Kertu Laak (19)

Volleyball

19 FANS
02 Dec 2017

The necessity of a new blog post is TOO DAMN HIGH!

Jälle olen masendavalt kaua ilma blogisse kirjutamata ära elanud ja kui nii edasi läheb, võib varsti isegi piinlik hakata. Quick maths - eelmisest postitusest on möödas üle kuu aja ja kirjutada oleks paljustki. Palju on toimunud nii palliplatsil, elus endas ja ka mu oma peas ja mõtlemises. Aga millegipärast ei ole ma suutnud vaevaks võtta ja midagi sellest kirja panna - nüüd istun siis saja erineva emotsiooni, mõtte ja uudise otsas, mis kõik siia ühte postitusse ära mahutada. Õnneks ootab hetkel ees 4,5h reisimist kodumaale ja bussi- ning laevareisi on kirjutamisega üsna hea sisustada.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, mis sel hooajal kõige suurema pettumuse on valmistanud. See paganama Meistrite Liiga korduskohtumine. Ma ei suuda siiamaani seda mängu normaalselt läbi analüüsida, sest mängule mõeldes tulevad pähe need lõpupunktide emotsioonid ja need EI OLNUD positiivsed. Mu põhimõtet, et igas halvas asjas on midagi head, oli sellesse mängu väga raske sobitada. Kuigi Tomi ütles mulle mõni päev hiljem, et "kindlasti oled pettunud, aga püüa mõelda ka seda, et sa suutsid peale halba esimest geimi tagasi tulla ja mängisid suurt rolli selles, et me üldse kuldse geimini jõudsime", siis tahes tahtmata on raske oma süütunnet maha suruda, kui kuldse geimi lõpus sulle mitu palli usaldatakse, sa nende mahalöömisel konkreetselt kätt väristad ja tagatipuks lõpetad mängu keset võrku servimisega. Ja asja ei teinud paremaks ka see, et meie vastane Maritza tegi Siberis Krasnojarskile kuldses geimis ära ja sai alagrupiturniirile. See oli kõik nii lähedal ja lausa käega katsutav. Aga seekord läks nii. Kõige rohkem kahju oli kodupublikust ja eriti mu vanematest, kes olid ilmselt mu karjääri seni kõige otsustavamate vigade tunnistajateks. Ja üldse ei olnud see reis neil mängude mõttes just kõige õnnelikum, sest paari päeva pärast Rovaniemi WoVo vastu mängitas treener pigem varusid ja võit tuli ka niimoodi. Aga vähemalt said mu vanemad mängu VIP-alal intervjuud anda... millest nad rääkisid, seda ma kahjuks või õnneks ei teagi.

Järgmine mäletamist väärt mäng oli Kuusamo vastu, kes on sel hooajal väga hästi vähemalt alustanud ja tõotas tulla põnev andmine. Nende nurgaründajad ja diagonaal olid võistkonna veduriteks ja tundus, et nad lõid meil vahetevahel isegi üle bloki. Ka seal mängus kippusin ma väristama, eriti alguses, kuni meie side Viki mu lausetega "Why are you afraid to hit? Yes, you are afraid! Come on, you are better than this!" rohkem käima tõmbas. Tõesti, ma olin viimasel ajal (ja tõtt-öelda ka veel mitmes mängus peale seda) kuidagi halvasti alustanud ja vahel ei saanud isegi mängu lõpuks mingit löögikindlust sisse. Läksin lööma liiga põhja, mille tulemuseks oli see, et pall tuli blokist veel kiiremini tagasi maha, kui ta mu käest välja lendas. Tomi pidi mulle väga kaua ühte ja sama asja rääkima - löö kõrgemale kätesse või siis löö blokist mööda, kui nii alla lüüa tahad. Ma ei saagi aru, miks mul nii kaua aega võttis, enne kui lõpuks asja enam-vähem käppa sain - ja sellega taastus ka löögikindlus. Järgmine punkt, kus ma ennast kokku võtma pidin, oli mängu alustamine. OrPo vastu mängus läks mul esimene geim jälle võssa ja mind vahetati välja. Pingil istudes sain Tomilt loengu, et ma ei saa kõiki mänge niimoodi halvasti alustada ja see pole piisav, kui hakkan alles teises-kolmandas geimis normaalselt mängima. Tundus, et see loeng aitas jälle, sest igatahes HPK vastu olin esimeses geimis 7 punkti juures 100% rünnakuprotsendiga, mis on vist päris okei algus. Üldse tundub, et HPK vastu tulevad mul mängud hästi välja - mõlemas mängus on mind võistkonna parimaks valitud, kuigi viimases mängus see nii suurt rõõmu ei teinud, kuna saime 2:3 pähe. Ehk siis on nüüd ka meil tabelis kirjas esimene kaotus. Aga rõõmu tegi see, et Tomi oli peale mängu suht positiivne ja ütles, et hea, et me üldse siit karukoopast ühe punkti kätte suutsime saada.

Eilses mängus Vampula vastu kindlustasime kahe esimese geimiga Soome karika poolfinaalkoha ja peale seda andis Tomi põhidele puhkust. Ja me pidime naerukrambid saama, kui Tomi neljandas geimis ühe enneolematu trikiga hakkama sai, või noh, vähemalt mina pole sellist viivitamist varem näinud. Liberovahetusest väljas olnud tempo Anna võttis kätte vahetusnumbri 16 ja hakkas vahetusse minema. Ehk siis - juba väljakul olnud mängija, kes küll liberovahetuse tõttu pingil oli, hakkas välja vahetama mängijat, keda meie koosseisus ei olegi! :D Tulemuseks viivitushoiatus ja muiged nii siit kui sealtpoolt platsi - hea küll, meie varukastis pigem korralik naerupahvakas. Ahjaa, järgmise punkti võitsime loomulikult meie. #treeneripunkt

Olen pikalt mõelnud, kas rääkida blogis ka oma toitumisest, ja kuna aega tegelikult on, siis panen üht-teist siia kirja. Esiteks, I have gone gluten free. Meenub kohe mingisugune video tv-showst "Keeping up with the Kardashians" (ei, ma ei vaata seda, vaid olen näinud mõnda klippi), kus mingi vend läheb närvi ja purskab, et "I don't think she even knows what gluten is! I don't! Do you?" Nojah, täpset bioloogilist või keemilist definitsiooni ma muidugi anda ei oska, aga põhimõtteliselt on minu jaoks tegemist nisujahuvaba toitumisega. Miks? Sest Novak soovitas. Ma lugesin Djokovici raamatut, kus ta oma toitumist kirjeldab, ja kuigi ta imeline tipputõus tänu gluteenivabale dieedile annab natuke põhjust skeptiline olla (vaevalt, et see kõik AINULT tänu gluteenist loobumisele toimus), siis otsustasin ma seda ikkagi proovida, sest olin suvega juurde võtnud ja nisujahu pidi ka teiste allikate kohaselt olema see asi, mis kalorid kilodeks transformib. Ja see "proovimine" kestab siiamaani, sest ma olen selle valikuga väga rahul olnud. Üks põhilisi plusse on see, et nüüd ma saan endale enamus crappi ära keelata, sest see pole gluteneivaba. Sellised reeglid aitavad toitumist piirata. Üldiselt ongi mul kolm põhilist reeglit - gluteenivaba toit, tervislik toit (mis tähendab seda, et üritan vältida igasuguseid kunstlikke aineid, säilitusaineid ja muid E-sid nii palju, kui võimalik) ja söömine teatud ajavahemike tagant. Jah, ma olen veel üsna nõrk selles mõttes, et juhtub ka päevi, kus ma lihtsalt söön peatumatult ja kõike, mis ette juhtub. Peale neid õhtuid olen igatahes endas väga pettunud ja isegi vihane. See vist on hea märk, et vähemalt mõtlemine ja eesmärgid liiguvad õiges suunas. Mängupäevadel ma ennast toiduga tagasi ei hoia - kes sööb, see lööb! Ja loodetavasti suudan oma toitumise muutmisega ka oma kehas mõningaid positiivseid muutusi kaasa tuua.

Tagasi liiga juurde tulles - mind valiti Mestaruusliiga novembrikuu sümboolsesse koosseisu! Olles siin liigas mänginud kolm kuud, siis on see minu meelest päris tubli saavutus. Aga nagu ikka, siis tööd tuleb ikka kõvasti edasi teha. Praegu on vorm tegelikult päris hea - jõusaalitrennides olen suutnud raskusi suurendada ja see annab märku ka palliplatsil, kus löögivõimsus on kohati päris okei. Puudu ei ole ka motivatsioonist, et veelgi tugevamaks, kiiremaks ja osavamaks saada. Citius, altius, fortius!

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017

1/2 Meistrite Liiga 2. ringist on läbitud... ja mitte just kõige ideaalsema stsenaariumi järgi.

Bulgaaria poole hakkasime liikuma juba esmaspäeval ja esimeseks etapiks oli laevasõit Helsingist TALLINNASSE! Mis tähendas omakorda seda, et sain üle vaadata Hanna, Annika, Alberti ja Mihkli - the gang of Aude, kes parasjagu toas 122 viibis - ja mulle suureks üllatuseks oli Peeter Vahtra isiklikult meile Tallinki hotelli külla tulnud! Nii meeldivate emotsioonidega oli äärmiselt tore edasi läbi Varssavi Sofiasse ja sealt bussiga Bulgaaria suuruselt teise linna, Plovdivi sõita. Juba lennujaamast väljudes ootas meid kena soe õhk, mille sarnast ma Eesti (ega Soome) suve jooksul reaalselt ei mäletanudki. Samasugune soe õhk oli ka saalis, mis oli muidugi omaette nähtus - võrkpalliplats asus keset suurt trekirada ja mu silme ette tekkis kohe kujutluspilt, kuidas Salumäe meie ümber mõne kiirema ringi teha oleks võinud...

Kui me koridoris õhtuse venitusringi tegime, mõtlesime igaüks ühe asja peale, mis meid tol hetkel häiris, ja ühe peale, mis hästi oli. Kõik need häirivad asjaolud olid väga pisikesed - minu vastus näiteks oli, et hotelli duši veesurve oli efektiivseks juuste pesemiseks liiga nõrk - aga positiivsete asjaoludena tõime välja vägagi kaalukad argumendid, näiteks super ilma, veelgi rohkem super seltskonna, korraliku internetiühenduse ja muidugi ka selle, et kõigi pagas jõudis probleemideta kohale. See oli selline õhtune hea meele süst, lisaks muidugi Ville poolt läbi viidud venitustele, mis soojas kliimas pisikese šoki saanud reisiväsimuses lihastele ilmselt enam kui hästi mõjusid.

Kolmapäeval tegime hommikul kerge jõutrenni, külastades kohalikku fitness-centerit. Enne meid jõusaalis trennis olnud 3-4 musklis jõuksivenda sattusid seega enda suureks ülllatuseks korraga 13 noore võrkpallineiu seltskonda. Päeval käisid tüdrukud ja treenerid ka Plovdivi kesk- või siis vanalinnas, mina ja mu roomie Ronja piirdusime hotelli lähedal asuva supermarketiga. Ja õhtul tegime korralikuma 6vs6 pallitrenni. Oligi aeg viimaseks ööuneks enne suurt mängu.

Gameday algas nagu ikka, hommikuse trenniga ja selles sisalduva "hihapeliga", milles suutsime junnudega (ehk noortega) päris pikalt vanadel sabast kinni hoida, aga lõpus panid "vanhad" ikkagi kogemuse maksma ja võtsid võidu. Ja õhtul saime selga tõmmata oma megacooli musta Champions League vormi ning joosta lahingusse!

Kõvemad kaasaelajad on kindlasti juba mängu käiku ja tulemust vaadanud ning Tomi kommentaare lugenud. Ja näinud ka seda, et tõin võistkonnale 25 punkti. See aga ei tee minu esitust kindlasti mitte ideaalseks, vaid niimoodi mõõdukalt okeiks, sest näiteks esimese geimi viimane pool läks üsna puhtalt minu kaitsemängu pealt. Nii mitu palli susserdasin ära, et halb hakkas. Ja ega kaitsemäng ei olnud mul terve mängu jooksul üldse mitte heapoolnegi. Lihtsalt see esimese geimi lõpp suundus kõik väga minu peale ja tegin kaitses mitu tobedat viga järjest. Mu rünnak oli iseenesest päris okei, kuigi näiteks viimase geimi lõpus lõin mitu korda lollilt otse blokki sisse, korra vist isegi ühesesse. Hüppelt servil ebaõnnestusin, sain ainult ühe "raamidesse", aga see ainus läks ka põhimõtteliselt ässaks, millest tuli teha järeldus, et teinekord pane lihtsalt stabiilsemalt üle ja vastasel on juba raske! Ja ka planeeriv serv oli mul ikka väga lõdva. Blokis alustasin mängu päris hästi, kuigi CEVi statis märgitud 4 blokki ma küll ei mäleta, et toonud oleks... hea meenutamise korral 2 vist tuleks meelde. Aga mida mäng edasi, seda vähem tajusin ka seal õiget kohta, sest pidevalt lõi nurk meile nii kuue peale, et asi pidi olema minu liiga äärde lendamises. Ainsaks positiivseks faktoriks mu mängus jääbki seega see, et suutsin tõsteid üsna normaalse efektiivsusega ära lahendada. Ja positiivne on ka see, et kõike seda negatiivset annab kodumängus väga, väga, väga palju parandada. Sest kui me kodumängus neile nüüd 3:0 või 3:1 ära virutame ja kuldse geimi ka koju jätame, siis oleme edasi ja saame kaugele-kaugele Krasnojarski sõita! Milline motivatsioon!

Peale mängu sain tunda, mis tunne on svammil, kui ta on veest tühjaks pigistatud. Higistamine oli seal ikka korralik. Seega oli meie esimene soov peale mängu, et Soomes tuleks kiiremas korras öökülmad ja pakane, või siis vähemalt selline tugevam vihm ja pimedus, et bulgaarlastele samasugune šokk tekitada. Iga miinuskraad oleks suureks abiks...

Kodumänguks on lubanud kohale tulla ka kaks Eesti fänni, härra ja proua Laak! Ja loodetavasti leiavad ka selle mängu paljud laola1.tv saidilt üles, sest nii hea meel oli peale mängu näha, kui paljud meile kaasa elanud olid :) Sel korral on kaasaelajatele loodetavasti ka rohkem rõõmu pakkuda, sest me läheme bulgaarlastele täpselt nii kallale, nagu me sellises selg-vastu-seina olukorras minema peamegi.

Tagasisõit algas meil samal öösel kell kaks ja mina enne minekut sõba silmale ei saanudki, oli selle põhjuseks siis veel kestev mänguadrenaliin või näris hinge juba koduootus. Eks me kõik olime üsna magamata, mis ilmnes eriti selles, mis mõttetused meid näiteks Annaga söögilauas naerma ajasid. Jah, me naersime hüsteeriliselt selle kohviku muusikavaliku üle ("Is there a photoshoot going on somewhere?" või siis "Somebody answer the goddamn phone already!") ja loomulikult proovisid osad meist ka kätt lennujaama klaveril, kui Hiltsu ja Ellu professionaalses esituses (ja ülejäänud tiimiliikmete naeru saatel) kõlas Titanicu theme song... Mõlemal lennul üritasin ka magada, aga tundus, et lihased mu plaane ei soosinud - mõlemal korral ärkasin nii tugeva võpatuse peale üles, et esiteks hakkas kõrvalistuja ees piinlik ja teiseks ei julgenud ma enam ka magama jääda. Seega olin koju jõudes öö põhimõtteliselt vahele jätnud, kokku sain und maksimaalselt 3 tundi. Siis pole ime, et kodus seitsmest magama läksin ja 12h järjest põõnasin. Laupäeval sain omal nahal tunda, kui väike Eesti ikkagi on - kui Kohila tüdruk ja tema Raplas elav klassijuhataja kohtuvad Laulasmaa spas, on asi tõestatud :D Ja muidugi ei möödunud aeg ilma võrkpallita, kui elasin kaks korda päevas kaasa TTÜ võistkondadele (uus rekord, ma tean) ja publiku hulgas oli ootamatult nii mõnigi tuttav nägu, rääkimata võistkondadest, mille ühele liikmele sain ka sünnipäevaõnnitlused reaalajas edastada. Igati kordaläinud nädalavahetus!

Siin ka pisut pilte neljapäevasest kohtumisest. Enjoy :)

22 Oct 2017