Eleri Etverk (19)

Triathlon

11 FANS
14 Aug 2017

Triatlonihooaeg lõppes kõrge õhulennuga..... vastu asfalti.

Selle aasta teine ETU Junior Cup, kus osalesin toimus Riias. Startlist oli tüdrukute seas päris kõva ning lootsin teha ühe hea võistluse, millega rahul olla. Reaalsus osutus aga vastupidiseks.
Ujumine toimus seekord ilma kalipsota, kuna vesi oli pea 22 kraadi. Muidugi olin ma pettunud, kuna mulle annab kalipsoga ujumine väga palju juurde, aga ei lasknud end sellest heidutada ja läksin võitlema
Aga jahh, stardist oli küll hea minek, aga juhtus nii et juba esimese poi juures hakkasin nägema kuidas grupp mul eest ära hakkab liikuma ja nii ma üksinda jäingi. Vahetusalasse jõudes oli vahe circa 10-15sek ja läksin kohe hooga neid rattas püüdma.
Kauaks seda hoogu aga ei jätkunud kuna juba teisel kilomeetril suutsin ma matsu maha panna rattaga. 5 Sekundit ma seal maas nutsin aga siis otsustasin ikka lõpuni teha, kuna tundsin et kondid peaks terved olema. Hakkasin siis rattaga vaikselt teisi püüdma nja rattas oli täitsa hea vorm. Inimesed kelle kinni püüdsin kahjuks väga grupis tööd ei tahtnud/jaksanud teha ja nii olin mina see, kes enamus ajast vedas . Jooksurajal üritasin oma grupis olevad inimesed selja taga hida ning nii ma lõpuni kulgesin

13. august lihtsalt ei olnud minu päev...

Mis täpsemalt juhtus või mis valesti läks, et ma kukkusin, seda ma ei oska öelda. Ma lihtsalt ei mäleta.. Eeldatavasti läksin kurvi paar kilomeetrit suurema tempoga sisse kui oleks pidanud ning tagumine ratas kadus alt ära ja nii ma oma DNA Riia tänavatele maha jätsin. Luud-kondid igastahes on terved, ainult terve parem külg on sinine ja marraskil. Kõige hullem on puus ja küünarnukk, mis teevad korralikult valu veel.
Nagu öeldakse, „kes ei riski see šampust ei joo”. Seekord võtsin natuke liiga suure riski ning see maksis ka kätte. Tahe oli liiga suur ja muutusin natuke hooletuks..
Aga igastahes nii mul triatlonihooaeg nüüd läbi sai ning võtan nüüd natuke kergemalt ning eelkõige ravin oma haavad kõik terveks.

Seekord läks nii ja uue kogemuse võrra jälle rikkam.

Eleri

17 Jul 2017

Rohkem kui nädal on juba Tartu Mill võistlusest möödas ning aeg on kirja panna mõned mõtted võistlusest.

Lühidalt öeldes sain kõik, mis tahtsin sellelt võistluselt. Eelmise aasta kolmanda koha vahetasin võidu vastu välja ning samuti sain kätte ka kauaihaldatud võidu isalt.
Võistlus kulges raskelt aga samas oli kõik kontrolli all. Ujumine tuli välja okei'lt. Esimesed 750m oli hea, aga siis kadus sagedus ära ning ootasin juba kallast. Veest väljusin teise naisena. Üks vene naine oli natuke rohkem kui minut minust kiiremini ujunud ning teda ma rattarajal püüdma läksin. Esimese ringi lõpus Jakobi tõusul möödusin temast ning seljataha ta jäigi. Rattarajal jõudis mulle ohtlikult lähedale ka teine naine kuid kätte õnneks ei saanud. Ratta esimene ring oli väga raske, jalad ei tahtnud eriti koostööd teha, aga teine ring läks juba mõnusaks.(Huvitav, kas see tähendab, et vastupidavus on parem kui kiirus ja mulle sobibki pikem distants rohkem?). Jooksma minnes panin täiskäigu sisse ja tagasi ei vaadanud enam. Esimene ring(5km) oli väga hea joosta, siis hakkas juba kannatamine ja kaks kilomeetrit enne lõppu tundsin seda tühjaks pigistatud tunnet juba. Viimased kilomeetrid läksid väga aeglaselt ja tempo vajus ka natuke ära...
Aga võidukalt sain ma finishilindi pea kohale tõsta ning rahulolevalt muljed hakata teistega jagama.
Tundub, et võistlus läks super hästi, aga selle kõige taga oli tegelikult palju sekeldusi. Esiteks suutsin ma ujumast tulles mütsi peast võttes ka ühe patsikummi peast tõmmata. Alles jooksma minnes sain uue. Ja jooksurajal kadus teine patsikumm ära ja nii ma finishini jooksingi lahtisete juustega, omamoodi kogemus. Teiseks kadus mul rattarajal võistlusnumber ära ning seetõttu tuli jooksurajal minuga üks kohtunik rääkima ja see natuke häiris mu jooksurütmi. Teise jooksuringi aeg tõi kohtunik mulle mu numbrining number käes pidin lõpuni jooksma.
Ja nagu eelmine aastagi, siis ka see aasta suutsin ma enda jooksutossud üleni veriseks joosta. Jalad rakke täis, aga paranevad.

Igastahes seda tunnet, mis mind finishis ja õhtul valdas on võimatu kirjeldada. See on hoopis midagi muud kui peale sprindidistantsi. Mu jalad õhtul lihtsalt värisesid, mul oli nii valus igaltpoolt. See tunne, kui oled suutnud enneast ületada, nihutada oma piire kaugemale, väjuda mugavustsoonist... oeehhhhh niii hea

Seega see oli mu elu teine olümpiadistants. Võrreldes eelmise aastaga on toimunud ikka väga kõva areng. Selle aasta lõpuaeg oli circa 8-9minuit parem. Võib väita, et treeningud kannavad vilja. Tunnen, et eelmine aasta ma tegelikult ei olnud veel selleks võistluseks valmis, aga see aasta sain juba ilusti hakkama, eriti veel mõeldes sellele, et eraldi ettevalmistust ei toimunud ning võistlesin puhtalt sprindidistantsi treeningute pealt.

Võistlus läks küll väga hästi, kuid võistlusest taastumine on läinud äärmiselt vaevarikkalt. Kolm päeva peale võistlust olin ma täiesti tühi omadega, mitte midagi ei jaksanud teha. 5 päeva peale võistlust juba vaikselt liikusin, aga ikka tundsin end endiselt väga uimaselt. Tahe, motivatsioon – kõik oli kadunud. See võib ka tingitud olla ülikooli sisseastumistega, mille peale on palju energiat ja aega kulunud. Seega võtsin endale paar päeva kogumiseks, kus üritasin just vaimselt puhata ja peas kõik asjad selgeks teha.

Tänaseks on juba kõik enam-vähem hästi. Lõigutrenne on raske teha, aga ega need ei peagi kerged olema. Homsest lähen juba Otepääle laagrisse kilomeetreid koguma, mis kulmineerub pühapäeval Valgas toimuvate Eesti meistrivõistlustega. Loodan seal olla taas vormis.

(Ma tean, et fotod on tagurpidi, aga palun keerake oma ekraani, siis näete ilusti :))

Eleri

17 Jul 2017

Rohkem kui nädal on juba Tartu Mill võistlusest möödas ning aeg on kirja panna mõned mõtted võistlusest.

Lühidalt öeldes sain kõik, mis tahtsin sellelt võistluselt. Eelmise aasta kolmanda koha vahetasin võidu vastu välja ning samuti sain kätte ka kauaihaldatud võidu isalt.
Võistlus kulges raskelt aga samas oli kõik kontrolli all. Ujumine tuli välja okei'lt. Esimesed 750m oli hea, aga siis kadus sagedus ära ning ootasin juba kallast. Veest väljusin teise naisena. Üks vene naine oli natuke rohkem kui minut minust kiiremini ujunud ning teda ma rattarajal püüdma läksin. Esimese ringi lõpus Jakobi tõusul möödusin temast ning seljataha ta jäigi. Rattarajal jõudis mulle ohtlikult lähedale ka teine naine kuid kätte õnneks ei saanud. Ratta esimene ring oli väga raske, jalad ei tahtnud eriti koostööd teha, aga teine ring läks juba mõnusaks.(Huvitav, kas see tähendab, et vastupidavus on parem kui kiirus ja mulle sobibki pikem distants rohkem?). Jooksma minnes panin täiskäigu sisse ja tagasi ei vaadanud enam. Esimene ring(5km) oli väga hea joosta, siis hakkas juba kannatamine ja kaks kilomeetrit enne lõppu tundsin seda tühjaks pigistatud tunnet juba. Viimased kilomeetrid läksid väga aeglaselt ja tempo vajus ka natuke ära...
Aga võidukalt sain ma finishilindi pea kohale tõsta ning rahulolevalt muljed hakata teistega jagama.
Tundub, et võistlus läks super hästi, aga selle kõige taga oli tegelikult palju sekeldusi. Esiteks suutsin ma ujumast tulles mütsi peast võttes ka ühe patsikummi peast tõmmata. Alles jooksma minnes sain uue. Ja jooksurajal kadus teine patsikumm ära ja nii ma finishini jooksingi lahtisete juustega, omamoodi kogemus. Teiseks kadus mul rattarajal võistlusnumber ära ning seetõttu tuli jooksurajal minuga üks kohtunik rääkima ja see natuke häiris mu jooksurütmi. Teise jooksuringi aeg tõi kohtunik mulle mu numbrining number käes pidin lõpuni jooksma.
Ja nagu eelmine aastagi, siis ka see aasta suutsin ma enda jooksutossud üleni veriseks joosta. Jalad rakke täis, aga paranevad.

Igastahes seda tunnet, mis mind finishis ja õhtul valdas on võimatu kirjeldada. See on hoopis midagi muud kui peale sprindidistantsi. Mu jalad õhtul lihtsalt värisesid, mul oli nii valus igaltpoolt. See tunne, kui oled suutnud enneast ületada, nihutada oma piire kaugemale, väjuda mugavustsoonist... oeehhhhh niii hea

Seega see oli mu elu teine olümpiadistants. Võrreldes eelmise aastaga on toimunud ikka väga kõva areng. Selle aasta lõpuaeg oli circa 8-9minuit parem. Võib väita, et treeningud kannavad vilja. Tunnen, et eelmine aasta ma tegelikult ei olnud veel selleks võistluseks valmis, aga see aasta sain juba ilusti hakkama, eriti veel mõeldes sellele, et eraldi ettevalmistust ei toimunud ning võistlesin puhtalt sprindidistantsi treeningute pealt.

Võistlus läks küll väga hästi, kuid võistlusest taastumine on läinud äärmiselt vaevarikkalt. Kolm päeva peale võistlust olin ma täiesti tühi omadega, mitte midagi ei jaksanud teha. 5 päeva peale võistlust juba vaikselt liikusin, aga ikka tundsin end endiselt väga uimaselt. Tahe, motivatsioon – kõik oli kadunud. See võib ka tingitud olla ülikooli sisseastumistega, mille peale on palju energiat ja aega kulunud. Seega võtsin endale paar päeva kogumiseks, kus üritasin just vaimselt puhata ja peas kõik asjad selgeks teha.

Tänaseks on juba kõik enam-vähem hästi. Lõigutrenne on raske teha, aga ega need ei peagi kerged olema. Homsest lähen juba Otepääle laagrisse kilomeetreid koguma, mis kulmineerub pühapäeval Valgas toimuvate Eesti meistrivõistlustega. Loodan seal olla taas vormis.

(Ma tean, et fotod on tagurpidi, aga palun keerake oma ekraani, siis näete ilusti :))

Eleri

06 Jul 2017

Eesti juunioride meister 2017!

Viimased kolm päeva on Rakveres toimunud Eesti MV kergejõustikus(noored,juuniorid, noorsugu). Hetkel on mul käsil suhteliselt kiired ajad ning kahjuks sain joosta ainult 1500m kuigi oleks tahtnud joosta ka 800 ja 3000m.

Aga see-eest see üks distants tegi mu tuju väga õnnelikuks. Suutsin teha 5-sekundiga isikliku rekordi paranduse ehk siis ajaks tuli 4.54,64.
Oma jooksuga olen väga rahul ning nii suurt rekordi parandust ei osanud oodata, kuna kerge väsimus oli veel lennureisist sees. Aga see näitab, et vorm on väga hea. Jooksu algus osutus ma arvan natuke aeglaseks, et täitsa näen isegi, et oleks võimalik veel natuke kiirema aja välja joosta. Esimesed 600m jooksin teiste taga, aga siis tundsin, et jõudu on ning läksin gruppi juhtima ja nii ma sinna ette jäingi. Viimasel neljasajal meetril lisasin veel natuke tempot ning finishijoone sain ületada uhkes üksinduses, edu teise koha ees rohkem kui viis sekundit.

Juba laupäeval olen taas võistlusrajal, seekord Tartus ning olümpiadistantsil.

NB!NB! Samuti teadanne, et reede õhul ning laupäeval võtan ma üle SIS instagrammi ( https://www.instagram.com/geelijaam/ ). Seega kui oled huvitatud, millised on minu rituaalid enne võistlusi ning kuidas kulgeb minu võistluseelne õhtu, võistlushommik ja järelkaja võistlusest siis mine tšekka järele ;))

Eleri

04 Jul 2017

Tere taas, mina jälle siin.

Pole päris ammu midagi postitanud, aga see ei tähenda, et ma midagi ei tee. Tegemisi on oiii kui palju. Selle aja jooksul olen ma saanud kätte gümnaasiumi lõputunnistuse ning ka jõudnud ära käia Hollandis, Holtenis, ETU Junior Cupil võistlemas.

Peale jaanipäeva võtsime Eesti noortekoondisega ette tripi Hollandi, et minna rammu katsuma euroopa paremikuga. Kohale läksime 5 päeva varem, et lennureisist taastuda ja sealsete radadega kohaneda ja siis juba võistlustel endast parim anda.

Minu reis oli igastahes seikluseid täis. Juba esimeses rattatrennis purunes mul rattakumm, samuti suutsin ma ka teise rattakummi ära lõhkuda. Seega ülejäänutesse trennidesse ja võistluseks sain ma võõrad jooksud rattale alla. Algul oli natuke veider sõita, aga paa