Kertu Laak (19)

Volleyball

16 FANS
13 Aug 2017

Hello Estonia, this is Salo calling!

On selline kahtlase ilmaga pühapäeva pärastlõuna ja mina olen jälle koha sisse võtnud oma rõdudiivanil. Täna on siin isegi õhku, eriti võrreldes möödunud nädalaga. Hoolimata pisikesest uduvihmast oli täna isegi mõnus rattaga linna peal ringi vurada, sest oli õhku, mida hingata. Mina kui pigem külmalembeline isiksus nautisin seda ilma väga ja praegugi on jahedal rõdul hea suvekuumusest puhata. Ja blogi kirjutada.

Peale Salo-Volley turniiri, millest viimati kirjutasin, ootas ees veel üks trenninädal (milles sisalduv Kiikala oli õnneks pisut kergem, kui selle eelnenud nädalal olnud surmatrenn) ja siis sain jälle kodumaale käima tulla. Viimase trenni eel saime Nooraga kätte veel auhinnad, mille teenisime ühes trennis võidetud harjutuse eest – väikese šokolaadi ja JÄÄTISE. Mille jaoks muidugi külmkappi polnud, ja mina ei kavatsenud seda Twisteri mahlapulka hakata enne trenni sisse pigistama. Panin siis selle pingi peale, et küllap natuke ikka külm on, kui trenniga lõpetame. No ei olnud. Selle asja nimi oli mahl kilekotis, mis mulle seal pingil pärast vastu vaatas! Seega läks kahjuks pool auhinda äraviskamisele, aga rõõm jäi ikkagi alles, sest esiteks šokolaadi sai ikkagi süüa ja teiseks ootas kodu!

Eesti-nädal oli tegelikult üsnagi tegus. Eriti nädala lõpp, kus mängisime Pajulaga rannavolle Eesti meistrivõistlustel. Läksin juba neljapäeval Pärnusse, et veidi tuulise ilmaga ka trenni teha, sest nädalavahetuse ilmaprognoos oli... noh, Eesti volleilm. Saime neljapäeva õhtul natuke ka üle aia Weekendi vaadata ja veendusin taaskord, et selline üritus ei ole ikka minu teema. Reedel panime siis Saaremaa poole ajama (praamile jõudsime ikka üsna napilt, aga eks me olegi Pajulaga need täpsed ajaarvestajad) ning kohale jõudes saime teada ka alagrupivastased – üheks neist oli paar Nõlvak-Graumann. Milline meeldiv üllatus! Kuigi esimese mängu suutsime tuulisel rannaväljakul võita, siis teises mängus Nõlvaku ja Graumanni vastu ei suutnud me eriti midagi teha. Alagrupi teine koht tähendas edasipääsu veerandfinaali, milles tuli vastu paar Kais-Mägi – üsna tuttavad tartlased. Aga ka selles mängus ei saanud me absoluutselt hakkama. Isiklikult ei tajunud ma tuult üldse ja isegi need vähesed olukorrad, kus tuult süüdistada ei saanud, suutsin kuidagi ära susserdada. Saime geimides üsna vähe punkte ja kaotasime. See tähendas ka seda, et teise päeva poolfinaalidesse meil asja polnud. Olime ikka väga pettunud ja mornid, aga õnneks oli rannas üks koht nimega Viking Burger, mis tegi meele kohe palju paremaks! Tõsiselt, see on üks parimaid, kui mitte parim burksikoht üldse. Päriselt ka. Minge kohe.

Ja juba esmaspäeva hommikul saabuski aeg taas Soome tulla. Nüüd siis juba „for good”. Põnevus oli sel korral juba mitu korda suurem, sest juba reedel oli plaanis esimene treeningmäng! Muidugi ei saa jälle jätta mainimata ka Kiikala trenni, mis sel nädalal oli ikka korralik. Enne viimast mäejooksu andis Ville nõu, et „try to enjoy the pain”... raske oli, aga tegelikult on need mäetrennid tõesti enamjaolt peas kinni. Kehas on jõudu ilmselt küll, kopsudes võib-olla veidi vähem, aga pea kipub ütlema, et „aitab küll, keha ju juba valutab”. Peaksingi proovima vaimselt tugevam olla. Aga kui ma õigesti aru sain, siis mu mäe läbimise aeg paranes natuke, mis annab aimu arengust! Õigesti aru saamisest rääkides – käisin sel nädalal ka Oksana juures massaažis, et jalgadele veidi leevendust saada. Ja hästi hea on suhelda, kui massöör räägib soome või vene keelt ja klient ei oska neist eriti kumbagi... Otsustasime siiski suhelda vene keeles, sest see oli lihtsalt Oksana jaoks parem variant. Ja ma pean ka selle keele praktikat ju siiski saama. Kusjuures midagi nüüd täiesti segaseks ei jäänudki – venekeelsete mängijatega Kohila klubis suhtlemine on ikka midagi juurde ka andnud!

Niisiis, nädal lõppes treeningmänguga! Ma olin seda hetke terve suve oodanud, et uue klubi eest esimest korda platsile astuda. Ja kuigi liiga ei alga enne septembri teist poolt, oli ikka ärevus enne mängu täitsa sees. Vastaseks oli LP Kangasala, kelle kohta ma lisaksin ka midagi, kui ma vaid vastast natukenegi tunneks... Meie poolt olid puudu kaks põhinurka Noora ja Ronja, samuti jättis mängu vahele põhiside Viki. Aga sellegipoolest saime kätte 3:1 võidu. Isiklikust esitusest nii palju, et esimene geim oli minu poolt üsna hea, aga mida mäng edasi, seda rohkem hakkasin tegema mingeid tobedaid vigu. Aga tunne jäi sellegipoolest üsna hea, eriti statti vaadates, kus olid kirjas numbrid 25/+12. Pluss-miinus jätab selle punktisumma puhul küll soovida, aga abitreener Janne ütles peale mängu samuti, et „võtame need lihtsad vead ka ära ja siis on skoor juba 32 punkti, mis on Soomes väga hea näitaja”.

Mis vajab kindlasti ka ära mainimist – neljapäeva õhtul trennis küsis Tomi mu käest, et kas olen hüppelt servi (ehk siis jõuservi) ka löönud. Vastasin, et paar korda olen proovinud, aga ei ole selles väga hea. „Selge, homme hommikul trennis proovid,” oli treeneri vastus. Ja reede hommikul proovisingi. Esimene serv oli üle ootuste hea! Sain hommikuses trennis päris palju seda lüüa ja tundus, et Tomi jäi rahule, sest õhtuses mängus sain teises või kolmandas geimis käsu hüppelt panna. Tegelikult sain kirja ka peaaegu kaks ässa – üks serv maandus VIST küljejoonele, aga kohtunik vilistas auti, teine serv läks kindlalt vastase puutest auti, aga kohtunik andis uue palli. Muidugi tuli sisse ka kaks-kolm viga, aga see oli esimene mäng, kus mul mõni hüppelt serv ka normaalselt üle läks! Ja praegu on igatahes üsna hea tunne, et jätan selle servi timmimise oma kavasse ka edaspidi.

Täna pärastlõunal võtsin lõpuks asja tõsisemalt ette ja pakkisin kõik oma asjad lahti. Samuti otsustasin peale kolmapäevast Kiikala trenni ära proovida esimese kebabikoha - see Rhodose-nimeline kebabi place oli igatahes väga njämma. Sel nädalal oli üldse lihtsam aega sisustada, sest käis ju kergejõustiku MM. Ja kuigi soomlased ei tahtnud Eesti sportlasi eriti pilti lasta, siis mõne neist nägin ikka ära. Janeku esitus oli ikka väga vinge, pole sõnu!

Järgmine nädal on jälle üsna trennine ja reedel ootab ees uus treeningmäng Salo esiliiga satsi vastu. Eks hetkel pean oluliseks leida sidedega parem klapp, sest minu positsiooni juures on vast rünnak see kõige olulisem aspekt. Blokis võiks ka hakata veits rohkem asju tajuma, praegu on asi suht bingo-loto. Ja muidugi vähendada oma lihtsaid vigu, mis on sellised noorele ja kogenematule sportlasele viitavad asjad. Pluss muidugi füüsiline areng, aga see on juba pikema perspektiivi jutt.

Peatse jällekirjutamiseni!

18 Jul 2017

Welcome to my new life!

Ühesõnaga - järjekordne Salo-aeg on alanud ja mõtlesin, et panen oma kirjutamise jälle natukene proovile. Seekord trennidest eriti pikalt ei räägiks, pigem keskendun sellele, mis toimub mu uues kodulinnas ja uues korteris ja mu kehas ja eriti peas, sest mõtteid on peas palju, aga eesti keeles pole siin neid eriti kellegagi jagada. Küll mu tiimikaaslased ka mõnest sõnast aru saaksid, aga see pole ikkagi see. Loodan lihtsalt, et mõni mu sõber võtab vaevaks mu mõtteid natuke lugeda - see teeks mulle suurt au.

Esiteks peatuksin natuke siis oma eluoludel siin Salo linnakeses. Vikipeedia ütleb, et päris Salo linna sees elab ca 25 000 inimest, kuid peale naabervaldade liitmist linnaga tõusis ka ametlik elanike arv ca 54 000 peale. Ise lähtuksin pigem esimesest numbrist, sest nii palju kui mina näinud olen (loe: marsruudil korter-spordihoone-restoran-toidupood-jõusaal), on tegemist ikkagi pigem väiksemat sorti linnakesega, mis on hästi armas ja ilus. Minu korter asub täiesti kesklinnas, rõduvaade avaneb jõele ja kohalik turuplats on ka ühe ristmiku ületamise kaugusel. Seal, muide, toimub pidevalt suuremat sorti müügitöö, ja müüakse kõike alates hernestest ja maasikatest kuni minu personaalsete lemmikute, “fidget spinneriteni”. Väkk. Aga see selleks, linna see nõmedamaks ei tee. Üle silla asub hotelli restoran, kus saame süüa lõunasööki, ja vanaemade ning teiste muretsejate rahustuseks ütlen, et toiduvalik on vägagi rikkalik ja kõhu saab korralikult täis, kui vaid jaksad taldriku ise kuhjaga täis tõsta. Hommiku- ja õhtusöögi eest pean muretsema ise, kuidas muidu need kokandusoskused paraneksid - ma olen ju ikkagi ametlikult juba täiskasvanud inimene, eksole. Täna sain esimest korda katsetada mulle eraldatud jalgratast - tavaline linnakas, valge, kolm käiku (millest isegi kõige madalamaga ei suutnud ma spordisaali sõites mäest üles vändata - I must be really weak) ja mulle pisut võõras rattalukk, mis on tagumise ratta küljes ja lukustatud asendis hoiab pulka kodarate vahel. Lukku, muide, kästi igal ajal kasutada, kuna neid rattaid pidavat siin palju kaotsi minema - eriti reedetel ja laupäevadel õhtusel ajal. Korter ise on siis selline nunnu ühetoaline, aga ruumi tegelikult on. Rõdust juba rääkisin, see oli väga meeldiv üllatus ning suveõhtutel on see näiteks väga meeldivalt õhurikas paik. Ja mis peamine - isegi pisike saun on korterisse ära mahutatud! Olin ise selle peale väga üllatunud, aga isa küsiski esimese asjana, et “kas sul ikka Soome kombe kohaselt saun ka korteris on”. Ju ta on siin siis tavaline värk. Eks pean ta kunagi ka ära katsetama. Sain lõpuks endale ka interneti korterisse orgunnitud, ostsin poest modemi koos kuuajalise piiramatu internetiga ja sarnaseid internetikaarte pidi trennikaaslastel mulle veel anda olema. Paar kuud on seega internetiga korras ja eks edasi tuleb jooksvalt hakata lahendust otsima.

Oleme sel nädalal teinud neli trenni ja keha olukord pole praegu muidugi kiita. Pallitrennides pole enam endist kiirust, jõusaalis tundsin mõne harjutuse puhul end üsna nõrgana ja soojendusjooks õues, mis peaks olema kerge, väsitab jalad ikka korralikult ära. Eks see pikem Horvaatia-puhkus on oma jälje ikkagi jätnud, mis sellest, et ma tõesti üritasin ka seal midagi muud ette võtta peale rannas lebasklemise. Teisipäeval uuesti tehtud mõõtmine tõestas ka mu hüpoteesi, et kaal on tõusnud ja seda mitte lihasmassi arvelt. Trennides tunnen end samuti nõrgemana kui eelmisel Salo-tsüklil. See on mind natuke morjendanud küll, aga samas olen leidnud asjas ka positiivset. Esiteks: seda puhkust oli mulle pigem vaimselt vaja, sest nagu ütles ka füüsilise treener Ville, siis järgmine kord saan puhata ilmselt maikuus. Horvaatias käimine laadis mind pigem emotsionaalselt ja andis ajudele võrkpallist puhkust. Sealt oli hea värske tagasi tulla ja uuesti pallisaali astuda. Teiseks: kaalutõus ei olnud midagi katastroofilist, ja kuigi see nädal saab olema tõsiselt raske (sest ülehomme ootab ees Kiikala metsatrenn, juhuu!), siis loodetavasti ongi nõrgema keha pealt alustades näha ja tunda suuremat arengut. Loodetavasti oli see juuli esimene pool mu arengukõvera põhjaskäik ja edasi lähen ikka ülespoole. Sest trenni teha saan edaspidi kõvasti ja ma ÜRITAN hakata ka tervislikumalt toituma. Kolm päeva on juba õnnestunud, juhhei!

Mainin ka, et seltskond on siin tõeliselt lahe. Nüüd on meiega ka Soome rahvuskoondise liikmed Noora, Ronja ja Hiltsu, kes lõpetasid just Euroopa liiga hõbemedalitega ja said enne Taipeisse universiaadile minekut veidi aega ka koduklubi juurest läbi hüpata. On tõsiselt motiveeriv teha trenni nii rõõmsameelsete tüdrukutega, kes on ise samuti hästi motiveeritud. Sama lahedad on ka treenerid ja muud asjapulgad meie tiimi juures. Soome keelest saan üha rohkem aru, aga lõbu pakub ka see, kui mul palutakse mõni soomekeelne sõna eesti keelde tõlkida. Teisipäeval jõusaalis näiteks avaldas Taru arvamust, et eesti keel on naljakas, ja ega minagi võlgu jäänud - vastasin, et minu meelest on soome keel vägagi naljakas! Eks meil hakkab selle keelevärgiga siin veel nalja saama, vähemalt ma loodan seda.

Reedel läheb siin Salos aga üks suuremat sorti võrkpallipidu lahti. Salo Volley turniir pidavat olema nagu Power Cup, aga täiskasvanutele. Ja joomine on tähtsam, kui mängimine. Mis seletab muidugi põnevat seika, et LP Viesti mängijad müüvad turniiril rahvale õlut. Enamus meist sai graafiku järgi aja laupäeva õhtul kümnest kaheni ja sellesse gruppi kuulun ka mina. Mõni võib-olla vinguks, aga mitte mina ega ka ilmselt keegi teine. Mitte, et mulle hirmasti meeldiks õlut müüa, aga see on ikkagi klubi jaoks suur üritus ja oleks patt mitte abikätt külge panna. Ja eks ma oleks niikuinii turniiri vaatama läinud, sest mulle öeldi, et seal võib näha väga huvitavaid mänguvorme, sest kõige paremini kostümeeritud tiim pidi auhinna saama. Reedel toimub ka LP Viesti tiimi esitlus ja seda ma ootan küll juba väga!

Tulevad nädalad saavad olema rasked, aga ma usun, et see on seda väärt, sest ma ei jõua endiselt hooaja algust ära oodata! Jah, mul on olnud vahepeal kõhklusmomente, et kas see on ikkagi õige samm. Kuid see aeg on möödas. Olen leidnud endas piisavalt jõudu ja tahtmist anda selles klubis endast parim, et edasi areneda ja näha, kui tubli ma siin siis olla suudan. Ja tubli ma tahan olla, just iseenda jaoks. Teisalt tahan näha, kuidas suudan harjuda profieluga ja loodetavasti hakkab mulle see meeldima, sest olen sellest juba ammu unistanud. Praegu, lähitulevikus, tuleb lihtsalt juhinduda mõttest per aspera ad astra.

Kui sa oled lugemisega nii kaugele jõudnud, siis oled ilmselt juba varemgi mu tegemistest huvitunud ning arvan ja loodan, et said mu elust ja mõtetest parema pildi. Ja kui lugesid lihtsalt igavusest, siis aitäh sellegipoolest. Jagatud mõtted on poole mõttekamad, onju?

Olge igatahes tublid! Mine tea, millal jälle kirjutamistuju peale tuleb.

25 Jun 2017

Hei, raffas!

Jälle on möödunud nii pagana palju aega sellest, mil viimati blogipostitust kirjutada otsustasin. Suure suvepuhkuse saabudes on see aeg jälle kätte jõudnud ja üritan anda endast parima, et kõik tähtis kirja saaks. Sest tähtsat on juhtunud palju ja seda päris pika aja jooksul - mina aga vananen järjest ja mu mälu koos minuga.

Eelmise postituse lõpetasin mõttega, et varsti saan teatada rõõmsaid uudiseid. Sellest ajast on juba päris palju möödas ning eks suuremad võrkpallisõbrad kindlasti ka juba teavad, et sõlmisin kaheaastase lepingu Soome meisterklubi LP Viesti Saloga. Olen sel teemal juba mitmetele väljaannetele heietanud, et miks just see klubi ja kas oli pakkumisi ka mujalt ja mida hooajalt ootan ja mis on eesmärgid pikemas perskpektiivis. Seega ei hakkaks siin sellel pikemalt peatuma.

Järgmine oluline sündmus, mis vahepeal aset leidis, oli koondise valiktsükkel. Jällegi, tulemusi ja kõike ilmselt suuremad sõbrad juba teavad, kuid annaksin omapoolse hinnangu turniirile kui sellisele. Just oma vaatevinklist lähtudes.

Minu jaoks oli tegemist teistmoodi turniiriga, kui seda oli eelmine, EM-valiktsükkel sügisel. Eelmisel turniiril olin värskelt n-ö sattunud algkoosseisu ja nägin seda kui head võimalust endast parim anda, sel kevadel aga tundsin endas teatavat pinget, et mis saab, kui ma ootustele ei vasta. Pinget lisas ka fakt, et olime samas alagrupis soomlastega, kellest paljudega saan järgmisel hooajal kas klubi- või liigakaaslasteks. Ühesõnaga tundsin juba laagri algusest peale enda peal lasuvat suuremat vastutust. Mis oli ühest küljest muidugi hea, kuid lasin sellel võib-olla pisut ka liiga teha. Teisalt oli ülisuperhea näha jälle kõiki koondislasi, kes veetnud hooaja välisklubis ja nendega koos häid trenne teha. Tõsiselt hea meel on alati koondise tsüklite juures nende taaskohtumiste üle! Ja ma usun, et edaspidi, kui olen Eesti liigast kaugemal, on taaskohtumise rõõm veelgi suurem.

Kontrollmängudes Taaniga ma kaasa lüüa ei saanud, higistasin samal ajal matemaatika eksami kallal, kuid Lätiga mängudes olin juba kohal ja higistasin hoopis väljakul. Ei olnud just parimad mängud, kuid saime koosseisuga sellist küünarnukitunnet kindlasti juurde. Varsti oligi aeg Portugali reisiks ja oh boy, kus seal alles oli kliima! Kliimast rohkem mõjutas meid kindlasti saalipõrand, mis osutus olema arvatust kõvem. See taraflexiga kaetud betoonpõrand jättis jälje nii mõnegi meie mängija tervisele.

Esimene mäng soomlaste vastu - nagu juba öeldud, olin enne seda topelt excited, aga samas ka topelt närvis. Isiklikult ma seal mängus just eriti ei säranud, rünnak oli minu mäletamist mööda 25% kandis, kuid tiimina tassisime ilusti ära ja saime väga korraliku 3:1 võidu. See oli muidugi põhjanaabrite jaoks pisut plaaniväline - olid nemad ju kohale tulnud suhteliselt kindlate edasipääsuplaanidega. Meie siis pisut segasime neid. Ja enda jaoks väga positiivselt, sest soomlaste võitmine oli omakorda meie jaoks suur eesmärk selleks turniiriks.

Teine päev tõi mängu Saksamaaga, meie grupi favoriidiga. Isiklikus plaanis suutsin sakslaste vastu näidata üllataval kombel suuremat efektiivsust, kui soomlaste vastu. Saime kuivalt 0:3 paki, aga ise jäin oma esitusega isegi enam-vähem rahule.

Kolmas mäng Sloveeniaga oli minu jaoks selle turniiri katastroof. Rünnakul ei saanud ma ikka üldse hakkama, hätta jäin ka mujal. Kole esitus minu poolt, veel madalam rünnakuprotsent, kui Soome mängus, jäädes kusagil 18% kanti. Oli tükk tegemist, et õhtul ennast uuesti koguda ja kokku võtta, sest ees ootas mäng Prantsusmaaga. Ja kes teab Eesti naisvõrkpallurite kohtumistest prantslastega aastal 2017, siis oli seis 1:0 meie kasuks. Oi kuidas oli motti teha sellest seisust 2:0 ning võtta võit ka sel korral.

Prantsusmaaga madistasime maha korraliku viiegeimilise mängu. Ega ausalt öeldes täpset mängu kulgu ei mäletagi, igal juhul pidime korralikult end kokku võtma, et üldse mäng 2:2 peale saada, sest alustasime üpris halvasti. Mäletan ka, et hästi sekkus mängu Raili, ja seda natuke vigastatud Krissu asemel. Viimases geimis olime taas korralikult taga, kuid suutsime järgi mängida ja otsustavatel hetkedel oli seis üsna tasa. Eks meil ol