Kertu Laak (19)

Volleyball

16 FANS
22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)