Tempo langes, jõud rauges ja lõpetasin ajaga 2.07,1(50m splitid: 27,1-30,8-32,2-36,9), mis on siiski isiklik rekord, kuid eesmärk oli teine ja võimekus lubas palju paremat. Laagris tehtud testid näitasin, et võiksin ujuda 2.01-2.02 kanti. See kord läks kahjuks nii, kuid tean, et minus on see võimekus ujuda 2.00 kanti ning uuel hooajal uue hooga.
Järgmisel päeval startisin oma kõrvalalal 200m kompleksujumises, milles oli eesmärk teha suur isiklik(isiklik 2.11,9) ning ujusin välja tulemuse 2.08,4, kuid seegi aeg ei rahuldanud mind. Teadsin, et olen palju paremaks võimeline, esimene pool oli väga hea, kuid kahjuks lõpp läks taaskord väga raskeks, aga siiski suur isiklik.
Kolmandal päeval startisin 50m liblikujumises, suutsin seekord välja pigistada endast tulemuse 24,82(isiklik 24,78). Polnud üldse hea ujumine, mitte miski ei klapinud, läksin liiga suure lootusega ujuma, kuid kahjuks hakkasin liigselt rapsima ja lõpetasin ka nägu vastu seina.
Vehapeal oli mul vaba päev ning käisin hommikul natuke pikemalt ujumas ja võistlustempot tunnetamas. Kuid vees oli tunne väga raske ja väiksemgi pingutus võttis võhmale. Oli käes minu viimane start, milleks oli 100m liblikujumine, eesmärk oli ühtlaselt ja kiirelt läbi ujuda. Suutsin seda teha 90m ning viimased 5 tõmmet oli enam vähem nagu 200m ujumise lõpus. Ujusin aja 54,71(isiklik 54,67), tegelikult polnud ajal midagi viga, arvestades seda, et lõpp vajus totaalselt.
Lõppkokkuvõttes suutsin teha paar isiklikku ja paar isiklikulähedast tulemust, kuid võistlustega ma kindlasti rahule ei jäänud. Arvan, et haigus tegi oma töö, aga mida parata, see kord läks nii ning nüüd on ees paar nädalat välja teenitud puhkust enne peagi algavat uut hooaega.

Hei sõbrad! 25.06-27.06.18 toimusid Tartus Eesti MV ujumises, kust ka mina, nii uskumatuna kui see ka ei tundu, võtsin osa :). Võib öelda, et tegemist oli siiamaani minu kõige edukamate võistlustega. Samuti toimus võistlus hoopis uues formaadis, kui varasematel aastatel. Nimelt sarnaselt tiitlivõistlustele toimusid ka Eesti MV eelujumised (hommikul) ja finaalid (õhtul, 50 ja 100m distantsidel A ja B finaalid, 200m distantsidel ainult A finaal ja 400m ja pikematel distantsidel toimusid hommikul aeglasemad vahetused ja õhtul üks kiirem vahetus) ning finaalides selgusid alles Eesti meistrid, seega tuli igat ala ujuda kaks korda va 400 m ja pikemad distantsid.
1. päev oli käes ning soojendusel oli tunne üllatavalt hea. Teadsin, et nüüd läheb hästi ja panen kõik välja, mis torust tuleb. Hommikul hüppasin esimese alana vette 50m vabaltujumises, mille valisin soojendusalaks enne oma põhiala 100 m liblikat. 50 m ujusin hommikul ka uue isikliku 0,01sekiga (aeg: 23,88s nothing special)- õhtusesse finaali sain neljandana. Peale seda oli pikk paus, ligi 1,5h ning lõpuks hüppasin vette oma trumpalal. Eelujumistes panin kohe julgelt stardist minema ning sain 1. ajaga (55,28) edasi õhtusesse finaali. Õhtune osa jõudis kätte ning adrenaliin andis endast kõvasti märku. Esmalt hüppasin vette 50m vabaltujumises, kus poole distantsi peal tõmbasid jalad “lukku” ja aeg oli 24,00. Põhjuseks teadvustasin endale kohe, et peale hommikust osa ei ujunud pikalt lõdvestust, et kuhjuvaid jääke kehast välja ajada. Tundsin, et keha polnud enam värske ning läksin peale seda kohe pikalt peale ujuma, et sama tunnet ei korduks 100m liblikujumises. Veest tulin välja siis, kui tundsin ennast taas hästi, seejärel sõin natuke ja hakkasin end stardiks ette valmistama. Enne starti mõtlesin vaid, et läheb kuidas läheb, mina igatahes lähen oma ujumist nautima. Vette hüpates mõtlesin ainult tehnikale ega jõudnud tähelepanu pöörata konkurentidele (mida ma tihti teen). Hoidsin lõpuni välja ühtlast tempot ning kuni seinapuuteni ei saanud aru, kes lõpuks võitis sest konkurents oli väga tihe. Mul jäi hing kinni, kui kommentaator mainis minu nime esimesena ning tabloole vaadates tajusin, et ma just võitsin. Sel hetkel valdas mind selline eufooria, kuna keegi poleks osanud ette näha minu võitu. Samuti ujusin ka uue isikliku (aeg: 54,67), mis oli väga üllatav ja pakkus suurt rõõmu, et suudan keset hooaega niimoodi ujuda, sest põhi ettevalmistus käib augustis toimuvateks
Euroopa MV-ks.
2. päeval oli kavas 200m liblikujumine. Hommikuses osas soojendusel oli tunne vees järsku võrreldes eelneva päevaga väga halb ning keha polnud üldse valmis pingutama. Järjekordselt tuli meelde, et unustasin päev varem lõdvestust ujuda, sest emotsioonid olid laes. Igatahes otsustasin taaskord julgelt alustada. Nii ma ka tegin ning tõmbasin end ikka korralikult kinni (alustasin esimene 100m 59,9s-ga) ning 140m peal mul oli lihtsalt tunne nagu ujuks vastu seina ja käed vaevaliselt tulid veest välja ja mis kõige hullem ujusin oma selle hooaja kõige halvema aja 2.13. Olin veidike šokis, et kuidas järsku nii, aga treener rahustas maha ja ütles, et läksin liiga julgelt peale ja õhtul tuleb alustada varuga. Sellegipoolest sain esimese ajaga õhtusesse finaali. Läksin kohe peale ujuma, sest ees oli veel 4x100m kombineeritud teade, kus saime 2. koha(ujusin liblikujumise etappi ajaga 54,7). Peale hommikust osa tegin pikalt mahaujumist, et mitte taas korrata oma vigu. Siin kohal ütlen ka kõigile noortele sportlastele, et ükskõik, mis alaga te ka ei tegele, väga tähtis on kiirendada oma taastumist ning ujujatel on parimaks viisiks kohe peale pingutust rahulikult pikalt ujuda, et vältida piimhappe kuhjumist. Õhtul soojendusel oli taaskord vees väga kehv tunne, kuidagi väga raskelt tuli kõik. Mõtestasin end kohe ümber, et tihti halb tunne soojendusel ei tähenda, et võisteldes sama oleks. Nii ka oli. Võisteldes tundsin end nagu kala vees ning võrreldes hommikuga alustasin esimesed 100m 2 sekundit aeglasemalt. Kuni 150m pöördeni olin teisel positsioonil ning ka veel peale seda 25m, kuid õnneks tundsin, et suudan veel juurde panna ning edestasin järgmist konkurenti viimase 25m-ga ligi 3s. Võitu tajusin juba enne seina puudet, aga ajast polnud õrna aimugi. Mõtlesin, et vahet pole, mis aeg tuleb, siin on tähtis koht ja kui kommentaator mu aja hüüdis olin uuesti vapustuses. Tegin isikliku rekordi 2.07,92 ning kaitsesin oma eelmise aasta tiitlit. Loomulikult läksin taas pikalt lõdvestust ujuma, sest peale sellist ränka ala on see kohustuslik.
3. päev ja viimane. Kavas oli mul 200m vabalt, 50m liblikat ja 4x200m vabalt teateujumine. Olin oma 200 vaba pärast natuke mures, kuna see hooaeg pole krooli ujumine just väga külge hakanud, olgu ka öeldud, et eelmine hooaeg pidasin seda oma põhialaks, kuid nüüd tunnen end liblikas palju kindlamalt. Olin kõige kiirema ajaga üles antud. Läksin hommikul seda lihtsalt ühtlases tempos läbima ning tulemus polnudki nii paha. Edasi sain kolmandana õhtusesse finaali ajaga 1.57,87. Peale seda jätkasin oma tavapäraste võistlustegevustega ning peagi hüppasin vette 50 m liblikas, mille läbisin kergelt 100m tempos. Ajaga 25,36 sain edasi teisena õhtusesse finaali. Põhjus, miks kõike välja ei pannud, oli koheselt järgnev teateujumine, kus tuli taas 200 m vabalt ujuda. Ujusin ankrumehena viimast vahetust ning tõin oma meeskonna finišisse esimesena ning vahe järgmistega oli ligi 10s, tegemist oli minu 4. medaliga ja 3. meistritiitliga. Õhtul olin ausalt öeldes kõige rohkem närvis 200m vabaltujumise pärast, kuna enesekindlus sellel alal pole olnud just väga laes. Rahustasin end mõttega, et lähen naudin seda ujumist ning keskendun taaskord iseendale. Finišisse jõudsin teisena ning ujusin oma hooaja tippmargi 1.56,08 (isiklik 1.53,05). Polnud sugugi pettunud, sest meistritiitli napsas endale minu klubikaaslane Marko-Matteus Langel, kes tegi ees täielikku sooloujumist ja edestas mind ligi 2 sekundiga. Peale seda veetsin pikalt aega soojendusbasseinis, sest kolmas kord päeva jooksul ujuda 200 m oli päris karm. Ligunesin vees ning järsku hakkasid 50m liblika konkurendid callroomi poole asuma ning küsiti, et kas ma ei uju, selle peale ütlesin, et aega on, kuigi start oli vähem kui 10 min pärast. Probleem oli selles, et arvasin, et üks ala on veel vahel, kuna hommikul toimus 400m kompleksujumine enne 50 m liblika eelujumisi, aga õhtul oli millegipärast 50 m finaal pandud 400 ette. Hüppasin selle peale kiiruga veest välja ning tõmbasin võistluspüksid niisketele jalgadele peale. Õnneks oli aega ja jõudsin veel ilusti keskenduda ja maha rahuneda. Stardis ei mõelnud millelegi, lasin asjadel kulgeda nii nagu lähevad. Tegemist oli lühikese pingutusega, millega oma võistlustele punkt panna. Puudutasin seina teisena ning aeg oli 24,76, mis tähistab ka minu uut isiklikku rekordit. Peale seda veest välja tulles hüppasid koheselt mulle kraesse dopingukütid.
Tegemist oli minu esmase dopinguproovi andmisega. Protsess oli väga pikk, kestis ca 1,5h, kuna kirja tuli panna nanogrammi täpsusega kõik toidulisandite ja ravimite kogused mida tarvitan. Oli uus ja huvitav kogemus ning kindlasti tuleb ka edaspidi seda ette ning nüüd tean, kuidas protsess täpselt käib.
Lõppkokkuvõttes valmistasid võistlused suurt rõõmu ja kuhjaga motivatsiooni edasiseks. Peagi siirdun Horvaatiasse laagrisse, kus on viimane lihv Glasgows toimuvateks Euroopa MV-ks. Praeguseks kõik ja peatse kohtumiseni.

Kogu medalite saak:
🥇100m liblikat
🥇200m liblikat
🥇4x200m vabalt teade
🥈200m vabalt
🥈50m liblikat
🥈4x100 kombineeritud teade

Ahhoi sõbrad, pole ammu kirjutanud ja põhjus väga lihtne- koolis oli tihe eksamite periood. Nüüdseks olen selleks korraks kooliga ühele poole saanud ja uus kursus hakkab taas sügisel. Vahepeal olen käinud ka oma vormi kontrollimas ning räägin ka üleüldiselt mis parasjagu on toimumas. Mõnele võib lugedes tunduda, et otsin selles blogipostituses liigseid vabandusi, aga räägin asjadest nii nagu need on ja minu eesmärk pole tekitada lugejates haletsus tunnet.
Mais algas meil uus treeningtsükkel, mille eesmärk oli taas põhja hakata laduma. Treeningud on olnud kilometraažilt väga pikad(päevas üle 10 kilomeetri) ja kurnavad. Samuti oli tõusev koolistress peal, sest sel hetkel tundus, et olen lasknud kooli kodustel töödel liialt kuhjuda ning nagu minule omane, tegelen asjadega alati viimasel minutil. Vahepeal tundus nagu oleks depressioon peal- unetunnid olid ööpäevas 5-6 h, isegi mõnel korral 4h. Ühesõnaga, oli liigselt mõttetut muretsemist liiga palju ning tegelikult sain kooliga seotud asjad kiiremini ja lihtsamalt tehtud, kui arvasin.
Õppetöö ja eksamite vahepeal osalesin ka ühel võistlusel. Nimelt osalesime 03.06.18 oma treeninggrupiga Keilas toimuvatel Keila Cup võistlustel (25m basseinis), kus kavas olid kõik 50-sed, 100-sed distantsid ja 800m vabalt. Võistlemas olid mitmed Eesti paremikku kuuluvad sportlased, põhjuseks see, et võistlus sobis hästi kokku põhivõistluste ettevalmistus perioodiga, kus oma hetkeseisu raske töö ajal kontrollida. Võistlustele valisin kaks liblikujumise distantsi(50m ja 100m). Tulemused olid paremad, kui ma oleks osanud loota. Minu üllatuseks suutsin näidata head minekut. Kuigi kiirus oli võrreldes jaanuaris ujutud aegadele tagasihoidlikum, siis pikemal distantsil ujusin oma selle hooaja lühiraja tippmargi 54,3 (jaanuaris 54,5) ning 50m sprindis 24,98 (jaanuaris 24,56). See hooaeg olen üldiselt ujunud hooaja keskel väga ühtlaselt ning varasematel hooaegadel pole suutnud hooaja sees 100m lib alla 55s ja 50m lib alla 25s ujuda, seega edasiminek on suur. Mõlemal distantsil saavutasin 2. koha.
Treeningutel pole end üldse hästi tundnud, pidevalt on nõrkustunne ja väsimus peal, suures osas on see tingitud ka minu töökoormusest, aga mida raskem treeningul seda kergem lahingus. Olen selle ja eelmise hooajaga oma iseloomu suutnud talitseda. Varasemalt andsin tihti raskedel hetkedel alla ja katkestasin treeningu. Nüüd on tulnud ka treeningutel paar korda ette, kus olen olnud sunnitud treeningu katkestama, sest keha pole lihtsalt valmis ja vaim on ülekoormatud. Seda juhtub nüüd üldiselt väga harva. Eile nt peale hommikust trenni läksin kooli oma viimast eksamit tegema ning seejärel 5ks tunniks tööle seisma, peale mida jooksin otse trenni. Tundsin juba enne trenni, et täna lähevad jalad krampi ja nagu teisipäeva õhtusele trennile omane, oli ka väga intensiivne treening. Õnneks oli enamus ajast kätega ujumine. Lõpus viimane harjutus oli 2x150 3. Kiirusega, mis tähendab, et pulss peaks olema 27-28 lööki 10s jooksul (sellele eelnesid seeriad 5x150 ja 3x150 käsi ja koostöö vaheldumisi). Juba esimese seinast tõukega tõmbasid mõlemad reie nelipead krampi ning iga pöördega ja seinast tõukega läks asi hullemaks ning jätsin viimase 150se ujumata. See tekitas minus nii suurt pettumust iseendas, et ei suutnud 100% treeningut läbida, aga lohutasin end sellega, et kool sai läbi ja töökoormus on nüüd ka väiksem ja suvel saan edaspidi keskenduda 100% spordile.
Juba peale jaanipäeva tomuvad 25.06-27.06.18 Eesti MV-d Tartus ning sellest räägin teile lähemalt juba juuni lõpus. Selleks korraks kõik ja peatse kohtumiseni!

Möödas on kaks ja pool nädalat minu viimasest postitusest. Algselt plaanisin postituse kirjutada eelmisel nädalal, aga praegune periood on osutunud tihedamaks, kui kunagi varem ning mahti polnud seda teha. Paneb mõtlema, et kuidas ühe postituse jaoks aega pole. Nüüd ma räägin teile sellest, miks ei ole aega! :).
Selles postituses räägin teile oma iga nädalasest rutiinist.
Peale gümnaasiumi (Audentese SG) lõppu otsustasin jääda Tallinnasse, kus lisaks ujumisele alustasin sügisel õpinguid Tallinna Ülikoolis. Minu kutsumus on saada kunagi ujumistreeneriks, selleks ma valisin kehakultuuri eriala. Kuna elan oma perest rohkem kui 200km kaugusel, siis pidin valima kaugõppe variandi, et pealinnas materiaalselt hakkama saada. Selle all mõtlen ma elatise teenimist.
Paljud lähedased ja tuttavad ei teagi, et lisaks spordile rügan iganädalaselt treeningute vahel tööd. Olen korraga treeningute ning ülikooli õpingute kõrval kahes ametis, klienditeenindaja Sportlandis ja triatloni treener 21CC triatloniklubis.
Minu esmane töökogemus saigi alguse Viru Sportlandis, kuhu ma eelmise aasta juulis tööle asusin. Sportlandis töötan siiamaani poole kohaga. Tavaliselt on mul tööpäevad teisipäev, neljapäev, laupäev ja pühapäev. Nädalavahetusel on tööpäevad kuni 12 h pikad. Ütleme nii, et see on väga populaarne töökoht noorte seas, kes lisaks sellele veel õpivad, spordivad või teevad mõlemat. Kõik tänu paindlikule töögraafikule, kus igaüks saab endale töögraafiku vormida, seega ei kattu see kooliga ega treeningutega. Paljud arvavad, et see on üks igav müüja töö. Tegelikult on tegemist väga hariva tööga, sest pidevalt korraldatakse meile tootekoolitusi, kus meile räägitakse toodete omadustest ja erinevustest ja kõige selle teadmine muudab selle töö palju kirjumaks, kui ta eemalt tundub- me oskame klientidele soovitada tema vajadustele põhinevaid tooteid, tuua kliendile välja iga toote tugevused ja miinused jne. Samuti on võtmesõna- oskus teha koostööd. Olen harjunud tegutsema alati iseseisvalt ja ka koolis ei meeldinud mulle grupitööd, seal olen ma õppinud töötama ühtse tiimina, mis on ka edaspidises elus väga vajalik oskus. Olen oma tiimi üle väga uhke ja ei kujutaks ettegi paremat kollektiivi. Aitäh Sportland!
Sügisel pakuti mulle veel lisaks treeneri kohta triatloniklubis 21CC. Algselt otsisin tööd ujumistreenerina, aga kuna keskkoolis tegin endale triatlonitreeneri paberid, siis ükski ujumisklubi polnud nõus mind tööle võtma, sest ma olen kvalifitseeritud triatlonitreener, mitte ujumistreener aga see selleks. Sain endale väikse ca 10-liikmelise harrastajate grupi, kus enamuste eesmärk on suvel toimuv Tallinn Ironman, distantsideks on sellel võistlusel 3,8km ujumist, 180km rattasõitu ja 42km jooksu. Respekt kõigile, kes midagi sellist ette võtavad. Olen sellest tööst nii vaimustuses. Näha kuidas sportlased läbi sinu näpunäidete arenevad, tekitab meeletut sisemist heaolu ja tunnet, et oled millegi erakordselt suure asjaga hakkama saanud. Annan trenni 2x nädalas, neljapäeval jooks/ÜKE ja laupäeval ujumine. Ülejäänud päevadel teevad nad individuaalkavade abil iseseisvaid treeninguid, mille on neile kokku pannud ise tegev tippsportlane ja treener Kirill Kotšegarov. Seda tööd tehes on mul veel suurem soov tulevikus saada tipptasemel treeneriks, kes ka oma õpilasi tippu viib. Aitäh 21 CC!
Praegu on suur osa triatleete Hispaanias treeninglaagris ning olen oma kanda võtnud ka mitmeid asendusi, seega tunnen end igapäevaselt nagu orav rattas, aga ma ei kurda, olen oma eluga rahul ja isegi kui vahel tuju on null, siis tööl suudetakse alati suu naerule ajada. Praeguseks aga kõik ja peatse kohtumiseni! Ciao Adios!

Võistluseelne nädal algas hästi. Tegu oli hooaja teise võistlustsükli viimase nädalaga, kus tõmbasime ka koormust korralikult alla(päevas oli üks ujumistreening) ning arendasime suures osas jõudu ja kiirust.
Kõik sujus megalt ja tunne oli vees hea kuni kolmapäevase jõusaali treeninguni, kus oli max raskustega harjutused, mis sisaldasid kahte seeriat ning kordusi oli 2 ja 1. Treening eelse soojenduse tegin korralikult, tulin 15min varem kohale ning kokku tegin 25min soojendust. Tundsin, et keha on valmis ja alustasime põhiharjutustega. Kohe esimesena alustasime rack deadliftiga, mis tähendab, et kang on kõrgemal maast, seega tuli kangi vähem tõsta. Otsustasin seda harjutust teha ilma vööta, mis aitab hoida keha jäigana, mille tulemusel ei vaju selg läbi. Esimese seeria tegin 170kg ning tundsin, et esimesel kordusel vajus selg veidi läbi (samuti treener märkas seda) ning teise korduse läbisin puhtalt, kuid esimene kordus jäi saatuslikuks. Tundsin, et midagi on mäda, vasakpoolsesse alaselga lõi terav valu korra sisse, kuid ei teinud sellest esmalt välja. Viimane seeria tegin ühe korduse 180kg ning tehniliselt õigesti ja selg ei andnud tunda. Mida rohkem edasi seda rohkem hakkas selg endast märku andma ning ujudes oli pöördeid veidi valusa võitu teha. Peale trenni läksin kohe apteeki ostsin olfeni plaasterid ja lootsin, et üleöö läheb paremaks. Kuid neljapäeval oli valu veelgi hullem ja liikumine oli piiratud, ei saanud keha isegi 10cm ette kallutada ning vees oli väga valulik isegi ujudes. Arvasin, et nüüd ei saagi võistelda, sest nii hullult pole ma varem selga ära tõmmanud. Reedel oli valu veel sees, kuid vaikselt hakkas paremaks minema. Otsustasin, et ikka võistlen laupäeval ja pühapäeval.
Võistluseelsel hommikul andis selg endast veidi märku, kuid olukord oli siiski palju parem kui eelnevad päevad. Tegu oli 13. Tartu Kevade ujumisvõistlustega, Kust võttis osa lisaks eestlastele ka sportlased Venemaalt ja Valgevenest. Võistlus koosnes neljast osast ning kokku ujusin 5 ala(3 individuaalala ja 2 teateujumist). Esimene osa algas põhjliku soojendusega nii kuival kui vees, et selg korralikult soojaks saada. Esimese alana ujusin 200m kompleksi, mida polnud ma pikas basseinis ujunud 3 aastat. Õnneks võistlushoos selg ei andnud tunda ja sain ujumist täiel rinnal nautida ja kokkuvõttes tegin sel alal 4 sekundiga isikliku ja sain 4. koha kaotades 3. kõigest 0,03s ja 2. 0,4s. Esimese osa lõpetasin 4x50m vabalt teateujumisega, kus oma tiimiga(kooseseisuga: Hendrik Ütt, Marko-Matteus Langel, Andri aedma ja mina) saavutasime kõrge 1. koha. Teises osas ujusin 200m vabalt, mille sooritusega ma ei jäänud üldse rahule ning saavutasin 2. koha. Pühapäeva hommikuses osas ujusin ainult 4x50 kombineeritud teadet, kus ujusin 3. etappi ehk liblikat(alade järjekord: selili, rinnuli, liblikas ja krool)ning sama koosseisuga saavutasime taas 1. koha. Enne viimast osa soojendusujumisel tundsin end juba veidi väsinult. Ujusin 200m liblikat ning eesmärk oli ujuda ühtlase kiirusega. Selle ülesandega sain hästi hakkama ning tasuks 3. koht, ette jäi 2 valgevene ujujat, kelle tempo oli seekord minu jaoks liiga kõrge.
Kokkuvõttes jäin oma hetkeseisu arvestades rahule. Olime juba pikemat perioodi ainult kiirust arendanud, mis veidi tekitas sisemist ebakindlust(eriti süvendas seda paar päeva enne võistlust tekkinud vigastus), et kas jõuan nii pikki distantse lõpuni ujuda. Jõudsin, aga mitte kiiresti, kuid õnneks ilma valuta. Eriti suurt rõõmu pakkus mulle minu noorema õe esitus, millega ta tagas hetkeseisuga endale koha noorte koondisesse, kelle põhivõistlus on juulis alguses toimuvad Põhjamaade noorte MV. Nüüd sai see võistlustsükel ühele poole ja algab kolmas kõige tähtsam tsükkel, mis kestab augusti alguses toimuvate Euroopa MV-ni. Seniks aga kõik ning juba tuleval nädalal saate teada, kus ma paralleelselt ujumisele õpin ja tööl käin.